Enamik KAPO aastaraamatust on igav jutt suhteliselt rutiinsetest tegevustest (nagu iga organisatsiooni puhul), samas leidub selles väljaandes igal aastal infot, mis tekitab ühiskonnas vastakaid arvamusi. Hiljuti ilmunud aastaraamatus välja toodud Mihhail Kõlvarti kontaktid Venemaa saatkonnaga […]

Pikemalt keerutamata ütlen, et mulle meeldib see, mida teeb ära telesaade Kodutunne – võtab ühe konkreetse kitsikuses vaevleva perekonna ning aitab tema elukvaliteeti parandada. Vahel kohe päris tuntavalt. Ja mulle meeldib ka see, et selle saate läbi hakkame me ehk rohkem märkama neid inimesi, kes meie abi vajavad. Viimane väide on puht kogemuslik, uuringuandmeid mul näidata pole.

Medali teine pool mulle väga ei meeldi – abi saamiseks peab inimene end piltlikult alasti kiskuma ja eksponeerima oma kannatusi massimeedias. No mis siis sellest, võiks küsida? Ta saab ju hulga tasuta abi!

Sellest on niipalju, et saates osalevad enamikul juhtudel ka lapsed. Minu väide on, et ei saates osalevad lapsevanemad ega saate tegijad ei saa kuidagi kontrollida seda, mismoodi hakkab konkreetne lugu elama pärast seda, kui teleriekraanid on kustunud. Aga ma arvan mõistvat ka neid inimesi, kes saate oma koju on lubanud, sest viimases hädas on iga õlekõrs haaramist väärt.

Ühe nädala sees sattusin lugema kolme esmapilgul omavahel seostamatut teksti. Professor Madis Metsis kirjutas Postimehes (Taome ajud atradeks), et “Eesti innovatiivsus on küll tähelepanuväärne, aga paraku jääb sellest rääkivate ja seda maailmas esindavate asjapulkade ennastupitava kiidulaulu varju,” ja takkapihta kuulutas sellise väite “karmiks tõeks”. Teiseks, ettevõtja ja investor Raivo Hein arutles pea samal ajal oma blogis tema arvates viltu kiskuvat motivatsiooni noorte internetiettevõtjate kogunemistel (kirjutasin talle ühe vastulause ka) – ja kuigi tekstis leidis ta pigem positiivset sellest, et idufirmadest rohkem räägitakse, oli artikli pealkirjaks saanud siiski Startup Hype. Ja kolmandaks, kui mu hea kolleeg Tiit, kellele neil päevil annan pärast seitset aastat üle Skype Eesti juhtimise teatepulga, andis Äripäevale online-intervjuu, leidis kohe esimese küsimuse esitanud lehelugeja, et tema tahaks kõige rohkem teada, “kuna lõpeb Eesti tüüpi eelmise “juhi” hype ja hakkavad tulema tulemused?” (kirjaviis muutmata).

Anonüümsete kommentaatorite osas on tavaks õlgu kehitades edasi liikuda, aga eespool mainitud auväärsete arvajate sõnastustele mõeldes tundub mulle, et need tsitaadid peegeldavad üht ühiskonnas tõusvat järjekordset sildistavat dihhotoomiat: Eestis on kaht sorti inimesi: need kes teevad (=head) ja kes räägivad (=pahad).

Nad tegid muusikali, mis põhines filmil, mis põhines raamatul, mis põhines ühel tema mõttel… 2012 on Eestis saamas satiiriliste netimeemide aasta, mille avas Laari ruum, kuid millele järgnes kiirelt peaminister Ansipi ACTA-teemalise ettekande lõikumine, remiksimine ja ristmeediastamine ning ühe ja sama laine peale mahtus ka Galojan.

Vaadates kuidas eestlane riigi arengusse kodanikuna panustab, on mulle jäänud mulje, et tema jaoks on Eesti riik vägev seade, mis juhib end ise õiges suunas. Paremas suunas. Valimised on meile kui nutika tiibraketi tulistamine: fire and forget. Jätkem see mõte taustale.

Olen üks neist üsna vähestest inimestest, kes on ACTA teema kodanikuna piisavalt selgeks lugenud ja julgen sellest midagi arvata. Ministeeriumi juristile on mu arvamus ilmselt naeruväärne, aga oma arvamust tahan ma sellegipoolest jagada.

See näib võimatu ülesandena. Pean suutma kirjeldada seda, kuidas meie riik lepingut tõlgendades valesti läheneb ja ma ei suuda kõneleda juristide keeles. Pean teid selgituseks viima ka lepingu taustani ja esitama enda jaoks, ACTA vastasena, ebameeldiva tähelduse.

Tallinn University of Technology's Department of Public Administration, from 1 February, has established the policy of closed screen during class, unless of course lecturers decide differently for their classes or individual sessions. That is and […]

Üks väike seltskond on otsustanud püüda jalule aidata 23-aastase noormehe, kes oli sügisel mõnda aega kodutu staatuses, seejärel suutis ta paar kuud teatud asjaolude kokkulangemise tõttu ning ühe hea inimese toel ja nõul hakkama saada, ning kes nädal tagasi oli viinud end jälle sinnamaale, kus ta sügisel alustas – tänavale.

Nagu arvata oli, selgus üsna varsti, et kõik ei ole nõnda lihtne, kui algul tundus, sest abi vajavatel inimestel ongi tavaliselt palju keerulisi probleeme, või nagu üks selle seltskonna liige kohe alguses tabavalt väljendas: “Ei usu mina, et selle noormehe probleemid oleks lahendatavad natukese raha ja uue töökohaga.”

Seltskonna meililistis järgnesid arutelud, et kas on nii, et “inimene peab ISE tahtma muutuda ja aidata saab vaid seda, kes ise ennast aitab” või on see valem pigem mugavam lahendus aitajale, aga mitte alati abivajajale. Arutelud on toimunud ka selle üle, kui sügavale auku peaks laskma inimesel langeda, et tal endal tekiks soov täielikult muutuda, kuid üldiselt on nii, et kui teatud probleemidega inimesed lihtsalt enda hoolde jätta, tulevad nad sellest olukorrast eluga välja vaid harva.

Aga Memokraadi nõudlikule lugejale ei tahaks ma kindlasti pakkuda filosoofilisi, sotsiaalpoliitilisi ja psühholoogilisi arutelusid kodutusest, liiatigi kui selleks puuduvad mul vastavad teadmised ja kogemused. Tarmo palus mul lihtsalt veidi kirjeldada seda, mida olen selle ühe nädala jooksul tolle noormehe vahendusel teada saanud Tallinna kodutute igapäevasest elu-olust. Olgu selle noormehe nimeks täna näiteks Siim.

Täpsustuseks Danieli reportaažile pean ütlema, et tegelikult ma siiski lõpuks jõudsin "lavale tagasi", et püüda kogu ürituse lõpu eel teha omapoolne kokkuvõte. Kuna selleks ajaks oli algsest rahvast kohale jäänud vast tõesti umbes nelikümment inimest ja kuna kõike ei jõudnud laval kokku võtta, panin kirja mõned tähelepanekud ja selgitused.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas ma käisin Haapsalus kultuurifoorumil. Osalesin seal Peeter Jalaka palvel paneelis "Kultuur ja majandus", aga kuna me olime just enne Peetriga veidi mu värsketest #OWS-i muljetest rääkinud, juhtus nii, et tegin tema palvel paneeli lõpus veel ka põgusa kokkuvõtte konsensuspõhisest otsustamisest, nii nagu ma seda New Yorgis näinud ja kogenud olin. Sellest vast nii paarikümne minuti pikkusest sissejuhatusest võrsus samal õhtul ning järgmisel päeval kümneid erinevaid vestlusi, mille käigus ma püüdsin väga hoolikalt seletada, kuidas see asi siis täpselt välja näeb ja toimib – ja miks ta toimib.

Reaktsioone oli väga erinevaid, alates ilmsest poolehoiust kuni skepsise või lausa otsese keeldumiseni uskuda, et konsensus võiks kuskil mujal sarnaselt tööle hakata. Kokkuvõtteks pidin ka endale tunnistama, et ilmselt on tegu asjaga, mille puhul lihtsalt ei olegi võimalik kedagi veenda, ükskõik kui heade või põhjalike argumentidega, kes lihtsalt ei suuda endale ette kujutada, et konsensus-protsess mingis suuremas või heterogeensemas grupis tulemusi võiks anda. Kuid sama mulje jäi mulle tegelikult ka nende osas, kes üldiselt olid pooldaval positsioonil — ka neil tundus olevat keeruline sedalaadi asja endale ette kujutada. Nad pigem vast lihtsalt tahtsid uskuda, et see võiks võimalik olla.

Millal surevad paberil ajalehed välja? Tuleb välja, et mõningaid inimesi see küsimus vaevab veel endistviisi. Keda teema huvitab, siis pakun välja versiooni, mida kuulsin Kasahstani pealinnas Astanas. Seal lõppes täna iga-aastane Vene valitsuse rahastatava uudisteagentuuri RIA-Novosti korraldatav ajakirjanike foorum.

Foorum on mõeldud endise NSV Liidu ala riikide ajakirjanikele ja on seega venekeelne. See on seesama foorum, mis mõned aastad tagasi sai Eestis tuntuks tänu "läpaka-skandaalile". Nimelt kinkis RIA-Novosti Moskvas toimunud foorumil kõigile ajakirjanikele miski odava ja suht mõttetu läpaka. Eestis tehti sellest suur korruptsiooniskandaal, sest Moskvas käisid ja võtsid läpakad tänuga vastu ju ometi tuntud Eesti peatoimetajad. Vot sellisel üritusel ma julgesin osaleda, esimest korda.

Et mõjuda tõsiseltvõetavana, peab iga soorollide teemal sõna võttev naisterahvas nähtavasti laveerima läbi kahe koletise vahelt, nimedega Valvefeminism ning Enesele Vasturääkimine.

Kõik algas hiljutisest Statistikaameti uuringust, mis tõi välja, et naised kulutavad nädalas üle tunni aja rohkem kodutöödele kui mehed. Meedias ülesvõetud teemakäsitlustest jäi mulle silma Piret Tali EPLi artikkel, kus autor suutis üheaegselt anda koduperenaistele vabastavaid soovitusi ("Palgake koristaja!") ning nimetada seejärel mittesünnitanud sookaaslasi "iibepiduriks".

Minu eesmärgiks on välja tuua mõned Tali artikli puudujäägid ning juhtida lugejate tähelepanu igapäevasele ja hiilivale seksismile, millele Tali auru juurde annab.