Rubriik: Poliitika

Lumehani

Paul Galico kirjutas kunagi sentimentaalse jutustuse vigastatud lumehanest, kelle üks mees Inglismaa rannikult leidis ja terveks ravis. Mõni aeg hiljem algas teine maailmasõda ning 400 tuhat liitlasvägede sõdurit jäi Dunkerque’is piiramisrõngasse. Nagu paljud teised, läks ka jutustuse peategelane liitlasvägedele appi inimesi evakueerima. Ta seadis korda oma väikese paadi, lükkas püsti purje ning läks sõduritele appi. Siinkohal muutub Galico lookene aga eriliseks, sest minu arvates suudab ta luua võimsa kujundi.

Sel hetkel kui paat kaldast eemalduma hakkas, kostus tiibade kahinat ning midagi lendas paadist mööda. Kuuvalguses oli näha valgeid tiibu, hane iseloomulikku ettepoole sirutatud kaela. Paat lahkus Dunkerque’i suunas, lumehani tegemas aegalseid ja majesteetlikke ringe selle kohal, kuni mõlemad kadusid pimedusse.

Kolm mõtet Prantsusmaa presidendivalimiste asjus

Algava nädala pühapäeval, 6. mail, ristavad Prantsusmaal piigid François Hollande ja Nicolas Sarkozy ning prantslased valivad riigi järgmise presidendi. Väga oluline sündmus ja seda mitte ainult Prantsusmaa jaoks, vaid ka Euroopa jaoks laiemalt. Toon välja kolm punkti, mida siin oluliseks peaksin.

1. Äärmuste tõus

Kuigi Hollande on mõnevõrra vasakpoolsemate vaadetega kui Sarkozy, siis laiemalt vaadates on see vahe üsna mõõdukas ning nende valimiste teema on vähem tavapärane valik vasak-parem vahel, pigem paljudest väiksematest, kuid olulistest tasanditest läbi põimitud.

Presidendivalimiste esimene voor ei toonud üllatust liidrite suhtes (Hollande edestas kergelt Sarkozy’d, nagu küsitlused ka eelnevalt näitasid – 29% vs. 27%). Kuid kindlasti võiks üllatavaks lugeda äärmuste suurt tõusu. Paremäärmuslaste kandidaat Marine Le Pen võttis koguni 18% häältest, vasakäärmuslaste Jean-Luc Mélenchon 11%. Kindlasti oluliseks teguriks võib lugeda maailmas laiemalt levinud pettumust olemasoleva poliitilise struktuuri suhtes (nö protestihääled). Kuid “olemasolev süsteem on katki” on praegu ka väga lihtne viis poliitiliselt hääli koguda, valija on pahane ning kohati ei mängi rolli seegi, et pakutavad alternatiivlahendused võivad olla praktikas üsna halba tulemust toovad. Võib ilmselt ka öelda, et paljud valijad ei hääleta Hollande’i poolt, vaid Sarkozy vastu.

Poliitikahuviliste kool: sildistamine

Alustame oma poliitikahuviliste kooli ühest petlikult lihtsast võttest või õieti tervest kogumikust võtetest, mida võib kirjeldada sõnaga “sildistamine”. Sildistamise eesmärk on näidata kedagi halvemas või paremas valguses seoste abil, mis tegelikult ei ole vaidlusküsimuses tähtsad.

Ühes veebruarikuises telesaates kurtis kultuuriminister Rein Lang, et “mingisugune proletaarne lumpen surub oma keelekasutusega asjaliku arutelu maha”. Ei tea, kas kultuuriminister sel hetkel mõistis oma sõnade irooniat, kuid tema sõnakasutus oli kõike muud kui asjalikku arutelu soodustav. Lugeja silme ette võis lausa tekkida ettekujutus viisakatest, kuid natuke keerulises keeles rääkivatest inimestest, kes ei lase ministril ennast rahulikult sõimata.

See ettekujutus kadus siiski varsti, sest pärast sellise avalduse sündi ei jäänud vaidluse ilmne vastaspoolgi võlgu ning Keskerakonnale lähedal seisev teleprodutsent Toomas Lepp teatas, et selliseid väljendeid nagu “lumpen” ja “proletariaat” saavad kasutada vaid marksismi õppinud inimesed. Ilmselt oli siin tegemist viitega Langi nõukogudeaegsele haridusele, mitte tänapäevastele neomarksistidele.

Siin jõuamegi oma teemani. Nii Rein Lang kui Toomas Lepp tegelesid omavahelises sõnavahetuses sildistamisega. Peamine probleem seoses sildistamisega poliitikas ja riigivalitsemises on, et selle varjus sünnivad otsused, liiguvad rahasummad, kujunevad inimsaatused ning seda kõike ilma niinimetatud asjaliku aruteluta.

Unistus ühtsusest

Mõned päevad tagasi saatis üks sõber mulle endise kultuuriministri ja praeguse Riigikogu asespiikri Laine Randjärve Facebooki sissekande. See kõlas nõnda:

Me armastame meie riiki, teatas 100000 ungarlast jaanuarikuisel toetusstreigil. Arvatavasti on soome-ugrilastele vaja vaenulikku suhtumist väljaspoolt, et hakata armastama seda, mis igioma.

Sissekande juurde oli Randjärv lisanud ka lingi Postimehe uudisele, mille pealkiri oli: “Ungaris avaldas 100 000 inimest toetust peaministrile” ning mille sisuks lühidalt öeldes see, kuidas Budapestis avaldasid nimesed toetust oma peaministrile Viktor Orbanile, kes on sattunud nii Euroopa Liidu kui kodumaise kriitikatule alla. Ürituse korraldasid Orbani liitlased.

Tuleb tunnistada, jäin keeletuks. Lugesin kommentaari uuesti läbi, et mõista, ega Randjärv pole olnud irooniline. Muidugi – ta ei olnud. Ta oli siiras. Ta imetles siiralt ungarlasi, kes avaldasid toetust Orbanile ja seeläbi (nii väitis Randjärv) ka oma riigile. Kuid kellele ja millele avaldas siis Randjärv oma sissekandega tegelikult toetust?

Poliitikast ja moest

Iga kord kui ma mõtlen väljendile “kuningas on alasti”, tõstab minus pead kahtlus, et suured ühiskondlikud muutused on kuidagi rohkem moega seotud, kui esialgu välja paistab. Teadlased ja filosoofid võivad küll ette- ja tagantjärgi välja mõelda erinevaid põhjusi, miks kuningas mättasse löödi, kuid tegelikult oli asi lihtsalt selles, et ta läks moest ära ning sama ootamatult nagu lähevad ühel hetkel moest ära teatud lõikega teksad.

Selline vaatenurk kindlasti ei meeldi neile inimestele, kes usuvad siiralt ühe või teise ühiskonnakorralduse ratsionaalsesse olemusse. “Sina võid käia moe järgi, minul aga on tõeline veendumus,” võivad nad öelda. Kuid kui mul oleks õigus, leiaksid ennast narrist olukorrast nii vasakpoolsed kui parempoolsed, nii reformimeelsed, kui konservatiivid. Niisiis, kas tõesti pole Marx või Hayek midagi enamat kui lihtsalt pikka aega vastu pidanud bakenbardid?

Eesti tippmodell ja meediateenuste seadus

Kõigepealt avaldan suure saladuse: Eesti Tippmodell, mille finaal jõuab ekraanile juunis, kõik osad enamus osi filmiti ära jaanuaris. See tähendab, et võitja paljud väljalangejad on tegelikult teada – seda teavad erinevates etappides väljalangenud kandidaadid, saatetiim ja eeldatavasti ka võitja edasipääsenud ise. See ebaoluline fakt aitab muidu kuiva meediateoreetilist arutelu illustreerida särava ja lugema kutsuva fotoga.

Võib-olla olete märganud, et Eesti tippmodelli otsimise käiku, nagu erinevaid tõsieluseriaale tavapäraselt, kajastatakse aktiivselt meedias, info vastu saate telgitaguste kohta näib olevat avalik huvi. Seetõttu peaksime küsima, miks ei avaldanud ükski meediaväljaanne juba kasvõi päev enne esimese osa eetrit, umbes nädal tagasi, võistluse võitja nime? Selle väljaselgitamine ei oleks väikeses Eestis väga kontimurdev ajakirjanike jaoks, kes on toonud meieni elamislubade või idaraha skandaalid. Üle päeva jõuavad meie ajakirjanikud ju mõne väiksemas ringis hoitud saladuseni.

Kodanikud, “niiöelda kodanikud” ja topeltkodanikud

Üks riigiametnik kurtis hiljutises juhuslikus omavahelises vestluses üsna pahaselt, et ta peab igapäevaselt tegelema “niiöelda kodanikega” viidates nõnda venekeelsetele eestimaalastele. Miks olid nad tema jaoks “niiöelda” ja mitte päris kodanikud? Sest nad ei olnud eestlased. Mõni aeg varem sattusin Facebookis debateerima ühe Eesti kodanikuga, kes avaldas pahameelt selle üle, et inglisekeelne press oli eestlasteks (Estonians) tituleerinud kuriteos kahtlustatavad Eesti kodanikud, kellel olid ilmselgelt vene nimed. “Mil moel nemad küll endale Eesti kodakondsuse said?” imestas too inimene rahuolematusest olukorra üle, kus inimese etnilis-kultuuriline identiteet ja riigiidentiteet (ehk kodakondsus) ei olndki üks ja sama.

Vabandamatus

Tegelikult saan ma Andrus Ansipi frustratsioonist väga hästi aru.

Kui lugeda ACTA teksti ning kõrvutada seda tolle Õhtulehe artikliga, mida peaminister Riigikogu ees tsiteeris, siis tõepoolest võib tekkida soov käed ahastuses taeva poole tõsta. Erakonnakaaslaste naeru ja aplausi saatel esitatud tiraad tabas aga, ilmselt peaministri jaoks ootamatult, märksa suuremat sihtmärki kui Õhtuleht või Heimar Lenk, tuues endaga avaliku pahameeletormi ning suured meeleavaldused nii Tartus kui Tallinnas. Laupäeval oli Vabaduse väljak fooliummütse täis ning algselt konkreetselt ACTA vastu suunatud protest oli saanud olulise lisadimensiooni, mille võttis tabavalt kokku ühe tundmatuks jäänud nahkmantlis noormehe ühelauseline kõne kokkutulnutele.

Uue töönädala alguses reageeris tekkinud olukorrale lõpuks ka peaminister ise, kes avaldas kahetsust, et ta “ei arvestanud võimalusega, et iga [tema] sõna või lauset võidakse kasutada esialgsest kontekstist väljarebituna suvalises kontekstis” ning avaldas lootust, “et valeväidete levitajad vabandavad nende ees, keda nad on solvanud”.

Et siis… mida?

Internetivabaduse mõttepaber

Minu jaoks algas asi sellest, et Sten Tamkivi kirjutas, et  internetivabadusi võiks täpsemalt sõnastada ja Linnar Viik soovitas mõelda julgelt ja suurelt, ning olla riigina internetivabaduste eestkõneleja maailmas.

Usun, et kodanikuühiskonna kaasamisel on tähtis see, et peale kriitika, pakuvad inimesed välja ka lahendusi. Seepärast pakkusime neljakesi (Linnar, Sten, inimõiguste ekspert Marten Kokk ja mina) Praxise kodulehel välja “Internetivabaduse teesid”, mis sõnastab peamised internetivabaduste alused ning kutsub nende üle arutlema.

Millist internetti me tahame? Arutame.

Vestlus koolijuhtide erakonnastumisest ja selle mõjudest

Kui kodanikul on küsimus, siis ta läheb otsib sellele vastust internetist. Võib olla helistab kuhugi ametiasutusse või uurib tuttavatelt. Kui vastust kohe ei leia, siis nii mõnigi jätab pärimise järgi ning jääb lootma, et ehk keegi teine ühel päeval pakub lahenduse. Aga mitte Martti Rõõmus.

Noored Kooli programmi läbinud ettevõtja on valmis vastuste leidmise nimel tõesti vaeva nägema. Minuga kokku saama tulebki ta selleks, et rääkida, kuidas ta uuris koolijuhtide erakonnastumist Eestis.

Juba kolmandat aastat Tallinna Ühisgümnaasiumis 6.-9. klassi lastele ajalugu ja ühiskonnaõpetust õpetav Rõõmus rõhutab, et tema uurimus pole ajendatud ühegi erakonna eelistamisest ega soovist pilduda muidu sildistavaid hinnanguid. Kõik mida ta soovib, on rohkem infot ja avatud arutelu haridusele tähtsatel teemadel.

Järgneb meie vestluse lühike üleskirjutus.