Rubriik: Meedia

12 lühikest esseed autodest

Ma olen aeg-ajalt kirjutanud autodest, kuid mitte Memokraadis, vaid hoopis näiteks Autolehes ja ühe korra ka Keskusis. Sest autondust ei saa ju ainult autopededele jätta. Rohkem kui kahe aasta jooksul kogunes mitu teksti, mille puhul ma olen mõelnud, et need võiksid huvi pakkuda ka Memokraadi lugejatele. Seepärast panin nädalavahetusel kokku tillukese kogumiku ning kirjutasin paar tükki juurde ka. Loodan, et pakub huvi!

Autod.pdf

Autod.epub

 

Poliitikahuviliste kool 2: ekspert

Poliitikahuviliste kooli teiseks aruteluteemaks valisime mõiste “ekspert”. Klassikalise definitsiooni järgi on ekspert see isik või institutsioon, kel on mingil alal mingi teadmine, mida teistel ei ole, ning oskus seda teadmist kasutada. Selles artiklis defineerime eksperti kui kedagi, kellel avalikkus arvab mingil teemal teistest enam teadmisi või kogemusi olevat. Sealjuures ei ole oluline, kas arvamus eksperdi suuremast teadmiste- ja kogemustepagasist vastab tegelikkusele.

Tegelike ekspertide arvamuse kasutamine on ettevõtete või riigi nõustamisel või ajakirjanduses muidugi vajalik. Hea oleks, kui neid oleks mitu ja nad ei räägiks sama juttu. Veelgi parem, kui nad oleksid sõltumatud. Selle artikli kontekstis huvitab meid, kuidas eksperdi hinnang võib poliitilises kommunikatsioonis muutuda propagandavahendiks ning see, kuidas aru saada, millal niinimetatud ekspertarvamusele rõhudes soovitakse lugejat tasalülitada nii diskussioonist kui mõtlemisest: ekspert teab, ja kui argument sisaldab viidet eksperdi seisukohale, ei saa see olla vale ning selles ei tule ei kahelda ega püüda sellega vaielda. Õigus on eksperdil, järelikult ka minul, kui ma eksperdi argumente kasutan.

Meedia kaputt

Eelmisel nädalal avaldatud Karin Kase uurimus veebimeedia tööprotsessidest Eestis ei sisaldanud minu jaoks ühtegi üllatust, aga masendas ja jahmatas siiski. Kõlab vastuoluliselt? Tõsi, aga võiksin selle rahvusringhäälingu veebis  kompleksivabalt tutvustatud töö mõju võrrelda ehk mõne […]

Kuidas vaadata Pealtnägijat?

Allar Tankler algatas eile Memokraadis arutelu meedia meelelahutuslikumaks muutumise teemal ning tegi seda Eesti Tippmodelli saate näitel. Tõesti, hoolimata sellest, et kõik enamus osasid on juba varem valmis filmitud, rullitakse selle tõsieluseriaali materjali meediatarbija ette kaasahaarava modellisaagana, justkui see sünniks nüüd ja praegu.

Sellise näilisuse loomisel lööb kaasa terve meediaväljaannete ökosüsteem, mille erinevad osad toituvad sisseostetud saateformaadist pudenevatest purukestest, millega kaetakse üsna odavalt suur hulk trüki- ja veebipinda.

Eesti Tippmodellile on esimese hooga raske midagi ette heita, sest tegu on süütu meelelahutusega. Meelelahutuslikke võtteid ei kasuta tõsised väljaandeid, sest kui tõsised väljaanded millegi sellisega tegeleksid, siis oleks see ju manipulatsioon, eksole? Ega ju?

Kahjuks pole see nii lihtne.

Eesti tippmodell ja meediateenuste seadus

Kõigepealt avaldan suure saladuse: Eesti Tippmodell, mille finaal jõuab ekraanile juunis, kõik osad enamus osi filmiti ära jaanuaris. See tähendab, et võitja paljud väljalangejad on tegelikult teada – seda teavad erinevates etappides väljalangenud kandidaadid, saatetiim ja eeldatavasti ka võitja edasipääsenud ise. See ebaoluline fakt aitab muidu kuiva meediateoreetilist arutelu illustreerida särava ja lugema kutsuva fotoga.

Võib-olla olete märganud, et Eesti tippmodelli otsimise käiku, nagu erinevaid tõsieluseriaale tavapäraselt, kajastatakse aktiivselt meedias, info vastu saate telgitaguste kohta näib olevat avalik huvi. Seetõttu peaksime küsima, miks ei avaldanud ükski meediaväljaanne juba kasvõi päev enne esimese osa eetrit, umbes nädal tagasi, võistluse võitja nime? Selle väljaselgitamine ei oleks väikeses Eestis väga kontimurdev ajakirjanike jaoks, kes on toonud meieni elamislubade või idaraha skandaalid. Üle päeva jõuavad meie ajakirjanikud ju mõne väiksemas ringis hoitud saladuseni.

Praktikaaruanne, IV

Härra juhendaja,

Ühel päeval panin Baltmani poes pool palka lärrikingilike trakside alla ning sõitsin Tallinnasse, kohtuma kunagise kommunistliku partei häälekandja Rahva Hääl uue peatoimetaja Peeter Taliga. Kuigi oli alles mai teine nädal, küpsetas trammikolina ja tolmuga täidetud pealinna õhku 30 kraadine kuumus, mis tungis ka Pärnu maanteel asuva ajakirjandusmaja lahtistest akendest peatoimetaja kabinetti. Istusin konihaisulisse tumedasse tugitooli ning jälgisin selle vanast kattest õhku paiskunud tolmupilve, mis keerles majesteetlikult oma galaktilise telje ümber. Kui see mööbel oskaks rääkida, mõtlesin.

Tali oli kummardunud värske ajalehe kohale ning sirgeldas selle peale mingeid numbreid.

“Hetkel me sind välismaale ei saada, ent see võib siiski juhtuda … hiljem,” ütles ta mõtlikult, lisades, et tal on vahepeal mulle pakkuda majandustoimetaja kohta. Kuid seda ühel tingimusel.

Praktikaaruanne, III

“Räägib Tartu, tere hommikust! Uudistega eetris ee… eee…”

“Kallis, kas sa ka kuulsid ka… uudistelugejal läks iseenda nimi meelest ära?”

“Mida p… ma ei usu oma kõrvu…”

“Nüüd hakkas ise ka itsitama…”

“Oo, tore… U2 uus lugu pandi peale!”

Austatud juhendaja, selline võis vabalt olla hommikune dialoog Tartu Q-Raadio mõlema kuulaja vahel nagu me oma auditooriumi hellitavalt kutsusime ning tõepoolest, ka mina polnud varem selle peale tulnud, et keegi võiks iseenda nime ära unustada. Kuid seda juhtus. Mitu korda läks saatejuhil enda nimi meelest ära ja vahel ajas keegi ennast sassi kellegi teisega.

Iseenesest ei olnud Q-Raadio üldse halb raadio, oli hetki, kui seal tehti suurepärast ajakirjandust, eriti kui meenutada Tõnis Kahu muusikasaateid, Argo Taali spontaanseid intervjuusid lihtsate inimestega või siis kogu tiimi poolt interneti uudisgruppide ja satelliit-televisiooni kaasabil tehtud läbi öö kestvat reportaaži Moskvast, kus Jeltsinile ustavaks jäänud Vene armee üksused ründasid Riigiduuma hoonet.

Praktikaaruanne, II

Härra Uus,

Oleme jõudnud oma aruandega 1992. aasta sügisesse ning möödas on need romantilised ajad, mil öösel stipijärjekorras seisid üliõpilased kitarri mängides ümber põleva prügikonteineri, et sooja saada. Nüüd käiakse tööl ja suitsetatakse sigarette More. Mentooliga. Ajakirjandusosakonna teadetetahvlile ilmub kuulutus:

“Eesti Ekspress otsib hakkajat, nutikat ja laia silmaringiga ajakirjandusüliõpilast peatselt loodava uuriva ajakirjanduse grupi liikmeks”.


See olen ju mina, mõtlen, ning helistan Eesti Ekspressi.

Praktikaaruanne, I

Ma ei uskunud eelmisel reedel oma silmi. Katrin Lendok Tartu Ülikooli Ajakirjanduse Instituudist ulatas mulle kollase mapi, mis oli aastaid kadunud olnud. See tuli välja instituudi kolimiseelse koristamise käigus, ütles Katrin.

Mapi vahel olid praktikaaruanded minu tegemiste kohta Eesti meedias aastatel 1992 kuni 1995. Ma olin need ülevaated kirjutanud närvilisel ajal, mil minu ja ülikooli lõpetamise vahel seisis vaid veel legendaarne õppejõud ja praktikajuhendaja Sulev Uus, kes ootas kannatlikult raporteid. Siiski ei ole ma neis tekstides keskendunud vaid kuivadele faktidele ega formaalsele aruandlusele.

Õnneks, sest tagantjärele tundub mulle, et need on ühtlasi ka ajaloolised dokumendid elust Eesti toimetustes uue iseseisvuse alguses, muutuste äikesepilve sünkjas varjus sähvivate välkude keskel.

Märkmeid Memokraadi kujunemisest

Reedel pidasin ettekande kodanikuajakirjanduse konverentsil Väimelas, kuid esinemist ette valmistades tuli mulle meelde, et Memokraat saab 20. novembril kolmeseks. Selle puhul võiks seniseid kogemusi ju laiemalt jagada. Uurisin statistikat, tuletasin meelde kõiki neid asju, mis vahepeal tehtud on ning ning panin kokku presentatsiooni Memokraadi senisest ajaloost koos soovitustega neile, kes tahavad midagi sarnast teha.