Daniel Vaarik

Ja kaastöid muudkui tuleb. Mulle meeldib väga ka see, et senised Singapuri teemalised kirjutised on toonud palju asjalikku tagasisidet ning all järgneb taas üks neist – külalispostitus Singapuris elanud Mikk Tammelt.

Mikk Tamme

Mul õnnestus 2009 aastal Singapuris veeta pea pool aastat. Seda nii sealse juhtiva ülikooli National University of Singapore juures kui ka Ajujahi võitjate, Directori Innovatsiooniseminari ning Arengufondi juhtide külastusi ette valmistades ja vedades. Kogemusi ja muljeid on rohkem kui ühe blogipostituse jagu aga üritan üht-teist jagada.

Singapur kui elukeskkond on üks lihtsamaid, mida mina näinud olen. Astudes lennukist Changi lennujaama vaibaga põrandale valdab mind tunne: “Nüüd võib mitte muretseda, midagi ootamatut ei juhtu.” Ja nii väga suurel osal ajast ongi. Taksod sõidavad, teenindajad suhtlevad, metroosüsteem, nagu ka enamus kogu Singapurist, on puhas, meeldiv ja efektiivne. Igal kellaajal ja igas kohas võib ennast turvaliselt tunda.

Tõesti, selle saavutamiseks on Singapur olnud väga karmi korraga ning üks huvitav sotsiaalne eksperiment. Üks sakslasest tuttav, kes on Aasia ekspert INSEADi ärikoolis, tõi järgneva võrdluse: “Korea is interesting hell, Singapore is boring heaven”. Tõesti, Sinagpur ei ole London või New York, kus on kõiksuguseid kultuure ja kogu aeg midagi toimumas.

Kuigi Singapuris on järjest rohkem üritatud tuua erinevaid kultuurisündmusi on valdavaks siiski majandusareng ning kultuurisündmused on noored ning organiseeritud top-down meetodil. Kuskil on strateegia, mille alusel need tehtud on. Pea igal muul elualal tundub see efektiivsus ja eesmärgikindlus suurepärane aga kultuurielu puhul tundub sisseostetu aeg-ajalt natuke “võlts”.

Singapur ja vabadus. Paljud lääne inimesed tunduvad kangestuvat ja “mõtlemise lõpetavat” nii kui nad kuulevad või mõtlevad võimalusele, et on vähem vabadusi kui neil kombeks. Samas kui nüüd mõelda, siis millised on need hirmsad reeglid Singapuris? Prügi maha viskamise vastased reeglid tunduvad loogilised saarel, mis on väiksem kui Hiiumaa ja kus elab rohkem kui 4 miljonit inimest (eriti mõeldes muule Aasiale).

Nätsu närimise keeld jõustati kuuldavasti selle tõttu, et inimesed neid maha viskasid ja nii edasi. Minu kogemus avaliku korra reeglitega on Singapuris pigem positiivne. Eriti kuna nüüdseks pole Singapur (vähemalt nähtavalt aga väidatavalt ka reaalselt) politseiriik, kus peaksid politseid kartma. Enamus reegleid on saanud sotsiaalseks normiks, mida rakendatakse üksteisele meelde tuletades.

Ma ei oska rääkida sõnavabadusest. Samas kui lihtsa inimesena vaatad riigi kontrolli all olevat Straits Timesi siis seal on vähem kollased, rohkem positiivsemas ja lahendusi otsivamas toonis uudiseid ja arvamusi kui Eesti vabas meedias ning lugemiseks leidub rohkem kasulikku infot.

Järgmisena räägitakse sellest, kuidas Singapuris pole heaolusüsteemi nagu Euroopas, kus riik kõige eest maksab. Samas on neil väga tugev traditsioon pere poolt aidata teisi pere liikmeid. Singapuri kriitikutelt võib kuulda lugusid sellest, kuidas sellise süsteemi puhul jääb inimesi hammasrataste vahele. Lugusid sellest, kuidas Singapuri inimesed ei saa arsti juurde minna, kuna see on tasuline. Tõenäoliselt neid näiteid leidub kuid mõningal hulgal leidub selliseid näiteid pea igas riigis.

Minu kogemus on, et väikse inimese elukeskkonnana on Singapur meeldiv. Samas on Singapur suurepärane sotsiaalne eksperiment, millest õppida. Mitte kopeerida aga vaadata, kuidas neil asju tehtud on ning mõelda, kas sellest on midagi õppida. Argumenteeritud arutelu algatamiseks on nende väga selgete väärtustega “Singapore Inc”-i analüüsimine väärt algatus. Seda tunnistades nii positiivseid kui negatiivseid pooli.

Vesteldes inimestega Singapuri teemadel, tundub mulle, et vahel arvatakse, et kuna riigijuhtimine pole seal demokraatlik, ei tasu neid ning nende tehtut üldse arutada. Seda on kurb vaadata, sest kuigi Singapuris on palju arenguruumi (nagu igal pool) ei tasu selle pärats jätta kõrvale neid asju, mida saab neilt õppida ilma argumenteerimata ja tutvumata.

Daniel Vaarik

Alljärgnev külalispostitus on Märt Ridalalt, kes töötab Microlinkis püsiteenuste arendusjuhina.  Väga huvitav teema. Küsimus tehnoloogia mõjust meie igapäevasele käitumiskultuurile  on mulle endalegi alati huvi pakkunud. See kõik sobitub ka väga hästi Memokraadis juba toimunud aruteludesse. Head lugemist!

Märt Ridala

Üheks huvitavamaks sotsioloogiliseks arenguks viimastel aegadel on see, kuidas Internet, pidev online olek, sotsiaalvõrgustikud, fotogaleriid ja ka GPS seadmetega varustatud mobiiltelefonid meie anonüümsust vähendavad.

Kui 5 aastat tagasi ei tulnud keegi selle peale, et inimese nime sisestamine Google’i otsingusse võiks tema kohta ka mingit väärtuslikku informatsiooni tulemuseks tuua, siis tänapäeval on interneti otsing esimene asi, mida personalijuht teeb, kui tööle uus inimene kandideerib. See on esimene asi mida paljud teevad, kui saavad e-maili kelleltki keda nad ei tunne, näiteks uuelt äripartnerilt või teenusepakkujalt.

Paljuski oleme me ise vabatahtlikult võtnud enda Internetis eksponeerimise ette – oleme sotsiaalvõrgustikes, kirjutame blogisid, kommenteerime veebilehtedel ja foorumites. Veelgi enam – me laeme Internetti üles fotosid ja oma liikumise infot – näiteks treeningpäevikuid Nokia Sportstracker laadsete teenuste abil. Seega oleme üha vähem anonüümsed, enamikke meie tegusid teatakse ja kõigest jääb maha jälg. Jälg, mida Google säilitab loomulikult igavesest ajast igavesti.

Paraku on see paratamatus ja selle vastu ei ole mõtet midagi ette võtta. Arvatavasti on umbes kolme aasta pärast olukord juba selline, et kui Google otsing teie nime peale hulka linke, fotosid ja sotsiaalvõrgustike profiile tulemuseks ei too, siis peetakse seda väga kahtlaseks. Ilmselt peetakse teid asotsiaalseks või siis teadlikult oma identiteeti varjavaks isikuks.

Selle anonüümsuse kadumise näol ei ole aga tegemist millegi hirmsaga. Tegelikult on enamik inimkonnast elanud kümneid tuhandeid aastaid kogukondades, kus kõik teadsid kõiki ja kõike. Kõik teadsid, et Jüri armastab napsu võtta ja Kalev käib naabri Mariga salaja öösiti kohtamas. Alles viimased dekaadid on meil olnud võimalus nautida suurlinna anonüümsusest tulnud võlusid ja valusid.

Millised on selle muutuse tagajärjed?

Esiteks, tasub sellega kindlasti arvestada. Lisaks passiivsele arvestamisele on osad alustanud juba ka teadlikku tegevust kujundamaks oma mainet internetis. Mõni aeg tagasi avati isegi veebileht kus seda teemat käsitletakse ja propageeritakse: www.minubrand.ee.

Kindlasti levib mõtteviis oma isikliku maine tähtsusest kiiresti ja varsti on enamikule selge, et loll jutt kommentaariumis tähendab pikemat seletamist järgmisel tööintervjuul… kui sinna üldse kutsutakse. Tark jutt ja hea kommentaar aga jälle vastupidi positiivseid ootusi ja suuremaid võimalusi elus. Eriti kurvalt käib muidugi nende käsi, kellel õnnestub mõne negatiivse teoga või teo-kahtlusega ajalehte sattuda. Kuna ajalehtede külastatavus on väga suur, siis on nende lehed otsingu tulemustes tavaliselt esikohal.

See kõik toob kaasa selle, et inimesed hakkavad üksteist rohkem kiitma, levitama positiivset meelsust ja olema paremad! Keegi ei armasta virisejaid ja pigem väldivad nendega suhtlemist muu hulgas ka neile töö pakkumist.

Nii, et pangem kommentaariumitele autoriseerimine peale ja läbustamine asendub mõne kuuga väärt teemaarendusega.

Daniel Vaarik

Täna on mul hea meel teatada, et Memokraadis on taas külaline, sedakorda tarkinvestor.ee portaali asutaja Kristjan Lepik, kes kommenteerib  uuendusi Eesti Päevalehe veebiväljaande kommentaariumis läbi iseenda pikaajalise kogemuse arutelukeskkondade loomisel. Muide, kaastöid saada on lihtsalt suurepärane!

Kristjan Lepik

Eesti Päevaleht tegi uue aasta alguses üsna radikaalse sammu kommentaaridega artiklite juures, nüüdsest saab kommenteerida vaid ID-kaardiga sisse logides. Vaatan ümberringi arvamusi – enamus näitavad näpuga ja naeravad, kommentaaride arv drastiliselt kukkunud ja klikke ilmselt oluliselt vähem.

“Ja siis?” küsiksin mina. Ma pole ilmselt ka päris keskmine uudistelugeja, ei loe ma portaalides kommentaare, kuna enamasti on seal sodi ja soppa nii palju, et mingitki informatiivset lisaväärtust endale sealt luua on väga ajamahukas. Tõsi, välismeedias teatud saitidel loen kommentaare küll. Seal kus tean, et loodud keskkond kus läbul ei lasta tekkida.

Vaadake näiteks seda Financial Timesi tütarlehte Alphaville. Kommentaare pole väga palju (hetkel 10), kuid enamus on sisulised ning lisavad artiklile väärtust.

Seega, ma arvan, et EPL on liikunud õiges suunas. Oluline ei ole kommentaaride (ja klikkide) arv, vaid nende kvaliteet. Reklaamiandjad mõõdavad globaalselt üha rohkem kasutajaid, mitte klikke ning arvestatakse ka keskmise lugeja kvaliteediga.

Kuid EPLi lahenduse puhul on mu meelest mõned nüansid, mis takistavad neil kvaliteetse kommentaariumi tekkimist. Olles käivitanud eelmise kümnendi alguses LHV portaali ning hiljem tarkinvestor.ee veebi ning lisaks hobi korras uurinud online kommentaariumite ülesehitusi mujal, pakuks omast kogemusest EPL-ile mõned ideed arenduseks.

1) Kommentaarid on sisu (contenti) osa. Seega peaks ka ajakirjanikud osalema kommentaarides, proovides lisada ideid/linke artikli juurde, juhtima vestlust. Vaadake ülaolevat FT näidet, ajakirjanik sekkub ka ise vestlusse.

2) Sisselogimine liiga keeruline. ID-kaardiga sisselogimise eesmärgiks on tagada õige nime alt kommentaarid, kuid selle teostamisega saab ka lihtsamalt hakkama. EPL lahendust võiks pehmendada sellega, et kasutaja peab vaid registreerimisel ennast ühekordselt ID-kaardiga autentima, hiljem piisab kasutajanime ja parooliga sisselogimisest. Praeguse mudeliga võib asjaliku inimese kommentaar jääda saamata, kui juhtumisi hetkel ID-kaarti käepärast pole.

Ma pooldaks ka seda, et kasutaja võiks endale soovi korral ID-kaardiga autentimise järel valida pärisnimest erineva kasutajanime. Kui ID on toimetusele teada, siis see juba distsiplineerib kommentaatorit piisavalt, kuid on inimesi, kes päris oma nime alt erinevatel põhjustel ei saa kirjutada. Tasuks kaaluda ka näiteks pankade kaudu autentimise pakkumist, laiendaks võimalike kasutajate ringi.

3) Julgelt modereerimine. Kui keegi kirjutab teemaga vähe haakuva 2500 tähemärgilise tiraad-kommentaari, siis teiste lugejate huvides on see parem sealt eemaldada. Ei pea ka kohe kustutama, võib selle tõsta tõsta näiteks “teemavälised kommentaarid” alajaotuse alla. Lisaks loomulikult modereerida kõik muu, mis hea suhtluse tavale ei vasta.

Kokkuvõtvalt – antud postituseks tekkis mõte sellest, et sattusime (taas) Danieliga arutama, et kvaliteetne kommentaar võib olla väga suure lisaväärtusega. Näitasin talle TI lehel foorumit, kus Singapuri mudeli kohta oli kasutajate poolt lisandunud asjalikke kommentaare, samamoodi on Memokraadis tekkinud olukordi kus kommentaarid tootnud isegi rohkem kui algne artikkel. EPL tegevuse suund annab lootust, et sarnast olukorda võib tekkida rohkem ka Eesti meediaväljaannete veebilehtedel.

Tarmo Jüristo

Paar päeva tagasi jooksis Eesti meediast läbi uudis värskest Tallinna linnakohtu lahendist, mis kohustas Viimsi valda üle vaatama 12. juunil langetatud otsuse peretoetuse mittemaksmise osas. Kui esmapilgul ei tundu olevat tegu mingi maailma muutva sündmusega (ja see on vast ka põhjuseks miks uudis suuresti radari all märkamatuks jäi), siis eriliseks teeb selle konkreetse juhtumi tõsiasi, et kõnealuses kolmelapselises peres ei ole vanemateks mitte ema ja isa vaid kaks naist. Täpsemalt rääkis kogu loost kümmekond päeva tagasi Eesti Ekspressi artikkel.

Olles suvel saanud õiguskantslerilt 8-leheküljelise kirja, mis juhtis tähelepanu valla tõlgenduse meelevaldsusele ja mittekohasusele, otsustasid Viimsi võimukandjad siiski asja kohtusse viia ning selle asemel, et peale Tallinna linnakohtu ootuspärast otsust viisakalt taanduda (võimalusega oma valijaskonna homofoobsema segmendi rahustamiseks viidata sellele, et omalt poolt tehti kõik), otsustas vallavalitsus asja edasi kaevata.

On väga raske näha, kuidas saaks antud olukorras Riigikohtu otsus olla midagi muud kui Tallinna linnakohtu oma kinnitav ning seega on sellise teguviisi enam kui tõenäoliseks tulemiks lüüasaamine kõrgeimal võimalikul tasandil suurima võimaliku nähtavusega. Ja samasooliste perede seisukohalt on see tegelikult ju parim asi mis saab juhtuda – peale Riigikohtu pretsedenti on mõnel teisel vallal või ametil väga keeruline ka ennetavalt erinevate sarnaste juhtumite korral pere ja/või leibkonna definitsiooni oma suva järgi soolistel ja religioossetel alustel või juukse- ja silmavärvi põhiselt kitsendada. Ja selliselt on Viimsi vallavalitsus – ilmselt üsna vastupidiselt oma esialgsetele kavatsustele – antud küsimuses sattunud samasse olukorda nagu Mefistofeles Goethe Faustis, kes kavatses küll kurja kuid korda saatis head.

Daniel Vaarik

Pärast Trolliküti käsiraamatu avaldamist on Memokraadile tulnud väga palju kasulikku tagasisidet ja kriitikat. Oluline osa sellest on kõigile näha kommentaaride kujul aga on ka neid inimesi, kes on saatnud kommentaare ja ettepanekuid otse. Hakkan neid materjale ka siia vaikselt üles panema ning ilmselt osa neist jõuavad ka wikisse.

Üks konkreetne ettepanek tuli Paavo Pihelgaselt. Minu jaoks on tema pakutud konstruktsioon huvitav sellepärast, et see püüab leida õiget tasakaalu modereerimise ja anonüümsuse vahel ja pakkuda tõesti kõigi väärtuste jaoks midagi. Paavo ettepanek arvestab seejuures ka Eestis olemasolevat  kommentaarikultuuri ja konteksti. Panen ettepaneku üles nii nagu ta tuli, pdf-i kujul ja tervikuna. Eriti huvitav on aga viimasel lehel asuv skeem.

Lae alla.

Daniel Vaarik

Ma olen tükk aega mõelnud, et küll oleks hea, kui Ilmar Raag Memokraadis midagi kirjutaks. Eelmisel nädalal saatsin talle näha Trolliküti käsiraamatu mustandi ja kuna Ilmari kommentaarid sellele olid juba ise peaegu nagu valmis artikkel, palusin tal veel avaldamise pilguga see tekst üle käia ning siin see postitus nüüd ongi.

Ilmar Raag

Ka minule on tundunud, et diskussioon anonüümsete kommentaaride asjus on liiga kauaks jäänud kiirete emotsionaalsete reaktsioonide tasandile. Tänaseks on selge, et tegemist on väga mitmetahulise, kuid eelkõige sotsiaalse fenomeniga, mis väärib põhjalikumaid käsitlusi. Seda selleks, et meil oleks ka ratsionaalseid argumente mitte midagi tegemiseks või siis vastupidi reguleerimiseks. Minu järgnevas tekstis on osalt kajana korratud mõned mõtted, mis tundusid väga kõnekatena Vaariku ja Jüristo tekstis. Omamoodi oli see isegi naljakas, et need mõned punktid on niipalju õhus, et originaalsele autorlusele on isegi raske pretendeerida.

Mina tahaksin omalt poolt rõhutada järgmisi punkte.

Sõnavabaduse ideest

Kas me arvame, et meil on täna rohkem sõnavabadust, kui oli näiteks kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel Ameerikas või Lääne Euroopas, kus elati läbi olulisi uusi kodanikuliikumisi ja ideoloogiaid, millest kõige pikantsem oli ilmselt nn. “seksrevolutsioon “? Kindel oli üks, et tol ajal anonüümseid kommentaariumiruume ei eksisteerinud sellisel kujul nagu praegu.

Kui täna kaitstakse anonüümset kommentaariumi sõnavabaduse argumendiga, siis sel puhul segatakse ära juurdepääs ühele konkreetsele tehnoloogilisele võimalusele ja õigusele väljendada erineval viisil oma arvamusi. Vaariku ja Jüristo tekstis on tugeva argumendina märgitud, et isegi kui anonüümset kommeteerimisvõimalust ei oleks, jääb alati palju muid võimalusi anonüümselt saata vihjeid ajalehtedele, ajakirjadele, naabritele ja prokuratuurile. Tehnoloogiliselt ei ole netikommentaar sugugi pudelikael, mille taga on keelatud sõnumite avalikkuse ette jõudmine. Samal ajal on ju praegugi olemas riike, kus inimene mõistetakse vangi ka omavahelises vestluses väljendatud mõtete pärast.

Seega, peamine küsimus ei olegi isegi selles, kas kodanikul jääb õigus anonüümselt kusagil arvamust avaldada, sest seda lihtsalt ei olegi võimalik efektiivselt keelata, vaid selles, kuidas ühiskonnas eksisteeriks võimalikult suurele avalikkusele kättesaadaval kujul kvaliteetne diskussioon “avaliku hüve teemadel”. Teiste sõnadega, tegeliku sõnavabaduse probleem interneti ajastul ei ole tehnoloogiline, vaid seotud teatud tüüpi mõtete aktsepteerimise või tõrjumisega.

Kaksikmoraal

Kõige üldisem küsimus seoses anonüümsete kommentaaride pooldamisega on ühiskondliku moraali küsimus. Kui me kiidame heaks avalikus sfääris reeglina toimiva anonüümsuse, siis tähendab see ju üldistatult seda, et meile sobib, kui ühiskonnas on kaksikmoraal. Üks, mis on seotud reaalse vastutusega, ent mitte lõpuni aus ja teine, mis on vastutusest vaba ja peegeldab meie tegelikke huve.

Kui meenutame, siis nõukogude moraalile heidetigi ette seda, et tegemist oli kaksikmoraaliga, kus kodanikud ei julgenud repressioonide kartuses oma avaldustega esineda. Süsteemi nõrkus lõpuks selles oligi, et kuna peidetud moraal ei osalenud ametliku poliitika tegemises, siis kajastas see riigi enese jaoks destruktiivselt vähe kodanike tegelikke huvisid.

Nõukogude ajast on meie rahvapärimuses ka kurikuulsamad anonüümsed kommentaatorid, kes teatud hetkedel pidasid tarvilikuks naabri peale kaevata….

Tõsi, ka kaasaegset Lääne demokraatiat iseloomustab “poliitilise korrektsuse” nime all tuttav kaksikmoraal, ent vähemalt teoreetiliselt on võimalik ka “poliitilise korrektsuse” kaanoneid muuta demokraatlikul viisil.

Nii ehk teisiti oleks avatud ühiskonna ideaaliks see, kui iga kodanik julgeks osaleda avalikus diskussioonis oma nime all kartmata süsteemi poolt programmeeritud repressioone. Loomulikult on selle mõtte puhul tegemist ideaaliga, mille esimesteks erijuhtudeks oleks nn. tunnistajakaitse erand, ajakirjanduses allikakaitse erand jne.

Praegune anonüümsuse klausel avaliku ruumi peavoolus toimivas meedias tähendab seega demokraatia kui avatud ühiskonna mudeli eitamist, kuna legitimiseerib põhimõttena kaksikmoraali.

Tahtlik kommunikatsiooniviga

Igaüks, kes on lugenud mõnele artiklile järgnenud kommentaare, on märganud seda, kui palju esineb kommentaariumis kommunikatsioonihäireid. See tähendab ühest ja samast tekstist väga erinevat arusaamist. Lausungi (énoncé) teooria järgijad väidavad, et tekst omandab oma tähenduse alati konkreetses kasutamise hetkes. Nähtus on loomulik, ent reaalses elus ongi lingvistid sel puhul tõdenud, et täpseim kommunikatsioon toimub siis, kui sõnumi esitajal ja retsipiendil on üksteisest maksimaalselt eelnevat informatsiooni ja neil on kohese tagasiside abil võimalus tähendusi täpsustada.  Heaks näiteks on irooniaga seotud probleemid, sest suulises tekstis on irooniast teinekord võimalik aru saada vaid hääle või näoilme abil.

Interneti suhtluse üheks omapäraks ongi see, et seal osalejatel on tihti üksteise kohta väga vähe informatsiooni, mis aitaks ilmuvat teksti paigutada sõnumi teelesaatja poolt soovitud konteksti. Selle tulemusena projitseerivad vestluses osalejad teisele poolele omaenese soovmõtlemisest tulenevaid lisatähendusi. Nii kahtlustatakse teist poolt pigem rumalamana ja vaenulikumana, kui teine pool tegelikult tahakski ennast positsioneerida.  Seda on kirjeldatud ka “hostile media effect” nimelise nähtusena. See tähendab seda, kui pingestatud konfliktsete teemade puhul , kus meedia kasutajad ei ole täpselt kindlad teksti autori hoiakutes ja meelsustes, eeldavad pigem, et tekst on lugeja maailmapildi suhtes pigem vaenulik kui poolehoidev. Nii võib üks ja see sama tekst saada näiteks täiesti vastandliku tõlgenduse sõltuvalt lugeja poliitilisest meelsusest ja mõlemad konfliktis osalevad pooled usuvad, et tekst on neile vaenulik.

Seega mida vähem on kommunikatsioonis osalejatel üksteise kohta eelteadmisi,  seda suurem on võimalus, et seal toimub üksteist kahtlustav negatiivse fooni eskalatsioon.

Vähemuste ebaproportsionaalne esindatus ehk representatiivsuse probleem

Meedias näeme igapäevaselt, kuidas mõned marginaalsed nähtused on ebaproportsionaalselt esindatud ja esinevad ka päriselus mütologiseeritud hirmudena. Parim näide on lennuõnnetused, samal ajal kui lennukid on üks turvalisemaid liikumisvahendeid, eriti kui võrrelda autode, jalgrataste ja jala liikumisega.

Mitmel erineval põhjusel on kommentaariumis raskendatud teatud ideoloogiate representatiivsusest aru saamise võimalus. Isiklikul tasandil ütlen, et ma ei tea oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes teatud mulle oluliste teemade puhul mõtleks nii nagu põhimass kommentaariumi teksti. Täiesti võimalik, et mina kuulun marginaalsesse sotsiaalsesse gruppi, aga ma ei ole ka selles täiesti kindel, sest kui me võtame võrdluseks peavoolu poliitikute platvormid ja neile antavad hääled, siis näeme, et äärmuslikud ideed on mahu mõttes kommentaariumites tunduvalt enam esindatud, kui valimisurnide juures.

Samal ajal väidab Situatsionismi koolkond psühholoogias, et inimese käitumismotiivid on välistest teguritest rohkemgi mõjutatud, kui sisemistest. Ehk kui inimene loeb kommentaariumi, siis võib ta representatiivsuse mõttes hakata pidama senist äärmuslikkust peavooluks. Ehk jõuame selleni, mida Vaarik ja Jüristogi mainivad, et läbi kommentaariumite toimub avaliku ruumi tehniliselt determineeritud radikaliseerumine.

Diskussiooni kaaperdamine

Olulisemaid anonüümsuse suhtes ükskõiksust soovitavaid argumente on tõepoolest see, et anonüümsed tekstid on alati olemas olnud. Kõige viimati näiteks nägime neid seinale kirjutatud sõnumitena “Eesti vabaks” vôi “Elvis is alive”. Kuid meenutame, et Alexander Dumas “Kolmes musketäris” on samuti juttu kardinalile meelhärmi teinud anonüümsest pamfletikirjutajast. Võimalik, et tänane anonüümne kommentaator täidab muutunud oludes lihtsalt sama rolli, mis muistne anonüümsete loosungite seinale kirjutaja. Ja võimalik, et sellisena tuleb nähtusega ka leppida. Kuid on üks teine asi, millega me leppida ei soovi ja mida ma peaksin üheks tõeliselt toimiva demokraatia nurgakiviks. See on tõsiselt võetav avalik diskussioon üldiste hüvede teemadel.  Just sellest on meil juba enne kommentaariume puudus, sest otsustajate ringis leitakse, et peavoolu ajakirjandus ei ole huvitatud mitte diskussiooni edastamisest vaid konfliktide lavastamisest. Ja seetõttu pigem hoitakse kvalifitseeritud diskussiooni kinniste uste taga.

Kommentaariumid on praeguseks hetkeks tõestanud, et peavoolu meedias anonüümsete kommentaariumite tasandil ei ole unistus kollektiivsest ajust tõeks osutunud.  Osasid põhjuseid on Trolliküti käsiraamatus juba mainitud. Lisan vaid diskusioonide kaaperdamise argumendi.  Igaüks, kes on kommentaariume lugenud, on samuti näinud, kuidas väga lihtsalt on võimalik diskussioon kaaperdada peaaegu teemavälise lahmimise ja laamendamisega. Aeg ajalt tehakse seda teadlikult ja siis rohkem ja vähem läbipaistvamalt.

Samas on diskussiooni kaaperdamine võimalik ka siis, kui kommentaarid ei oleks anonüümsed. See toimib erinevat tüüpis spinni puhul niigi.

Kokkuvõttes tundub, et anonüümsete kommentaaride saatus sõltub suuresti sellest, millisena hinnatakse avalikku hüve.  Hetkel on ülimas staatuses individuaalse vabaduse printsiip, millele sekundeerib majandusliku kasu imperatiiv. Väidan, et nimetatud printsiibid töötavad pikemas plaanis demokraatiast võõrandumise suunal, kuna ühiskonnas on vähem kvaliteetset avalikku arutelu ühiselu küsimustes.  Kui ühiskonna ühine huvi oleks pikemas perspektiivis tähtsam individuaalse vabaduse lühiajalisest perspektiivist, siis võetaks ilmselt ette reguleerimine.