Rubriik: Uncategorized

Reekviem Suur-Ameerika ühele

 

Screen Shot 2015-09-15 at 7.15.21 PMVõib-olla ma peaksin minema ühel päeval Suur-Ameerika tänava äärde Rahandusministeeriumi rususid vaatama ning otsima lammutusplatsi prügi seast endalegi tükikese mustrilisest fassaadist, mida Leonhard Lapin Sirbis taga igatses, sest täpselt tuhat päeva minu elust on otseselt  seotud olnud selle hoonega, mil ma töötasin Rahandusministeeriumi nõunikuna, ajasin näpuga järge Maailmapanga ja IMF-i soovitustes, et nendes väljendatud tõed tõlkida onu Juliusele arusaadavasse keelde, ning esinesin, punane õun käes, Aktuaalse kaamera uudistes intervjuuga teemal, miks riigieelarve pole kummist ning miks laastutuli ja laenuraha ei kesta kaua.

“Ei ebanormaalsusele” ehk kuidas Varro Vooglaid mind tappa tahab

Ma kuulasin su kõnet tol päeval seal Toompeal. Mul on selline kuus aastat vana arvuti, peale kümnendat minutit hakkab kohisema ja selle all võiks mune praadida. Kuulasin. Vaatasin ka pilte ja mõtlesin, kelle ees sa seisad ja keda sa tolereerid. Sina ei näe? Või näed? Su ees oli inimene plakatiga “Ei ebanormaalsusele”. Mind mitte.

Ma kardan, hea Varro. Sina ei pea kartma, sinu perekond on kaitstud. Käisin sinu laste emaga paar aastat ühel kursusel lavakas. Mäletad? Olin ühel koosviibimisel sinu isa juures maal. Vist seal Jõgeva kandis. Sõitsime rongiga. Suvine aeg. Hein lõhnas ja me istusime, kõndisime, rääkisime. Lõkke ümber ja meie ümber oli mets ja läks pimedaks. Esmalt hämaraks ja siis pimedaks. Suvised päikeseloojangud on hingematvad. Mitte et talvistel või kevadistel midagi häda oleks, nad on lihtsalt suvistest pisut erinevad. Ilmad lähevad jahedamaks, temperatuurimuutused atmosfääris ja maa kaugus päikesest ning maa enda nurk, ja kõik see teaduslik või jumalik uinamuina, mis meie peadesse topitakse, on nii väga ajutine selle kõrval, kuidas sina või mina seda päikeseloojangut näeme. Koos ja eraldi. Heina lõhna ja ma olen eestlane.

Aastaringid. Midagi nagu muutuks kogu aeg. Ja siis süüdati lõke ja toas oli soe. Mitte et ma end ülimalt mugavalt oleks tundnud, võõraste juures on alati selline tunne, et tahaks kas tagasi koju või pugeda laua alla, sest ei tea, mida võõrastelt oodata. Ja ometi olin ma seal. Selles on üks imelik paradoks.

Arvamisest ja tõestusest

  Loed päevalehtede arvamuskülgesid. Erakondade valimisplatvorme. Kuulad raadio ja tele vestlussaateid. “Ma arvan, et …” “Meie seisukoht on, et …” “Minu meelest tuleks …” Kõikjal seisukohad, väited. Väide on intellektuaalse protsessi, eneseväljendusteekonna algus. “Ma ei […]

Mis oleks kui…

Sten Tamkivi

Neile, kelle lapsepõlv on möödunud Eestis on Rudyard Kipling tuntud eelkõige oma haaravate Mowgly-juttudega. Aastal 1895 kirjutas see Briti Nobelist aga ühe tähelepanuväärse luuletuse. “If–” (ilmunud kogus “Rewards and Fairies“, 1910) algseks adressaadiks oli Kiplingi poeg John, ja kuigi sellest kujunes viktoriaanliku stoitsismi sümbol ja üks saareriigi eneseuhkuse lipukirju, peaks see tekst olema vist osa iga riigimeheks pürgija sissejuhatavast koolitusest, sõltumata tema riigist ja rahvusest.

Kus on Priit Hõbemägi?

Hõbemägi eile TV3-s: “Ma võin eksida aga mul on sellised andmed.”

Viimastel nädalatel on mul aga tõesti suu lahti jäänud, avastades, et Priit Hõbemägi proovib nii leheveergudel, raadios kui televiisoris levitada ideed, et Rahvakogu on presidendi kantselei “vandenõu” eesmärgiga suukorvistada Eestis toimuv revolutsioon. Vabariigi Presidendi Kantselei sepitsus, mille tulemusena kanaliseeritakse nooruslik muutuste energia vanadele jäätunud radadele.

Tahaks täpsustada, Priit Hõbemägi, kas me räägime ikka sellestsamast presidendi büroost, mis ei suuda Rootsi visiitigi korralda, ilma, et järgneks mütsiskandaal? Seesama büroo opereerib nüüd sellise sujuvusega nii avaliku arvamuse kui poliitiliste jõuvahekordadega, me kõik sipleme tema niitide otsas nagu banaanivabariik CIA embuses?

Kohtudes mingisuguse nii tõsiselt lolli väitega, on ilmselgelt raske seisukohta võtta, mis ilmselt on ka põhjus, miks keegi rohkem pole seda üles korjanud. No hästi. Vaadates eilset Kolmeraudse saadet märkasin, et Hõbemägi ka allakirjutanu nime sellesse teemasse mässis, hüüatades:  “Kus on Daniel Vaarik? Kus on Tarmo Jüristo?”.

Sallida või mitte sallida

Niisama vääramatu regulaarsusega nagu igal aastal saabub kevad, jätab mõni Eesti avaliku elu tegelane, kui Chirac-i kuulsaid sõnu tsiteerida, kasutamata “suurepärase võimaluse vait olla” ning võtab sõna selle osas, mida homoseksuaalsed inimesed peaksid tegema või tegemata jätma. Värskeim selline mõtteavaldus pärineb endiselt olümpiavõitjalt ning täna IRL-i ridadesse kuuluvalt riigikogu liikmelt Erki Noolelt ning on toonud kaasa palju vastukaja nii sotsiaal- kui tavameedias. Hetkel ei soovi ma sellele omalt poolt suurt midagi lisada, vaid püüan sedakorda keskenduda hoopis ühele h-teemaga seoses järjekindlalt esile kerkivale küsimusele miks me üldse peaksime olema sallivad ning muuhulgas puudutada ka üht igihaljast argumenti, mis lühidalt kokkuvõetuna seisneb selles, et need kes ei salli neid, kes ei salli homosid, ei ole ise kuigi sallivad.