21. november 1996. Reformierakonna esimees Siim Kallas ruttab õhtusele erakonna volikogule, et teha parteikaaslastele ettepanek lahkuda Tiit Vähi juhitavast valitsusest. Kallase sõnul on Koonderakonna ja Keskerakonna koostöölepingust välja loetav “sise- ja välispoliitilise kursi muutus”, mis ei klapi Reformierakonna väärtustega. Kallas ei tea sellel hetkel veel, et võib olla just see samm lõpeb talle 10 miljoni dollari skandaaliga, mille lõkkele puhumises mängivad tähtsat rolli vihaseks aetud koalitsioonipartnerid. Ta ei tea ka seda, et volikogu poolt heaks kiidetud otsus jätab sügava jälje nii Reformierakonna kui Eesti poliika edasisele käekäigule.

Noor erakond marssiski sirge seljaga opositsiooni ning valitsusliit lendas pauguga lõhki. Reformierakond asus taasavastama opositsionäärielu võlusid. Kiiresti selgus, et erinevalt ministriametist on opositsionäär olla surmavalt igav. Sul pole erilist mõju. Lihtsalt istud, plõksid nuppe ja pead ilukõnesid. Ööistungid Riigikogu puhvetis olid küll lõbusad, kuid ega siis nende pärast ei tuldud poliitikasse.

Reform proovis küll elu parlamendis huvitavaks muuta. 1997. aastal oligi vastasrind hoopis teist nägu kui täna. Mõeldi välja kavalaid käike selleks, et teha valitsuse olemine võimalikult keeruliseks, kuid üldiselt lõppes kõik umbes selliste trikkidega nagu need, millega rehepapp vanakuradit tüssas. Nalja sai, kui Koonderakonna ja Maarahva Liidu esindajad parlamendi ees esinedes higistasid ning Norma diplomaatkohvrist võetud kortsus paberitelt midagi maha lugesid, kuid kolme järgneva aasta jooksul suutis opositsioonis olek erakonna korralikult ära tüüdata.

Lõpptulemusena otsustas Reformierakond üheselt – opositsiooni minek oli viga. Seda on avalikult hiljem tunnistanud ka 10 miljoni skandaali vasktorudest läbi aetud Kallas, kes kasutas edaspidi tihtipeale kõnekäändu, et “viha on poliitikas halb nõuandja”.

Vähe sellest, et opositsiooni minek loeti erakonna poolt eksimuseks, otsustas partei mõne aja pärast, et edaspidi tuleb võimul olla igal võimalusel. Selleks leiti üpris sobiv õigustus – valijad. “Kuidas me saame seista oma valijate huvides, kui meil pole selleks mingeid hoobasid?”. Sarnaselt teiste ette ära otsustatud mugavate tõdedega, riisus see dogma erakonnalt mõtlemisvõime ning lihtsustas igasuguseid moraalseid valikuid. Hiljem on Reform avalikult uhkeldanud faktiga, et nad on kõigist Eesti poliitilistest jõududest kõige rohkem võimul olnud.

Eesti poliitikale on selline mõtteviis tähendanud seda, et veaks tunnistati üks väheseid katseid teha mingi väärtuspõhine otsus erakondadevahelises suhtlemises. See tähendas ka seda, et iga kord kui Reformierakond kartis, et Edgar Savisaar võib saada palju hääli ning ohustada nende võimulolekut, võttis ta igaks juhuks omaks tema meetodeid. Kui endal erilisi veendumusi peale võimusoovi pole, siis muutud ebakindlaks ja proovid kopeerida või ära kasutada kõiki ideid, mis nägemisulatuses on. Sellelgi on oma hind, sest iga kord muutusid reformipoliitikud ka sammukese Savisaarele sarnasemaks. See algas juba ammu, kuid uus põlvkond reformareid eesotsas Ansipiga ei näe üldse mingit probleemi kaitstes Edgar Savisaart kahtlaselt odava Keila-Joa suvila saamisel ega muudest asjadest vaikimises, mis kahtlemata on poliitikaringkondades avalikuks saladuseks.

Põhiline erinevus reformipoliitikute ja Savisaare vahel on see, et Savisaar on avalikult Savisaar, kuid reformar on seda läikiva plakati tagant, mis väidab, et ta ei ole kindlasti Savisaar. Arvata on, et ka praegune vastasseis Savisaare ja Reformierakonna vahel ei ole sügavalt ideoloogiline vaid pigem pragmaatiline positsioneering, mis asjaolude muutudes võib kergesti teiseneda täiesti normaalseks sõbrasuhteks.

Ideaalid on eraldi teema – keegi on välja arvutanud, et Reformierakonna sarnane liberaalne erakond saab Eesti suguses riigis meeldida ainult umbes 18 protsendile valijaskonnast. Kuna see pole piisav protsent pidevalt võimul olemiseks, on nende toolist kinni hoidmise ideoloogia alusel täeisti loomulik neist ideaalidest taganeda ja riigistada näiteks mingite segaste diilide alusel raudtee-ettevõtteid või hakata rahvusnatsionalistiks. Õigustuseks on naljakal kombel jälle valijad! Raske on aru saada, kas mõeldakse neid esialgset 18 protsenti valijaid ning kõik ülejäänud on vahend 18 protsendi huvide elluviimiseks või viiakse ellu nende uute valijate ootusi, kes vahepeal juurde on tulnud, lootuses, et senised 18 protsenti “kannatab ära”?

Kui keegi seab Reformi poliitikat kahtluse alla, armastavad reformierakondlased küsida: aga milline on alternatiiv? Vastus on lihtsam, kui võiks arvata. Me ei tea, mis on alternatiiv, sest teie pole kunagi tõsiselt proovinud.