Mõnedes asjades on lihtsalt loogikat tarvis ja vahel on vaja, et keegi ilmselge asja välja ütleks. Olen valmis olema see titt, kes ütleb välja, et eelarve on alasti ja tänaseks on juba selge, et Eesti ei suuda eelarvedefitsiiti sel aastal alla 3 protsendi hoida. Selles on muidugi süüdi aeglaselt toiminud valitsus. Võimalik, et praegune sotside väljavahetamine kiirendab mingeid otsuseid ja suurendab ühtlasi eurošansse, kuid samas on hilja mis hilja.

See on muidugi kokkuvõttes täiesti katastroofiline uudis. Euro oleks meile vähemalt mingisugune toetuspunkt. Aga võimatut üritav Eesti ei suuda kriteeriumeid täita, see on tänaseks sama raske kui saepurust veini teha vms. Pole jõudu. No paneme siis õunad ja pihlakad kõrvuti. Kas olete euro nimel valmis loobuma vanematoetusest, vanemad? Kas olete euro nimel valmis loobuma pensionist, pensionärid? Kas olete euro nimel valmis loobuma palgast, ametnikud?

Eile rääkisin Anvariga umbes samal teemal ennustades, et eelarvedefitsiit jääb vähemalt 5-7 protsendi juurde sel aastal. Anvar vastas sellele, et veel hullem oleks, kui eelarvedefitsiit jääks 3.1 protsendini, eurot ei tuleks aga riik oleks ennast hingetuks säästnud. Kujutan ette seda mürgist atmosfääri…

Edasi on järgmised võimalused.
1) Võimalik, et valitsus proovib euro ootust hoida üleval nii kaua kui saab, sest see on mugav põhjendus kärbete tegemiseks ning võib olla suudetakse ära teha mõned vajalikud kokkutõmbamised, mida oleks tarvis nii euroga kui ilma. Lõpuks üritatakse euro kuidagi vaikselt agendast maha saada, kerge see ei ole aga eks peale valimisi võib proovida.
2) Võib juhtuda ka mingi ime ja me saame eurotsooni hoolimata oma halbadest tulemustest. Ma ei ole nii hea makromajanduse asjatundja, et öelda, mis selleks täpselt peab juhtuma, kuid elu on näidanud, et kõik on võimalik.

James Blunt, Goodbye My Lover

P.S. Järgmisest nädalast kavatsen blogida pisut uuematel teemadel, mis vaatavad natuke rõõmsamalt tulevikku.

Foto: Postimees.

Kui siin oli juba vahepeal juttu sellest, et Savisaare tekstidega on keegi võõrast teinud, siis lugedes Jürgen Ligi viimaseid tekste, süveneb tunne, et neid kirjutab Cool D. Ma loodan, et keegi teeb mingi muusika ka siia taha ja laulab sisse. Toe Tag võib olla.

Ja kui nüüd tõsiselt rääkida, siis hakkabki tõeks saama ennustus, et Ligi jääb palgateemat kaitsma viimse mehena kaevikus. Tead, oleks äkki ikka mõtet olnud minna iseenda palga alandamise teele, kui selleks veel võimalus oli. Nüüd tuleb Ligil oma risti kanda ja ohverdada paljud olulisemad teemad. Mis teha, kõigile pole antud sümbolilist kõrvakuulmist.

Toe Tagilt midagi normaalset Youtube’ist ei leidnud aga näiteks see värk Cool Dlt.

Tänases EPL-is võtab repliigi korras sõna Rein Taagepera, kes kutsub valitsust põhimõtteliselt üles võtma vastu eelarveotsused kiire paketina. Jumala eest õige jutt ja mitu kuud tagasi oleks juba tehtud pidanud olema. Ka kommunikatsiooni mõistes oleks see parem, sest korraga vastu võetud otsused on paremad, kui aasta läbi toimunud valus kärpimine.

Seejuures paluks neil inimestel, kes nüüd tagantjärele tarkuse teemal sõna tahavad võtta, mitte pöörduda, sest tagantjärele tarkus on see võib olla Ansipile, kuid muu maailm teab väga hästi, et kriisitingimustes tuleb abinõusid rakendada kiiresti, korraga ja mõtestatult, mitte käia ajalehes oma unenägudest rääkimas nagu Ivari Padar täna.

Näib, et olukorda mõistab koalitsioonipoliitikutest kõige paremini Mart Laar, kes on juba mõnda aega rääkinud kiire tegutsemise vajadustest. Nii et lõpetage kähku see “verbaalne sõnasõda” nagu keelemeistrist parempoliitik on öelnud ja visake ebareaalsed lubadused minema. Enam pole aega pensioneid, makse, vanemapalku ja muud sellist kaitsta. Olukord on uus.

Mõni aeg tagasi leidsin väljapaistvalt ebasavisaarelikult kirjutatud Savisaare teksti, millele ka tähelepanu juhtisin. Täna ilmus üks sarnane Eesti Ekspressis. Võimalik, et neid on vahepeal palju ilmunud, kuid ma ei jõua ju kõike ka lugeda.

Nooruslik sõnakasutus, loogiline struktuur ning termin “varatu riik” on ka üpris hästi välja mõeldud. Huvitav on see, et Ekspress polegi igaks juhuks loo juurde Savisaare pilti pannud, vaid parimas Marta Karu stiilis avatari hoopis.

Igatahes on lugu päris hea, nii et kes sa iganes meie meediaveergudel Savisaart jooksmas käid, respekt!

Õigupoolest kirjutan ma seda posti sellepärast, et lubasin kohvipausi ajal professor Lauristinile sel teemal Arengufoorumil sõna võtta aga kahjuks pidin vahepeal ära käima ja magasin sobiva hetke maha.

Arengufondi tänasel foorumil oli palju õigeid mõtteid. Ka Arengufondi Valge paber Riigikogule sisaldab hulka meetmeid, mille elluviimisel võib teatud tõenäosusega loota, et meie majandusel hakkab paremini minema. Ja õigupoolest polegi Arengufondil kerge rääkida ühest poliitilisest probleemist. Kuid üks poliitiline elevant seisis siiski ruumis ja keerutas võidukalt lonti iga kord kui keegi ütles midagi talentide Eestisse meelitamise või tolerantsi kohta.

Me võime rääkida investeeringute ja andeka inimese siia meelitamisest palju tahame, kuid jälgides üldisi arvamussuundumisi, näeme Eestis pigem suletuse kasvu, sallimatuse tõusu võõramaise tööjõu ja sealhulgas paratamatult ka talentide suhtes. See tähendab, et me võime raha raisata, lennuliinid avada aga talent ei tule siia. Lisaks näeme monumendi avamist, mille kohta Briti DJ nimega Rhythm Doctor on öelnud nii:

“Its also very militaristic as it looks to me like the iron cross awarded to german (& nazi) soldiers. i think it’s actually the medal awarded to estonian freedom fighters but i imagine to most of the world its an iron cross.”

Ma ei usu, et rütmidoktor on oma arvamuses päris üksi. Kas teie usute? Ma ei usu seda kohe üldse. Ja kui see on nii, siis me peame topelt vaeva nägema, et tema moodi arvavad talendid ära ei ehmuks.

Ma ei näe eriti ühtegi poliitilist jõudu, kes julgeks praegu jõudsalt kasvava maineprobleemi suunas isegi vaadata, rääkimata siis selle ärakirjeldamisest. Või siis teeb seda Keskerakond, mis keerab asja veel eriti kummuli. Samas võivad ju majandusinimesed mõelda välja ükskõik kui kavalaid Eesti müümise meetmeid, kuid need lihtsalt ei tööta seni, kuni me elevandiga midagi ette ei võta.

* Elevant ruumis on inglise keelest pärit väljend, mis kirjeldab tõde, millest on võimatu mööda vaadata, kuid mida inimesed proovivad siiski kramplikult ignoreerida. Seetõttu keskendutakse muudele teemadele.

AK, 23.04.09

Fakt 1. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et vanemahüvitist ei kärbita.
Fakt 2. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et pensionid ei vähene
Fakt 3. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et ainus väljapääs praegusest majandusolukorrast on euroga liitumine
Fakt 4. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et devalveerimist ei tule
Fakt 5. Eesti Pank (ja mitte ainult nemad), leiavad, et Eesti peaks kärpima eelarvet veel 8,5 miljardi krooni võrra.
Fakt 6. Eelarvelaekumised on jätkuvalt halvad ning eraisikute maksuvõlg on kiiresti kasvanud miljardi võrra, ulatudes 5,2 miljardi kroonini.
Fakt 7. Pensionireformi teise samba maksete peatamise ajal teatas Rahandusminister, et see oli halbadest valikutest üks parimaid ning täiesti vältimatu. (Sellest võib järeldada, et enam polnud kuskilt kärpida).

Järeldus. Päkapikud on olemas.

EPL, 24.04.09

Ühes hiljutises Eesti Ekspressis oli lugu noorest abielupaarist, kes muuhulgas andsid mõista, et loodavad saada kiiresti teise lapse, et leevendada oma töötust vanemapalgaga. Olen veel paarist kohast kuulnud, et selliseid ideid levib. Kui järele mõelda, siis see esmapilgul briljantne lahendus võib inimesed viia kehvemasse olukorda kui sms-laen. Eriti Eesti Panga kevadprognoosi valguses, mille kohaselt riik peab suutma eelarvet kärpida veel 8,5 miljardi krooni võrra.

Mul puuduvad igasugused sisemised infoallikad selle koha pealt ning ma usun tõesti, et kuigi praegune koalitsioon läks pensionireformi kallale väga kergekäeliselt, siis vanemapalga vähendamine tuleb tõelise vere hinnaga. Aga loogika ütleb, et see siiski tuleb. Teist varianti ei ole. Raha saab lihtsalt otsa. Lisaks võib juhtuda nii, et mida rohkem inimesi vanemapalka saab, seda kiiremini see kuldmune poetav hani ehk toetussüsteem otsad annab.

Inimesed kes praegu loodavad riigi lubadusele maksta vanemapalka, peaksid igaks juhuks rahulikult analüüsima, kas nad on ikka võimelised veel rohkem lapsi üleval pidama ja seda isegi juhul, kui vanemapalgaga midagi juhtub.

Järgmine teema puudutab seda, mis saab pärast, kui vanemapalk ära lõpeb. Kas on ikka mõistlik mõte leida ennast töötuna põllu pealt koos 5 aastase, 3 aastase ja 2 aastase lapsega, keset võlgu ja masendust? Kas on kindel, et nende laste ja ka nende vanemate endi elu on täisväärtuslik, kui sissetulekut lihtsalt pole?

On inimesi, kes käsitlevad lapsi kui võimalikku pensionisammast. Minu vaatlused elus näitavad seda, et mitte kõik lapsed ei toeta oma vanemaid, paljud ei saagi seda teha. Lisaks on toetust vajavad vanemad lastele kindlasti ka koormaks, mis võivad rikkuda nende endigi valikuid (kui peab tööle minema enne ülikooli lõppu ja nii edasi). Loomulikult on palju ka neid, kes toetavad oma vanemaid ja on muidu ka edukad, kuid see ei ole asi, millele saab kindlalt loota.

Ma muidugi ei ole laste saamise vastu, täpsustan veelkord, et räägin ainult sellest küsimusest, kas töötuks jäämise silumine vanemapalgaga on tark tegu.

Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik “Flute” blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega – ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.

Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.

Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu – välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.

Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina – hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid – nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.

Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda – selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda “muud” ei pea kaugelt otsima – lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal “Millal maksan memme uue mersu”.

Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?