Memokraat

Asi on niikaugel, et online‘ide kontekstiväliselt jutusaadetest üleskirjutatud laused leiavad juba paberlehes uudisena avaldamist. Mis teha?

Anvar Samost (Twitteris)

Daniel Vaarik

Sul võib olla Harvardi haridus (minul küll ei ole), kuid online meediategelasel kulub umbes kaks sekundit, et teha sinust napakas. Käib see umbes nii: sind kutsutakse raadiosse mingil teemal rääkima, sa lähed räägid tund aega juttu ja päris huvitav on. Pärast saadet saad sms-i, kus mõni tuttav ütleb, et kuule, aitäh, täitsa tore oli kuulata.

Aga. Kuskil istub mingisugune raadioga parasiit, kes kirjutab teises toa otsas istudes kuulmise järgi su jutust suvaliselt üles mingi sellise jama, mille sisu ta ei viitsi isegi Google’iga  kontrollida. Sellele pannakse veel mingi lihtsustatud pealkiri ning riputatakse üles. Tõenäosus, et sel on mingi seos sinu räägitud jutuga on umbes sama suur kui panna Viking Lotto loosimisel kolm numbrit õigesti ja võita mõnisada krooni. Ja neid mürameistreid pole mitte ainult üks, vaid mõni toimetus koosnebki suures osas sellistest, mis tähendab, et ka nende toodang on informatsioonihuvilisele täiesti väärtusetu.

Kõige tobedam on see, et tobuks tehtud esineja on oma murega täiesti üksi. Olgu, nägid seekord natuke totter välja, teinekord püüa rohkem, eks? Aga kui püüdmine ei aita? Online parasiit ei püüa ju sellepärast rohkem, kui esineja püüab. Need väikesed madala sihikuga randomisaatorid oleksid võimelised isegi Lutsu Kevade põhjal genereerima uudise stiilis: “Koer kardab pauku” või “Vaata: Teele särk paistab läbi”.

Nagu igal teisel infovälja arengul, on ka online parasiitide tulekul korralik mõju väga paljudele teemadele. Te võite küll öelda, et mõju ei ole aga ilmselt teete te seda põhiliselt sellepärast, et see efekt on igapäevaselt väike ja selle saab kergelt tähelepanuta jätta. Tõepoolest, kooreüraski üks amps ei langeta veel puud. Aga terve trobikond neid saab selle ülesandega hakkama küll. Terve bande infotäisid meie krae vahel suudab lõpuks kindlasti saavutada selle, et meedias pole enam võimalik midagi öelda, millel tähendus oleks.

Lõppude lõpuks saab sellest, mida nad kirjutada püüavad ju teatud tüüpi tõde, omamoodi ajalugu, mis ei ole mõjuta. Hoolimata sellest, et paljud ei võta meediat tõsiselt, saab selles paljude jaoks suhteliselt usutav materjal. Mis siis teha? Naljakas, aga lahendus võib isegi olemas olla.

Üle 300 tuhande eestlase kuulab Vikerraadiot ning kuigi mul pole käepärast, siis olen aru saanud, et mõnedki uuringud näitavad, et täiesti korralik meediaturu täis inimesi  oleksid teoreetiliselt valmis ja võimelised maksma kvaliteetsema analüüsi ja uudise eest. Eriti huvitav on see, et konkreetselt need tüübid tegelikult EI OLE valmis maksma selle pealkirjajura eest, mis online kanalites ilmuvad, tee millist hinnaalandust tahes.

Miks siis keegi pole seda kullaauku lahti kangutanud? Minu teooria on selline, et ka Eesti kollane online ajakirjandus ei sündinud üleöö. Võttis aastaid aega ja peent lihvimist, et jõuda tänase süsteemini. Pööraks nüüd mõneks ajaks sihiku mujale ja prooviks uut süsteemi sama järjekindlusega luua? Seda enam, et mulle tundub viimasel ajal väljaannetest tulevaid sõnumeid vaadates, et midagi sellist isegi toimub.

Jääme, pöidlad peos, ootama jaanuari, kus EPL on lubanud üsna suurt kontseptuaalset muutust ja tundub, et teisedki ei maga. 2009. aasta lõpuks on mitmed meedia arengud pigem lootustandvamaks muutunud, tundub, et pingutatakse millegi muutmise nimel. Muidugi, täna seda postitust kirjutades pean nentima, et e-jobu on siiski veel see, kes ütleb, kuidas asjad “on” ning mitte miski ei garanteeri, et lõpuks pole ta võitja. Kas me tõesti tahame lasta sellel juhtuda?

Just siis kui ettevõte vajab värsket raha aga pangad on kitsiks muutunud, tuleb appi meie lõbus väike meediasõber Äripäev.

Loo “Laenukraan avaneb elujõulisust tõestanule” juures on laenutest, millest tuleb välja, et laenusaamisele tuleb kasuks sage pangavahetus ning hea on ka see, kui teile on ärikeeld kehtestatud. Kui teil on üldiselt enamus nõudeid täidetud aga näiteks ärikeeldu veel pole, siis soovitab ajaleht: “Pinguta veidi veel!”. Sürr.

Tabeli allikas: Tänase Äripäeva paberleht, lk 4.

Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik “Flute” blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega – ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.

Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.

Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu – välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.

Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina – hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid – nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.

Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda – selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda “muud” ei pea kaugelt otsima – lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal “Millal maksan memme uue mersu”.

Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?

Ilmselt on teid tabanud sama mõte, kui te sõidate Tallinnast lõuna poole. Aga võib olla ei ole ka. Mulle on igatahes alati tundunud, et Läti mõjud hakkavad selgelt silma paistma juba kuskil Kesk-Eestis ning Pärnu-Tartu joonel on Eesti juba oluliselt lätilikum, kui näiteks Kosel.

Ma teadsin küll, et Obama on üpris kõva mees aga seda ma poleks küll uskunud, et tal nii suur lennuk on. Postimehe andmetel kavatseb USA president Euroopat külastada umbes Malta suuruse õhulaevaga, mille põrandapind laiub 371,6 ruutkilomeetril. P.S. Normaalne ökoloogiline jalajälg, Barack!

Polegi ammu infograafikat teinud!

Kaitsepolitsei komissar Andres Kahar kirjutas mõni aeg tagasi artikli, kus ta kirjeldas kasuliku idioodi sündroomi. Põhimõtteliselt oli tema mureks, et meedia puuduv analüüsivõime viib selleni, et ajakirjandus asub tegutsema ühiskonna huvide vastaselt. Näiteks kirjeldas ta ühe Vene propaganda paskvilli kajastamist Eesti ajakirjanduses järgmiselt:

Sisuliselt visati välja konks, lootuses, et küllap Gruusia sündmustest mõjutatud ja ärevile aetud Eesti meedia nopib uudise allikat kontrollimata üles ja asub trummi lööma. Kahjuks nii ka läks! Isegi käesoleva repliigi kirjutamise ajal (neljapäeval) oli ühe meie juhtiva ajakirjandusväljaande võrguversioonis sellele uudisele lisatud märge “tähtis”.

Täna, kui see kasuliku idioodi mõiste taas mingis kontekstis ühe inimese suust kõlas, jäin mõtlema, et kuidas meedia sellest olukorrast välja tulema peaks. Arvestades, et raha suuremateks reformideks napib, oleks ilmselt hea muuta asju üks samm korraga.

Seega võiks meediaväljaanne arengukava välja näha umbes selline:

Venemaale kasulik idioot –> Venemaale kasutu idioot –> Venemaale kasutu geenius. Kindlasti tuleks vältida sattumist Venemaale kasuliku geeniuse väljale.

Eesti ja Leedu presidentide ingliskeelsete kõnede sõnapilved. Põhiline erinevus, Adamkus armastab energiast rääkida. (Ignalina tuumajaam pannakse kinni 2009).

Neid pilvekesi ei tasu liiga tõsiselt võtta, need näitavad vaid kõigi kõnede kokkuvõtet ja mõni hea idee võib siia sisse ära kaduda. Ent samas on nende põhjal ikkagi võimalik väita, et vähemalt Eesti president räägib inglise keeles üsna üldist juttu ning ta ei pühendu eristuva ja läbiva välispoliitilise sõnumi edastamisele.

Ilves

Adamkus