Just lugesin eessõna David Bohmi esseele On Dialogue, seal kirjutab keegi Peter M. Senge järgmist:

“The incoherence increases when past meaning is imposed on present situations. As this continues, yesterday’s meaning becomes today’s dogma, often losing much of its original meaningfulness in the process. When this happens collectively, societies become governed by shadows, hollowed out myths from the past applied as inviolate truths for the present. This leads to incoherence on a large scale, patterns of thinking and acting that separate people from one another and from the larger reality in which they are attempting to live.”

Hästi öeldud. Mitte et terve hulk filosoofe seda varemgi poleks öelnud ja ilma et see midagi muudaks.

Kirjutasin Manuel Castellsi raamatust Communication Power pikemalt Varraku raamatublogisse, kuid siia selle kritiseerimise teema alla sobib üks lõik sama raamatu leheküljelt 302:

“Without contesting the images created and projected in the public space by the powers that be, individual minds cannot reconstruct a new public mind, and so societies would be trapped in an endless process of cultural reproduction, walling off innovation, alternative projects and ultimately social change”.

Üheksa aastat tagasi, Milleniumi silla avamisel Londonis, hakkas ehitis inimeste jalge all mõnevõrra tilbendama, mispeale proovisid kõik sillalolijad oma samme seada vastukaaluks nii, et kõikumine väheneks. Tagajärjeks oli veel suurem kõikumine, sest nüüd kõigutas silda juba inimeste püüd seda kambakaupa paigale sundida. Olgugi, et tegemist oli konstruktsiooniprobleemiga, mis hiljem lahendati ja olgugi, et ma toon selle paralleeli naljaga pooleks, on destruktiivse resonantsi probleemi võimalik ka tõsiselt üle kanda kommunikatsiooniprotsessidesse.

Lühike dokumentaalkatke Milleniumi silla probleemist.

Põhimõtteliselt oli Milleniumi silla näite puhul tegemist tavalise tagasisideprotsessiga, kus üritati kompenseerida väliskeskkonnast saadavat signaali, kuid kompenseeriti üle, mille tagajärjel probleem hoopis suurenes. Sarnast nähtus on kirjeldanud ka näiteks Norbert Wiener oma raamatutes Cybernetics ja Human Use of Human Beings. Ta tõi näiteid masinatest, mille asendit pidi väga täpset ja pidevalt muutma umbes nagu laeva tüür või siis õhutõrjekahur.

Kui masinasse on ehitatud tagasisidemehanism, mis kontrollib tema tegelikku asendit ja võrdleb seda soovituga, seejärel muudab masina asendit tahetud suunas, võib juhtuda et tekib ülereageerimise tsükkel, kus masin korrigeerib asendit liiga palju, seepeale on sunnitud seda uuesti korrigeerima, umbes nagu libedal teel libisemisse sattunud autojuht, kes keerab rooli liiga palju paremale, seejärel jälle liiga palju vasakule. Tagajärjeks on masina puhul vibratsioon ja lagunemine ning auto puhul kraavisõit. Selleks, et selliseid asju ei juhtuks, saab masinasse ehitada erinevaid kaitsemehanisme ja kompensaatoreid.

Osalt samadel põhjustel on inimorganisatsioonides ning ühiskonnas laiemalt tarvis kompensaatori rolli. Oleme muide jälle tagasi eelmises postis mainitud Spectatori artikli juures, mis väitis, et kui koos on väga sarnaselt mõtlevad inimesed, siis võivad nad muutuda ebaadekvaatseks või isegi radikaalseks. Ja kaitsemehanismiks siinkohal on eriarvamus ning loomulikult ka selline eriarvamus, mida kuulda võetakse ja mis on väärt seda, et teda kuulda võetakse.

Kogu rahva (isegi ainult näiliselt) ühte sammu astumise tulemuseks võib olla maailma parim laulupidu, kuid uskumatult halb juhtimisotsus… Selleks, et ära hoida ebaadekvaatseid reageeringuid, on tarvis inimesi, kes ei astuks samal ajal, ei vaataks samas suunas, ei teeks sama häält. Nii püsib sild paigal ja tüür sirge. Või mis teie arvate?

Anvar Samost levitab Twitteris aeg ajalt ikka häid linke 181 aastasest Briti kvaliteetajakirjast Spectator.  Tänane link puudutas inimeste radikaliseerumist olukordades, kus nad suhtlevad endale sarnaselt mõtlevate inimestega. See on üks suur probleem, sest nagu lingi avaldamisele järgnenud diskussioonis märkis minu kunagine kolleeg Villu Arak, on inimestel lisaks komme selekteerida välja endale sobivad arvamused ja jätta tähelepanuta need, mis ei sobi nende seniste veendumustega.

Üks parimaid stseene filmist 25th Hour, kus peategelane kallab välja kõik endasse koondunud vimma teistsuguse vastu, kasutades sõna “fuck” umbes 50 korda… ning hoolimata sõimurahest  on see stseen ja kogu film tegelikult ülistus mitmekesisusele.

Kokkuvõttes ei ole inimestel oht äärmuslikele seisukohtadele jõuda mitte ainult sellepärast, et nende naaber arvab nendega täpselt sarnaselt, et teise tänava omad on “väärakad”, vaid ka sellepärast, et me ise otsime endale sobivaid naabreid, kellega meie arvamused juba sarnanevad. Või teine näide – enamus inimesi loeb samu raamatuid samadelt autoritelt, mida nad juba harjunud on lugema ja kuulab oma sõprade arvamusi rohkem kui mittesõprade omasid. Kahjuks ei muuda see meid tingimata adekvaatsemaks faktide hindamisel.

Selle lihtsa diskussiooniga on ümber lükatud üks väga suur sotsiaalpsühholoogiline eksitus, mille kohaselt tõde levib maailmas sirgjooneliselt ning igaüks, kellele on TÕDE näidatud, jääb seda uskuma. Vaata ka eelmise sajandi esimesel poolel levinud hypodermic needle theory kohta. Ja te ei kujuta ette, kui paljud inimesed seda lineaarset teooriat siiani usuvad…

Prooviks nüüd jälle vaadata, kuidas see kõik Eestile kohandub. Ma usun, et Eestil on kindlasti oht erinevate seltskondade radikaliseerumiseks, kuna kapseldumine polariseerivate teemade ümber on üsna tuntav. Mõelgem kasvõi “ristivastaste” ja “ristipooldajate” vahelise vaidluse peale, kus olukord meenutas vahepeal juba religioosset konflikti.

Senikaua kuni eriarvamused on olemas ja toimub nendevaheline infovahetus diskussiooni vormis, on asjad korras, kuid sellest alates, kui eriarvamuste väljendamine muutub võimatuks, keeruliseks või ebasoovitavaks, on ekstremismi tekkimiseks järjekordne tingimus loodud.

Seejuures tuleb kindlasti rõhutada, et ekstremismimonopol pole mingisuguse ühe seltskonna kätes. Oletame, et mingisugused inimesed ajavad ennast väga jõuliselt leili ühe küsimuse teemal, kinnitades üksteisele, et neil on õigus ja kõik kes eksivad, peavad vaikima. Selle peale reageerivad teised vähemalt sama vihaselt, hakkavad kuskil koopas või chatroomis koos käima ja üksteisele kinnitama, et Eestist on saanud ekstremistide pesa ning selle vastu tuleb astuda radikaalseid samme. Tulemuseks ei ole mitte üks punt ekstremiste, vaid lausa kaks. Ja see on meiesugusele väikesele riigile päris õudne unenägu.

Seepärast kutsun ma üles mitte vait olema, kui näete kuskil midagi valesti. Mitte uskuma jutte sellest, et kriitilisel ajal peaks olema mingeid kriitikavabu nurkasid, sest just vaikimisest ja üksteisele kinnitamisest, et kõik on korras, sünnib palju ebaadekvaatsust. Samuti kutsun ma üles olema valmis ka taluma enda või oma lemmikidee pihta suunatud kriitikat eriti kui arvustamine põhineb faktidel ja loogilistel argumentidel. Ainult nii saab säilitada kaine pea ja kaine valitsuse.

Jätkub…

Pool aastat tagasi avaldasin loetelu kavalatest poliitilistest keerutamisvõtetest. Aeg on edasi arenenud, duubelvalimisaasta on täies hoos ning igasuguseid uusi näiteid muudkui tuleb. Siin siis täiustatud loetelu, millega on tore vastu minna kohalikele valimistele (kolm uuemat tehnikat lõpus, muu tekst läbivalt toimetatud).

Pablo Picasso, 1921. “Kolm muusikut” (keskel arlekiin). MoMA, New York.

Tehnika 1. “Sa pole ise parem”.

Läbi aegade on seda kõlanud kõige rohkem Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suust. “Laar tegi ka” või “vaadake parem, mida Ansip teeb,” on verbaalsed kilbid, millelt kipuvad eemale põrkuma kõik kriitikakivid. Samasugust võimalust kasutas Keskerakond eelmise aasta lõpus Kapo tegevuse naeruvääristamiseks, tuues välja mõned nende möödalaskmised, kuid vaadates süstemaatiliselt mööda enda omadest.

Loogikaviga: On loogiliselt vigane eeldada, et teistel erakondadel, Kaitsepolitseil või Prokuratuuril pole pärast mõnda möödalasku enam kunagi moraalset õigust kellelegi midagi ette heita. Kui vaatame sellist käitumist tavainimese seisukohalt, siis võiks see umbes nii kõlada: “Mis õigus on politseil uurida, kas ma panin naabri krundilt ehitusmaterjali pihta, kui ma lugesin just täna ajalehest, et üks politseinik ületas kiirust? Ma ei allu enam kunagi politseinikest kiiruseületajate provokatsioonidele!”

Lahendus: Jätkata küsimuste küsimist ning esitada küsimus täpsemalt ja uuesti. Näiteks “eeldades, et üks politseinik tõesti kiirust ületas ja eeldades, et kõik politseinikud pole alati käitunud seaduskuulekalt, tahaksime ikkagi teie käest küsida, kas te varastasite eile naabri krundilt ehitusmaterjali?”.

Tehnika 2. “See on valimisvõitlus”

Kui tihti kuuleme, kuidas poliitik teatab, et mingi süüdistus on “osa valimisvõitlusest.” Samas ei märgata, et subjekt isegi ei ürita rääkida süüdistuse tegelikust sisust.

Loogikaviga: Isiku väidet analüüsides jõuame justkui järeldusele, et valimisvõitluse käigus esitatud väited on 100 protsenti valed. Sellisel juhul on ju 100 protsenti valed ka tema enda valimislubadused? Samas on hämmastav, kui kergesti meedia sellelaadse pareeringu peale õnge läheb. Justnagu valimisvõitluse käigus ei võiks esineda ka tõeseid argumente.

Lahendus: Küsida “kas valimisvõitlus teeb iga väite silmapilkselt valeks?”

Tehnika 3. “Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!”

See on üks Edgar Savisaare lemmikmeetod, mida esmakordselt nägime aastaid tagasi, taustaks lahtimurtavate võilao uste ragin. See on siiamaani edukalt arsenalis. “Ma ise kohtusin härra X-iga ning ma võin teile kinnitada, et…” või siis “Ma käisin isiklikult täna hommikul pealinna tänavail jalutamas, ning võin teid veenda selles, et autod sõitsid tööle normaalselt…” kõmmutatakse välja selleks, et veenda, et mingisugust probleemi Y pole olemas.

Loogikaviga: Inglise keeles on väljend “the absence of evidence is not the evidence of absence” ehk siis “tõendite puudumine pole nende puudumise tõendus” ning ütleme nii, et ühe inimese vaatlus ongi lihtsalt ühe inimese vaatlus, mitte veenev tõestus.

Lahendus: Parim relv on teadmised ja kodutöö. Kasuta arve, statistikat, tee eeltööd ning esita küsimusi küsides täpseid fakte (toimib muide ka nende poliitikute vastu, kes kasutavad valikulist statistikat mõne väite tõestuseks).

Tehnika 4. Oma meediakanal.

Juba Lenin ütles, et revolutsiooni õnnestumiseks tuleb enda kätte haarata telegraaf ja sillad. Berezovski ja Putini kunagine koostöö viimase imidži kujundamisel on Savisaarele samuti sügava jälje jätnud. Ühegi teise erakonna puhul Eestis pole soov oma meediat luua olnud nii meeleheitlik kui Keskerakonna puhul. See väljendub paljudes detailides, alates pealinna infokanalite kasutamisest erakonna huvides, eksperimentidest hiljuti hingusele läinud Kalev Sport kanaliga kuni maksumaksja raha eest rämeblogijate tasustamiseni. Oleme näinud, kuidas proovitakse rajada meediasüsteemi, mis oleks täielikult lojaalne ühele erakonnale. Muide, tasub tähele panna, et erakond ise õigustab oma “meediaimpeeriumit” sellega, et neil puudub tavameedias sõnaõigus ning muu meedia on teiste erakondade “kontrolli all”.

Loogikaviga: Selline süsteem saab toimida vaid suletud ühiskonnas ning soovitavalt peaks puuduma riigis ka internet.

Lahendus: Õnneks laheneb see olukord iseseisvalt, kuigi kulukalt maksumaksjale.

Tehnika 5. “Kes lekitas?”

See on põhiliselt reformierakondlik tehnika. Selle kohaselt on iga süütegu andeksantav, kui info on lekitatud “eeskirjade vastaselt”. Mäletame, kuidas mõne aasta eest pöördusid tõsised süüdistused majandus- ja kommunikatsiooniminister Atoneni suunas hoopis ägedaks uurimistegevuseks teemal “kuidas sai selline info üldse avalikkuse ette jõuda?”. Selle teema puurimise peale kulutati võimsalt auru … nii jäigi ja millegipärast läks meedia selle peibutusmulaaži õnge ja asus samuti nuputama, et pagan küll, kes siis lekitas?

Loogikaviga: Kui väide ise vastab tõele, tegemist on eetikavastase teoga, kas siis on enam tähtsust, kes lekitas? USA-s on käibe mõiste “whistle-blower”, mida kasutatakse isikute kohta, kes on näinud midagi ebaseaduslikku ning valmis sellega avalikkuse ette tulema. On juhtumeid, kus käsitletatakse selliseid inimesi tagantjärele isegi kangelastena (Linda Tripp välja arvatud).

Lahendus: Mitte lasta ennast eksitada mulaažpartidest. Vaadata ka filmi “The Insider” (http://www.imdb.com/title/tt0140352/)

Tehnika 6. Kaikamees kallale

Igal erakonnal on mingi kaikavend, kes ei kuulu erakonna esimesse ringi, kellel on üpris tugev maine vähemalt erakonna enda valijate seas ning kellel on kas blogi või siis mingi tekste kirjutav juhtmejupp kuskil ning kes saadetakse radikaalsete sajatustega rindele, kui asjad kurjaks lähevad. Selline kuju kargab ootamatus kohas nurga tagant välja ja annab oletatavale vastasele verbaalse nuiaga vastu pead. Tekib segadus ja arutelu, et “kuidas ta nii võis” või et “mida ta siiski tegelikult öelda tahtis”. Sellise tegelase puhul on mitu “head” omadust, kuna ta ei ole tavaliselt vastutaval ametikohal, siis saab “ametlik erakond” temast vajadusel kergesti taanduda ning seetõttu on tal võimalik lubada endale piiripealsemat sõnastust. Samas on meedia harjunud tema blogi või sõnumeid lugema, tal on piisavalt kõva mõju uudistele ja kommentaaridele. Kui hästi läheb, suudab kaikamees vaidluse ajada absurdi ning avalikkuse tähelepanu hajub poriloopimisse. Detsembris tõin tuntumate kaikameestena esile Jürgen Ligi Reformierakonnast ja Ain Seppiku Keskerakonnast, see tekitas vastukajasid ning mitmed kommentaatorid väitsid, et ei Seppik ega Ligi ei ole siiski puhtakujulised kaikamehed. Võib olla ei ole, ehk on Keskerakonna kaikamees pigem naine – Evelyn Sepp ja Jürgen Ligi on pärast Kalle Muulile tikkude soovitamist haaranud rolli, kus kaigast tuleb rakendada hoopis oma koalitsioonikaaslaste kasinusele sundimiseks.
Nagu ka eelmine kord mainisin, võib kaika ministriks saada uuele mehele üle anda nagu teatepulga. Tookord tõin näiteks Rein Langi muutumise rahulikumaks pärast ministiks saamist.

Loogikaviga: Kaikamees ei ole vastutaja, seega on viga ajada tema kommentaare segi erakonna ametlike seisukohtadega.

Lahendus: Mitte tsiteerida kaikamehe blogi igal võimalusel, vaid minna raskema vastupanu teed ning hankida kommentaarid tegelikelt vastutajatelt.

Tehnika 7. Seostumine millegi süütuga.

Kui Mart Laar lõpuks tunnistas üles, et ta tõepoolest Edgar Savisaare pildi pihta püssi lasknud on, siis kogu skandaali kokkuvõttes, ütles ta peale vabanduste veel ka järgmist: “Eks see minu poisikeselik temp oli.”

Loogikaviga: Lapseliku omaduse lisamine eetikavastasele teole, ei tohiks tähelepanu kõrvale juhtida tegelikult probleemilt, milleks tollel hetkel ei olnud mitte ainult voodoo praktiseerimine oponendi pildiga, vaid ka valetamine.

Lahendus: Mitte kaasa minna pakutud siltidega ning nimetada asju õigete nimedega.

Tehnika 8. (UUS!) Naljaks pööramine.

Paljud mäletavad, kui raske oli Villu Reiljanile midagi ette heita, sest tal oli alati pisike nali taskust välja tõmmata. Kui ta kiirust ületades vahele jäi, siis sai öelda, et “tee oli allamäge ja tuul tagant” või midagi sarnast. Keskerakond on samuti päris palju naljaks pööramist kasutanud, tuletame meelde, et kunagise lindiskandaali ajal marsissid keskerakondlased oma kongressile linte lehvitades ja hiljem, kui aga avalikult räägiti vastuoludest ja lõhest Keskerakonnas, tehti rongkäik, millel kanti suurt kalakujutist kirjaga “Keskerakonna lõhe”.

Naljaks pööramine on vägev tehnika, sest see on segu seostumisest millegi süütuga ning järgmisest tehnikast nimega reductio ad absurdum,  mis kokkuvõttes suudab ära tappa igasugus normaalse avaliku arutelu, kuna nali vabastab, sunnib ennast kordama ning juhib mõtted mujale.

Legendi järgi oli üks Prantsuse väepealik kunagi küsinud Picassolt, et millisesse maskeerimismundrisse riietada sõdurid, et neid oleks kõige vähem märgata. “Riietage nad arlekiinideks,” ütles Picasso. Nali maskeerib hästi, kuid selle taga võib olla kavalpea, kelle eesmärgid on kaugel sellest, et olla süütud. Muide, loomulikult ei ole naljaks pööramise tehnika kuidagi ainult poliitikute pärusmaa. Sellega tegelevad näiteks ka piinlikku olukorda sattunud avaliku elutegelased äripõllult. Kes meist ei mäletaks, kui palju nalja sai Rein Kilgi “füüri laskmise” jutu peale omal ajal.

Loogikaviga: Nali juhib tähelepanu kõrvale tegelikult probleemilt.

Lahendus: Paljastada tehnika seda kirjeldades. Näiteks “Poliitik X üritas vastustest kõrvale põigelda teemat naljaks pöörates, kuid jättis vastamata küsimustele a, b, c…”. Samuti tuleks küsimust korrata nii kaua kuni naljatuju üle läheb.

Tehnika 9. (UUS!) Reductio ad absurdum.

Reductio ad absurdum ehk vastaspoole argumendi absurdiks pööramine on tehnika, mis arendab mingit ideed edasi nii kaugele, et see muutub jaburaks ning sellega üritab väitja tõestada, et just seda vastane tahtiski öelda. Üks hea näide ammusest ajast pärineb Rahandusministeeriumi kunagiselt kantslerilt Agu Lellepilt, kes telesaates Foorum väitles Maksumaksjate Liidu esindajaga eelarve läbipaistvuse teemadel. Ühel hetkel haaras Lellep kollaste kaantega eelarve brošüüri, hoidis seda kaamera ees ja küsis: “no kui läbipaistev see peab olema, kas see raamat peaks praegu läbi paistma või?” Selline võte näitab vastaspoolt tobedana ning kõigile on selge, et keegi pole kunagi oodanud, et eelarvedokument ise peaks läbi paistma.

Loogikaviga: Antud juhul asus kantsler rääkima materjali läbipaistvusest, kuigi jutt käis tegelikult dokumendi selgesõnalisusest ning ammendavusest, kasutades ära sõnalist sarnasust, viis esineja jutu juba uue teema peale ning seega käitus eksitavalt.

Lahendus: Juhtida tähelepanu, et esineja räägib juba uuest asjast ning tulla taas vana teema juurde tagasi.

Tehnika 10. (UUS!) “Pärast kaklust rusikatega ei vehita!”

Tihti kuuleme seda, et mingisugune asi on juba tehtud ning enam pole midagi parata. “Milleks pärast kaklust rusikatega vehkida?” küsivad asjaosalised sellise näoga nagu oleks kriitikud toas valju häälega röötsatanud või muidu mingit kirjutamata reeglit rikkunud. See tühi, kuid moraalitsev ütlus pakub aga üllatavalt tõhusat kaitset arhitektuuri-, seadusloome- ja muudes valdkondades tehtud rumalate otsuste eest.

Loogikaviga: Esiteks on arutelu ja kriitika taandamine kaklusele juba ise eksitav metafoor. Nimetades arutelu kakluseks, on asjaosalised vaikimisi väitnud seda, et mõttevahetus=sõda ning sellest tuleneb paljuütlev järeldus, et sõda (ehk mõttevahetust) tuleb ju vältida. Teiseks võib pärast kaklust rusikatega vehkida küll, kui kaklus pole korralikult lõpuni viidud ning kolmandaks ja kõige tähtsamaks, kui eeldada, et juba tehtud asju ei tohi kritiseerida, propageerime sellist poliitikat, mille eesmärgiks on vead võimalikult kiiresti ellu viia. Neljandaks, kui me pärast otsuste elluviimist neist enam kriitilises võtmes ei räägi, süvendame ju võimalust, et halbu otsuseid tehakse üha veel ja veel ning me ei õpi neist mitte kunagi.

Lahendus: “Vehkida pärast kaklust rusikatega”, kuid teha seda ratsionaalselt, hästi läbimõeldult ning faktidele tuginedes.

Kokkuvõtteks

Ma ei välista, et ka seekordne loetelu põnevatest väitlusnippides ei jää viimaseks. Nagu esimeses väljaandes nentisin, nendin ka täna, et  nende tehnikate populaarsuses pole süüdi ainult erakonnad. Probleem on selles, et need tehnikad on läbi aastate töötanud, me ise laseme neil töötada ning see on kivi nii ajakirjanike kui ka valijate endi kapsaaeda.

Wolfgang Drecshler

This past Wednesday, I attended a conference at the German Bundesbank on lessons from past financial crises for the current one, and there was one quite amazing consensus regarding the US, England, Germany and Japan: Crises can perhaps not be avoided, but they can be managed well – which always entails bold leadership – or managed badly, and this makes all the difference regarding their severity and duration.

The current crisis is hitting Estonia hard, things will get worse (if you think that’s not the case, don’t bother reading on), and so good crisis management is certainly required. This is not so easy, however, because it would have to be based on acknowledging that many beloved old beliefs, including that in a specific kind of free market absolutism and in the stability of the Kroon, were perhaps appropriate for past times but certainly are wrong now. Too many biographies, too many identities hinge on those beliefs, especially within the current political-economic leadership. And anyone in Estonia opting for any policy whatsoever is attracting the e-idiots and their accusatory tirades of Communism and betrayal.

This might be overcome, and it should be, because doing nothing or wrong things is certain to prolong and worsen the crisis, and Estonia is not in a situation where this can be afforded. However, even beyond politics, the country is stuck between a rock and a hard place in many respects: All possible measures are genuinely ambivalent, i.e. they have good and bad effects at the same time – salary cuts, for instance, could make the country externally more competitive (unless other countries follow the same policies), but ruin domestic consumption demand and produce losses for domestic industry, leading to actual job losses.

So, what is called for is to steer the boat between Scylla and Charybdis, the two sea monsters, which – as is told in the Odyssey – sadly cannot be done without some serious sacrifice. The point is to minimize the costs, so what is needed is a moderate and synergetic plan, i.e. one that groups a few measures that by themselves would not be sufficient, but that when pursued together might not ruin too much, both economically and socially, while decisively helping the economy. It should be designed to balance the finances and return trust and confidence in the country internally and externally, and to avoid social unrest and other bad consequences. In short, what is needed is bold action in implementing fairly moderate and politically still realistic measures.

Odysseus in front of Scylla and Charybdis. (Füssli, Johann Heinrich, 1794-1796)

The basis is, again, the insight that Estonia’s finances are currently basically unsound and cannot be redeemed just by waiting, that the crisis will last not weeks or months but years and that most Estonians will experience losses both in income and property. This cannot be prevented anymore, but it can be significantly reduced. (For most of those with loans in non-Kroon currencies, this is a no-win situation: They will either lose because of devaluation or because of income loss, but lose they will.)

With this in mind, I would propose the following five measures, which I will not explain in detail, because by now anyone interested should know the reasons and implications [but I have been persuaded to add some broad-brush explanatory hints in brackets]:

1. The Kroon is devalued as soon as possible by 15% towards the Euro but maintained as pegged. [This is a very necessary but in the end very minor devaluation that is below the psychologically important barrier of 20% - it will adjust the nominal value of the currency towards the real value while maintaining the sacred cow of the peg. Harsh, yes, but shoulderable.]

2. Salaries are frozen for four years. (If this does not suffice, they could be cut by up to 15% as well, but freezing should do.)
a. The date of freezing is 1 September 2008.

b. This only concerns salaries in excess of EKR 10,000.

c. Government salaries are frozen directly; private-sector salary increases are taxed at 80% to the extent that this is technically possible.

[Together with 1., this is less severe than only salary cuts or only devaluation would be, because of true synergy effects. This is not far from what is happening already, partially less so; it is necessary, however, to guarantee the point internationally and to set the mood and perspective internally. It is also key to avoid or limit inflation and thus work towards the Euro.]

3. The government will create an institution that will take over from lenders all housing (of generously appropriate size) lived in as first residence by citizens or residents who cannot pay their mortgage anymore, so that the otherwise soon-former owners can continue living there for an affordable rent and with the goal to eventually repurchase them. [This is to soften the blow with the worst social consequences, though many of those in non-Kroon real estate debt have only themselves to blame.]

4. Aid and loans by IFI’s or the EU etc. to the State will only be used for infrastructure and the most basic life-quality – preserving measures (‘net of decency’), not for any running costs beyond that. Aid and loans that are linked to policy impositions, including cutting public expenditures, are not accepted. [The IFI’s do not have a good track record in actually helping failing economies. On the other hand, running a government on outside funding has never worked for long. Still, a minimum ‘net of decency’ needs to be preserved, because otherwise, what would be the State’s raison d’être at all?]

5. If State income will be too low to cover all costs, cuts will be made completely across the board of expenses, with no sections spared except those mentioned in point 4. [So as to have the burden shouldered by the entire society which, and whose priorities, is mirrored in the budget already.]

This is actually not a ‘Left’ plan but quite a (classically) Conservative one; it is one that tries to maintain as much from the current order and social arrangement as at all possible, and it tries not to penalize the ‘good guys’ too much. And it is based on a well-working public sector, so it assumes that any nitwit plans to cut it under the pretense of saving money (which never works) are shelved right away as well. It’s also not a plan for growth – such a plan would have to entail serious thinking about industrial and innovation policy as well as public finance, including taxation – but one to ‘stop the bleeding’, nor does it address all problems at hand. Most crucially, this plan can work now, but not anymore once the situation in Estonia and/or around it will get worse, which it will soon enough if nothing is done.

Will something like that be done? Even though I tried hard to be realistic and to take the mood in Estonia into account, I fear that even something like that would still be judged as too radical, partially people are told or are telling themselves that things are not so bad, while they are actually worse. But sometimes scenarios and situations change abruptly, sometimes even the attitudes and insights of those already in power, prompted by times and circumstances. Hopefully, this will happen sufficiently swiftly, because the time for the bold leadership that has always been the hallmark of sound crisis management is now, and now is the time when a moderate policy such as the one proposed can still be pursued with considerable hope of success. Later it will be too late, as can be seen from the Latvian case.

Hiljuti suutis peaminister Ansip iseendale vastu rääkida umbes 1 minuti jooksul, süüdistades valitsuse pressikonverentsil rahandusminister Padarit pealiskaudsuses materjalide esitlemises kabinetinõupidamisel. Kui Padar ennast samale kohtumisele viidates kaitsma asus, leidis Ansip, et nimetatud nõupidamise meenutamine ei ole sugugi ilus tegu:

” No Iva­ri, mis sa nüüd siis prae­gu ütle­sid? Mi­nu mee­lest ei ole ilus siin kaa­me­ra­te ees ha­ka­ta se­da möö­du­nud ka­bi­ne­tiis­tun­git veel kord rep­ro­dut­see­ri­ma.”

Peaminister Andrus Ansipil on segaseid ja vastuolulisi avaldusi tegeva poliitiku kuulsus. Ei saa öelda, et Laaril või Savisaarel samasugust probleemi pole, kuid Ansipile on vastuolulisus saanud lausa keskmiseks nimeks. Muide, on inimesi, kes peavad meie riigi juhi meelemuutusi isegi õppimisvõime ja tarkuse tunnuseks.

“Ivari, ära nüüd aja hullu juttu!” Pilt: Postimees.

See teema on mul ammu mõttes kripeldanud, et kui adekvaatne ma ikkagi ise Ansipi hindamisel olen. Heitsin siis pilgu peale Andrus Ansipi erinevatele peaministriperioodidele, et oma mälu värskendada ja aru saada, kui palju peaminister siis iseendale üldse vastu räägib. Kokku vaatasin läbi 1500 erinevat kajastust Eesti ajalehtedes, põhiliselt Eesti Päevalehes. Annan väikese ja ilmselt mitte täiesti ammendava ülevaate sellest, mis ma leidsin.

1. Kristiina Ojulandi juhtum

Andrus Ansip oli veel majandus- ja kommunikatsiooniminister, kui lahvatas tüli Reformierakonna ja Res Publica vahel. Põhjuseks olid välisminister Kristiina Ojulandi ametiajal Välisministeeriumist kaduma läinud salajased dokumendid. Veel enne kui Ansip jõudis asjaoludega tutvuda, teatas ta ta 6. veebruaril kategooriliselt, et tal ei ole mõttessegi tulnud välisministrit välja vahetada.

“Minu teada ei ole välisministril mingit süüd seoses dokumentide kadumisega,” põhjendas Ansip. (EPL, 07.02.05).

Sõnade söömine saabus juba nädala pärast, kui Ansip oli sunnitud tunnistama, et “Ma ei välista, et oleksin selles olukorras ise tagasi astunud, kui ma olnuksin välisminister”. (EPL, 14.02.05)

2. Tõnis Palts ja Savisaared

Värske peaministrina läks Ansip kiiresti tülli tolleaegse Tallinna linnapea Tõnis Paltsiga, pidades teda isegi sedavõrd väärituks partneriks, et keeldus temaga Tallinna päeval kohtumast. Tema etteheiteks oli, et Palts ei olnud Reformierakonda piisavalt informeerinud oma probleemidest Maksuametiga. Ansip ütles siis järgmist:

«Palts ei peaks jätkama Tallinna linnapeana. Tallinn väärib ausat linnapead.»(EPL, 14.05.05).

Võimalik, et Ansipi väites oli mingisugune iva. Hoolimata sellest, et Tõnis Palts oli Maksuametile vaidlusaluse summa osas teinud ettemakse ning ta mõisteti mõni aeg hiljem kohtus lõplikult õigeks, võis Ansipil olla põhjust talle etteheiteid teha Maksuameti juhtumi kohta ebatäpse info edastamise eest.

Hoolimata võimalikust ivast, meenutagem, Ansip leidis lausa, et Palts peaks ametist lahkuma. Sedavõrd terav hinnang läheb vähemalt sama teravasti vastuollu Ansipi edasise võimetusega anda ükskõik milliseid eetilisi hinnanguid sellele, kui Edgar Savisaar määras omaenda abikaasa Vilja Savisaare Tallinna Sadama nõukogusse või kui jutuks tuli Edgar Savisaare kahtlasehõnguline majaafäär Keila Joal.

Vilja Savisaare juhtumi kohta arvas Ansip järgmist:

“Olu­line on see, et prokuratuur ei ole selles küsimuses pidanud vajalikuks menetlust alustada, samuti mitte kaitsepolitsei.” (EPL, 04.08.05)

Kahtlane kinnisvaratehing Keila Joal. Pilt: Postimees.

Edgar Savisaare korruptsioonihõnguliste tehingute kohta keeldus Ansip korduvalt ja järjekindlalt seisukohta võtmast nentides, et seisukoha peavad võtma uurimisorganid. Kuidas siis on? Paltsi kohta võis võtta väga selgeid seisukohti aga Savisaarte kohta ei võinud?

3. Öösel ja kraanaga

See on üks tuntumaid Ansipi vastuolusid. Juunis 2006 ütles ta Riigikogus:

“Ma ei kujuta ette, et keegi võiks minna Tõnismäele ja ööpimeduse varjus kraana konksu otsa riputada pronkssõduri ja sellega kuhugi ära sõita. See pole õigusriigile kohane lahendus.” (Postimees, 29.06.06).

Ometi helistas Andrus Ansip meedia teateil vähem kui aasta pärast isiklikult öösel kraanajuhi välja, et kuju ööpimeduses teisaldada. Meelemuutust põhjendati ootamatu vägivallaga tänavatel.

4. Euro juhtum

Mida selgemaks sai, et Eesti 2007ndaks aastaks eurot ei saa, seda rohkem püüdis ka peaminister seda vaikselt siin-seal välja öelda. Uudise ise esimesena väljakäimine võimaldas juga paremini kontrollida ning ega opositsiooni valimiseelsed katsed kedagi vastutama panna eriti kuhugi ei jõudnud. Valimisteemana tappis euro ära rahvuslik ärevus, mida eriti kõvasti toitsid kasvavad pinged Tõnismäel.

Siiski juhtus üks huvitav intsident parlamendis, kus sotsiaaldemokraat Eiki Nestor küsis infotunnis Ansipilt, kas peaminister on valmis tagasi astuma juhul, kui selgub, et Eesti ei ühine järgmise aasta alguses euroga.

Ansip vastas:

“Kui peaministril on mingisugune süülisus, kui ta on jätnud midagi tegemata, mida ta oleks pidanud tegema, siis ma pean seda [tagasiastumist] täiesti loomulikuks” (EPL, 15.04.06).

Seda tõlgendati opositsiooni poolt väledalt kui peaministri soovi vastutada ja vajadusel tagasi astuda suutmatuse tõttu riiki eurokursile tüürida. Ansip ehmus ning hilisemas vestluses Postimehega tegi ta juba selliseid oravahaake, et pealtvaatajail hakkas silme ees virvendama:

«Minu jätkamine või mittejätkamine peaministri ametis ei ole absoluutselt seotud sellega, kas Eesti läheb 2007. aasta 1. jaanuarist eurole üle või mitte,» kinnitas Ansip. Riigikogu infotunnis mainitud «süülisuse» kohta ütles Ansip, et pidas selle all silmas mingeid konkreetseid süütegusid.«Kui mina peaministrina lähen näiteks vales kohas üle tee ja põhjustan sellega raske liiklusõnnetuse, siis ma loomulikult astun tagasi,» selgitas Ansip. (samas)

Vaadates Savisaarte juhtumeid ja Ansipi arusaama, et vastutama peab ainult mingisuguste reaalsete/füüsiliste süütegude eest ning lubadused ja eetika ei ole väga tähtsad, ei ole midagi imelikku, et samal ajal juurdus avalikkuses üha enam termin nimega JOKK.

5. Hinnangud majanduse kohta

Ansip on ise tunnistanud, et eksis Eesti majandusliku olukorra hindamisel, kuid artiklites kaevamine toob välja tänastes oludes ikka päris põnevaid pärle. Septembris 2005 leidis Ansip näiteks, et tollel hetkel Töötukassas asunud 1,7 miljardit krooni ei lähe mitte kunagi vaja. Ta lisas:

“Selleks, et see summa aastaga ära kulutada, peaks tööpuudus Eestis olema nii suur, et meil ei oleks seda riiki enam.” (EPL, 22.09.05).

Kindlasti ei osanud Eestis keegi uskuda, et vaid mõne aasta pärast läheb kogu raha vaja, kuid see statement heidab siiski pisut valgust Ansipi iseloomule. Sel hetkel on näha, et ta on enesekindel, ei usu, et kunagi midagi võiks viltu minna ning usaldab oma kõhutunnet piisavalt, et selle põhjal suure mõjuga avaldusi teha.

2007. aasta valimiste lävel peaminister lausa praalis heatujuliselt ning lubas julgelt pensione tõsta:

“Mis me keerutame, Aivar (Sõerd-toim) tegelikult teab, et sotsiaalmaksu laekumine saab prognoosi kohaselt olema piisav, et katta ära pensionitõus sel aastal,” ütles Ansip. “Ah, nimetage siis mind lobisejaks.” (EPL, 15.03.07).

Samal ajal lubas peaminister kokku ka konservatiivset eelarvepoliitikat ning samas anti heldelt raha kõikvõimalikeks kulutusteks, mis juba iseenesest on selgelt oksümoorsed positsioonid.

Kui nüüd keegi peab Ansipi meelemuutusi tarkuse ja õppimisvõime tunnuseks, siis suhtumises majanduskasvu ei paista need omadused liiga teravalt silma. Ilmneb hoopis jäikus ja soovimatus mõista tegelikku olukorda.

Vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnes Tartus leiab Ansip:

“Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd – defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta. Me ei tohi elada oma laste arvelt.” (22.02.08).

Samas, 2008. aasta aprillis leidis Ansip, et negatiivseks lisaeelarveks ehk siis defitsiiti vältivaks sammuks pole põhjust. Muide, lehest lugedes tuleb välja, et siis oli Ivari Padar hoopis see mees, kes väitis, et negatiivne lisaeelarve siiski tuleb teha (meenutagem, et viimane koalitsioonilagunemine sündis seetõttu, et Reformierakond polnud rahul sotside võimekusega eelarvet kärpida).

Muidugi oli Padar siiski suhteliselt pehme ning võib olla saab seda talle ka süüks panna:

“See ei ole nüüd nii sõja koht, sellel on omad argumendid. Selge on, et suvine prognoos annab täpsema ülevaate, mis toimunud on.” (EPL, 08.04.08)

Vahepeal väljakuulutatud ülejääkidega riigieelarvetest hakkasid vaikselt saama miinusega riigieelarved. Seda ju mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas (argument, mida on poliitikas senini väga hea kasutada). Kuid Ansip ei uskunud lihtsalt ei arve, prognoose ega silmi. Ühel päeval ütles ta näiteks nii:

“Mina selle prognoosi eest küll ei ole nõus andma ei veretilku ega oma sente /…/ Eestis on teatavasti enamasti prognoosid olnud liigkonservatiivsed ehk siis tegelikud laekumised viimase kuue aasta jooksul on märgatavalt ületanud prognoosides kavandatud laekumisi. Viimased kaks prognoosi on aga olnud liiga optimistlikud, nagu hiljem on selgunud.” (EPL 28.08.08).

Pööre hakkas tulema alles aasta lõpus, kus isegi Ansip oli sunnitud tunnistama kulude kärpimisvajadust.

“Peame olema valmis, et peame tulude ja kulude vahe täitma reservidega, neid on viimase viie aasta jooksul kogunenud märkimisväärselt.” (EPL, 31.10.08).

Järgmise aasta lõpus teatas peaminister aga juba, et “kriis ja rasked ajad on Eestisse jõudnud” ning mais 2009. tunnistas ta juba ilmselget: “ma ei osanud sellise sügavusega finantskriisi ette näha.”

Peaminister Andrus Ansipi sõnul ei osanud ta tõesti sellise ulatusega kriisi ette näha, kuid seda ei osanud ka enamus maailma juhtivatest riikidest. „Mina ei osanud sellise ulatuse, sellise sügavusega finantskriisi ette näha,“ tunnistas Ansip ning selgitas ka, mida oleks tagasi vaadates tulnud teisiti teha. Peaministri sõnul oleks pidanud reserve veelgi suuremas ulatuses koguma ning samuti oleks tulnud jääda konservatiivseks ning mitte tõstma sellises ulatuses avaliku sektori palku. (EPL, 13.05.09).

6. Faktilised möödapanekud

Peaministril on kombeks esineda informeeritud isikuna ning talle meeldib rääkida asjadest, mille kohta tal on ilmselgelt ainult mingi memo, kui sedagi. Samuti pole tal paljudest teemadest kuigi palju isiklikke ja tänapäevaseid teadmisi. Üritades täie veenvuse ning ilma viitamiseta “tark” olla, juhtuvadki paljud apsakad, mida hiljem tuleb siluda. Puudutagu see siis omavalitsuste laenukoormat või seda summat, mida Töötukassa tegelikult töötutele maksab (Ansip arvas, et 15 000 krooni töötu kohta, Töötukassa andmetel saab kaks kolmandikku neist alla 6000 krooni). Selliste möödapanekute dokumenteerimist ei võtnud ma siiski eraldi eesmärgiks, kuid on selge, et neil on oma roll peaministri maine kujunemisel.

7. Täielik nurkavärvimine 2009

Ma olen seda teemat juba varem lühidalt käsitlenud, kuid hoolimata senise liigoptimismi ületsunnistamisest teeb Ansip jätkuvalt sarnaseid vigu. Valitsusjuhi selle aasta lubadused kõrvuti pannes tundub, et Eesti Vabariigi riigieelarve peaks olema küll nätsust tehtud, et neid kõiki täita saaks. Rahustavaid teateid lendab siia sinna nagu jumal juhatab, kuid eelarvelist katet neile ju ei ole. Valusaid otsuseid vastu võtta ei osata ega juleta. Lehti läbi vaadates avastasin ehmatuseks veel, et vahepeal on Ansip käinud Roostal ning lubanud, et kaitsekulusid eriti ei kärbita:

“Peaminister Andrus Ansip esines täna 19. korda toimuvatel kõrgematel riigikaitsekursustel Roostas, kus kinnitas, et hoolimata kaitsekulutuste vähendamisest on endiselt jõus valitsuse eesmärk viia kaitsekulud kahele protsendile meie sisemajanduse koguproduktist.” (EPL, 20.04.09).

Vahepeal jäi mulje, et uut koalitsiooni luuakse selleks, et sünniksid uued kokkulepped, mis vastaksid majanduslikule reaalsusele, kuid jälgides uue ja tegelikult väga imeliku koalitsiooni aborti täna ja peaaegu pidevaid valimisi see aasta, on vist selge, et mingit sirgeseljalist riigimehelikkust oodata pole.

Järeldusi

Mida selle kõige põhjal kokkuvõttes öelda? Peaminister Ansip on tõesti päris heitliku iseloomuga mees. Mulle isiklikult tundub, et tema avalduste muutlikkus ei ole tingitud mitte sellest, et ta palju õpiks, vaid sellest, et ta tahab väga kiiresti midagi öelda ja teha seda võimalikult karmis ja otsustavas toonis. Kahjuks on enamasti kodutöö tegemata ning oma sõnu tuleb hiljem mõrus kastmes süüa.

Ülalpool väljatoodud näidete põhjal võime ilmselt öelda ka seda, et kui Ansip oleks suutnud Rahandusministeeriumi suunal paremini koostööd teha, kui ta poleks elanud täielikus majanduslanguse eituses 2008. aasta hiliste kuudeni, kui tema valitsus ei oleks teinud sedavõrd optimistlikke eelarveid uskudes, et kõik hea jätkub, oleks meie väljavaade ka täna parem. Nagu ka siis, kui Ansipi valitsus poleks ellu viinud 2009. aasta pensionitõusu.

Paljuski on Eesti majanduslik positsioon Lätist täna parem ainult seetõttu, et kunagised valitsused järgisid konservatiivset joont, meil on õnneks veel mingit väga vana rasva, mitte seetõttu, et Ansipi valitsused oleksid ette mõelnud või midagi. Valus küsimus on ka see, et kas meil tegelikult võiks ikkagi täna juba euro olla, kui oleks oldud alalhoidlikumad ja targemad?

Tagantjärele Ansipi valitsuse möödapanekute kohta öelda, et kõik oli lihtsalt maailmamajanduse uperpalli süü, mida mitte keegi ette ei näinud on seega natuke sama kui öelda, et rasvunud ja südamehaige mees kukkus tänaval sellepärast, et oli libe, mitte sellepärast, et ta sõi iga päeva õhtusöögiks kaks kasti pontšikuid ja oli minetanud seetõttu võime libedal tänaval kõndida. Samuti ei saa Ansipi valitsus liiga palju vehkida teadmatusega maailmamajanduse seisust, kuna vähemalt 2008. aastal (ja ka 2009) on tegeldud ikkagi silmade kinnipigistamisega.

Ansip analüüsimas pensionifondide tootlust. Pilt: TV3.

Samuti võib Ansipi puhul tunnistada, et JOKK mõiste esiletõus mõni aasta tagasi oli ka tema teene. Tundub siiski, et teisel peaministriajal on Reformierakond üritanud korruptiivse süsteemi vastu asetuda ning sellele on eemaldumine Savisaarest kaasa aidanud ning ka erinevate korruptsiooniprotsesside küllaltki segamatu areng Eesti kohtutes on pigem siiski punkt praeguse valitsuskriisi eelsele valitsusele.

Samas, uskuge mind, kui ma lõpuks artiklite lugemise lõpetanud olin, siis ma sain ka sellest aru, et vastupidiselt laialt levinud arvamusele on Ansip tunnistanud oma eksimusi mitmel korral, kuigi, võimalik, et vabandada tulnuks sügavamalt. Aga juba Ojulandi juhtumi puhul tegi ta seda esimest korda ning näiteks ka Pronkssõduri öise äraviimise järel nentis ta, et tema senine hinnang olukorrale oli olnud ekslik.

Edasiliikumine Ansipiga oleks siiski võimalik, kui poleks neid viimaseid hullumeelseid lubadusi ja kramplikku kinnihoidmist valimisplatvormist. Kuna praegu on koalitsioonivahetumise aeg, siis võiks olla peaministri võimaluseks unustada igasugused valimispointid ning käituda mõnda aega lihtsalt riigimehena, kes on valmis kuulama tagasisidet ja eksperte, lugema analüüse, unustama ego ja varasemad saavutused ning vastu võtma karme, kuid vajalikke otsuseid.

Kristen Michali viimane argumentum ad hominem Ivari Padari kammimata pea suunas näitab, et poliitikud ei oska keerulistes olukordades käituda. Punkt. Põletades sildu, solvates üksteist, saavutatakse irratsionaalsed vastasseisud, mis ei võimalda inimestel omavahel normaalselt suhelda. Seejärel luuakse viha- ja välistamise koalitsioone.

Senine ajalugu tunneb näiteks kunagist Reformi ja Res Publica verevaenu, mis oli sedavõrd isiklik, et oleks vabalt võidud ka üksteisele käsitsi kallale minna. Teine näide samast asjast oli Arnold Rüütli presidendiks valimine, mis ei olnud mitte niivõrd Villu Reiljani kaval skeem, kui teiste erakondade oskamatus leppida kokku ühises kandidaadis.

Kurja juur on vist taas ka selles, et opositsiooni peetakse Eestis nii mõttetuks kohaks, et sinna sattumine tähendab asjaosaliste arvates sisuliselt enesetappu. Kuigi võiks olla teisiti.

P.S. Ja muide, mis nali see on, et Ansip järsku teatab, et ta on nõus töötukindlustusmaksu tõstma üle 3 protsendi, kui just hiljuti toimunud erinevatel üritustel on mees täpselt risti vastupidist väitnud, kinnitades, et tema valitsemisajal ei tõuse see maks mingil juhul üle 3 protsendi? Kas see on intelligentne paindlikkus või hoopis täielik pidetus?

Mõnedes asjades on lihtsalt loogikat tarvis ja vahel on vaja, et keegi ilmselge asja välja ütleks. Olen valmis olema see titt, kes ütleb välja, et eelarve on alasti ja tänaseks on juba selge, et Eesti ei suuda eelarvedefitsiiti sel aastal alla 3 protsendi hoida. Selles on muidugi süüdi aeglaselt toiminud valitsus. Võimalik, et praegune sotside väljavahetamine kiirendab mingeid otsuseid ja suurendab ühtlasi eurošansse, kuid samas on hilja mis hilja.

See on muidugi kokkuvõttes täiesti katastroofiline uudis. Euro oleks meile vähemalt mingisugune toetuspunkt. Aga võimatut üritav Eesti ei suuda kriteeriumeid täita, see on tänaseks sama raske kui saepurust veini teha vms. Pole jõudu. No paneme siis õunad ja pihlakad kõrvuti. Kas olete euro nimel valmis loobuma vanematoetusest, vanemad? Kas olete euro nimel valmis loobuma pensionist, pensionärid? Kas olete euro nimel valmis loobuma palgast, ametnikud?

Eile rääkisin Anvariga umbes samal teemal ennustades, et eelarvedefitsiit jääb vähemalt 5-7 protsendi juurde sel aastal. Anvar vastas sellele, et veel hullem oleks, kui eelarvedefitsiit jääks 3.1 protsendini, eurot ei tuleks aga riik oleks ennast hingetuks säästnud. Kujutan ette seda mürgist atmosfääri…

Edasi on järgmised võimalused.
1) Võimalik, et valitsus proovib euro ootust hoida üleval nii kaua kui saab, sest see on mugav põhjendus kärbete tegemiseks ning võib olla suudetakse ära teha mõned vajalikud kokkutõmbamised, mida oleks tarvis nii euroga kui ilma. Lõpuks üritatakse euro kuidagi vaikselt agendast maha saada, kerge see ei ole aga eks peale valimisi võib proovida.
2) Võib juhtuda ka mingi ime ja me saame eurotsooni hoolimata oma halbadest tulemustest. Ma ei ole nii hea makromajanduse asjatundja, et öelda, mis selleks täpselt peab juhtuma, kuid elu on näidanud, et kõik on võimalik.

James Blunt, Goodbye My Lover

P.S. Järgmisest nädalast kavatsen blogida pisut uuematel teemadel, mis vaatavad natuke rõõmsamalt tulevikku.

Foto: Postimees.