Memokraat

Tarmo Jüristo

Selle nädala teisipäeval ilmus “Postimehes” minu sulest arvamusartikkel pealkirjaga “Eesti rahvusliku tahte triumf?”, mis korjas kiirelt kolmekohalise arvu kommentaare. Kahetsusväärsel moel, aga samas mitte küll erilise üllatusena, taandus kommentaariumis arutelu kiirelt tõdemusele, et Jüristo arvates on Aaviksoo fašist ja eestlased natsid ning ta ise tegelikult, varjatult või varjamatult, kommunist. Ilmselgelt leidub terve hulk inimesi, kes on ka sellise teema lahkamisest huvitatud, aga minu jaoks isiklikult ei ole see küsimus kuigi kaasahaarav ega isegi oluline ning seega palun end vabandada, et ma selles konkreetses debatis ei kavatse pikemalt osaleda.

Siiski on siinkohal sobiv õiendada ära see osa, mis puutub minu kriitikasse hr. kaitseministri kõne osas. Kindlasti ei olnud mu eesmärgiks viidata, nagu oleks hr. Aaviksoo õnnetu sõnakasutus paljastanud ta tegeliku fašistliku pale – selline väide oleks tõepoolest, nagu Lauri Vahtre ka oma tarbetult ilustamata kommentaaris viitas, “lihtsalt loll”. See aga pole sama, mis öelda, et tipp-poliitik ei peaks oma ametlikes kõnedes kasutatavatesse väljenditesse hoolikalt suhtuma.

Mulle läheb väga vähe korda kas hr. Jaak Aaviksoo inimesena teab, kes on Leni Riefenstahl ja mis on tema filmide pealkirjad – paljud mu head tuttavad, kellest ma kõrgelt lugu pean, näiteks ei tea. Mind isegi ei häiriks sugugi, kui ta seda ka teades ikkagi leiaks, et “tahte triumf” on väljend, mida võib ka peale 1934. aastat kõnekeeles kasutada – veelgi enam, ma olen kõige sellega nõus. Samas, Euroopa Liidu liikmesriigi kaitseministrina sellist asja endale lubada ei saa – ja seda lihtsal põhjusel, et kaitseminister pole isik, vaid on institutsioon.

See on põhjus, miks on presidendil kantselei ja peaministril nõunikud – kuna need ametid esitavad nõudmisi, mis ületavad kaugelt ühegi üksiku isiku, kuitahes võimeka ja pühendunu, võimed. Kuuldavasti kirjutab hr. Aaviksoo oma kõned ja pöördumised ise. See on muidugi ainult tervitatav ja austust vääriv – ja seda kõike täiesti siiralt. Samas ei peaks olema kuidagi nõrkuse või võimetuse tunnistuseks, kui need kõned enne ettekandmist lasta üle vaadata kellelgi, kelle ametiks on säärased komistused ära hoida, et ei peaks hiljem tegelema nende tagajärgede likvideerimise, vabandamise või õigustamisega. Ma juhtumisi ka tean, et kaitseministeeriumis on inimesi, kes selleks vägagi võimelised on.

See kõik aga, nagu öeldud, oli tõenäoliselt lihtsalt õnnetu aps. Ikka juhtub. Teine artikliga seoses suuremat vastukaja tekitanud teema oli viide natsi-Saksamaale ja Eesti võrdlemine sellega. Vast oli siinkohal tegu natuke liiga mitmest osast koosneva ja üle erinevate lõikude jaotuva mõttekäiguga, mille alguse pool esinenud sõna “Hitler” ja lõpus mainitud “Eesti” tekitasid hulgas inimestes reaktsiooni, et väite sisu on lugematagi selge. Hoolikamal vaatlusel võiks aga selguda, et võrreldud ei olnud sugugi mitte Eestit ja natsi-Saksamaad omavahel, vaid mõlemat eraldi ühe kolmanda asja vastu.

Samuti oleks hea meeles pidada, et 1934. aastal ei olnud ei fašism ideoloogiana ega ka natsionaalsotsialism poliitilise liikumisena kuidagi olemuslikult saatanlikud – nagu nad nendeks retrospektiivis kahtlemata on saanud. Hitleri valitsus tuli võimule 40% valijate häältega, kehastades selliselt 1934. aastal Saksa rahva valdava osa parimaid kavatsusi ning teadlikult toetudes selle pikale ja kodanike jaoks kallile alajoole. See on raam, milles Riefenstahl tegi oma rahvusromantilistest ideaalidest kantud filmi, mis on ühtlasi ju tänaseni vaieldamatu filmikunsti suurteos.

Vastuseis fašismile – mida leidus lisaks Saksamaale muidugi ka mujal Euroopas – ei põhinenud 1930. aastate keskel holokaustil või Teise Maailmasõja vallapäästmisel (mis meie jaoks seda mõistet täna defineerivad), sest neid sündmusi ei olnud lihtsalt veel aset leidnud. Need, keda fašism muretsema pani, olid mures eeskätt maailmavaatelistel põhjustel ja see on vastasseis, mida saab (kahtlemata lihtsustades) taandada nimelt mainitud Erasmuse ja Lutheri debatile ja mille põhiküsimuseks oli mäletatavasti eriarvamus teemal, kas inimesel on väärtus iseeneses või ainult läbi selle,kuivõrd ta kehastab ja kannab endas midagi tema suhtes ülest, olgu selleks siis Jumal või rahvus.

Lutheri jaoks oli inimene iseeneses tähtsusetu mutrike, mis on väärtuslik ainult Jumala tahte tööriistana ning sellest vaatest kantuna leidis ta, et “maapealset rahu ei tohi osta Jumala vihastamise hinnaga”. Luther oli täiesti teadlik Erasmuse hoiatatud ohtudest selles osas, mida tema poolt jutlustatav ideoloogia endaga kaasa toob. Ta lihtsalt leidis, et kuna inimese elul ei ole väärtust iseeneses, siis ei ole selle ohvriks toomisega “õige” ürituse eest peetavas võitluses ka midagi kaotada, küll aga kõik võita.

Järgmise kahesaja aasta vältel kogu Euroopas aset leidnud radikaliseerumine, sellest tulenevad pidevad sõjad ning sealt veel järgnevateks sajanditeks kestma jäänud vaen kinnitasid nii tegelikult mõlema mehe ennustusi – erinevus oli vaid selles, kas selline olukord oli taunitav või tervitatav. See traagiline trajektoor, millega lõpetas oma 12-aastase eksistentsi Hitleri juhitud Kolmas Riik, viis selle ideoloogilise vastasseisu oma praktilise väljenduse äärmusse ja selliselt on igasugune võrdlus fašismiga universaalses võtmes alati, nagu ka öeldud, banaalne liialdus – millel on tavaliselt lihtne poliitiliselt motiveeritud eesmärk oma ideoloogilist vastast stigmatiseerida. See on asi, mida Venemaa agressiivne propaganda ka Eesti puhul järjekindlalt teeb ning oleks selgelt meie endi huvides püüda selliseks asjaks võimalikult vähe pidepunkte pakkuda.

Aga ka see, olgugi oluline ja tähelepanu vääriv, ei olnud mu argumendi peamiseks punktiks, vaid pelgalt selle sissejuhatuseks. Jõudes nüüd tänase, sisulise ja maailmavaatelise probleemi juurde — ja püüdes ühtlasi otsida ka mainitud musta ja valge vahelisi toone — minu soov oli küsida kummast vaatest me täna, 21. sajandi Eesti Vabariigis, ühiskonnana lähtuda tahame? Kas meie riik on (ja peaks olema) määratletud ainult läbi rahvuse? Kas sini-must-valge ainsa alternatiivina peab nägema punast ja seega aprioorselt järeldama, et herderliku rahvusideoloogia kõrval ei ole meil täna ühtegi teist valikut? Kas kodanikel on väärtus ainult (või siis eeskätt) läbi selle, kuivõrd nad kannavad mingit konkreetse rahvuse tunnust, kultuuri või ideoloogiat? Või on siiski mõeldav, et me käsitleme instrumentaalse kategooriana hoopis riiki ja mitte inimest?

Lauri Mälksoo läinudkevadisest ettekandest  Eestis alguse saanud ja õiguskantsler Indrek Tederi poolt sellest tõukuv Riigikogus peetud kõnega ka laiemas avalikkuses tõstatunud arutelu põhiseaduspatriotismi teemal on tähtis ja tervitatav samm sama küsimusteringi raames. Muidugi olen ma nõus ka Marko Mihkelsoniga, kes märgib, et “põhiseaduspatriotism ei ole võluvits”. Demokraatlikus ühiskonnas ei olegi selliseid “võluvitsasid” kuskilt võtta, samas ei peaks me tõdedes, et lisaks beebile on vannis ka pesuvett, kõike pettunult kummuli keerama.

Ka ei nõua põhiseaduspatriotism või siis patriotism lite ju sugugi rahvuse ja rahvuskultuuri mõistete üle parda viskamist, nii nagu reformatsiooniga seoses Euroopas aset leidnud riigi ja religiooni üksteisest lahutamine ei tähendanud, et usk oleks lakanud olemast ja inimeste elus tähtsat rolli mängimast. Tegelikult väljendaks see ju nimelt meie rahvusliku eneseteadvuse ja kultuuri tugevust, kui julgeksime uskuda, et need jäävad püsima ka ilma, et Eestis sündinud ja üles kasvanud, seda oma ainsa koduna teadvad vene rahvusest noored oleksid sunnitud ühiskonnas toime tulemiseks oma perekonnanimesid eestindama.

Kui jõuame sinnamaale, et eelmises lõigus mainitud küsimusi saab esitada ilma, et selle taga nähtaks automaatselt kas karjuvat nihilismi või siis Venemaa poolt mahitatud ja ühtlasi Lääne-Euroopa ajupestutele nähtamatu salasepitsuse kombitsaid, oleme jõudnud pika sammu lähemale sellele maailmale, kuhu kuuluvaks me end oma mõtetes ja sõnades nüüd juba viimased kaks aastakümmet lugeda oleme tahtnud.

Daniel Vaarik

Riigi Ringhäälingu esimene ülekandeauto “Hõbehall” aastal 1938. (Allikas: ERR kodulehekülg)

See oli aasta tagasi, 30. jaanuaril, kui Eesti Rahvusringhääling oli kogunud hulga oma juhtivtöötajaid Eesti Raadio 1. stuudiosse aru pidama ERR-i maine üle. Sellel seminaril osalesid aga lisaks  ka Barbi Pilvre, Tiit Hennoste ja mina, kuid minu jaoks oli päeva absoluutseks staariks Hagi Šein, kes oli ette valmistanud tõelise põhjalikkusega.

Ma tahtsin tema ettekande teksti Memokraadis avaldada juba siis, kuid siis tulid muud teemad ja tekst jäi ootele. ERR-i ja Hagi loal avaldan selle siin täna, kuna taas on päevakorrale tõusnud mitmed Rahvusringhäälinguga seotud teemad ning Hagi mahukas tekst on üks paremaid, mida ma kunagi ERR-i kujunemisloost lugenud olen. See sisaldab lugusid, selgitusi, nii kriitikat kui enesekriitikat ning aitab meil mõista, miks meil on täna just selline ERR nagu meil on.

Mul on ka üleskutse kõigile, kes ERR-i tänasel päeval kritiseerivad, toetavad, laidavad, aidata tahavad või tõugata soovivad. Enne kui te seda teete, võtke endale umbes 30 minutit aega, lugege läbi Hagi jutt ning ma usun, et pärast seda on sellel, misiganes te parajasti teha tahate, rohkem mõtet.

Tuletan konteksti mõistmise huvides veel meelde, et ettekanne peeti aasta tagasi, kuid samas ega tekst pole küll selle ajaga suurt midagi kaotanud. Ettekandjatele antud ülesandeks oli rääkida just ERR-i mainest, seepärast esineb ka selles tekstis palju arutlusi just kuvandi üle, kuid see pole kaugeltki ainus ega kõige tähtsam küsimus, mida Hagi puudutab.

Hagi Šein

1. Lähtekoht

Kuvand on minu jaoks arvamuste, veendumuste, hoiakute ja tõekspidamiste kogum ühe nähtuse olemusest ja väärtusest.

Alustan veidi kaugemalt. Umbes 40 aastat tagasi sai eesti meediasotsioloogias alguse tüpoloogiate loomine. Ülo Vooglaid tegi esimese „Edasi“ lugejate tüpoloogia, 1972. aastal sai minul valmis esimene  teleauditooriumi tüpoloogia. Vaatajatüüpe arvutasid arvutid, siis veel suurt saali täitvad Uraalid, mis aitasid ankeetide tunnusteruumis tunnustekujundeid-kuvandeid eristada. Umbes 35 aastat tagasi pidasime me Sangastes kuvandite eristamise seminari.

Seal ringles üks veidi nilbik venekeelne anekdoot eksinud kurnatud rändurist, kes otsis lootusetult  teed pilkases pimeduses, lumes ja külmas. Lõpuks nägi ta kaugelt tulukest paistmas ja jõudis vaevaliselt lummemattunud madala hütini. Ta hingas jäätunud väikesele aknale ja hõõrus käega sooja, et näha, mis sees toimub. Jääkristallid aknal olid paksud ja sisse ei paistnud suurt midagi. Võttis aega enne kui jääkihid vaevaliselt sulama hakkasid, ent lõpuks võis juba midagi aimata ja ühel hetkel sõnas mees kerge ärritusega:  kurat küll, mitte ei saa aru, kas nad seksivad seal või on see aknamuster lihtsalt niisugune.

See toob mind kuvandiga tegelemise suhtelisuse juurde. Me näeme teravamaid või hägusamaid kujutisi, kuvandid avalduvad enamasti kaudselt, nö jääkristallid on vahel. Kuvandid algavad muljest, tundest ja mõttest, nad võivad kinnistuda pikaks ajaks, muutuda tavalausungiks,  tõekspidamiseks, hoiakuks, stereotüübiks või müüdiks või jääda hoopis kergeks aimduseks või alateadvuslikuks signaaliks.

Loe ülejäänud teksti… »

Daniel Vaarik

“Whenever a theory appears to you as the only possible one, take this as a sign that you have neither understood the theory nor the problem which it was intended to solve”. Nii ütles kunagi Karl Popper, filosoof, kelle ideed on inspireerinud paljusid vaba ja avatud ühiskonna austajaid, sealhulgas George Sorost, kes on tema filosoofiale rajanud oma laialdase praktilise filantroopiategevuse.

Avatud ühiskonna ideedesse on peidetud arusaam, et need, kes väidavad ennast teadvat absoluutset tõde, on tõenäoliselt eksinud ja põhimõtteliselt diktaatorimaterjal. Siit tekib aga küsimus – mis siis, kui me peame demokraatiat ja avatud ühiskonda ennast absoluutseks tõeks? Kas demokraatlik fundamentalism ei peaks mitte iseenennast halvav konstruktsioon olema? Kuidas seda vastuolu lahendada?

Algselt Memokraadi Singapuri diskussioonidest inspireeritud Tarmo postitus lisab kogu arutelule väga olulise mõõtme. Head lugemist!

Tarmo Jüristo

Hiljutine diskussioon Singapuri plusside ja miinuste teemal tõi oodatult üles küsimuse demokraatia eelistest ülimuslikkusest teiste ühiskonnakorraldustega võrreldes. Juhtumisi olen ma viimasel ajal pidanud lugema ohtralt varase keskaja ja antiigi ajaloo kohta ning see pani mind antud teema peale mõtlema veidi laiemas perspektiivis.

Demokraatiaga seoses on oluline meeles pidada, et see ei ole hiljuti avastatud ja rakendatud ühiskondliku evolutsiooni tipp. Inimkond on vahelduva eduga elanud erinevates demokraatlikes ühiskonnakordades pea viimased kolm tuhat aastat. Kreeka linnriigid 6. sajandil e.m.a. olid demokraatlikud (võttes võimu üle türannidelt) ja pidasid sellistena vastu paar sajandit enne langemist Makedoonia kuningate ning seejärel Aleksander Suure valitsuse alla.

Rooma oli vabariik kuni senat 46 e.m.a. kuulutas Caesari dictator perpetuo-ks. Prantsuse Revolutsioon püüdis luua ühiskonda, milles kõik oleks võrdsed, kuni Napoleon järgnenud kaost ära kasutades (ja seejuures rahva toel!) võimule tõusis ja end imperaatoriks kuulutas. Weimari vabariik oli kahtlemata lähim representatiivsele demokraatiale, mida Saksamaa näinud oli, kuni Hitler 1933. aastal võitis demokraatlikud valimised ja pani aluse Kolmandale Riigile.

See kõik tõstatab kiusliku küsimuse: kui ajaloos on olnud nii mitmeid petlikke koidikuid, siis miks peaks demokraatia triumf seekord lõplik ja pöördumatu olema? Selle nurga alt vaadates on üsna keeruline näha inimkonna poliitilist ajalugu kui vääramatut marssi vabaduse suunas, mis tipneb meie oma 21. sajandi liberaalse demokraatiaga. Ja vast veelgi olulisemana, demokraatia hakkab selliselt paistma lihtsalt kui üks riigikord paljudest võimalikest milliseid maailmas on erinevatel aegadel proovitud ja loobutud.

“Hea küll”, võib selle peale öelda. Demokraatia ei pruugi olla midagi uut kuid, tsiteerides Churchilli enesekindlaid sõnu, “see on parim neist, mis meil võtta on”. Aga siin tasuks küsida kas see ikka on ümberlükkamatu ja universaalne tõde? Millise kriteeriumi alusel ja kelle jaoks on demokraatia parim?

Enamus meist, kes me oleme kas üles kasvanud või siis vähemalt veetnud olulise osa oma elust demokraatlikes ühiskondades, näib üsna kriitikavabalt arvavat, et mis iganes on hea meie sotsiaalses keskkonnas, on nii tänu demokraatiale, samas kui kõik mis on halvasti, on nii vaatamata demokraatiale–või siis kuna me ei ole veel jõudnud päris demokraatiani ja kõik negatiivne on lihtsalt jäänuk meie varasemast ebatäiuslikust minevikust.

Aga proovime end korraks oma vahetust olevikust distantseerida ja vaadata sellele ausa pilguga. Kujutame hetkeks ette kedagi, kes elab tuhat aastat tulevikus ning avab oma 31. sajandi vikipeedias artikli meie ajastu kohta — ja püüame kujutleda mida ta sealt leiab.

Ilmselt ei ole erilist kahtlust, et sellisele vaatlejale peab 20. sajand näima inimajaloo seni kõige brutaalsem. Maailm oli laastatud kahest globaalsest sõjast, mis tõid endaga hävingut, julmust ja viletsust mida mitte ainult polnud varem nähtud vaid isegi suudetud ette kujutada.

Maailma 20. sajandi demokraatia lipulaev, Ameerika Ühendriigid, heitis kaks tuumapommi Jaapani miljonilinnadele. Hiina käis läbi “kultuurirevolutsiooni”, mis praktikas tähendas aastatepikkust veresauna ja repressioone skaalal, mis oli võrreldav maailmasõdadega. Lisaks neile globaalse mastaabiga tragöödiatele leidis 20. sajandil aset lugematu hulk kohalikke konflikte, millest suur hulk olid ühel või teisel moel seotud nimelt demokraatlike riikide osaluse, õhutuse, toetuse või algatusega (ja sageli kombinatsiooniga nendest).

“Rahuarmastav Ameerika rahvus” pidas 20. sajandi vältel keskmiselt ühe sõja iga paari aasta jooksul, keeldudes ise seejuures allumast seadustele ja printsiipidele, mille nimel ta neid sõdu pidas. Lääne poolt domineeritud rahvusriikide katusorganisatsioon, ÜRO, võttis 1948. aastal vastu universaalse inimõiguste deklaratsiooni, mis enamuse muu maailma jaoks jäigi nimelt selleks — deklaratsiooniks.

Pool sajandit hiljem ei suutnud need kõrged ideaalid takistada genotsiide mitte ainult Aafrikas vaid ka Euroopa enda piiride sees. Sajandi lõpuks elas maailmas enam kui miljard inimest absoluutses vaesuses. 20. sajandi teine pool tõi endaga endise Euroopa impeeriumi lagunemise Aasias ja Aafrikas, mis omakorda põhjustas tohutuid sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid nii kolooniates kui emamaades.

Euroopat tabas immigratsioonilaine millist polnud nähtud enam kui tuhat aastat. Euroopa ida-aladel tõi Nõukogude Liidu kollaps endaga sarnaseid tagajärgi, põhjustades mitmeid sõdu ja jättes maha rahvuslikku vaenu ja pingeid mitmeks järgnevaks põlvkonnaks. Sajad tuhanded Kolmanda Maailma inimesed, kes püüdsid meeleheitlikult põgeneda sõdade, vaesuse ja viletsuse eest, saadeti Euroopa piiridelt tagasi ning neid hoiti aastate kaupa põgenikelaagrites, mis sageli polnud midagi enamat kui lagedale väljale püstitatud tuhanded telgid.

Vana Maailma linnades leidsid pidevalt aset rahutused–1968. aasta ülestõusud olid eriti ägedad ning suudeti vaid suure vaevaga kontrolli alla saada. Kus iganes leidis aset Lääne demokraatiate riigipeade kohtumine kaasnesid sellega demonstratsioonid ja rahutused, mida hoiti vaos massiivse politseivägivallaga, veekahurite ja pisargaasiga.

Meie hüpoteetiline artikkel jõuaks ilmselt ka järeldusele, et 20. sajandi lõpp ja 21. algus olid mastaapne moslemite tagakiusamise ajastu Läänes ja Lääne poolt. Lähis-Idas peeti maha hulk sõdu ning Lääs osales aktiivse osapoolena aastakümneid kestnud Iisraeli-Palestiina konfliktis, mis kõik tõi kaasa suurel hulgal tsiviilohvreid ja üldisi kannatusi. Moslemeid nähti (ning kirjeldati sellisena, nii poliitilistes pöördumistes kui akadeemilistes monograafiates) kui verejanulisi fundamentaliste, odium humani generis, kes vihkavad hingepõhjast Lääne vabadusi ja maailmakorda. Euroopas võeti vastu seadusi, mis keelasid moslemitel avalikult kanda oma traditsioonilist riietust.

Kui meie ajale sellises valguses vaadata, siis ei tundu asjad sugugi parimas korras olevat. Demokraatia paljukiidetud võime vigu parandada liigub parimal juhul lapsesammudega, tehes iga parandatud vea kohta kuskil mõne uue. Minule meenutab see väga otseselt seda mäsu, mis valitses Rooma Vabariigi hilistel aastakümnetel, mida märgistasid korruptsioon, populism ja pidevad sõjad ja rahutused. Ja kas selliselt on meil õigust Rooma lihtrahvale etteheiteid teha, et nad tervitasid Caesarit ja Augustust kui kangelasi, vaatamata sellele, et nood viisid hingusele representatiivse demokraatia ja kehtestasid sisuliselt diktatuuri? Augustuse võimuletulekule järgnenud pax romana, Rooma Rahu, on muide tänaseni jäänud pikimaks rahuperioodiks meie vaevatud kontinendi ajaloos.

Aga lõpetuseks, et hoida ära vääritimõistmisi–isiklikult olen ma väga selgelt demokraatia-usku. Esimesed 18 aastat oma elust veetsin ma teistsuguses riigikorras ja mulle meeldib mu tänane maailm palju enam. Nagu ilmselt enamus Antiik-Kreeka jõukatest linnakodanikest või Rooma patriitsidest tundub ka mulle, et demokraatia on ühiskonnakord mille plussid kaaluvad kaugelt üles selle miinused ja mis on eelistatav teistele võimalikele.

Samas ei ole mul illusioone selles osas, et see peaks olema ainus ettekujuteldav või igavikuline ühiskondlik formatsioon. Ma olen kindel, et ka vanas Ateenas või vabariiklikus Roomas olid omad Francis Fukuyamad, kes arvasid, et ajalugu on lõppenud ja mitte kunagi enam ei saa inimene olema allutatud võimule, mis tema ees vastutust ei kanna.

Ma arvan, et demokraatiasse tasub uskuda ja selle nimel tasub võidelda (seda küll sõnade ja ideedega, mitte tankide ja pommidega). Aga samas olen ma veendunud, et me peaksime olema demokraadid mitte sellepärast, et demokraatia on ülim riigikord ja ainus vastus maailma hädadele, vaid sellele vaatamata, et ta seda ei ole.

Daniel Vaarik

Seekord on mul väga hea meel esitleda Memokraadi külalispostitust Anvar Samostilt ning see on pisut loomingulisemas vormis. Ega see tabel vajagi eraldi kommentaare, vähemalt nende jaoks, kes on kursis viimastel nädalatel furoori tekitanud meediameeste Moskva reisiga. Kuid tõepoolest, arvestades, et need tsitaadid on liigagi reaalsed, tahaks vanduda minagi: Quis custodiet ipsos custodes?

Anvar Samost

Daniel Vaarik

Ja kaastöid muudkui tuleb. Mulle meeldib väga ka see, et senised Singapuri teemalised kirjutised on toonud palju asjalikku tagasisidet ning all järgneb taas üks neist – külalispostitus Singapuris elanud Mikk Tammelt.

Mikk Tamme

Mul õnnestus 2009 aastal Singapuris veeta pea pool aastat. Seda nii sealse juhtiva ülikooli National University of Singapore juures kui ka Ajujahi võitjate, Directori Innovatsiooniseminari ning Arengufondi juhtide külastusi ette valmistades ja vedades. Kogemusi ja muljeid on rohkem kui ühe blogipostituse jagu aga üritan üht-teist jagada.

Singapur kui elukeskkond on üks lihtsamaid, mida mina näinud olen. Astudes lennukist Changi lennujaama vaibaga põrandale valdab mind tunne: “Nüüd võib mitte muretseda, midagi ootamatut ei juhtu.” Ja nii väga suurel osal ajast ongi. Taksod sõidavad, teenindajad suhtlevad, metroosüsteem, nagu ka enamus kogu Singapurist, on puhas, meeldiv ja efektiivne. Igal kellaajal ja igas kohas võib ennast turvaliselt tunda.

Tõesti, selle saavutamiseks on Singapur olnud väga karmi korraga ning üks huvitav sotsiaalne eksperiment. Üks sakslasest tuttav, kes on Aasia ekspert INSEADi ärikoolis, tõi järgneva võrdluse: “Korea is interesting hell, Singapore is boring heaven”. Tõesti, Sinagpur ei ole London või New York, kus on kõiksuguseid kultuure ja kogu aeg midagi toimumas.

Kuigi Singapuris on järjest rohkem üritatud tuua erinevaid kultuurisündmusi on valdavaks siiski majandusareng ning kultuurisündmused on noored ning organiseeritud top-down meetodil. Kuskil on strateegia, mille alusel need tehtud on. Pea igal muul elualal tundub see efektiivsus ja eesmärgikindlus suurepärane aga kultuurielu puhul tundub sisseostetu aeg-ajalt natuke “võlts”.

Singapur ja vabadus. Paljud lääne inimesed tunduvad kangestuvat ja “mõtlemise lõpetavat” nii kui nad kuulevad või mõtlevad võimalusele, et on vähem vabadusi kui neil kombeks. Samas kui nüüd mõelda, siis millised on need hirmsad reeglid Singapuris? Prügi maha viskamise vastased reeglid tunduvad loogilised saarel, mis on väiksem kui Hiiumaa ja kus elab rohkem kui 4 miljonit inimest (eriti mõeldes muule Aasiale).

Nätsu närimise keeld jõustati kuuldavasti selle tõttu, et inimesed neid maha viskasid ja nii edasi. Minu kogemus avaliku korra reeglitega on Singapuris pigem positiivne. Eriti kuna nüüdseks pole Singapur (vähemalt nähtavalt aga väidatavalt ka reaalselt) politseiriik, kus peaksid politseid kartma. Enamus reegleid on saanud sotsiaalseks normiks, mida rakendatakse üksteisele meelde tuletades.

Ma ei oska rääkida sõnavabadusest. Samas kui lihtsa inimesena vaatad riigi kontrolli all olevat Straits Timesi siis seal on vähem kollased, rohkem positiivsemas ja lahendusi otsivamas toonis uudiseid ja arvamusi kui Eesti vabas meedias ning lugemiseks leidub rohkem kasulikku infot.

Järgmisena räägitakse sellest, kuidas Singapuris pole heaolusüsteemi nagu Euroopas, kus riik kõige eest maksab. Samas on neil väga tugev traditsioon pere poolt aidata teisi pere liikmeid. Singapuri kriitikutelt võib kuulda lugusid sellest, kuidas sellise süsteemi puhul jääb inimesi hammasrataste vahele. Lugusid sellest, kuidas Singapuri inimesed ei saa arsti juurde minna, kuna see on tasuline. Tõenäoliselt neid näiteid leidub kuid mõningal hulgal leidub selliseid näiteid pea igas riigis.

Minu kogemus on, et väikse inimese elukeskkonnana on Singapur meeldiv. Samas on Singapur suurepärane sotsiaalne eksperiment, millest õppida. Mitte kopeerida aga vaadata, kuidas neil asju tehtud on ning mõelda, kas sellest on midagi õppida. Argumenteeritud arutelu algatamiseks on nende väga selgete väärtustega “Singapore Inc”-i analüüsimine väärt algatus. Seda tunnistades nii positiivseid kui negatiivseid pooli.

Vesteldes inimestega Singapuri teemadel, tundub mulle, et vahel arvatakse, et kuna riigijuhtimine pole seal demokraatlik, ei tasu neid ning nende tehtut üldse arutada. Seda on kurb vaadata, sest kuigi Singapuris on palju arenguruumi (nagu igal pool) ei tasu selle pärats jätta kõrvale neid asju, mida saab neilt õppida ilma argumenteerimata ja tutvumata.

Daniel Vaarik

Alljärgnev külalispostitus on Märt Ridalalt, kes töötab Microlinkis püsiteenuste arendusjuhina.  Väga huvitav teema. Küsimus tehnoloogia mõjust meie igapäevasele käitumiskultuurile  on mulle endalegi alati huvi pakkunud. See kõik sobitub ka väga hästi Memokraadis juba toimunud aruteludesse. Head lugemist!