Pealkiri ütleb kõik. Kiirustage!

Daniel Vaarik

Kirjanik George Orwell soovitas ükskord: “Ärge kunagi kasutage kõnekujundit või paralleeli, kui olete seda juba kuskil trükis näinud”. Et olla täpne, siis Orwell viitas siin just sellistele väljenditele, mis pole veel keele loomulikuks osaks saanud, kuid mida on juba parajalt käiatud. Kui te peaksite proovima kõiki keeles kasutusel olevaid ütlemisi asendada millegi loomingulisega, siis on teistpidi pahasti – tulemuseks võib olla eriti tühi kujundimüra.

Kes ütles TäPe!?

Miks on kulunud kõnekujund paha? Sellepärast, et mida rohkem kordi te ütlete näiteks “Tule taevas appi!” seda tühjemalt ja mõttetumalt see kõlab. Kuni lõpuks on kõigil nii piinlik, et fraas unustatakse aastateks. Kui tahate hästi kirjutada, siis te ilmselt ei taha olla nende viimaste seas, kes kampsun püksis käib lihtsalt tobe välja näeb. Otsisin spetsiaalselt Memokraadi lugejate jaoks välja mõned kujundid, mis mind ennast läbi ajaloo kõige enam on närvi ajanud aga võite muidugi täiendada ka omalt poolt.

“Ei saa me läbi Lätita.” Ikka ja jälle keegi ütleb seda. Mida see lause peaks kuulajale üldse ütlema? Stating the bloody obvious nagu inglased ütleksid. Muide, kunagi ammu oli aga üks nädal, kus Postimehes ilmus kaks artiklit pealkirjaga “Ei saa me läbi Lätita” ning lisaks veel juhtkiri pealkirjaga “Ei saa me läbi Läti ja Leeduga”. Pea hakkab valutama.

“Tahtsime kõige paremat aga välja tuli nagu alati.” Venemaa kunagise peaministri Viktor Tšernomõrdini murphylik kirjeldus Vene tegelikkusest viis muidugi kõigil alguses suu muigele. Kuid tänaseks on seis selline, et kui te kohe kuidagi teisiti ei saa, kui peate sellise vaimukuse oma artiklit alustama, siis parem kirjutage see sahtlisse.

“Oleksin ma kogu aeg nii tark, kui mu naine tagantjärgi, siis ma oleksin rikas mees.” See alguses päris vaimukas tsitaat Olari Taali suust leidis üksvahe Eestis nii palju kasutamist, et praktiliselt iga ärimees, kes vähegi keegi oli või kuskil midagi ütles, pidas kohustuslikuks selle lausega esineda. Kaua võib ühe ja sama asja üle naerda?

“Päeva lõpuks.” Mõni aeg tagasi levis advokaadibüroodes väljend “päeva lõpuks”. Päeva lõpuks said nad vist ise ka aru, et see on üpris nõme ja täna kasutatakse seda veel ainult nurgatagustes õigusbüroodes.

“Riigikogu kui kummitempel.” Kasutusel igasuguste mureliku näoga inimeste seas, kes on mures demokraatia tuleviku pärast. Pikapeale mõjuvad nad ise kummitemplina. Võimalik, et selle väljendi ülekasutamine tuleneb sellest, et keegi koolitaja on kunagi öelnud, et “need riigiasjad on kole keerulised, proovige lihtsamalt rääkida”. Aga mis oleks, kui ütleks lihtsalt, et “parlamendil pole riiklikele otsustele mõju”? Kui keeruline see on?

Kui mäletate, siis Memokraat on ka videosid tootnud ning sellega palju arutelu tekitanud. Nüüd panime sõpradega raha kokku ja otsustasime välja anda täiesti oma netifilmi auhinna, eeldusel muidugi, et teie neid meile saadate.

Niisiis! Üliõpilased! Kujundajad! Õpetajad, kaskadöörid, animaatorid ja amatöörid! Teatrikunstnikud, loodussõbrad, tantsijad ja lihtsalt kaameraomanikud! Memokraat kuulutab välja konkursi lühikestele netifilmidele. Oodatud on igasugune kraam, tingimusel, et see on loovalt lahendatud ja puudutab teemasid, mis lähevad korda   inimestele Eestis.

Tore uudis on see, et meil on ka kõrgetasemeline žürii, mille töös löövad kaasa ka filmitegija Ilmar Raag ning teatri- ja videokunstnik  Ene-Liis Semper.

Milliseid kaastöid ootame?

- Vorm pole piiratud. Miks mitte “Bemmil Uued Kummid volüüm 2″ või hoopis animeeritud joonisfilm? Võimalik on aga ka täiesti tavaline intervjuu huvitava inimesega, teie endi veenev esinemine lühiloenguga või hoopis mingi lahendus, mida keegi pole seni veel välja mõelnud. Altpoolt leiate inspireerivaid näiteid, kuid muidugi ei ole me huvitatud nende koopiatest.

- Oluline on sõnumi kaal. Hindame kõrgelt töid, mis tegelevad paljudele inimestele tähtsate probleemidega nagu meedia, majandus, poliitika, ajalugu, tulevik, keskkond, haridus, sallivus, vihkamine, vaesed, rikkad, jne, jne.

- Oluline on teostuslik idee. Suurem võimalus võita on nutikal lahendusel, mis ei ole kallis.

- Video pikkus ei tohiks ületada 3 minutit.

- Oluline on see, et mainitud video avaldatakse kõigepealt Memokraadis, seega, et see poleks juba kuskil Youtube’is üleval.

Parimad videod avaldatakse memokraat.ee-s ning kõige parem video saab auhinnaks 10 000 krooni. Viimased videod võtame vastu 31. märtsil. Pärast esmaavaldamist memokraat.ee-s jäävad autorile kõik õigused videot kasutada oma äranägemise järgi.

Niisiis, näiteks ja inspiratsiooniks. Video võib rääkida religiooni ja igapäevaelu suhetest:

Või kritiseerida meie meeleheitlikku igapäevast rutiini:

Või hoopis kanda sõnumit maailma muutmisest:

Või miks mitte kirjeldada lahedat projekti, millel on oma sõnum:

Nagu öeldud, piiriks on vaid teie oma fantaasia. Kui on lisaküsimusi või tahate kokku leppida video saatmise vormi osas, siis küsige kommentaarides või saatke küsimus aadressil: memokraat@gmail.com.

Daniel Vaarik

Ühel päeval ma tahtsin kirjutada essee meeste ja naiste suhetest Eestis, kuid pärast kolmandat mustandit sain aru, et see postitus on omadega metsas. Ei mingit inspiratsiooni. Andsin tükke paarile sõbrale lugeda, mingit halleluujat ei järgnenud. Siis korraga tekkis mulle pähe mõte, et miks mitte lasta naistel või meestel iseenda eest rääkida. Nii sündiski alljärgnev stseen pealkirjaga Klaasist lagi.

Trolliküti wiki-lahendus on üleval aadressil wiki.memokraat.ee. Trolliküti käsiraamatu senine tekst on samuti wikis üleval 3 peatükina.

Alustuseks peab tekstide muutmiseks olema administraator (ei leidnud leebemat vahepealset rolli) ning see tähendab, et peale enda registreerimist peaksite saatma mulle meili aadressil: daniel.vaarik@gmail.com ning esialgu annan vastavad õigused neile inimestele, kes on siin päris aktiivselt kaasa löönud ja kelle isik on mulle põhimõtteliselt teada.

Avaldagem arvamust ka selles osas, kas see on liiga range lahendus? Äkki peaks avama siiski kõigile kasutajatele?

Tunnistan, et ma pole sellelaadset protsessi varem wiki kujul läbi viinud, nii et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Tähelepanekud ja ettepanekud on teretulnud nii otse meilile, kui ka kommentaariumi.

Daniel Vaarik

Võib olla tavaline inimene pole seda veel märganud aga Eesti online meedia sisu moodustub suuresti kolmest komponendist: a) kuskilt raadiosaatest (võib olla vigaselt aga kindlasti konteksti arvestamata) maha kirjutatud väited, b) kuskilt blogist (võib olla vigaselt aga kindlasti konteksti arvestamata) maha kirjutatud väited, c) mõnest teisest online meedia kanalist (võib olla vigaselt aga kindlasti konteksti arvestamata) maha kirjutatud väited. Täisvirtuaalsus.

Daniel Vaarik

Alljärgnevalt on mul väga hea meel esitleda Sten Tamkivi külalispostitust, mis käsitleb anonüümsetes netikommentaarides esile kerkivate probleemide võimalikke lahendusi. Ühtlasi kujutab see endast esimest artiklit netikommentaaride positiivsetest võimalustest rääkivas tekstide seerias. Memokraadis täna külas olev Sten kirjutab enamasti iseenda blogis aadressil: sten.tamkivi.com. Igal juhul, tere tulemast!

Jäin mõtlema, et Eesti on riik, kus eksisteerib päris tugev tsensuur. Ühest küljest on Eesti  ajakirjandusvabaduselt maailma tipus. Freedom Pressi tabelis oleme kohal 14-17 jagades positsiooni Jamaica, St. Lucia ja Iirimaaga. Eestit märgitakse ära ka kui erakordselt suure internetivabadusega riiki, mis peaks iseenesest tagama demokraatia toimimise. Teisest küljest on Eesti meediaväljaanded just internetis kanda kinnitada  püüdes saavutanud olukorra, kus toimub ingliskeelset väljendit kasutades crowd-sourcing of censorship, Eesti keeles siis kambatsensuur, mille viivad läbi anonüümsed kommentaatorid.

Nimetagem seda tsensuuriks, mille vahendid mõjuvad aja jooksul, mitte kohe. Kuid mõjuvad. Mis selle tagajärjeks on? Lihtsalt see, et me ei saa enam avalikke esinejaid. Lihtsalt see, et avalike esinejatena tunnevad ennast paremini pigem paksunahalised inimesed või need, kellel pole midagi kaotada. See aga tähendab seda, et väheneb demokraatia. Mitte ei suurene, nagu lehed väita proovivad. Kahju.

Esmaspäeva hommik kell 10.00, keskmise suurusega nõupidamisteruum tavalises Tallinna kesklinna kontorihoones. Keset ruumi on laud, mille ümber istub umbes 10 ajakirjanikku, nad on kõik ühe meediaväljaande erinevate toimetuste juhid. Enamustel on ees sülearvutid, käib hommikune internetis surfamine ja meilide lugemine. Laua ääres istub ka üks ebamäärases vanuses meesterahvas, kelle suunas heidetakse aeg ajalt imestunud pilke. Ruumi astub peatoimetaja Saluste, kuna ta siseneb kiirustades,  jääb tal märkamata võõras meesterahvas. Ta istub laua taha maha.

Peatoimetaja (reipalt): Hommik igatahes! No kuidas meeleolud? Poliitikud ei ole täna juba midagi naljakat öelnud? Mis puudutab halbu uudiseid, siis ma tahaksin selgitust, kuidas me ahelavarii Viljandi maanteel maha magasime. Kõigil teistel olid pildid aga meie poleks sellest nagu kuulnudki ja lisaks…

Võõras (lõigates järsult peatoimetajale vahele): Kule! Purjus ahvi möla! Äkki alustaks sinust, täissöönud inimesest hoopis.

Peatoimetaja (jääb ootamatusest vait, siis ärritunult): Kui..kuidas palun…? Püha jumal…Kelle tuttav teie olete? (teiste poole vaadates) Mis veidrik see selline …

Võõras: Ära aja lolli iba, sul peaks häbi olema üldse piuksu teha. Sa kõverjalg, vali õiget laulu ja ära seleta. Palk on sul nagunii 100 tuhat. Vereimeja raisk. Lugejate raha on see, mille eest sa tint ennast nuumad.

Peatoimetaja  (pöördudes kõigi teiste poole): Kes see hull on ja kuidas ta siia sai?

Kultuuritoimetaja: Ta oli esimesena siin, me arvasime, et see on see igakuine toimetuse külaline, kes on kutsutud lehte arvustama…

Peatoimetaja (väliselt rahulikul häälel, kuid vaadates võõrast pilguga, mis võiks tappa): Ma vabandan, kuid siin on tegemist toimetuse esmaspäevahommikuse nõupidamisega ja kõige järgi otsustades puudub teil igasugune õigus siin viibida, nii et ma palun teil lahkuda, sekretär saadab teid ukseni.

Võõras (irvitades):  Ära põe, sitt, varsti sõidad Siberi!  Hoopis sa ise, vana ahv võiksid nupukeeramise ja pontsikusöömise asemel midagi targemat teha. Oled täiesti tavaline pugeja ja ma ei kavatse kuhugi minna.

Peatoimetaja (tõuseb püsti, ja ütleb ukse vahelt sekretärile): Turvamehed siia!

Võõras: Otsi abi, kui tahad, ajukääbus. Psühhiaatritel on ka sinusugustele ravimid ja süstlad varuks. Abi saad sealt ööpäev läbi. (vaatab irvitades teises laua otsas istuva naisterahvast uudistetoimetaja poole) Sina! Aja jalad harki!

Ruumis olevad inimesed on kõik selleks hetkeks mõistnud, et probleem ei lahene kergelt. Kõhetu sporditoimetaja tõuseb samuti püsti ja sammub mehe juurde.

Sporditoimetaja (viisakalt): Köh…Kindlasti saab teie probleemi kuidagi lihtsamini lahendada…

Võõras: Probleem??? Minul on sinu arvates probleem? Mis su nimi oligi, Lille? Kuule, see on pede nimi! Sinu raipe peaks küll Afganistani saatma, saaks ükskord ometi meheks! (vaatab ringi) Ma tulin siia selleks, et lõpetada see purjus ahvi möla, mida te oma väljaandes ajate ja probleem on teiepoolne, mitte minupoolne.

Siseneb kaks turvameest.

1. turvamees: Mis juhtus?

Peatoimetaja: Vaadake, see mees siin on majja sisenenud ilma loata ja ta segab meie koosolekut.

2. turvamees (meest takseerides): Mulle tundub ta ohutu. Mis ta teinud on?

Peatoimetaja (hääl väreleb vihast, kui ta hüüatab): Ta ei tohiks siin üldse ollagi!!! Lisaks kõigele on ta väljakutsuv ja solvab ruumisolijaid.

1. turvamees:  Kas te soovite alla suruda selle isiku sõnavabadust…

2. turvamees: …tsenseerida teda?

Peatoimetaja (raevunult): Absoluutselt! Ma tahan, et see mees lahkuks meie nõupidamiselt, sinna kus temasuguste koht on.

1. turvamees: Sorry, ei saa aidata….

2. turvamees: …seni kuni ta pole kellegi elu ohustanud ei saa me midagi teha.

Mõlemad laiutavad ühel ajal käsi nagu kaks tänavatantsijat.

Võõras (vaatab peatoimetaja poole): MEGAIRW. (ümiseb arusaamatult) sää kakka punapeak joobu…

Peatoimetaja: Mille eest me turvateenistusele maksame, kui te ei täida oma kohuseid?

1. turvamees: Põhiseadus…ei saa midagi teha. Sõna on vaba.

2. turvamees (noogutab): … nii on. Ega sõna pole kaigas, et ta haiget teeb.

1. turvamees: Saage meist ka aru…

2. turvamees: …majaomaniku soov on, et majas käiks palju rahvast aga mitte see, et me inimesi niisama välja saadaksime.

Peatoimetaja (kõigile toimetuse liikmetele): See probleem tuleb päeva jooksul kuidagi lahendada, kuid praegu kolime teise ruumi.

Võõras (seisab hästi lähedale peatoimetaja selja taha): Hästi aga ma tulen ka. Sinna teise ruumi. (seejärel sosistades) sest ma olen nüüd su vari, sa ajudeta limukas.

Võõras vaatab veel korraks sporditoimetaja suunas: Sind tuleks ära tappa! (Nähes, et turvamehed jäigastuvad) Väike nali! Hehe!

Eesriie.

(Täname suure abi eest võõra tekstide koostamisel umbes 10-15 erinevat kommentaatorit 6. septembril väljaannetes Delfi, EPL, Postimees ja Õhtuleht).

Käisin täna Lauri Hussari Reporteritunnis koos Agu Uudelepaga rääkimas kohalikest valimistest. Saate ajal mõistsin järsku, et üks asi, mida ajakirjanikud kohalike valimiste kontekstis uurida võiksid, on kohalike omavalitsuste laenukoormus. Omast ajast mäletan, et juba mitu aastat tagasi oli mõnigi linn oma ujulaehituslaenudega üsna serva peal. Kohaliku omavalitsuse makseraskused pole üldse naljakas teema, sest tavaliselt võtab ühe linna rahanduse kordasaamine aastaid, kui mitte aastakümneid aega, kui asi juba kord halvaks on läinud.

Nii et ettepanek. Võiks küsida Rahandusministeeriumist omavalitsuste laenukoormuse tabeli ning proovida aru saada, millised omavalitsused purjetavad tõenäoliselt makseprobleemide suunas lähema 2-3 aasta jooksul. Seejärel küsigem poliitikuilt-kandidaatidelt, mis nende plaan rahamurest välja tulekuks on. Loogiline.