Memokraat

Icon

Kas sa tahad, et sul on palju klikke aga muidu oled vastik

Daniel Vaarik

Äris on see juba mõnda aega teada, et ainult ühe eesmärgi suunas uhamine teeb sinust sellise väikese debiilse orava filmist Jääaeg. Ma pean silmas just sellist monomaanset silmaklappidega töörügamist, kus sa ei hooli enam, milline sa välja näed ja mida sust arvatakse. Olen seda ka ise erinevates oludes näinud, et kui organisatsiooni efektiivsemaks reformida, siis ei piisa, kui paned inimesed lihtsalt iga sammu peal ainult raha jälgima. Selle tagajärjeks on, et piltlikult või otseselt viskab su alluv prügi metsa alla, kuna nii on odavam kui  prügilasse viimine ning varem või hiljem lööb see kuskilt valusalt tagasi.

gericault001

Théodore Géricault, Monomaani portree (mängur), 1822

Teine probleem, mis võib juhtuda on see, et kannatab koostöö. Üksikisikud hakkavad nii öelda isetsema ja lõpuks on sul ettevõtte asemel punt FIE-sid, kes jagavad lihtsalt büroopinda. Selline firma ei tööta eriti hästi ja varsti hakkab kuskilt midagi rebenema, firma võib minna kuskil seadusega pahuksisse, kolistada mööda kriisiämbreid, parimad inimesed lähevad ära ja arengule tuleb lagi ette.

Selleks, et seda ei juhtuks, mõeldi 1980ndate lõpus välja balanced scorecardi mudel, mille alusfilosoofia seisneb selles, et otsene kasumi tagaajamine ei aita kaasa pikaajalise kasumile ning seetõttu peab ettevõttel olema rohkem kui üks mõõdik, mille järgi oma tegevust mõõta. Eesmärgiks on küll ikkagi kasum aga pikema aja jooksul.

Tasakaalustatud tulemusjuhtimine ongi see uks, mille kaudu moodsad ettevõtted on tegelikult ka valmis arvesse võtma mõisteid nagu kvaliteet, keskkond, sotsiaalne vastutus või misiganes neile tundub pikaajaliselt oluline. Muidu nad ei teeks seda ju üldse. Mõnedele on see uus asi, mõned on seda juba ammu teinud, kuid selge on, et mida suurem ettevõte, seda suurem vajadus sellise tasakaalustatud lähenemise järgi.

Nüüd, mis on aga kummaline, on see, et samast asjast pole vist aru saanud kaks olulist institutsiooni Eestis. Nendeks on erakonnad ja ajakirjandus. Või vähemalt häirivalt suur seltskond nende seas. Erakondade puhul on ainsaks mõõdikuks hääl ning ajalehes kahjuks siiani jätkuvalt väga tihti klikk või tellija.

Mul on tunne, et selles ongi mõlemate jaoks väga suur probleem peidus. Seni kuni ajakirjaniku loo mõjukust mõõdetakse ainult 1 kriteeriumiga, jääb ta alati kliki wannabe-ks ning lõpuks kannatab ka kasum. Samasugune poliitik on aga hääle-wannabe. Ma arvan, et esimene asi, mida toimetustes tuleks üle vaadata, on need mõõdikud, mille järgi muutub ajakirjanik edukaks ning neid mõõdupuid peaks olema rohkem kui kaks. Nende seas  näiteks see, et kui palju on ajakirjanik aasta jooksul iseennast arendanud ning muidugi tema lugude mõju avalikule arutelule ning miks mitte ka mingil kujul sotsiaalne vastutus. Täpselt sama erakondadega.

A Moderate Proposal for how to Manage the Crisis in Estonia

Wolfgang Drecshler

This past Wednesday, I attended a conference at the German Bundesbank on lessons from past financial crises for the current one, and there was one quite amazing consensus regarding the US, England, Germany and Japan: Crises can perhaps not be avoided, but they can be managed well – which always entails bold leadership – or managed badly, and this makes all the difference regarding their severity and duration.

The current crisis is hitting Estonia hard, things will get worse (if you think that’s not the case, don’t bother reading on), and so good crisis management is certainly required. This is not so easy, however, because it would have to be based on acknowledging that many beloved old beliefs, including that in a specific kind of free market absolutism and in the stability of the Kroon, were perhaps appropriate for past times but certainly are wrong now. Too many biographies, too many identities hinge on those beliefs, especially within the current political-economic leadership. And anyone in Estonia opting for any policy whatsoever is attracting the e-idiots and their accusatory tirades of Communism and betrayal.

This might be overcome, and it should be, because doing nothing or wrong things is certain to prolong and worsen the crisis, and Estonia is not in a situation where this can be afforded. However, even beyond politics, the country is stuck between a rock and a hard place in many respects: All possible measures are genuinely ambivalent, i.e. they have good and bad effects at the same time – salary cuts, for instance, could make the country externally more competitive (unless other countries follow the same policies), but ruin domestic consumption demand and produce losses for domestic industry, leading to actual job losses.

So, what is called for is to steer the boat between Scylla and Charybdis, the two sea monsters, which – as is told in the Odyssey – sadly cannot be done without some serious sacrifice. The point is to minimize the costs, so what is needed is a moderate and synergetic plan, i.e. one that groups a few measures that by themselves would not be sufficient, but that when pursued together might not ruin too much, both economically and socially, while decisively helping the economy. It should be designed to balance the finances and return trust and confidence in the country internally and externally, and to avoid social unrest and other bad consequences. In short, what is needed is bold action in implementing fairly moderate and politically still realistic measures.

477px-Johann_Heinrich_Füssli_054

Odysseus in front of Scylla and Charybdis. (Füssli, Johann Heinrich, 1794-1796)

The basis is, again, the insight that Estonia’s finances are currently basically unsound and cannot be redeemed just by waiting, that the crisis will last not weeks or months but years and that most Estonians will experience losses both in income and property. This cannot be prevented anymore, but it can be significantly reduced. (For most of those with loans in non-Kroon currencies, this is a no-win situation: They will either lose because of devaluation or because of income loss, but lose they will.)

With this in mind, I would propose the following five measures, which I will not explain in detail, because by now anyone interested should know the reasons and implications [but I have been persuaded to add some broad-brush explanatory hints in brackets]:

1. The Kroon is devalued as soon as possible by 15% towards the Euro but maintained as pegged. [This is a very necessary but in the end very minor devaluation that is below the psychologically important barrier of 20% - it will adjust the nominal value of the currency towards the real value while maintaining the sacred cow of the peg. Harsh, yes, but shoulderable.]

2. Salaries are frozen for four years. (If this does not suffice, they could be cut by up to 15% as well, but freezing should do.)
a. The date of freezing is 1 September 2008.

b. This only concerns salaries in excess of EKR 10,000.

c. Government salaries are frozen directly; private-sector salary increases are taxed at 80% to the extent that this is technically possible.

[Together with 1., this is less severe than only salary cuts or only devaluation would be, because of true synergy effects. This is not far from what is happening already, partially less so; it is necessary, however, to guarantee the point internationally and to set the mood and perspective internally. It is also key to avoid or limit inflation and thus work towards the Euro.]

3. The government will create an institution that will take over from lenders all housing (of generously appropriate size) lived in as first residence by citizens or residents who cannot pay their mortgage anymore, so that the otherwise soon-former owners can continue living there for an affordable rent and with the goal to eventually repurchase them. [This is to soften the blow with the worst social consequences, though many of those in non-Kroon real estate debt have only themselves to blame.]

4. Aid and loans by IFI’s or the EU etc. to the State will only be used for infrastructure and the most basic life-quality – preserving measures (‘net of decency’), not for any running costs beyond that. Aid and loans that are linked to policy impositions, including cutting public expenditures, are not accepted. [The IFI’s do not have a good track record in actually helping failing economies. On the other hand, running a government on outside funding has never worked for long. Still, a minimum ‘net of decency’ needs to be preserved, because otherwise, what would be the State’s raison d’être at all?]

5. If State income will be too low to cover all costs, cuts will be made completely across the board of expenses, with no sections spared except those mentioned in point 4. [So as to have the burden shouldered by the entire society which, and whose priorities, is mirrored in the budget already.]

This is actually not a ‘Left’ plan but quite a (classically) Conservative one; it is one that tries to maintain as much from the current order and social arrangement as at all possible, and it tries not to penalize the ‘good guys’ too much. And it is based on a well-working public sector, so it assumes that any nitwit plans to cut it under the pretense of saving money (which never works) are shelved right away as well. It’s also not a plan for growth – such a plan would have to entail serious thinking about industrial and innovation policy as well as public finance, including taxation – but one to ‘stop the bleeding’, nor does it address all problems at hand. Most crucially, this plan can work now, but not anymore once the situation in Estonia and/or around it will get worse, which it will soon enough if nothing is done.

Will something like that be done? Even though I tried hard to be realistic and to take the mood in Estonia into account, I fear that even something like that would still be judged as too radical, partially people are told or are telling themselves that things are not so bad, while they are actually worse. But sometimes scenarios and situations change abruptly, sometimes even the attitudes and insights of those already in power, prompted by times and circumstances. Hopefully, this will happen sufficiently swiftly, because the time for the bold leadership that has always been the hallmark of sound crisis management is now, and now is the time when a moderate policy such as the one proposed can still be pursued with considerable hope of success. Later it will be too late, as can be seen from the Latvian case.

Eurot ilmselt ei tule

Mõnedes asjades on lihtsalt loogikat tarvis ja vahel on vaja, et keegi ilmselge asja välja ütleks. Olen valmis olema see titt, kes ütleb välja, et eelarve on alasti ja tänaseks on juba selge, et Eesti ei suuda eelarvedefitsiiti sel aastal alla 3 protsendi hoida. Selles on muidugi süüdi aeglaselt toiminud valitsus. Võimalik, et praegune sotside väljavahetamine kiirendab mingeid otsuseid ja suurendab ühtlasi eurošansse, kuid samas on hilja mis hilja.

See on muidugi kokkuvõttes täiesti katastroofiline uudis. Euro oleks meile vähemalt mingisugune toetuspunkt. Aga võimatut üritav Eesti ei suuda kriteeriumeid täita, see on tänaseks sama raske kui saepurust veini teha vms. Pole jõudu. No paneme siis õunad ja pihlakad kõrvuti. Kas olete euro nimel valmis loobuma vanematoetusest, vanemad? Kas olete euro nimel valmis loobuma pensionist, pensionärid? Kas olete euro nimel valmis loobuma palgast, ametnikud?

Eile rääkisin Anvariga umbes samal teemal ennustades, et eelarvedefitsiit jääb vähemalt 5-7 protsendi juurde sel aastal. Anvar vastas sellele, et veel hullem oleks, kui eelarvedefitsiit jääks 3.1 protsendini, eurot ei tuleks aga riik oleks ennast hingetuks säästnud. Kujutan ette seda mürgist atmosfääri…

Edasi on järgmised võimalused.
1) Võimalik, et valitsus proovib euro ootust hoida üleval nii kaua kui saab, sest see on mugav põhjendus kärbete tegemiseks ning võib olla suudetakse ära teha mõned vajalikud kokkutõmbamised, mida oleks tarvis nii euroga kui ilma. Lõpuks üritatakse euro kuidagi vaikselt agendast maha saada, kerge see ei ole aga eks peale valimisi võib proovida.
2) Võib juhtuda ka mingi ime ja me saame eurotsooni hoolimata oma halbadest tulemustest. Ma ei ole nii hea makromajanduse asjatundja, et öelda, mis selleks täpselt peab juhtuma, kuid elu on näidanud, et kõik on võimalik.

James Blunt, Goodbye My Lover

P.S. Järgmisest nädalast kavatsen blogida pisut uuematel teemadel, mis vaatavad natuke rõõmsamalt tulevikku.

Lühike ringvaade eelarve teemal



AK, 23.04.09

Fakt 1. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et vanemahüvitist ei kärbita.
Fakt 2. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et pensionid ei vähene
Fakt 3. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et ainus väljapääs praegusest majandusolukorrast on euroga liitumine
Fakt 4. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et devalveerimist ei tule
Fakt 5. Eesti Pank (ja mitte ainult nemad), leiavad, et Eesti peaks kärpima eelarvet veel 8,5 miljardi krooni võrra.
Fakt 6. Eelarvelaekumised on jätkuvalt halvad ning eraisikute maksuvõlg on kiiresti kasvanud miljardi võrra, ulatudes 5,2 miljardi kroonini.
Fakt 7. Pensionireformi teise samba maksete peatamise ajal teatas Rahandusminister, et see oli halbadest valikutest üks parimaid ning täiesti vältimatu. (Sellest võib järeldada, et enam polnud kuskilt kärpida).

Järeldus. Päkapikud on olemas.


EPL, 24.04.09

Ühiselt ehitatud Ponzi-vabariik

Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik “Flute” blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega – ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.

Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.

Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu – välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.

Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina – hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid – nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.

Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda – selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda “muud” ei pea kaugelt otsima – lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal “Millal maksan memme uue mersu”.

Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?

Ka fondihaldurid on vaenlase poolele üle läinud

Veel ammu enne seda, kui toimus Teeme Ära nime all Eestimaa puhtaks koristamine, kuid siiski aastaid peale seda, kui eestlased seisid Balti ketis, toimus üks oluline sündmus, millest võttis poolteise aasta jooksul osa üle 320.000 Eesti inimese. Selle projekti nimi oli liitumine kogumispensioni ehk pensionireformi teise sambaga.
Reformi ettevalmistamine kestis aastaid ning eksperdid pidasid suurimaks riskiks, et inimestel ei teki uue süsteemi suhtes piisavalt usaldust ja nad ei liitu sellega. Selle tagajärjed oleksid nende kinnitusel olnud kurvad – riigi paratamatu maksejõuetus ajal, mil suur osa praegu tööjõulisi inimesi jõuab pensioniikka.
“Pensionireform peab tagama Eesti pensionisüsteemi poliitilise stabiilsuse ja õigusliku püsivuse. Peab tekkima usk, et uus pensionisüsteem jääb edaspidi püsima ilma oluliste muudatusteta,” rääkisid reformi arhitektid ning seega tekkis ka peamiseks küsimuseks, kuidas riigi lubadus inimesteni viia.
Usaldusväärsuse tõstmiseks tehti kalleid teavituskampaaniaid (täpsuse huvides tuleb mainida, et mul endalgi oli selle kampaania ettevalmistamisega kokkupuuteid) ning lõpuks võisid kõik rahulikult hingata ja öelda, et Eesti pensionireform on ühe Ida-Euroopa edukaimana läbi viidud. Edukuse kriteeriumiks oli liitunute hulk.
Nii oli see kuni aastani 2009, mil Andrus Ansip teatas, et süsteem vajab remonti, mis ainsa väljaöeldud põhimõttena seisneb maksete peatamises. Lisaks süüdistas peaminister puudulike andmete põhjal Eesti fondihaldureid.
Allikas: Postimees.
Iga koolinoorgi mõistaks, kui lihtne on vastselt töötuks jäänud inimeste viha suunata pankurite ja fondihaldurite vastu, kuid see, nagu igasugune üldistus ja sildistamine on viha õhutamine väliste tunnuste alusel ja peaministrile täiesti kohatu. On ju selge, et isegi kui on tehtud vigu ei ole keegi Eesti fondihaldur Tõnu või Juhan süüdi praegu Eestisse jõudnud majanduskriisis.
Kuid peaminister näikse arvavat, et just nii see on. Sellisel juhul peaks peaminister ka enda otsa vaatama, sest on just tema valitsus see, mis on mitu aastat optimistlikku eelarvet koostanud ja Ansip oli ka viimane mees, kes lahkus majanduseufooria kaevikutest – mitu kuud pärast seda, kui ülejäänud optimistid ammu tagaliinil istusid. Miks me peame kaotatud maksetega kinni taguma Ansipi valeotsuseid? Äkki vajab valitsus ise remonti?
Lisaks, olgugi, et see kõlab klisheena ei ole selles puudu teatav tõetera, et fondide tootlusi vaadatakse pika aja peale, kuid peaminister leiab mingisuguse veidra numbri Tšehhist ja astub sellega 1.4 miljoni inimese ette…
Kogu pensionisamba maksete peatamise jutt ei ole ju iseenesest tabu. Ma mõistan, et riigieelarvet tuleb kärpida, kuid normaalne eelarveprotsess näeks välja nii, et avalikustatakse erinevad valikud, mis riigi ees on ning näidataks ära nende maksumused, mitte ei rammita peale vahutava populismiga, mille hind on miljardite kroonide eest kaotatud usaldust ja investeeringuid olemasolevasse süsteemi.
Peaministri huvi muutub natuke selgemaks, kui vaatame inimeste reaktsioone tema sõnadele. On näha, et peaministri jutt vähemalt Postimehe lugejaile meeldib. Näiteks alltoodud pildikesel Postimehe kommentaariumist on näha tugevat toetust ideele, et fondihaldurid lõid Eestis mingit püramiidskeemi.
Vastus küsimusele, kes on Eesti esipopulist on leidnud järjekordse kinnituse. Küsimus, mis jääb, on see, et mis on sellise valitsemise hind.

Lamba ajastu

2. pensionisamba kallale mineku ideed on viimasel ajal saavutanud lausa revanšistlik-revolutsioonilise alatooni. Umbes, et ärgem allugem pankade diktaadile, makskem kätte fondihalduritele, et neil poleks enam mingit raha pööritada! Jehuu! Kättemaks!

EPL-i juhtkirjas kõlas isegi loodetavasti irooniana mõeldud idee, et senised pensionisäästud tuleks inimestele kätte anda, et nad saaksid tarbida ning muidu väga nutikas majandusteadlane Andres Arrak kirjutab Postimehes, et lastest piisab pensionisamba asemel.
Kas me oleme tõesti NII lambad? See kõik kõlab umbes niimoodi, et ärme enam sotsiaalmaksu maksa, siis ei saa ilukirurg Peep Pree endale uut autot. Äkki jagaks kogu haigekassa reservid laiali, siis saaksid kõik endale Volkswagen Polod osta. Ja kui haigeks jääme, siis küll lapsed ravivad.
Ja valitsusjuht kes pensionisamba kallale läheb kriisi praeguses staadiumis ei saa vist üldse aru, miks Eestil on seni natukene paremini läinud kui Lätil. Nothing special, Ansips.
Pildil: pensionilammas.

Ma lahkun reaktiivlennukiga

Selle postituse lugemise ajal soovitan kuulata alljärgnevat Jeweli coverit John Denveri loost “Leaving on a Jet Plane”.

Toomas Hendrik Ilvese kärajad koos Skype CEO Josh Silvermaniga olid minu tagasihoidliku hinnangu põhjal paras õnnestumine. Kaks asja, mida Eestis võib olla vähem osatakse tähele panna on Toomas Hendrik Ilvese teadmistepagas, mis väljendub siis, kui ta tunneb ennast arutledes vabalt ning vestleb intelligentse partneriga ning teine on see, et siinsamas Eestis, meie kõrval töötab globaalse haarde ja teadmisega inimesi nagu näiteks Josh Silverman.

Vähemalt praegu.

Üks teema, mis väljendus üritusel valusalt, selgelt, sirgjooneliselt, kahe silma vahele ja mõlema jalaga selga, oli see, et Eesti peab midagi tegema oma lennuühendustega. Seda tuleb käsitleda infrastruktuurina, mis aitab muuta meie geograafilist asukohta. Jah, geograafiat, nagu selles vanas vendade Johansonide laulus, mis eriti kuulata ei kannata aga kus nad ütlevad, et “lükkame Eesti Venemaa küljest lahti…”.

Kaardi peal paistvad vahemaad ei ole tegelikult need, mida inimesed kogevad reisides ja vahemaid tegelikult läbides. Võrreldes Lätiga võiksime samahästi asuda 500 kilomeetrit Põhja pool, sest siia jõudmine on lihtsalt nii palju keerulisem kui parema lennuühendusega Lätis.

Kui rääkida valitsuse rollist ettevõtluse arendamisel, siis pole mingit kasu madalatest maksudest, kui keegi ei saa siia kohale sõita. Ja kahjuks nii praegu näib minevat, kuna lennuliine välismaailmaga jääb üha vähemaks.

Kujutan ette dialoogi rahvusvahelise suurettevõtte kontoris:

Bill (räägib skype teel): “Hei kutid, ma olen siin superkohas, mille nimi on Eesti! Naised on raskelt ilusad, õlli on, ilm on küll natuke kehvem aga rahvas on sõbralik!”
Alex: “Aga su puhkus lõppes juba 10 päeva tagasi!?”
Bill (hääl kahtlaselt muretu: “No tead, siin see et, järgmine lend Londonisse tuleb kahe nädala pärast, ma mõtlesin, et saan äkki Skype teel kuidagi kaasa lüüa… Kuulge, neil on siin päris norm maksusüsteem ka, äkki tulete kogu kontoriga siia?”
Alex (paneb kõne vaikse peale, vaatab nõupidamiste laua taga ringi ja ütleb kohalolijatele):
“Katsuge ta sealt kuidagi välja saada…ning kes see oli kellega sa täna pärastlõunal kohtuma pidid, Jim?”
Jim: “Keegi Parts…Majandusminister vist…” (Laua taga kostab itsitamine, mis katkeb järsult kõik vaatavad kurja näoga noore programmeerija suunas).
Alex: “Lõpeta see jama “Partsiga” ära, ütle, et oled kinni…helista Makedoonia majandusministeeriumi…”

On ju loogiline? Saate aru, ettevõtted lähevad ära, kui lennundust ei ole. Ah?

4 triljonit hüääni

Äripäeva teatel on Hiinas toimumas imeline majanduse paranemine ja selle taga on triljonid hüäänid. Oleks Wall Streetil seda taipu olnud.


P.S. Tundub, et alguses oli juttu üldsegi jeenidest, kuni üks naljasoonega kommentaator sellele tähelepanu juhtis:


Pildil: Hiina jeen.

Küsimuste leht

Lugemissoovitusi

RSS Praxis mõtleb ja kirjutab

  • Infotehnoloogia trügib jõuliselt tervishoiumaailma
    Atlantas (Georgia, USA) toimub järjekorras kümnes HIMSS konverents, millel 26 000 (kakskümmend kuus tuhat) osalejat räägivad, kuulavad, näitavad ja suhtlevad infotehnoloogia võimaluste ja võime üle muuta tervishoidu "paremaks". HIMSSi juhataja dr Barry Chaiken'i avasõnadest jäi kõrva üleskutse muuta tervishoid samuti "andmetel ja analüüsi […]

RSS Vello Vikerkaar’s blog

  • The Ketchup Curtain
    “You vant ketchup?” Sergei asks, positively glowing in the light of Old Town’s newly-remodeled hipster McDonald’s. Actually, I do want ketchup but not enough to pay for it, so I take my fries without. It’s just too humiliating to pay for ketchup. Because there is nothing which says We don’t trust you, you dirty Eastern European more than McDonald’s selling k […]

RSS Varraku raamatublogi

  • Kirjanduslik argonaut
    Mõned nädalad tagasi, postituses eesti mehe lugemisjanust aastal 1819, mainis Marek möödaminnes üht Itaalia 16. sajandi möldrit, kes luges rohkem kui see ta tervisele hea oli. Jutt oli Domenico Scandellast, kes suri 1599. aastal tuleriidal, kuid kelle Itaalia ajaloolane Carlo Ginzburg neli sajandit hiljem raamatuga Juust ja vaglad surematuks kirjutas. Lõpeta […]

RSS Paul Goble’s Window on Eurasia

RSS Boing Boing

RSS Hea kodaniku ajaveeb

  • Kuidas saada lahti oma naabritest?
    Ma puutun paremkonservatiivide ja rahvusradikaalidega üksjagu kokku, aga pea iga kord ehmun, kui kaugel on pealtnäha mõne väärtuse kaitsmiseks ja toetamiseks mõeldud mõtteviis sellest, mida mina näen kodanikuühiskonnana. Ka enamik mu sõpradest ei tuleks selle pealegi, et näiteks niimoodi mõelda:Presidendipaari multikulti propaganda solvas eestlasiEelmisel nä […]

RSS I Will Teach You To Be Rich

RSS ……random…noise……

  • The darker side of being people
    There is an interesting piece of research that I came across the other day, recently published by psychologists at Harvard and Chicago and titled Social Cognition Unbound: Insights into Anthropomorphism and Dehumanization. To cut a short (19 pages including references) story even shorter, the paper deals with two apparently opposite but nonetheless related p […]

RSS Seikatsu

RSS Sirbi artiklid

  • Tasakaalus helilooja, kel sees kõrvetab tuli
    Intervjuu Tõnu Kõrvitsaga26. märtsil toimub Estonia kontserdisaalis üks tänavuste Eesti muusika päevade kaalukamaid sündmusi, Tõnu Kõrvitsa autoriõhtu. Kontserdil kõlab valik helilooja uuematest orkestriteostest: lummavate kõlavärvidega „Passacaglia” (2009), mis tundub olevat ka üks helilooja enda lemmikuid, ning „La Folia” (2009) oboele ja keelpillidele, „H […]