Kõik räägivad sellest, kas Jürgen Ligi üks hilisõhtune kiri ERR-ile oli ähvardus. Või oli see lihtsalt meediakriitika nagu Reformierakonna esindajad väidavad? Asi millest ei tasuks ärrituda? Neil, kes tahavad asja sisust aru saada, soovitan teha ühe väikese testi ja vastata kahele küsimusele:

1.   Kas ERR-i töötajatele mõjus see kiri ähvardavalt?

2. Kui mõjus, kas Jürgen Ligi seda kirja kirjutades mõistis, et see mõjub ähvardavalt?

Kui vastused mõlemale küsimusele on jaatavad, siis oli tegemist ähvardusega.

Ähvarduse puhul on oluline mõista, et sellel on erinevad tasandid. On olemas leebeid vihjeid, mille puhul tuleb ise edasi mõelda, on olemas karme röögatusi nagu piksepauk, mis ei jäta mingit võimalust vääriti mõistmiseks, kuid ähvarduse muudab tõeliseks veel üks element - ähvardaja võimalused seda ellu viia.

Meenutame kooliajast – oletame, et istusite vahetunni ajal aknalaual, kuigi see oli sisekorra eeskirjaga keelatud. Oli ju vahe, kas teie peale karjus valju häälega koristajatädi Matilda või tuli direktor ja ütles vaikse häälega: “olgu see viimane kord”? Matildal puudus võim midagi muuta, seepärast võis ta karjuda või mitte, vahet polnud. Direktoril oli võim midagi muuta ja tal polnud tarvis muud teha, kui vihjata ja te kõndisite inertsist tükk aega ringiratast nagu pupsik.

Rahandusministril on kahtlemata võim muuta ERR-i eelarvet, seepärast on ka tema nõrgal hoiatusel  suurem mõju, kui näiteks Tallinna Linnapea või Keskerakonna peasekretäri valjuhäälsel sajatusel. Ja siit jõuamegi tegelikult probleemi olemuseni ning siit näeme ka seda, miks on ebaadekvaatne väita, et Ligi kiri on lihtsalt mingisugune meediakriitika. Ei ole ja me kõik mingil tasandil teame seda, et ei ole.

Samas ei tahaks ma Ligit kritiseerida lahmivalt. Ma siiski usun sarnaselt Hagi Sheiniga, et tegemist oli rahandusministri stressiseisundiga, mis tekib keerulisest tööst  ja ma ei arva, et tema plaan oli alustada ERR-i suukorvistamist. Ma olen Rahandusministeeriumis töötanud ja tean, et kõige rohkem ärritas ka omal ajal kõiki see, kui eelnõu, mis polnud valmis, mida vahel ministergi polnud jõudnud lugeda, hakkas juba oma elu elama.

Muidugi, lahendus sellele ei ole mingisugune tugevam salastamine või kaebekirjad toimetustesse, vaid varajane kaasamine, nii öelda eelnõu plaani ise väljakäimine ja avaliku arvamuse küsimine. Kui on tulemas oluline eelnõu, siis on mõtet teha ajakirjanike seas võimalikult vara selgitustööd, mitte loota, et nad ise kõigest aru saavad või üldse asjast ei kirjuta. Natuke lõhnab siin tegemata töö või kiirustamise järele.

Kokkuvõttes arvan ma, et

1. ERR-i samm oli üpris “BBC” ja ma arvan, et avalikkus ei peaks seda sammu vaatama kui reaktsiooni mingile ühele kirjale, vaid kui kasvavale poliitsurvele üldiselt.

2. Jürgen Ligi ja tema juhitav ministeerium võiksid rohkem vaeva näha avalikkuse teavitamisega ning samuti võiks leppida asjaoluga, et meedias ilmuv kriitika ei pruugi olla alati sada protsenti objektiivne, kuid sellest veel hullem asi oleks selle kriitika puudumine.

Anvar Samost

Märt Ridala

Üheks huvitavamaks sotsioloogiliseks arenguks viimastel aegadel on see, kuidas Internet, pidev online olek, sotsiaalvõrgustikud, fotogaleriid ja ka GPS seadmetega varustatud mobiiltelefonid meie anonüümsust vähendavad.

Kui 5 aastat tagasi ei tulnud keegi selle peale, et inimese nime sisestamine Google’i otsingusse võiks tema kohta ka mingit väärtuslikku informatsiooni tulemuseks tuua, siis tänapäeval on interneti otsing esimene asi, mida personalijuht teeb, kui tööle uus inimene kandideerib. See on esimene asi mida paljud teevad, kui saavad e-maili kelleltki keda nad ei tunne, näiteks uuelt äripartnerilt või teenusepakkujalt.

Paljuski oleme me ise vabatahtlikult võtnud enda Internetis eksponeerimise ette – oleme sotsiaalvõrgustikes, kirjutame blogisid, kommenteerime veebilehtedel ja foorumites. Veelgi enam – me laeme Internetti üles fotosid ja oma liikumise infot – näiteks treeningpäevikuid Nokia Sportstracker laadsete teenuste abil. Seega oleme üha vähem anonüümsed, enamikke meie tegusid teatakse ja kõigest jääb maha jälg. Jälg, mida Google säilitab loomulikult igavesest ajast igavesti.

Paraku on see paratamatus ja selle vastu ei ole mõtet midagi ette võtta. Arvatavasti on umbes kolme aasta pärast olukord juba selline, et kui Google otsing teie nime peale hulka linke, fotosid ja sotsiaalvõrgustike profiile tulemuseks ei too, siis peetakse seda väga kahtlaseks. Ilmselt peetakse teid asotsiaalseks või siis teadlikult oma identiteeti varjavaks isikuks.

Selle anonüümsuse kadumise näol ei ole aga tegemist millegi hirmsaga. Tegelikult on enamik inimkonnast elanud kümneid tuhandeid aastaid kogukondades, kus kõik teadsid kõiki ja kõike. Kõik teadsid, et Jüri armastab napsu võtta ja Kalev käib naabri Mariga salaja öösiti kohtamas. Alles viimased dekaadid on meil olnud võimalus nautida suurlinna anonüümsusest tulnud võlusid ja valusid.

Millised on selle muutuse tagajärjed?

Esiteks, tasub sellega kindlasti arvestada. Lisaks passiivsele arvestamisele on osad alustanud juba ka teadlikku tegevust kujundamaks oma mainet internetis. Mõni aeg tagasi avati isegi veebileht kus seda teemat käsitletakse ja propageeritakse: www.minubrand.ee.

Kindlasti levib mõtteviis oma isikliku maine tähtsusest kiiresti ja varsti on enamikule selge, et loll jutt kommentaariumis tähendab pikemat seletamist järgmisel tööintervjuul… kui sinna üldse kutsutakse. Tark jutt ja hea kommentaar aga jälle vastupidi positiivseid ootusi ja suuremaid võimalusi elus. Eriti kurvalt käib muidugi nende käsi, kellel õnnestub mõne negatiivse teoga või teo-kahtlusega ajalehte sattuda. Kuna ajalehtede külastatavus on väga suur, siis on nende lehed otsingu tulemustes tavaliselt esikohal.

See kõik toob kaasa selle, et inimesed hakkavad üksteist rohkem kiitma, levitama positiivset meelsust ja olema paremad! Keegi ei armasta virisejaid ja pigem väldivad nendega suhtlemist muu hulgas ka neile töö pakkumist.

Nii, et pangem kommentaariumitele autoriseerimine peale ja läbustamine asendub mõne kuuga väärt teemaarendusega.

Kristjan Lepik

Eesti Päevaleht tegi uue aasta alguses üsna radikaalse sammu kommentaaridega artiklite juures, nüüdsest saab kommenteerida vaid ID-kaardiga sisse logides. Vaatan ümberringi arvamusi – enamus näitavad näpuga ja naeravad, kommentaaride arv drastiliselt kukkunud ja klikke ilmselt oluliselt vähem.

“Ja siis?” küsiksin mina. Ma pole ilmselt ka päris keskmine uudistelugeja, ei loe ma portaalides kommentaare, kuna enamasti on seal sodi ja soppa nii palju, et mingitki informatiivset lisaväärtust endale sealt luua on väga ajamahukas. Tõsi, välismeedias teatud saitidel loen kommentaare küll. Seal kus tean, et loodud keskkond kus läbul ei lasta tekkida.

Vaadake näiteks seda Financial Timesi tütarlehte Alphaville. Kommentaare pole väga palju (hetkel 10), kuid enamus on sisulised ning lisavad artiklile väärtust.

Seega, ma arvan, et EPL on liikunud õiges suunas. Oluline ei ole kommentaaride (ja klikkide) arv, vaid nende kvaliteet. Reklaamiandjad mõõdavad globaalselt üha rohkem kasutajaid, mitte klikke ning arvestatakse ka keskmise lugeja kvaliteediga.

Kuid EPLi lahenduse puhul on mu meelest mõned nüansid, mis takistavad neil kvaliteetse kommentaariumi tekkimist. Olles käivitanud eelmise kümnendi alguses LHV portaali ning hiljem tarkinvestor.ee veebi ning lisaks hobi korras uurinud online kommentaariumite ülesehitusi mujal, pakuks omast kogemusest EPL-ile mõned ideed arenduseks.

1) Kommentaarid on sisu (contenti) osa. Seega peaks ka ajakirjanikud osalema kommentaarides, proovides lisada ideid/linke artikli juurde, juhtima vestlust. Vaadake ülaolevat FT näidet, ajakirjanik sekkub ka ise vestlusse.

2) Sisselogimine liiga keeruline. ID-kaardiga sisselogimise eesmärgiks on tagada õige nime alt kommentaarid, kuid selle teostamisega saab ka lihtsamalt hakkama. EPL lahendust võiks pehmendada sellega, et kasutaja peab vaid registreerimisel ennast ühekordselt ID-kaardiga autentima, hiljem piisab kasutajanime ja parooliga sisselogimisest. Praeguse mudeliga võib asjaliku inimese kommentaar jääda saamata, kui juhtumisi hetkel ID-kaarti käepärast pole.

Ma pooldaks ka seda, et kasutaja võiks endale soovi korral ID-kaardiga autentimise järel valida pärisnimest erineva kasutajanime. Kui ID on toimetusele teada, siis see juba distsiplineerib kommentaatorit piisavalt, kuid on inimesi, kes päris oma nime alt erinevatel põhjustel ei saa kirjutada. Tasuks kaaluda ka näiteks pankade kaudu autentimise pakkumist, laiendaks võimalike kasutajate ringi.

3) Julgelt modereerimine. Kui keegi kirjutab teemaga vähe haakuva 2500 tähemärgilise tiraad-kommentaari, siis teiste lugejate huvides on see parem sealt eemaldada. Ei pea ka kohe kustutama, võib selle tõsta tõsta näiteks “teemavälised kommentaarid” alajaotuse alla. Lisaks loomulikult modereerida kõik muu, mis hea suhtluse tavale ei vasta.

Kokkuvõtvalt – antud postituseks tekkis mõte sellest, et sattusime (taas) Danieliga arutama, et kvaliteetne kommentaar võib olla väga suure lisaväärtusega. Näitasin talle TI lehel foorumit, kus Singapuri mudeli kohta oli kasutajate poolt lisandunud asjalikke kommentaare, samamoodi on Memokraadis tekkinud olukordi kus kommentaarid tootnud isegi rohkem kui algne artikkel. EPL tegevuse suund annab lootust, et sarnast olukorda võib tekkida rohkem ka Eesti meediaväljaannete veebilehtedel.

Asi on niikaugel, et online‘ide kontekstiväliselt jutusaadetest üleskirjutatud laused leiavad juba paberlehes uudisena avaldamist. Mis teha?

Anvar Samost (Twitteris)

Daniel Vaarik

Sul võib olla Harvardi haridus (minul küll ei ole), kuid online meediategelasel kulub umbes kaks sekundit, et teha sinust napakas. Käib see umbes nii: sind kutsutakse raadiosse mingil teemal rääkima, sa lähed räägid tund aega juttu ja päris huvitav on. Pärast saadet saad sms-i, kus mõni tuttav ütleb, et kuule, aitäh, täitsa tore oli kuulata.

Aga. Kuskil istub mingisugune raadioga parasiit, kes kirjutab teises toa otsas istudes kuulmise järgi su jutust suvaliselt üles mingi sellise jama, mille sisu ta ei viitsi isegi Google’iga  kontrollida. Sellele pannakse veel mingi lihtsustatud pealkiri ning riputatakse üles. Tõenäosus, et sel on mingi seos sinu räägitud jutuga on umbes sama suur kui panna Viking Lotto loosimisel kolm numbrit õigesti ja võita mõnisada krooni. Ja neid mürameistreid pole mitte ainult üks, vaid mõni toimetus koosnebki suures osas sellistest, mis tähendab, et ka nende toodang on informatsioonihuvilisele täiesti väärtusetu.

Kõige tobedam on see, et tobuks tehtud esineja on oma murega täiesti üksi. Olgu, nägid seekord natuke totter välja, teinekord püüa rohkem, eks? Aga kui püüdmine ei aita? Online parasiit ei püüa ju sellepärast rohkem, kui esineja püüab. Need väikesed madala sihikuga randomisaatorid oleksid võimelised isegi Lutsu Kevade põhjal genereerima uudise stiilis: “Koer kardab pauku” või “Vaata: Teele särk paistab läbi”.

Nagu igal teisel infovälja arengul, on ka online parasiitide tulekul korralik mõju väga paljudele teemadele. Te võite küll öelda, et mõju ei ole aga ilmselt teete te seda põhiliselt sellepärast, et see efekt on igapäevaselt väike ja selle saab kergelt tähelepanuta jätta. Tõepoolest, kooreüraski üks amps ei langeta veel puud. Aga terve trobikond neid saab selle ülesandega hakkama küll. Terve bande infotäisid meie krae vahel suudab lõpuks kindlasti saavutada selle, et meedias pole enam võimalik midagi öelda, millel tähendus oleks.

Lõppude lõpuks saab sellest, mida nad kirjutada püüavad ju teatud tüüpi tõde, omamoodi ajalugu, mis ei ole mõjuta. Hoolimata sellest, et paljud ei võta meediat tõsiselt, saab selles paljude jaoks suhteliselt usutav materjal. Mis siis teha? Naljakas, aga lahendus võib isegi olemas olla.

Üle 300 tuhande eestlase kuulab Vikerraadiot ning kuigi mul pole käepärast, siis olen aru saanud, et mõnedki uuringud näitavad, et täiesti korralik meediaturu täis inimesi  oleksid teoreetiliselt valmis ja võimelised maksma kvaliteetsema analüüsi ja uudise eest. Eriti huvitav on see, et konkreetselt need tüübid tegelikult EI OLE valmis maksma selle pealkirjajura eest, mis online kanalites ilmuvad, tee millist hinnaalandust tahes.

Miks siis keegi pole seda kullaauku lahti kangutanud? Minu teooria on selline, et ka Eesti kollane online ajakirjandus ei sündinud üleöö. Võttis aastaid aega ja peent lihvimist, et jõuda tänase süsteemini. Pööraks nüüd mõneks ajaks sihiku mujale ja prooviks uut süsteemi sama järjekindlusega luua? Seda enam, et mulle tundub viimasel ajal väljaannetest tulevaid sõnumeid vaadates, et midagi sellist isegi toimub.

Jääme, pöidlad peos, ootama jaanuari, kus EPL on lubanud üsna suurt kontseptuaalset muutust ja tundub, et teisedki ei maga. 2009. aasta lõpuks on mitmed meedia arengud pigem lootustandvamaks muutunud, tundub, et pingutatakse millegi muutmise nimel. Muidugi, täna seda postitust kirjutades pean nentima, et e-jobu on siiski veel see, kes ütleb, kuidas asjad “on” ning mitte miski ei garanteeri, et lõpuks pole ta võitja. Kas me tõesti tahame lasta sellel juhtuda?

Daniel Vaarik

Äris on see juba mõnda aega teada, et ainult ühe eesmärgi suunas uhamine teeb sinust sellise väikese debiilse orava filmist Jääaeg. Ma pean silmas just sellist monomaanset silmaklappidega töörügamist, kus sa ei hooli enam, milline sa välja näed ja mida sust arvatakse. Olen seda ka ise erinevates oludes näinud, et kui organisatsiooni efektiivsemaks reformida, siis ei piisa, kui paned inimesed lihtsalt iga sammu peal ainult raha jälgima. Selle tagajärjeks on, et piltlikult või otseselt viskab su alluv prügi metsa alla, kuna nii on odavam kui  prügilasse viimine ning varem või hiljem lööb see kuskilt valusalt tagasi.

Théodore Géricault, Monomaani portree (mängur), 1822

Teine probleem, mis võib juhtuda on see, et kannatab koostöö. Üksikisikud hakkavad nii öelda isetsema ja lõpuks on sul ettevõtte asemel punt FIE-sid, kes jagavad lihtsalt büroopinda. Selline firma ei tööta eriti hästi ja varsti hakkab kuskilt midagi rebenema, firma võib minna kuskil seadusega pahuksisse, kolistada mööda kriisiämbreid, parimad inimesed lähevad ära ja arengule tuleb lagi ette.

Selleks, et seda ei juhtuks, mõeldi 1980ndate lõpus välja balanced scorecardi mudel, mille alusfilosoofia seisneb selles, et otsene kasumi tagaajamine ei aita kaasa pikaajalise kasumile ning seetõttu peab ettevõttel olema rohkem kui üks mõõdik, mille järgi oma tegevust mõõta. Eesmärgiks on küll ikkagi kasum aga pikema aja jooksul.

Tasakaalustatud tulemusjuhtimine ongi see uks, mille kaudu moodsad ettevõtted on tegelikult ka valmis arvesse võtma mõisteid nagu kvaliteet, keskkond, sotsiaalne vastutus või misiganes neile tundub pikaajaliselt oluline. Muidu nad ei teeks seda ju üldse. Mõnedele on see uus asi, mõned on seda juba ammu teinud, kuid selge on, et mida suurem ettevõte, seda suurem vajadus sellise tasakaalustatud lähenemise järgi.

Nüüd, mis on aga kummaline, on see, et samast asjast pole vist aru saanud kaks olulist institutsiooni Eestis. Nendeks on erakonnad ja ajakirjandus. Või vähemalt häirivalt suur seltskond nende seas. Erakondade puhul on ainsaks mõõdikuks hääl ning ajalehes kahjuks siiani jätkuvalt väga tihti klikk või tellija.

Mul on tunne, et selles ongi mõlemate jaoks väga suur probleem peidus. Seni kuni ajakirjaniku loo mõjukust mõõdetakse ainult 1 kriteeriumiga, jääb ta alati kliki wannabe-ks ning lõpuks kannatab ka kasum. Samasugune poliitik on aga hääle-wannabe. Ma arvan, et esimene asi, mida toimetustes tuleks üle vaadata, on need mõõdikud, mille järgi muutub ajakirjanik edukaks ning neid mõõdupuid peaks olema rohkem kui kaks. Nende seas  näiteks see, et kui palju on ajakirjanik aasta jooksul iseennast arendanud ning muidugi tema lugude mõju avalikule arutelule ning miks mitte ka mingil kujul sotsiaalne vastutus. Täpselt sama erakondadega.

Daniel Vaarik

Kuigi trolliküttimise debatt Memokraadis on hetkel mõnevõrra vähenenud, laekub siiani ettepanekuid e-posti või Skype’i kaudu kiirusega umbes üks huvitav asi päevas. Lisaks on pidevalt juurde tulnud ettepanekuid kohtuda silmast silma, et vaielda või arutada lahendusi. Kõik  see on olnud väga teretulnud.

On esitatud ka mitu  intervjuusoovi, millest ühe peale andsimegi Tarmo ja Ilmariga intervjuu Postimehe arvamuse ja kultuurilisale AK. Nende paari anonüümse arvaja pettumuseks, kes on oletanud, et kirjutasime siin selleks, et lihtsalt laialt kella lüüa ja silma paista, pole meist vist keegi rohkem sel teemal intervjuusid andnud, sest tundub, et oluline on öeldud.

Nagu ma ka varem rõhutanud olen, on tagasiside palju õpetanud ning kunagi varem pole vähemalt mul  olnud nii palju informatsiooni leimamise erinevate tahkude kohta. Et anda kogunenud lisaväärtusest midagi tagasi, jätkame teemaga siin siiski ka edaspidi ning täiustame ka Trolliküti käsiraamatut.

Huvitavatest vahepealsetest arengutest tasub kindlasti mainida Delfi solvamisvastast kampaaniat Ära sigatse. Kampaaniaga samal ajal on Delfi asunud ka solvajaid leebelt togima sellega, et sunnib neid aktsepteerima kommenteerimise reegleid. Minu isiklik arvamus selle kampaania suhtes on kergelt toetav, kuid samas ettevaatlik. Kui Delfi tõesti tahab midagi muuta ja parandada online debati kvaliteeti, siis on ta kõige õigem ja mõjukam kanal seda tegema. Kuid samas on täiesti selge, et ainult kampaaniast ei piisa, üksiku üritusena jääb see pigem maineklattimise kategooriasse.

Kui võtta aluseks üks meie põhilisi väiteid, et anonüümne sõimlemine mitte ainult ei peegelda, vaid ka ise tekitab uut viha, on selge, et midagi peab muutuma ka kommentaariumide enda mudelis. Seega, mina julgen anda oma lõpliku hinnangu Delfi kampaaniale alles pärast seda, kui on selge, kas sellele järgnevad Delfi poolt ka mingid järgmised sammud ning tegelikult on mõned delfiinid siin-seal mõista andnud, et järgnevad. Kui nii, siis way to go Delfi ja mina hoian teile igatahes tugevalt pöialt.

Muide, kui te seni pole veel lugenud, siis Delfis on juba mõnda aega tagasi ilmunud kaks head artiklit online sõimu teemadel, üks Iivi Massolt ja teine Tiit Hennostelt. Ühe super vaimuka ja parajalt lühikese ja lööva artikli trollismi arengust internetis leidis ükspäev aga Tarmo, soovitan ka seda lugeda. Üks tuttav aga edastas reaalsetel valemitel põhineva presentatsiooni Slashdoti kommenteerismudelist, mis sügavama huvi korral on kindlasti vajalik materjal.

Aga püsige lainel.

Daniel Vaarik

Pärast Trolliküti käsiraamatu avaldamist on Memokraadile tulnud väga palju kasulikku tagasisidet ja kriitikat. Oluline osa sellest on kõigile näha kommentaaride kujul aga on ka neid inimesi, kes on saatnud kommentaare ja ettepanekuid otse. Hakkan neid materjale ka siia vaikselt üles panema ning ilmselt osa neist jõuavad ka wikisse.

Üks konkreetne ettepanek tuli Paavo Pihelgaselt. Minu jaoks on tema pakutud konstruktsioon huvitav sellepärast, et see püüab leida õiget tasakaalu modereerimise ja anonüümsuse vahel ja pakkuda tõesti kõigi väärtuste jaoks midagi. Paavo ettepanek arvestab seejuures ka Eestis olemasolevat  kommentaarikultuuri ja konteksti. Panen ettepaneku üles nii nagu ta tuli, pdf-i kujul ja tervikuna. Eriti huvitav on aga viimasel lehel asuv skeem.

Lae alla.

Daniel Vaarik

Osutan vist valusale kohale. Vabandan, aga see vist on vajalik. Tänases Vikerraadio Uudis+ saates* esines Delfi arvamustoimetaja Rain Kooli meediakommentaariga, milles ta tegi minu jaoks üsna olulise avalduse:

“Ütlesin tolles kommentaaris välja ka lause, millele kirjutan ka täna alla. Kui vaja, kell kolm öösel ja silmad kinni. Et anonüümsete netikommentaaride lubamisel ei ole tegemist sõnavabaduse, vaid äriga. Isikutuvastust nõudva kommentaariumi sisseseadmine oleks majanduslikult hukatuslik ükskõik millise peavoolu väljaande jaoks. Mitte sellepärast, et seda keegi enam ei loeks, vaid sellepärast, et sellest kaoks suur hulk kommentaatoreid. Tänase päeva kõige populaarsemad veebilehed on aga tänase päeva kõige populaarsemad just seetõttu, et paljud inimesed käivad seal mitte ainult lugemas, vaid ka lugusid kommenteerimas. Kui nad peaksid seda tegema oma nime alt, kaoks suur osa kommentaatoritest nagu tina tuhka. Ning populaarsematele veebilehtedele jõuaks kätte karmid ajad. Ehk siis olen valmis täna kordama. Unustage sõnavabadus, tegemist on äriga.”

Rain Kooli väljaütlemised on  ilmselt fundamentaalse tähtsusega, sest paljud senised vaidlused on käinud selle ümber, et a) kas Delfile on kommentaarid tegelikult äriliselt väga vajalikud, või on Delfi ikkagi sõnavabadust kaitsmas? b) kas Delfi saab majanduslikku kasu kommentaaridest või on need lihtsalt väike ühiskonnale kasulik diskussiooniruum? Praeguseks on vastus selge, see on äri. Unustage sõnavabadus.

Muidugi oleks okei  ka variant, et Delfile on sõnavabadus oluline ja samas on see ka äriliselt kasulik. See oleks eriti võimas kombinatsioon. Kuid mis saab siis, kui ollakse nende kahe piiri vahelistes olukordades?  Praegu andis Delfi küll selgelt mõista, mis juhtub, kui need kaks väärtust üksteisega põrkuvad. Sõnavabadus kaotab. Äri võidab.

Foto: Res Publica noored 2006. aastal Riigikogu rõdul sõnavabadust kaitsmas. Protestiti niinimetatud Delfi eelnõu vastu. Delfi polnud siis veel öelnud, et “unustage sõnavabadus”. (Allikas: Postimees)

* Konkreetne jutt algab 15:30 peale saate algust.

Ilmar Raag

Ka minule on tundunud, et diskussioon anonüümsete kommentaaride asjus on liiga kauaks jäänud kiirete emotsionaalsete reaktsioonide tasandile. Tänaseks on selge, et tegemist on väga mitmetahulise, kuid eelkõige sotsiaalse fenomeniga, mis väärib põhjalikumaid käsitlusi. Seda selleks, et meil oleks ka ratsionaalseid argumente mitte midagi tegemiseks või siis vastupidi reguleerimiseks. Minu järgnevas tekstis on osalt kajana korratud mõned mõtted, mis tundusid väga kõnekatena Vaariku ja Jüristo tekstis. Omamoodi oli see isegi naljakas, et need mõned punktid on niipalju õhus, et originaalsele autorlusele on isegi raske pretendeerida.

Mina tahaksin omalt poolt rõhutada järgmisi punkte.

Sõnavabaduse ideest

Kas me arvame, et meil on täna rohkem sõnavabadust, kui oli näiteks kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel Ameerikas või Lääne Euroopas, kus elati läbi olulisi uusi kodanikuliikumisi ja ideoloogiaid, millest kõige pikantsem oli ilmselt nn. “seksrevolutsioon “? Kindel oli üks, et tol ajal anonüümseid kommentaariumiruume ei eksisteerinud sellisel kujul nagu praegu.

Kui täna kaitstakse anonüümset kommentaariumi sõnavabaduse argumendiga, siis sel puhul segatakse ära juurdepääs ühele konkreetsele tehnoloogilisele võimalusele ja õigusele väljendada erineval viisil oma arvamusi. Vaariku ja Jüristo tekstis on tugeva argumendina märgitud, et isegi kui anonüümset kommeteerimisvõimalust ei oleks, jääb alati palju muid võimalusi anonüümselt saata vihjeid ajalehtedele, ajakirjadele, naabritele ja prokuratuurile. Tehnoloogiliselt ei ole netikommentaar sugugi pudelikael, mille taga on keelatud sõnumite avalikkuse ette jõudmine. Samal ajal on ju praegugi olemas riike, kus inimene mõistetakse vangi ka omavahelises vestluses väljendatud mõtete pärast.

Seega, peamine küsimus ei olegi isegi selles, kas kodanikul jääb õigus anonüümselt kusagil arvamust avaldada, sest seda lihtsalt ei olegi võimalik efektiivselt keelata, vaid selles, kuidas ühiskonnas eksisteeriks võimalikult suurele avalikkusele kättesaadaval kujul kvaliteetne diskussioon “avaliku hüve teemadel”. Teiste sõnadega, tegeliku sõnavabaduse probleem interneti ajastul ei ole tehnoloogiline, vaid seotud teatud tüüpi mõtete aktsepteerimise või tõrjumisega.

Kaksikmoraal

Kõige üldisem küsimus seoses anonüümsete kommentaaride pooldamisega on ühiskondliku moraali küsimus. Kui me kiidame heaks avalikus sfääris reeglina toimiva anonüümsuse, siis tähendab see ju üldistatult seda, et meile sobib, kui ühiskonnas on kaksikmoraal. Üks, mis on seotud reaalse vastutusega, ent mitte lõpuni aus ja teine, mis on vastutusest vaba ja peegeldab meie tegelikke huve.

Kui meenutame, siis nõukogude moraalile heidetigi ette seda, et tegemist oli kaksikmoraaliga, kus kodanikud ei julgenud repressioonide kartuses oma avaldustega esineda. Süsteemi nõrkus lõpuks selles oligi, et kuna peidetud moraal ei osalenud ametliku poliitika tegemises, siis kajastas see riigi enese jaoks destruktiivselt vähe kodanike tegelikke huvisid.

Nõukogude ajast on meie rahvapärimuses ka kurikuulsamad anonüümsed kommentaatorid, kes teatud hetkedel pidasid tarvilikuks naabri peale kaevata….

Tõsi, ka kaasaegset Lääne demokraatiat iseloomustab “poliitilise korrektsuse” nime all tuttav kaksikmoraal, ent vähemalt teoreetiliselt on võimalik ka “poliitilise korrektsuse” kaanoneid muuta demokraatlikul viisil.

Nii ehk teisiti oleks avatud ühiskonna ideaaliks see, kui iga kodanik julgeks osaleda avalikus diskussioonis oma nime all kartmata süsteemi poolt programmeeritud repressioone. Loomulikult on selle mõtte puhul tegemist ideaaliga, mille esimesteks erijuhtudeks oleks nn. tunnistajakaitse erand, ajakirjanduses allikakaitse erand jne.

Praegune anonüümsuse klausel avaliku ruumi peavoolus toimivas meedias tähendab seega demokraatia kui avatud ühiskonna mudeli eitamist, kuna legitimiseerib põhimõttena kaksikmoraali.

Tahtlik kommunikatsiooniviga

Igaüks, kes on lugenud mõnele artiklile järgnenud kommentaare, on märganud seda, kui palju esineb kommentaariumis kommunikatsioonihäireid. See tähendab ühest ja samast tekstist väga erinevat arusaamist. Lausungi (énoncé) teooria järgijad väidavad, et tekst omandab oma tähenduse alati konkreetses kasutamise hetkes. Nähtus on loomulik, ent reaalses elus ongi lingvistid sel puhul tõdenud, et täpseim kommunikatsioon toimub siis, kui sõnumi esitajal ja retsipiendil on üksteisest maksimaalselt eelnevat informatsiooni ja neil on kohese tagasiside abil võimalus tähendusi täpsustada.  Heaks näiteks on irooniaga seotud probleemid, sest suulises tekstis on irooniast teinekord võimalik aru saada vaid hääle või näoilme abil.

Interneti suhtluse üheks omapäraks ongi see, et seal osalejatel on tihti üksteise kohta väga vähe informatsiooni, mis aitaks ilmuvat teksti paigutada sõnumi teelesaatja poolt soovitud konteksti. Selle tulemusena projitseerivad vestluses osalejad teisele poolele omaenese soovmõtlemisest tulenevaid lisatähendusi. Nii kahtlustatakse teist poolt pigem rumalamana ja vaenulikumana, kui teine pool tegelikult tahakski ennast positsioneerida.  Seda on kirjeldatud ka “hostile media effect” nimelise nähtusena. See tähendab seda, kui pingestatud konfliktsete teemade puhul , kus meedia kasutajad ei ole täpselt kindlad teksti autori hoiakutes ja meelsustes, eeldavad pigem, et tekst on lugeja maailmapildi suhtes pigem vaenulik kui poolehoidev. Nii võib üks ja see sama tekst saada näiteks täiesti vastandliku tõlgenduse sõltuvalt lugeja poliitilisest meelsusest ja mõlemad konfliktis osalevad pooled usuvad, et tekst on neile vaenulik.

Seega mida vähem on kommunikatsioonis osalejatel üksteise kohta eelteadmisi,  seda suurem on võimalus, et seal toimub üksteist kahtlustav negatiivse fooni eskalatsioon.

Vähemuste ebaproportsionaalne esindatus ehk representatiivsuse probleem

Meedias näeme igapäevaselt, kuidas mõned marginaalsed nähtused on ebaproportsionaalselt esindatud ja esinevad ka päriselus mütologiseeritud hirmudena. Parim näide on lennuõnnetused, samal ajal kui lennukid on üks turvalisemaid liikumisvahendeid, eriti kui võrrelda autode, jalgrataste ja jala liikumisega.

Mitmel erineval põhjusel on kommentaariumis raskendatud teatud ideoloogiate representatiivsusest aru saamise võimalus. Isiklikul tasandil ütlen, et ma ei tea oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes teatud mulle oluliste teemade puhul mõtleks nii nagu põhimass kommentaariumi teksti. Täiesti võimalik, et mina kuulun marginaalsesse sotsiaalsesse gruppi, aga ma ei ole ka selles täiesti kindel, sest kui me võtame võrdluseks peavoolu poliitikute platvormid ja neile antavad hääled, siis näeme, et äärmuslikud ideed on mahu mõttes kommentaariumites tunduvalt enam esindatud, kui valimisurnide juures.

Samal ajal väidab Situatsionismi koolkond psühholoogias, et inimese käitumismotiivid on välistest teguritest rohkemgi mõjutatud, kui sisemistest. Ehk kui inimene loeb kommentaariumi, siis võib ta representatiivsuse mõttes hakata pidama senist äärmuslikkust peavooluks. Ehk jõuame selleni, mida Vaarik ja Jüristogi mainivad, et läbi kommentaariumite toimub avaliku ruumi tehniliselt determineeritud radikaliseerumine.

Diskussiooni kaaperdamine

Olulisemaid anonüümsuse suhtes ükskõiksust soovitavaid argumente on tõepoolest see, et anonüümsed tekstid on alati olemas olnud. Kõige viimati näiteks nägime neid seinale kirjutatud sõnumitena “Eesti vabaks” vôi “Elvis is alive”. Kuid meenutame, et Alexander Dumas “Kolmes musketäris” on samuti juttu kardinalile meelhärmi teinud anonüümsest pamfletikirjutajast. Võimalik, et tänane anonüümne kommentaator täidab muutunud oludes lihtsalt sama rolli, mis muistne anonüümsete loosungite seinale kirjutaja. Ja võimalik, et sellisena tuleb nähtusega ka leppida. Kuid on üks teine asi, millega me leppida ei soovi ja mida ma peaksin üheks tõeliselt toimiva demokraatia nurgakiviks. See on tõsiselt võetav avalik diskussioon üldiste hüvede teemadel.  Just sellest on meil juba enne kommentaariume puudus, sest otsustajate ringis leitakse, et peavoolu ajakirjandus ei ole huvitatud mitte diskussiooni edastamisest vaid konfliktide lavastamisest. Ja seetõttu pigem hoitakse kvalifitseeritud diskussiooni kinniste uste taga.

Kommentaariumid on praeguseks hetkeks tõestanud, et peavoolu meedias anonüümsete kommentaariumite tasandil ei ole unistus kollektiivsest ajust tõeks osutunud.  Osasid põhjuseid on Trolliküti käsiraamatus juba mainitud. Lisan vaid diskusioonide kaaperdamise argumendi.  Igaüks, kes on kommentaariume lugenud, on samuti näinud, kuidas väga lihtsalt on võimalik diskussioon kaaperdada peaaegu teemavälise lahmimise ja laamendamisega. Aeg ajalt tehakse seda teadlikult ja siis rohkem ja vähem läbipaistvamalt.

Samas on diskussiooni kaaperdamine võimalik ka siis, kui kommentaarid ei oleks anonüümsed. See toimib erinevat tüüpis spinni puhul niigi.

Kokkuvõttes tundub, et anonüümsete kommentaaride saatus sõltub suuresti sellest, millisena hinnatakse avalikku hüve.  Hetkel on ülimas staatuses individuaalse vabaduse printsiip, millele sekundeerib majandusliku kasu imperatiiv. Väidan, et nimetatud printsiibid töötavad pikemas plaanis demokraatiast võõrandumise suunal, kuna ühiskonnas on vähem kvaliteetset avalikku arutelu ühiselu küsimustes.  Kui ühiskonna ühine huvi oleks pikemas perspektiivis tähtsam individuaalse vabaduse lühiajalisest perspektiivist, siis võetaks ilmselt ette reguleerimine.