See idee tuli mulle üsna ootamatult, kui me istusime eelmisel aastal pärast Lennart Meri Hõbevalgele pühendatud konverentsi koos Toomas Kiho, Marek Tamme ja mitme teise inimesega ühes kohas ja lõime enne vastuvõtu algust pisut aega surnuks. Toomas Kiho ütles siis, et 1976. aastal ilmunud Hõbevalget võis pidadagi Lennart Meri poliitiliseks manifestiks, mida ta järgis ka presidendina. Niisugune avaldus pani mind mõtlema teiste poliitikute ja nende tekstide peale ning korraga ma sain aru, et kõigil suurtel poliitikutel on olemas vähemalt üks oluline tekst.

Võib muidugi laskuda lõputusse vaidlusse, mis on tekst ja kui paljud poliitikud üldse oma tekste ise kirjutavad, rääkimata sellest, et mis asi ülepea on suur poliitik, kuid ma väidan, et kui poliitik suudab kirjutada teksti, mis on pikem kui kaks lõiku nii, et sellest huvitub ja saab aru kaasaegne valijaskond, siis ta suudab kõike. Sellisel poliitikul pole vaja ennast müüa bussi tagaotsa peal kui margariini.

Head tekstid ei sünni tavaliselt korraga, vaid need ongi sellise poliitiku elu, kogemuste, visiooni ja uskumuste sulam. Need tekstid manifesteerivad poliitikut ennast ja sellepärast on need harva head, kui poliitik pole isiklikult nende teese paika pannud. Lisaks peab ta suutma kõike seda arusaadavalt igapäevakeelde tõlkida. Jah, võib olla on lõplik sõnastus üle lihvitud nõustajate ja toimetajate kaasabil, kuid algne tõuge ja kontseptsioon, see peaks poliitikult endalt tulema.

Teine omadus sellistel tekstidel on see, et nad korduvad ja varieeruvad poliitiku jutus sageli läbi aastate ilma igavaks muutumata. Mitte kinnisidee või mantrana, vaid areneva suunana. See näitab, et poliitik on võimeline oma vaadet ajakohastama ning endaga kaasas kandma läbi erinevate ajalooliste kontekstide, seda pidevalt puhastades, rafineerides ning võib olla ka teatud muudatusi tehes. See tähendabki seda, et poliitikul üleüldse on idee.

Seetõttu on vahel naljakas ette kujutada mõne poliitiku arutlust, et huvitav, mida ma peaksin oma kõnes nüüd seekord rääkima, eelmine kord sai ju räägitud  riigikaitsest juba. Räägime seekord majandusest! Ja kui me selles lõigus räägime midagi kaevuritele, siis võib olla järgmises peaks rääkima ka midagi postiljonidele. Tulemuseks on kõned või artiklid, mis üritavad meeldida kõigile (ja ühtlasi mitte kellelegi!). Kõnepidajad üritavad haakuda mõne moodsa teemaga nagu kuskil rodeol hobuseid taltsutavad farmerid. Peaasi, et kuidagi publikut ära ei tüütaks, peaasi, et oleks värske, isegi kui teemat ei valda ja see peagi sadulast viskab.

Ei ole ma ka näinud, et sellised kõned või muidu tekstid oleksid kuidagi mõjukad. Enamasti on nad sellised “ühelt poolt” ja “teiselt poolt” tekstimassiivid, mis sobivad vaid tapeediks kokku löödavate šampuseklaasidele kõlinale. Nende sisse torgatakse mingeid haletobedaid ja ammu äraleierdatud kujundeid a la “riigikogu pole kummitempel”, “põhiseadusega ei mängita” või muud taolist.

Teemade ohutu konstrueerimine ja sihtgrupiline kombineerimine ei võimaldagi tegelikult kirjutada suuri tekste, sest öeldes midagi seppadele, solvame meditsiiniõdesid ja vastupidi. Selline poliitika ei võimalda öelda välja seda, mida tegelikult mõeldakse, sest kampaaniameeskonnas on nõuandja, kes teatab, et “selline väljaütlemine viiks meilt väliseestlaste või pensionäride hääled”.

Mikrotasandil on sellel nõunikul isegi õigus, kuid ainult korraks. Hääli võib niimoodi ju koguda, isegi valimistel edukas olla, kuid poliitika suurkujusid sellise jõhvimise tulemusel ei sünni. Suurmehed sünnivad siis, kui poliitik on valmis minema oma veendumustega lõpuni. See on raske protsess ja vahel tähendab see talle ka ebapopulaarsust, opositsiooni minekut või muud sellist. Muide, see tähendabki, et poliitika on sulle midagi enamat kui lihtsalt töökoht, kus liisingumakset tasa teenimas käia.

Miks üldse tahta olla poliitika suurkuju, keegi keda nimetatakse riigimeheks? Noh, kui muud põhjust ei leia, siis ehk sobib see, et sellised tegelased võtavad pärast läbimurret elu lõpuni hääli ilma igasuguse pingutuseta. Tõenäoliselt lõpetavad nad ajalooraamatutes ning neid mäletatakse pikalt.

Viimane kord, kui ma Eesti poliitikas midagi tekstisarnast nägin ei olnudki väga ammu ja see oli Jaak Aaviksoo kiri valitsuskaaslastele. Sellest tekstist õhkus teatavat retoorilist musklit, mis koheselt väljendus ka selles, et see lühike kiri tõusis pisut kõrgemale tavalisest blogikaikaveost. Kahjuks tappis selle mõju  mõnevõrra ära nii öelda lekitamistrikk ja kindlasti ei olnud see nüüd ka Jaak Aaviksoo poliitiline manifest, vaid lihtsalt üks päevakajaline sõnavõtt. Kuid midagi selles ütles, et võimalik, et sealkandis on ehk püssirohtu ka manifesti jaoks.

Ma ei mäleta, kes, kuid keegi oli kunagi üllatunud Siim Kallase artiklikogumiku ilmumise järel, et lugedes artikleid, ilmneb, et Kallas on algusest peale justkui sama asja ajanud. Kallast mõnevõrra teades, ei olnud ma ise kuigi rabatud. Lugedes palju ja muutes oma meelt mingisugustes küsimustes, on tema jutus alati kostmas üks refrään, mis ei ole palju muutunud ja mis tundub täna täpselt sama kaasaegne kui 20 aastat tagasi ja mida kokkuvõttes võiks kirjeldada kui intelligentset liberalismi, andku püha Toomla ja Kivirähk mulle andeks, kui ma nüüd midagi valesti ütlesin.

Mainimata on ka Laar ja Savisaar, kes mõlemad on mingis mõttes olnud oma põhitekstides keskmisest järjepidevamad. Rõhutan, põhitekstides, mille juurde ikka ja jälle tagasi tullakse, mitte ilmtingimata igas võimalikus avalduses. Laar oma ajaloomüütide konstrueerimisega ja populariseerimisega ning Savisaar oma SRÜ-tüüpi revanšismiga. Loomulikult, kahjuks või õnneks ei ole lihtsalt teksti olemasolu tasuta pilet suurpoliitikuks saamiseks, sest see ei pruugi lihtsalt inimestele piisavalt sobida ning Laar ja Savisaar suudavad olla siiski pidevalt ka oportunistlikud ja väga laialivalguvad.

Võimalik, et Villu Reiljan oli ka omamoodi tekstiga poliitik, raske öelda, kas need naljad ja segased asjaolud väljendasid mingit laiemat ideed või mitte, jäägu see kellelegi teisele arutada, kuid enamus ülejäänud Eesti poliitikuid on siiski üsna tekstitud. Nad on nagu margariin, mis lihvib parlamendi kiirmenetlusvärki, sealt ilmselt ka reklaamide kujundus. Mis oleks, kui need inimesed hakkaksid oma teksti leidmise nimel tööle? Ma arvan, et see võiks mõne aasta pärast anda mõne märkimisväärse tegelase. Kinldasti ei sünni see kohe, sest idee leidmine, arendamine ja seda väljendama õppimine võtab aega ning neid asju ei saa konsultatsioonifirmast osta.

Häid tekste on maailma poliitikas palju ja nendega tasub tutvust teha. USA praegune president on retooriliselt tugev ning sealne kõnetraditsioon on üldiselt väga tugev. Loomulikult ei piisa Kingi “I Have A Dream” või Kennedy “Ich Bin Ein Berliner” kõnede parafraseerimisest. Poliitiku tekst peab olema originaalne ja vastama geograafilisele, ajaloolisele ja sotsiaalsele kontekstile, muidu jääb sõnum õhku rippuma.

Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et poliitikategelased ei usalda tekste ning neil on hirm, et nad ei suuda neid ise piisavalt hästi luua. Selle tagajärjel on tekstid jäetud nõunike, copy-writerite ja muude selliste inimeste hooleks. Äkki peaksime andma tekstidele siiski veel mõne võimaluse?

Pool aastat tagasi avaldasin loetelu kavalatest poliitilistest keerutamisvõtetest. Aeg on edasi arenenud, duubelvalimisaasta on täies hoos ning igasuguseid uusi näiteid muudkui tuleb. Siin siis täiustatud loetelu, millega on tore vastu minna kohalikele valimistele (kolm uuemat tehnikat lõpus, muu tekst läbivalt toimetatud).

Pablo Picasso, 1921. “Kolm muusikut” (keskel arlekiin). MoMA, New York.

Tehnika 1. “Sa pole ise parem”.

Läbi aegade on seda kõlanud kõige rohkem Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suust. “Laar tegi ka” või “vaadake parem, mida Ansip teeb,” on verbaalsed kilbid, millelt kipuvad eemale põrkuma kõik kriitikakivid. Samasugust võimalust kasutas Keskerakond eelmise aasta lõpus Kapo tegevuse naeruvääristamiseks, tuues välja mõned nende möödalaskmised, kuid vaadates süstemaatiliselt mööda enda omadest.

Loogikaviga: On loogiliselt vigane eeldada, et teistel erakondadel, Kaitsepolitseil või Prokuratuuril pole pärast mõnda möödalasku enam kunagi moraalset õigust kellelegi midagi ette heita. Kui vaatame sellist käitumist tavainimese seisukohalt, siis võiks see umbes nii kõlada: “Mis õigus on politseil uurida, kas ma panin naabri krundilt ehitusmaterjali pihta, kui ma lugesin just täna ajalehest, et üks politseinik ületas kiirust? Ma ei allu enam kunagi politseinikest kiiruseületajate provokatsioonidele!”

Lahendus: Jätkata küsimuste küsimist ning esitada küsimus täpsemalt ja uuesti. Näiteks “eeldades, et üks politseinik tõesti kiirust ületas ja eeldades, et kõik politseinikud pole alati käitunud seaduskuulekalt, tahaksime ikkagi teie käest küsida, kas te varastasite eile naabri krundilt ehitusmaterjali?”.

Tehnika 2. “See on valimisvõitlus”

Kui tihti kuuleme, kuidas poliitik teatab, et mingi süüdistus on “osa valimisvõitlusest.” Samas ei märgata, et subjekt isegi ei ürita rääkida süüdistuse tegelikust sisust.

Loogikaviga: Isiku väidet analüüsides jõuame justkui järeldusele, et valimisvõitluse käigus esitatud väited on 100 protsenti valed. Sellisel juhul on ju 100 protsenti valed ka tema enda valimislubadused? Samas on hämmastav, kui kergesti meedia sellelaadse pareeringu peale õnge läheb. Justnagu valimisvõitluse käigus ei võiks esineda ka tõeseid argumente.

Lahendus: Küsida “kas valimisvõitlus teeb iga väite silmapilkselt valeks?”

Tehnika 3. “Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!”

See on üks Edgar Savisaare lemmikmeetod, mida esmakordselt nägime aastaid tagasi, taustaks lahtimurtavate võilao uste ragin. See on siiamaani edukalt arsenalis. “Ma ise kohtusin härra X-iga ning ma võin teile kinnitada, et…” või siis “Ma käisin isiklikult täna hommikul pealinna tänavail jalutamas, ning võin teid veenda selles, et autod sõitsid tööle normaalselt…” kõmmutatakse välja selleks, et veenda, et mingisugust probleemi Y pole olemas.

Loogikaviga: Inglise keeles on väljend “the absence of evidence is not the evidence of absence” ehk siis “tõendite puudumine pole nende puudumise tõendus” ning ütleme nii, et ühe inimese vaatlus ongi lihtsalt ühe inimese vaatlus, mitte veenev tõestus.

Lahendus: Parim relv on teadmised ja kodutöö. Kasuta arve, statistikat, tee eeltööd ning esita küsimusi küsides täpseid fakte (toimib muide ka nende poliitikute vastu, kes kasutavad valikulist statistikat mõne väite tõestuseks).

Tehnika 4. Oma meediakanal.

Juba Lenin ütles, et revolutsiooni õnnestumiseks tuleb enda kätte haarata telegraaf ja sillad. Berezovski ja Putini kunagine koostöö viimase imidži kujundamisel on Savisaarele samuti sügava jälje jätnud. Ühegi teise erakonna puhul Eestis pole soov oma meediat luua olnud nii meeleheitlik kui Keskerakonna puhul. See väljendub paljudes detailides, alates pealinna infokanalite kasutamisest erakonna huvides, eksperimentidest hiljuti hingusele läinud Kalev Sport kanaliga kuni maksumaksja raha eest rämeblogijate tasustamiseni. Oleme näinud, kuidas proovitakse rajada meediasüsteemi, mis oleks täielikult lojaalne ühele erakonnale. Muide, tasub tähele panna, et erakond ise õigustab oma “meediaimpeeriumit” sellega, et neil puudub tavameedias sõnaõigus ning muu meedia on teiste erakondade “kontrolli all”.

Loogikaviga: Selline süsteem saab toimida vaid suletud ühiskonnas ning soovitavalt peaks puuduma riigis ka internet.

Lahendus: Õnneks laheneb see olukord iseseisvalt, kuigi kulukalt maksumaksjale.

Tehnika 5. “Kes lekitas?”

See on põhiliselt reformierakondlik tehnika. Selle kohaselt on iga süütegu andeksantav, kui info on lekitatud “eeskirjade vastaselt”. Mäletame, kuidas mõne aasta eest pöördusid tõsised süüdistused majandus- ja kommunikatsiooniminister Atoneni suunas hoopis ägedaks uurimistegevuseks teemal “kuidas sai selline info üldse avalikkuse ette jõuda?”. Selle teema puurimise peale kulutati võimsalt auru … nii jäigi ja millegipärast läks meedia selle peibutusmulaaži õnge ja asus samuti nuputama, et pagan küll, kes siis lekitas?

Loogikaviga: Kui väide ise vastab tõele, tegemist on eetikavastase teoga, kas siis on enam tähtsust, kes lekitas? USA-s on käibe mõiste “whistle-blower”, mida kasutatakse isikute kohta, kes on näinud midagi ebaseaduslikku ning valmis sellega avalikkuse ette tulema. On juhtumeid, kus käsitletatakse selliseid inimesi tagantjärele isegi kangelastena (Linda Tripp välja arvatud).

Lahendus: Mitte lasta ennast eksitada mulaažpartidest. Vaadata ka filmi “The Insider” (http://www.imdb.com/title/tt0140352/)

Tehnika 6. Kaikamees kallale

Igal erakonnal on mingi kaikavend, kes ei kuulu erakonna esimesse ringi, kellel on üpris tugev maine vähemalt erakonna enda valijate seas ning kellel on kas blogi või siis mingi tekste kirjutav juhtmejupp kuskil ning kes saadetakse radikaalsete sajatustega rindele, kui asjad kurjaks lähevad. Selline kuju kargab ootamatus kohas nurga tagant välja ja annab oletatavale vastasele verbaalse nuiaga vastu pead. Tekib segadus ja arutelu, et “kuidas ta nii võis” või et “mida ta siiski tegelikult öelda tahtis”. Sellise tegelase puhul on mitu “head” omadust, kuna ta ei ole tavaliselt vastutaval ametikohal, siis saab “ametlik erakond” temast vajadusel kergesti taanduda ning seetõttu on tal võimalik lubada endale piiripealsemat sõnastust. Samas on meedia harjunud tema blogi või sõnumeid lugema, tal on piisavalt kõva mõju uudistele ja kommentaaridele. Kui hästi läheb, suudab kaikamees vaidluse ajada absurdi ning avalikkuse tähelepanu hajub poriloopimisse. Detsembris tõin tuntumate kaikameestena esile Jürgen Ligi Reformierakonnast ja Ain Seppiku Keskerakonnast, see tekitas vastukajasid ning mitmed kommentaatorid väitsid, et ei Seppik ega Ligi ei ole siiski puhtakujulised kaikamehed. Võib olla ei ole, ehk on Keskerakonna kaikamees pigem naine – Evelyn Sepp ja Jürgen Ligi on pärast Kalle Muulile tikkude soovitamist haaranud rolli, kus kaigast tuleb rakendada hoopis oma koalitsioonikaaslaste kasinusele sundimiseks.
Nagu ka eelmine kord mainisin, võib kaika ministriks saada uuele mehele üle anda nagu teatepulga. Tookord tõin näiteks Rein Langi muutumise rahulikumaks pärast ministiks saamist.

Loogikaviga: Kaikamees ei ole vastutaja, seega on viga ajada tema kommentaare segi erakonna ametlike seisukohtadega.

Lahendus: Mitte tsiteerida kaikamehe blogi igal võimalusel, vaid minna raskema vastupanu teed ning hankida kommentaarid tegelikelt vastutajatelt.

Tehnika 7. Seostumine millegi süütuga.

Kui Mart Laar lõpuks tunnistas üles, et ta tõepoolest Edgar Savisaare pildi pihta püssi lasknud on, siis kogu skandaali kokkuvõttes, ütles ta peale vabanduste veel ka järgmist: “Eks see minu poisikeselik temp oli.”

Loogikaviga: Lapseliku omaduse lisamine eetikavastasele teole, ei tohiks tähelepanu kõrvale juhtida tegelikult probleemilt, milleks tollel hetkel ei olnud mitte ainult voodoo praktiseerimine oponendi pildiga, vaid ka valetamine.

Lahendus: Mitte kaasa minna pakutud siltidega ning nimetada asju õigete nimedega.

Tehnika 8. (UUS!) Naljaks pööramine.

Paljud mäletavad, kui raske oli Villu Reiljanile midagi ette heita, sest tal oli alati pisike nali taskust välja tõmmata. Kui ta kiirust ületades vahele jäi, siis sai öelda, et “tee oli allamäge ja tuul tagant” või midagi sarnast. Keskerakond on samuti päris palju naljaks pööramist kasutanud, tuletame meelde, et kunagise lindiskandaali ajal marsissid keskerakondlased oma kongressile linte lehvitades ja hiljem, kui aga avalikult räägiti vastuoludest ja lõhest Keskerakonnas, tehti rongkäik, millel kanti suurt kalakujutist kirjaga “Keskerakonna lõhe”.

Naljaks pööramine on vägev tehnika, sest see on segu seostumisest millegi süütuga ning järgmisest tehnikast nimega reductio ad absurdum,  mis kokkuvõttes suudab ära tappa igasugus normaalse avaliku arutelu, kuna nali vabastab, sunnib ennast kordama ning juhib mõtted mujale.

Legendi järgi oli üks Prantsuse väepealik kunagi küsinud Picassolt, et millisesse maskeerimismundrisse riietada sõdurid, et neid oleks kõige vähem märgata. “Riietage nad arlekiinideks,” ütles Picasso. Nali maskeerib hästi, kuid selle taga võib olla kavalpea, kelle eesmärgid on kaugel sellest, et olla süütud. Muide, loomulikult ei ole naljaks pööramise tehnika kuidagi ainult poliitikute pärusmaa. Sellega tegelevad näiteks ka piinlikku olukorda sattunud avaliku elutegelased äripõllult. Kes meist ei mäletaks, kui palju nalja sai Rein Kilgi “füüri laskmise” jutu peale omal ajal.

Loogikaviga: Nali juhib tähelepanu kõrvale tegelikult probleemilt.

Lahendus: Paljastada tehnika seda kirjeldades. Näiteks “Poliitik X üritas vastustest kõrvale põigelda teemat naljaks pöörates, kuid jättis vastamata küsimustele a, b, c…”. Samuti tuleks küsimust korrata nii kaua kuni naljatuju üle läheb.

Tehnika 9. (UUS!) Reductio ad absurdum.

Reductio ad absurdum ehk vastaspoole argumendi absurdiks pööramine on tehnika, mis arendab mingit ideed edasi nii kaugele, et see muutub jaburaks ning sellega üritab väitja tõestada, et just seda vastane tahtiski öelda. Üks hea näide ammusest ajast pärineb Rahandusministeeriumi kunagiselt kantslerilt Agu Lellepilt, kes telesaates Foorum väitles Maksumaksjate Liidu esindajaga eelarve läbipaistvuse teemadel. Ühel hetkel haaras Lellep kollaste kaantega eelarve brošüüri, hoidis seda kaamera ees ja küsis: “no kui läbipaistev see peab olema, kas see raamat peaks praegu läbi paistma või?” Selline võte näitab vastaspoolt tobedana ning kõigile on selge, et keegi pole kunagi oodanud, et eelarvedokument ise peaks läbi paistma.

Loogikaviga: Antud juhul asus kantsler rääkima materjali läbipaistvusest, kuigi jutt käis tegelikult dokumendi selgesõnalisusest ning ammendavusest, kasutades ära sõnalist sarnasust, viis esineja jutu juba uue teema peale ning seega käitus eksitavalt.

Lahendus: Juhtida tähelepanu, et esineja räägib juba uuest asjast ning tulla taas vana teema juurde tagasi.

Tehnika 10. (UUS!) “Pärast kaklust rusikatega ei vehita!”

Tihti kuuleme seda, et mingisugune asi on juba tehtud ning enam pole midagi parata. “Milleks pärast kaklust rusikatega vehkida?” küsivad asjaosalised sellise näoga nagu oleks kriitikud toas valju häälega röötsatanud või muidu mingit kirjutamata reeglit rikkunud. See tühi, kuid moraalitsev ütlus pakub aga üllatavalt tõhusat kaitset arhitektuuri-, seadusloome- ja muudes valdkondades tehtud rumalate otsuste eest.

Loogikaviga: Esiteks on arutelu ja kriitika taandamine kaklusele juba ise eksitav metafoor. Nimetades arutelu kakluseks, on asjaosalised vaikimisi väitnud seda, et mõttevahetus=sõda ning sellest tuleneb paljuütlev järeldus, et sõda (ehk mõttevahetust) tuleb ju vältida. Teiseks võib pärast kaklust rusikatega vehkida küll, kui kaklus pole korralikult lõpuni viidud ning kolmandaks ja kõige tähtsamaks, kui eeldada, et juba tehtud asju ei tohi kritiseerida, propageerime sellist poliitikat, mille eesmärgiks on vead võimalikult kiiresti ellu viia. Neljandaks, kui me pärast otsuste elluviimist neist enam kriitilises võtmes ei räägi, süvendame ju võimalust, et halbu otsuseid tehakse üha veel ja veel ning me ei õpi neist mitte kunagi.

Lahendus: “Vehkida pärast kaklust rusikatega”, kuid teha seda ratsionaalselt, hästi läbimõeldult ning faktidele tuginedes.

Kokkuvõtteks

Ma ei välista, et ka seekordne loetelu põnevatest väitlusnippides ei jää viimaseks. Nagu esimeses väljaandes nentisin, nendin ka täna, et  nende tehnikate populaarsuses pole süüdi ainult erakonnad. Probleem on selles, et need tehnikad on läbi aastate töötanud, me ise laseme neil töötada ning see on kivi nii ajakirjanike kui ka valijate endi kapsaaeda.

Foto: Postimees.

Mõni aeg tagasi leidsin väljapaistvalt ebasavisaarelikult kirjutatud Savisaare teksti, millele ka tähelepanu juhtisin. Täna ilmus üks sarnane Eesti Ekspressis. Võimalik, et neid on vahepeal palju ilmunud, kuid ma ei jõua ju kõike ka lugeda.

Nooruslik sõnakasutus, loogiline struktuur ning termin “varatu riik” on ka üpris hästi välja mõeldud. Huvitav on see, et Ekspress polegi igaks juhuks loo juurde Savisaare pilti pannud, vaid parimas Marta Karu stiilis avatari hoopis.

Igatahes on lugu päris hea, nii et kes sa iganes meie meediaveergudel Savisaart jooksmas käid, respekt!

Eestile raudtee tagasi toonud Edgar Savisaare nime all ilmus tänases Postimehes üsna arukas artikkel pensionifondidest, kuid teksti lugedes leiab mitmeid lõike, mis on väga selgelt mõne noorema inimese keelepruugis kirjutatud. Andke mulle andeks, kui ma eksin.

Või siis: “Paljud Euroopa riigid on alles teel selles suunas, kuhu Eesti on juba jõudnud. Meie pensionikorraldus on üks nendest asjadest, kus saaksime Euroopa Liidu vanadele liikmesriikidele midagi õpetada ja näidata, et jätkusuutlik pensionisüsteem on vajalik.”

Tore on vaadata ka seda, kuidas Savisaar, kelle jaoks suulistes intervjuudes on kõik teised poliitikud lihtsalt “padarid”, “ansipid” ja “laarid”, nimetab Padarit korraga täie austusega ja läbivalt “rahandusminister Ivari Padariks” või siis rahandusministriks.

Siiski leidsin kogu tekstist ühe lause, mis on ilmselt Savisaare enda või mõne lähinõuniku sulest! Hurraa! Siin see on: “Reformierakonna populismist läbiimbunud negatiivsed sammud ei näi lõppevat!” See lause karjub nagu metsa jäetud kassipoeg üle terve artikli “olen hiljem juurde kirjutatud!”. Nii selgelt kontekstist välja rebitud on see.

Loomulikult ei usu ma, et enamus poliitikute artikleid oleks nende endi kirjutatud. On olemas neid, kes kirjutavad pigem ise (Laar tõenäoliselt ja Savisaar ilmselt on samuti võimeline ise kirjutama, Kallas kirjutas ise, Marko Mihkelson ja Hannes Rumm muidugi kirjutavad kõik ise ma usun). Samas on palju neid poliitikuid, kes kirjutavad vaid mustandi ja sellest käiakse põhjalikult nõunike ja toimetajate poolt üle, kuid suur osa poliitikute artiklimassist on ikkagi kirjutatud ainult nõunike poolt või sootuks sisse ostetud.

Siiski on tavaline, et artikkel väljendab erakonna ideoloogiat. Savisaare artikkel hiilgab aga sellega, et sellel pole justkui isegi pistmist Keskerakonna seniväljendatud ideedega (pensionide tulevik on viimane asi, mis neid seni huvitanud on, nad on rohkem ikka pensionide oleviku mehed).

Viimased korruptsiooniskandaalid pakuvad võimaluse arutleda Eestis levinud poliitiliste infoedastustehnikate üle. Leidsin seitse põhilist, mida omavahel varieerides saab lahti mõtestada enamuse kohalikust poliitilisest kommunikatsioonist. Kõige puhtamal kujul esinevad näited siiski just Keskerakonnas.

Tehnika 1. “Sa pole ise parem”.
Läbi aegade on seda kõlanud kõige rohkem Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suust. “Laar tegi ka” või “vaadake parem, mida Ansip teeb,” on verbaalsed kilbid, millelt kipuvad eemale põrkuma kõik kriitikakivid. Nüüd näib, et samasugust võimalust otsib Keskerakond Kapo tegevuse naeruvääristamiseks.
Loogikaviga: On loogiliselt vigane eeldada, et teistel erakondadel, Kaitsepolitseil või prokuratuuril pole pärast mõnda möödalasku enam kunagi moraalset õigust kellelegi midagi ette heita. Kui vaatame sellist käitumist tavainimese seisukohalt, siis võiks see umbes nii kõlada: “Mis õigus on politseil uurida, kas ma panin naabri krundilt ehitusmaterjali pihta, kui ma lugesin just täna ajalehest, et üks politseinik ületas kiirust? Ma ei allu enam kunagi politseinikest kiiruseületajate provokatsioonidele!”.
Lahendus: Jätkata küsimuste küsimist ning esitada küsimus täpsemalt ja uuesti. Näiteks “eeldades, et üks politseinik tõesti kiirust ületas ja eeldades, et kõik politseinikud pole alati käitunud seaduskuulekalt, tahaksime ikkagi teie käest küsida, kas te varastasite eile naabri krundilt ehitusmaterjali?”.

Tehnika 2. “See on valimisvõitlus”
Kui tihti kuuleme, kuidas poliitik teatab, et mingi süüdistus on “osa valimisvõitlusest.” Samas ei märgata, et subjekt isegi ei ürita rääkida süüdistuse tegelikust sisust.
Loogikaviga: Isiku väidet analüüsides jõuame justkui järeldusele, et valimisvõitluse käigus esitatud väited on 100 protsenti valed. Sellisel juhul on ju 100 protsenti valed ka tema enda väited? Samas on hämmastav, kui kergesti meedia sellelaadse pareeringu peale õnge läheb. Justnagu valimisvõitluse käigus ei võiks esineda ka tõeseid argumente.
Lahendus: Küsida “kas valimisvõitlus teeb iga väite silmapilkselt valeks?”

Tehnika 3. “Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!”
See on üks Edgar Savisaare lemmikmeetod, mida esmakordselt nägime aastaid tagasi, taustaks lahtimurtavate võilao uste ragin. See on siiamaani edukalt arsenalis. “Ma ise kohtusin härra X-iga ning ma võin teile kinnitada, et…” või siis “Ma käisin isiklikult täna hommikul pealinna tänavail jalutamas, ning võin teid veenda selles, et autod sõitsid tööle normaalselt…” kõmmutatakse välja selleks, et veenda, et mingisugust probleemi Y pole olemas.
Loogikaviga: Inglise keeles on väljend “the absence of evidence is not the evidence of absence” ehk siis “tõendite puudumine pole nende puudumise tõendus” ning ütleme nii, et ühe inimese vaatlus ongi lihtsalt ühe inimese vaatlus, mitte veenev tõestus.
Lahendus: Parim relv on teadmised ja kodutöö. Kasuta arve, statistikat, tee eeltööd ning esita küsimusi küsides täpseid fakte (toimib muide ka nende poliitikute vastu, kes kasutavad valikulist statistikat mõne väite tõestuseks).

Tehnika 4. Oma meediakanal.
Juba Lenin ütles, et revolutsiooni õnnestumiseks tuleb enda kätte haarata telegraaf ja sillad. Berezovski ja Putini kunagine koostöö viimase imidži kujundamisel on Savisaarele samuti sügava jälje jätnud. Ühegi teise erakonna puhul Eestis pole soov oma meediat luua olnud nii meeleheitlik kui Keskerakonna puhul. Alates pealinna infokanalite kasutamisest erakonna huvides, kuni maksumaksja raha eest Kalev Sport televisiooni kasutamine erakondlike sõnumite edastamiseks, näeme, kuidas proovitakse rajada meediasüsteemi, mis oleks täielikult lojaalne ühele erakonnale. Muide, tasub tähele panna, et erakond ise õigustab oma “meediaimpeeriumit” sellega, et neil puudub tavameedias sõnaõigus ning muu meedia on teiste erakondade “kontrolli all”.
Loogikaviga: Selline süsteem saab toimida vaid suletud ühiskonnas ning soovitavalt peaks puuduma riigis ka internet.
Lahendus: Õnneks laheneb see olukord iseseisvalt, kuigi kulukalt maksumaksjale.

Tehnika 5. “Kes lekitas?”
See on põhiliselt reformierakondlik tehnika. Selle kohaselt on iga süütegu andeksantav, kui info on lekitatud “eeskirjade vastaselt”. Mäletame, kuidas mõne aasta eest pöördusid tõsised süüdistused majandus- ja kommunikatsiooniminister Atoneni suunas hoopis ägedaks uurimistegevuseks teemal “kuidas sai selline info üldse avalikkuse ette jõuda?”. Selle teema puurimise peale kulutati võimsalt auru … nii jäigi ja millegipärast läks meedia selle peibutusmulaaži õnge ja asus samuti nuputama, et pagan küll, kes siis lekitas?
Loogikaviga: Kui väide ise vastab tõele, tegemist on eetikavastase teoga, kas siis on enam tähtsust, kes lekitas? USA-s on käibe mõiste “whistle-blower”, mida kasutatakse isikute kohta, kes on näinud midagi ebaseaduslikku ning valmis sellega avalikkuse ette tulema. On juhtumeid, kus käsitletatakse selliseid inimesi tagantjärele isegi kangelastena (Linda Tripp välja arvatud).
Lahendus: Mitte lasta ennast eksitada mulaažpartidest. Vaadata ka filmi “The Insider” (http://www.imdb.com/title/tt0140352/)

Tehnika 6. Kaikaga vello
Igal erakonnal on mingi kaikavend, kes ei kuulu erakonna esimesse ringi, kellel on üpris tugev maine vähemalt erakonna enda valijate seas ning kellel on kas blogi või siis mingi tekste kirjutav juhtmejupp kuskil ning kes saadetakse radikaalsete sajatustega rindele, kui asjad kurjaks lähevad. Selline kuju kargab ootamatus kohas nurga tagant välja ja annab oletatavale vastasele verbaalse nuiaga vastu pead. Tekib segadus ja arutelu, et “kuidas ta nii võis” või et “mida ta siiski tegelikult öelda tahtis”. Sellise tegelase puhul on mitu “head” omadust, kuna ta ei ole tavaliselt vastutaval ametikohal, siis saab “ametlik erakond” temast vajadusel kergesti taanduda ning seetõttu on tal võimalik lubada endale piiripealsemat sõnastust. Samas on meedia harjunud tema blogi või sõnumeid lugema, tal on piisavalt kõva mõju uudistele ja kommentaaridele. Kui hästi läheb, suudab kaikamees vaidluse ajada absurdi ning avalikkuse tähelepanu hajub poriloopimisse. Tuntumad kaikamehed: Jürgen Ligi Reformierakonnast ja Ain Seppik Keskerakonnast. Näide sellest, kuidas kaikamees võib teatekaika ministriks saades üle anda, on Rein Lang, kes ministriametis loomulikult endale nii palju lubada ei saa, kui varem.
Loogikaviga: Kaikamees ei ole vastutaja, seega on viga ajada tema kommentaare segi erakonna ametlike seisukohtadega.
Lahendus: Mitte tsiteerida kaikamehe blogi igal võimalusel, vaid minna raskema vastupanu teed ning hankida kommentaarid tegelikelt vastutajatelt.

Tehnika 7. Seostumine millegi süütuga.
Kui Mart Laar lõpuks tunnistas üles, et ta tõepoolest Edgar Savisaare pildi pihta püssi lasknud on, siis kogu skandaali kokkuvõttes, ütles ta peale vabanduste veel ka järgmist: “Eks see minu poisikeselik temp oli.”
Loogikaviga: Lapseliku omaduse lisamine eetikavastasele teole, ei tohiks tähelepanu kõrvale juhtida tegelikult probleemilt, milleks tollel hetkel ei olnud mitte ainult voodoo praktiseerimine oponendi pildiga, vaid ka valetamine.
Lahendus: Mitte kaasa minna pakutud siltidega ning nimetada asju õigete nimedega.

Kokkuvõtteks
Ma ei ütle, et nende tehnikate populaarsuses on süüdi ainult erakonnad. Probleem on selles, et need tehnikad on läbi aastate töötanud, me ise laseme neil töötada ning see on kivi nii ajakirjanike kui ka valijate endi kapsaaeda. Eksole.

21. november 1996. Reformierakonna esimees Siim Kallas ruttab õhtusele erakonna volikogule, et teha parteikaaslastele ettepanek lahkuda Tiit Vähi juhitavast valitsusest. Kallase sõnul on Koonderakonna ja Keskerakonna koostöölepingust välja loetav “sise- ja välispoliitilise kursi muutus”, mis ei klapi Reformierakonna väärtustega. Kallas ei tea sellel hetkel veel, et võib olla just see samm lõpeb talle 10 miljoni dollari skandaaliga, mille lõkkele puhumises mängivad tähtsat rolli vihaseks aetud koalitsioonipartnerid. Ta ei tea ka seda, et volikogu poolt heaks kiidetud otsus jätab sügava jälje nii Reformierakonna kui Eesti poliika edasisele käekäigule.

Noor erakond marssiski sirge seljaga opositsiooni ning valitsusliit lendas pauguga lõhki. Reformierakond asus taasavastama opositsionäärielu võlusid. Kiiresti selgus, et erinevalt ministriametist on opositsionäär olla surmavalt igav. Sul pole erilist mõju. Lihtsalt istud, plõksid nuppe ja pead ilukõnesid. Ööistungid Riigikogu puhvetis olid küll lõbusad, kuid ega siis nende pärast ei tuldud poliitikasse.

Reform proovis küll elu parlamendis huvitavaks muuta. 1997. aastal oligi vastasrind hoopis teist nägu kui täna. Mõeldi välja kavalaid käike selleks, et teha valitsuse olemine võimalikult keeruliseks, kuid üldiselt lõppes kõik umbes selliste trikkidega nagu need, millega rehepapp vanakuradit tüssas. Nalja sai, kui Koonderakonna ja Maarahva Liidu esindajad parlamendi ees esinedes higistasid ning Norma diplomaatkohvrist võetud kortsus paberitelt midagi maha lugesid, kuid kolme järgneva aasta jooksul suutis opositsioonis olek erakonna korralikult ära tüüdata.

Lõpptulemusena otsustas Reformierakond üheselt – opositsiooni minek oli viga. Seda on avalikult hiljem tunnistanud ka 10 miljoni skandaali vasktorudest läbi aetud Kallas, kes kasutas edaspidi tihtipeale kõnekäändu, et “viha on poliitikas halb nõuandja”.

Vähe sellest, et opositsiooni minek loeti erakonna poolt eksimuseks, otsustas partei mõne aja pärast, et edaspidi tuleb võimul olla igal võimalusel. Selleks leiti üpris sobiv õigustus – valijad. “Kuidas me saame seista oma valijate huvides, kui meil pole selleks mingeid hoobasid?”. Sarnaselt teiste ette ära otsustatud mugavate tõdedega, riisus see dogma erakonnalt mõtlemisvõime ning lihtsustas igasuguseid moraalseid valikuid. Hiljem on Reform avalikult uhkeldanud faktiga, et nad on kõigist Eesti poliitilistest jõududest kõige rohkem võimul olnud.

Eesti poliitikale on selline mõtteviis tähendanud seda, et veaks tunnistati üks väheseid katseid teha mingi väärtuspõhine otsus erakondadevahelises suhtlemises. See tähendas ka seda, et iga kord kui Reformierakond kartis, et Edgar Savisaar võib saada palju hääli ning ohustada nende võimulolekut, võttis ta igaks juhuks omaks tema meetodeid. Kui endal erilisi veendumusi peale võimusoovi pole, siis muutud ebakindlaks ja proovid kopeerida või ära kasutada kõiki ideid, mis nägemisulatuses on. Sellelgi on oma hind, sest iga kord muutusid reformipoliitikud ka sammukese Savisaarele sarnasemaks. See algas juba ammu, kuid uus põlvkond reformareid eesotsas Ansipiga ei näe üldse mingit probleemi kaitstes Edgar Savisaart kahtlaselt odava Keila-Joa suvila saamisel ega muudest asjadest vaikimises, mis kahtlemata on poliitikaringkondades avalikuks saladuseks.

Põhiline erinevus reformipoliitikute ja Savisaare vahel on see, et Savisaar on avalikult Savisaar, kuid reformar on seda läikiva plakati tagant, mis väidab, et ta ei ole kindlasti Savisaar. Arvata on, et ka praegune vastasseis Savisaare ja Reformierakonna vahel ei ole sügavalt ideoloogiline vaid pigem pragmaatiline positsioneering, mis asjaolude muutudes võib kergesti teiseneda täiesti normaalseks sõbrasuhteks.

Ideaalid on eraldi teema – keegi on välja arvutanud, et Reformierakonna sarnane liberaalne erakond saab Eesti suguses riigis meeldida ainult umbes 18 protsendile valijaskonnast. Kuna see pole piisav protsent pidevalt võimul olemiseks, on nende toolist kinni hoidmise ideoloogia alusel täeisti loomulik neist ideaalidest taganeda ja riigistada näiteks mingite segaste diilide alusel raudtee-ettevõtteid või hakata rahvusnatsionalistiks. Õigustuseks on naljakal kombel jälle valijad! Raske on aru saada, kas mõeldakse neid esialgset 18 protsenti valijaid ning kõik ülejäänud on vahend 18 protsendi huvide elluviimiseks või viiakse ellu nende uute valijate ootusi, kes vahepeal juurde on tulnud, lootuses, et senised 18 protsenti “kannatab ära”?

Kui keegi seab Reformi poliitikat kahtluse alla, armastavad reformierakondlased küsida: aga milline on alternatiiv? Vastus on lihtsam, kui võiks arvata. Me ei tea, mis on alternatiiv, sest teie pole kunagi tõsiselt proovinud.