Rubriik: FAIL

Illusioon rahva tahtest ja sõnavabadusest

Kui Delfi 1999. aastal asutati, oli massiline online kommenteerimine eestlasele üldiselt võõras – nii olid esimestel kuudel paljud kommentaarid Delfi enda töötajate poolt loodud. Eri kasutajanimede alt tekitatud vestlused tundusid tegijatele endile naljakad, tundus, et sündimas on midagi uut ja erilist ning kui lugejad hakkasid lõpuks üha enam kaasa lööma, siis oli tiim päris õnnelik.

Võib olla see kõik tunduski sel hetkel süütu tegevusena, kuid sellel asjal on ka teine nimi – “astroturfing”. Tegemist on inglisekeelse mõistega, mis tähistab võltsmulje jätmist rahva poolsest rohujuure tasandi algatustest. Astroturfingut või rohujuurepesu kasutatakse selleks, et peita mingisuguse kitsa grupi inimeste huvid rahvaalgatuse maski taha ning mõned selle rakendused on kaugel sellest, et olla kahjutud.

Olgu selleks siis ootamatu kodanikeliikumine poliitilise kandidaadi toeks või siis elanikkonna spontaanne vastuseis või toetus ideele rajada uus ostukeskus, kokkuvõttes on see manipuleerija unistus, sest rahva tahte abil on võimalik õigustada põhimõtteliselt mida iganes. Samal ajal on rohujuurepesu tõeliste kodanikeliikumiste suurimaid vaenlasi, kuna see ohustab nende usutavust ja mainet.

Pealkirjameedia

Daniel Vaarik

Kui tihti te kuulete ütlemist, et muidu oli normaalne artikkel aga pealkiri oli ikka täiesti debiilne? Kui jagate sama kogemust, siis lugege edasi, sest ka minu arvates on pealkirjad üks ebameeldivamaid külgi tänase Eesti ajakirjanduse juures. Pealkiri peab müüma, öeldakse ajakirjanikule ülemuste poolt. Tihtipeale ei usaldatagi pealkirja panemist loo autorile, vaid antakse toimetajale teha, või vähemalt nii väidavad paljud ajakirjanikud, kui neid sel teemal pinnida. Vahel lükatakse see vabandus ilmselt ette ka puhtast mugavusest, sest pealkiri on tegelikult ikkagi enda pandud.

Ükskõik millised on asjaolud, on kannatanuks tõde, mis on lonkama löödud või vahel lausa mõrvatud. Arvestades, et märkimisväärne osa lugejaist skaneerib vaid kiiresti läbi pealkirjade, siis nende jaoks on moonutus muidugi pigem suurem kui väiksem.

Kuna ma olen EMSL-i nõukogu liige ning tunnen teatud sentimenti kolmanda sektori suhtes, siis on minu praegune postitus ajendatud hiljutisest pealkirjast “MTÜde räpased saladused” Eesti Ekspressis, kus juttu kolmest mittetulundusühingust, artikli sisulisi probleeme lahkab minust paremini allpool tsiteeritud kirjas rahvusvahelise kodanikuühenduste liidu CIVICUS programmijuht Kristina Mänd, kuid loo pealkiri on hea näide “müüvast” ajakirjandusest väikesel, kuid mitte tähtsusetul kujul.

Loomulikult on palju hullemaid näiteid sellest, kuhu meie pealkirjamaastik on jõudnud ning ka selle Ekspressi artikli autor Sulev Vedler võib esimese hooga isegi nuputama hakata, et millest see kisa-kära järsku? Miks ei kritiseerita pealkirju nagu “Mõrvar-luik uputas Riias rasedat abikaasat päästnud mehe”? Selline ilmus just Delfis.  Aga vastus on selles, et on veel ajakirjanikke, kelle sõna peaks lugema, on veel inimesi kelle tekstidel on kaal ja Sulev on üks neist.

Eestis on äriregistri kõige värskematel andmetel 30166 mittetulundusühingut ehk tegemist on täiesti arvestatava jõu ja inimhulgaga. Me kuuleme tihtipeale, et mingitel ettevõtetel on räpaseid saladusi, kuid keegi ei pane seepärast artiklite pealkirjaks “Firmade räpased saladused” nagu ei panda ka pärast seda kui pressinõukogu on mõne ajalehe vabandama sundinud, seda kahetsevat statementi lehte pealkirja all “Ajakirjanike lokkav ebakompetentsus”.

Kui tahate muidugi lugeda neid kõige hullemaid pealkirju, siis soovitan süveneda sulev.ee lehekülgedesse. NB! Mingit seost Sulev Vedleriga pole, tegemist oli hoopis kunagise irooniaga kalev.ee üle aga sulev.ee osutus lihtsalt nii palju edukamaks projektiks.

Aga avaldame siinkohal siis suurema osa Kristina Männi kirjast Eesti Ekspressile (paari lauset on võrreldes originaaliga avaldamise tarbeks ka täpsustatud ja toimetatud). Head lugemist.

Tere, Sulev Vedler

Lugesin Eesti Ekspressist Teie artiklit „MTÜde räpased saladused“, mis tekitas minus imestust ja pahameelt. Mul ei jää muud üle kui teha Teile etteheiteid ja parandada eksitavaid väljendeid.

Kõigepealt taustaks, et algatus selle seaduse tegemiseks on tulnud ühenduselt endilt. Ülemöödunud aasta alguses, kui seadusemuudatus vastu võeti, kirjutas EMSLi juhataja Urmo Kübar “Äripäevas”: „/—/ ühendused kirjutasid sama juba 2002. aastal Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni. Adekvaatne ülevaade võiks meil juba aastaid olla, kuid seni on riik alati leidnud ettekäändeid venitamiseks, jätkates samal ajal mugavat retoorikat läbipaistmatust kolmandast sektorist – otsekui me tahaksime läbipaistmatud olla!“ (http://www.ngo.ee/20455).

Seadus jõustus küll alles sellest aastast, kuid palju ühendused (Eestis kokku üle 30 000) on oma aruandeid, sh finantsaruandeid avalikuks teinud kaua: suuremal osal ei ole suurt midagi varjata ja nad on huvitatud sellest,  et eelarvamuste ja põhjendamatute (kuid võimalike) süüditustega ennetamiseks olla nii avatud, arusaadavad, selged ja vastutustundlikud kui võimalik. See seadus tegi andmete avaldamise lihtsalt kohustuslikuks. Lisaks, kuigi sõltumatu audiitori kohustus on Eestis seni ainult sihtasutustel, on hulk eeskostega tegelevaid ja oma valdkonna juhtorganisatsioonid ammu vabatahtlikult end auditeerida lasknud.

Tahte triumf mõistuse üle

Daniel Vaarik

Viimane tükk, mis Vabadussõja monumendi küljest alla kukkus, ei pruukinud olla kõige suurem, kuid just sellest võib  saada viimane piisk karikasse, mis on täitunud juba aastast 2007, millest saadik on meile patriootlike loosungite all üritatud maha müüa lohakalt kokku klopsitud tööd, mille projekteerimise, projektijuhtimise ja elluviimise kvaliteet kuulub parimal juhul nõukogude aega. Aia taha läinud suurprojekti üritatakse  esitada kui “tänuvõla täitmist” Vabadussõjas osalenute ees ja kõigi eestlaste ees, kes on vabadusvõitluse nimel kannatanud.

Tundub, et ka kaitseminister Aaviksoo on aru saamas, et isegi suurimate samba poolehoidjate kannatus võib pärast viimast jama hakata katkema ning seetõttu on ta kokku kirjutanud blogipostituse, milles ta korraks väidab ennast võtvat toimunu eest küll vastutust, kuid siis ülejäänud postituse jooksul tegeleb ohtra demagoogiaga teemal, miks ta tegelikult ikka ei vastuta samba projekti halva elluviimise eest. Postituse läbilugemise järel tahaks küsida, et milles siis teie ühes lauses mainitud vastutus nüüd täpselt ikkagi seisneb, Jaak Aaviksoo, lähete valitsuse juurde uut 100 miljoni kroonist rahasummat küsima või?

Enne kui asume vaatlema, mis siis Aaviksoo postis täpselt mäda tundub olevat, astume korraks sammu tagasi ja mõtleme monumendi rolli üle üldse. Erinevalt näiteks sammuvast ekskavaatorist, on monumentidel enamasti vähe praktilisi funktsioone. Nende peamine roll on ideeline, sümboliline ning tavaliselt avaldatakse monumentidega kellelegi tänu. Sümbolilise funktsiooni puhul tõuseb eriti olulisele kohale elluviimise täpsus, puhtus. Sõdur, kes ei astu õppustel teistega ühte jalga,  rahuajal paraadile ei saa. Mida pühendunumalt, täpsemalt ja kaunimalt antud hetke võimalusi arvestades on rituaal ellu viidud, seda selgemini peaks sõnumi ülevus jõudma kohale ka vaatajani.

Võib ka lihtsama näite tuua. Kui teile antakse presidendi poolt orden, mida on viimasel hetkel kummiliimiga parandatud, siis tunnete ennast ilmselt solvatud. Kui teile tuuakse sünnipäevaks kingitus, mis on kägardatud ajalehepaberisse ning sellega kaasnevad närtsinud lilled, siis te ei usu kingitooja sõnu, et ta tegelikult teist lugu peab. Tulles tagasi monumendi juurde, kehtib sama asi. On tõesti võimalik teha garantiihooldustöid vastvalminud lennujaama juurdeehituses, kuid garantiihooldustöö monumendi puhul on silmapilkselt märk ebaõnnestumisest. Samba parandamine teibiga on aga juba põhjalik läbikukkumine. See on inimeste solvamine.

Ja ma ei räägi siin neist inimestest, kellele see monument nagunii ei meeldinud, ma räägin neist, kes usaldasid kaitseministrit, peaministrit ja valitsust, et sünnib Eesti Vabariigi tänuavaldus rasketel aegadel Eesti ideed hoidnud inimestele. Ma räägin neist, kes samba avamise hetkel pühkisid silmast pisara.

Kaitseministri blogipostitust lugedes tuleb tõesti nõustuda sellega, et sambaprojekt ulatati talle juba seisundis, kus protsess ei näinud hea välja, kuid samas oli siiski tema võimuses halvim ära hoida. On väga sümpaatne, et ta proovib anda omapoolseid selgitusi toimunule, kuid kahjuks kordab ta oma postituses üle põhiliselt üldlevinud müüte ning kasutab demagoogiavõtteid, millega loob pigem küsitavusi kui usaldust. Üritan alljärgnevalt mõningaid ministri väiteid analüüsida lähemalt.

Signal to noise

Asi on niikaugel, et online’ide kontekstiväliselt jutusaadetest üleskirjutatud laused leiavad juba paberlehes uudisena avaldamist. Mis teha? Anvar Samost (Twitteris) Daniel Vaarik Sul võib olla Harvardi haridus (minul küll ei ole), kuid online meediategelasel kulub umbes […]

Andrus Ansipi vastuolulisusest

Hiljuti suutis peaminister Ansip iseendale vastu rääkida umbes 1 minuti jooksul, süüdistades valitsuse pressikonverentsil rahandusminister Padarit pealiskaudsuses materjalide esitlemises kabinetinõupidamisel. Kui Padar ennast samale kohtumisele viidates kaitsma asus, leidis Ansip, et nimetatud nõupidamise meenutamine ei […]

Mängime meest

Kristen Michali viimane argumentum ad hominem Ivari Padari kammimata pea suunas näitab, et poliitikud ei oska keerulistes olukordades käituda. Punkt. Põletades sildu, solvates üksteist, saavutatakse irratsionaalsed vastasseisud, mis ei võimalda inimestel omavahel normaalselt suhelda. Seejärel […]