Memokraat

Daniel Vaarik

Kui uskuda rahvusvahelisi uuringuid, siis Eestis ei ole inimesed kuigi õnnelikud. Näiteks üks indeks paigutab meid Euroopas õnne poolest eelviimasele kohale, viimasel kohal on Bulgaaria. On ka natuke helgemate tulemustega küsitlusi, kuid maksimumskoor, mida mina näinud olen, asetas eestlased eluga rahulolu osas kuskile nõrga keskmise piirile.

Eestis tuleb õnneteemast rääkides olla ettevaatlik, seda on kogenud mitmed meie riigitegelased, kes on saanud kommenteerijatelt korraliku verbaalse sauna pärast seda kui nad on proovinud väita, et „tegelikult läheb meil ju täitsa hästi“.

Lugedes aga mõnede inimeste arvamusi, jääb lausa mulje, et Eesti on jälle okupeeritud, sedapuhku küll … eestlaste endi poolt. Nii vihased on osad inimesed võimu, poliitikute, ärimeeste, ekspertide, kohtute, prokuratuuri, politsei ja kaaskodanike peale. Ma olen kindel, et nad ei moodusta rahvast enamikku, kuid häälekad on nad küll.

Õnn on respekti vend. Kui inimese reputatsioon või maine näitab seda, kuidas maailm temaga rahul on, siis tema õnn näitab seda, kuidas tema maailmaga rahul on. Sama asja kaks otsa, mis puutuvad pidevalt kokku. Kui me veedame elu nende inimeste keskel, kelle maine on meie silmis madal, siis pole me endaga  rahul. Samuti, kui meid ei respekteerita, pole me õnnelikud.

Ma kahtlustan, et Eestis on näiteks poliitikuid, kelle teadlik plaan on näidata, et me oleme valede inimeste keskel, valed inimesed on võimul, valed inimesed on äris, valed inimesed on kultuuris. Neile selline õnnetuseveski väga sobib, sest see toodab neile pidevalt uusi teemasid ja hääli valimistel, kuna nende erialaks ongi esindada õnnetuid.

Aga aitab lihtsalt olukorra kirjeldamisest. Mida siis teha, et eestlased oleksid õnnelikumad? Kõigepealt tuleks kaardistada ebaõiglustunde allikad ning vaadata, milliseid neist saab muuta ja milliseid mitte.

Ilmselt tuleks loobuda arusaamast, et kõik eestlased saaksid ja peaksid olema ühesugused ja mõtlema sama moodi hoolimata sellest, et me aeg ajalt ühel lauluväljakul koos käime. Sellest, mis siis saaks kui me ühte moodi olla tahaks, on hästi kirjutanud India päritolu teadlane Arjun Appadurai oma raamatus Fear of Small Numbers ning ühe lausega kokku võttes väidab ta, et selline soov on üks tõeline õnnetusemasin, kuna see ootus on võimatu ja ei täitu iial.

Kui vastab tõele minu jutt õnne ja reputatsiooni seostest, siis peaks iseenesest tõusma meie õnnetunne, kui me hakkame rohkem üksteisele respekti pühendama hoolimata väikestest erinevustest, nii et laskem potist alla manifest, mis kutsub varjatult või avalikult vihkama.

Üks Eesti valusamaid probleeme on see, et meie seas liiguvad ringi 20. sajandil korda saadetud ebaõigluse nähtamatud varjud. Me pole siin muidugi üksi. Ajaloolane Tony Judt on kirjutanud:

Idaeurooplastele ei ole minevik lihtsalt teine maa, vaid see on haavatavate territooriumide saarestik, mida tuleb kaitsta rünnakute ja moonutuste eest, mille algatajad asuvad naabruses asuval mälusaarel, dilemma, mis on seda julmem, et vaenlane asub alati seespool…

Kuidas selles saarestikus navigeerida, ei ole minu eriala, kuid kui me seda ei õpi tegema ja jätame selle nende teha, kes soovivad vastasseise süvendada ja selle pealt hääli teenida, me õnnelikumaks ei saa.

Järgmiseks muidugi ootused. Õnn sünnib ootuste kokkupuutepunktis tegelikkusega. Siit tuleneb loogiliselt ka see, et õnnetunnet ei saa suurendada mitte ainult tegelikkust muutes, vaid ka ootusi muutes.

Näiteks, kui Eesti taasiseseisvumise hetkel inimeste peades olnud ootused oleksid võluväel tegelikkuseks muutunud, siis ilmselt liiguks meie tänavatel umbes sada tuhat valge kaabuga JR-i, kes sõidaks ringi imeauto KIT-iga. Ka kõik ülejäänud oleksid muidugi miljonärid ning neil oleks palju tuttavaid, kes neid imetleksid…oot…kust võtta siis need imetlevad tuttavad?

Vist on jälle tegu võimatu olukorraga ja äkki oleks aeg mõelda sellele, et õnn võib olla erinevates asjades? Targem annab järele? Las need kaks-kolm kolli sõidavad oma imeautoga, kaabu katuseluugist väljas, kui see neile meeldib, minul isiklikult on suva ja mulle tundub, et sellevõrra olen ma õnnelikum.

Õnnelikku vabariigi aastapäeva!

Daniel Vaarik

Täna on mul hea meel teatada, et Memokraadis on taas külaline, sedakorda tarkinvestor.ee portaali asutaja Kristjan Lepik, kes kommenteerib  uuendusi Eesti Päevalehe veebiväljaande kommentaariumis läbi iseenda pikaajalise kogemuse arutelukeskkondade loomisel. Muide, kaastöid saada on lihtsalt suurepärane!

Daniel Vaarik

Ma osalesin Tagasi kooli projektis kaks aastat tagasi. Kuigi ma olin varemgi pidanud esinema, siis minna gümnaasiumi klassi ette oli nagu minna…. tagasi kooli. Ühesõnaga, ma polnud päris kindel, kas ma olin piisavalt hästi ette valmistatud ja mis hinde ma saan. Õigel hommikul ühe Mustamäe kooli ees autot parkides oli väike närv sees. Meelde tuli see, et meie enda klass eriti mingitele külalisõpetajatele armu ei andnud, hea oli, kui nende hääl üldse tagumisse ritta kuulda oli.

Täpselt sel hetkel, kui ma ühe Mustamäe kooli uksest sisse astusin, haaras mu küünarnukist kinni ilmselt mõned sekundid tagasi liikumist alustanud õppealajuhataja, kelle  kiirendus oli nii ideaalselt ajastatud minu sisenemisega, et koos edasi läksime ilma kordagi hoogu aeglustamata. Kindlus ja professionaalsus, millega mind klassiruumi juhatati, kommunikeeris aastatepikkusest kogemust indiviidide trajektooride kujundamisel. Jõudsime vahetada paar sõna, kahjuks ei mäleta ma tema nime, kuid kui selliseid professionaalsust ja usaldusväärsust kiirgavaid inimesi oleks haridussüsteemis palju, siis oleks see süsteem päris kindlates kätes.

Probleem on aga selles, et neid siiski ei ole nii palju. Palju on koole, kus on headest õpetajatest puudus ning see on juba otsene laks tulevaste ärimeeste, muusikute, kirjanike, geenitehnoloogide jne kvaliteedi pihta.

Tagasi kooli on selline projekt, kus igaüks saab minna hästi korraks külalisõpetajaks ühes Eesti koolidest. Külalisõpetaja võib anda ühe koolitunni omal vabal valikul ning see võib lihtsalt näiteks olla tund, mis räägib tema enda tööst. Ma valisingi selle variandi.  Läks võib olla pisut konarlikult aga ruumist välja tulles olin ma väga rahul, et ma selle asja olin ette võtnud. Ma julgeksin selles projektis osalemist soovitada järgmistel põhjustel:

- Ma mäletan oma kooliajast paari juhtumit, kus ühe õpetaja või esineja öeldu oli sedavõrd oluline, et see muutis ja muudab minu valikuid siiani, see on nüüd teie võimalus proovida olla just see isik.

- Külalisõpetajale on see hea koht hoopis ise õppida midagi olulist selle kohta, mis tänapäeval koolis toimub. Kaua me räägime sellest, et haridust on vaja parandada. Mingem ja vaadakem ise järele, mismoodi asjad käivad, see võib anda ideid edaspidi teadlikumalt valida ja otsustada.

Selle aasta Tagasi kooli on jälle käima läinud ja registreerida saab siin.

Mul on hea meel teatada, et Memokraat võtab alates nüüdsest vastu ka külalispostitusi ning neist esimene pärineb Tarmo Jüristo sulest. Loodan ka tulevikus aeg ajalt nii temalt kui teistel huvitavatelt inimestelt kaastöid saada. Head lugemist ja kommenteerimist!

Panen siia veel mõtteid täna Tehnopolis toimunud kärajatelt. Üks Ilvese oma kõlas umbes nii: “Ma tahaksin, et tuleks päev, mil Michael Porter õpetaks Harvardi ülikooli kursust, mille pealkirjaks on “Kuidas saada selliseks nagu Eesti”".

Tabasin ennast mõtlemast, et kõigepealt peab Eesti ise saama selliseks nagu Eesti. Ehk siis me peame välja mõtlema, kuidas olla selline riik, mis väärib eeskujuks toomist. Kui te tähele olete pannud, siis ma kaldun arvama, et hoolimata väikestest puudustest, on meil siiski päris palju häid omadusi nii et minu meelest mitte sugugi võimatu eesmärk.

Selle kohta oli Ilvesel ka üht teist öelda, mille kohaselt peaks väikesel riigil olema rohkem võimalusi ka kriisi ajal õigeid asju teha, sest me oleme nagu “kanuu, mis on palju kergemini pööratav kui tanker”.

Ja lisaks tuletas ta veel meelde seda, et Ateena oli 400 aastat enne Kristust linn, kus elas 40 000 meest, kuid nende ideedele toetub terve Lääne tsivilisatsioon. Olgu pealegi, Ateena suurus võrreldes tolle ajastu maailma kogu rahvaarvuga teeb ta siiski suhteliselt suuremaks, kuid ärgem rikkugem ilusat kujundit, the point remains!

Natuke iPhone’i lomograafiat kärajatelt.

Filosoof Hannah Arendt kirjutas oma raamatus The Origins of Totalitarianism järgmist:

“Tingimuste võrdsus, mis on küll kindlasti üks vajalik eeldus õiglusele, on kõigest hoolimata üks suuremaid ja ebakindlamaid ettevõtmisi moodsa inimkonna ajaloos. Mida võrdsemad on tingimused, seda keerulisem on seletada erinevusi, mis tegelikult inimeste vahel eksisteerivad; ja seda ebavõrdsemaks inimesed ja grupid muutuvad.”

Mõtleme natuke selle peale.

Hannah Arendt.

Viimasel ajal ei saagi muud, kui annan järjepanu lugemissoovitusi. Viimases Sirbis teatab Kaarel Tarand Sirbi lahkumisest Eesti Ajalehtede Liidust. Põhjused on kaalukad ja ilmselt pole mul mõtet neid siin üle kirjeldada, Kaarel Tarandi enda tekst ütleb kõik mis vaja. Teadmiseks veel, et Eesti Ajalehtede Liit on siis see organisatsioon, mis esindab eelkõige ajalehti kui ettevõtteid, mitte ajakirjanikke kui professionaale.

Mida sellest arvata? Mina arvan hästi. On hea, kui keegi teeb vahe sisse meedia ajakirjanduslike ja äriliste poolte vahel. Ma ei ütle, et need ei võiks koos eksiteerida, isegi peavad AGA hakkab ära tüütama see jutt, et ajakirjandus pole midagi muud kui äri. Yeah right, ta on ainult äri. Ma tahan osta ajalehte, mis pole ainult äri ja ma usun, et selliseid inimesi on veel.

Sri Lanka ajakirjanik Lasantha Wickramatunga teadis üpris hästi ette, et ta varem või hiljem tapetakse, seepärast kirjutas ta selleks puhuks valmis juhtkirja, mis nüüd avaldatigi. Sest ta on mõrvatud. Soovitan lugeda.

Ja kui mitte sellenimelist ajakirja, siis väliseestlast Vello Vikerkaart ikka. Tänases Ekspressis on tal näiteks meediakriitiline arvamusartikkel “Elu väikesel ekraanil”. Pisike stiilinäide:

“Mu eesti keel ei ole perfektne ja vahel ma ei ole päris kindel, kas “Reporter” ikka tõesti toodab niisugust jama, nagu mulle näib.

Krimidraamad on populaarsed nii Kanal 2s kui ka TV 3s, ja paljudes neist mängib mõni noorematest vendadest Baldwinitest, mis tähendab, et tähelepanelikule vaatajale on mõrvar teada esimese kahe minutiga.”

Tal on blogi ka.

Tänases EPL-is ilmus intervjuu Maret Maripuuga, mille autor Kadri Ibrus ei lase ennast rajalt kõrvale juhtida ning küsib intervjuu jooksul korduvalt ühte küsimust nagu värske jälje üles võtnud noor hagijas. Aga see on ainult asja üks pool. Oluline on ka see, et ta näib teadvat, kuidas ja mismoodi dokumendid üldse liiguvad või liikuma peaksid. Vahva.

Näited:

**Siin dokumendis on see kirjas. Siin on kirjas, et on ebareaalsed tähtajad. Aga te ütlete mulle, et te pole sellest üldse kuulnudki. Te ju lugesite selle dokumendi läbi, kui te sellele alla kirjutasite?

**Ma ei saanud sellele esimesele punktile vastust. Te ütlete, et te polnud kuulnudki, et IT-mehed ütlevad, et nad ei saa selle ajaga hakkama, ja samas annate sellele kirjale „jah”. Ma eeldan, et olete selle läbi lugenud, kui annate allkirja?

**Palun vastake mu küsimusele. Kas te lugesite terve selle dokumendi läbi, kui te sellele allkirja andsite?

**Kas te saate aru, milles meie näeme, et te olete valetanud? Te olete näinud seda dokumenti, kus on kirjas, et IT-mees hoiatab, et on olemas probleemid.

**Ma ei küsinud määrusest. Ma küsisin: kas te olete üldse kuulnud, et on probleem tähtaegadega?

**Te olite siis ju ikkagi kursis, et olid mingid IT-probleemid?