Kõik räägivad sellest, kas Jürgen Ligi üks hilisõhtune kiri ERR-ile oli ähvardus. Või oli see lihtsalt meediakriitika nagu Reformierakonna esindajad väidavad? Asi millest ei tasuks ärrituda? Neil, kes tahavad asja sisust aru saada, soovitan teha ühe väikese testi ja vastata kahele küsimusele:

1.   Kas ERR-i töötajatele mõjus see kiri ähvardavalt?

2. Kui mõjus, kas Jürgen Ligi seda kirja kirjutades mõistis, et see mõjub ähvardavalt?

Kui vastused mõlemale küsimusele on jaatavad, siis oli tegemist ähvardusega.

Ähvarduse puhul on oluline mõista, et sellel on erinevad tasandid. On olemas leebeid vihjeid, mille puhul tuleb ise edasi mõelda, on olemas karme röögatusi nagu piksepauk, mis ei jäta mingit võimalust vääriti mõistmiseks, kuid ähvarduse muudab tõeliseks veel üks element - ähvardaja võimalused seda ellu viia.

Meenutame kooliajast – oletame, et istusite vahetunni ajal aknalaual, kuigi see oli sisekorra eeskirjaga keelatud. Oli ju vahe, kas teie peale karjus valju häälega koristajatädi Matilda või tuli direktor ja ütles vaikse häälega: “olgu see viimane kord”? Matildal puudus võim midagi muuta, seepärast võis ta karjuda või mitte, vahet polnud. Direktoril oli võim midagi muuta ja tal polnud tarvis muud teha, kui vihjata ja te kõndisite inertsist tükk aega ringiratast nagu pupsik.

Rahandusministril on kahtlemata võim muuta ERR-i eelarvet, seepärast on ka tema nõrgal hoiatusel  suurem mõju, kui näiteks Tallinna Linnapea või Keskerakonna peasekretäri valjuhäälsel sajatusel. Ja siit jõuamegi tegelikult probleemi olemuseni ning siit näeme ka seda, miks on ebaadekvaatne väita, et Ligi kiri on lihtsalt mingisugune meediakriitika. Ei ole ja me kõik mingil tasandil teame seda, et ei ole.

Samas ei tahaks ma Ligit kritiseerida lahmivalt. Ma siiski usun sarnaselt Hagi Sheiniga, et tegemist oli rahandusministri stressiseisundiga, mis tekib keerulisest tööst  ja ma ei arva, et tema plaan oli alustada ERR-i suukorvistamist. Ma olen Rahandusministeeriumis töötanud ja tean, et kõige rohkem ärritas ka omal ajal kõiki see, kui eelnõu, mis polnud valmis, mida vahel ministergi polnud jõudnud lugeda, hakkas juba oma elu elama.

Muidugi, lahendus sellele ei ole mingisugune tugevam salastamine või kaebekirjad toimetustesse, vaid varajane kaasamine, nii öelda eelnõu plaani ise väljakäimine ja avaliku arvamuse küsimine. Kui on tulemas oluline eelnõu, siis on mõtet teha ajakirjanike seas võimalikult vara selgitustööd, mitte loota, et nad ise kõigest aru saavad või üldse asjast ei kirjuta. Natuke lõhnab siin tegemata töö või kiirustamise järele.

Kokkuvõttes arvan ma, et

1. ERR-i samm oli üpris “BBC” ja ma arvan, et avalikkus ei peaks seda sammu vaatama kui reaktsiooni mingile ühele kirjale, vaid kui kasvavale poliitsurvele üldiselt.

2. Jürgen Ligi ja tema juhitav ministeerium võiksid rohkem vaeva näha avalikkuse teavitamisega ning samuti võiks leppida asjaoluga, et meedias ilmuv kriitika ei pruugi olla alati sada protsenti objektiivne, kuid sellest veel hullem asi oleks selle kriitika puudumine.

Pool aastat tagasi avaldasin loetelu kavalatest poliitilistest keerutamisvõtetest. Aeg on edasi arenenud, duubelvalimisaasta on täies hoos ning igasuguseid uusi näiteid muudkui tuleb. Siin siis täiustatud loetelu, millega on tore vastu minna kohalikele valimistele (kolm uuemat tehnikat lõpus, muu tekst läbivalt toimetatud).

Pablo Picasso, 1921. “Kolm muusikut” (keskel arlekiin). MoMA, New York.

Tehnika 1. “Sa pole ise parem”.

Läbi aegade on seda kõlanud kõige rohkem Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suust. “Laar tegi ka” või “vaadake parem, mida Ansip teeb,” on verbaalsed kilbid, millelt kipuvad eemale põrkuma kõik kriitikakivid. Samasugust võimalust kasutas Keskerakond eelmise aasta lõpus Kapo tegevuse naeruvääristamiseks, tuues välja mõned nende möödalaskmised, kuid vaadates süstemaatiliselt mööda enda omadest.

Loogikaviga: On loogiliselt vigane eeldada, et teistel erakondadel, Kaitsepolitseil või Prokuratuuril pole pärast mõnda möödalasku enam kunagi moraalset õigust kellelegi midagi ette heita. Kui vaatame sellist käitumist tavainimese seisukohalt, siis võiks see umbes nii kõlada: “Mis õigus on politseil uurida, kas ma panin naabri krundilt ehitusmaterjali pihta, kui ma lugesin just täna ajalehest, et üks politseinik ületas kiirust? Ma ei allu enam kunagi politseinikest kiiruseületajate provokatsioonidele!”

Lahendus: Jätkata küsimuste küsimist ning esitada küsimus täpsemalt ja uuesti. Näiteks “eeldades, et üks politseinik tõesti kiirust ületas ja eeldades, et kõik politseinikud pole alati käitunud seaduskuulekalt, tahaksime ikkagi teie käest küsida, kas te varastasite eile naabri krundilt ehitusmaterjali?”.

Tehnika 2. “See on valimisvõitlus”

Kui tihti kuuleme, kuidas poliitik teatab, et mingi süüdistus on “osa valimisvõitlusest.” Samas ei märgata, et subjekt isegi ei ürita rääkida süüdistuse tegelikust sisust.

Loogikaviga: Isiku väidet analüüsides jõuame justkui järeldusele, et valimisvõitluse käigus esitatud väited on 100 protsenti valed. Sellisel juhul on ju 100 protsenti valed ka tema enda valimislubadused? Samas on hämmastav, kui kergesti meedia sellelaadse pareeringu peale õnge läheb. Justnagu valimisvõitluse käigus ei võiks esineda ka tõeseid argumente.

Lahendus: Küsida “kas valimisvõitlus teeb iga väite silmapilkselt valeks?”

Tehnika 3. “Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!”

See on üks Edgar Savisaare lemmikmeetod, mida esmakordselt nägime aastaid tagasi, taustaks lahtimurtavate võilao uste ragin. See on siiamaani edukalt arsenalis. “Ma ise kohtusin härra X-iga ning ma võin teile kinnitada, et…” või siis “Ma käisin isiklikult täna hommikul pealinna tänavail jalutamas, ning võin teid veenda selles, et autod sõitsid tööle normaalselt…” kõmmutatakse välja selleks, et veenda, et mingisugust probleemi Y pole olemas.

Loogikaviga: Inglise keeles on väljend “the absence of evidence is not the evidence of absence” ehk siis “tõendite puudumine pole nende puudumise tõendus” ning ütleme nii, et ühe inimese vaatlus ongi lihtsalt ühe inimese vaatlus, mitte veenev tõestus.

Lahendus: Parim relv on teadmised ja kodutöö. Kasuta arve, statistikat, tee eeltööd ning esita küsimusi küsides täpseid fakte (toimib muide ka nende poliitikute vastu, kes kasutavad valikulist statistikat mõne väite tõestuseks).

Tehnika 4. Oma meediakanal.

Juba Lenin ütles, et revolutsiooni õnnestumiseks tuleb enda kätte haarata telegraaf ja sillad. Berezovski ja Putini kunagine koostöö viimase imidži kujundamisel on Savisaarele samuti sügava jälje jätnud. Ühegi teise erakonna puhul Eestis pole soov oma meediat luua olnud nii meeleheitlik kui Keskerakonna puhul. See väljendub paljudes detailides, alates pealinna infokanalite kasutamisest erakonna huvides, eksperimentidest hiljuti hingusele läinud Kalev Sport kanaliga kuni maksumaksja raha eest rämeblogijate tasustamiseni. Oleme näinud, kuidas proovitakse rajada meediasüsteemi, mis oleks täielikult lojaalne ühele erakonnale. Muide, tasub tähele panna, et erakond ise õigustab oma “meediaimpeeriumit” sellega, et neil puudub tavameedias sõnaõigus ning muu meedia on teiste erakondade “kontrolli all”.

Loogikaviga: Selline süsteem saab toimida vaid suletud ühiskonnas ning soovitavalt peaks puuduma riigis ka internet.

Lahendus: Õnneks laheneb see olukord iseseisvalt, kuigi kulukalt maksumaksjale.

Tehnika 5. “Kes lekitas?”

See on põhiliselt reformierakondlik tehnika. Selle kohaselt on iga süütegu andeksantav, kui info on lekitatud “eeskirjade vastaselt”. Mäletame, kuidas mõne aasta eest pöördusid tõsised süüdistused majandus- ja kommunikatsiooniminister Atoneni suunas hoopis ägedaks uurimistegevuseks teemal “kuidas sai selline info üldse avalikkuse ette jõuda?”. Selle teema puurimise peale kulutati võimsalt auru … nii jäigi ja millegipärast läks meedia selle peibutusmulaaži õnge ja asus samuti nuputama, et pagan küll, kes siis lekitas?

Loogikaviga: Kui väide ise vastab tõele, tegemist on eetikavastase teoga, kas siis on enam tähtsust, kes lekitas? USA-s on käibe mõiste “whistle-blower”, mida kasutatakse isikute kohta, kes on näinud midagi ebaseaduslikku ning valmis sellega avalikkuse ette tulema. On juhtumeid, kus käsitletatakse selliseid inimesi tagantjärele isegi kangelastena (Linda Tripp välja arvatud).

Lahendus: Mitte lasta ennast eksitada mulaažpartidest. Vaadata ka filmi “The Insider” (http://www.imdb.com/title/tt0140352/)

Tehnika 6. Kaikamees kallale

Igal erakonnal on mingi kaikavend, kes ei kuulu erakonna esimesse ringi, kellel on üpris tugev maine vähemalt erakonna enda valijate seas ning kellel on kas blogi või siis mingi tekste kirjutav juhtmejupp kuskil ning kes saadetakse radikaalsete sajatustega rindele, kui asjad kurjaks lähevad. Selline kuju kargab ootamatus kohas nurga tagant välja ja annab oletatavale vastasele verbaalse nuiaga vastu pead. Tekib segadus ja arutelu, et “kuidas ta nii võis” või et “mida ta siiski tegelikult öelda tahtis”. Sellise tegelase puhul on mitu “head” omadust, kuna ta ei ole tavaliselt vastutaval ametikohal, siis saab “ametlik erakond” temast vajadusel kergesti taanduda ning seetõttu on tal võimalik lubada endale piiripealsemat sõnastust. Samas on meedia harjunud tema blogi või sõnumeid lugema, tal on piisavalt kõva mõju uudistele ja kommentaaridele. Kui hästi läheb, suudab kaikamees vaidluse ajada absurdi ning avalikkuse tähelepanu hajub poriloopimisse. Detsembris tõin tuntumate kaikameestena esile Jürgen Ligi Reformierakonnast ja Ain Seppiku Keskerakonnast, see tekitas vastukajasid ning mitmed kommentaatorid väitsid, et ei Seppik ega Ligi ei ole siiski puhtakujulised kaikamehed. Võib olla ei ole, ehk on Keskerakonna kaikamees pigem naine – Evelyn Sepp ja Jürgen Ligi on pärast Kalle Muulile tikkude soovitamist haaranud rolli, kus kaigast tuleb rakendada hoopis oma koalitsioonikaaslaste kasinusele sundimiseks.
Nagu ka eelmine kord mainisin, võib kaika ministriks saada uuele mehele üle anda nagu teatepulga. Tookord tõin näiteks Rein Langi muutumise rahulikumaks pärast ministiks saamist.

Loogikaviga: Kaikamees ei ole vastutaja, seega on viga ajada tema kommentaare segi erakonna ametlike seisukohtadega.

Lahendus: Mitte tsiteerida kaikamehe blogi igal võimalusel, vaid minna raskema vastupanu teed ning hankida kommentaarid tegelikelt vastutajatelt.

Tehnika 7. Seostumine millegi süütuga.

Kui Mart Laar lõpuks tunnistas üles, et ta tõepoolest Edgar Savisaare pildi pihta püssi lasknud on, siis kogu skandaali kokkuvõttes, ütles ta peale vabanduste veel ka järgmist: “Eks see minu poisikeselik temp oli.”

Loogikaviga: Lapseliku omaduse lisamine eetikavastasele teole, ei tohiks tähelepanu kõrvale juhtida tegelikult probleemilt, milleks tollel hetkel ei olnud mitte ainult voodoo praktiseerimine oponendi pildiga, vaid ka valetamine.

Lahendus: Mitte kaasa minna pakutud siltidega ning nimetada asju õigete nimedega.

Tehnika 8. (UUS!) Naljaks pööramine.

Paljud mäletavad, kui raske oli Villu Reiljanile midagi ette heita, sest tal oli alati pisike nali taskust välja tõmmata. Kui ta kiirust ületades vahele jäi, siis sai öelda, et “tee oli allamäge ja tuul tagant” või midagi sarnast. Keskerakond on samuti päris palju naljaks pööramist kasutanud, tuletame meelde, et kunagise lindiskandaali ajal marsissid keskerakondlased oma kongressile linte lehvitades ja hiljem, kui aga avalikult räägiti vastuoludest ja lõhest Keskerakonnas, tehti rongkäik, millel kanti suurt kalakujutist kirjaga “Keskerakonna lõhe”.

Naljaks pööramine on vägev tehnika, sest see on segu seostumisest millegi süütuga ning järgmisest tehnikast nimega reductio ad absurdum,  mis kokkuvõttes suudab ära tappa igasugus normaalse avaliku arutelu, kuna nali vabastab, sunnib ennast kordama ning juhib mõtted mujale.

Legendi järgi oli üks Prantsuse väepealik kunagi küsinud Picassolt, et millisesse maskeerimismundrisse riietada sõdurid, et neid oleks kõige vähem märgata. “Riietage nad arlekiinideks,” ütles Picasso. Nali maskeerib hästi, kuid selle taga võib olla kavalpea, kelle eesmärgid on kaugel sellest, et olla süütud. Muide, loomulikult ei ole naljaks pööramise tehnika kuidagi ainult poliitikute pärusmaa. Sellega tegelevad näiteks ka piinlikku olukorda sattunud avaliku elutegelased äripõllult. Kes meist ei mäletaks, kui palju nalja sai Rein Kilgi “füüri laskmise” jutu peale omal ajal.

Loogikaviga: Nali juhib tähelepanu kõrvale tegelikult probleemilt.

Lahendus: Paljastada tehnika seda kirjeldades. Näiteks “Poliitik X üritas vastustest kõrvale põigelda teemat naljaks pöörates, kuid jättis vastamata küsimustele a, b, c…”. Samuti tuleks küsimust korrata nii kaua kuni naljatuju üle läheb.

Tehnika 9. (UUS!) Reductio ad absurdum.

Reductio ad absurdum ehk vastaspoole argumendi absurdiks pööramine on tehnika, mis arendab mingit ideed edasi nii kaugele, et see muutub jaburaks ning sellega üritab väitja tõestada, et just seda vastane tahtiski öelda. Üks hea näide ammusest ajast pärineb Rahandusministeeriumi kunagiselt kantslerilt Agu Lellepilt, kes telesaates Foorum väitles Maksumaksjate Liidu esindajaga eelarve läbipaistvuse teemadel. Ühel hetkel haaras Lellep kollaste kaantega eelarve brošüüri, hoidis seda kaamera ees ja küsis: “no kui läbipaistev see peab olema, kas see raamat peaks praegu läbi paistma või?” Selline võte näitab vastaspoolt tobedana ning kõigile on selge, et keegi pole kunagi oodanud, et eelarvedokument ise peaks läbi paistma.

Loogikaviga: Antud juhul asus kantsler rääkima materjali läbipaistvusest, kuigi jutt käis tegelikult dokumendi selgesõnalisusest ning ammendavusest, kasutades ära sõnalist sarnasust, viis esineja jutu juba uue teema peale ning seega käitus eksitavalt.

Lahendus: Juhtida tähelepanu, et esineja räägib juba uuest asjast ning tulla taas vana teema juurde tagasi.

Tehnika 10. (UUS!) “Pärast kaklust rusikatega ei vehita!”

Tihti kuuleme seda, et mingisugune asi on juba tehtud ning enam pole midagi parata. “Milleks pärast kaklust rusikatega vehkida?” küsivad asjaosalised sellise näoga nagu oleks kriitikud toas valju häälega röötsatanud või muidu mingit kirjutamata reeglit rikkunud. See tühi, kuid moraalitsev ütlus pakub aga üllatavalt tõhusat kaitset arhitektuuri-, seadusloome- ja muudes valdkondades tehtud rumalate otsuste eest.

Loogikaviga: Esiteks on arutelu ja kriitika taandamine kaklusele juba ise eksitav metafoor. Nimetades arutelu kakluseks, on asjaosalised vaikimisi väitnud seda, et mõttevahetus=sõda ning sellest tuleneb paljuütlev järeldus, et sõda (ehk mõttevahetust) tuleb ju vältida. Teiseks võib pärast kaklust rusikatega vehkida küll, kui kaklus pole korralikult lõpuni viidud ning kolmandaks ja kõige tähtsamaks, kui eeldada, et juba tehtud asju ei tohi kritiseerida, propageerime sellist poliitikat, mille eesmärgiks on vead võimalikult kiiresti ellu viia. Neljandaks, kui me pärast otsuste elluviimist neist enam kriitilises võtmes ei räägi, süvendame ju võimalust, et halbu otsuseid tehakse üha veel ja veel ning me ei õpi neist mitte kunagi.

Lahendus: “Vehkida pärast kaklust rusikatega”, kuid teha seda ratsionaalselt, hästi läbimõeldult ning faktidele tuginedes.

Kokkuvõtteks

Ma ei välista, et ka seekordne loetelu põnevatest väitlusnippides ei jää viimaseks. Nagu esimeses väljaandes nentisin, nendin ka täna, et  nende tehnikate populaarsuses pole süüdi ainult erakonnad. Probleem on selles, et need tehnikad on läbi aastate töötanud, me ise laseme neil töötada ning see on kivi nii ajakirjanike kui ka valijate endi kapsaaeda.

Hiljuti suutis peaminister Ansip iseendale vastu rääkida umbes 1 minuti jooksul, süüdistades valitsuse pressikonverentsil rahandusminister Padarit pealiskaudsuses materjalide esitlemises kabinetinõupidamisel. Kui Padar ennast samale kohtumisele viidates kaitsma asus, leidis Ansip, et nimetatud nõupidamise meenutamine ei ole sugugi ilus tegu:

” No Iva­ri, mis sa nüüd siis prae­gu ütle­sid? Mi­nu mee­lest ei ole ilus siin kaa­me­ra­te ees ha­ka­ta se­da möö­du­nud ka­bi­ne­tiis­tun­git veel kord rep­ro­dut­see­ri­ma.”

Peaminister Andrus Ansipil on segaseid ja vastuolulisi avaldusi tegeva poliitiku kuulsus. Ei saa öelda, et Laaril või Savisaarel samasugust probleemi pole, kuid Ansipile on vastuolulisus saanud lausa keskmiseks nimeks. Muide, on inimesi, kes peavad meie riigi juhi meelemuutusi isegi õppimisvõime ja tarkuse tunnuseks.

“Ivari, ära nüüd aja hullu juttu!” Pilt: Postimees.

See teema on mul ammu mõttes kripeldanud, et kui adekvaatne ma ikkagi ise Ansipi hindamisel olen. Heitsin siis pilgu peale Andrus Ansipi erinevatele peaministriperioodidele, et oma mälu värskendada ja aru saada, kui palju peaminister siis iseendale üldse vastu räägib. Kokku vaatasin läbi 1500 erinevat kajastust Eesti ajalehtedes, põhiliselt Eesti Päevalehes. Annan väikese ja ilmselt mitte täiesti ammendava ülevaate sellest, mis ma leidsin.

1. Kristiina Ojulandi juhtum

Andrus Ansip oli veel majandus- ja kommunikatsiooniminister, kui lahvatas tüli Reformierakonna ja Res Publica vahel. Põhjuseks olid välisminister Kristiina Ojulandi ametiajal Välisministeeriumist kaduma läinud salajased dokumendid. Veel enne kui Ansip jõudis asjaoludega tutvuda, teatas ta ta 6. veebruaril kategooriliselt, et tal ei ole mõttessegi tulnud välisministrit välja vahetada.

“Minu teada ei ole välisministril mingit süüd seoses dokumentide kadumisega,” põhjendas Ansip. (EPL, 07.02.05).

Sõnade söömine saabus juba nädala pärast, kui Ansip oli sunnitud tunnistama, et “Ma ei välista, et oleksin selles olukorras ise tagasi astunud, kui ma olnuksin välisminister”. (EPL, 14.02.05)

2. Tõnis Palts ja Savisaared

Värske peaministrina läks Ansip kiiresti tülli tolleaegse Tallinna linnapea Tõnis Paltsiga, pidades teda isegi sedavõrd väärituks partneriks, et keeldus temaga Tallinna päeval kohtumast. Tema etteheiteks oli, et Palts ei olnud Reformierakonda piisavalt informeerinud oma probleemidest Maksuametiga. Ansip ütles siis järgmist:

«Palts ei peaks jätkama Tallinna linnapeana. Tallinn väärib ausat linnapead.»(EPL, 14.05.05).

Võimalik, et Ansipi väites oli mingisugune iva. Hoolimata sellest, et Tõnis Palts oli Maksuametile vaidlusaluse summa osas teinud ettemakse ning ta mõisteti mõni aeg hiljem kohtus lõplikult õigeks, võis Ansipil olla põhjust talle etteheiteid teha Maksuameti juhtumi kohta ebatäpse info edastamise eest.

Hoolimata võimalikust ivast, meenutagem, Ansip leidis lausa, et Palts peaks ametist lahkuma. Sedavõrd terav hinnang läheb vähemalt sama teravasti vastuollu Ansipi edasise võimetusega anda ükskõik milliseid eetilisi hinnanguid sellele, kui Edgar Savisaar määras omaenda abikaasa Vilja Savisaare Tallinna Sadama nõukogusse või kui jutuks tuli Edgar Savisaare kahtlasehõnguline majaafäär Keila Joal.

Vilja Savisaare juhtumi kohta arvas Ansip järgmist:

“Olu­line on see, et prokuratuur ei ole selles küsimuses pidanud vajalikuks menetlust alustada, samuti mitte kaitsepolitsei.” (EPL, 04.08.05)

Kahtlane kinnisvaratehing Keila Joal. Pilt: Postimees.

Edgar Savisaare korruptsioonihõnguliste tehingute kohta keeldus Ansip korduvalt ja järjekindlalt seisukohta võtmast nentides, et seisukoha peavad võtma uurimisorganid. Kuidas siis on? Paltsi kohta võis võtta väga selgeid seisukohti aga Savisaarte kohta ei võinud?

3. Öösel ja kraanaga

See on üks tuntumaid Ansipi vastuolusid. Juunis 2006 ütles ta Riigikogus:

“Ma ei kujuta ette, et keegi võiks minna Tõnismäele ja ööpimeduse varjus kraana konksu otsa riputada pronkssõduri ja sellega kuhugi ära sõita. See pole õigusriigile kohane lahendus.” (Postimees, 29.06.06).

Ometi helistas Andrus Ansip meedia teateil vähem kui aasta pärast isiklikult öösel kraanajuhi välja, et kuju ööpimeduses teisaldada. Meelemuutust põhjendati ootamatu vägivallaga tänavatel.

4. Euro juhtum

Mida selgemaks sai, et Eesti 2007ndaks aastaks eurot ei saa, seda rohkem püüdis ka peaminister seda vaikselt siin-seal välja öelda. Uudise ise esimesena väljakäimine võimaldas juga paremini kontrollida ning ega opositsiooni valimiseelsed katsed kedagi vastutama panna eriti kuhugi ei jõudnud. Valimisteemana tappis euro ära rahvuslik ärevus, mida eriti kõvasti toitsid kasvavad pinged Tõnismäel.

Siiski juhtus üks huvitav intsident parlamendis, kus sotsiaaldemokraat Eiki Nestor küsis infotunnis Ansipilt, kas peaminister on valmis tagasi astuma juhul, kui selgub, et Eesti ei ühine järgmise aasta alguses euroga.

Ansip vastas:

“Kui peaministril on mingisugune süülisus, kui ta on jätnud midagi tegemata, mida ta oleks pidanud tegema, siis ma pean seda [tagasiastumist] täiesti loomulikuks” (EPL, 15.04.06).

Seda tõlgendati opositsiooni poolt väledalt kui peaministri soovi vastutada ja vajadusel tagasi astuda suutmatuse tõttu riiki eurokursile tüürida. Ansip ehmus ning hilisemas vestluses Postimehega tegi ta juba selliseid oravahaake, et pealtvaatajail hakkas silme ees virvendama:

«Minu jätkamine või mittejätkamine peaministri ametis ei ole absoluutselt seotud sellega, kas Eesti läheb 2007. aasta 1. jaanuarist eurole üle või mitte,» kinnitas Ansip. Riigikogu infotunnis mainitud «süülisuse» kohta ütles Ansip, et pidas selle all silmas mingeid konkreetseid süütegusid.«Kui mina peaministrina lähen näiteks vales kohas üle tee ja põhjustan sellega raske liiklusõnnetuse, siis ma loomulikult astun tagasi,» selgitas Ansip. (samas)

Vaadates Savisaarte juhtumeid ja Ansipi arusaama, et vastutama peab ainult mingisuguste reaalsete/füüsiliste süütegude eest ning lubadused ja eetika ei ole väga tähtsad, ei ole midagi imelikku, et samal ajal juurdus avalikkuses üha enam termin nimega JOKK.

5. Hinnangud majanduse kohta

Ansip on ise tunnistanud, et eksis Eesti majandusliku olukorra hindamisel, kuid artiklites kaevamine toob välja tänastes oludes ikka päris põnevaid pärle. Septembris 2005 leidis Ansip näiteks, et tollel hetkel Töötukassas asunud 1,7 miljardit krooni ei lähe mitte kunagi vaja. Ta lisas:

“Selleks, et see summa aastaga ära kulutada, peaks tööpuudus Eestis olema nii suur, et meil ei oleks seda riiki enam.” (EPL, 22.09.05).

Kindlasti ei osanud Eestis keegi uskuda, et vaid mõne aasta pärast läheb kogu raha vaja, kuid see statement heidab siiski pisut valgust Ansipi iseloomule. Sel hetkel on näha, et ta on enesekindel, ei usu, et kunagi midagi võiks viltu minna ning usaldab oma kõhutunnet piisavalt, et selle põhjal suure mõjuga avaldusi teha.

2007. aasta valimiste lävel peaminister lausa praalis heatujuliselt ning lubas julgelt pensione tõsta:

“Mis me keerutame, Aivar (Sõerd-toim) tegelikult teab, et sotsiaalmaksu laekumine saab prognoosi kohaselt olema piisav, et katta ära pensionitõus sel aastal,” ütles Ansip. “Ah, nimetage siis mind lobisejaks.” (EPL, 15.03.07).

Samal ajal lubas peaminister kokku ka konservatiivset eelarvepoliitikat ning samas anti heldelt raha kõikvõimalikeks kulutusteks, mis juba iseenesest on selgelt oksümoorsed positsioonid.

Kui nüüd keegi peab Ansipi meelemuutusi tarkuse ja õppimisvõime tunnuseks, siis suhtumises majanduskasvu ei paista need omadused liiga teravalt silma. Ilmneb hoopis jäikus ja soovimatus mõista tegelikku olukorda.

Vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnes Tartus leiab Ansip:

“Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd – defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta. Me ei tohi elada oma laste arvelt.” (22.02.08).

Samas, 2008. aasta aprillis leidis Ansip, et negatiivseks lisaeelarveks ehk siis defitsiiti vältivaks sammuks pole põhjust. Muide, lehest lugedes tuleb välja, et siis oli Ivari Padar hoopis see mees, kes väitis, et negatiivne lisaeelarve siiski tuleb teha (meenutagem, et viimane koalitsioonilagunemine sündis seetõttu, et Reformierakond polnud rahul sotside võimekusega eelarvet kärpida).

Muidugi oli Padar siiski suhteliselt pehme ning võib olla saab seda talle ka süüks panna:

“See ei ole nüüd nii sõja koht, sellel on omad argumendid. Selge on, et suvine prognoos annab täpsema ülevaate, mis toimunud on.” (EPL, 08.04.08)

Vahepeal väljakuulutatud ülejääkidega riigieelarvetest hakkasid vaikselt saama miinusega riigieelarved. Seda ju mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas (argument, mida on poliitikas senini väga hea kasutada). Kuid Ansip ei uskunud lihtsalt ei arve, prognoose ega silmi. Ühel päeval ütles ta näiteks nii:

“Mina selle prognoosi eest küll ei ole nõus andma ei veretilku ega oma sente /…/ Eestis on teatavasti enamasti prognoosid olnud liigkonservatiivsed ehk siis tegelikud laekumised viimase kuue aasta jooksul on märgatavalt ületanud prognoosides kavandatud laekumisi. Viimased kaks prognoosi on aga olnud liiga optimistlikud, nagu hiljem on selgunud.” (EPL 28.08.08).

Pööre hakkas tulema alles aasta lõpus, kus isegi Ansip oli sunnitud tunnistama kulude kärpimisvajadust.

“Peame olema valmis, et peame tulude ja kulude vahe täitma reservidega, neid on viimase viie aasta jooksul kogunenud märkimisväärselt.” (EPL, 31.10.08).

Järgmise aasta lõpus teatas peaminister aga juba, et “kriis ja rasked ajad on Eestisse jõudnud” ning mais 2009. tunnistas ta juba ilmselget: “ma ei osanud sellise sügavusega finantskriisi ette näha.”

Peaminister Andrus Ansipi sõnul ei osanud ta tõesti sellise ulatusega kriisi ette näha, kuid seda ei osanud ka enamus maailma juhtivatest riikidest. „Mina ei osanud sellise ulatuse, sellise sügavusega finantskriisi ette näha,“ tunnistas Ansip ning selgitas ka, mida oleks tagasi vaadates tulnud teisiti teha. Peaministri sõnul oleks pidanud reserve veelgi suuremas ulatuses koguma ning samuti oleks tulnud jääda konservatiivseks ning mitte tõstma sellises ulatuses avaliku sektori palku. (EPL, 13.05.09).

6. Faktilised möödapanekud

Peaministril on kombeks esineda informeeritud isikuna ning talle meeldib rääkida asjadest, mille kohta tal on ilmselgelt ainult mingi memo, kui sedagi. Samuti pole tal paljudest teemadest kuigi palju isiklikke ja tänapäevaseid teadmisi. Üritades täie veenvuse ning ilma viitamiseta “tark” olla, juhtuvadki paljud apsakad, mida hiljem tuleb siluda. Puudutagu see siis omavalitsuste laenukoormat või seda summat, mida Töötukassa tegelikult töötutele maksab (Ansip arvas, et 15 000 krooni töötu kohta, Töötukassa andmetel saab kaks kolmandikku neist alla 6000 krooni). Selliste möödapanekute dokumenteerimist ei võtnud ma siiski eraldi eesmärgiks, kuid on selge, et neil on oma roll peaministri maine kujunemisel.

7. Täielik nurkavärvimine 2009

Ma olen seda teemat juba varem lühidalt käsitlenud, kuid hoolimata senise liigoptimismi ületsunnistamisest teeb Ansip jätkuvalt sarnaseid vigu. Valitsusjuhi selle aasta lubadused kõrvuti pannes tundub, et Eesti Vabariigi riigieelarve peaks olema küll nätsust tehtud, et neid kõiki täita saaks. Rahustavaid teateid lendab siia sinna nagu jumal juhatab, kuid eelarvelist katet neile ju ei ole. Valusaid otsuseid vastu võtta ei osata ega juleta. Lehti läbi vaadates avastasin ehmatuseks veel, et vahepeal on Ansip käinud Roostal ning lubanud, et kaitsekulusid eriti ei kärbita:

“Peaminister Andrus Ansip esines täna 19. korda toimuvatel kõrgematel riigikaitsekursustel Roostas, kus kinnitas, et hoolimata kaitsekulutuste vähendamisest on endiselt jõus valitsuse eesmärk viia kaitsekulud kahele protsendile meie sisemajanduse koguproduktist.” (EPL, 20.04.09).

Vahepeal jäi mulje, et uut koalitsiooni luuakse selleks, et sünniksid uued kokkulepped, mis vastaksid majanduslikule reaalsusele, kuid jälgides uue ja tegelikult väga imeliku koalitsiooni aborti täna ja peaaegu pidevaid valimisi see aasta, on vist selge, et mingit sirgeseljalist riigimehelikkust oodata pole.

Järeldusi

Mida selle kõige põhjal kokkuvõttes öelda? Peaminister Ansip on tõesti päris heitliku iseloomuga mees. Mulle isiklikult tundub, et tema avalduste muutlikkus ei ole tingitud mitte sellest, et ta palju õpiks, vaid sellest, et ta tahab väga kiiresti midagi öelda ja teha seda võimalikult karmis ja otsustavas toonis. Kahjuks on enamasti kodutöö tegemata ning oma sõnu tuleb hiljem mõrus kastmes süüa.

Ülalpool väljatoodud näidete põhjal võime ilmselt öelda ka seda, et kui Ansip oleks suutnud Rahandusministeeriumi suunal paremini koostööd teha, kui ta poleks elanud täielikus majanduslanguse eituses 2008. aasta hiliste kuudeni, kui tema valitsus ei oleks teinud sedavõrd optimistlikke eelarveid uskudes, et kõik hea jätkub, oleks meie väljavaade ka täna parem. Nagu ka siis, kui Ansipi valitsus poleks ellu viinud 2009. aasta pensionitõusu.

Paljuski on Eesti majanduslik positsioon Lätist täna parem ainult seetõttu, et kunagised valitsused järgisid konservatiivset joont, meil on õnneks veel mingit väga vana rasva, mitte seetõttu, et Ansipi valitsused oleksid ette mõelnud või midagi. Valus küsimus on ka see, et kas meil tegelikult võiks ikkagi täna juba euro olla, kui oleks oldud alalhoidlikumad ja targemad?

Tagantjärele Ansipi valitsuse möödapanekute kohta öelda, et kõik oli lihtsalt maailmamajanduse uperpalli süü, mida mitte keegi ette ei näinud on seega natuke sama kui öelda, et rasvunud ja südamehaige mees kukkus tänaval sellepärast, et oli libe, mitte sellepärast, et ta sõi iga päeva õhtusöögiks kaks kasti pontšikuid ja oli minetanud seetõttu võime libedal tänaval kõndida. Samuti ei saa Ansipi valitsus liiga palju vehkida teadmatusega maailmamajanduse seisust, kuna vähemalt 2008. aastal (ja ka 2009) on tegeldud ikkagi silmade kinnipigistamisega.

Ansip analüüsimas pensionifondide tootlust. Pilt: TV3.

Samuti võib Ansipi puhul tunnistada, et JOKK mõiste esiletõus mõni aasta tagasi oli ka tema teene. Tundub siiski, et teisel peaministriajal on Reformierakond üritanud korruptiivse süsteemi vastu asetuda ning sellele on eemaldumine Savisaarest kaasa aidanud ning ka erinevate korruptsiooniprotsesside küllaltki segamatu areng Eesti kohtutes on pigem siiski punkt praeguse valitsuskriisi eelsele valitsusele.

Samas, uskuge mind, kui ma lõpuks artiklite lugemise lõpetanud olin, siis ma sain ka sellest aru, et vastupidiselt laialt levinud arvamusele on Ansip tunnistanud oma eksimusi mitmel korral, kuigi, võimalik, et vabandada tulnuks sügavamalt. Aga juba Ojulandi juhtumi puhul tegi ta seda esimest korda ning näiteks ka Pronkssõduri öise äraviimise järel nentis ta, et tema senine hinnang olukorrale oli olnud ekslik.

Edasiliikumine Ansipiga oleks siiski võimalik, kui poleks neid viimaseid hullumeelseid lubadusi ja kramplikku kinnihoidmist valimisplatvormist. Kuna praegu on koalitsioonivahetumise aeg, siis võiks olla peaministri võimaluseks unustada igasugused valimispointid ning käituda mõnda aega lihtsalt riigimehena, kes on valmis kuulama tagasisidet ja eksperte, lugema analüüse, unustama ego ja varasemad saavutused ning vastu võtma karme, kuid vajalikke otsuseid.

Kristen Michali viimane argumentum ad hominem Ivari Padari kammimata pea suunas näitab, et poliitikud ei oska keerulistes olukordades käituda. Punkt. Põletades sildu, solvates üksteist, saavutatakse irratsionaalsed vastasseisud, mis ei võimalda inimestel omavahel normaalselt suhelda. Seejärel luuakse viha- ja välistamise koalitsioone.

Senine ajalugu tunneb näiteks kunagist Reformi ja Res Publica verevaenu, mis oli sedavõrd isiklik, et oleks vabalt võidud ka üksteisele käsitsi kallale minna. Teine näide samast asjast oli Arnold Rüütli presidendiks valimine, mis ei olnud mitte niivõrd Villu Reiljani kaval skeem, kui teiste erakondade oskamatus leppida kokku ühises kandidaadis.

Kurja juur on vist taas ka selles, et opositsiooni peetakse Eestis nii mõttetuks kohaks, et sinna sattumine tähendab asjaosaliste arvates sisuliselt enesetappu. Kuigi võiks olla teisiti.

P.S. Ja muide, mis nali see on, et Ansip järsku teatab, et ta on nõus töötukindlustusmaksu tõstma üle 3 protsendi, kui just hiljuti toimunud erinevatel üritustel on mees täpselt risti vastupidist väitnud, kinnitades, et tema valitsemisajal ei tõuse see maks mingil juhul üle 3 protsendi? Kas see on intelligentne paindlikkus või hoopis täielik pidetus?

Mõnedes asjades on lihtsalt loogikat tarvis ja vahel on vaja, et keegi ilmselge asja välja ütleks. Olen valmis olema see titt, kes ütleb välja, et eelarve on alasti ja tänaseks on juba selge, et Eesti ei suuda eelarvedefitsiiti sel aastal alla 3 protsendi hoida. Selles on muidugi süüdi aeglaselt toiminud valitsus. Võimalik, et praegune sotside väljavahetamine kiirendab mingeid otsuseid ja suurendab ühtlasi eurošansse, kuid samas on hilja mis hilja.

See on muidugi kokkuvõttes täiesti katastroofiline uudis. Euro oleks meile vähemalt mingisugune toetuspunkt. Aga võimatut üritav Eesti ei suuda kriteeriumeid täita, see on tänaseks sama raske kui saepurust veini teha vms. Pole jõudu. No paneme siis õunad ja pihlakad kõrvuti. Kas olete euro nimel valmis loobuma vanematoetusest, vanemad? Kas olete euro nimel valmis loobuma pensionist, pensionärid? Kas olete euro nimel valmis loobuma palgast, ametnikud?

Eile rääkisin Anvariga umbes samal teemal ennustades, et eelarvedefitsiit jääb vähemalt 5-7 protsendi juurde sel aastal. Anvar vastas sellele, et veel hullem oleks, kui eelarvedefitsiit jääks 3.1 protsendini, eurot ei tuleks aga riik oleks ennast hingetuks säästnud. Kujutan ette seda mürgist atmosfääri…

Edasi on järgmised võimalused.
1) Võimalik, et valitsus proovib euro ootust hoida üleval nii kaua kui saab, sest see on mugav põhjendus kärbete tegemiseks ning võib olla suudetakse ära teha mõned vajalikud kokkutõmbamised, mida oleks tarvis nii euroga kui ilma. Lõpuks üritatakse euro kuidagi vaikselt agendast maha saada, kerge see ei ole aga eks peale valimisi võib proovida.
2) Võib juhtuda ka mingi ime ja me saame eurotsooni hoolimata oma halbadest tulemustest. Ma ei ole nii hea makromajanduse asjatundja, et öelda, mis selleks täpselt peab juhtuma, kuid elu on näidanud, et kõik on võimalik.

James Blunt, Goodbye My Lover

P.S. Järgmisest nädalast kavatsen blogida pisut uuematel teemadel, mis vaatavad natuke rõõmsamalt tulevikku.

Kui siin oli juba vahepeal juttu sellest, et Savisaare tekstidega on keegi võõrast teinud, siis lugedes Jürgen Ligi viimaseid tekste, süveneb tunne, et neid kirjutab Cool D. Ma loodan, et keegi teeb mingi muusika ka siia taha ja laulab sisse. Toe Tag võib olla.

Ja kui nüüd tõsiselt rääkida, siis hakkabki tõeks saama ennustus, et Ligi jääb palgateemat kaitsma viimse mehena kaevikus. Tead, oleks äkki ikka mõtet olnud minna iseenda palga alandamise teele, kui selleks veel võimalus oli. Nüüd tuleb Ligil oma risti kanda ja ohverdada paljud olulisemad teemad. Mis teha, kõigile pole antud sümbolilist kõrvakuulmist.

Toe Tagilt midagi normaalset Youtube’ist ei leidnud aga näiteks see värk Cool Dlt.

Tänases EPL-is võtab repliigi korras sõna Rein Taagepera, kes kutsub valitsust põhimõtteliselt üles võtma vastu eelarveotsused kiire paketina. Jumala eest õige jutt ja mitu kuud tagasi oleks juba tehtud pidanud olema. Ka kommunikatsiooni mõistes oleks see parem, sest korraga vastu võetud otsused on paremad, kui aasta läbi toimunud valus kärpimine.

Seejuures paluks neil inimestel, kes nüüd tagantjärele tarkuse teemal sõna tahavad võtta, mitte pöörduda, sest tagantjärele tarkus on see võib olla Ansipile, kuid muu maailm teab väga hästi, et kriisitingimustes tuleb abinõusid rakendada kiiresti, korraga ja mõtestatult, mitte käia ajalehes oma unenägudest rääkimas nagu Ivari Padar täna.

Näib, et olukorda mõistab koalitsioonipoliitikutest kõige paremini Mart Laar, kes on juba mõnda aega rääkinud kiire tegutsemise vajadustest. Nii et lõpetage kähku see “verbaalne sõnasõda” nagu keelemeistrist parempoliitik on öelnud ja visake ebareaalsed lubadused minema. Enam pole aega pensioneid, makse, vanemapalku ja muud sellist kaitsta. Olukord on uus.

Fakt: Mart Laar teatas, et IRL parlamendifraktsioon maksab tagasi selle osa palgast, mis muidu peaks tõusma. Jürgen Ligi ründas. Mart Laar vastas. Vaatame korraks, millest siis jutt käib.

Ligi kirjutab, et “on tõestatud, et palgateemaliste rinnarebimiste ajal lõpevad sisulised poliitilised debatid ja uuenduslikud ideed, sest konkurentsireeglid nõuavad demonstratiivsust ja alapakkumisi.”

Küsiksin vastu, et kus see tõestatud on? Kes tõestas? Millal? Kas Ligi tõesti usub, et järgmiseks seob Jaan Kundla auto katusele ruupori ning hakkab mööda linna ringi sõitma, teatades, et ta ei võta üldse palka vastu? Kas ta tõesti usub, et seepärast jääb tegemata mingi “uuenduslik idee”? Milline?

Umbes sellist hirmsat tonti on Reformierakond ka pidevalt avalikkuse ees maalinud. Selle hirmutamise allikad paistavad olevat mingis arusaamas, et parlamendierakonnad on nagu USA ja Nõukogude Liit külma sõja ajal, kus esimese palga pihta suunatud raketi väljatulistamine viib garanteeritud vastastikuse hävitamiseni. Jabur eksole, kuigi ma ei välista, et äkki nad ise usuvadki seda.

Vaataks seda õudset olukorda natuke lähemalt. Kui Kundla loobuks palgast, kas see võtaks Ligilt valijad ära? Not! Minu meelest on kõige realistlikum stsenaarium see, et keegi rohkem oma palka ei alanda ja mõned Riigikogu liikmed võivad või siis võivad mitte järgida Laari algatust, kuid mingit rinnaga rebimist numbri edasiseks vähendamiseks ei ole ega tule.

Ligi loogika on põhimõtteliselt selline, et kui üks parlamendiliige teeb midagi head, siis see viib kõlvatu konkurentsini, sest järgmine parlamendiliige teeb seepeale veel rohkem head ning lõpptulemusena kukub parlament kokku. Lõpuks aitavad kõik vanainimesi üle tee ja tööd ei tehtagi. Seejuures muidugi proovib ta jätta mulje, et asi puudutab ainult palgaküsimust, kuna see on millegi pärast “eriline küsimus”.

Tegelikult käib jutt ju sellest, kas poliitikud oskavad kommunikeerida oma valijatega ja vastata nende ootustele ilma hulluks minemata. Jutt käib ühe õiglustunnet väga riivava palgatõusu ärajätmisest inimeste isiklikul vastutusel raha tagasi maksmise teel. See on eriline olukord, see ei pea korduma. Samas näitavad poliitikud sellega, et nad teavad midagi ka ühiskonnale sõnumite saatmisest. Ajal, mil kõigi palgad vähenevad, näitab see teatud arusaama juhtimisest ja sümbolitest.

Eriti teretulnud on, kui selle sammu teevad need poliitikud, kes hääletasid palgaalandamise seaduseelnõu poolt, mis Riigikohtus ebaseaduslikuks tunnistati, nende puhul on see lausa oluline, et nad näitaksid oma senise käitumise siirust.

Samas, samas, samas… Loodetavasti ei oodanudki IRL, et keegi hakkab nüüd nende pead silitama. Ütleme nii, et see, mis nad tegid oli lihtsalt väga normaalne samm. Seejuures pole tähtis, mis nende “tegelik põhjus” oli. Kuid palga alandamine pole ka kangelastegu. See on lihtsalt üks tegu ja antud hetkel ja just selles ulatuses õige tegu.

Peale muu oli see samm õige sellepärast, et seda tehes maandasid laarlased palgakriitikat palju veenvamalt kui Jürgen Ligi oma räuskleva blogipostitusega. IRL-lased saavad nüüd tööd teha ja nad ei pea veetma tunde end õigustavaid blogisid ja artikleid täites. Ligi peab palgateema käes aga väänlema terve valimisteaasta. See pole muidugi kuigi mõnus. Kui see on asi, milleks ta tunneb ennast parlamenti valituna, kaitsmaks oma palka, siis on muidugi teine asi.

Ligi postituse lõpus tuleb välja tema tegelik solvumise põhjus: “Aga solidaarsus?” heidab ta Laarile lõpuks ette. Esiteks on see muidugi vastuolus tema ülejäänud tekstiga, kuna siit võib kaudselt välja lugeda, et kui IRL oleks oma otsuse teinud eelnevalt Reformierakonnaga kokku leppides, siis oleks võib olla ka midagi kokku lepitud.

Teiseks, Ligil on selle kandi pealt vist ka õigus. Tundub, et temaga polnud varem räägitud. Ehk oli IRL jälle poisikeselikus õhinas? Tahtes esimesena ja ainsana suurt uudist teatada, jäeti teiste poliitikutega rääkimata? Ja see parlamendi poliitloogika kohaselt ei võimalda ülejäänutel enam ideega kaasa tulla. See poleks neil esimene kord. Kui nii, siis tegi IRL tehnilise vea, kuid üldiselt ei saa ma nende sammu siiski halvaks pidada.

Viimased korruptsiooniskandaalid pakuvad võimaluse arutleda Eestis levinud poliitiliste infoedastustehnikate üle. Leidsin seitse põhilist, mida omavahel varieerides saab lahti mõtestada enamuse kohalikust poliitilisest kommunikatsioonist. Kõige puhtamal kujul esinevad näited siiski just Keskerakonnas.

Tehnika 1. “Sa pole ise parem”.
Läbi aegade on seda kõlanud kõige rohkem Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suust. “Laar tegi ka” või “vaadake parem, mida Ansip teeb,” on verbaalsed kilbid, millelt kipuvad eemale põrkuma kõik kriitikakivid. Nüüd näib, et samasugust võimalust otsib Keskerakond Kapo tegevuse naeruvääristamiseks.
Loogikaviga: On loogiliselt vigane eeldada, et teistel erakondadel, Kaitsepolitseil või prokuratuuril pole pärast mõnda möödalasku enam kunagi moraalset õigust kellelegi midagi ette heita. Kui vaatame sellist käitumist tavainimese seisukohalt, siis võiks see umbes nii kõlada: “Mis õigus on politseil uurida, kas ma panin naabri krundilt ehitusmaterjali pihta, kui ma lugesin just täna ajalehest, et üks politseinik ületas kiirust? Ma ei allu enam kunagi politseinikest kiiruseületajate provokatsioonidele!”.
Lahendus: Jätkata küsimuste küsimist ning esitada küsimus täpsemalt ja uuesti. Näiteks “eeldades, et üks politseinik tõesti kiirust ületas ja eeldades, et kõik politseinikud pole alati käitunud seaduskuulekalt, tahaksime ikkagi teie käest küsida, kas te varastasite eile naabri krundilt ehitusmaterjali?”.

Tehnika 2. “See on valimisvõitlus”
Kui tihti kuuleme, kuidas poliitik teatab, et mingi süüdistus on “osa valimisvõitlusest.” Samas ei märgata, et subjekt isegi ei ürita rääkida süüdistuse tegelikust sisust.
Loogikaviga: Isiku väidet analüüsides jõuame justkui järeldusele, et valimisvõitluse käigus esitatud väited on 100 protsenti valed. Sellisel juhul on ju 100 protsenti valed ka tema enda väited? Samas on hämmastav, kui kergesti meedia sellelaadse pareeringu peale õnge läheb. Justnagu valimisvõitluse käigus ei võiks esineda ka tõeseid argumente.
Lahendus: Küsida “kas valimisvõitlus teeb iga väite silmapilkselt valeks?”

Tehnika 3. “Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!”
See on üks Edgar Savisaare lemmikmeetod, mida esmakordselt nägime aastaid tagasi, taustaks lahtimurtavate võilao uste ragin. See on siiamaani edukalt arsenalis. “Ma ise kohtusin härra X-iga ning ma võin teile kinnitada, et…” või siis “Ma käisin isiklikult täna hommikul pealinna tänavail jalutamas, ning võin teid veenda selles, et autod sõitsid tööle normaalselt…” kõmmutatakse välja selleks, et veenda, et mingisugust probleemi Y pole olemas.
Loogikaviga: Inglise keeles on väljend “the absence of evidence is not the evidence of absence” ehk siis “tõendite puudumine pole nende puudumise tõendus” ning ütleme nii, et ühe inimese vaatlus ongi lihtsalt ühe inimese vaatlus, mitte veenev tõestus.
Lahendus: Parim relv on teadmised ja kodutöö. Kasuta arve, statistikat, tee eeltööd ning esita küsimusi küsides täpseid fakte (toimib muide ka nende poliitikute vastu, kes kasutavad valikulist statistikat mõne väite tõestuseks).

Tehnika 4. Oma meediakanal.
Juba Lenin ütles, et revolutsiooni õnnestumiseks tuleb enda kätte haarata telegraaf ja sillad. Berezovski ja Putini kunagine koostöö viimase imidži kujundamisel on Savisaarele samuti sügava jälje jätnud. Ühegi teise erakonna puhul Eestis pole soov oma meediat luua olnud nii meeleheitlik kui Keskerakonna puhul. Alates pealinna infokanalite kasutamisest erakonna huvides, kuni maksumaksja raha eest Kalev Sport televisiooni kasutamine erakondlike sõnumite edastamiseks, näeme, kuidas proovitakse rajada meediasüsteemi, mis oleks täielikult lojaalne ühele erakonnale. Muide, tasub tähele panna, et erakond ise õigustab oma “meediaimpeeriumit” sellega, et neil puudub tavameedias sõnaõigus ning muu meedia on teiste erakondade “kontrolli all”.
Loogikaviga: Selline süsteem saab toimida vaid suletud ühiskonnas ning soovitavalt peaks puuduma riigis ka internet.
Lahendus: Õnneks laheneb see olukord iseseisvalt, kuigi kulukalt maksumaksjale.

Tehnika 5. “Kes lekitas?”
See on põhiliselt reformierakondlik tehnika. Selle kohaselt on iga süütegu andeksantav, kui info on lekitatud “eeskirjade vastaselt”. Mäletame, kuidas mõne aasta eest pöördusid tõsised süüdistused majandus- ja kommunikatsiooniminister Atoneni suunas hoopis ägedaks uurimistegevuseks teemal “kuidas sai selline info üldse avalikkuse ette jõuda?”. Selle teema puurimise peale kulutati võimsalt auru … nii jäigi ja millegipärast läks meedia selle peibutusmulaaži õnge ja asus samuti nuputama, et pagan küll, kes siis lekitas?
Loogikaviga: Kui väide ise vastab tõele, tegemist on eetikavastase teoga, kas siis on enam tähtsust, kes lekitas? USA-s on käibe mõiste “whistle-blower”, mida kasutatakse isikute kohta, kes on näinud midagi ebaseaduslikku ning valmis sellega avalikkuse ette tulema. On juhtumeid, kus käsitletatakse selliseid inimesi tagantjärele isegi kangelastena (Linda Tripp välja arvatud).
Lahendus: Mitte lasta ennast eksitada mulaažpartidest. Vaadata ka filmi “The Insider” (http://www.imdb.com/title/tt0140352/)

Tehnika 6. Kaikaga vello
Igal erakonnal on mingi kaikavend, kes ei kuulu erakonna esimesse ringi, kellel on üpris tugev maine vähemalt erakonna enda valijate seas ning kellel on kas blogi või siis mingi tekste kirjutav juhtmejupp kuskil ning kes saadetakse radikaalsete sajatustega rindele, kui asjad kurjaks lähevad. Selline kuju kargab ootamatus kohas nurga tagant välja ja annab oletatavale vastasele verbaalse nuiaga vastu pead. Tekib segadus ja arutelu, et “kuidas ta nii võis” või et “mida ta siiski tegelikult öelda tahtis”. Sellise tegelase puhul on mitu “head” omadust, kuna ta ei ole tavaliselt vastutaval ametikohal, siis saab “ametlik erakond” temast vajadusel kergesti taanduda ning seetõttu on tal võimalik lubada endale piiripealsemat sõnastust. Samas on meedia harjunud tema blogi või sõnumeid lugema, tal on piisavalt kõva mõju uudistele ja kommentaaridele. Kui hästi läheb, suudab kaikamees vaidluse ajada absurdi ning avalikkuse tähelepanu hajub poriloopimisse. Tuntumad kaikamehed: Jürgen Ligi Reformierakonnast ja Ain Seppik Keskerakonnast. Näide sellest, kuidas kaikamees võib teatekaika ministriks saades üle anda, on Rein Lang, kes ministriametis loomulikult endale nii palju lubada ei saa, kui varem.
Loogikaviga: Kaikamees ei ole vastutaja, seega on viga ajada tema kommentaare segi erakonna ametlike seisukohtadega.
Lahendus: Mitte tsiteerida kaikamehe blogi igal võimalusel, vaid minna raskema vastupanu teed ning hankida kommentaarid tegelikelt vastutajatelt.

Tehnika 7. Seostumine millegi süütuga.
Kui Mart Laar lõpuks tunnistas üles, et ta tõepoolest Edgar Savisaare pildi pihta püssi lasknud on, siis kogu skandaali kokkuvõttes, ütles ta peale vabanduste veel ka järgmist: “Eks see minu poisikeselik temp oli.”
Loogikaviga: Lapseliku omaduse lisamine eetikavastasele teole, ei tohiks tähelepanu kõrvale juhtida tegelikult probleemilt, milleks tollel hetkel ei olnud mitte ainult voodoo praktiseerimine oponendi pildiga, vaid ka valetamine.
Lahendus: Mitte kaasa minna pakutud siltidega ning nimetada asju õigete nimedega.

Kokkuvõtteks
Ma ei ütle, et nende tehnikate populaarsuses on süüdi ainult erakonnad. Probleem on selles, et need tehnikad on läbi aastate töötanud, me ise laseme neil töötada ning see on kivi nii ajakirjanike kui ka valijate endi kapsaaeda. Eksole.