Fakt: Mart Laar teatas, et IRL parlamendifraktsioon maksab tagasi selle osa palgast, mis muidu peaks tõusma. Jürgen Ligi ründas. Mart Laar vastas. Vaatame korraks, millest siis jutt käib.

Ligi kirjutab, et “on tõestatud, et palgateemaliste rinnarebimiste ajal lõpevad sisulised poliitilised debatid ja uuenduslikud ideed, sest konkurentsireeglid nõuavad demonstratiivsust ja alapakkumisi.”

Küsiksin vastu, et kus see tõestatud on? Kes tõestas? Millal? Kas Ligi tõesti usub, et järgmiseks seob Jaan Kundla auto katusele ruupori ning hakkab mööda linna ringi sõitma, teatades, et ta ei võta üldse palka vastu? Kas ta tõesti usub, et seepärast jääb tegemata mingi “uuenduslik idee”? Milline?

Umbes sellist hirmsat tonti on Reformierakond ka pidevalt avalikkuse ees maalinud. Selle hirmutamise allikad paistavad olevat mingis arusaamas, et parlamendierakonnad on nagu USA ja Nõukogude Liit külma sõja ajal, kus esimese palga pihta suunatud raketi väljatulistamine viib garanteeritud vastastikuse hävitamiseni. Jabur eksole, kuigi ma ei välista, et äkki nad ise usuvadki seda.

Vaataks seda õudset olukorda natuke lähemalt. Kui Kundla loobuks palgast, kas see võtaks Ligilt valijad ära? Not! Minu meelest on kõige realistlikum stsenaarium see, et keegi rohkem oma palka ei alanda ja mõned Riigikogu liikmed võivad või siis võivad mitte järgida Laari algatust, kuid mingit rinnaga rebimist numbri edasiseks vähendamiseks ei ole ega tule.

Ligi loogika on põhimõtteliselt selline, et kui üks parlamendiliige teeb midagi head, siis see viib kõlvatu konkurentsini, sest järgmine parlamendiliige teeb seepeale veel rohkem head ning lõpptulemusena kukub parlament kokku. Lõpuks aitavad kõik vanainimesi üle tee ja tööd ei tehtagi. Seejuures muidugi proovib ta jätta mulje, et asi puudutab ainult palgaküsimust, kuna see on millegi pärast “eriline küsimus”.

Tegelikult käib jutt ju sellest, kas poliitikud oskavad kommunikeerida oma valijatega ja vastata nende ootustele ilma hulluks minemata. Jutt käib ühe õiglustunnet väga riivava palgatõusu ärajätmisest inimeste isiklikul vastutusel raha tagasi maksmise teel. See on eriline olukord, see ei pea korduma. Samas näitavad poliitikud sellega, et nad teavad midagi ka ühiskonnale sõnumite saatmisest. Ajal, mil kõigi palgad vähenevad, näitab see teatud arusaama juhtimisest ja sümbolitest.

Eriti teretulnud on, kui selle sammu teevad need poliitikud, kes hääletasid palgaalandamise seaduseelnõu poolt, mis Riigikohtus ebaseaduslikuks tunnistati, nende puhul on see lausa oluline, et nad näitaksid oma senise käitumise siirust.

Samas, samas, samas… Loodetavasti ei oodanudki IRL, et keegi hakkab nüüd nende pead silitama. Ütleme nii, et see, mis nad tegid oli lihtsalt väga normaalne samm. Seejuures pole tähtis, mis nende “tegelik põhjus” oli. Kuid palga alandamine pole ka kangelastegu. See on lihtsalt üks tegu ja antud hetkel ja just selles ulatuses õige tegu.

Peale muu oli see samm õige sellepärast, et seda tehes maandasid laarlased palgakriitikat palju veenvamalt kui Jürgen Ligi oma räuskleva blogipostitusega. IRL-lased saavad nüüd tööd teha ja nad ei pea veetma tunde end õigustavaid blogisid ja artikleid täites. Ligi peab palgateema käes aga väänlema terve valimisteaasta. See pole muidugi kuigi mõnus. Kui see on asi, milleks ta tunneb ennast parlamenti valituna, kaitsmaks oma palka, siis on muidugi teine asi.

Ligi postituse lõpus tuleb välja tema tegelik solvumise põhjus: “Aga solidaarsus?” heidab ta Laarile lõpuks ette. Esiteks on see muidugi vastuolus tema ülejäänud tekstiga, kuna siit võib kaudselt välja lugeda, et kui IRL oleks oma otsuse teinud eelnevalt Reformierakonnaga kokku leppides, siis oleks võib olla ka midagi kokku lepitud.

Teiseks, Ligil on selle kandi pealt vist ka õigus. Tundub, et temaga polnud varem räägitud. Ehk oli IRL jälle poisikeselikus õhinas? Tahtes esimesena ja ainsana suurt uudist teatada, jäeti teiste poliitikutega rääkimata? Ja see parlamendi poliitloogika kohaselt ei võimalda ülejäänutel enam ideega kaasa tulla. See poleks neil esimene kord. Kui nii, siis tegi IRL tehnilise vea, kuid üldiselt ei saa ma nende sammu siiski halvaks pidada.

Kuna Riigikogus ei lubanud parlamendisaadikutel oma palku külmutada, mis pole kellelegi mingi üllatus, siis oleks päris huvitav, kas lõpuks jõutakse selleni, et parlamendisaadikud loobuvad osast oma palgast ise.

“Populism!” ütles selle idee peale üks mu tuttav, kes töötab ühe erakonna juures. Mulle jälle tundub, et sõnast populism on saanud tänapäevase poliitiku jaoks õigustus jätta tegemata kõik asjad, mille suhtes on valijate õigustatud ootus. Populismi uus definitsioon on selline: populistlik on otsus, mis on õige, mis tuleks ära teha, mida valijad ootaksid aga mis on poliitikule ebamugav.

Kui läheb palgast loobumise jutuks, maalivad need poliitikud, kellega olen rääkinud kiiresti ette pildi, kuidas iseenda palga vähendamine on hukatuse tee, sest keegi vähendab alati rohkem, keegi jookseb rahvahulga sekka lillasid kupüüre loopima ja lõpuks on kõik läbi, parlament pannakse kinni.

Ega rahvas muidugi asja kergemaks ei tee. Kui esimene poliitik loobub näiteks 5000 kroonist oma sissetulekutes, kargab ligi hulk anonüüme, kes sajatavad: “rohkem oleks pidanud loobuma”, “ta tegi seda sellepärast, et tulemas on valimised” ja nii edasi. Justkui õige otsus oleks täiesti devalveeritud sellepärast, et seda tehti valimiste eel.

Üldiselt oleks soovitus parlamendile leppida kokku, et kõik parlamentäärid loobuvad ühesuurusest summast. See oleks tänastes oludes normaalne ja tehtav. Kui kõik ei taha loobuda, ärgu siis loobugu, kuid ma tahaks näha, kes jääks kõrvale, kui parlamendi kümme väärikamat liiget juba kokkuleppele jõuaksid.

Miks Riigikogulased ei vähenda oma palka vabatahtlikult, osa sellest tagasi makstes. Saadikud on selgelt väljendanud oma soovi saada vähem palka ning on selle nimel valmis isegi Riigikohtuni välja minema. Seniks kuni kohtuveskid jahvatavad, võiks aga astuda ise vajalikud sammud ning leida võimalused raha tagasi maksmiseks. Kindlasti on seaduslikke mooduseid. Või on tegemist mingisuguse järjekordse “nipiga” palgateema edasilükamiseks?

Juba kümnes päev järjest ei saa ma aru, miks ei võiks Riigikogu saadikud kohe täna oma palka alandada, makstes osa rahast riigieelarvesse tagasi? Seda saab teha täiesti seaduslikult ja põhiseaduslikult. Algust võiks teha need saadikud, kes on rohkem mures, näiteks Hannes Rumm, kes oma blogis palgateemasid üsna mõistlikult lahkab, kulm kipras nagu meil kõigil. Isegi kui Jaan Kundla jätab oma palga tervenisti alles, mõjuks see samm väga hästi nende poliitikute usaldusväärsusele, kes otsustavad õiglasema palga kasuks.

Võib olla on asi minus aga ma tõesti ei saa aru. Kui on liigse palga mure, siis selle lahendamine on ju kättevõtmise asi?

Nüüd on siis nii, et kui president Ilves teeb midagi, mis on seaduse järgi ainuvõimalik, nimetab Postimees seda “vee peale tõmbamiseks”. Kas pole mitte nii, et vee tõmbasid millelegi peale hoopis need riigikogulased, kes esitasid populistliku eelnõu palkade vähendamiseks, teades, et see läbi ei lähe?

Riigikogu otsus külmutada saadikute palgatõus on järjekordne eluvõõras mäng avaliku arvamusega, sest parlamendi sama koosseisu palkade muutmine pole Põhiseaduse kohaselt võimalik. Ometi teeb rahvaasemik näo nagu oleks olemas mingi šanss, et tema palgatõus tulevikus tõesti ära jääb. Huvitav, kelle peas see geniaalne plaan sündis?

Ja edasi kavatsevad poliitikud terve mõistuse ja ühtlasi ka süüdlase leida hoopis Presidendi kantseleist. On ju ette teada, et Presidendil ei jää muud üle, kui seadus Riigikokku tagasi saata.

Endalt vastutust ära lükata tahtvatelt poliitikutelt tuleks hoopis küsida: “Kus te olite parlamendi eelmise koosseisu ajal, kui oleks saanud kärpida praeguse koosseisu palkasid?”

Teine küsimus on aga veel tähtsam. Kui te tõesti tahate juba oma koosseisu palku vähendada, siis pole ju mingit probleemi leppida kokku, et te maksate osa palgast riigi rahakotti tagasi. See on täiesti seaduslik viis palku vähendada ning seda saaks teha juba alates tänasest. Tehniliselt võib välja mõelda mingisuguse konkreetse fondi, sihtkapitali või isegi terve valiku neist, kuhu saadikud saavad raha tagasi kandma hakata.

Kuidas oleks selle ideega siis?