Paar nädalat tagasi tuli mul mõelda paari uue ettevõtte struktuuri peale, sealjuures otsustada või nõustada, millises riigis saab olema nende peakontor. Ja kas, peamiselt enda isiklikust patriootlikust huvist lähtuvalt võiks kallutada need firmad registreeruma Eestis.

Otsus Eestisse täna firmat teha koosneb paljudest pisikestest sisenditest. Registreerimise kiirus ja lihtsus, halduskulud, maksusüsteem, inimressurs jne. Aga lõppude lõpuks on üksainus selge väljund-mõõdik: kas Eesti ettevõtjate asutatud ja sisuliselt tegutsev firma on registreeritud kodumaal või mitte. Otsustasingi läheneda sellest tagumisest otsast ja küsida mõne suurte rahvusvaheliste ambitsioonidega noore Eesti ettevõtte käest, milline ja miks just selline on nende juriidiline struktuur.

Uusi ideid võib jagada kaheks, ühed on sellised, mille puhul on üsna selgelt näha, et need ei tööta, näiteks ei suuda inimene kihutava rongi ette astudes seda peatada isegi siis, kui ta ennast võiga kokku määrib ja suure “S” tähe rinnale teeb, kuid on sellised, mis ei tööta lihtsalt sellepärast, et me pole veel lõpuni kõiki detaile läbi mõelnud. Viimaste näidete hulka kuuluvad paljud leiutised nagu näiteks see rong ise, õhusõidukid või miks mitte ka puutetundlik ekraan. Mäletan hästi, kui naeruväärsed olid esimesed puutetelefonid, mida tuli mingisuguse “stailusega” sebida, selleks, et poolteist sentimeetrit vajutatud kohast eemal aktiveeruks mingisugune rakendus.

Ometi inimesed täna lendavad ning nii lapsed kui täiskasvanud libistavad täna näppe üle puute-ekraanide ning leiavad, et see on väga lahe. Suur aitäh neile leiutajatele, kes esimest ebaõnnestunud katsetustest ära ei ehmunud. Suur aitäh kõigile külalollidele, kes läbi ajaloo kirikukatustelt alla hüppasid, tiivad seljas. Te näitasite meile kätte, kuidas asi ei tööta, selleks, et saaksid tekkida inimesed, kes mõtlevad välja asja, mis töötas. Kui jätame tehnoloogilised leiutised kõrvale ja vaatame ühiskondlikke innovatsioone, siis ega ilmselt poleks naistel täna valimisõigust, kui sufražetid oleksid esimestest tagasilöökidest kohkunud.

Selles valguses olen aga avastanud, et Eestis on olemas inimesed, kes arvavad, et laialdane online arutelu ja online kaasamine on põhimõtteliselt nagu võimatu. Nad näivad arvavat, et mis pole varem väga hästi töötanud, see ei tööta kunagi, see on nagu rongi ette kargamine. Minule tundub sellelaadne historitsistlik skepsis naiivne, ma kuulun ise teistsugusesse seltskonda, kelle arvates iga lahendus demokraatliku arutelu võimaluste avastamiseks on samm edasi, millest tuleb õppida.

Algava nädala pühapäeval, 6. mail, ristavad Prantsusmaal piigid François Hollande ja Nicolas Sarkozy ning prantslased valivad riigi järgmise presidendi. Väga oluline sündmus ja seda mitte ainult Prantsusmaa jaoks, vaid ka Euroopa jaoks laiemalt. Toon välja kolm punkti, mida siin oluliseks peaksin.

1. Äärmuste tõus

Kuigi Hollande on mõnevõrra vasakpoolsemate vaadetega kui Sarkozy, siis laiemalt vaadates on see vahe üsna mõõdukas ning nende valimiste teema on vähem tavapärane valik vasak-parem vahel, pigem paljudest väiksematest, kuid olulistest tasanditest läbi põimitud.

Presidendivalimiste esimene voor ei toonud üllatust liidrite suhtes (Hollande edestas kergelt Sarkozy’d, nagu küsitlused ka eelnevalt näitasid – 29% vs. 27%). Kuid kindlasti võiks üllatavaks lugeda äärmuste suurt tõusu. Paremäärmuslaste kandidaat Marine Le Pen võttis koguni 18% häältest, vasakäärmuslaste Jean-Luc Mélenchon 11%. Kindlasti oluliseks teguriks võib lugeda maailmas laiemalt levinud pettumust olemasoleva poliitilise struktuuri suhtes (nö protestihääled). Kuid “olemasolev süsteem on katki” on praegu ka väga lihtne viis poliitiliselt hääli koguda, valija on pahane ning kohati ei mängi rolli seegi, et pakutavad alternatiivlahendused võivad olla praktikas üsna halba tulemust toovad. Võib ilmselt ka öelda, et paljud valijad ei hääleta Hollande’i poolt, vaid Sarkozy vastu.

Kristjan Lepik

2008. aastal alanud globaalne majanduskriis on palju asju maailmas pea peale pööranud, kusjuures paljud pööramisprotsessid on veel alles pooleli. Igatahes võib julgelt väita, et maailm on kriisiga palju muutunud. Enamik muutusi ei ole just kõige meeldivamad, kuid arvestades, et maailma majandus oli suure buumi käigus omajagu kreeni vajunud, on need muutused pikas perspektiivis väga vajalikud.

Olen jälginud finantsturgude kriisi lähivaates ning kuigi kohati hakkab ka minul veidi kõhe, tuleb tõdeda, et kulgemised on väga huvitavad. Muutused majandustes on erakordsed ning tõsine intellektuaalne väljakutse on prognoosida, mis võiks edasi saada, sest ajaloost olukorra ainulaadsuse tõttu paralleele palju tuua ei ole. Olen väga palju lugenud viimastel aastatel ka just laiema majanduspoliitika võtmes ja mõtisklenud riikide tehtud valikute kvaliteedi üle, eriti just selles võtmes, kui hästi Eesti siiani käitunud ning mida peaks edasi tegema.

Rain Tolki FB lehel tekkis päris asjalik arutelu Siim Nurkliku EE artikli kohta ning mulle tundus nüüd möödapääsmatu need mõlgutatud mõtted ka kirja panna – ehk selgitab see tausta, miks ühte või teist arvamust oman.

1. Riikide rahakott

Alustuseks väike ABC riikide finantsidest. Nagu igal eraisikul, on ka riikidel iga-aastased kulud ja tulud, viimase moodustavad peamiselt maksulaekumised. Kui tulud=kulud, on riigieelarve tasakaalus, kui tulud > kulud, siis riigieelarve ülejäägis ja kui kulud < tulud, siis riigieelarve defitsiidis. Kui eraisiku kulud ületavad tema kulusid, siis peab ta laenu võtma selle tasakaalustamiseks või siis näiteks televiisori maha müüma. Riigi valikud on suuresti sarnased.

Siit jõuame poliitikani. Oletame, et Molvaania nimelise riigi tulud ja kulud on mõlemad 100 ühikut. Nüüd kui meil on kaks parteid – üks ütleb, et tõstame sotsiaaltoetusi ja pensione, see on vaid 5 ühikut aastas, võtame vaid jupikese laenu ja teine ütleb eiei, oleme ikka pigem konservatiivsed, ärme kuluta üle tulude. Siis on see esimene partei ikka suure tõenäosusega populaarsem. Selline oli buumi ajal paraku trend enamikes maailma riikides.

2. Kriis muudab mängu

Molvaania tulud olid enne kriisi 100 ja kulud 105. Tuli kriis ja selle tulemusena vähenes nii ettevõtete tulu (vähem makse ettevõtetelt), kui ka töötajate tulu (vähem makse töötajatelt). Seega kukkusid Molvaania riiklikud tulud 90 peale. Tasakaalu hoidamiseks tuleks ka ju riigi kulud alla tuua. See aga on väga keeruline – paljud kulud on lepingutega seotud ja kuigi näiteks pensionite kärpimine oleks sisult loogiline (heal ajal koos tulude tõusuga neid ju tõsteti), oleks see poliitiline enesetapp ja seda ei juleta ei Eestis ega Molvaanias teha.

Seega suuresti lahendasid riigid probleemi sellega, et kulud jäid eelnevale tasemele ja puudujääv osa laenati. Eeldusel, et võlatase riigil ei ole liiga kõrge (näiteks Lätis enne kriisi 9% riigi võlg SKP-st), ei oleks selline lüke midagi traagilist. Olukorras aga, kus riigi võlg juba eelnevalt on kõrge (Kreekas enne kriisi riigivõlg 90% SKP-st), on probleem suur.

3. Kreeka tragöödia

Euroopa kultuuri häll Kreeka on paraku eriti drastiline näide selle kohta, kuidas riik on ennast aastate möödudes rahaliselt täiesti nurka mänginud. Rahaliselt Kreeka riigi jaoks häid valikuid enam ei ole, valida on ainult halbade ja veidi vähem halbade vahel. Head valikud olid Kreeka jaoks veel olemas 10, või siis pigem 20 aastat tagasi.

Miks nii? Vaadake allolevat graafikut – seal on tulpadena toodud Kreeka riigieelarve defitsiit (kui palju riik oma tuludest rohkem kulutab) ning joonega riigivõlg SKP suhtes. Eesti võitleb tõsiselt sellega, et riigieelarve defitsiit ei ületaks 3% SKPst. Tulime sellega 2009.aastal toime, mistõttu ongi meil lootust euro saada. Seda 3% piiri peaks jälgima kõik eurotsooni riigid, kuid Euroopa on paraku selle tingimuse suhtes olemasolevate liikmete suhtes silma kinni pigistanud. Oluline on ka märkida, et 2008-2010 on sarnaselt Kreekale toimunud paljudes teistes riikides järsk kasvamine riikide eelarveliste miinustega. Seega on koos sellega muutunud oluliselt tähtsamaks teemaks eelarved ja riigivõlad.

Kreeka riigieelarve defitsiit ja riigivõlg SKP suhtes (%)

Vaadake Kreeka riigieelarve defitsiiti – see on olemas olnud iga aasta alates 1970-ndate keskpaigast. Kreeka on iga aasta kulutanud rohkem kui ta on teeninud ja isegi lubatud 3% piiri alla ei ole nad jõudnud – raju! Põhjus peitub selles, et riik on teinud pidevalt üle oma võimete (sotsiaal)kulutusi ning loomulikult on need poliitikud populaarsemad, kes lubavad rohkem. Seega sisuliselt on probleemides süüdi rahvas, kes pidevalt hääletas võimule sellist poliitikat. Ühes TV saates nägin, kuidas üks Kreeka riigiametnik ütles, et tema ei ole kriisis süüdi, tema palka ei tohi vähendada. “Riik on süüdi!” Mis müstiline olevus see “riik” on? Iga hääleõiguslik kodanik ikkagi vastutab, kui nii pikalt on vastutustundetult finantse juhitud riigi tasemel.