Daniel Vaarik

Kui tihti te kuulete ütlemist, et muidu oli normaalne artikkel aga pealkiri oli ikka täiesti debiilne? Kui jagate sama kogemust, siis lugege edasi, sest ka minu arvates on pealkirjad üks ebameeldivamaid külgi tänase Eesti ajakirjanduse juures. Pealkiri peab müüma, öeldakse ajakirjanikule ülemuste poolt. Tihtipeale ei usaldatagi pealkirja panemist loo autorile, vaid antakse toimetajale teha, või vähemalt nii väidavad paljud ajakirjanikud, kui neid sel teemal pinnida. Vahel lükatakse see vabandus ilmselt ette ka puhtast mugavusest, sest pealkiri on tegelikult ikkagi enda pandud.

Aga avaldame siinkohal siis suurema osa Kristina Männi kirjast Eesti Ekspressile (paari lauset on võrreldes originaaliga avaldamise tarbeks ka täpsustatud ja toimetatud). Head lugemist.

Tere, Sulev Vedler

Lugesin Eesti Ekspressist Teie artiklit „MTÜde räpased saladused“, mis tekitas minus imestust ja pahameelt. Mul ei jää muud üle kui teha Teile etteheiteid ja parandada eksitavaid väljendeid.

Kõigepealt taustaks, et algatus selle seaduse tegemiseks on tulnud ühenduselt endilt. Ülemöödunud aasta alguses, kui seadusemuudatus vastu võeti, kirjutas EMSLi juhataja Urmo Kübar “Äripäevas”: „/—/ ühendused kirjutasid sama juba 2002. aastal Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni. Adekvaatne ülevaade võiks meil juba aastaid olla, kuid seni on riik alati leidnud ettekäändeid venitamiseks, jätkates samal ajal mugavat retoorikat läbipaistmatust kolmandast sektorist – otsekui me tahaksime läbipaistmatud olla!“ (http://www.ngo.ee/20455).

Seadus jõustus küll alles sellest aastast, kuid palju ühendused (Eestis kokku üle 30 000) on oma aruandeid, sh finantsaruandeid avalikuks teinud kaua: suuremal osal ei ole suurt midagi varjata ja nad on huvitatud sellest,  et eelarvamuste ja põhjendamatute (kuid võimalike) süüditustega ennetamiseks olla nii avatud, arusaadavad, selged ja vastutustundlikud kui võimalik. See seadus tegi andmete avaldamise lihtsalt kohustuslikuks. Lisaks, kuigi sõltumatu audiitori kohustus on Eestis seni ainult sihtasutustel, on hulk eeskostega tegelevaid ja oma valdkonna juhtorganisatsioonid ammu vabatahtlikult end auditeerida lasknud.

Loe ülejäänud teksti… »

Daniel Vaarik

Andris Razāns ja Anvar Samost said hiljuti valmis Läti-Eesti suhteid kajastava raporti ning on väga oluline, et see dokument ei jääks lihtsalt kuskile sahtlisse, nagu hoiatas ka Läti politoloog Veiko Spolitis ajalehes Postimees.

Vahel tundub, et Eesti inimeste peades on Läti nagu lohutusauhind naaberluse alal. Eestlane tunneb kergendust, et meist lõuna pool pole Venemaa või Valgevene, vaid hoopis ohutud lätlased. On meeldiv, et need naabrid hääletavad meie poolt ka Eurovisioonil ning muidugi vahel hääletame meie nendegi poolt, kuid sellega tugevamad tunded piirduvad. Kui Lätil halvasti läheb, siis on see mõnedele inimestele ilmselt isegi kergendus – hea, et meiega ei juhtunud!

Võib olla on see ainult minu hinnang, sest värskeid ja põhjalikke arvamusuuringuid ma ei leidnud. Samas on tõsi, et uudised, mis räägivad, et Eestil läheb paremini kui tema Balti naabritel, müüvad lehtedes jätkuvalt hästi. See on tegelikult üks vana promonipp – kui tahta mingit statistikat paremini lehtedesse saada, siis tasub ära tuua ka võrdlus Lätiga. (Eriti hästi müüb siis, kui Läti on meist taga). Osa sellest on ilmselt iseloomulik kõigile maailma naabritele, osa sellest on ka mingi väikeriigi sündroom, kuid ka seesama Erisaate Läti teemaline ja tegelikult mitmetahuliselt irooniline  video siin postituse juures on saanud mingil põhjusel üle 200 000 kliki*.

Päris ametlikult ja paberil on Eesti-Läti olnud üldiselt heades suhetes, kuid pikka aega oli näha, et Eesti arendab suhteid pigem Soomega ning paar korda ütlesid mõned poliitikud selle ka avalikult välja. Räägiti ka sellest, et Balti riik olemine on Eestile ohtlik, sest “Baltikum” seondub nõukogude ajaga.

Näiteks Soome olevat olnud pärast 1918 aastat korraks ka kunagi Balti riik, kuid eemaldus sellest määratlusest sihilikult ning sidus ennast pigem skandinaavialiku ning põhjamaise kultuuriga. Sibeliusele ja Gallen-Kallelale toetudes ei olnud see ka keeruline. Soome rahvusprojekti käigus ehitati eelmise sajandi teisel poolel aga juba täiesti teadlikult ja suunatult Arabia tehaste portselani hõngulist põhjamais-soomelikku identiteeti. Soomel ongi tänapäeval läinud paremini kui Balti riikidel ja seepärast peaksime meie järgima Soome eeskuju ning proovima sellest Balti seltskonnast kuidagi välja pääseda, arvasid need inimesed.

Lisaks on meil Soomega sarnased soome-ugri juured, lätlased ja leedulased on aga indoeurooplased. Muidugi pole Balti riigid üksteises ka kunagi erilist julgeolekugarantiid näinud, pigem on kõigi usk olnud, et kui “jamaks läheb”, siis abi tuleb ikka kuskilt väljastpoolt, sest me oleme liiga väikesed, kuid… Me peame mõtlema, mis siis tegelikult juhtub, kui Eesti “tõmbab Baltikumist minema”, Leedu “tõmbab ka kuidagi Poola suunas”. Kelle suunas liigub Läti? … Õige vastuse väljamõtlemiseks ei pea olema eriline geenius. Seega peaks olema suhteliselt selge, et Baltikumi kui sellist lagundada ei pruugi olla Eesti riiklikes huvides.

Samuti on mõnevõrra lihtsustatud arvamus, et välissuhted peaksid olema ühekülgsed, suunatud loodesse või siis ainult kuhugi kaugele seitsme maa ja mere taha. Seda eriti riigis, mis asub kuskil maailma nuka peal nagu Eesti, kelle viimase saja aasta suhted idas asuva Venemaaga kuuluvad pigem geopoliitilisse thrillerisse.

Meenutagem ka, et Balti riikide elanikkond on umbkaudu 7 miljonit suur ning seda on umbes täpselt 5 korda rohkem kui Eesti elanikkonda. See on turg nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes.

Kõige rohkem ongi Balti koostööd arendanud äriinimesed, kelle jaoks on numbrid ilmselgeks ja märkimisväärseks motivaatoriks. Kuid vaatamata ärimeeste pan-Balti ringisõelumisele ja üksikute ametnike pingutustele on  Balti sõprus olnud pigem võimalus kui tegelikkus ning seda kinnitab ka raport.

Ma olen tööasjus Lätis rohkem käinud alates 2003. aastast, kuid oluliselt vähem kui Leedus. Minu suhted lätlastega on seni olnud head, eriti kui jutuks tulevad minuga ühevanused inimesed. Ning mõneski olukorras tuleb meelde kellegi ütlus, et eestlased ja lätlased on tegelikult sama rahvas, kellel on lihtsalt erinev keel. Ja tõepoolest, kindlasti on Cēsīs palju sarnasem linn näiteks Pärnule kui ütleme, Narva.

On muidugi ka selliseid asju, mis mind lätlaste puhul segavad. Näiteks paljud ärilised standardid tunduvad Lätis olevat lõdvemad kui suhteliselt põhjamaisema kultuuriga Eestis ning ausat maksumaksmist peetakse Läti äriringkondades pigem rumaluse- kui auasjaks. Ka korruptsiooni tundub Lätis olevat rohkem kui Eestis. Riigiline mõtlemine näib üldse olevat nõrgem, sest tuttavad lätlased mõistavad veel vähem kui tuttavad eestlased, miks peavad olema riigis sõltumatud institutsioonid nagu maksuamet, riigikohus, jne.

Ent enne kui me nende võrdluste üle rahvuslikku uhkust tunneme, mõtleme, mida see tegelikult tähendab Eestile. Ning ärgem unustagem, et nende samade arengute seemned on tegelikult meis endiski olemas ja lätlastest eristab meid vaid paar õnnelikku valikut ja ehk natuke tihedam suhe Läänega tänu sellelesamale Soomele ja tema televisioonile.

Novembris on tulemas Eesti-Läti koostöökonverents. Sellelt ootaks kõigepealt reaalset naabrite kõnetamist. Kui mõni hea retoorikaga poliitik suudab seal konverentsil läbi murda tavalistest, jäikadest viisakusväljenditest, unustada mõttetu Balti konkurentsimentaliteedi ja öelda tõesti midagi sellist naaberrahva kohta, mis jõuab kohale lihtinimesele, midagi sellist, mis leiaks ohtrat tsiteerimist, siis see oleks juba päris hea algus. Sest kuidagi on vaja inimestele selgeks teha, et koostööraportis toodud ideed on vaja tõesti ka ellu viia.

* Hiljem: Teine võimalik oletus on see, et neist klikkidest on suur hulk pärit Lätist.

Daniel Vaarik

On alanud rahvuslik tormijooks rohealadele, mille tunnistuseks on eestlaste ühtlane päevitumine, kahjuks mõnede nirumate eeldustega isendite puhul küll  ka lihtsalt peedisarnane punetumine koos pähepõlenud prillijälgedega. Need kes ei saa linnast ära minna, proovivad vähemalt lõunapausid pikemaks venitada ja seada vabaõhukohviku tooli nii, et nägu päikese poole oleks. Ja kui see kõik läbi on, siis on sügisel just päevitumus selle mõõdupuuks, kui hästi te puhkasite.

Naljakas, mida mood meiega teeb, sest olgugi, et päikese käes on mõnus olla, on päevitus-chic iseenest vähem kui sada aastat vana nähtus. Enne seda oli ägedam olla võimalikult hele. Vaadakem kasvõi vanu maale või mõelgem Jeesus Kristuse peale, kes pidanuks päritolu arvestades olema üpris tõmmu ning mõnede arvates isegi mustanahaline, kuid kes pahatihti näeb piltidel välja valge nagu rahutuvi, põhjuseks ilmselt see, et tema kujutised kinnistusid kultuuri aegadel, mil vähemalt maalijate ja piltide tellijate arvates oli kõvem sõna olla … hele!

Aga veel huvitavam on mõelda sellele, et päevitumus  pole ka tänasel päeval universaalselt ilus. Selle tõestuseks allpool mõned nahavalgendustoodete reklaamid Filipiinidelt ja Indiast. Ühesõnaga, ärge siis väga metsikuks minge seal päikese käes. Või nagu öeldakse, jäägem endaks!

Daniel Vaarik

Sain täna valmis ühe kirjutise, mille puhul ma enam ei saanud aru, kas pean selle panema Varraku blogisse, kuhu ma aeg ajalt vabatahtlikus korras raamatuarvustusi riputan või hoopis Memokraati, kuhu ma nagunii kogu aeg sarnastel teemadel kirjutan. Siis tuli meelde, et Varrakusse pole ma päris ammu midagi saatnud ja Marek kindlasti ootab juba, nii paningi selle sinna. Samas usun, et ehk pakub sama teema huvi ka Memokraadi lugejale, nii et siin siis link tekstile “Kui pole uudiseid, siis pole ka riiki”.

Tarmo Jüristo

Selle nädala teisipäeval ilmus “Postimehes” minu sulest arvamusartikkel pealkirjaga “Eesti rahvusliku tahte triumf?”, mis korjas kiirelt kolmekohalise arvu kommentaare. Kahetsusväärsel moel, aga samas mitte küll erilise üllatusena, taandus kommentaariumis arutelu kiirelt tõdemusele, et Jüristo arvates on Aaviksoo fašist ja eestlased natsid ning ta ise tegelikult, varjatult või varjamatult, kommunist. Ilmselgelt leidub terve hulk inimesi, kes on ka sellise teema lahkamisest huvitatud, aga minu jaoks isiklikult ei ole see küsimus kuigi kaasahaarav ega isegi oluline ning seega palun end vabandada, et ma selles konkreetses debatis ei kavatse pikemalt osaleda.

Siiski on siinkohal sobiv õiendada ära see osa, mis puutub minu kriitikasse hr. kaitseministri kõne osas. Kindlasti ei olnud mu eesmärgiks viidata, nagu oleks hr. Aaviksoo õnnetu sõnakasutus paljastanud ta tegeliku fašistliku pale – selline väide oleks tõepoolest, nagu Lauri Vahtre ka oma tarbetult ilustamata kommentaaris viitas, “lihtsalt loll”. See aga pole sama, mis öelda, et tipp-poliitik ei peaks oma ametlikes kõnedes kasutatavatesse väljenditesse hoolikalt suhtuma.

Mulle läheb väga vähe korda kas hr. Jaak Aaviksoo inimesena teab, kes on Leni Riefenstahl ja mis on tema filmide pealkirjad – paljud mu head tuttavad, kellest ma kõrgelt lugu pean, näiteks ei tea. Mind isegi ei häiriks sugugi, kui ta seda ka teades ikkagi leiaks, et “tahte triumf” on väljend, mida võib ka peale 1934. aastat kõnekeeles kasutada – veelgi enam, ma olen kõige sellega nõus. Samas, Euroopa Liidu liikmesriigi kaitseministrina sellist asja endale lubada ei saa – ja seda lihtsal põhjusel, et kaitseminister pole isik, vaid on institutsioon.

See on põhjus, miks on presidendil kantselei ja peaministril nõunikud – kuna need ametid esitavad nõudmisi, mis ületavad kaugelt ühegi üksiku isiku, kuitahes võimeka ja pühendunu, võimed. Kuuldavasti kirjutab hr. Aaviksoo oma kõned ja pöördumised ise. See on muidugi ainult tervitatav ja austust vääriv – ja seda kõike täiesti siiralt. Samas ei peaks olema kuidagi nõrkuse või võimetuse tunnistuseks, kui need kõned enne ettekandmist lasta üle vaadata kellelgi, kelle ametiks on säärased komistused ära hoida, et ei peaks hiljem tegelema nende tagajärgede likvideerimise, vabandamise või õigustamisega. Ma juhtumisi ka tean, et kaitseministeeriumis on inimesi, kes selleks vägagi võimelised on.

See kõik aga, nagu öeldud, oli tõenäoliselt lihtsalt õnnetu aps. Ikka juhtub. Teine artikliga seoses suuremat vastukaja tekitanud teema oli viide natsi-Saksamaale ja Eesti võrdlemine sellega. Vast oli siinkohal tegu natuke liiga mitmest osast koosneva ja üle erinevate lõikude jaotuva mõttekäiguga, mille alguse pool esinenud sõna “Hitler” ja lõpus mainitud “Eesti” tekitasid hulgas inimestes reaktsiooni, et väite sisu on lugematagi selge. Hoolikamal vaatlusel võiks aga selguda, et võrreldud ei olnud sugugi mitte Eestit ja natsi-Saksamaad omavahel, vaid mõlemat eraldi ühe kolmanda asja vastu.

Samuti oleks hea meeles pidada, et 1934. aastal ei olnud ei fašism ideoloogiana ega ka natsionaalsotsialism poliitilise liikumisena kuidagi olemuslikult saatanlikud – nagu nad nendeks retrospektiivis kahtlemata on saanud. Hitleri valitsus tuli võimule 40% valijate häältega, kehastades selliselt 1934. aastal Saksa rahva valdava osa parimaid kavatsusi ning teadlikult toetudes selle pikale ja kodanike jaoks kallile alajoole. See on raam, milles Riefenstahl tegi oma rahvusromantilistest ideaalidest kantud filmi, mis on ühtlasi ju tänaseni vaieldamatu filmikunsti suurteos.

Vastuseis fašismile – mida leidus lisaks Saksamaale muidugi ka mujal Euroopas – ei põhinenud 1930. aastate keskel holokaustil või Teise Maailmasõja vallapäästmisel (mis meie jaoks seda mõistet täna defineerivad), sest neid sündmusi ei olnud lihtsalt veel aset leidnud. Need, keda fašism muretsema pani, olid mures eeskätt maailmavaatelistel põhjustel ja see on vastasseis, mida saab (kahtlemata lihtsustades) taandada nimelt mainitud Erasmuse ja Lutheri debatile ja mille põhiküsimuseks oli mäletatavasti eriarvamus teemal, kas inimesel on väärtus iseeneses või ainult läbi selle,kuivõrd ta kehastab ja kannab endas midagi tema suhtes ülest, olgu selleks siis Jumal või rahvus.

Lutheri jaoks oli inimene iseeneses tähtsusetu mutrike, mis on väärtuslik ainult Jumala tahte tööriistana ning sellest vaatest kantuna leidis ta, et “maapealset rahu ei tohi osta Jumala vihastamise hinnaga”. Luther oli täiesti teadlik Erasmuse hoiatatud ohtudest selles osas, mida tema poolt jutlustatav ideoloogia endaga kaasa toob. Ta lihtsalt leidis, et kuna inimese elul ei ole väärtust iseeneses, siis ei ole selle ohvriks toomisega “õige” ürituse eest peetavas võitluses ka midagi kaotada, küll aga kõik võita.

Järgmise kahesaja aasta vältel kogu Euroopas aset leidnud radikaliseerumine, sellest tulenevad pidevad sõjad ning sealt veel järgnevateks sajanditeks kestma jäänud vaen kinnitasid nii tegelikult mõlema mehe ennustusi – erinevus oli vaid selles, kas selline olukord oli taunitav või tervitatav. See traagiline trajektoor, millega lõpetas oma 12-aastase eksistentsi Hitleri juhitud Kolmas Riik, viis selle ideoloogilise vastasseisu oma praktilise väljenduse äärmusse ja selliselt on igasugune võrdlus fašismiga universaalses võtmes alati, nagu ka öeldud, banaalne liialdus – millel on tavaliselt lihtne poliitiliselt motiveeritud eesmärk oma ideoloogilist vastast stigmatiseerida. See on asi, mida Venemaa agressiivne propaganda ka Eesti puhul järjekindlalt teeb ning oleks selgelt meie endi huvides püüda selliseks asjaks võimalikult vähe pidepunkte pakkuda.

Aga ka see, olgugi oluline ja tähelepanu vääriv, ei olnud mu argumendi peamiseks punktiks, vaid pelgalt selle sissejuhatuseks. Jõudes nüüd tänase, sisulise ja maailmavaatelise probleemi juurde — ja püüdes ühtlasi otsida ka mainitud musta ja valge vahelisi toone — minu soov oli küsida kummast vaatest me täna, 21. sajandi Eesti Vabariigis, ühiskonnana lähtuda tahame? Kas meie riik on (ja peaks olema) määratletud ainult läbi rahvuse? Kas sini-must-valge ainsa alternatiivina peab nägema punast ja seega aprioorselt järeldama, et herderliku rahvusideoloogia kõrval ei ole meil täna ühtegi teist valikut? Kas kodanikel on väärtus ainult (või siis eeskätt) läbi selle, kuivõrd nad kannavad mingit konkreetse rahvuse tunnust, kultuuri või ideoloogiat? Või on siiski mõeldav, et me käsitleme instrumentaalse kategooriana hoopis riiki ja mitte inimest?

Lauri Mälksoo läinudkevadisest ettekandest  Eestis alguse saanud ja õiguskantsler Indrek Tederi poolt sellest tõukuv Riigikogus peetud kõnega ka laiemas avalikkuses tõstatunud arutelu põhiseaduspatriotismi teemal on tähtis ja tervitatav samm sama küsimusteringi raames. Muidugi olen ma nõus ka Marko Mihkelsoniga, kes märgib, et “põhiseaduspatriotism ei ole võluvits”. Demokraatlikus ühiskonnas ei olegi selliseid “võluvitsasid” kuskilt võtta, samas ei peaks me tõdedes, et lisaks beebile on vannis ka pesuvett, kõike pettunult kummuli keerama.

Ka ei nõua põhiseaduspatriotism või siis patriotism lite ju sugugi rahvuse ja rahvuskultuuri mõistete üle parda viskamist, nii nagu reformatsiooniga seoses Euroopas aset leidnud riigi ja religiooni üksteisest lahutamine ei tähendanud, et usk oleks lakanud olemast ja inimeste elus tähtsat rolli mängimast. Tegelikult väljendaks see ju nimelt meie rahvusliku eneseteadvuse ja kultuuri tugevust, kui julgeksime uskuda, et need jäävad püsima ka ilma, et Eestis sündinud ja üles kasvanud, seda oma ainsa koduna teadvad vene rahvusest noored oleksid sunnitud ühiskonnas toime tulemiseks oma perekonnanimesid eestindama.

Kui jõuame sinnamaale, et eelmises lõigus mainitud küsimusi saab esitada ilma, et selle taga nähtaks automaatselt kas karjuvat nihilismi või siis Venemaa poolt mahitatud ja ühtlasi Lääne-Euroopa ajupestutele nähtamatu salasepitsuse kombitsaid, oleme jõudnud pika sammu lähemale sellele maailmale, kuhu kuuluvaks me end oma mõtetes ja sõnades nüüd juba viimased kaks aastakümmet lugeda oleme tahtnud.

Daniel Vaarik

Tegelased:

Rauno (40 aastane väike-ettevõtja Kesk-Eestist)
Maria (29 aastane kahe lapse ema)
Doris (25 aastane magistrikraadiga kontoritöötaja)
Ken (45 aastane ülikooli õppejõud)
Mati (50ndates aastates keskastme juht suures ettevõttes)
Vanaema Eleanor (85 aastane üllatavalt kõbus vanainimene)

Seltskond on saanud kokku ühel päeval ühes Eesti linnakeses, ühe kõrvaltänava vanas puumajas. Istutakse pika laua taga, et tähistada vanaema sünnipäeva. Pidu on juba mõnda aega käinud, kui…

Rauno (tõstab endale salatit): Hea lugu oli täna, tulime mööda Tallinn-Tartu maanteed, eks, siis vaatame, üks Volvo paneb kuidagi imelikult, tead niimoodi pool meetrit liiga tee keskel ja nii umbes kaheksakümne kuuega. Põhimõtteliselt see on 90 kildi ala, eks. Ma pakkusin sõbrale, et veame kasti õlle peale kihla, et roolis on naine. Tema arvas, et äkki on joodik või vanainimene. Vedasimegi.

Maria (ühmatab) : Einoh… ja kes võitis?

Eleanor: Vanainimest nüüd joodikuga võrdlema…

Rauno: No sõitsime mööda, jõllitasime mõlemad juhi poole nagu mingid jobud. Natuke pime oli ka, aga siis nägime, et oligi naine. Mine noh! Täiega minu võit! Saad aru, see on jumala kindel värk, et kui keegi kuskil autoga ukerdab, siis on naine roolis, barett peas nagu mingil kunstimumpslil.

Doris (paneb noa ja kahvli käest): Sa tahad öelda, et naised pole võimelised autoga sõitma või?

Rauno: No ära MIND süüdista! Fakt on fakt!

Ken (räägib kiirustades vahele): See on ikka seotud meie soorollide diskursusega. Naised on ju lapsest saadik vähem autodega tegelenud, paljud vanemad naisterahvad on saanud load hiljem, neil on vähem praktikat! Väga vale on siit midagi järeldada, siit saabki alguse ebavõrdsuse taastootmine ühiskonnas…

Eleanor (ei saa eriti Keni jutust aru, kuid tegelikult lülitus terve seltskonna tähelepanu välja, kui Ken rääkima hakkas): Aga kas maanteel peab üldse niimoodi kihutama?

Doris: Minu meelest ajab Rauno tüüpilist matšojuttu. Mis aastal sa sündinud oled, 1930 või? Esiteks, ma arvan, et naised teevad vähem avariisid kui mehed, ja kui panna nad meestega kõrvuti, siis …

Rauno (innustunult): Ot ot ot ot ot ooot nüüd! A miks siis naised koos meestega rallit ei sõida? Või võtame male, väga hea näide, eksole… Miks naised ei võistle males meestega samas kategoorias, ah? Äkki on neil lihtsalt AJU väiksem kui meestel, mis?

Doris: Nüüd sa valisid küll vale näite. Ma arvan, et SULLE teeb Carmen Kass kolme etturiga ka pähe.

Ken (segab vahele): See on jälle see taastootmise diskursus – samal ajal kui poisid on malekoolis, käivad tüdrukud balleti- või muusikakoolis…

Doris: …lase mul lõpetada nüüd, Ken! Sest muide, naised OSALEVAD meestega samadel turniiridel. Esimene naissoost suurmeister males oli grusiinlanna Nona Gapridashvili!

Rauno (pisut ärritunult): Ma ei saa aru, mis teil naistel häda on, kogu aeg oleme meie, mehed süüdi. Võtke kätte, teenige raha, ostke endale autosid ja õppige siis sõitma tead… See on teil umbes selline jutt nagu see mõrdõiguslikkuse volinik võiks rääkida…

Maria: No nüüd küll ütlesid. Tead mina tahaks KOGU aeg rääkida millestki muust kui mähkmetest. Ma ikka imestan, et ühest küljest on jube võrdõiguslikkus, vanaema, anna andeks aga ajab ikka sita keema, kui järsku hakatakse seltskonnas mingit meestejuttu ajama, ja siis naised iseenesest tõmbuvad kõrvale ja hakkavad imetamisest rääkima…

Ma olen proovinud ka teisiti … et ma võin ju seista seal meeste kõrval ja üritada ka intressitaseme teemal sõna võtta, aga keegi tegelikult ei kuula mind, vot tõesti, nagu klaaslagi oleks vahel, sind lihtsalt ei märgata ja siis minnakse oma jutuga edasi… siis sa lähed ja oled jälle staar selles imetamisvestluses.

Ken: Muide, selline termin ongi olemas -  klaasist lagi, selle kujundi all mõistetakse kirjutamata reegleid, mis ei lase osadel inimestel saavutada oma võimete kohast rolli. Nähtamatust takistusest…

Doris: Muide, kas te teate, millises Euroopa Liidu riigis on kõige suuremad palgaerinevused meeste ja naiste vahel?

Rauno: Valgevenes?

Doris: Loll, Valgevene pole Euroopa Liidus…

Mati: Poolas?

Doris: Vale. Eestis on. Meil on naiste ja meeste palgaerinevus 30 protsenti. Saate aru, ühel päeval ma avastasin, et ma olen magistrikraadiga kõrgelt haritud professionaalne naisterahvas, kes töötab tipptasemel konsultatsiooniettevõttes, aga ma pean iga kuu lõpus nädal aega tatraputru sööma, et ots otsaga kokku tullla…Minu kursavendadel pole selliseid probleeme ammu enam, nemad sõidavad iga paari kuu tagant Hispaaniasse või Lõuna-Ameerikasse puhkama või midagi…

Rauno:  Äkki on sul lihtsalt meest vaja, kes sind üleval peaks…

Doris (pöördub Mati poole, samal ajal ignoreerides Keni ja Raunot): Mati, sul on palju alluvaid, kas sinu naisalluvad saavad vähem palka?

Mati (kõhklevalt): Ma pole päris kindel… kui siis natuke tõesti…

Doris: Ja miks sa lased sellel nii olla?

Mati: Nad ei küsi ka eriti nagu… (mõtleb natuke) Tegelikult on mul väga tublid naised tööl. Väga kohusetundlikud töötajad, teatud kohtadel eelistan neid kindlasti meestele…

Maria: Ja maksad vähem palka…

Mati (vaiksel toonil): Ausalt, ma pean ütlema, et naised on tagasihoidlikumad… Muudes asjades ka… Tead kui keegi annaks mulle iga kord tuhat krooni, kui mõni naine ütleb, et tule parem sina koosolekule ja pane oma mehesõna maksma, siis ma võiks endale suvila osta.

Ja kui ma olen kohale tulnud ja vaadanud, et miks siis mina pidin tulema, siis ma ei näe mingit erilist põhjust, et miks nad ise seda asja korda ei võinud ajada. Nad nagu ei julge vastutust võtta, teevad asju nii nagu on harjutud tegema.

Doris (käskivalt): Ja nüüd sa lähed esmaspäeval tööle ja tõstad oma naisalluvate palga KOHE sama kõrgele kui meesalluvate oma!

Mati (naeratab pisut kohmetult ja köhatab): Minul ISIKLIKULT pole mitte midagi selle vastu, et naised rohkem teeniksid, samas te peate aru saama, et ma istun siiski ka tööandja toolil. Masuaeg on ja iga kokkuhoitud kroon on oluline. Ma ei hakka palka tõstma sellel, kes ei küsi…

Teate, vahel ma mõtlen, et naised pingutavad, teevad ületunde ja siis veel näevad vaeva, et kaks päeva järjest mitte sama kostüümiga tööle tulla … kuid nad unustavad seejuures midagi ära, nad unustavad mõnikord järele mõelda… Nad on hõivatud argipäevaga. Võib olla see on ainult eesti naise probleem. Meestega on lihtsam, nad ütlevad kohe välja, mis nad arvavad ja kui palka tahavad, siis ütlevad ka. Neil on pigem see probleem, et nad on endast liiga heal arvamusel.

Ken: Sufražettide liikumise ajal Inglismaal viskasid naised tänavakividega aknaid sisse, et valimistel hääleõigust saada…

Maria: Ma abiellusin Peetriga siis, kui me olime üsna samas seisus, ta oli mu klassivend eksole ju. Ma mäletan, et matemaatika tunni ajal käis ta rulaga sõitmas ja ajaloo tundide ajal Püssirohu keldris joomas, ülikooli jättis ka pooleli, aga tal on kuidagi kergemini läinud. Elamegi ju tema palgast. Samas, kui ta raamatupidamisest hästi aru ei saa, siis oleme koos kodus need asjad läbi arutanud, ta on öelnud, et kohe kindlam tunne on… Ja seejuures on ta suure firma juhatuse liige.

Eleanor: Oh neid mehi küll, ei olnud see teisiti ei vene ajal ega eesti ajal. Iga eduka mehe taga oli ikka üks naine, kes triikis, küpsetas, kasvatas lapsi… Ja mis on tänu? Minu mees jõudis pensioniikka, sai kaks infarkti ja läinud oligi. Oleks vähemalt koos vanadusepõlve saanud veeta.

Mati: Ema, kui isa poleks olnud, oleks meil ikka väga raske olnud…

Eleanor (ohkab): Mida TEIE ka teate.

Kõik jäävad korraks vait.

Rauno: Aga kas natuke nii ei ole, et naise kohus ongi kodus lapsi kasvatada, ja mees teenib raha, ongi pere valmis ja kogu lugu…?

Maria: Tead sa proovi ise kõigepealt kahe lapsega neli aastat kodus istuda, nii et kinoski pole aega käia, vaata, mis juttu sa siis räägid. Ma tahaksin ka magistrikraadi saada, läheksin kasvõi aianduskooli, kui saaks kuidagi lastekasvatamise kõrvalt…

Doris: Ma arvan, et tihtipeale mehed lihtsalt kardavad naisi. Seesama üleolev muie, mida me kõik praegu Rauno näol võime jälgida, on tegelikult kaitsereaktsioon, ta kardab, et äkki tõesti naised saaksid tema tööga paremini hakkama kui ta ise…

Rauno: Jaajaajaa…plära.

Ken: Naiste emantsipeerumine on rohkem kui saja aasta vanune protsess, mis on ääristatud murtud traditsioonidega ja haavatud maskuliinsusega. Kindlasti on olemas mingisugune meeste kaitsereaktsioon naisküsimuses. Lihtne on positsioone hoida, maskuliinseid väärtusid kõrgele tõsta ja üksteist mõnevõrra ringkäendada. Seejuures ilmselt isegi tajumata, et selline asi toimub…

Doris: Ja teate, selleks, et olla Eestis naistippjuht või poliitik, peab välja nägema nagu 50 aastane mees. Kui oled noorem, ilusam ja naiselikum, siis tead, et sellised tüübid nagu Rauno istuvad kuskil õllekas ja ütlevad, et sa oled lits… Kui näed välja eatu, sootu mutt, siis seda muret muidugi pole.

Vahepeal kööki läinud vanaema tuleb tagasi võimsa vahukooretordiga.

Eleanor: No aitab nüüd küll sellest laterdamisest, siin on maasika-vahukoore tort, minu ema retsepti järgi!

Kõik võtavad torti ning vaikselt taastub vaidlusele eelnenud idülliline meeleolu. Nii Rauno kui Doris muutuvad torti süües vähem sõjakaks, peagi tekivad uued ja rahulikumad aruteluteemad nagu näiteks remont Mati juures kodus.

Rauno ja Mati (kallavad kõigile napsu): Vanaema terviseks!

Daniel Vaarik

Alljärgnev lugu ilmus esimest korda ajalehe Väike-Ameerika Hääl neljandas numbris. Seda lehte saab muide ka tellida siis, kui te ei ela Uue Maailma piirkonnas.

* * *

Ma ei tea, kuidas teil aga mina olen väga tihti sattunud elama majja, kus elab värdjas. Ülekantud tähenduses, kui ebameeldiv isik muidugi.

Kui järele mõelda, siis minu esimeseks koduks olnud kortermajas elas neid isegi mitu. Number seitsmes käis alati joomine ja number kahes elasid tüübid, kes hiivasid kõik ära, mis ripakil oli. Naine töötas neil veel lihakombinaadis. Räägiti, et ta loobib liha üle aia ja siis mees korjab teiselt poolt kokku ja toob koju.

Praegu elan ma muidu väga meeldivas majas, kuid minuga samal korrusel elab naisterahvas, kes arvab, et hoopis mina olen värdjas, vähemalt kirjutas ta mõni aeg tagasi majarahvale e-kirja, kus ta nimetas kõiki meie maja elanikke “aferistideks ja pättideks”. Seejärel ilmselt korraks järgi mõeldes, lisades “välja arvatud allakirjutanu”. Nii et värdjaprobleem pole päris lõpuni kuhugi kadunud.

Praegu tuli meelde, et alles hiljuti olin ühes kohas sünnipäeval, kus räägiti värdjast naabrist, kes takistab piirkonna arengut “nõudes detailplaneeringuid ja muud sellist”. Korraks jäin mõtlema, et kas tegemist on üldse värdjaliku sooviga aga see pole hetkel isegi oluline. Oluline on see, et alati on igas kogukonnas keegi, kes ei sobitu ühisesse pilti, peab valel ajal pidu ja pargib autot vales kohas ning oluline on see, et seesama asi viib meid väga praktilise küsimuseni, mida värdjaga teha.

Seejuures jääb lootus, et kui me suudame hakkama saada oma maja teistsugusega, siis saame me hakkama saada ka ühiskondliku tasandi tainastega, kes kohe kuidagi ei saa pihta, milles asi on ning takistavad “üldist arengut”. Tegi ju endine parlamendispiiker Ülo Nugis just avalduse, milles teatas, et ebalojaalsed peaksid Eestist lahkuma. Võib olla oli tal õigus?

Nii et kas siis suhelda värdjaga või mitte? Kõige lihtsama argumendi selles osas annab realistlik hinnang, et värdjaks võid osutuda sa ise. Seetõttu peaks igaühe huvides olema anda dürblile võimalus.

Teine oluline argument võiks tuleneda teaduslikest uuringutest. Nimelt on avastatud, et kogukonnad, mille otsustamisprotsessid on aeglasemad ja erinevaid osapooli arvestavad, püsivad kauem. Need, kus tahetakse otsuseid teha kiiremini ja kaasamata, teevad lihtsalt rohkem vigu.

Siit tuleb välja, et värdja kaasamine võib parandada pikas plaanis otsuste kvaliteeti.

Kolmas argument on see, et värdjat tuleb siiski kuidagi mõjutada, muidu elame ülejäänud elu lihtsalt iga pühapäeva hommik vihastades, kui ta oma muruniiduki liiga vara tööle tõmbab.

Suhtlemist tähistav sõna kommunikatsioon tuleneb ladinakeelsest tüvest “commun” ning tähendab “ühiseks tegemist”.  Riigi tasandil kommunikatsioon on riigi ühiseks tegemine, tänava tasandil on see
tänava ühiseks tegemine ja nii edasi.

Asi pole aga siiski lihtne. Värdjaprobleem saab ju alguse sellest, et inimesed on erinevad, näevad riiki ja tänavat erinevalt. Paljud võivad öelda, et nad ei tahagi teistega kommunikeeruda, rääkimata kommunikeerumisest nendega, kes põhimõtteliselt ei meeldi. Kuidas siis elu ühiseks teha ilma kedagi alla surumata? “Commun” tüvel põhineb ju ka sõna “kommunism”, kas see tähendab siis seda, et normaalsed peavad teistele oma ideid peale suruma?

Trikk on selles, et ühiseks ei saagi teha selliseid ideid, mis ühe poole peas juba olemas on ja millel puudub teise poole aktsepteering. Trikk on ka selles, et kõik ideed ei peagi ühised olema. Ja trikkide trikk on see, et ideede lähenemine ja kokkuleppimine võtab aega.

Kommunikatsiooniteadus ütleb meile, et kui omavahel kokku leppida kasvõi mõned lihtsad suhtlemisreeglid ning neid alati ka järgida, luua kontakte, siis hakkab värdjaküsimus vaikselt lahenema. Sama teadus ütleb, et see pole kunagi lihtne ja kui pooleli jätta, siis haihtub maagia kiiresti.

Algus on eriti raske. Võib olla on varem esinenud tülisid. Lähed naabri ukse taha, koputad ja ütled midagi tobedat, kuid samas sellist, mis on objektiivselt tõsi teie mõlema jaoks. Näiteks: “Muide, naabermaja sai aiapostide jaoks linnavalitsusest toetust.” Algus on tehtud. “Ja siis?” küsib skeptiline värdjas. Nüüd on sinu teha, kas sa võtad seda solvanguna või kutsena vestlust jätkata.

Tarmo Jüristo

Paar päeva tagasi jooksis Eesti meediast läbi uudis värskest Tallinna linnakohtu lahendist, mis kohustas Viimsi valda üle vaatama 12. juunil langetatud otsuse peretoetuse mittemaksmise osas. Kui esmapilgul ei tundu olevat tegu mingi maailma muutva sündmusega (ja see on vast ka põhjuseks miks uudis suuresti radari all märkamatuks jäi), siis eriliseks teeb selle konkreetse juhtumi tõsiasi, et kõnealuses kolmelapselises peres ei ole vanemateks mitte ema ja isa vaid kaks naist. Täpsemalt rääkis kogu loost kümmekond päeva tagasi Eesti Ekspressi artikkel.

Olles suvel saanud õiguskantslerilt 8-leheküljelise kirja, mis juhtis tähelepanu valla tõlgenduse meelevaldsusele ja mittekohasusele, otsustasid Viimsi võimukandjad siiski asja kohtusse viia ning selle asemel, et peale Tallinna linnakohtu ootuspärast otsust viisakalt taanduda (võimalusega oma valijaskonna homofoobsema segmendi rahustamiseks viidata sellele, et omalt poolt tehti kõik), otsustas vallavalitsus asja edasi kaevata.

On väga raske näha, kuidas saaks antud olukorras Riigikohtu otsus olla midagi muud kui Tallinna linnakohtu oma kinnitav ning seega on sellise teguviisi enam kui tõenäoliseks tulemiks lüüasaamine kõrgeimal võimalikul tasandil suurima võimaliku nähtavusega. Ja samasooliste perede seisukohalt on see tegelikult ju parim asi mis saab juhtuda – peale Riigikohtu pretsedenti on mõnel teisel vallal või ametil väga keeruline ka ennetavalt erinevate sarnaste juhtumite korral pere ja/või leibkonna definitsiooni oma suva järgi soolistel ja religioossetel alustel või juukse- ja silmavärvi põhiselt kitsendada. Ja selliselt on Viimsi vallavalitsus – ilmselt üsna vastupidiselt oma esialgsetele kavatsustele – antud küsimuses sattunud samasse olukorda nagu Mefistofeles Goethe Faustis, kes kavatses küll kurja kuid korda saatis head.

Pool aastat tagasi avaldasin loetelu kavalatest poliitilistest keerutamisvõtetest. Aeg on edasi arenenud, duubelvalimisaasta on täies hoos ning igasuguseid uusi näiteid muudkui tuleb. Siin siis täiustatud loetelu, millega on tore vastu minna kohalikele valimistele (kolm uuemat tehnikat lõpus, muu tekst läbivalt toimetatud).

Pablo Picasso, 1921. “Kolm muusikut” (keskel arlekiin). MoMA, New York.

Tehnika 1. “Sa pole ise parem”.

Läbi aegade on seda kõlanud kõige rohkem Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suust. “Laar tegi ka” või “vaadake parem, mida Ansip teeb,” on verbaalsed kilbid, millelt kipuvad eemale põrkuma kõik kriitikakivid. Samasugust võimalust kasutas Keskerakond eelmise aasta lõpus Kapo tegevuse naeruvääristamiseks, tuues välja mõned nende möödalaskmised, kuid vaadates süstemaatiliselt mööda enda omadest.

Loogikaviga: On loogiliselt vigane eeldada, et teistel erakondadel, Kaitsepolitseil või Prokuratuuril pole pärast mõnda möödalasku enam kunagi moraalset õigust kellelegi midagi ette heita. Kui vaatame sellist käitumist tavainimese seisukohalt, siis võiks see umbes nii kõlada: “Mis õigus on politseil uurida, kas ma panin naabri krundilt ehitusmaterjali pihta, kui ma lugesin just täna ajalehest, et üks politseinik ületas kiirust? Ma ei allu enam kunagi politseinikest kiiruseületajate provokatsioonidele!”

Lahendus: Jätkata küsimuste küsimist ning esitada küsimus täpsemalt ja uuesti. Näiteks “eeldades, et üks politseinik tõesti kiirust ületas ja eeldades, et kõik politseinikud pole alati käitunud seaduskuulekalt, tahaksime ikkagi teie käest küsida, kas te varastasite eile naabri krundilt ehitusmaterjali?”.

Tehnika 2. “See on valimisvõitlus”

Kui tihti kuuleme, kuidas poliitik teatab, et mingi süüdistus on “osa valimisvõitlusest.” Samas ei märgata, et subjekt isegi ei ürita rääkida süüdistuse tegelikust sisust.

Loogikaviga: Isiku väidet analüüsides jõuame justkui järeldusele, et valimisvõitluse käigus esitatud väited on 100 protsenti valed. Sellisel juhul on ju 100 protsenti valed ka tema enda valimislubadused? Samas on hämmastav, kui kergesti meedia sellelaadse pareeringu peale õnge läheb. Justnagu valimisvõitluse käigus ei võiks esineda ka tõeseid argumente.

Lahendus: Küsida “kas valimisvõitlus teeb iga väite silmapilkselt valeks?”

Tehnika 3. “Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!”

See on üks Edgar Savisaare lemmikmeetod, mida esmakordselt nägime aastaid tagasi, taustaks lahtimurtavate võilao uste ragin. See on siiamaani edukalt arsenalis. “Ma ise kohtusin härra X-iga ning ma võin teile kinnitada, et…” või siis “Ma käisin isiklikult täna hommikul pealinna tänavail jalutamas, ning võin teid veenda selles, et autod sõitsid tööle normaalselt…” kõmmutatakse välja selleks, et veenda, et mingisugust probleemi Y pole olemas.

Loogikaviga: Inglise keeles on väljend “the absence of evidence is not the evidence of absence” ehk siis “tõendite puudumine pole nende puudumise tõendus” ning ütleme nii, et ühe inimese vaatlus ongi lihtsalt ühe inimese vaatlus, mitte veenev tõestus.

Lahendus: Parim relv on teadmised ja kodutöö. Kasuta arve, statistikat, tee eeltööd ning esita küsimusi küsides täpseid fakte (toimib muide ka nende poliitikute vastu, kes kasutavad valikulist statistikat mõne väite tõestuseks).

Tehnika 4. Oma meediakanal.

Juba Lenin ütles, et revolutsiooni õnnestumiseks tuleb enda kätte haarata telegraaf ja sillad. Berezovski ja Putini kunagine koostöö viimase imidži kujundamisel on Savisaarele samuti sügava jälje jätnud. Ühegi teise erakonna puhul Eestis pole soov oma meediat luua olnud nii meeleheitlik kui Keskerakonna puhul. See väljendub paljudes detailides, alates pealinna infokanalite kasutamisest erakonna huvides, eksperimentidest hiljuti hingusele läinud Kalev Sport kanaliga kuni maksumaksja raha eest rämeblogijate tasustamiseni. Oleme näinud, kuidas proovitakse rajada meediasüsteemi, mis oleks täielikult lojaalne ühele erakonnale. Muide, tasub tähele panna, et erakond ise õigustab oma “meediaimpeeriumit” sellega, et neil puudub tavameedias sõnaõigus ning muu meedia on teiste erakondade “kontrolli all”.

Loogikaviga: Selline süsteem saab toimida vaid suletud ühiskonnas ning soovitavalt peaks puuduma riigis ka internet.

Lahendus: Õnneks laheneb see olukord iseseisvalt, kuigi kulukalt maksumaksjale.

Tehnika 5. “Kes lekitas?”

See on põhiliselt reformierakondlik tehnika. Selle kohaselt on iga süütegu andeksantav, kui info on lekitatud “eeskirjade vastaselt”. Mäletame, kuidas mõne aasta eest pöördusid tõsised süüdistused majandus- ja kommunikatsiooniminister Atoneni suunas hoopis ägedaks uurimistegevuseks teemal “kuidas sai selline info üldse avalikkuse ette jõuda?”. Selle teema puurimise peale kulutati võimsalt auru … nii jäigi ja millegipärast läks meedia selle peibutusmulaaži õnge ja asus samuti nuputama, et pagan küll, kes siis lekitas?

Loogikaviga: Kui väide ise vastab tõele, tegemist on eetikavastase teoga, kas siis on enam tähtsust, kes lekitas? USA-s on käibe mõiste “whistle-blower”, mida kasutatakse isikute kohta, kes on näinud midagi ebaseaduslikku ning valmis sellega avalikkuse ette tulema. On juhtumeid, kus käsitletatakse selliseid inimesi tagantjärele isegi kangelastena (Linda Tripp välja arvatud).

Lahendus: Mitte lasta ennast eksitada mulaažpartidest. Vaadata ka filmi “The Insider” (http://www.imdb.com/title/tt0140352/)

Tehnika 6. Kaikamees kallale

Igal erakonnal on mingi kaikavend, kes ei kuulu erakonna esimesse ringi, kellel on üpris tugev maine vähemalt erakonna enda valijate seas ning kellel on kas blogi või siis mingi tekste kirjutav juhtmejupp kuskil ning kes saadetakse radikaalsete sajatustega rindele, kui asjad kurjaks lähevad. Selline kuju kargab ootamatus kohas nurga tagant välja ja annab oletatavale vastasele verbaalse nuiaga vastu pead. Tekib segadus ja arutelu, et “kuidas ta nii võis” või et “mida ta siiski tegelikult öelda tahtis”. Sellise tegelase puhul on mitu “head” omadust, kuna ta ei ole tavaliselt vastutaval ametikohal, siis saab “ametlik erakond” temast vajadusel kergesti taanduda ning seetõttu on tal võimalik lubada endale piiripealsemat sõnastust. Samas on meedia harjunud tema blogi või sõnumeid lugema, tal on piisavalt kõva mõju uudistele ja kommentaaridele. Kui hästi läheb, suudab kaikamees vaidluse ajada absurdi ning avalikkuse tähelepanu hajub poriloopimisse. Detsembris tõin tuntumate kaikameestena esile Jürgen Ligi Reformierakonnast ja Ain Seppiku Keskerakonnast, see tekitas vastukajasid ning mitmed kommentaatorid väitsid, et ei Seppik ega Ligi ei ole siiski puhtakujulised kaikamehed. Võib olla ei ole, ehk on Keskerakonna kaikamees pigem naine – Evelyn Sepp ja Jürgen Ligi on pärast Kalle Muulile tikkude soovitamist haaranud rolli, kus kaigast tuleb rakendada hoopis oma koalitsioonikaaslaste kasinusele sundimiseks.
Nagu ka eelmine kord mainisin, võib kaika ministriks saada uuele mehele üle anda nagu teatepulga. Tookord tõin näiteks Rein Langi muutumise rahulikumaks pärast ministiks saamist.

Loogikaviga: Kaikamees ei ole vastutaja, seega on viga ajada tema kommentaare segi erakonna ametlike seisukohtadega.

Lahendus: Mitte tsiteerida kaikamehe blogi igal võimalusel, vaid minna raskema vastupanu teed ning hankida kommentaarid tegelikelt vastutajatelt.

Tehnika 7. Seostumine millegi süütuga.

Kui Mart Laar lõpuks tunnistas üles, et ta tõepoolest Edgar Savisaare pildi pihta püssi lasknud on, siis kogu skandaali kokkuvõttes, ütles ta peale vabanduste veel ka järgmist: “Eks see minu poisikeselik temp oli.”

Loogikaviga: Lapseliku omaduse lisamine eetikavastasele teole, ei tohiks tähelepanu kõrvale juhtida tegelikult probleemilt, milleks tollel hetkel ei olnud mitte ainult voodoo praktiseerimine oponendi pildiga, vaid ka valetamine.

Lahendus: Mitte kaasa minna pakutud siltidega ning nimetada asju õigete nimedega.

Tehnika 8. (UUS!) Naljaks pööramine.

Paljud mäletavad, kui raske oli Villu Reiljanile midagi ette heita, sest tal oli alati pisike nali taskust välja tõmmata. Kui ta kiirust ületades vahele jäi, siis sai öelda, et “tee oli allamäge ja tuul tagant” või midagi sarnast. Keskerakond on samuti päris palju naljaks pööramist kasutanud, tuletame meelde, et kunagise lindiskandaali ajal marsissid keskerakondlased oma kongressile linte lehvitades ja hiljem, kui aga avalikult räägiti vastuoludest ja lõhest Keskerakonnas, tehti rongkäik, millel kanti suurt kalakujutist kirjaga “Keskerakonna lõhe”.

Naljaks pööramine on vägev tehnika, sest see on segu seostumisest millegi süütuga ning järgmisest tehnikast nimega reductio ad absurdum,  mis kokkuvõttes suudab ära tappa igasugus normaalse avaliku arutelu, kuna nali vabastab, sunnib ennast kordama ning juhib mõtted mujale.

Legendi järgi oli üks Prantsuse väepealik kunagi küsinud Picassolt, et millisesse maskeerimismundrisse riietada sõdurid, et neid oleks kõige vähem märgata. “Riietage nad arlekiinideks,” ütles Picasso. Nali maskeerib hästi, kuid selle taga võib olla kavalpea, kelle eesmärgid on kaugel sellest, et olla süütud. Muide, loomulikult ei ole naljaks pööramise tehnika kuidagi ainult poliitikute pärusmaa. Sellega tegelevad näiteks ka piinlikku olukorda sattunud avaliku elutegelased äripõllult. Kes meist ei mäletaks, kui palju nalja sai Rein Kilgi “füüri laskmise” jutu peale omal ajal.

Loogikaviga: Nali juhib tähelepanu kõrvale tegelikult probleemilt.

Lahendus: Paljastada tehnika seda kirjeldades. Näiteks “Poliitik X üritas vastustest kõrvale põigelda teemat naljaks pöörates, kuid jättis vastamata küsimustele a, b, c…”. Samuti tuleks küsimust korrata nii kaua kuni naljatuju üle läheb.

Tehnika 9. (UUS!) Reductio ad absurdum.

Reductio ad absurdum ehk vastaspoole argumendi absurdiks pööramine on tehnika, mis arendab mingit ideed edasi nii kaugele, et see muutub jaburaks ning sellega üritab väitja tõestada, et just seda vastane tahtiski öelda. Üks hea näide ammusest ajast pärineb Rahandusministeeriumi kunagiselt kantslerilt Agu Lellepilt, kes telesaates Foorum väitles Maksumaksjate Liidu esindajaga eelarve läbipaistvuse teemadel. Ühel hetkel haaras Lellep kollaste kaantega eelarve brošüüri, hoidis seda kaamera ees ja küsis: “no kui läbipaistev see peab olema, kas see raamat peaks praegu läbi paistma või?” Selline võte näitab vastaspoolt tobedana ning kõigile on selge, et keegi pole kunagi oodanud, et eelarvedokument ise peaks läbi paistma.

Loogikaviga: Antud juhul asus kantsler rääkima materjali läbipaistvusest, kuigi jutt käis tegelikult dokumendi selgesõnalisusest ning ammendavusest, kasutades ära sõnalist sarnasust, viis esineja jutu juba uue teema peale ning seega käitus eksitavalt.

Lahendus: Juhtida tähelepanu, et esineja räägib juba uuest asjast ning tulla taas vana teema juurde tagasi.

Tehnika 10. (UUS!) “Pärast kaklust rusikatega ei vehita!”

Tihti kuuleme seda, et mingisugune asi on juba tehtud ning enam pole midagi parata. “Milleks pärast kaklust rusikatega vehkida?” küsivad asjaosalised sellise näoga nagu oleks kriitikud toas valju häälega röötsatanud või muidu mingit kirjutamata reeglit rikkunud. See tühi, kuid moraalitsev ütlus pakub aga üllatavalt tõhusat kaitset arhitektuuri-, seadusloome- ja muudes valdkondades tehtud rumalate otsuste eest.

Loogikaviga: Esiteks on arutelu ja kriitika taandamine kaklusele juba ise eksitav metafoor. Nimetades arutelu kakluseks, on asjaosalised vaikimisi väitnud seda, et mõttevahetus=sõda ning sellest tuleneb paljuütlev järeldus, et sõda (ehk mõttevahetust) tuleb ju vältida. Teiseks võib pärast kaklust rusikatega vehkida küll, kui kaklus pole korralikult lõpuni viidud ning kolmandaks ja kõige tähtsamaks, kui eeldada, et juba tehtud asju ei tohi kritiseerida, propageerime sellist poliitikat, mille eesmärgiks on vead võimalikult kiiresti ellu viia. Neljandaks, kui me pärast otsuste elluviimist neist enam kriitilises võtmes ei räägi, süvendame ju võimalust, et halbu otsuseid tehakse üha veel ja veel ning me ei õpi neist mitte kunagi.

Lahendus: “Vehkida pärast kaklust rusikatega”, kuid teha seda ratsionaalselt, hästi läbimõeldult ning faktidele tuginedes.

Kokkuvõtteks

Ma ei välista, et ka seekordne loetelu põnevatest väitlusnippides ei jää viimaseks. Nagu esimeses väljaandes nentisin, nendin ka täna, et  nende tehnikate populaarsuses pole süüdi ainult erakonnad. Probleem on selles, et need tehnikad on läbi aastate töötanud, me ise laseme neil töötada ning see on kivi nii ajakirjanike kui ka valijate endi kapsaaeda.

New York, paar aastat tagasi. Oleme kõik ühes ruumis, umbes 30-40 figuuri erinevatest riikidest, nende seas ka Jeroen, natuke üle 2 meetri pikkune ja vähemalt 150 kilo kaaluv lõbus hollandlane. Meile peab loengut üks inimressursside asjatundja, kes tõlgendab meie Myers-Briggsi testide tulemusi. See Jungi tüpoloogial põhinev süsteem määrab inimesed erinevate neljatäheliste lühendite abil isiksusetüüpideks. Näiteks ESTJ, INFP, INTP ja nii edasi.

Kaader filmist Libahunt. 1968.

Lõpetuseks hakkas loengupidaja jagama laiali silte, mida me kõik pidime endale rinnaesisele kleepima ja kandma terve päev. Enamus haarasid siltide järele, kui korraga kõlas hollandlase mürisev protest. “Kogu oma professionaalse elu olen ma rajanud sellele, et inimeste sildistamine on vale,” lausus ta ning toppis sildi kuskile tasku. Võib olla mõnedele tundus see imelik, sest MB test võimaldab mõnes mõttes just inimestevahelisi erinevusi paremini mõista, kuid ma sain päris hästi aru, mida ta mõtles. Vähemalt sel õhtul, pärast treeningut ei öelnud keegi vestluse käigus kellelegi “nojah, sina oled ju INTP, sellepärast sa selline oledki”.

Inimeste jagamine mingitesse gruppidesse on elus tihtipeale vajalik, kuid lihtsakoelise inimese käes muutub see kiiresti nuiaks. Eesti elus käib võidurelvastumine siltidega väga suure hooga. Mäletan kunagist skaibivaidlust ühe erakonna tegelasega. Korduvalt tabasin vestluse käigus enda suunas lendavat silti ning põiklesin selle eest nii kiiresti kui suutsin. Väga koomiline oli see, et kahetunnise vestluse juures prooviti mindi liigitada korraga nii “ärimeheks” kui ka “intellektuaaliks”, kuid vastuolulisi silte oli veelgi.

Kui ma oleks naiivne, siis oleks need ülaltoodud ju täiesti meeldivad tiitlid, kuid ma tean hästi, et nendele järgneb vastandumine ning mingite mõlema grupi halvimate omadustega tembeldamine (ilmselt siis esimese puhul kasuahnus ja teise puhul mingis elevandiluust tornis elamine?). Teoreetiliselt järgneb sellisele asjale aga juba “teisele poolele üle minek” ja pahatihti ka muutumine “vaenlaseks”, see võib juhtuda paljude sildikandjatega, kes näiteks valusatel teemadel sõna võtavad. Kuni nad enam ei võta.

Ma ei kujuta ette, kuidas Eesti riik selle jama suudab üle elada, et ühel päeval oleme kõik “purkisitujad”, “ahned riigikogulased”, “lollid ametnikud”, “kasuahned ärimehed”, “uusrikkad”, “jõmmid”, “punateadlased”, “rahvusäärmuslased”, “tiblad”, “ansipistid” ja “tobedad välismaalased”. Inimesi jääb väga väheks kuidagi.