Daniel Vaarik

Kui tihti te kuulete ütlemist, et muidu oli normaalne artikkel aga pealkiri oli ikka täiesti debiilne? Kui jagate sama kogemust, siis lugege edasi, sest ka minu arvates on pealkirjad üks ebameeldivamaid külgi tänase Eesti ajakirjanduse juures. Pealkiri peab müüma, öeldakse ajakirjanikule ülemuste poolt. Tihtipeale ei usaldatagi pealkirja panemist loo autorile, vaid antakse toimetajale teha, või vähemalt nii väidavad paljud ajakirjanikud, kui neid sel teemal pinnida. Vahel lükatakse see vabandus ilmselt ette ka puhtast mugavusest, sest pealkiri on tegelikult ikkagi enda pandud.

Aga avaldame siinkohal siis suurema osa Kristina Männi kirjast Eesti Ekspressile (paari lauset on võrreldes originaaliga avaldamise tarbeks ka täpsustatud ja toimetatud). Head lugemist.

Tere, Sulev Vedler

Lugesin Eesti Ekspressist Teie artiklit „MTÜde räpased saladused“, mis tekitas minus imestust ja pahameelt. Mul ei jää muud üle kui teha Teile etteheiteid ja parandada eksitavaid väljendeid.

Kõigepealt taustaks, et algatus selle seaduse tegemiseks on tulnud ühenduselt endilt. Ülemöödunud aasta alguses, kui seadusemuudatus vastu võeti, kirjutas EMSLi juhataja Urmo Kübar “Äripäevas”: „/—/ ühendused kirjutasid sama juba 2002. aastal Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni. Adekvaatne ülevaade võiks meil juba aastaid olla, kuid seni on riik alati leidnud ettekäändeid venitamiseks, jätkates samal ajal mugavat retoorikat läbipaistmatust kolmandast sektorist – otsekui me tahaksime läbipaistmatud olla!“ (http://www.ngo.ee/20455).

Seadus jõustus küll alles sellest aastast, kuid palju ühendused (Eestis kokku üle 30 000) on oma aruandeid, sh finantsaruandeid avalikuks teinud kaua: suuremal osal ei ole suurt midagi varjata ja nad on huvitatud sellest,  et eelarvamuste ja põhjendamatute (kuid võimalike) süüditustega ennetamiseks olla nii avatud, arusaadavad, selged ja vastutustundlikud kui võimalik. See seadus tegi andmete avaldamise lihtsalt kohustuslikuks. Lisaks, kuigi sõltumatu audiitori kohustus on Eestis seni ainult sihtasutustel, on hulk eeskostega tegelevaid ja oma valdkonna juhtorganisatsioonid ammu vabatahtlikult end auditeerida lasknud.

Loe ülejäänud teksti… »

Daniel Vaarik

Natuke rohkem kui kolm aastat olen ma kommenteerinud Twitteris mõningaid hetki oma elust. Kasutasin Twitterit alguses seepärast, et ma andsin ülikoolis loenguid teemadel nagu “Virtuaalsused” ja “Tehnoloogiline kultuur” ning siis tundus oluline olla kursis uute online keskkondade ja nende mõjuga, hiljem aga sellepärast, et Twitter kujunes omamoodi filtriks mille abil sai meediat tarbida läbi nende inimeste soovituste, keda ma usaldasin. Infotehnoloogilises mõistes võiks öelda, et tekkis pilv, mis rehitses meediast välja asju, mis just mulle kõige huvitavamad võisid tunduda ning see pilv parandas minu elukvaliteeti.

Samuti andis Twitter võimaluse lähemate tuttavate kursishoidmiseks oma tegevustega, kuid nagu näitas  kasvõi eilne päev, siis jätkuvalt annab Twitter pika puuga ära kõigile juurtele ja kivirähkidele, kui vaadata, kuidas kasutajad üle maailma kommenteerivad Eurovisiooni või mõnda muud globaalset tähelepanu saavat asja. Kommentaarid jõuavad kohale reaalajas ning mõned neist on vastupandamatult naljakad. Lisaks on võimalus selles kajastuses ise osaleda. Kui nahkpükstesse pakitud robotiolekuga laulja on kellegi arvates kombinatsioon David Hasselhofist ja tema autost ning pilku ekraanile heites mõistate, et see on ka teie arvates täpseim võimalikest kirjeldustest, siis hakkab selline koosvaatamine omama lisaväärtust ning nürist sündmusest saab lõbus.

Samas on Twitteri probleem see, et ta ei ole ilmselt väga.. kuidas nüüd öelda… jätkusuutlik. Mitmed positiivsed asjad, mis selle keskkonnaga seonduvad, on  ilmselt tingitud sellest, et varajased kasutajad on olnud sõbralikud ja omavahel üsna sarnased. See ei kesta kaua. Analüüsijate poolt on juba ammu välja toodud kaks probleemi, mis Twitteri kui sellise võivad tappa ja ilmselt tapavadki. Esimene neist – liiga palju kasutajaid, liiga palju läbu ning teine – turundajad hakkavad sisse pressima, mürgitades märksõnamaastikku fabritseeritud sõnumitega a la “uus coca-cola pudeli disain on lahe” või “võida reis sinna või tänna”. Selline sõnnik on juba liikvel ning varsti tuleb jälle leida mingisugune moodus kommertsvabaks suhtlemiseks.

Päästab muidugi see, et oma sõprade ja jälgijate ringi saate üsna kergesti kontrolli all hoida, kuid ohus on just avatud teemad, mis põhinevad märksõnadel nagu näiteks #eurovision ja kuhu kõik saavad sõnumeid saata.

Huvitav on ka Twitteri kasutamine kuulujuttude levitamisel ning tundub, et kui algul arvasid mõned inimesed naiivselt, et Twitter jääb alati mingisuguste avatud progressilemburite tallermaaks (nagu kogu Interneti kohta algul arvati), siis see on klassikaline vääritimõistmine, mis põhineb lihtsameelsel eeldusel, et tehnoloogiatel on moraal. Ei ole! Nii näeme ka seda, kuidas Twitteris tehakse suhteliselt musti tegusid. See väärib ilmselt lausa eraldi postitust aga soovitan vaadata, kuidas näiteks arenevad Twitteris mõned vaenu õhutavad teemad ning kuidas näiteks Leedus peale ühe sünagoogi põlemist ilmusid välja inimesed, kes “teadsid kohe, et asi on seotud Leedu ajalooliselt kõrge natsiarmastusega”.

Loe ülejäänud teksti… »

Daniel Vaarik

Uus Väike-Ameerika Hääl on ilmunud! Peale absoluutse fakti, et see on ka muidu tore ajaleht, mainin seda loomulikult ka sellepärast, et seal on üks väike lugu ka minult. Lehte saab PDF-ina alla laadida toksides pildil või siin.

Daniel Vaarik

Sain täna valmis ühe kirjutise, mille puhul ma enam ei saanud aru, kas pean selle panema Varraku blogisse, kuhu ma aeg ajalt vabatahtlikus korras raamatuarvustusi riputan või hoopis Memokraati, kuhu ma nagunii kogu aeg sarnastel teemadel kirjutan. Siis tuli meelde, et Varrakusse pole ma päris ammu midagi saatnud ja Marek kindlasti ootab juba, nii paningi selle sinna. Samas usun, et ehk pakub sama teema huvi ka Memokraadi lugejale, nii et siin siis link tekstile “Kui pole uudiseid, siis pole ka riiki”.

Daniel Vaarik

Tulen täna appi Postimehe toimetusele, kes näib olevat tõsises hädas oma ajalehe olemuse selgitamisega. Nimelt levib rahva seas visalt arvamus, et aadressil http://www.postimees.ee asuv väljaanne on kuidagi seotud ajalehega Postimees. Kinnitan ka omalt poolt, et see on täiesti väär ja naeruväärne ettekujutus, täpselt nii nagu seda mulle on kinnitanud mõned Postimehe töötajad.

Seda tõestab ka see, et tegemist olevat juriidiliselt erinevate ettevõtetega ning fakt, et endast lugu pidav Postimehe ajakirjanik seda lehekülge oma veebibrauseris ei ava. Kui see pole veel veenev, siis teadke, et on täiesti juhuslik, et Postimees.ee kasutab samu korporatiivseid värve ning sarnast logo Postimehega, selle ajalehega.

Veel vähem on Postimehel pistmist Postimees.ee lehel ilmuvate rubriikidega nagu Elu24.ee ja muu selline. Tegelikult pole Elu24 isegi Postimees.ee osa, jälgite mind veel? Sest iga vähegi teadlikum ajakirjanik võib teile öelda, et asi, mis asub veebilehe paremas või vasakus servas, pole selle veebilehe osa.

Selles mõttes on Postimehes töötavatel ajakirjanikel hea kergendatult hingata, et tõepoolest, kui Postimees.ee on selline väljaanne, mis avaldab valimatult kommertsmatejrali, pornograafiat ning teeb faktivigu, siis nende mainet see eriti puuduta, nemad töötavad kvaliteetajalehes, mille ajalugu ulatub 19. sajandisse.

Ainus probleem on muidugi see, et lugejate seas on massiivselt lollikesi, kes arvavad, et Postimees.ee ikkagi on seaotud ajalehega Postimees. Näiteks kõik tuttavad, kellelt ma uurinud olen, leiavad, et ongi sama väljaanne ning samad ajakirjanikud. Ühesõnaga, kuulake nüüd, tainad, mind veelkord! Ei ole nii, netu, no!

Selle  tõestuseks, et asjad tuleb oma peas ikka lahus hoida joonistasin ühe täiesti abstraktse ja kujundliku mudeli, et mõttetööd ei segaks teie isiklikud eelarvamused. Oletame, et Postimehe ajakirjanikud oleksid hoopis pankurid ning nende pangal oleks selline kodulehekülg nagu pildil näha. Kas te tõesti arvaksite, et KÕIK viited ja lingid, mis sellel lehel on, on seotud selle väljamõeldud pangaga?

PS. Memokraat.ee-l pole mingisugust seost  minu tegeliku isikuga.

Daniel Vaarik

Kui Marek Strandberg ja Agu Kivimägi erastasid 1994. aastal ajalehe Rahva Hääl, lahkus vana toimetus suure tüliga. Räägiti, et üks prominentne endise toimetuse liige oli roninud oma kabinetis laua alla ning keeldunud ruumist lahkumast. “Te peate kasutama jõudu!” selgitas ta turvamehele, kes aga vastu ilmselgeid ootusi küsis, kas meediategelasel on midagi laua alla tarvis, et mugavam oleks või nii, ning lisas, et olgu nii kaua kui ise soovib.

Legendid legendideks, kuid vana toimetus läks ja asutas kohe uue ajalehe, mille nimeks sai Eesti Sõnumid ja jälle oli käes tüüpiline Eesti kahvel, kus tüli ähvardab kiiresti kuubikuteks teha kuldmune muneva hane. Ma olin tol ajal 21 aastane ning töötasin uues Rahva Hääles majandustoimetajana. Sisustus ja tehnika olid veel samad nagu siis, kui ajaleht oli kommunistliku partei häälekandja, kuid konkurents ning jaht lugeja pärast tegid sel ajal oma esimesi, kuid ülimalt agressiivseid samme ka meie toimetuse koosolekutel.

Kohati võttis see koomilisi vorme. Ühel päeval suitsust haiseva ja logiseva liftiga allakorrusele jõudes nägin peaaegu füüsilist vastasseisu – kaks meie oma ja kaks Hommikulehe tüüpi seisid vastamisi, käed rinnal ning vaidlesid. “Meie majandustoimetus on parem!” “Ei, meie oma teeb teie omale iga nipiga ära!”. Ma tean väga hästi, et Hommikulehe oma oli parem aga see selleks, tähtis on kaks asja – esiteks, et konkurents oli sel ajal meie professionaalse elu tähtsaim mõõde ning teiseks, et me oskasime konkureerida kõige primitiivsemal moel ehk läbi vastastikuse kiusu ja praalimise.

Ma lahkusin ajakirjandusest 1995. aastal, kuid jälgisin sündmusi edasi. Meediasõda ja äriline võistlus kiskus hiljem palju verisemaks. Tallinnasse koliv Postimees ärritas Rahva Häälest, Hommikulehest ja Päevalehest kokku pandud Eesti Päevalehte isegi nii palju, et EPL-is võeti vastu otsus nimetada Postimeest igal võimalusel “Tartu leheks”. Õõnestati üksteise tegevusi verbaalselt, näidati ennast ebaadekvaatselt edukana ning pinged olid väga suured.

See, mis järgnes oli veel hullem. Kuna lehed ja nende omanikud mõistsid ühel hetkel, et vastastikune sõda on muutunud väljakannatamatult lapsikuks, saabus suur vaikuseperiood, mille käigus lihtsalt hoiduti üksteise kritiseerimisest. Sõnumilehe ja Õhtulehe ühinemine Schibstedti ning Mariebergi kaasomandisse vaid kivistas selle vaikiva meediakriitika ajastu. Olukord meenutas natuke külma sõda pärast Kuuba raketikriisi, kus mõisteti punase liini vajalikkust kahe peastaabi vahel.

Sellest ajast kuni tänaseni on ajakirjanike seas ettekujutus, et üks meediakanal ei tohi teist meediakanalit avalikult kritiseerida, sest muidu juhtub midagi hirmsat. Või et see pole lihtsalt ilus, kes see enam täpselt mäletab miks. Sisuliselt oli aga tegemist meedia enesetsensuuri kujunemisega teatud ärilistes küsimustes.

Eelmisel nädalavahetusel autosõidul raadiost mõningaid jutusaateid kuulates hakkas mul tekkima tunne, et langevad lugejanumbrid on varem kokkulepitud piiridel taas hakanud esile kutsuma sporaadilisi tulevahetusi. Kuulates Postimehe ajakirjaniku Kalle Muuli kriitikat selle kohta, et EPL meedia kiitleb liialt palju oma lugude eest saadud auhindadega, oli tunda vanade aegade püssirohuhõngu. Järgmiseks toimus Muusikanõukogu, milles Valner Valme Postimehest ja Siim Nestor Ekspressist vaidlesid Eesti Ekspressi uue kujunduse üle ning ma polnud enam kindel, kas tegemist on tavalise sellele saatele omase mõnusa lõõpimisega või kuulsin ma tõesti kerget ärritust? Krt neid teab tegelikult.

Aga nii üht kui teist pidi vaadates, kulla ajakirjanikud, käitute te valesti. Lubage mul küsida üks lihtne küsimus. Mitu lugejat kaotaks Postimees, kui ta tunneks rõõmu, et Eesti Päevaleht võitis mitu ajakirjandusauhinda heade lugude eest? Ühe? Võib olla hoopis mitte ühtegi? Sama Eesti Päevalehele, kui te räägite ajakirjandusauhindadest ja mainite rõõmuga ära ka Postimehe omad, siis mis saaks olla halvasti? Kas teie leht läheks põhja? Ei, ma arvan, et paljude inimeste respekt kasvaks teie suhtes. Või kui ajalehes, mitte Varraku blogis ilmuks arvustusi, mis analüüsiks objektiivselt Ekspressi uut formaati ja Ekspress selle peale ei solvuks?

Samas, kui keegi näiteks kritiseerib EPL-i mõne faktivea eest ja teeb seda ajalehes Postimees, kas siis peab sellesse valuliselt suhtuma või võiks hoopis seda kasutada pinnasena, mille pealt panna võrsuma diskussioon või jagada selgitusi? Mõni võib arvata, et see on naiivne soovitus, kuid tegelikult ju ei ole. Just sellepärast, et ebaratsionaalne lahmimine ei ole efektiivne, kuna sellele kulub palju energiat ja selle tõttu langeb ka kogu tööstuse maine ning samas igasugusest kriitikast loobumine ei aita kaasa ajakirjandusliku rolli täitmisele ning kokkuvõttes on samuti halb tööstuse mainele.

Oskamatus konkurentsiga tegeleda on sisuliselt tapnud minu jaoks ka sellise muidu hea potentsiaaliga saate nagu Ärapanija. Sellel saatel on suu kinni topitud mingisuguse juriidilise orderiga, mille sisuks on, et Ärapanija ei tohi näidata teistest kanalitest pärit materjale. Ma mõistaksin seda, kui Ärapanija puhul oleks lähenetud mingi konkreetsema kokkuleppega, näiteks et ärge mõnitage mingi inimese välimust või tekitage põhjendamatuid kannatusi tuntud saatejuhile, kuid ei, lähenetud on nii, et mitte midagi ei või kasutada. Mul on ettepanek, leppige Ärapanijaga piirolukordades kokku ja avage oma kanalid taas nende kriitikale. Võidavad kõik.

Praeguse käitumise tagajärjeks on meediakriitilise kultuuri järjekordne suukorvistamine ja mingis mõttes võime seda ka tsensuuriks nimetada kui tahame, kuigi minu sooviks ei ole selle mõistega valimatult vehkida. Kõige huvitavam on see, et vähegi staažikamad Eesti ajakirjanikud on enamasti töötanud mitmes väljaandes, näiteks vähemalt korra Postimehes ja korra EPL-is. Seda naljakam on vaadata, kuidas nad peavad oma kompassid iga töökohavahetuse järel jälle ümber kalibreerima.

Mida siis teha? Konkurents on hea ja mina olen selle esimene pooldaja. Kuid konkureerida peab oskama. On olemas päris häid konkurentsimudeleid, mis on etemad kui käratsemine või vaikimine. Blue Ocean strateegia, kellelegi?

Vastastikkune õõnestustegevus on konkurentsi kallis vorm. Prooviks pöörata oma energia millegi hea loomisele ning raskestikopeeritavate konkurentsieeliste tekitamisele. Selle asemel, et sisiseda, tasuks lõtvuda, kirjutada Eesti kõige parem lugu. Ja minna juua konkurendiga üks kohvi, arutada kuidas seada sisse mingid normaalsed tavad, mis arvestaksid, et ka meediakanalid võivad üksteist kritiseerida ilma kohe sõjajalale minemata.

See senine kemplemine või siis enesetsensuur on viljatu virtuaalne mäng, mis läheb korda võib olla sajale inimesele Eestis. Raha siit ei tule, lugejaid ka mitte. Peace?

Tarmo Jüristo

Selle nädala teisipäeval ilmus “Postimehes” minu sulest arvamusartikkel pealkirjaga “Eesti rahvusliku tahte triumf?”, mis korjas kiirelt kolmekohalise arvu kommentaare. Kahetsusväärsel moel, aga samas mitte küll erilise üllatusena, taandus kommentaariumis arutelu kiirelt tõdemusele, et Jüristo arvates on Aaviksoo fašist ja eestlased natsid ning ta ise tegelikult, varjatult või varjamatult, kommunist. Ilmselgelt leidub terve hulk inimesi, kes on ka sellise teema lahkamisest huvitatud, aga minu jaoks isiklikult ei ole see küsimus kuigi kaasahaarav ega isegi oluline ning seega palun end vabandada, et ma selles konkreetses debatis ei kavatse pikemalt osaleda.

Siiski on siinkohal sobiv õiendada ära see osa, mis puutub minu kriitikasse hr. kaitseministri kõne osas. Kindlasti ei olnud mu eesmärgiks viidata, nagu oleks hr. Aaviksoo õnnetu sõnakasutus paljastanud ta tegeliku fašistliku pale – selline väide oleks tõepoolest, nagu Lauri Vahtre ka oma tarbetult ilustamata kommentaaris viitas, “lihtsalt loll”. See aga pole sama, mis öelda, et tipp-poliitik ei peaks oma ametlikes kõnedes kasutatavatesse väljenditesse hoolikalt suhtuma.

Mulle läheb väga vähe korda kas hr. Jaak Aaviksoo inimesena teab, kes on Leni Riefenstahl ja mis on tema filmide pealkirjad – paljud mu head tuttavad, kellest ma kõrgelt lugu pean, näiteks ei tea. Mind isegi ei häiriks sugugi, kui ta seda ka teades ikkagi leiaks, et “tahte triumf” on väljend, mida võib ka peale 1934. aastat kõnekeeles kasutada – veelgi enam, ma olen kõige sellega nõus. Samas, Euroopa Liidu liikmesriigi kaitseministrina sellist asja endale lubada ei saa – ja seda lihtsal põhjusel, et kaitseminister pole isik, vaid on institutsioon.

See on põhjus, miks on presidendil kantselei ja peaministril nõunikud – kuna need ametid esitavad nõudmisi, mis ületavad kaugelt ühegi üksiku isiku, kuitahes võimeka ja pühendunu, võimed. Kuuldavasti kirjutab hr. Aaviksoo oma kõned ja pöördumised ise. See on muidugi ainult tervitatav ja austust vääriv – ja seda kõike täiesti siiralt. Samas ei peaks olema kuidagi nõrkuse või võimetuse tunnistuseks, kui need kõned enne ettekandmist lasta üle vaadata kellelgi, kelle ametiks on säärased komistused ära hoida, et ei peaks hiljem tegelema nende tagajärgede likvideerimise, vabandamise või õigustamisega. Ma juhtumisi ka tean, et kaitseministeeriumis on inimesi, kes selleks vägagi võimelised on.

See kõik aga, nagu öeldud, oli tõenäoliselt lihtsalt õnnetu aps. Ikka juhtub. Teine artikliga seoses suuremat vastukaja tekitanud teema oli viide natsi-Saksamaale ja Eesti võrdlemine sellega. Vast oli siinkohal tegu natuke liiga mitmest osast koosneva ja üle erinevate lõikude jaotuva mõttekäiguga, mille alguse pool esinenud sõna “Hitler” ja lõpus mainitud “Eesti” tekitasid hulgas inimestes reaktsiooni, et väite sisu on lugematagi selge. Hoolikamal vaatlusel võiks aga selguda, et võrreldud ei olnud sugugi mitte Eestit ja natsi-Saksamaad omavahel, vaid mõlemat eraldi ühe kolmanda asja vastu.

Samuti oleks hea meeles pidada, et 1934. aastal ei olnud ei fašism ideoloogiana ega ka natsionaalsotsialism poliitilise liikumisena kuidagi olemuslikult saatanlikud – nagu nad nendeks retrospektiivis kahtlemata on saanud. Hitleri valitsus tuli võimule 40% valijate häältega, kehastades selliselt 1934. aastal Saksa rahva valdava osa parimaid kavatsusi ning teadlikult toetudes selle pikale ja kodanike jaoks kallile alajoole. See on raam, milles Riefenstahl tegi oma rahvusromantilistest ideaalidest kantud filmi, mis on ühtlasi ju tänaseni vaieldamatu filmikunsti suurteos.

Vastuseis fašismile – mida leidus lisaks Saksamaale muidugi ka mujal Euroopas – ei põhinenud 1930. aastate keskel holokaustil või Teise Maailmasõja vallapäästmisel (mis meie jaoks seda mõistet täna defineerivad), sest neid sündmusi ei olnud lihtsalt veel aset leidnud. Need, keda fašism muretsema pani, olid mures eeskätt maailmavaatelistel põhjustel ja see on vastasseis, mida saab (kahtlemata lihtsustades) taandada nimelt mainitud Erasmuse ja Lutheri debatile ja mille põhiküsimuseks oli mäletatavasti eriarvamus teemal, kas inimesel on väärtus iseeneses või ainult läbi selle,kuivõrd ta kehastab ja kannab endas midagi tema suhtes ülest, olgu selleks siis Jumal või rahvus.

Lutheri jaoks oli inimene iseeneses tähtsusetu mutrike, mis on väärtuslik ainult Jumala tahte tööriistana ning sellest vaatest kantuna leidis ta, et “maapealset rahu ei tohi osta Jumala vihastamise hinnaga”. Luther oli täiesti teadlik Erasmuse hoiatatud ohtudest selles osas, mida tema poolt jutlustatav ideoloogia endaga kaasa toob. Ta lihtsalt leidis, et kuna inimese elul ei ole väärtust iseeneses, siis ei ole selle ohvriks toomisega “õige” ürituse eest peetavas võitluses ka midagi kaotada, küll aga kõik võita.

Järgmise kahesaja aasta vältel kogu Euroopas aset leidnud radikaliseerumine, sellest tulenevad pidevad sõjad ning sealt veel järgnevateks sajanditeks kestma jäänud vaen kinnitasid nii tegelikult mõlema mehe ennustusi – erinevus oli vaid selles, kas selline olukord oli taunitav või tervitatav. See traagiline trajektoor, millega lõpetas oma 12-aastase eksistentsi Hitleri juhitud Kolmas Riik, viis selle ideoloogilise vastasseisu oma praktilise väljenduse äärmusse ja selliselt on igasugune võrdlus fašismiga universaalses võtmes alati, nagu ka öeldud, banaalne liialdus – millel on tavaliselt lihtne poliitiliselt motiveeritud eesmärk oma ideoloogilist vastast stigmatiseerida. See on asi, mida Venemaa agressiivne propaganda ka Eesti puhul järjekindlalt teeb ning oleks selgelt meie endi huvides püüda selliseks asjaks võimalikult vähe pidepunkte pakkuda.

Aga ka see, olgugi oluline ja tähelepanu vääriv, ei olnud mu argumendi peamiseks punktiks, vaid pelgalt selle sissejuhatuseks. Jõudes nüüd tänase, sisulise ja maailmavaatelise probleemi juurde — ja püüdes ühtlasi otsida ka mainitud musta ja valge vahelisi toone — minu soov oli küsida kummast vaatest me täna, 21. sajandi Eesti Vabariigis, ühiskonnana lähtuda tahame? Kas meie riik on (ja peaks olema) määratletud ainult läbi rahvuse? Kas sini-must-valge ainsa alternatiivina peab nägema punast ja seega aprioorselt järeldama, et herderliku rahvusideoloogia kõrval ei ole meil täna ühtegi teist valikut? Kas kodanikel on väärtus ainult (või siis eeskätt) läbi selle, kuivõrd nad kannavad mingit konkreetse rahvuse tunnust, kultuuri või ideoloogiat? Või on siiski mõeldav, et me käsitleme instrumentaalse kategooriana hoopis riiki ja mitte inimest?

Lauri Mälksoo läinudkevadisest ettekandest  Eestis alguse saanud ja õiguskantsler Indrek Tederi poolt sellest tõukuv Riigikogus peetud kõnega ka laiemas avalikkuses tõstatunud arutelu põhiseaduspatriotismi teemal on tähtis ja tervitatav samm sama küsimusteringi raames. Muidugi olen ma nõus ka Marko Mihkelsoniga, kes märgib, et “põhiseaduspatriotism ei ole võluvits”. Demokraatlikus ühiskonnas ei olegi selliseid “võluvitsasid” kuskilt võtta, samas ei peaks me tõdedes, et lisaks beebile on vannis ka pesuvett, kõike pettunult kummuli keerama.

Ka ei nõua põhiseaduspatriotism või siis patriotism lite ju sugugi rahvuse ja rahvuskultuuri mõistete üle parda viskamist, nii nagu reformatsiooniga seoses Euroopas aset leidnud riigi ja religiooni üksteisest lahutamine ei tähendanud, et usk oleks lakanud olemast ja inimeste elus tähtsat rolli mängimast. Tegelikult väljendaks see ju nimelt meie rahvusliku eneseteadvuse ja kultuuri tugevust, kui julgeksime uskuda, et need jäävad püsima ka ilma, et Eestis sündinud ja üles kasvanud, seda oma ainsa koduna teadvad vene rahvusest noored oleksid sunnitud ühiskonnas toime tulemiseks oma perekonnanimesid eestindama.

Kui jõuame sinnamaale, et eelmises lõigus mainitud küsimusi saab esitada ilma, et selle taga nähtaks automaatselt kas karjuvat nihilismi või siis Venemaa poolt mahitatud ja ühtlasi Lääne-Euroopa ajupestutele nähtamatu salasepitsuse kombitsaid, oleme jõudnud pika sammu lähemale sellele maailmale, kuhu kuuluvaks me end oma mõtetes ja sõnades nüüd juba viimased kaks aastakümmet lugeda oleme tahtnud.

Daniel Vaarik

Riigi Ringhäälingu esimene ülekandeauto “Hõbehall” aastal 1938. (Allikas: ERR kodulehekülg)

See oli aasta tagasi, 30. jaanuaril, kui Eesti Rahvusringhääling oli kogunud hulga oma juhtivtöötajaid Eesti Raadio 1. stuudiosse aru pidama ERR-i maine üle. Sellel seminaril osalesid aga lisaks  ka Barbi Pilvre, Tiit Hennoste ja mina, kuid minu jaoks oli päeva absoluutseks staariks Hagi Šein, kes oli ette valmistanud tõelise põhjalikkusega.

Ma tahtsin tema ettekande teksti Memokraadis avaldada juba siis, kuid siis tulid muud teemad ja tekst jäi ootele. ERR-i ja Hagi loal avaldan selle siin täna, kuna taas on päevakorrale tõusnud mitmed Rahvusringhäälinguga seotud teemad ning Hagi mahukas tekst on üks paremaid, mida ma kunagi ERR-i kujunemisloost lugenud olen. See sisaldab lugusid, selgitusi, nii kriitikat kui enesekriitikat ning aitab meil mõista, miks meil on täna just selline ERR nagu meil on.

Mul on ka üleskutse kõigile, kes ERR-i tänasel päeval kritiseerivad, toetavad, laidavad, aidata tahavad või tõugata soovivad. Enne kui te seda teete, võtke endale umbes 30 minutit aega, lugege läbi Hagi jutt ning ma usun, et pärast seda on sellel, misiganes te parajasti teha tahate, rohkem mõtet.

Tuletan konteksti mõistmise huvides veel meelde, et ettekanne peeti aasta tagasi, kuid samas ega tekst pole küll selle ajaga suurt midagi kaotanud. Ettekandjatele antud ülesandeks oli rääkida just ERR-i mainest, seepärast esineb ka selles tekstis palju arutlusi just kuvandi üle, kuid see pole kaugeltki ainus ega kõige tähtsam küsimus, mida Hagi puudutab.

Hagi Šein

1. Lähtekoht

Kuvand on minu jaoks arvamuste, veendumuste, hoiakute ja tõekspidamiste kogum ühe nähtuse olemusest ja väärtusest.

Alustan veidi kaugemalt. Umbes 40 aastat tagasi sai eesti meediasotsioloogias alguse tüpoloogiate loomine. Ülo Vooglaid tegi esimese „Edasi“ lugejate tüpoloogia, 1972. aastal sai minul valmis esimene  teleauditooriumi tüpoloogia. Vaatajatüüpe arvutasid arvutid, siis veel suurt saali täitvad Uraalid, mis aitasid ankeetide tunnusteruumis tunnustekujundeid-kuvandeid eristada. Umbes 35 aastat tagasi pidasime me Sangastes kuvandite eristamise seminari.

Seal ringles üks veidi nilbik venekeelne anekdoot eksinud kurnatud rändurist, kes otsis lootusetult  teed pilkases pimeduses, lumes ja külmas. Lõpuks nägi ta kaugelt tulukest paistmas ja jõudis vaevaliselt lummemattunud madala hütini. Ta hingas jäätunud väikesele aknale ja hõõrus käega sooja, et näha, mis sees toimub. Jääkristallid aknal olid paksud ja sisse ei paistnud suurt midagi. Võttis aega enne kui jääkihid vaevaliselt sulama hakkasid, ent lõpuks võis juba midagi aimata ja ühel hetkel sõnas mees kerge ärritusega:  kurat küll, mitte ei saa aru, kas nad seksivad seal või on see aknamuster lihtsalt niisugune.

See toob mind kuvandiga tegelemise suhtelisuse juurde. Me näeme teravamaid või hägusamaid kujutisi, kuvandid avalduvad enamasti kaudselt, nö jääkristallid on vahel. Kuvandid algavad muljest, tundest ja mõttest, nad võivad kinnistuda pikaks ajaks, muutuda tavalausungiks,  tõekspidamiseks, hoiakuks, stereotüübiks või müüdiks või jääda hoopis kergeks aimduseks või alateadvuslikuks signaaliks.

Loe ülejäänud teksti… »