Eilses Kolmeraudse saates nimetas Valdo Randpere teiste seas ka mind kui “grupi” liiget, kes põhimõtteliselt ei armasta erakondi ning kes on loonud enda ümber mingisuguse “tõemonopoli” atmosfääri. Kuigi see jutt loodetavasti ei kõla kuigi usutavalt, leidsin siiski mõned mõtted, mida tahaksin jagada.

Iseenesest on arusaadav mõne Reformierakonna juhatuse liikme soov näidata kriitikat vaenuliku vandenõuna ning samuti näidata kriitikuid mingisuguse erihuvidega kildkonnana. Seda lahingut on pidanud Reformierakonna juhatus juba kevadest saadik, proovides näidata, et Silver Meikar on üksi, seejärel, et üksi on olnud kõik järgmised inimesed, kes on erakonda kritiseerinud.

Muidugi on seda kõike kuidagi mugavam esitleda kui mingi kildkonna viha, kuid näidake mulle kildkonda väljaspoolt erakonda, kes on võimeline sundima Reformierakonna juhatuse liikmeid tegema järjest ja järjest vigu nii avalikkusega suhtlemisel kui ka oma erakonna sees.

See maikuu päev, mil ilmus kurikuulus Silver Meikari artikkel, jäi korduma nagu päev filmis “Lõputu küünlapäev”. Iga hommik algamas sama lauluga, ükskõik kuidas sa ei pinguta, tagasi sa oled ses samas hetkes, kus see neetud hommik koitis. Rahvakalendri järgi peaks just sel päeval murduma talve selgroog, kuid seda ei juhtu ega juhtu. Ega juhtu.

On proovitud kõiki nippe, kõiki nipse, kõik spinne, kuid mure näib sellest ainult hoogu saavat. Probleem, see ise tundub ju nii väike. “Kurat, me juhime ju riiki. Kas siis see pole suur asi? Eesti on ju vaba.” Ja jälle kostab hommikul raadiost Cheri lugu ning ekraanile ilmub ajakirjaniku küsiv nägu. “I got you babe”.

Memokraat pöördus politoloogiaprofessor Rein Taagepera poole palvega kommenteerida siin toimuvat väitlust lastevanematele laste arvu järgi lisahäälte andmise teemal. Professor Taagepera on uurinud erinevaid valimissüsteeme ning on samas võtnud korduvalt sõna ka laste arvu suurendamise teemal. 

Rein Taagepera:

Lastevanemaile lisahäälte andmise kohta mul tugevat arvamust pole. Olen 7 lapse vanaisa, kelledest viiel olen mähkmeid vahetanud.
Mitu häält mina saaksin?

Mitmele minus kerkivale küsimusele on Liisa Pakosta veenvalt vastanud: Lastevanemaile lisahäälte andmine oleks tehniliselt teostatav; ei muudaks erakondade häälte suhet, küll aga paneks kõiki erakondi rohkem tähelepanu omistama lastevanemaile. Lisaksin, et küllap muudaks ka eri kandidaatide häälte arvu erakonna sees.

Kui ühe huvirühma kaal tõuseb, siis kõigi teiste huvirühmade suhteline kaal langeb – kuid igaühel ainult natuke, kui teisi huvirühmi on palju — ja märgatavaid huvirühmi on meil tosinaid. Ahsoo, et kas lastevanematele lisahäälte andmine oleks demokraatlik? Oleks küll demokraatlikkuse piires – mitteandmine kah

Eesti poliitika kujutamine ekraanil või laval lõpeb peaaegu alati sellega, et rahvas naerab. Olgu see siis Esto TV, Pehmed ja karvased või NO99 Reformierakonna koosolek või surnud jänesele piltide seletamine. Poliitikul on seetõttu lihtne Rein Langi kombel öelda, et mis kriitika see on, kus saalis istub kogu valitsus, lõkerdab naeru ja maksab selle kõik kuninglikult kinni.

Ometi on see kriitika tihti sündinud tõsistest teemadest. Ma kahtlustan, et NO teatri aktsiooni Reformierakonna koosolekust poleks kunagi tulnud, kui paar päeva varem poleks ekraanidele ilmunud Jürgen Ligi, kes ärritas nii mõnegi mõtleva inimese üles, öeldes, et Silver Meikar ohustab riigi julgeolekut ja seejärel esitades ka valeväiteid  Meikari palga kohta.

Muide, palganumbri abil inimeste mustamist on Reformierakond varem kasutanud ka Neeme Järvi ründamiseks, kuid tollel puhul oli vähemalt tõene see väide, et maestro palk oli suur. Igatahes tundus see olevat üldiselt ka paljude jõukate inimeste hääli nautival erakonnal suhteliselt kätteõpitud nipp ja peaks ütlema, et ka väga vastik nipp.

Hiljem ütles Ligi, et ta ei valetanud Meikari palga kohta, vaid ta … eksis. Veel kehvem lugu. Kui aga nüüd proovida teatri poolt vaadata, siis on sellist stseeni vist võimatu niimoodi lavale tuua, et publik ennast surnuks ei naeraks.

Poliitikahuviliste kooli kolmandaks teemaks valisime metafoori. Semiootikas ja keeleteaduses mõeldakse metafoori all tavaliselt mingi nähtuse või asja omaduste ülekandmist (metaphora, kreeka keeles “ülekanne”) mõnele teisele asjale või nähtusele. Keeles on metafoorid nii loomulikud, et jäävad sageli kasutajatele märkamata. Ometi on metafooril oluline roll mängida selles, kuidas me maailmast aru saame ning selles käitume.

Kujundlikult võib mõelda metafoorist kui pakikandjast, kes lisaks pakile – tähendusele – toob salakaubana kaasa terve väärtuste ahela ning sellega ka ideoloogilise maailmanägemuse, mis pakisaaja arusaamist märkamatult suunab. Selline metafoori kirjeldus on samuti metafoorne.

Läinud aastal lõpuks ka eesti keeles ilmunud raamatus “Metafoorid, mille järgi me elame” ütlevad Ameerika lingvistid George Lakoff ja Mark Johnson järgmist: “Muutused meie mõistete süsteemis muudavad meie jaoks reaalsena tunduvaid asju ja mõjutavad seega ka viisi, kuidas me maailma tajume ja kuidas neist tajudest lähtuvalt toimimine.”

Kasutatavatest metafooridest sõltub, kuidas me teeme oma valikuid, olgu igapäevases käitumises või poliitilistes otsustes, näiteks valimistel.