| ESILEHT | TEEMAD | TELLI |

Milline on müntide mõju igapäevaelule?

Daniel Vaarik

Mündid on inimesega nii kaua olnud, et enamus mõtleb neist kui tüütusest, mis teeb tasku raskeks, tekitab lennujaama turvaväravas probleeme. Eesti puhul on veel see häda, et 1-krooniste väärtus on nii madal, et sellega pole õieti midagi peale hakata. Natuke tõsisemaltvõetavaid 5-krooniseid ei ole aga eriti ringluses.

Vaid mõne kuu pärast tulevad Eestisse aga mündid, mis on palju kõvemad tegijad. 2- eurone on rohkem väärt kui meie Tammsaarega paberraha!

Kindlasti on selle taga terve teadus, kuidas rahasüsteem ja konkreetsete müntide või sedelite väärtus mõjutab igapäevaelu, kuid ma usun, et mobiilse parkimise innovatsiooni sünd just Eestis ja nii varakult, oli tingitud sellest, et Eesti mündid olid liiga madala väärtusega, et nendega parkimise eest maksta. Paberraha võtvad automaadid olid omal ajal samas liiga kallid, et mõni linn neid osta suutnuks. Nii ei saanud parkimise eest õieti kuidagi mugavalt maksta ja seega oli meil väga selge  motivatsioon mobiilse parkimise süsteemi välja arendamiseks. Seega, teatud valdkondade innovatsiooni seisukohalt oli isegi hea, et meil ei olnud suure väärtusega münte.

Kuid milliseid positiivseid või negatiivseid muutuseid võivad tuua meie ellu kõvad euromündid? Teen otsa lahti:

+ Tänavamuusikute sissetulek võib kasvada, sest inimesed tahavad väiksematest müntidest lahti saada, kuid isegi väikeste müntide väärtus on kõrge ja see soosib muusikuid. Ehk tekib neid isegi senisest rohkem?

+ Lõpuks ometi saab lihtsaid müntidel põhinevaid teenuseid arendada. Paljud neist olid seni liiga vähetähtsad, et neile mobiilne makselahendus ehitada aga nad on põhimõtteliselt siiski vajalikud (Näiteks erinevad avalikud tualetid või müügiautomaadid). Teisest küljest muidugi kui möödub veel paar aastat, on  e- ja m-maksevahendid  juba nii arenenud, et ilmselt enam vahet pole. Nii et kioskite müüjad ja wc-valvurid, mõelge juba varakult uue karjääriraja peale.

- Mõnede müntidel põhinevate pisiteenuste hind tõuseb, sest seda on nüüd lihtne tõsta. Avalikus tualetis küsida 50 eurosenti pole ilmselt mingi probleem aga see on juba peaaegu 8 krooni.

Või mis.

Meie täpne vastand Kreeka

Daniel Vaarik

Sõnaga “antipood” tähistatakse meist täpset maakera teisel poolel asuvat kohta, või inimest, kes seal elab, kujundlikus mõttes võib aga seda sõna kasutada kellegi suhtes, kes teeb või mõtleb kõike täpselt vastupidiselt meile. Geograafilises mõttes on Tallinna täpne antipood Vaikses Ookeanis, kuskil Uus-Meremaast  kagus aga kus asuvad meie vastandid kujundlikus mõttes?

Alates sellest hetkest, kui Financial Times nimetas Eestit majanduspoliitilises mõttes anti-Kreekaks, on Eestit Kreekale vastandatud nii mõneski arvamusavalduses. Tänaseks on ju selge, et Eesti saab euroala liikmeks ning selleks saades loetletakse meie tugevusi ja tuuakse välja, et Eesti on nende majanduspoliitiliste põhimõtete kehastus, mille puudumist heidetakse ette Kreekale. Vaadake näiteks siia.

Meie ametlikud antipoodid ei ole kindlasti rahul pahupidilase rolliga ning  ajakirjaniku vasakpoolse väljaande Ethnos Online arvamusajakirjaniku George Delastiku paar päeva tagasi ilmunud kolumn, milles ta võrdleb Eestit finants-koonduslaagriga, sobib siinkohal hästi  illustratsiooniks.  Faktidega on kohati väga meelevaldselt ümber käidud, kuid usun ka muude kajastustega kõrvutades, et emotsionaalsel tasandil väljendab see lugu paljude kreeklaste praegust sentimenti. Toon peaaegu terve teksti tõlgitud kujul, sest kui tihti meist ikka Kreeka meedias räägitakse (aitäh Välisministeerium inglisekeelse versiooni eest!):

“Lõpuks on leitud üks riik, mis sobitub Berliini nägemusega Euroopa finantsilisest Dachaust: see on  Eesti, mille euroalaga liitumine 1. jaanuarist 2011 otsustati eurotsooni rahandusministrite kohtumisel Luxembourgis. Pole kahtlust, et see otsus ratifitseeritakse järgmisele nädalale kavandatud eurotsooni juhtide kohtumisel.

Riigina ei ütle Eesti palju. Seal on 1.4 miljonit elanikku, pindala on väiksem kui kolmandik Kreekast, majandus on umbkaudu 16-17 korda väiksem kui Kreekal ning SKP elaniku kohta on vähem kui pool Kreeka omast.

Selle riigi rahanduslikud baasnäitajad aga omavad potentsiaali panna iga tõelise sakslase südame rõõmust hüppama: 2009. aasta eelarvedefitsiit oli vaid 1.7% ja riigivõlg – hoiatus, see pole trükiviga! – oli ainult 7.2% SKP-st!

Jah, kui Saksamaa võlakoormus 2009. aastal oli 73.2%, ületades kaugelt 60% piirmäära, mida seab Maastrichti leping, õnnestus eestlastel hoida võlg uskumatul 7.2% tasemel. Ja kui keskmine 16 riigist koosneva eurotsooni defitsiit oli 6.3% ja EU 27 riikide oma oli 6.8%, säilitas Eesti defitsiidi tasemel 1.7% eelmisel aastal. Eesti väitis, et 2008. aasta inflatsioon ületas 10%; ah hästi… 2009. aasta inflatsioon läbistas aga põranda ning kukkus alla nulli! Hindade langus, mitte tõus, 0.7% võrra!

Saksa “Frankfurter Allgemeine” ei suutnud peita oma õnnelikke tundeid, kui nimetas Eestit “finantsdistsipliini eeskujulikuks õpilaseks”. Samas oleks täiesti mõistlik küsida: kuidas siis Eesti saavutas nii lühikese ajaga sellise finantsilise ime? Vastus on lihtne kuid valus: hävitades eestlasi! 2009. aastal langes Eesti SKP kuristikku: vähenemine … 15% võrra! Ainult sõjaajal näeme tavaliselt sellist SKP langust. Muidugi sõda ei toimunud, kuid valitsus algatas kodusõja Eesti inimeste vastu: see kiirendas töötuse määra 20 protsendini, see ei lömastanud mitte ainult riigiametnike palku 20-30% võrra, vaid läks kaugemale vallandades neist kümneid tuhandeid, pensionid langesid 20% või enam ning see hävitas peaaegu täielikult haiglad, kärpides 40 protsenti nende eelarvetest, see tõi täieliku õnnetuse haridusse ning kaotas peaaegu täielikult vallandamistoetused ning töötutoetused.

Eestlased siiski painutasid oma pead alla selle asemel, et mässama hakata. Niisiis, samal ajal kui nad vajusid vaesusse ning kannatustesse, jõudsid numbrid enneolematutesse kõrgustesse. Defitsiit kadus, pärast seda kui valitsus lanseeris pogrommi riigiteenistujate ja pensionäride vastu, ei jätnud raha haiglatele, koolidele ning valitsusasutustele. Inflatsioon kadus samuti, sest riik oli täis töötuid, kes ei teadnud, kuidas ellu jääda.

Veel enamgi, valitsus andis välispankadele tagasi enamus raha, mis oli kogutud ning võlg vähenes.

See on täpselt see, kuidas sakslased ja teatud Euroopa neoliberaalsed ringkonnad unistavad degradeerida riike ja rahvaid üle kogu EL-i. Õnneks ei ole ega taha me kunagi saada eestlasteks! Meie ning paljud meiesarnased rahvad ei ohverda inimesi numbrite nimel.”

Tegelikult ilmub sarnaseid jutte ka Eestis, erinevus on selles, milliste arusaamade alusel viiakse ellu ametlikku poliitikat ning vastandumine sünnib selgelt just selles osas. Olukorra teeb huvitavaks see, et need tekstid ja nende põhjal elluviidav poliitika ei ole lihtsalt sõnakõlksud, vaid need määravad riikide ja rahvaste saatusi.

P.S. Seda postitust sobib lugeda koos Kristjan Lepiku eilse kolumniga “Maailma riikide rahakotiprobleemid” Memokraadis.

Maailma riikide rahakotiprobleemid

Kristjan Lepik

2008. aastal alanud globaalne majanduskriis on palju asju maailmas pea peale pööranud, kusjuures paljud pööramisprotsessid on veel alles pooleli. Igatahes võib julgelt väita, et maailm on kriisiga palju muutunud. Enamik muutusi ei ole just kõige meeldivamad, kuid arvestades, et maailma majandus oli suure buumi käigus omajagu kreeni vajunud, on need muutused pikas perspektiivis väga vajalikud.

Olen jälginud finantsturgude kriisi lähivaates ning kuigi kohati hakkab ka minul veidi kõhe, tuleb tõdeda, et kulgemised on väga huvitavad. Muutused majandustes on erakordsed ning tõsine intellektuaalne väljakutse on prognoosida, mis võiks edasi saada, sest ajaloost olukorra ainulaadsuse tõttu paralleele palju tuua ei ole. Olen väga palju lugenud viimastel aastatel ka just laiema majanduspoliitika võtmes ja mõtisklenud riikide tehtud valikute kvaliteedi üle, eriti just selles võtmes, kui hästi Eesti siiani käitunud ning mida peaks edasi tegema.

Rain Tolki FB lehel tekkis päris asjalik arutelu Siim Nurkliku EE artikli kohta ning mulle tundus nüüd möödapääsmatu need mõlgutatud mõtted ka kirja panna – ehk selgitab see tausta, miks ühte või teist arvamust oman.

1. Riikide rahakott

Alustuseks väike ABC riikide finantsidest. Nagu igal eraisikul, on ka riikidel iga-aastased kulud ja tulud, viimase moodustavad peamiselt maksulaekumised. Kui tulud=kulud, on riigieelarve tasakaalus, kui tulud > kulud, siis riigieelarve ülejäägis ja kui kulud < tulud, siis riigieelarve defitsiidis. Kui eraisiku kulud ületavad tema kulusid, siis peab ta laenu võtma selle tasakaalustamiseks või siis näiteks televiisori maha müüma. Riigi valikud on suuresti sarnased.

Siit jõuame poliitikani. Oletame, et Molvaania nimelise riigi tulud ja kulud on mõlemad 100 ühikut. Nüüd kui meil on kaks parteid – üks ütleb, et tõstame sotsiaaltoetusi ja pensione, see on vaid 5 ühikut aastas, võtame vaid jupikese laenu ja teine ütleb eiei, oleme ikka pigem konservatiivsed, ärme kuluta üle tulude. Siis on see esimene partei ikka suure tõenäosusega populaarsem. Selline oli buumi ajal paraku trend enamikes maailma riikides.

2. Kriis muudab mängu

Molvaania tulud olid enne kriisi 100 ja kulud 105. Tuli kriis ja selle tulemusena vähenes nii ettevõtete tulu (vähem makse ettevõtetelt), kui ka töötajate tulu (vähem makse töötajatelt). Seega kukkusid Molvaania riiklikud tulud 90 peale. Tasakaalu hoidamiseks tuleks ka ju riigi kulud alla tuua. See aga on väga keeruline – paljud kulud on lepingutega seotud ja kuigi näiteks pensionite kärpimine oleks sisult loogiline (heal ajal koos tulude tõusuga neid ju tõsteti), oleks see poliitiline enesetapp ja seda ei juleta ei Eestis ega Molvaanias teha.

Seega suuresti lahendasid riigid probleemi sellega, et kulud jäid eelnevale tasemele ja puudujääv osa laenati. Eeldusel, et võlatase riigil ei ole liiga kõrge (näiteks Lätis enne kriisi 9% riigi võlg SKP-st), ei oleks selline lüke midagi traagilist. Olukorras aga, kus riigi võlg juba eelnevalt on kõrge (Kreekas enne kriisi riigivõlg 90% SKP-st), on probleem suur.

3. Kreeka tragöödia

Euroopa kultuuri häll Kreeka on paraku eriti drastiline näide selle kohta, kuidas riik on ennast aastate möödudes rahaliselt täiesti nurka mänginud. Rahaliselt Kreeka riigi jaoks häid valikuid enam ei ole, valida on ainult halbade ja veidi vähem halbade vahel. Head valikud olid Kreeka jaoks veel olemas 10, või siis pigem 20 aastat tagasi.

Miks nii? Vaadake allolevat graafikut – seal on tulpadena toodud Kreeka riigieelarve defitsiit (kui palju riik oma tuludest rohkem kulutab) ning joonega riigivõlg SKP suhtes. Eesti võitleb tõsiselt sellega, et riigieelarve defitsiit ei ületaks 3% SKPst. Tulime sellega 2009.aastal toime, mistõttu ongi meil lootust euro saada. Seda 3% piiri peaks jälgima kõik eurotsooni riigid, kuid Euroopa on paraku selle tingimuse suhtes olemasolevate liikmete suhtes silma kinni pigistanud. Oluline on ka märkida, et 2008-2010 on sarnaselt Kreekale toimunud paljudes teistes riikides järsk kasvamine riikide eelarveliste miinustega. Seega on koos sellega muutunud oluliselt tähtsamaks teemaks eelarved ja riigivõlad.

Kreeka riigieelarve defitsiit ja riigivõlg SKP suhtes (%)

Vaadake Kreeka riigieelarve defitsiiti – see on olemas olnud iga aasta alates 1970-ndate keskpaigast. Kreeka on iga aasta kulutanud rohkem kui ta on teeninud ja isegi lubatud 3% piiri alla ei ole nad jõudnud – raju! Põhjus peitub selles, et riik on teinud pidevalt üle oma võimete (sotsiaal)kulutusi ning loomulikult on need poliitikud populaarsemad, kes lubavad rohkem. Seega sisuliselt on probleemides süüdi rahvas, kes pidevalt hääletas võimule sellist poliitikat. Ühes TV saates nägin, kuidas üks Kreeka riigiametnik ütles, et tema ei ole kriisis süüdi, tema palka ei tohi vähendada. “Riik on süüdi!” Mis müstiline olevus see “riik” on? Iga hääleõiguslik kodanik ikkagi vastutab, kui nii pikalt on vastutustundetult finantse juhitud riigi tasemel.

Loe ülejäänud teksti… »

Kas sa tahad, et sul on palju klikke aga muidu oled vastik

Daniel Vaarik

Äris on see juba mõnda aega teada, et ainult ühe eesmärgi suunas uhamine teeb sinust sellise väikese debiilse orava filmist Jääaeg. Ma pean silmas just sellist monomaanset silmaklappidega töörügamist, kus sa ei hooli enam, milline sa välja näed ja mida sust arvatakse. Olen seda ka ise erinevates oludes näinud, et kui organisatsiooni efektiivsemaks reformida, siis ei piisa, kui paned inimesed lihtsalt iga sammu peal ainult raha jälgima. Selle tagajärjeks on, et piltlikult või otseselt viskab su alluv prügi metsa alla, kuna nii on odavam kui  prügilasse viimine ning varem või hiljem lööb see kuskilt valusalt tagasi.

gericault001

Théodore Géricault, Monomaani portree (mängur), 1822

Teine probleem, mis võib juhtuda on see, et kannatab koostöö. Üksikisikud hakkavad nii öelda isetsema ja lõpuks on sul ettevõtte asemel punt FIE-sid, kes jagavad lihtsalt büroopinda. Selline firma ei tööta eriti hästi ja varsti hakkab kuskilt midagi rebenema, firma võib minna kuskil seadusega pahuksisse, kolistada mööda kriisiämbreid, parimad inimesed lähevad ära ja arengule tuleb lagi ette.

Selleks, et seda ei juhtuks, mõeldi 1980ndate lõpus välja balanced scorecardi mudel, mille alusfilosoofia seisneb selles, et otsene kasumi tagaajamine ei aita kaasa pikaajalise kasumile ning seetõttu peab ettevõttel olema rohkem kui üks mõõdik, mille järgi oma tegevust mõõta. Eesmärgiks on küll ikkagi kasum aga pikema aja jooksul.

Tasakaalustatud tulemusjuhtimine ongi see uks, mille kaudu moodsad ettevõtted on tegelikult ka valmis arvesse võtma mõisteid nagu kvaliteet, keskkond, sotsiaalne vastutus või misiganes neile tundub pikaajaliselt oluline. Muidu nad ei teeks seda ju üldse. Mõnedele on see uus asi, mõned on seda juba ammu teinud, kuid selge on, et mida suurem ettevõte, seda suurem vajadus sellise tasakaalustatud lähenemise järgi.

Nüüd, mis on aga kummaline, on see, et samast asjast pole vist aru saanud kaks olulist institutsiooni Eestis. Nendeks on erakonnad ja ajakirjandus. Või vähemalt häirivalt suur seltskond nende seas. Erakondade puhul on ainsaks mõõdikuks hääl ning ajalehes kahjuks siiani jätkuvalt väga tihti klikk või tellija.

Mul on tunne, et selles ongi mõlemate jaoks väga suur probleem peidus. Seni kuni ajakirjaniku loo mõjukust mõõdetakse ainult 1 kriteeriumiga, jääb ta alati kliki wannabe-ks ning lõpuks kannatab ka kasum. Samasugune poliitik on aga hääle-wannabe. Ma arvan, et esimene asi, mida toimetustes tuleks üle vaadata, on need mõõdikud, mille järgi muutub ajakirjanik edukaks ning neid mõõdupuid peaks olema rohkem kui kaks. Nende seas  näiteks see, et kui palju on ajakirjanik aasta jooksul iseennast arendanud ning muidugi tema lugude mõju avalikule arutelule ning miks mitte ka mingil kujul sotsiaalne vastutus. Täpselt sama erakondadega.

A Moderate Proposal for how to Manage the Crisis in Estonia

Wolfgang Drecshler

This past Wednesday, I attended a conference at the German Bundesbank on lessons from past financial crises for the current one, and there was one quite amazing consensus regarding the US, England, Germany and Japan: Crises can perhaps not be avoided, but they can be managed well – which always entails bold leadership – or managed badly, and this makes all the difference regarding their severity and duration.

The current crisis is hitting Estonia hard, things will get worse (if you think that’s not the case, don’t bother reading on), and so good crisis management is certainly required. This is not so easy, however, because it would have to be based on acknowledging that many beloved old beliefs, including that in a specific kind of free market absolutism and in the stability of the Kroon, were perhaps appropriate for past times but certainly are wrong now. Too many biographies, too many identities hinge on those beliefs, especially within the current political-economic leadership. And anyone in Estonia opting for any policy whatsoever is attracting the e-idiots and their accusatory tirades of Communism and betrayal.

This might be overcome, and it should be, because doing nothing or wrong things is certain to prolong and worsen the crisis, and Estonia is not in a situation where this can be afforded. However, even beyond politics, the country is stuck between a rock and a hard place in many respects: All possible measures are genuinely ambivalent, i.e. they have good and bad effects at the same time – salary cuts, for instance, could make the country externally more competitive (unless other countries follow the same policies), but ruin domestic consumption demand and produce losses for domestic industry, leading to actual job losses.

So, what is called for is to steer the boat between Scylla and Charybdis, the two sea monsters, which – as is told in the Odyssey – sadly cannot be done without some serious sacrifice. The point is to minimize the costs, so what is needed is a moderate and synergetic plan, i.e. one that groups a few measures that by themselves would not be sufficient, but that when pursued together might not ruin too much, both economically and socially, while decisively helping the economy. It should be designed to balance the finances and return trust and confidence in the country internally and externally, and to avoid social unrest and other bad consequences. In short, what is needed is bold action in implementing fairly moderate and politically still realistic measures.

477px-Johann_Heinrich_Füssli_054

Odysseus in front of Scylla and Charybdis. (Füssli, Johann Heinrich, 1794-1796)

The basis is, again, the insight that Estonia’s finances are currently basically unsound and cannot be redeemed just by waiting, that the crisis will last not weeks or months but years and that most Estonians will experience losses both in income and property. This cannot be prevented anymore, but it can be significantly reduced. (For most of those with loans in non-Kroon currencies, this is a no-win situation: They will either lose because of devaluation or because of income loss, but lose they will.)

With this in mind, I would propose the following five measures, which I will not explain in detail, because by now anyone interested should know the reasons and implications [but I have been persuaded to add some broad-brush explanatory hints in brackets]:

1. The Kroon is devalued as soon as possible by 15% towards the Euro but maintained as pegged. [This is a very necessary but in the end very minor devaluation that is below the psychologically important barrier of 20% - it will adjust the nominal value of the currency towards the real value while maintaining the sacred cow of the peg. Harsh, yes, but shoulderable.]

2. Salaries are frozen for four years. (If this does not suffice, they could be cut by up to 15% as well, but freezing should do.)
a. The date of freezing is 1 September 2008.

b. This only concerns salaries in excess of EKR 10,000.

c. Government salaries are frozen directly; private-sector salary increases are taxed at 80% to the extent that this is technically possible.

[Together with 1., this is less severe than only salary cuts or only devaluation would be, because of true synergy effects. This is not far from what is happening already, partially less so; it is necessary, however, to guarantee the point internationally and to set the mood and perspective internally. It is also key to avoid or limit inflation and thus work towards the Euro.]

3. The government will create an institution that will take over from lenders all housing (of generously appropriate size) lived in as first residence by citizens or residents who cannot pay their mortgage anymore, so that the otherwise soon-former owners can continue living there for an affordable rent and with the goal to eventually repurchase them. [This is to soften the blow with the worst social consequences, though many of those in non-Kroon real estate debt have only themselves to blame.]

4. Aid and loans by IFI’s or the EU etc. to the State will only be used for infrastructure and the most basic life-quality – preserving measures (‘net of decency’), not for any running costs beyond that. Aid and loans that are linked to policy impositions, including cutting public expenditures, are not accepted. [The IFI’s do not have a good track record in actually helping failing economies. On the other hand, running a government on outside funding has never worked for long. Still, a minimum ‘net of decency’ needs to be preserved, because otherwise, what would be the State’s raison d’être at all?]

5. If State income will be too low to cover all costs, cuts will be made completely across the board of expenses, with no sections spared except those mentioned in point 4. [So as to have the burden shouldered by the entire society which, and whose priorities, is mirrored in the budget already.]

This is actually not a ‘Left’ plan but quite a (classically) Conservative one; it is one that tries to maintain as much from the current order and social arrangement as at all possible, and it tries not to penalize the ‘good guys’ too much. And it is based on a well-working public sector, so it assumes that any nitwit plans to cut it under the pretense of saving money (which never works) are shelved right away as well. It’s also not a plan for growth – such a plan would have to entail serious thinking about industrial and innovation policy as well as public finance, including taxation – but one to ‘stop the bleeding’, nor does it address all problems at hand. Most crucially, this plan can work now, but not anymore once the situation in Estonia and/or around it will get worse, which it will soon enough if nothing is done.

Will something like that be done? Even though I tried hard to be realistic and to take the mood in Estonia into account, I fear that even something like that would still be judged as too radical, partially people are told or are telling themselves that things are not so bad, while they are actually worse. But sometimes scenarios and situations change abruptly, sometimes even the attitudes and insights of those already in power, prompted by times and circumstances. Hopefully, this will happen sufficiently swiftly, because the time for the bold leadership that has always been the hallmark of sound crisis management is now, and now is the time when a moderate policy such as the one proposed can still be pursued with considerable hope of success. Later it will be too late, as can be seen from the Latvian case.

Eurot ilmselt ei tule

Mõnedes asjades on lihtsalt loogikat tarvis ja vahel on vaja, et keegi ilmselge asja välja ütleks. Olen valmis olema see titt, kes ütleb välja, et eelarve on alasti ja tänaseks on juba selge, et Eesti ei suuda eelarvedefitsiiti sel aastal alla 3 protsendi hoida. Selles on muidugi süüdi aeglaselt toiminud valitsus. Võimalik, et praegune sotside väljavahetamine kiirendab mingeid otsuseid ja suurendab ühtlasi eurošansse, kuid samas on hilja mis hilja.

See on muidugi kokkuvõttes täiesti katastroofiline uudis. Euro oleks meile vähemalt mingisugune toetuspunkt. Aga võimatut üritav Eesti ei suuda kriteeriumeid täita, see on tänaseks sama raske kui saepurust veini teha vms. Pole jõudu. No paneme siis õunad ja pihlakad kõrvuti. Kas olete euro nimel valmis loobuma vanematoetusest, vanemad? Kas olete euro nimel valmis loobuma pensionist, pensionärid? Kas olete euro nimel valmis loobuma palgast, ametnikud?

Eile rääkisin Anvariga umbes samal teemal ennustades, et eelarvedefitsiit jääb vähemalt 5-7 protsendi juurde sel aastal. Anvar vastas sellele, et veel hullem oleks, kui eelarvedefitsiit jääks 3.1 protsendini, eurot ei tuleks aga riik oleks ennast hingetuks säästnud. Kujutan ette seda mürgist atmosfääri…

Edasi on järgmised võimalused.
1) Võimalik, et valitsus proovib euro ootust hoida üleval nii kaua kui saab, sest see on mugav põhjendus kärbete tegemiseks ning võib olla suudetakse ära teha mõned vajalikud kokkutõmbamised, mida oleks tarvis nii euroga kui ilma. Lõpuks üritatakse euro kuidagi vaikselt agendast maha saada, kerge see ei ole aga eks peale valimisi võib proovida.
2) Võib juhtuda ka mingi ime ja me saame eurotsooni hoolimata oma halbadest tulemustest. Ma ei ole nii hea makromajanduse asjatundja, et öelda, mis selleks täpselt peab juhtuma, kuid elu on näidanud, et kõik on võimalik.

James Blunt, Goodbye My Lover

P.S. Järgmisest nädalast kavatsen blogida pisut uuematel teemadel, mis vaatavad natuke rõõmsamalt tulevikku.

Lühike ringvaade eelarve teemal



AK, 23.04.09

Fakt 1. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et vanemahüvitist ei kärbita.
Fakt 2. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et pensionid ei vähene
Fakt 3. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et ainus väljapääs praegusest majandusolukorrast on euroga liitumine
Fakt 4. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et devalveerimist ei tule
Fakt 5. Eesti Pank (ja mitte ainult nemad), leiavad, et Eesti peaks kärpima eelarvet veel 8,5 miljardi krooni võrra.
Fakt 6. Eelarvelaekumised on jätkuvalt halvad ning eraisikute maksuvõlg on kiiresti kasvanud miljardi võrra, ulatudes 5,2 miljardi kroonini.
Fakt 7. Pensionireformi teise samba maksete peatamise ajal teatas Rahandusminister, et see oli halbadest valikutest üks parimaid ning täiesti vältimatu. (Sellest võib järeldada, et enam polnud kuskilt kärpida).

Järeldus. Päkapikud on olemas.


EPL, 24.04.09

Ühiselt ehitatud Ponzi-vabariik

Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik “Flute” blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega – ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.

Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.

Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu – välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.

Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina – hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid – nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.

Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda – selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda “muud” ei pea kaugelt otsima – lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal “Millal maksan memme uue mersu”.

Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?

Ka fondihaldurid on vaenlase poolele üle läinud

Veel ammu enne seda, kui toimus Teeme Ära nime all Eestimaa puhtaks koristamine, kuid siiski aastaid peale seda, kui eestlased seisid Balti ketis, toimus üks oluline sündmus, millest võttis poolteise aasta jooksul osa üle 320.000 Eesti inimese. Selle projekti nimi oli liitumine kogumispensioni ehk pensionireformi teise sambaga.
Reformi ettevalmistamine kestis aastaid ning eksperdid pidasid suurimaks riskiks, et inimestel ei teki uue süsteemi suhtes piisavalt usaldust ja nad ei liitu sellega. Selle tagajärjed oleksid nende kinnitusel olnud kurvad – riigi paratamatu maksejõuetus ajal, mil suur osa praegu tööjõulisi inimesi jõuab pensioniikka.
“Pensionireform peab tagama Eesti pensionisüsteemi poliitilise stabiilsuse ja õigusliku püsivuse. Peab tekkima usk, et uus pensionisüsteem jääb edaspidi püsima ilma oluliste muudatusteta,” rääkisid reformi arhitektid ning seega tekkis ka peamiseks küsimuseks, kuidas riigi lubadus inimesteni viia.
Usaldusväärsuse tõstmiseks tehti kalleid teavituskampaaniaid (täpsuse huvides tuleb mainida, et mul endalgi oli selle kampaania ettevalmistamisega kokkupuuteid) ning lõpuks võisid kõik rahulikult hingata ja öelda, et Eesti pensionireform on ühe Ida-Euroopa edukaimana läbi viidud. Edukuse kriteeriumiks oli liitunute hulk.
Nii oli see kuni aastani 2009, mil Andrus Ansip teatas, et süsteem vajab remonti, mis ainsa väljaöeldud põhimõttena seisneb maksete peatamises. Lisaks süüdistas peaminister puudulike andmete põhjal Eesti fondihaldureid.
Allikas: Postimees.
Iga koolinoorgi mõistaks, kui lihtne on vastselt töötuks jäänud inimeste viha suunata pankurite ja fondihaldurite vastu, kuid see, nagu igasugune üldistus ja sildistamine on viha õhutamine väliste tunnuste alusel ja peaministrile täiesti kohatu. On ju selge, et isegi kui on tehtud vigu ei ole keegi Eesti fondihaldur Tõnu või Juhan süüdi praegu Eestisse jõudnud majanduskriisis.
Kuid peaminister näikse arvavat, et just nii see on. Sellisel juhul peaks peaminister ka enda otsa vaatama, sest on just tema valitsus see, mis on mitu aastat optimistlikku eelarvet koostanud ja Ansip oli ka viimane mees, kes lahkus majanduseufooria kaevikutest – mitu kuud pärast seda, kui ülejäänud optimistid ammu tagaliinil istusid. Miks me peame kaotatud maksetega kinni taguma Ansipi valeotsuseid? Äkki vajab valitsus ise remonti?
Lisaks, olgugi, et see kõlab klisheena ei ole selles puudu teatav tõetera, et fondide tootlusi vaadatakse pika aja peale, kuid peaminister leiab mingisuguse veidra numbri Tšehhist ja astub sellega 1.4 miljoni inimese ette…
Kogu pensionisamba maksete peatamise jutt ei ole ju iseenesest tabu. Ma mõistan, et riigieelarvet tuleb kärpida, kuid normaalne eelarveprotsess näeks välja nii, et avalikustatakse erinevad valikud, mis riigi ees on ning näidataks ära nende maksumused, mitte ei rammita peale vahutava populismiga, mille hind on miljardite kroonide eest kaotatud usaldust ja investeeringuid olemasolevasse süsteemi.
Peaministri huvi muutub natuke selgemaks, kui vaatame inimeste reaktsioone tema sõnadele. On näha, et peaministri jutt vähemalt Postimehe lugejaile meeldib. Näiteks alltoodud pildikesel Postimehe kommentaariumist on näha tugevat toetust ideele, et fondihaldurid lõid Eestis mingit püramiidskeemi.
Vastus küsimusele, kes on Eesti esipopulist on leidnud järjekordse kinnituse. Küsimus, mis jääb, on see, et mis on sellise valitsemise hind.

Lamba ajastu

2. pensionisamba kallale mineku ideed on viimasel ajal saavutanud lausa revanšistlik-revolutsioonilise alatooni. Umbes, et ärgem allugem pankade diktaadile, makskem kätte fondihalduritele, et neil poleks enam mingit raha pööritada! Jehuu! Kättemaks!

EPL-i juhtkirjas kõlas isegi loodetavasti irooniana mõeldud idee, et senised pensionisäästud tuleks inimestele kätte anda, et nad saaksid tarbida ning muidu väga nutikas majandusteadlane Andres Arrak kirjutab Postimehes, et lastest piisab pensionisamba asemel.
Kas me oleme tõesti NII lambad? See kõik kõlab umbes niimoodi, et ärme enam sotsiaalmaksu maksa, siis ei saa ilukirurg Peep Pree endale uut autot. Äkki jagaks kogu haigekassa reservid laiali, siis saaksid kõik endale Volkswagen Polod osta. Ja kui haigeks jääme, siis küll lapsed ravivad.
Ja valitsusjuht kes pensionisamba kallale läheb kriisi praeguses staadiumis ei saa vist üldse aru, miks Eestil on seni natukene paremini läinud kui Lätil. Nothing special, Ansips.
Pildil: pensionilammas.

Küsimuste leht

Lugemissoovitusi

RSS Praxis mõtleb ja kirjutab

  • Näide nõrgast maksusoodustusest
    Mõni aeg tagasi võttis Narva Linnavolikogu vastu määruse nimega „Uusi töökohti loovate ettevõtjate toetamise kord“.Lühidalt on tegemist preemiatega, mida Narva maksab neile, kes toovad Narva linna eelarvesse juurde tulumaksulaekumist näiteks uute töökohtade loomisega. Seda võib nimetada ka maksusoodustuseks ning selle suurus sõltub lisalaekumisest (teatud os […]

RSS Ajaleht.eu

  • Nädal 140 märgi maailmas
    Presidendi taasiseseisvumiskõne on täitsa tore lugeda http://bit.ly/cjVgSS # You go, @karolihindriks ! http://bit.ly/dBvmzT # Jumal sa näed ja ei mürista:Juhan Aare Postimehes: ühemandaadilised ringkonnad, surmanuhtlus ja Silbergi välispoliitika http://bit.ly/a7H69t # Tänased järeldused: Tallinna Torm on äge ameerika jalgpalli meeskond. 2. Martin Kaalma on v […]

RSS Vello Vikerkaar’s blog

  • Watching Clifford Levy
    Whose day was it to watch Clifford Levy?It was June, 2010, and the New York Times’ Moscow bureau chief was visiting Tallinn’s Pae Gymnasium.Levy reported that Estonia, “...a small former Soviet republic on the Baltic Sea, has been mounting a determined campaign to elevate the status of its native language and to marginalize Russian, the tongue of its former […]

RSS Varraku raamatublogi

  • “Eesti romaan” Prantsusmaal
    Tänavune rentrée littéraire ehk sügisene kirjandushooaeg Prantsusmaal toob ühe üllatuse eesti kirjandussõpradele: augusti keskel paisati teiste sadade uute romaanide seas müügile ka Eestis sündinud Katrina Kalda debüütromaan, mille pealkiri kõneleb iseenda eest – Un roman estonien (”Eesti romaan”). Raamat ilmus maineka Gallimard’i kirjastuse mainekas Valges […]

RSS Zero Anthropology

  • Neocolonialism: It’s Post-Independence, Not Post-Colonial
    Unintended Open Source Ethnography For as much serendipity as conventional, on the ground, ethnography is known to entail, the “approach” discussed here is barely an approach at all: it was unprovoked, unplanned, without coordination, being neither methodical nor systematic.  It became a collaboration, out of mutual interest, from distinct and separate posit […]

RSS Paul Goble’s Window on Eurasia

RSS Boing Boing

  • Heavily stapled phone-pole
    Behold, the glory of a thoroughly enstapleified telephone pole, snapped last week in Toronto. Phone poles... […]

RSS Hea kodaniku ajaveeb

  • Mõtteid Montrealist, 2. osa
    Tegelikult olen küll juba pea nädala Eestis tagasi, aga täitmata on Montrealis antud lubadus teiseks osaks Civicus World Assembly’l tekkinud tähelepanekutest.* * *Laupäevaõhtuseks õppevisiidiks valin Montreali linnavalitsuse külastuse, sest tegu on väidetavalt esimese suurlinnaga Põhja-Ameerikas, kus on kokku lepitud linnavõimu ja -kodanike koostöösuhetes - […]

RSS I Will Teach You To Be Rich

  • How many of you earn over $100,000 / year?
    How old are you? What do you do for a living? How did you feel once you earned $100k? What, if anything, changed? If your friends earn a lot less than you, does that ever present problems when hanging out? […]

RSS ……random…noise……

  • Reading is sexy
    As a once subscriber to the London Review of Books I remember the consistently amusing  (if sometimes a bit overly self-consciously so), personals section in their classifieds, where a lot of overeducated and mildly frustrated people try to be witty enough to catch the interest of their potential soul-mates within what is roughly the character limit of […]

RSS Seikatsu

RSS Sirbi artiklid

  • Valik Lévi-Straussi retsepte
    Sallivuse ja kultuurilise mitmekesisuse võimalikkusest ülerahvastuvas maailmas        Claude Lévi-Strauss, Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Toimetanud ja järelsõna kirjutanud Marek Tamm.  Kujundanud Andres Rõhu. Varrak, 2010. 128 lk      Paljude poolt Teise maailmasõja järgse  perioodi olulisimaks antropoloogiks titul […]