Memokraat

Daniel Vaarik

Poliitika ja äri on alati seotud olnud, kuid täna vaatleme mõningaid ärilisi tehnoloogiaid, mis on välja töötatud erasektoris, kuid mille on seejärel avastanud ja kasutusele võtnud poliitikud. Ma muidugi ei väida, et kõik poliitikud on seda teinud, mõned erakonnad lihtsalt on leidlikumad kui teised.

1. Võlakirjaemissioon

Võlakirjaemissioonid on rahaturgudel üsna tavalised, neid korraldavad nii ettevõtted kui ka riigid, kuid palju harvemini erakonnad. Siiski tuli 2003. aastal investeerimispangale LHV ja Keskerakonnale eesrindlik idee üks selline korraldada.

Mõte oli geniaalne, kuid samas mitte väga moraalne kuna see lõi erakonnale ja tema toetajatele eeliseid võrreldes teistega. Võlakirjaemissiooni formaat võimaldas toetajad peita LHV kaitsva sildi taha ning seetõttu võisid võlakirju osta ka need isikud, kes oma nime avalikult poliitikaga siduda ei tahtnud.

Kuigi Finantsinspektsioon leidis, et tehniliselt on emissiooniga kõik korras, langes Keskerakonna rahastamise projekt  teiste erakondade ning hiljem ka õiguskantsleri kriitika alla, kuna sisuliselt hiilis selline rahastamine kõrvale erakonnaseaduse mõttest.

2. PPP

PPP ehk Public Private Partnership on juba oma olemuselt skeem, mis võimaldab kaasata eraettevõtteid riiklikesse tegemistesse. Näiteks, kui on vaja ehitada haiglaid või koole, kuid riigil pole parajasti raha, siis võib lasta vajalikud ehitised erafirmadel valmis rajada ning seejärel sõlmida rendi- ja väljaostulepingu ütleme 50 aastaks. Lepingu lõppedes saab riik hooned endale ning erafirma on saanud pikaajaliselt ja stabiilselt kasumit.

Tegemist võib olla avalikes huvides oleva skeemiga, mida on soovitanud erinevatel riikidel  ja omavalitsustel kasutada isegi IMF, kuid asi muutub üsna kiiresti, kui PPP lepinguid hakkavad saama võimuerakonna sõbrad. Mida võidab erakond? Keeruline kooliehitamise probleem saab valimiste ajaks kaelast ära, seinad hakkavad kerkima. Mida võidab ettevõte? Kuna konkurss oli piiratud, siis sai küsida pisut suuremat hinda. Ja kõik tundub samas legaalne ja eesrindlik.

3. Barter

Raha liigutamine ongi  palju raskem kui lihtsalt üksteisele teenete osutamine. Oletame, et teil on näiteks majutusasutus ning teil on head sidemed võimul olevate poliitikutega. Teie annate nappide rahaliste vahenditega kimpus võimudele tasuta kasutada oma seminariruume ja banketisaale, samas võimud saadavad teie juurde ööbima võimalikult paljud välisdelegatsioonid, kes riiki külastavad.

4. Frantsiis

Erakonna ülalpidamine on keeruline ja kallis lõbu, eriti kui on tarvis levida üle Eesti. Selles mõttes on probleem sarnane rahvusvaheliste firmadega nagu McDonalds, kes peavad oma olemasolu tõestama kõigil turgudel, kuid mõned turud on mõttetult kauged ja väikesed. Oma inimeste kohale saatmine on liiga kallis ja peale selle ei pruugi  need inimesed erilistes oludes hakkama saada.

Selleks puhuks võib kasutada frantsiisi või assotsieerunud partneri mudelit, kus te leiate mõned võimekad kohapealsed tüübid ning sõlmite nendega lepingu, mille kohaselt nemad võivad kasutada teie kaubamärki, peavad järgima teatud stiili ning alluma teatud korraldustele, kuid vastu saavad suure emaerakonna käest teadmisi, reklaammaterjale ning võivad osaleda olulistel üritustel.

Vaadates Eesti erakondade pingutusi mõnedes kaugemates maakondades, tundub, et frantsiis ongi üks modus operandi ning ideoloogiaga pole sellel loomulikult enam väga palju pistmist.

5. Võrgu rent

Alljärgneva idee toimimise kohta on tõendid katkendlikud ja tegemist on pigem hüpoteesiga või spekulatsiooniga, kuid samas miks mitte? Ma loodan, et ma siin ei anna kellelegi inspiratsiooni muidugi…

On avalik saladus, et mitmel suuremal erakondadel on olemas omad  brigadnikud, kes saadetakse ebameeldivat artiklit kommenteerima või siis Foorumi saatesse helistama, et oma kandidaadile väited leiaks publiku toetuse. Mäletate veel Sven Klikkerit?

See tähendab, et on olemas võrgustik inimestest, keda saab kuskilt ühe korraldusega aktiveerida. Valimistevahelisel ajal seisab see võrgustik aga suhteliselt kasutult. Ent miks seda olemasoleva süsteemi mitte välja rentida neile, kes soovivad nii öelda rahva arvamust kallutada? Maksate kinni telefonikõnede kulud aga teete ka väikese toetuse erakonnale.

Lõpetuseks

Mulle tundub, et avalikud arutelud erakondade rahastamise teemadel kalduvad liialt erakonnaseaduse sätete üle vaidlemisse. See on vajalik, kuid ei anna tervikpilti. Paar korda aastas lipsavad uudistest küll läbi viited mingisuguste kummaliste tehingute kohta, kuid need kaovad peagi. Ehk oleks aeg rääkida valimiseelsel aastal avatumate kaartidega ning tõsta katet sellelt huvitavalt ja kohati isegi innovaatiliselt maailmalt, mille nimeks poliitika rahastamine.

Tarmo Jüristo

Selle nädala teisipäeval ilmus “Postimehes” minu sulest arvamusartikkel pealkirjaga “Eesti rahvusliku tahte triumf?”, mis korjas kiirelt kolmekohalise arvu kommentaare. Kahetsusväärsel moel, aga samas mitte küll erilise üllatusena, taandus kommentaariumis arutelu kiirelt tõdemusele, et Jüristo arvates on Aaviksoo fašist ja eestlased natsid ning ta ise tegelikult, varjatult või varjamatult, kommunist. Ilmselgelt leidub terve hulk inimesi, kes on ka sellise teema lahkamisest huvitatud, aga minu jaoks isiklikult ei ole see küsimus kuigi kaasahaarav ega isegi oluline ning seega palun end vabandada, et ma selles konkreetses debatis ei kavatse pikemalt osaleda.

Siiski on siinkohal sobiv õiendada ära see osa, mis puutub minu kriitikasse hr. kaitseministri kõne osas. Kindlasti ei olnud mu eesmärgiks viidata, nagu oleks hr. Aaviksoo õnnetu sõnakasutus paljastanud ta tegeliku fašistliku pale – selline väide oleks tõepoolest, nagu Lauri Vahtre ka oma tarbetult ilustamata kommentaaris viitas, “lihtsalt loll”. See aga pole sama, mis öelda, et tipp-poliitik ei peaks oma ametlikes kõnedes kasutatavatesse väljenditesse hoolikalt suhtuma.

Mulle läheb väga vähe korda kas hr. Jaak Aaviksoo inimesena teab, kes on Leni Riefenstahl ja mis on tema filmide pealkirjad – paljud mu head tuttavad, kellest ma kõrgelt lugu pean, näiteks ei tea. Mind isegi ei häiriks sugugi, kui ta seda ka teades ikkagi leiaks, et “tahte triumf” on väljend, mida võib ka peale 1934. aastat kõnekeeles kasutada – veelgi enam, ma olen kõige sellega nõus. Samas, Euroopa Liidu liikmesriigi kaitseministrina sellist asja endale lubada ei saa – ja seda lihtsal põhjusel, et kaitseminister pole isik, vaid on institutsioon.

See on põhjus, miks on presidendil kantselei ja peaministril nõunikud – kuna need ametid esitavad nõudmisi, mis ületavad kaugelt ühegi üksiku isiku, kuitahes võimeka ja pühendunu, võimed. Kuuldavasti kirjutab hr. Aaviksoo oma kõned ja pöördumised ise. See on muidugi ainult tervitatav ja austust vääriv – ja seda kõike täiesti siiralt. Samas ei peaks olema kuidagi nõrkuse või võimetuse tunnistuseks, kui need kõned enne ettekandmist lasta üle vaadata kellelgi, kelle ametiks on säärased komistused ära hoida, et ei peaks hiljem tegelema nende tagajärgede likvideerimise, vabandamise või õigustamisega. Ma juhtumisi ka tean, et kaitseministeeriumis on inimesi, kes selleks vägagi võimelised on.

See kõik aga, nagu öeldud, oli tõenäoliselt lihtsalt õnnetu aps. Ikka juhtub. Teine artikliga seoses suuremat vastukaja tekitanud teema oli viide natsi-Saksamaale ja Eesti võrdlemine sellega. Vast oli siinkohal tegu natuke liiga mitmest osast koosneva ja üle erinevate lõikude jaotuva mõttekäiguga, mille alguse pool esinenud sõna “Hitler” ja lõpus mainitud “Eesti” tekitasid hulgas inimestes reaktsiooni, et väite sisu on lugematagi selge. Hoolikamal vaatlusel võiks aga selguda, et võrreldud ei olnud sugugi mitte Eestit ja natsi-Saksamaad omavahel, vaid mõlemat eraldi ühe kolmanda asja vastu.

Samuti oleks hea meeles pidada, et 1934. aastal ei olnud ei fašism ideoloogiana ega ka natsionaalsotsialism poliitilise liikumisena kuidagi olemuslikult saatanlikud – nagu nad nendeks retrospektiivis kahtlemata on saanud. Hitleri valitsus tuli võimule 40% valijate häältega, kehastades selliselt 1934. aastal Saksa rahva valdava osa parimaid kavatsusi ning teadlikult toetudes selle pikale ja kodanike jaoks kallile alajoole. See on raam, milles Riefenstahl tegi oma rahvusromantilistest ideaalidest kantud filmi, mis on ühtlasi ju tänaseni vaieldamatu filmikunsti suurteos.

Vastuseis fašismile – mida leidus lisaks Saksamaale muidugi ka mujal Euroopas – ei põhinenud 1930. aastate keskel holokaustil või Teise Maailmasõja vallapäästmisel (mis meie jaoks seda mõistet täna defineerivad), sest neid sündmusi ei olnud lihtsalt veel aset leidnud. Need, keda fašism muretsema pani, olid mures eeskätt maailmavaatelistel põhjustel ja see on vastasseis, mida saab (kahtlemata lihtsustades) taandada nimelt mainitud Erasmuse ja Lutheri debatile ja mille põhiküsimuseks oli mäletatavasti eriarvamus teemal, kas inimesel on väärtus iseeneses või ainult läbi selle,kuivõrd ta kehastab ja kannab endas midagi tema suhtes ülest, olgu selleks siis Jumal või rahvus.

Lutheri jaoks oli inimene iseeneses tähtsusetu mutrike, mis on väärtuslik ainult Jumala tahte tööriistana ning sellest vaatest kantuna leidis ta, et “maapealset rahu ei tohi osta Jumala vihastamise hinnaga”. Luther oli täiesti teadlik Erasmuse hoiatatud ohtudest selles osas, mida tema poolt jutlustatav ideoloogia endaga kaasa toob. Ta lihtsalt leidis, et kuna inimese elul ei ole väärtust iseeneses, siis ei ole selle ohvriks toomisega “õige” ürituse eest peetavas võitluses ka midagi kaotada, küll aga kõik võita.

Järgmise kahesaja aasta vältel kogu Euroopas aset leidnud radikaliseerumine, sellest tulenevad pidevad sõjad ning sealt veel järgnevateks sajanditeks kestma jäänud vaen kinnitasid nii tegelikult mõlema mehe ennustusi – erinevus oli vaid selles, kas selline olukord oli taunitav või tervitatav. See traagiline trajektoor, millega lõpetas oma 12-aastase eksistentsi Hitleri juhitud Kolmas Riik, viis selle ideoloogilise vastasseisu oma praktilise väljenduse äärmusse ja selliselt on igasugune võrdlus fašismiga universaalses võtmes alati, nagu ka öeldud, banaalne liialdus – millel on tavaliselt lihtne poliitiliselt motiveeritud eesmärk oma ideoloogilist vastast stigmatiseerida. See on asi, mida Venemaa agressiivne propaganda ka Eesti puhul järjekindlalt teeb ning oleks selgelt meie endi huvides püüda selliseks asjaks võimalikult vähe pidepunkte pakkuda.

Aga ka see, olgugi oluline ja tähelepanu vääriv, ei olnud mu argumendi peamiseks punktiks, vaid pelgalt selle sissejuhatuseks. Jõudes nüüd tänase, sisulise ja maailmavaatelise probleemi juurde — ja püüdes ühtlasi otsida ka mainitud musta ja valge vahelisi toone — minu soov oli küsida kummast vaatest me täna, 21. sajandi Eesti Vabariigis, ühiskonnana lähtuda tahame? Kas meie riik on (ja peaks olema) määratletud ainult läbi rahvuse? Kas sini-must-valge ainsa alternatiivina peab nägema punast ja seega aprioorselt järeldama, et herderliku rahvusideoloogia kõrval ei ole meil täna ühtegi teist valikut? Kas kodanikel on väärtus ainult (või siis eeskätt) läbi selle, kuivõrd nad kannavad mingit konkreetse rahvuse tunnust, kultuuri või ideoloogiat? Või on siiski mõeldav, et me käsitleme instrumentaalse kategooriana hoopis riiki ja mitte inimest?

Lauri Mälksoo läinudkevadisest ettekandest  Eestis alguse saanud ja õiguskantsler Indrek Tederi poolt sellest tõukuv Riigikogus peetud kõnega ka laiemas avalikkuses tõstatunud arutelu põhiseaduspatriotismi teemal on tähtis ja tervitatav samm sama küsimusteringi raames. Muidugi olen ma nõus ka Marko Mihkelsoniga, kes märgib, et “põhiseaduspatriotism ei ole võluvits”. Demokraatlikus ühiskonnas ei olegi selliseid “võluvitsasid” kuskilt võtta, samas ei peaks me tõdedes, et lisaks beebile on vannis ka pesuvett, kõike pettunult kummuli keerama.

Ka ei nõua põhiseaduspatriotism või siis patriotism lite ju sugugi rahvuse ja rahvuskultuuri mõistete üle parda viskamist, nii nagu reformatsiooniga seoses Euroopas aset leidnud riigi ja religiooni üksteisest lahutamine ei tähendanud, et usk oleks lakanud olemast ja inimeste elus tähtsat rolli mängimast. Tegelikult väljendaks see ju nimelt meie rahvusliku eneseteadvuse ja kultuuri tugevust, kui julgeksime uskuda, et need jäävad püsima ka ilma, et Eestis sündinud ja üles kasvanud, seda oma ainsa koduna teadvad vene rahvusest noored oleksid sunnitud ühiskonnas toime tulemiseks oma perekonnanimesid eestindama.

Kui jõuame sinnamaale, et eelmises lõigus mainitud küsimusi saab esitada ilma, et selle taga nähtaks automaatselt kas karjuvat nihilismi või siis Venemaa poolt mahitatud ja ühtlasi Lääne-Euroopa ajupestutele nähtamatu salasepitsuse kombitsaid, oleme jõudnud pika sammu lähemale sellele maailmale, kuhu kuuluvaks me end oma mõtetes ja sõnades nüüd juba viimased kaks aastakümmet lugeda oleme tahtnud.

Tarmo Jüristo

Hiljutine diskussioon Singapuri plusside ja miinuste teemal tõi oodatult üles küsimuse demokraatia eelistest ülimuslikkusest teiste ühiskonnakorraldustega võrreldes. Juhtumisi olen ma viimasel ajal pidanud lugema ohtralt varase keskaja ja antiigi ajaloo kohta ning see pani mind antud teema peale mõtlema veidi laiemas perspektiivis.

Demokraatiaga seoses on oluline meeles pidada, et see ei ole hiljuti avastatud ja rakendatud ühiskondliku evolutsiooni tipp. Inimkond on vahelduva eduga elanud erinevates demokraatlikes ühiskonnakordades pea viimased kolm tuhat aastat. Kreeka linnriigid 6. sajandil e.m.a. olid demokraatlikud (võttes võimu üle türannidelt) ja pidasid sellistena vastu paar sajandit enne langemist Makedoonia kuningate ning seejärel Aleksander Suure valitsuse alla.

Rooma oli vabariik kuni senat 46 e.m.a. kuulutas Caesari dictator perpetuo-ks. Prantsuse Revolutsioon püüdis luua ühiskonda, milles kõik oleks võrdsed, kuni Napoleon järgnenud kaost ära kasutades (ja seejuures rahva toel!) võimule tõusis ja end imperaatoriks kuulutas. Weimari vabariik oli kahtlemata lähim representatiivsele demokraatiale, mida Saksamaa näinud oli, kuni Hitler 1933. aastal võitis demokraatlikud valimised ja pani aluse Kolmandale Riigile.

See kõik tõstatab kiusliku küsimuse: kui ajaloos on olnud nii mitmeid petlikke koidikuid, siis miks peaks demokraatia triumf seekord lõplik ja pöördumatu olema? Selle nurga alt vaadates on üsna keeruline näha inimkonna poliitilist ajalugu kui vääramatut marssi vabaduse suunas, mis tipneb meie oma 21. sajandi liberaalse demokraatiaga. Ja vast veelgi olulisemana, demokraatia hakkab selliselt paistma lihtsalt kui üks riigikord paljudest võimalikest milliseid maailmas on erinevatel aegadel proovitud ja loobutud.

“Hea küll”, võib selle peale öelda. Demokraatia ei pruugi olla midagi uut kuid, tsiteerides Churchilli enesekindlaid sõnu, “see on parim neist, mis meil võtta on”. Aga siin tasuks küsida kas see ikka on ümberlükkamatu ja universaalne tõde? Millise kriteeriumi alusel ja kelle jaoks on demokraatia parim?

Enamus meist, kes me oleme kas üles kasvanud või siis vähemalt veetnud olulise osa oma elust demokraatlikes ühiskondades, näib üsna kriitikavabalt arvavat, et mis iganes on hea meie sotsiaalses keskkonnas, on nii tänu demokraatiale, samas kui kõik mis on halvasti, on nii vaatamata demokraatiale–või siis kuna me ei ole veel jõudnud päris demokraatiani ja kõik negatiivne on lihtsalt jäänuk meie varasemast ebatäiuslikust minevikust.

Aga proovime end korraks oma vahetust olevikust distantseerida ja vaadata sellele ausa pilguga. Kujutame hetkeks ette kedagi, kes elab tuhat aastat tulevikus ning avab oma 31. sajandi vikipeedias artikli meie ajastu kohta — ja püüame kujutleda mida ta sealt leiab.

Ilmselt ei ole erilist kahtlust, et sellisele vaatlejale peab 20. sajand näima inimajaloo seni kõige brutaalsem. Maailm oli laastatud kahest globaalsest sõjast, mis tõid endaga hävingut, julmust ja viletsust mida mitte ainult polnud varem nähtud vaid isegi suudetud ette kujutada.

Maailma 20. sajandi demokraatia lipulaev, Ameerika Ühendriigid, heitis kaks tuumapommi Jaapani miljonilinnadele. Hiina käis läbi “kultuurirevolutsiooni”, mis praktikas tähendas aastatepikkust veresauna ja repressioone skaalal, mis oli võrreldav maailmasõdadega. Lisaks neile globaalse mastaabiga tragöödiatele leidis 20. sajandil aset lugematu hulk kohalikke konflikte, millest suur hulk olid ühel või teisel moel seotud nimelt demokraatlike riikide osaluse, õhutuse, toetuse või algatusega (ja sageli kombinatsiooniga nendest).

“Rahuarmastav Ameerika rahvus” pidas 20. sajandi vältel keskmiselt ühe sõja iga paari aasta jooksul, keeldudes ise seejuures allumast seadustele ja printsiipidele, mille nimel ta neid sõdu pidas. Lääne poolt domineeritud rahvusriikide katusorganisatsioon, ÜRO, võttis 1948. aastal vastu universaalse inimõiguste deklaratsiooni, mis enamuse muu maailma jaoks jäigi nimelt selleks — deklaratsiooniks.

Pool sajandit hiljem ei suutnud need kõrged ideaalid takistada genotsiide mitte ainult Aafrikas vaid ka Euroopa enda piiride sees. Sajandi lõpuks elas maailmas enam kui miljard inimest absoluutses vaesuses. 20. sajandi teine pool tõi endaga endise Euroopa impeeriumi lagunemise Aasias ja Aafrikas, mis omakorda põhjustas tohutuid sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid nii kolooniates kui emamaades.

Euroopat tabas immigratsioonilaine millist polnud nähtud enam kui tuhat aastat. Euroopa ida-aladel tõi Nõukogude Liidu kollaps endaga sarnaseid tagajärgi, põhjustades mitmeid sõdu ja jättes maha rahvuslikku vaenu ja pingeid mitmeks järgnevaks põlvkonnaks. Sajad tuhanded Kolmanda Maailma inimesed, kes püüdsid meeleheitlikult põgeneda sõdade, vaesuse ja viletsuse eest, saadeti Euroopa piiridelt tagasi ning neid hoiti aastate kaupa põgenikelaagrites, mis sageli polnud midagi enamat kui lagedale väljale püstitatud tuhanded telgid.

Vana Maailma linnades leidsid pidevalt aset rahutused–1968. aasta ülestõusud olid eriti ägedad ning suudeti vaid suure vaevaga kontrolli alla saada. Kus iganes leidis aset Lääne demokraatiate riigipeade kohtumine kaasnesid sellega demonstratsioonid ja rahutused, mida hoiti vaos massiivse politseivägivallaga, veekahurite ja pisargaasiga.

Meie hüpoteetiline artikkel jõuaks ilmselt ka järeldusele, et 20. sajandi lõpp ja 21. algus olid mastaapne moslemite tagakiusamise ajastu Läänes ja Lääne poolt. Lähis-Idas peeti maha hulk sõdu ning Lääs osales aktiivse osapoolena aastakümneid kestnud Iisraeli-Palestiina konfliktis, mis kõik tõi kaasa suurel hulgal tsiviilohvreid ja üldisi kannatusi. Moslemeid nähti (ning kirjeldati sellisena, nii poliitilistes pöördumistes kui akadeemilistes monograafiates) kui verejanulisi fundamentaliste, odium humani generis, kes vihkavad hingepõhjast Lääne vabadusi ja maailmakorda. Euroopas võeti vastu seadusi, mis keelasid moslemitel avalikult kanda oma traditsioonilist riietust.

Kui meie ajale sellises valguses vaadata, siis ei tundu asjad sugugi parimas korras olevat. Demokraatia paljukiidetud võime vigu parandada liigub parimal juhul lapsesammudega, tehes iga parandatud vea kohta kuskil mõne uue. Minule meenutab see väga otseselt seda mäsu, mis valitses Rooma Vabariigi hilistel aastakümnetel, mida märgistasid korruptsioon, populism ja pidevad sõjad ja rahutused. Ja kas selliselt on meil õigust Rooma lihtrahvale etteheiteid teha, et nad tervitasid Caesarit ja Augustust kui kangelasi, vaatamata sellele, et nood viisid hingusele representatiivse demokraatia ja kehtestasid sisuliselt diktatuuri? Augustuse võimuletulekule järgnenud pax romana, Rooma Rahu, on muide tänaseni jäänud pikimaks rahuperioodiks meie vaevatud kontinendi ajaloos.

Aga lõpetuseks, et hoida ära vääritimõistmisi–isiklikult olen ma väga selgelt demokraatia-usku. Esimesed 18 aastat oma elust veetsin ma teistsuguses riigikorras ja mulle meeldib mu tänane maailm palju enam. Nagu ilmselt enamus Antiik-Kreeka jõukatest linnakodanikest või Rooma patriitsidest tundub ka mulle, et demokraatia on ühiskonnakord mille plussid kaaluvad kaugelt üles selle miinused ja mis on eelistatav teistele võimalikele.

Samas ei ole mul illusioone selles osas, et see peaks olema ainus ettekujuteldav või igavikuline ühiskondlik formatsioon. Ma olen kindel, et ka vanas Ateenas või vabariiklikus Roomas olid omad Francis Fukuyamad, kes arvasid, et ajalugu on lõppenud ja mitte kunagi enam ei saa inimene olema allutatud võimule, mis tema ees vastutust ei kanna.

Ma arvan, et demokraatiasse tasub uskuda ja selle nimel tasub võidelda (seda küll sõnade ja ideedega, mitte tankide ja pommidega). Aga samas olen ma veendunud, et me peaksime olema demokraadid mitte sellepärast, et demokraatia on ülim riigikord ja ainus vastus maailma hädadele, vaid sellele vaatamata, et ta seda ei ole.

Daniel Vaarik

Välk lõi peldikusse ühel täiesti rahulikult alanud kolmapäeval. Peaministri nõunik sai muidugi kohe aru, et midagi on väga halvasti, kui ta avastas, et korraks kabinetti jäetud telefoni oli saabunud 19 sõnumit ning 28 vastamata kõnet. Ta heitis pilgu esimestele teadetele ning 25 sekundit hiljem ta jooksis, jooksis mööda koridori, koosolekuteruumi suunas.

Te võite oma fantaasia piires ise välja mõelda, millest täpselt need sõnumid ja kõned rääkisid, kuid mina lisan lihtsalt ühe väikese detaili – mis iganes see oli, kui see sündmus oli üllatus, siis reaktsioon sellele saabus liiga hilja.

Kahjuks on muidugi võimatu kõike elus ette näha ning tihti oleme seisus, kus me võitleme tagajärgedega, sest lihtsalt puudub võimalus igat väikest ohusignaali läbi analüüsida ja suur osa sellest on alati müra. Ent ometi on olemas mõned valdkonnad, kus teadmine on aastaid olemas, kuid seda lihtsalt pole populaarne kuulda võtta.

Üks põhjus on see, et paljud suured protsessid köevad pikalt tuha all või asuvad nii öelda avalikkuse jaoks “radari all”. Nad lihtsalt pole teemad ning neid ümbritseb uskumatuse udu.

Mäletan näiteks, et 2003. aastal Euroopa Liidu referendumi ajal oli Eestis populaarne euroskeptikute arvamus, et Venemaast saab riik, mida ei pea naaberriigid enam kunagi kartma. Seda jagasid väga erinevad seltskonnad, välja arvatud Marko Mihkelson ja veel paar inimest. Tõsi, vaid 5 aastat hiljem toimus sõjaline konflikt Venemaa ja Gruusia vahel ning ei saa öelda, et Eestis inimesed sel hetkel väga muretud olid.

Tundub väga ebaloogiline, miks 2003. aasta Venemaa pidanuks ründama Gruusiat, kuid kui me hakkame väikeste beebisammude kaupa sündmusi lahti harutama, on asi juba loogilisem – muutused Venemaa välispoliitilises doktriinis, siseriiklikud arengud ja nii edasi ning hei, tankid juba sõidavad. Siit tulebki küsimus, kuidas näha ja rääkida beebisammudest õigel hetkel? Kuidas märgata radari all toimuvaid väikeseid arenguid ja avastada neist olulisi?

Ma toon siin lihtsalt näiteks ühe protsessi, mis täna jookseb üldsusele märkamatult või peaaegu sõnastamatult, vaid üksikud kanaarilinnud säutsuvad… Kuid  see areng on üks kandidaat konkursil, mille võitja võib omada võimsat mõju kogu Eesti ajaloole tulevikus.

Ma tean, et paljud ei usu, kuid Balti riikide maine liigub vaikselt meie kahjuks nagu aeglaselt mere poole roomav liustik. Miks me seda ei näe ega usu? Sellepärast, et me oleme harjunud lugema Edward Lucast ning mõnitama Bäckmanni.

Samal ajal me ei märka, et kerkivad uued otsingumootoritele optimeeritud veebisaidid, mis heas inglise keeles lahkavad meie elu ebaobjektiivses ja kahjulikus võtmes. Me ei näe, mis toimub teatud sotsiaalvõrgustikes, kus väljamõeldud vene tüdruk räägib rahvusvähemuste diskrimineerimisest Eestis, me näeme, kuid ei suuda midagi ette võtta Vene ametliku meediakajastustega, mis kirjutab ümber meie ajalugu.

Mis on selle asja juures probleemiks? Lihtsalt öeldes kõik. Balti riigid pole ressursina ega turuna suurt midagi väärt. Nad on väärtuslikud Euroopale ja Ameerikale ainult siis, kui nad esindavad olulist ideed või väärtust ja isegi sellest ei pruugi piisata. Ometi on see meie šanss. Meie maine ongi Lääne poolt vaadates meie nafta, meie turg, meie olemasolu alus. Edasi mõelge ise, milline võiks välja näha halva mainega Eesti julgeolek.

Mida siis teha? Hangiks parema radari? Või hoopis nii, et äkki ei jookseks üksteist külili teemal, kes saab rohkem linte lahti lõigata, vaid mõtleks, kust tulevad meie poliitikasse ja meediasse teadmised ning kuidas nende hulka suurendada.

Daniel Vaarik

Äris on see juba mõnda aega teada, et ainult ühe eesmärgi suunas uhamine teeb sinust sellise väikese debiilse orava filmist Jääaeg. Ma pean silmas just sellist monomaanset silmaklappidega töörügamist, kus sa ei hooli enam, milline sa välja näed ja mida sust arvatakse. Olen seda ka ise erinevates oludes näinud, et kui organisatsiooni efektiivsemaks reformida, siis ei piisa, kui paned inimesed lihtsalt iga sammu peal ainult raha jälgima. Selle tagajärjeks on, et piltlikult või otseselt viskab su alluv prügi metsa alla, kuna nii on odavam kui  prügilasse viimine ning varem või hiljem lööb see kuskilt valusalt tagasi.

Théodore Géricault, Monomaani portree (mängur), 1822

Teine probleem, mis võib juhtuda on see, et kannatab koostöö. Üksikisikud hakkavad nii öelda isetsema ja lõpuks on sul ettevõtte asemel punt FIE-sid, kes jagavad lihtsalt büroopinda. Selline firma ei tööta eriti hästi ja varsti hakkab kuskilt midagi rebenema, firma võib minna kuskil seadusega pahuksisse, kolistada mööda kriisiämbreid, parimad inimesed lähevad ära ja arengule tuleb lagi ette.

Selleks, et seda ei juhtuks, mõeldi 1980ndate lõpus välja balanced scorecardi mudel, mille alusfilosoofia seisneb selles, et otsene kasumi tagaajamine ei aita kaasa pikaajalise kasumile ning seetõttu peab ettevõttel olema rohkem kui üks mõõdik, mille järgi oma tegevust mõõta. Eesmärgiks on küll ikkagi kasum aga pikema aja jooksul.

Tasakaalustatud tulemusjuhtimine ongi see uks, mille kaudu moodsad ettevõtted on tegelikult ka valmis arvesse võtma mõisteid nagu kvaliteet, keskkond, sotsiaalne vastutus või misiganes neile tundub pikaajaliselt oluline. Muidu nad ei teeks seda ju üldse. Mõnedele on see uus asi, mõned on seda juba ammu teinud, kuid selge on, et mida suurem ettevõte, seda suurem vajadus sellise tasakaalustatud lähenemise järgi.

Nüüd, mis on aga kummaline, on see, et samast asjast pole vist aru saanud kaks olulist institutsiooni Eestis. Nendeks on erakonnad ja ajakirjandus. Või vähemalt häirivalt suur seltskond nende seas. Erakondade puhul on ainsaks mõõdikuks hääl ning ajalehes kahjuks siiani jätkuvalt väga tihti klikk või tellija.

Mul on tunne, et selles ongi mõlemate jaoks väga suur probleem peidus. Seni kuni ajakirjaniku loo mõjukust mõõdetakse ainult 1 kriteeriumiga, jääb ta alati kliki wannabe-ks ning lõpuks kannatab ka kasum. Samasugune poliitik on aga hääle-wannabe. Ma arvan, et esimene asi, mida toimetustes tuleks üle vaadata, on need mõõdikud, mille järgi muutub ajakirjanik edukaks ning neid mõõdupuid peaks olema rohkem kui kaks. Nende seas  näiteks see, et kui palju on ajakirjanik aasta jooksul iseennast arendanud ning muidugi tema lugude mõju avalikule arutelule ning miks mitte ka mingil kujul sotsiaalne vastutus. Täpselt sama erakondadega.

See idee tuli mulle üsna ootamatult, kui me istusime eelmisel aastal pärast Lennart Meri Hõbevalgele pühendatud konverentsi koos Toomas Kiho, Marek Tamme ja mitme teise inimesega ühes kohas ja lõime enne vastuvõtu algust pisut aega surnuks. Toomas Kiho ütles siis, et 1976. aastal ilmunud Hõbevalget võis pidadagi Lennart Meri poliitiliseks manifestiks, mida ta järgis ka presidendina. Niisugune avaldus pani mind mõtlema teiste poliitikute ja nende tekstide peale ning korraga ma sain aru, et kõigil suurtel poliitikutel on olemas vähemalt üks oluline tekst.

Võib muidugi laskuda lõputusse vaidlusse, mis on tekst ja kui paljud poliitikud üldse oma tekste ise kirjutavad, rääkimata sellest, et mis asi ülepea on suur poliitik, kuid ma väidan, et kui poliitik suudab kirjutada teksti, mis on pikem kui kaks lõiku nii, et sellest huvitub ja saab aru kaasaegne valijaskond, siis ta suudab kõike. Sellisel poliitikul pole vaja ennast müüa bussi tagaotsa peal kui margariini.

Head tekstid ei sünni tavaliselt korraga, vaid need ongi sellise poliitiku elu, kogemuste, visiooni ja uskumuste sulam. Need tekstid manifesteerivad poliitikut ennast ja sellepärast on need harva head, kui poliitik pole isiklikult nende teese paika pannud. Lisaks peab ta suutma kõike seda arusaadavalt igapäevakeelde tõlkida. Jah, võib olla on lõplik sõnastus üle lihvitud nõustajate ja toimetajate kaasabil, kuid algne tõuge ja kontseptsioon, see peaks poliitikult endalt tulema.

Teine omadus sellistel tekstidel on see, et nad korduvad ja varieeruvad poliitiku jutus sageli läbi aastate ilma igavaks muutumata. Mitte kinnisidee või mantrana, vaid areneva suunana. See näitab, et poliitik on võimeline oma vaadet ajakohastama ning endaga kaasas kandma läbi erinevate ajalooliste kontekstide, seda pidevalt puhastades, rafineerides ning võib olla ka teatud muudatusi tehes. See tähendabki seda, et poliitikul üleüldse on idee.

Seetõttu on vahel naljakas ette kujutada mõne poliitiku arutlust, et huvitav, mida ma peaksin oma kõnes nüüd seekord rääkima, eelmine kord sai ju räägitud  riigikaitsest juba. Räägime seekord majandusest! Ja kui me selles lõigus räägime midagi kaevuritele, siis võib olla järgmises peaks rääkima ka midagi postiljonidele. Tulemuseks on kõned või artiklid, mis üritavad meeldida kõigile (ja ühtlasi mitte kellelegi!). Kõnepidajad üritavad haakuda mõne moodsa teemaga nagu kuskil rodeol hobuseid taltsutavad farmerid. Peaasi, et kuidagi publikut ära ei tüütaks, peaasi, et oleks värske, isegi kui teemat ei valda ja see peagi sadulast viskab.

Ei ole ma ka näinud, et sellised kõned või muidu tekstid oleksid kuidagi mõjukad. Enamasti on nad sellised “ühelt poolt” ja “teiselt poolt” tekstimassiivid, mis sobivad vaid tapeediks kokku löödavate šampuseklaasidele kõlinale. Nende sisse torgatakse mingeid haletobedaid ja ammu äraleierdatud kujundeid a la “riigikogu pole kummitempel”, “põhiseadusega ei mängita” või muud taolist.

Teemade ohutu konstrueerimine ja sihtgrupiline kombineerimine ei võimaldagi tegelikult kirjutada suuri tekste, sest öeldes midagi seppadele, solvame meditsiiniõdesid ja vastupidi. Selline poliitika ei võimalda öelda välja seda, mida tegelikult mõeldakse, sest kampaaniameeskonnas on nõuandja, kes teatab, et “selline väljaütlemine viiks meilt väliseestlaste või pensionäride hääled”.

Mikrotasandil on sellel nõunikul isegi õigus, kuid ainult korraks. Hääli võib niimoodi ju koguda, isegi valimistel edukas olla, kuid poliitika suurkujusid sellise jõhvimise tulemusel ei sünni. Suurmehed sünnivad siis, kui poliitik on valmis minema oma veendumustega lõpuni. See on raske protsess ja vahel tähendab see talle ka ebapopulaarsust, opositsiooni minekut või muud sellist. Muide, see tähendabki, et poliitika on sulle midagi enamat kui lihtsalt töökoht, kus liisingumakset tasa teenimas käia.

Miks üldse tahta olla poliitika suurkuju, keegi keda nimetatakse riigimeheks? Noh, kui muud põhjust ei leia, siis ehk sobib see, et sellised tegelased võtavad pärast läbimurret elu lõpuni hääli ilma igasuguse pingutuseta. Tõenäoliselt lõpetavad nad ajalooraamatutes ning neid mäletatakse pikalt.

Viimane kord, kui ma Eesti poliitikas midagi tekstisarnast nägin ei olnudki väga ammu ja see oli Jaak Aaviksoo kiri valitsuskaaslastele. Sellest tekstist õhkus teatavat retoorilist musklit, mis koheselt väljendus ka selles, et see lühike kiri tõusis pisut kõrgemale tavalisest blogikaikaveost. Kahjuks tappis selle mõju  mõnevõrra ära nii öelda lekitamistrikk ja kindlasti ei olnud see nüüd ka Jaak Aaviksoo poliitiline manifest, vaid lihtsalt üks päevakajaline sõnavõtt. Kuid midagi selles ütles, et võimalik, et sealkandis on ehk püssirohtu ka manifesti jaoks.

Ma ei mäleta, kes, kuid keegi oli kunagi üllatunud Siim Kallase artiklikogumiku ilmumise järel, et lugedes artikleid, ilmneb, et Kallas on algusest peale justkui sama asja ajanud. Kallast mõnevõrra teades, ei olnud ma ise kuigi rabatud. Lugedes palju ja muutes oma meelt mingisugustes küsimustes, on tema jutus alati kostmas üks refrään, mis ei ole palju muutunud ja mis tundub täna täpselt sama kaasaegne kui 20 aastat tagasi ja mida kokkuvõttes võiks kirjeldada kui intelligentset liberalismi, andku püha Toomla ja Kivirähk mulle andeks, kui ma nüüd midagi valesti ütlesin.

Mainimata on ka Laar ja Savisaar, kes mõlemad on mingis mõttes olnud oma põhitekstides keskmisest järjepidevamad. Rõhutan, põhitekstides, mille juurde ikka ja jälle tagasi tullakse, mitte ilmtingimata igas võimalikus avalduses. Laar oma ajaloomüütide konstrueerimisega ja populariseerimisega ning Savisaar oma SRÜ-tüüpi revanšismiga. Loomulikult, kahjuks või õnneks ei ole lihtsalt teksti olemasolu tasuta pilet suurpoliitikuks saamiseks, sest see ei pruugi lihtsalt inimestele piisavalt sobida ning Laar ja Savisaar suudavad olla siiski pidevalt ka oportunistlikud ja väga laialivalguvad.

Võimalik, et Villu Reiljan oli ka omamoodi tekstiga poliitik, raske öelda, kas need naljad ja segased asjaolud väljendasid mingit laiemat ideed või mitte, jäägu see kellelegi teisele arutada, kuid enamus ülejäänud Eesti poliitikuid on siiski üsna tekstitud. Nad on nagu margariin, mis lihvib parlamendi kiirmenetlusvärki, sealt ilmselt ka reklaamide kujundus. Mis oleks, kui need inimesed hakkaksid oma teksti leidmise nimel tööle? Ma arvan, et see võiks mõne aasta pärast anda mõne märkimisväärse tegelase. Kinldasti ei sünni see kohe, sest idee leidmine, arendamine ja seda väljendama õppimine võtab aega ning neid asju ei saa konsultatsioonifirmast osta.

Häid tekste on maailma poliitikas palju ja nendega tasub tutvust teha. USA praegune president on retooriliselt tugev ning sealne kõnetraditsioon on üldiselt väga tugev. Loomulikult ei piisa Kingi “I Have A Dream” või Kennedy “Ich Bin Ein Berliner” kõnede parafraseerimisest. Poliitiku tekst peab olema originaalne ja vastama geograafilisele, ajaloolisele ja sotsiaalsele kontekstile, muidu jääb sõnum õhku rippuma.

Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et poliitikategelased ei usalda tekste ning neil on hirm, et nad ei suuda neid ise piisavalt hästi luua. Selle tagajärjel on tekstid jäetud nõunike, copy-writerite ja muude selliste inimeste hooleks. Äkki peaksime andma tekstidele siiski veel mõne võimaluse?

Just lugesin eessõna David Bohmi esseele On Dialogue, seal kirjutab keegi Peter M. Senge järgmist:

“The incoherence increases when past meaning is imposed on present situations. As this continues, yesterday’s meaning becomes today’s dogma, often losing much of its original meaningfulness in the process. When this happens collectively, societies become governed by shadows, hollowed out myths from the past applied as inviolate truths for the present. This leads to incoherence on a large scale, patterns of thinking and acting that separate people from one another and from the larger reality in which they are attempting to live.”

Hästi öeldud. Mitte et terve hulk filosoofe seda varemgi poleks öelnud ja ilma et see midagi muudaks.

Kirjutasin Manuel Castellsi raamatust Communication Power pikemalt Varraku raamatublogisse, kuid siia selle kritiseerimise teema alla sobib üks lõik sama raamatu leheküljelt 302:

“Without contesting the images created and projected in the public space by the powers that be, individual minds cannot reconstruct a new public mind, and so societies would be trapped in an endless process of cultural reproduction, walling off innovation, alternative projects and ultimately social change”.

Üheksa aastat tagasi, Milleniumi silla avamisel Londonis, hakkas ehitis inimeste jalge all mõnevõrra tilbendama, mispeale proovisid kõik sillalolijad oma samme seada vastukaaluks nii, et kõikumine väheneks. Tagajärjeks oli veel suurem kõikumine, sest nüüd kõigutas silda juba inimeste püüd seda kambakaupa paigale sundida. Olgugi, et tegemist oli konstruktsiooniprobleemiga, mis hiljem lahendati ja olgugi, et ma toon selle paralleeli naljaga pooleks, on destruktiivse resonantsi probleemi võimalik ka tõsiselt üle kanda kommunikatsiooniprotsessidesse.

Lühike dokumentaalkatke Milleniumi silla probleemist.

Põhimõtteliselt oli Milleniumi silla näite puhul tegemist tavalise tagasisideprotsessiga, kus üritati kompenseerida väliskeskkonnast saadavat signaali, kuid kompenseeriti üle, mille tagajärjel probleem hoopis suurenes. Sarnast nähtus on kirjeldanud ka näiteks Norbert Wiener oma raamatutes Cybernetics ja Human Use of Human Beings. Ta tõi näiteid masinatest, mille asendit pidi väga täpset ja pidevalt muutma umbes nagu laeva tüür või siis õhutõrjekahur.

Kui masinasse on ehitatud tagasisidemehanism, mis kontrollib tema tegelikku asendit ja võrdleb seda soovituga, seejärel muudab masina asendit tahetud suunas, võib juhtuda et tekib ülereageerimise tsükkel, kus masin korrigeerib asendit liiga palju, seepeale on sunnitud seda uuesti korrigeerima, umbes nagu libedal teel libisemisse sattunud autojuht, kes keerab rooli liiga palju paremale, seejärel jälle liiga palju vasakule. Tagajärjeks on masina puhul vibratsioon ja lagunemine ning auto puhul kraavisõit. Selleks, et selliseid asju ei juhtuks, saab masinasse ehitada erinevaid kaitsemehanisme ja kompensaatoreid.

Osalt samadel põhjustel on inimorganisatsioonides ning ühiskonnas laiemalt tarvis kompensaatori rolli. Oleme muide jälle tagasi eelmises postis mainitud Spectatori artikli juures, mis väitis, et kui koos on väga sarnaselt mõtlevad inimesed, siis võivad nad muutuda ebaadekvaatseks või isegi radikaalseks. Ja kaitsemehanismiks siinkohal on eriarvamus ning loomulikult ka selline eriarvamus, mida kuulda võetakse ja mis on väärt seda, et teda kuulda võetakse.

Kogu rahva (isegi ainult näiliselt) ühte sammu astumise tulemuseks võib olla maailma parim laulupidu, kuid uskumatult halb juhtimisotsus… Selleks, et ära hoida ebaadekvaatseid reageeringuid, on tarvis inimesi, kes ei astuks samal ajal, ei vaataks samas suunas, ei teeks sama häält. Nii püsib sild paigal ja tüür sirge. Või mis teie arvate?

Anvar Samost levitab Twitteris aeg ajalt ikka häid linke 181 aastasest Briti kvaliteetajakirjast Spectator.  Tänane link puudutas inimeste radikaliseerumist olukordades, kus nad suhtlevad endale sarnaselt mõtlevate inimestega. See on üks suur probleem, sest nagu lingi avaldamisele järgnenud diskussioonis märkis minu kunagine kolleeg Villu Arak, on inimestel lisaks komme selekteerida välja endale sobivad arvamused ja jätta tähelepanuta need, mis ei sobi nende seniste veendumustega.

Üks parimaid stseene filmist 25th Hour, kus peategelane kallab välja kõik endasse koondunud vimma teistsuguse vastu, kasutades sõna “fuck” umbes 50 korda… ning hoolimata sõimurahest  on see stseen ja kogu film tegelikult ülistus mitmekesisusele.

Kokkuvõttes ei ole inimestel oht äärmuslikele seisukohtadele jõuda mitte ainult sellepärast, et nende naaber arvab nendega täpselt sarnaselt, et teise tänava omad on “väärakad”, vaid ka sellepärast, et me ise otsime endale sobivaid naabreid, kellega meie arvamused juba sarnanevad. Või teine näide – enamus inimesi loeb samu raamatuid samadelt autoritelt, mida nad juba harjunud on lugema ja kuulab oma sõprade arvamusi rohkem kui mittesõprade omasid. Kahjuks ei muuda see meid tingimata adekvaatsemaks faktide hindamisel.

Selle lihtsa diskussiooniga on ümber lükatud üks väga suur sotsiaalpsühholoogiline eksitus, mille kohaselt tõde levib maailmas sirgjooneliselt ning igaüks, kellele on TÕDE näidatud, jääb seda uskuma. Vaata ka eelmise sajandi esimesel poolel levinud hypodermic needle theory kohta. Ja te ei kujuta ette, kui paljud inimesed seda lineaarset teooriat siiani usuvad…

Prooviks nüüd jälle vaadata, kuidas see kõik Eestile kohandub. Ma usun, et Eestil on kindlasti oht erinevate seltskondade radikaliseerumiseks, kuna kapseldumine polariseerivate teemade ümber on üsna tuntav. Mõelgem kasvõi “ristivastaste” ja “ristipooldajate” vahelise vaidluse peale, kus olukord meenutas vahepeal juba religioosset konflikti.

Senikaua kuni eriarvamused on olemas ja toimub nendevaheline infovahetus diskussiooni vormis, on asjad korras, kuid sellest alates, kui eriarvamuste väljendamine muutub võimatuks, keeruliseks või ebasoovitavaks, on ekstremismi tekkimiseks järjekordne tingimus loodud.

Seejuures tuleb kindlasti rõhutada, et ekstremismimonopol pole mingisuguse ühe seltskonna kätes. Oletame, et mingisugused inimesed ajavad ennast väga jõuliselt leili ühe küsimuse teemal, kinnitades üksteisele, et neil on õigus ja kõik kes eksivad, peavad vaikima. Selle peale reageerivad teised vähemalt sama vihaselt, hakkavad kuskil koopas või chatroomis koos käima ja üksteisele kinnitama, et Eestist on saanud ekstremistide pesa ning selle vastu tuleb astuda radikaalseid samme. Tulemuseks ei ole mitte üks punt ekstremiste, vaid lausa kaks. Ja see on meiesugusele väikesele riigile päris õudne unenägu.

Seepärast kutsun ma üles mitte vait olema, kui näete kuskil midagi valesti. Mitte uskuma jutte sellest, et kriitilisel ajal peaks olema mingeid kriitikavabu nurkasid, sest just vaikimisest ja üksteisele kinnitamisest, et kõik on korras, sünnib palju ebaadekvaatsust. Samuti kutsun ma üles olema valmis ka taluma enda või oma lemmikidee pihta suunatud kriitikat eriti kui arvustamine põhineb faktidel ja loogilistel argumentidel. Ainult nii saab säilitada kaine pea ja kaine valitsuse.

Jätkub…