Rubriik: Meedia

Oivalise ajakirjanduse preemiast

Daniel Vaarik Kui ma 2008. aastal Vilniuses ühes Didžioji tänava sisehoovis asuvas üürikorteris Memokraadi nimelise blogi püsti panin, ei osanud ma undki näha sellest, et kaks aastat ja 180 postitust hiljem ulatab Hans H. Luik […]

Pealkirjameedia

Daniel Vaarik

Kui tihti te kuulete ütlemist, et muidu oli normaalne artikkel aga pealkiri oli ikka täiesti debiilne? Kui jagate sama kogemust, siis lugege edasi, sest ka minu arvates on pealkirjad üks ebameeldivamaid külgi tänase Eesti ajakirjanduse juures. Pealkiri peab müüma, öeldakse ajakirjanikule ülemuste poolt. Tihtipeale ei usaldatagi pealkirja panemist loo autorile, vaid antakse toimetajale teha, või vähemalt nii väidavad paljud ajakirjanikud, kui neid sel teemal pinnida. Vahel lükatakse see vabandus ilmselt ette ka puhtast mugavusest, sest pealkiri on tegelikult ikkagi enda pandud.

Ükskõik millised on asjaolud, on kannatanuks tõde, mis on lonkama löödud või vahel lausa mõrvatud. Arvestades, et märkimisväärne osa lugejaist skaneerib vaid kiiresti läbi pealkirjade, siis nende jaoks on moonutus muidugi pigem suurem kui väiksem.

Kuna ma olen EMSL-i nõukogu liige ning tunnen teatud sentimenti kolmanda sektori suhtes, siis on minu praegune postitus ajendatud hiljutisest pealkirjast “MTÜde räpased saladused” Eesti Ekspressis, kus juttu kolmest mittetulundusühingust, artikli sisulisi probleeme lahkab minust paremini allpool tsiteeritud kirjas rahvusvahelise kodanikuühenduste liidu CIVICUS programmijuht Kristina Mänd, kuid loo pealkiri on hea näide “müüvast” ajakirjandusest väikesel, kuid mitte tähtsusetul kujul.

Loomulikult on palju hullemaid näiteid sellest, kuhu meie pealkirjamaastik on jõudnud ning ka selle Ekspressi artikli autor Sulev Vedler võib esimese hooga isegi nuputama hakata, et millest see kisa-kära järsku? Miks ei kritiseerita pealkirju nagu “Mõrvar-luik uputas Riias rasedat abikaasat päästnud mehe”? Selline ilmus just Delfis.  Aga vastus on selles, et on veel ajakirjanikke, kelle sõna peaks lugema, on veel inimesi kelle tekstidel on kaal ja Sulev on üks neist.

Eestis on äriregistri kõige värskematel andmetel 30166 mittetulundusühingut ehk tegemist on täiesti arvestatava jõu ja inimhulgaga. Me kuuleme tihtipeale, et mingitel ettevõtetel on räpaseid saladusi, kuid keegi ei pane seepärast artiklite pealkirjaks “Firmade räpased saladused” nagu ei panda ka pärast seda kui pressinõukogu on mõne ajalehe vabandama sundinud, seda kahetsevat statementi lehte pealkirja all “Ajakirjanike lokkav ebakompetentsus”.

Kui tahate muidugi lugeda neid kõige hullemaid pealkirju, siis soovitan süveneda sulev.ee lehekülgedesse. NB! Mingit seost Sulev Vedleriga pole, tegemist oli hoopis kunagise irooniaga kalev.ee üle aga sulev.ee osutus lihtsalt nii palju edukamaks projektiks.

Aga avaldame siinkohal siis suurema osa Kristina Männi kirjast Eesti Ekspressile (paari lauset on võrreldes originaaliga avaldamise tarbeks ka täpsustatud ja toimetatud). Head lugemist.

Tere, Sulev Vedler

Lugesin Eesti Ekspressist Teie artiklit „MTÜde räpased saladused“, mis tekitas minus imestust ja pahameelt. Mul ei jää muud üle kui teha Teile etteheiteid ja parandada eksitavaid väljendeid.

Kõigepealt taustaks, et algatus selle seaduse tegemiseks on tulnud ühenduselt endilt. Ülemöödunud aasta alguses, kui seadusemuudatus vastu võeti, kirjutas EMSLi juhataja Urmo Kübar “Äripäevas”: „/—/ ühendused kirjutasid sama juba 2002. aastal Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni. Adekvaatne ülevaade võiks meil juba aastaid olla, kuid seni on riik alati leidnud ettekäändeid venitamiseks, jätkates samal ajal mugavat retoorikat läbipaistmatust kolmandast sektorist – otsekui me tahaksime läbipaistmatud olla!“ (http://www.ngo.ee/20455).

Seadus jõustus küll alles sellest aastast, kuid palju ühendused (Eestis kokku üle 30 000) on oma aruandeid, sh finantsaruandeid avalikuks teinud kaua: suuremal osal ei ole suurt midagi varjata ja nad on huvitatud sellest,  et eelarvamuste ja põhjendamatute (kuid võimalike) süüditustega ennetamiseks olla nii avatud, arusaadavad, selged ja vastutustundlikud kui võimalik. See seadus tegi andmete avaldamise lihtsalt kohustuslikuks. Lisaks, kuigi sõltumatu audiitori kohustus on Eestis seni ainult sihtasutustel, on hulk eeskostega tegelevaid ja oma valdkonna juhtorganisatsioonid ammu vabatahtlikult end auditeerida lasknud.

Kolm aastat Twitteris

Daniel Vaarik


Natuke rohkem kui kolm aastat olen ma kommenteerinud Twitteris mõningaid hetki oma elust. Kasutasin Twitterit alguses seepärast, et ma andsin ülikoolis loenguid teemadel nagu “Virtuaalsused” ja “Tehnoloogiline kultuur” ning siis tundus oluline olla kursis uute online keskkondade ja nende mõjuga, hiljem aga sellepärast, et Twitter kujunes omamoodi filtriks mille abil sai meediat tarbida läbi nende inimeste soovituste, keda ma usaldasin. Infotehnoloogilises mõistes võiks öelda, et tekkis pilv, mis rehitses meediast välja asju, mis just mulle kõige huvitavamad võisid tunduda ning see pilv parandas minu elukvaliteeti.

Samuti andis Twitter võimaluse lähemate tuttavate kursishoidmiseks oma tegevustega, kuid nagu näitas  kasvõi eilne päev, siis jätkuvalt annab Twitter pika puuga ära kõigile juurtele ja kivirähkidele, kui vaadata, kuidas kasutajad üle maailma kommenteerivad Eurovisiooni või mõnda muud globaalset tähelepanu saavat asja. Kommentaarid jõuavad kohale reaalajas ning mõned neist on vastupandamatult naljakad. Lisaks on võimalus selles kajastuses ise osaleda. Kui nahkpükstesse pakitud robotiolekuga laulja on kellegi arvates kombinatsioon David Hasselhofist ja tema autost ning pilku ekraanile heites mõistate, et see on ka teie arvates täpseim võimalikest kirjeldustest, siis hakkab selline koosvaatamine omama lisaväärtust ning nürist sündmusest saab lõbus.

Samas on Twitteri probleem see, et ta ei ole ilmselt väga.. kuidas nüüd öelda… jätkusuutlik. Mitmed positiivsed asjad, mis selle keskkonnaga seonduvad, on  ilmselt tingitud sellest, et varajased kasutajad on olnud sõbralikud ja omavahel üsna sarnased. See ei kesta kaua. Analüüsijate poolt on juba ammu välja toodud kaks probleemi, mis Twitteri kui sellise võivad tappa ja ilmselt tapavadki. Esimene neist – liiga palju kasutajaid, liiga palju läbu ning teine – turundajad hakkavad sisse pressima, mürgitades märksõnamaastikku fabritseeritud sõnumitega a la “uus coca-cola pudeli disain on lahe” või “võida reis sinna või tänna”. Selline sõnnik on juba liikvel ning varsti tuleb jälle leida mingisugune moodus kommertsvabaks suhtlemiseks.

Päästab muidugi see, et oma sõprade ja jälgijate ringi saate üsna kergesti kontrolli all hoida, kuid ohus on just avatud teemad, mis põhinevad märksõnadel nagu näiteks #eurovision ja kuhu kõik saavad sõnumeid saata.

Huvitav on ka Twitteri kasutamine kuulujuttude levitamisel ning tundub, et kui algul arvasid mõned inimesed naiivselt, et Twitter jääb alati mingisuguste avatud progressilemburite tallermaaks (nagu kogu Interneti kohta algul arvati), siis see on klassikaline vääritimõistmine, mis põhineb lihtsameelsel eeldusel, et tehnoloogiatel on moraal. Ei ole! Nii näeme ka seda, kuidas Twitteris tehakse suhteliselt musti tegusid. See väärib ilmselt lausa eraldi postitust aga soovitan vaadata, kuidas näiteks arenevad Twitteris mõned vaenu õhutavad teemad ning kuidas näiteks Leedus peale ühe sünagoogi põlemist ilmusid välja inimesed, kes “teadsid kohe, et asi on seotud Leedu ajalooliselt kõrge natsiarmastusega”.

Pind su silmas

Pind su silmas on parim suurendusklaas. – Theodor W. Adorno, “Minima Moralia” NO-teatri Ühtse Eesti projekti lõppakordiks olnud Suurkogust on nüüdseks vast piisavalt aega möödunud, et kõik, kellel sel teemal midagi südamel kripeldas, on saanud […]