Memokraat

Daniel Vaarik

Vanu Flickr-i pilte vaadates avastasin ühe paar aastat tagasi Maardu laadal tehtud foto ning meenus ka sellega seotud juhuslikult pealt kuuldud dialoog. Õigemini selle vestluse meelde jätmiseks ma selle pildi vanade märkide müügileti juures tegingi. Tegelasteks niisiis kaks vene rahvusest poissi.

Esimene (vaatab märki): Vot, smotri, “ko-du-maa”

Teine: Vohoh, a gde eto… tõ tam bõl?

Esimene: Nu tõ vobshe to… eto znatshit “rodina”!

Daniel Vaarik

Kui uskuda rahvusvahelisi uuringuid, siis Eestis ei ole inimesed kuigi õnnelikud. Näiteks üks indeks paigutab meid Euroopas õnne poolest eelviimasele kohale, viimasel kohal on Bulgaaria. On ka natuke helgemate tulemustega küsitlusi, kuid maksimumskoor, mida mina näinud olen, asetas eestlased eluga rahulolu osas kuskile nõrga keskmise piirile.

Eestis tuleb õnneteemast rääkides olla ettevaatlik, seda on kogenud mitmed meie riigitegelased, kes on saanud kommenteerijatelt korraliku verbaalse sauna pärast seda kui nad on proovinud väita, et „tegelikult läheb meil ju täitsa hästi“.

Lugedes aga mõnede inimeste arvamusi, jääb lausa mulje, et Eesti on jälle okupeeritud, sedapuhku küll … eestlaste endi poolt. Nii vihased on osad inimesed võimu, poliitikute, ärimeeste, ekspertide, kohtute, prokuratuuri, politsei ja kaaskodanike peale. Ma olen kindel, et nad ei moodusta rahvast enamikku, kuid häälekad on nad küll.

Õnn on respekti vend. Kui inimese reputatsioon või maine näitab seda, kuidas maailm temaga rahul on, siis tema õnn näitab seda, kuidas tema maailmaga rahul on. Sama asja kaks otsa, mis puutuvad pidevalt kokku. Kui me veedame elu nende inimeste keskel, kelle maine on meie silmis madal, siis pole me endaga  rahul. Samuti, kui meid ei respekteerita, pole me õnnelikud.

Ma kahtlustan, et Eestis on näiteks poliitikuid, kelle teadlik plaan on näidata, et me oleme valede inimeste keskel, valed inimesed on võimul, valed inimesed on äris, valed inimesed on kultuuris. Neile selline õnnetuseveski väga sobib, sest see toodab neile pidevalt uusi teemasid ja hääli valimistel, kuna nende erialaks ongi esindada õnnetuid.

Aga aitab lihtsalt olukorra kirjeldamisest. Mida siis teha, et eestlased oleksid õnnelikumad? Kõigepealt tuleks kaardistada ebaõiglustunde allikad ning vaadata, milliseid neist saab muuta ja milliseid mitte.

Ilmselt tuleks loobuda arusaamast, et kõik eestlased saaksid ja peaksid olema ühesugused ja mõtlema sama moodi hoolimata sellest, et me aeg ajalt ühel lauluväljakul koos käime. Sellest, mis siis saaks kui me ühte moodi olla tahaks, on hästi kirjutanud India päritolu teadlane Arjun Appadurai oma raamatus Fear of Small Numbers ning ühe lausega kokku võttes väidab ta, et selline soov on üks tõeline õnnetusemasin, kuna see ootus on võimatu ja ei täitu iial.

Kui vastab tõele minu jutt õnne ja reputatsiooni seostest, siis peaks iseenesest tõusma meie õnnetunne, kui me hakkame rohkem üksteisele respekti pühendama hoolimata väikestest erinevustest, nii et laskem potist alla manifest, mis kutsub varjatult või avalikult vihkama.

Üks Eesti valusamaid probleeme on see, et meie seas liiguvad ringi 20. sajandil korda saadetud ebaõigluse nähtamatud varjud. Me pole siin muidugi üksi. Ajaloolane Tony Judt on kirjutanud:

Idaeurooplastele ei ole minevik lihtsalt teine maa, vaid see on haavatavate territooriumide saarestik, mida tuleb kaitsta rünnakute ja moonutuste eest, mille algatajad asuvad naabruses asuval mälusaarel, dilemma, mis on seda julmem, et vaenlane asub alati seespool…

Kuidas selles saarestikus navigeerida, ei ole minu eriala, kuid kui me seda ei õpi tegema ja jätame selle nende teha, kes soovivad vastasseise süvendada ja selle pealt hääli teenida, me õnnelikumaks ei saa.

Järgmiseks muidugi ootused. Õnn sünnib ootuste kokkupuutepunktis tegelikkusega. Siit tuleneb loogiliselt ka see, et õnnetunnet ei saa suurendada mitte ainult tegelikkust muutes, vaid ka ootusi muutes.

Näiteks, kui Eesti taasiseseisvumise hetkel inimeste peades olnud ootused oleksid võluväel tegelikkuseks muutunud, siis ilmselt liiguks meie tänavatel umbes sada tuhat valge kaabuga JR-i, kes sõidaks ringi imeauto KIT-iga. Ka kõik ülejäänud oleksid muidugi miljonärid ning neil oleks palju tuttavaid, kes neid imetleksid…oot…kust võtta siis need imetlevad tuttavad?

Vist on jälle tegu võimatu olukorraga ja äkki oleks aeg mõelda sellele, et õnn võib olla erinevates asjades? Targem annab järele? Las need kaks-kolm kolli sõidavad oma imeautoga, kaabu katuseluugist väljas, kui see neile meeldib, minul isiklikult on suva ja mulle tundub, et sellevõrra olen ma õnnelikum.

Õnnelikku vabariigi aastapäeva!

Daniel Vaarik

Eelmise kolmapäeva hommikul vedelesid mõned kilekottidesse pakitud seapead vähemalt kahe Malaisia mošee õuel, ootamas hommikusele palvusele saabunud moslemeid. Siga on moslemite jaoks teatavasti ebapuhas ja rõve ning tegu oli otsese provokatsiooniga.

Küllap see oli jätk hiljuti lõkkele löönud vaidlustele, kas Malaisia katoliiklased võivad oma jumala kohta öelda tõlkes “Allah”, sest tegelikult tähendab “Allah” malai keeles jumalat üldiselt ja nad justkui puhtkeeleliselt võiksid seda teha ilma kedagi solvamata.

Katoliiklaste soov  ei meeldi aga moslemitele, kelle arvates saaks selle nimega kutsuda vaid nende endi jumalat. Malaisia valitsus oli Allahi kasutamise “vales võtmes” isegi ära keelanud, kuid kohalike katoliiklaste ajaleht Herald kaebas asja kohtusse ja võitis. Heraldi üheks põhiliseks väiteks on see, et sõna “Allah” on palju vanem kui moslemiusk.

Seepeale läks lahti. Mitu kirikut tehti värviga kokku ning mõnda loobiti süütepudelitega, rüvetati ka paari mošeed. Lühidalt öeldes, klassikaline näide samm-sammulisest radikaliseerumisprotsessist, mis oma mehaanikalt on lähedane monumentide sõjale Eestis.

Mulle tundub, et distantsi tõttu on eestlasel Malaisia arenguid kasulik jälgida, sest seal toimuv pakub mudeli, mida saab analüüsida emotsioonivabamalt kui mingeid asju, mis toimuvad näiteks siinmail. Oleks ma vastava ala üliõpilane sõidaks ma lausa kohapeale välitööd tegema.

Mosleminaine pildistamas jõulupuud Kuala Lumpuri kaubanduskeskuses. (Jõulupuu kui selline muidugi ei oma selles kommertskontekstis kuigi selgelt kristlikku tähendust).

Tegelikult ma natuke tegingi välitööd. Ma pole religiooni ajaloo spetsialist, kuid ma ise olin Malaisias vaid paar kuud tagasi ning pean ütlema, et süvenedes kohaliku islami ajalukku, tekkis sügav austus selle vastu, kuidas see oli sinna riiki levinud ja omaks võetud üpris rahumeelsel moel.

Kuna rahvastik koosneb malaidest, hiinlastest ja hindudest, siis on integratsiooni peale mõtlemine ka tänase valitsuse oluline ülesanne. See paistis päris hästi välja ka poliitilisest retoorikast, mis omakorda ilmselt on kantud hirmust, et ühel hetkel võivad tekkida rahutused rahvuslikul või religioossel pinnal.

Mis nüüd siis saab? Kas konflikt eskaleerub? Kas see viib mingisuguste rahutusteni? Raske ette teada. Turismitööstuse huvides näib Malaisia valitsus pingutavat, et toimunust ei saaks väga suurt rahvusvahelist skandaali, kuid märkimisväärne on ka kohalike võimude siseriiklik reaktsioon ning kõigi poliitikute ühine hukkamõist juhtunule.

Kahe erineva poliitilise jõu noorteorganisatsioonid tegid kiiresti ühisavalduse. Hästi võtab üldise suhtumise kokku ühe parlamendisaadiku sõnavõtt:

Seputeh MP Teresa Kok concurred that these acts went against the values of all religions in Malaysia.

“I urge all Malaysians to stay calm and not react violently to this cowardly act. Neither should we retreat into our respective ethnic or religious groups for perceived safety and protection from any perceived ‘external threat.’

“Instead, this is an opportunity for us to rise up in unity to strongly condemn this shameful act and send a strong message that such acts have no place in the Malaysia that we call our home,” she said.

Lähemalt võib lugeda siit.

Reaktsioonide kiirus ja ühtsus on hämmastav. Loodame, et Malaisia saab hakkama.

Tarmo Jüristo

Hiljutine diskussioon Singapuri plusside ja miinuste teemal tõi oodatult üles küsimuse demokraatia eelistest ülimuslikkusest teiste ühiskonnakorraldustega võrreldes. Juhtumisi olen ma viimasel ajal pidanud lugema ohtralt varase keskaja ja antiigi ajaloo kohta ning see pani mind antud teema peale mõtlema veidi laiemas perspektiivis.

Demokraatiaga seoses on oluline meeles pidada, et see ei ole hiljuti avastatud ja rakendatud ühiskondliku evolutsiooni tipp. Inimkond on vahelduva eduga elanud erinevates demokraatlikes ühiskonnakordades pea viimased kolm tuhat aastat. Kreeka linnriigid 6. sajandil e.m.a. olid demokraatlikud (võttes võimu üle türannidelt) ja pidasid sellistena vastu paar sajandit enne langemist Makedoonia kuningate ning seejärel Aleksander Suure valitsuse alla.

Rooma oli vabariik kuni senat 46 e.m.a. kuulutas Caesari dictator perpetuo-ks. Prantsuse Revolutsioon püüdis luua ühiskonda, milles kõik oleks võrdsed, kuni Napoleon järgnenud kaost ära kasutades (ja seejuures rahva toel!) võimule tõusis ja end imperaatoriks kuulutas. Weimari vabariik oli kahtlemata lähim representatiivsele demokraatiale, mida Saksamaa näinud oli, kuni Hitler 1933. aastal võitis demokraatlikud valimised ja pani aluse Kolmandale Riigile.

See kõik tõstatab kiusliku küsimuse: kui ajaloos on olnud nii mitmeid petlikke koidikuid, siis miks peaks demokraatia triumf seekord lõplik ja pöördumatu olema? Selle nurga alt vaadates on üsna keeruline näha inimkonna poliitilist ajalugu kui vääramatut marssi vabaduse suunas, mis tipneb meie oma 21. sajandi liberaalse demokraatiaga. Ja vast veelgi olulisemana, demokraatia hakkab selliselt paistma lihtsalt kui üks riigikord paljudest võimalikest milliseid maailmas on erinevatel aegadel proovitud ja loobutud.

“Hea küll”, võib selle peale öelda. Demokraatia ei pruugi olla midagi uut kuid, tsiteerides Churchilli enesekindlaid sõnu, “see on parim neist, mis meil võtta on”. Aga siin tasuks küsida kas see ikka on ümberlükkamatu ja universaalne tõde? Millise kriteeriumi alusel ja kelle jaoks on demokraatia parim?

Enamus meist, kes me oleme kas üles kasvanud või siis vähemalt veetnud olulise osa oma elust demokraatlikes ühiskondades, näib üsna kriitikavabalt arvavat, et mis iganes on hea meie sotsiaalses keskkonnas, on nii tänu demokraatiale, samas kui kõik mis on halvasti, on nii vaatamata demokraatiale–või siis kuna me ei ole veel jõudnud päris demokraatiani ja kõik negatiivne on lihtsalt jäänuk meie varasemast ebatäiuslikust minevikust.

Aga proovime end korraks oma vahetust olevikust distantseerida ja vaadata sellele ausa pilguga. Kujutame hetkeks ette kedagi, kes elab tuhat aastat tulevikus ning avab oma 31. sajandi vikipeedias artikli meie ajastu kohta — ja püüame kujutleda mida ta sealt leiab.

Ilmselt ei ole erilist kahtlust, et sellisele vaatlejale peab 20. sajand näima inimajaloo seni kõige brutaalsem. Maailm oli laastatud kahest globaalsest sõjast, mis tõid endaga hävingut, julmust ja viletsust mida mitte ainult polnud varem nähtud vaid isegi suudetud ette kujutada.

Maailma 20. sajandi demokraatia lipulaev, Ameerika Ühendriigid, heitis kaks tuumapommi Jaapani miljonilinnadele. Hiina käis läbi “kultuurirevolutsiooni”, mis praktikas tähendas aastatepikkust veresauna ja repressioone skaalal, mis oli võrreldav maailmasõdadega. Lisaks neile globaalse mastaabiga tragöödiatele leidis 20. sajandil aset lugematu hulk kohalikke konflikte, millest suur hulk olid ühel või teisel moel seotud nimelt demokraatlike riikide osaluse, õhutuse, toetuse või algatusega (ja sageli kombinatsiooniga nendest).

“Rahuarmastav Ameerika rahvus” pidas 20. sajandi vältel keskmiselt ühe sõja iga paari aasta jooksul, keeldudes ise seejuures allumast seadustele ja printsiipidele, mille nimel ta neid sõdu pidas. Lääne poolt domineeritud rahvusriikide katusorganisatsioon, ÜRO, võttis 1948. aastal vastu universaalse inimõiguste deklaratsiooni, mis enamuse muu maailma jaoks jäigi nimelt selleks — deklaratsiooniks.

Pool sajandit hiljem ei suutnud need kõrged ideaalid takistada genotsiide mitte ainult Aafrikas vaid ka Euroopa enda piiride sees. Sajandi lõpuks elas maailmas enam kui miljard inimest absoluutses vaesuses. 20. sajandi teine pool tõi endaga endise Euroopa impeeriumi lagunemise Aasias ja Aafrikas, mis omakorda põhjustas tohutuid sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid nii kolooniates kui emamaades.

Euroopat tabas immigratsioonilaine millist polnud nähtud enam kui tuhat aastat. Euroopa ida-aladel tõi Nõukogude Liidu kollaps endaga sarnaseid tagajärgi, põhjustades mitmeid sõdu ja jättes maha rahvuslikku vaenu ja pingeid mitmeks järgnevaks põlvkonnaks. Sajad tuhanded Kolmanda Maailma inimesed, kes püüdsid meeleheitlikult põgeneda sõdade, vaesuse ja viletsuse eest, saadeti Euroopa piiridelt tagasi ning neid hoiti aastate kaupa põgenikelaagrites, mis sageli polnud midagi enamat kui lagedale väljale püstitatud tuhanded telgid.

Vana Maailma linnades leidsid pidevalt aset rahutused–1968. aasta ülestõusud olid eriti ägedad ning suudeti vaid suure vaevaga kontrolli alla saada. Kus iganes leidis aset Lääne demokraatiate riigipeade kohtumine kaasnesid sellega demonstratsioonid ja rahutused, mida hoiti vaos massiivse politseivägivallaga, veekahurite ja pisargaasiga.

Meie hüpoteetiline artikkel jõuaks ilmselt ka järeldusele, et 20. sajandi lõpp ja 21. algus olid mastaapne moslemite tagakiusamise ajastu Läänes ja Lääne poolt. Lähis-Idas peeti maha hulk sõdu ning Lääs osales aktiivse osapoolena aastakümneid kestnud Iisraeli-Palestiina konfliktis, mis kõik tõi kaasa suurel hulgal tsiviilohvreid ja üldisi kannatusi. Moslemeid nähti (ning kirjeldati sellisena, nii poliitilistes pöördumistes kui akadeemilistes monograafiates) kui verejanulisi fundamentaliste, odium humani generis, kes vihkavad hingepõhjast Lääne vabadusi ja maailmakorda. Euroopas võeti vastu seadusi, mis keelasid moslemitel avalikult kanda oma traditsioonilist riietust.

Kui meie ajale sellises valguses vaadata, siis ei tundu asjad sugugi parimas korras olevat. Demokraatia paljukiidetud võime vigu parandada liigub parimal juhul lapsesammudega, tehes iga parandatud vea kohta kuskil mõne uue. Minule meenutab see väga otseselt seda mäsu, mis valitses Rooma Vabariigi hilistel aastakümnetel, mida märgistasid korruptsioon, populism ja pidevad sõjad ja rahutused. Ja kas selliselt on meil õigust Rooma lihtrahvale etteheiteid teha, et nad tervitasid Caesarit ja Augustust kui kangelasi, vaatamata sellele, et nood viisid hingusele representatiivse demokraatia ja kehtestasid sisuliselt diktatuuri? Augustuse võimuletulekule järgnenud pax romana, Rooma Rahu, on muide tänaseni jäänud pikimaks rahuperioodiks meie vaevatud kontinendi ajaloos.

Aga lõpetuseks, et hoida ära vääritimõistmisi–isiklikult olen ma väga selgelt demokraatia-usku. Esimesed 18 aastat oma elust veetsin ma teistsuguses riigikorras ja mulle meeldib mu tänane maailm palju enam. Nagu ilmselt enamus Antiik-Kreeka jõukatest linnakodanikest või Rooma patriitsidest tundub ka mulle, et demokraatia on ühiskonnakord mille plussid kaaluvad kaugelt üles selle miinused ja mis on eelistatav teistele võimalikele.

Samas ei ole mul illusioone selles osas, et see peaks olema ainus ettekujuteldav või igavikuline ühiskondlik formatsioon. Ma olen kindel, et ka vanas Ateenas või vabariiklikus Roomas olid omad Francis Fukuyamad, kes arvasid, et ajalugu on lõppenud ja mitte kunagi enam ei saa inimene olema allutatud võimule, mis tema ees vastutust ei kanna.

Ma arvan, et demokraatiasse tasub uskuda ja selle nimel tasub võidelda (seda küll sõnade ja ideedega, mitte tankide ja pommidega). Aga samas olen ma veendunud, et me peaksime olema demokraadid mitte sellepärast, et demokraatia on ülim riigikord ja ainus vastus maailma hädadele, vaid sellele vaatamata, et ta seda ei ole.

Daniel Vaarik

Kirjutan viimases Hea Kodaniku numbris ühest radarialusest protsessist, mis võib olla heade tulemustega. Eks see kõik sõltub sellest, millist pidi lõigata, kuid vastupidiselt moes olevale versioonile on ju ilmselge, et uusrajoonides ei peitu ainult negatiivsed asjad. Minu loo leiate ajakirja 17. leheküljelt! Aga lugege teisi lugusid ka.

Daniel Vaarik

Välk lõi peldikusse ühel täiesti rahulikult alanud kolmapäeval. Peaministri nõunik sai muidugi kohe aru, et midagi on väga halvasti, kui ta avastas, et korraks kabinetti jäetud telefoni oli saabunud 19 sõnumit ning 28 vastamata kõnet. Ta heitis pilgu esimestele teadetele ning 25 sekundit hiljem ta jooksis, jooksis mööda koridori, koosolekuteruumi suunas.

Te võite oma fantaasia piires ise välja mõelda, millest täpselt need sõnumid ja kõned rääkisid, kuid mina lisan lihtsalt ühe väikese detaili – mis iganes see oli, kui see sündmus oli üllatus, siis reaktsioon sellele saabus liiga hilja.

Kahjuks on muidugi võimatu kõike elus ette näha ning tihti oleme seisus, kus me võitleme tagajärgedega, sest lihtsalt puudub võimalus igat väikest ohusignaali läbi analüüsida ja suur osa sellest on alati müra. Ent ometi on olemas mõned valdkonnad, kus teadmine on aastaid olemas, kuid seda lihtsalt pole populaarne kuulda võtta.

Üks põhjus on see, et paljud suured protsessid köevad pikalt tuha all või asuvad nii öelda avalikkuse jaoks “radari all”. Nad lihtsalt pole teemad ning neid ümbritseb uskumatuse udu.

Mäletan näiteks, et 2003. aastal Euroopa Liidu referendumi ajal oli Eestis populaarne euroskeptikute arvamus, et Venemaast saab riik, mida ei pea naaberriigid enam kunagi kartma. Seda jagasid väga erinevad seltskonnad, välja arvatud Marko Mihkelson ja veel paar inimest. Tõsi, vaid 5 aastat hiljem toimus sõjaline konflikt Venemaa ja Gruusia vahel ning ei saa öelda, et Eestis inimesed sel hetkel väga muretud olid.

Tundub väga ebaloogiline, miks 2003. aasta Venemaa pidanuks ründama Gruusiat, kuid kui me hakkame väikeste beebisammude kaupa sündmusi lahti harutama, on asi juba loogilisem – muutused Venemaa välispoliitilises doktriinis, siseriiklikud arengud ja nii edasi ning hei, tankid juba sõidavad. Siit tulebki küsimus, kuidas näha ja rääkida beebisammudest õigel hetkel? Kuidas märgata radari all toimuvaid väikeseid arenguid ja avastada neist olulisi?

Ma toon siin lihtsalt näiteks ühe protsessi, mis täna jookseb üldsusele märkamatult või peaaegu sõnastamatult, vaid üksikud kanaarilinnud säutsuvad… Kuid  see areng on üks kandidaat konkursil, mille võitja võib omada võimsat mõju kogu Eesti ajaloole tulevikus.

Ma tean, et paljud ei usu, kuid Balti riikide maine liigub vaikselt meie kahjuks nagu aeglaselt mere poole roomav liustik. Miks me seda ei näe ega usu? Sellepärast, et me oleme harjunud lugema Edward Lucast ning mõnitama Bäckmanni.

Samal ajal me ei märka, et kerkivad uued otsingumootoritele optimeeritud veebisaidid, mis heas inglise keeles lahkavad meie elu ebaobjektiivses ja kahjulikus võtmes. Me ei näe, mis toimub teatud sotsiaalvõrgustikes, kus väljamõeldud vene tüdruk räägib rahvusvähemuste diskrimineerimisest Eestis, me näeme, kuid ei suuda midagi ette võtta Vene ametliku meediakajastustega, mis kirjutab ümber meie ajalugu.

Mis on selle asja juures probleemiks? Lihtsalt öeldes kõik. Balti riigid pole ressursina ega turuna suurt midagi väärt. Nad on väärtuslikud Euroopale ja Ameerikale ainult siis, kui nad esindavad olulist ideed või väärtust ja isegi sellest ei pruugi piisata. Ometi on see meie šanss. Meie maine ongi Lääne poolt vaadates meie nafta, meie turg, meie olemasolu alus. Edasi mõelge ise, milline võiks välja näha halva mainega Eesti julgeolek.

Mida siis teha? Hangiks parema radari? Või hoopis nii, et äkki ei jookseks üksteist külili teemal, kes saab rohkem linte lahti lõigata, vaid mõtleks, kust tulevad meie poliitikasse ja meediasse teadmised ning kuidas nende hulka suurendada.

Daniel Vaarik

Eelmises postituses ma rääkisin asjadest, mis minu tillukeste reisikogemuste põhjal  on Singapuris rohkem näilised kui tegelikud. Nüüd räägin väärtustest, mis tunduvad olevat olulised. Jätkame seejuures seda mängu, et “saagem asiaatideks aga jäägem eestlasteks” ehk  “et eestlased võiksid singapurlastelt nende edu kopeerida”.

Mida see kopeerimine õieti tähendab? Kas peaks andma mingile Eesti autoritaarile ohjad kätte ja laskma tal nii neli aastakümmet riigitüüri juures müdistada? Arvestades, et eestlased on valmis isegi kiiruskaamera vastu hangudega ülestõusu alustama, on raske ette kujutada, et mingisugune autoriteetne isakuju tuleks kuskilt rahvast ühendama. Kes selline isik kasvõi teoreetiliselt võiks olla? Ansip? Aaviksoo? Savisaar? Laar? Haa-haa-haa! Palun vabandust… Ja ausalt öelda, me keegi ei tea, kas selle tulemuseks oleks Singapur, Põhja Korea või pätsuaegne Eesti.

Ja kui me tahaksime olla nagu Singapur, siis me peaksime vist hakkama noorsugu “kasvatama”, tsenseerima internetti ning kinos jooksvatest filmidest lõikama välja ropud sõnad ja palja ihu? Komöödia. Ja need on kõik muidugi naljaasjad selle kõrval, et me peaksime mõned veel olulisemad alusväärtused ümber hindama…

Ametlikult on Singapuri tähtsaimateks väärtusteks perekond, rahvustevaheline ja rassiline võrdsus, konsensus, kommuunikesksus. Kes lähemalt lugeda tahab, lugegu siit ja siit.

Teataval määral rahvustevahelist halvustamist esineb ka Singapuri igapäevaelus, kuid see on ilmselt paratamatu ja seda on vähe. Samas on Singapur kõige kõrgemal tasemel algusest peale deklareerinud rahvuste võrdsust ning sellel jutul on tõsi taga. 

 Singapuris eksisteerib suhteliselt harmooniliselt koos väga mitmeid rasse ja rahvuseid. Hindud, malaid, hiinlased ja mingi üle saja tuhande läänlase elavad ja töötavad turvaliselt koos. See on kultuuride, tavade (ja lisaboonusena ka kulinaarsete traditsioonide) sulatuspott. Mõned nopped esimese peaministri Lee Kuan Yew kõnest, mille ta pidas pärast Singapuri nii öelda väljasaatmist liidust Malaisiaga aastal 1965:

We are going to have a multi-racial nation in Singapore… This is not a Malay nation, not a Chinese nation, not an Indian nation… Everybody will have a place in Singapore…We unite regardless of race, language, religion or culture…We are prepared to trade with anybody, including Russia, China and even Indonesia if they want to trade with us — just trade…

See on juba tõsisem jutt ja see on umbes sama kaugel Eesti riigi rahvuslikust reaal-loogikast kui… ma ei teagi, mis asi. Ehk, mis asi see siis nüüd olla saaks, mida me tegelikult sealt kopeeriksime? Kes oleks kopeerimise algataja? Kes paneks natsionalistliku dzhinni pudelisse tagasi ning ütleks, et jah, kõik rahvad, kaasa arvatud venelased, ukrainlased, valgevenelased jne on Eesti riigi väärtus? Kes ütleks, et “te olete meie venelased, ukrainlased ja valgevenelased, mitte Putini omad”?

Kes on see julge ja samas kaugelenägelik poliitik, kes saaks aru, et see on asi, mida Putin kõige rohkem kardaks?  Sellist täna pole ning senikaua kuni sellist meest ei ole, pole meil mõtet hellitada ennast arusaamaga, et meist saab põhjamaine Singapur.

Jah, oleme kuulnud ka neid lugusid, et Singapur jahib kõrgeimal riiklikul tasemel ajusid. Ei peeta paljuks, et majandusministeeriumi kõrge ametnik otsib perspektiivse Singapuri külastava inimese ise üles ja küsib, mida peaks riik tegema, et “aju” sinna elama jääks. Eestisse saabuv “aju”, kui ta üldse siia üldse lennukiga kohale saab, kuuleb oma sõpradelt, et Eesti on muutunud viimaste aastatega kinnisemaks ja ksenofoobsemaks ja et meie meedia teenib elatist vihkamist õhutavate keskkondadega. Ametnikuga kohtumiseni ta ilmselt (õnneks!) ei jõuagi.

Muide, rääkides perekonnaväärtustest, siis peaksime loobuma ka põhjamaisest pensionisüsteemist ja võtma vastu uue perekonnaseaduse, mis paneb lastele kohustuse vanemate eest hoolitseda ja seda mitte sellises leebes vormis nagu meie praegune perekonnaseadus. Rääkimata sellest, et sellist asja ei saa ainult seadusega paika panna, peavad olema ka tugevad traditsioonid.

Järgmiseks muidugi tekib ka see teema, et miks me üldse peaks olema nagu Singapur? Singapuril on mitmeid varjukülgi, mõned neist naljakamad, mõned neist tõsisemad. Kõige koomilisemaid neid kajastab Neil Humphreys on Singapurist rääkivas triloogias, mis algab raamatuga Notes From an Even Smaller Island. Kõige rohkem saavad pihta huumorivaesed ametnikud ja poliitikud, kellest üks on väitnud näiteks midagi sellist:

“…our country has to pursue fun very seriously to stay competitive in the 21st century”

Ilmselt sellist asja me ei tahaks üle võtta. Samuti on üha süvenev efektiivsuse taotlus ja “kompetitiivsus” viinud selleni, et paljud muud väärtused saadetakse aeg ajalt puu taha, joostakse üksteisest taksosabas ette või visatakse vana ema hoolimata perekonnaseadusest korterist välja. Vähemalt selliseid näiteid toob Humphreys ning millegi pärast on ta raamatud Singapuris endas bestselleriks. Ehk seal on natuke tõde.

Kokkuvõttes, Eestis on kombeks võtta endale jäljendamiseks mõni riik. Kord on see Iirimaa, kord Soome, kord Ameerika Ühendriigid, kord Singapur. Ma isiklikult ei usu, et selline eesmärkide vahel ringi hüppamine viiks väga sihile. Eesti peab suutma kõigepealt mõtestada omaenda probleemid lahti ning ehitada selle peale strateegiad, mis lähtuvad meie oludest, meie inimestest, meie ajaloost ja näeks selle kallal mõnda aega vaeva. Muidu oleme lihtsalt wannabe-d.

Daniel Vaarik

Hiljuti praksatas Twitteris korraks lõkkele diskussioon selle üle, mida Eesti võiks Singapurist üle võtta ja mida mitte. Tikku tõmbas Henrik Roonemaa:

“… praegu on mitmed it-ärimehed, keda sinna veetud. räägivad põlevil silmil, et ka eestis peaks asju säärasel viisil otsustama”

Juhuse tahtel sõitsin ma ise järgmisel nädalal Singapuri. Ühel hilisel õhtul läksin ma linna peale jooksma. Jõe äärest pöörasin mingisse parki ning läbi põõsaste teerada otsides nägin kännu otsas istumas ühte taati,  laptop põlvedel helendamas ning heitmas sinakat kiirgust ka tema heatahtlikult naeratavale näole.

See tuletas mulle meelde Henriku alustatud diskussiooni ning ma mõtlesin, et panen siis oma kogemustest ka mõned mõtted Singapuri kohta kirja. Aga hakkame otsast pihta. Nii, lennuk maandus. Tõdõsh…

—

Kuna see oli mul esimene kord Singapuri tulla, siis ma loll läksin ja deklareerisin sõbrale kaasa võetud 8 pakki sigarillosid kohe lennujaama tollipunktis ära.

Ruum oli tühi nagu pinal. Ainult kaks ametnikku istusid leti taga ja proovisid nüüd natuke aega tulutult küünt Al Pacino Sweetside kilepakendi vahele ajada. Lõpuks tulin tulema päris mitmesaja kroonisest  tollimaksust vaevatuna, ent tõendiga, mis lubab neid suitse  rahus pahvida.

Jäin mõtlema, et järelikult ei olnud minuga samas Airbusis lennanud 250 inimesel ühtegi lisatilka alkoholi ega pakkigi sigarette kaasas. Ega ka ühegi teise lennuki reisijal, mis samal ajal maandus. Yeah, right. Nii palju siis kepihoopidest ja rangest korrast. Ometi oli ju selge sõnaga öeldud, et kõik tubakatooted tuleb deklareerida.

Olin üsna pettunud, kuna tahtsin näha riiki, mille rangest korrast räägitakse ju toredaid lugusid! Või siis võtame selle tänavale sülitamise keeluvärgi. Hea et pükste pihta ei saanud, kui üks vanamutt Hiinalinnas  huuled torru ajas ja tatilaraka rentslisse lennutas. Järgmiseks – lugesin ühte silti, kus oli kirjas, et silla alt tunnelist ei tohi ratta seljas läbi sõita ja just sel hetkel oleks üks silla alt läbi pedaaliv tüüp mu lihtsalt jalust maha sõitnud.

Kui me aga taksoga raudteejaama sõitsime, siis pani juht küll õigest teeotsast mööda, kuid õnneks tuli peagi koht, kus oli kirjas: “No U-turn”, mispeale taksojuht sai oma Toyotaga sooritada elegantse U-pöörde, otse jaamahoone kõrvale. Ma tegin natuke sellest temaga juttu ning ta vastas: “Ah, pole midagi, vihma sajab, politseinikud istuvad jaoskonnas ja joovad kohvi!”

Singapuri linnapilti täiendavad juba mõnda aega kolm kerkivat kõrghoonet, millesse ehitatakse kasiinod. Pärast 40 aastat kestnud keeldu seadustas Singapuri valitsus lõpuks kasiinoäri ning kuigi kompleksi nimetatakse igaks juhuks “integreeritud puhkekeskusteks”, saab olema tegemist võimsa kasiinokeskusega, mis avatakse üsna pea.

Keskus on mõeldud loomulikult eeskätt turistidele ning värske seadus sisaldab sätet, et kui kasvõi ühel pereliikmel on kahtlusi, et Singapuri kodanik on kasiinosõltuvuses, saab selle kahtlase isiku panna nimekirja, mis keelab tema sisenemise ühtegi Singapuri kasii… vabandust, integreeritud puhkekeskusse.

Ma ei ütle, et Singapuris ei ole tegelikult ranget korda.  Aga kui te just narkoärikas ei ole, siis  ärge kõike ka uskuge, mida räägitakse. Ja on olemas veel selline huvitav asi nagu väärtused. Aga sellest järgmine kord.

Jätkub.

Daniel Vaarik

Alljärgnev lugu ilmus esimest korda ajalehe Väike-Ameerika Hääl neljandas numbris. Seda lehte saab muide ka tellida siis, kui te ei ela Uue Maailma piirkonnas.

* * *

Ma ei tea, kuidas teil aga mina olen väga tihti sattunud elama majja, kus elab värdjas. Ülekantud tähenduses, kui ebameeldiv isik muidugi.

Kui järele mõelda, siis minu esimeseks koduks olnud kortermajas elas neid isegi mitu. Number seitsmes käis alati joomine ja number kahes elasid tüübid, kes hiivasid kõik ära, mis ripakil oli. Naine töötas neil veel lihakombinaadis. Räägiti, et ta loobib liha üle aia ja siis mees korjab teiselt poolt kokku ja toob koju.

Praegu elan ma muidu väga meeldivas majas, kuid minuga samal korrusel elab naisterahvas, kes arvab, et hoopis mina olen värdjas, vähemalt kirjutas ta mõni aeg tagasi majarahvale e-kirja, kus ta nimetas kõiki meie maja elanikke “aferistideks ja pättideks”. Seejärel ilmselt korraks järgi mõeldes, lisades “välja arvatud allakirjutanu”. Nii et värdjaprobleem pole päris lõpuni kuhugi kadunud.

Praegu tuli meelde, et alles hiljuti olin ühes kohas sünnipäeval, kus räägiti värdjast naabrist, kes takistab piirkonna arengut “nõudes detailplaneeringuid ja muud sellist”. Korraks jäin mõtlema, et kas tegemist on üldse värdjaliku sooviga aga see pole hetkel isegi oluline. Oluline on see, et alati on igas kogukonnas keegi, kes ei sobitu ühisesse pilti, peab valel ajal pidu ja pargib autot vales kohas ning oluline on see, et seesama asi viib meid väga praktilise küsimuseni, mida värdjaga teha.

Seejuures jääb lootus, et kui me suudame hakkama saada oma maja teistsugusega, siis saame me hakkama saada ka ühiskondliku tasandi tainastega, kes kohe kuidagi ei saa pihta, milles asi on ning takistavad “üldist arengut”. Tegi ju endine parlamendispiiker Ülo Nugis just avalduse, milles teatas, et ebalojaalsed peaksid Eestist lahkuma. Võib olla oli tal õigus?

Nii et kas siis suhelda värdjaga või mitte? Kõige lihtsama argumendi selles osas annab realistlik hinnang, et värdjaks võid osutuda sa ise. Seetõttu peaks igaühe huvides olema anda dürblile võimalus.

Teine oluline argument võiks tuleneda teaduslikest uuringutest. Nimelt on avastatud, et kogukonnad, mille otsustamisprotsessid on aeglasemad ja erinevaid osapooli arvestavad, püsivad kauem. Need, kus tahetakse otsuseid teha kiiremini ja kaasamata, teevad lihtsalt rohkem vigu.

Siit tuleb välja, et värdja kaasamine võib parandada pikas plaanis otsuste kvaliteeti.

Kolmas argument on see, et värdjat tuleb siiski kuidagi mõjutada, muidu elame ülejäänud elu lihtsalt iga pühapäeva hommik vihastades, kui ta oma muruniiduki liiga vara tööle tõmbab.

Suhtlemist tähistav sõna kommunikatsioon tuleneb ladinakeelsest tüvest “commun” ning tähendab “ühiseks tegemist”.  Riigi tasandil kommunikatsioon on riigi ühiseks tegemine, tänava tasandil on see
tänava ühiseks tegemine ja nii edasi.

Asi pole aga siiski lihtne. Värdjaprobleem saab ju alguse sellest, et inimesed on erinevad, näevad riiki ja tänavat erinevalt. Paljud võivad öelda, et nad ei tahagi teistega kommunikeeruda, rääkimata kommunikeerumisest nendega, kes põhimõtteliselt ei meeldi. Kuidas siis elu ühiseks teha ilma kedagi alla surumata? “Commun” tüvel põhineb ju ka sõna “kommunism”, kas see tähendab siis seda, et normaalsed peavad teistele oma ideid peale suruma?

Trikk on selles, et ühiseks ei saagi teha selliseid ideid, mis ühe poole peas juba olemas on ja millel puudub teise poole aktsepteering. Trikk on ka selles, et kõik ideed ei peagi ühised olema. Ja trikkide trikk on see, et ideede lähenemine ja kokkuleppimine võtab aega.

Kommunikatsiooniteadus ütleb meile, et kui omavahel kokku leppida kasvõi mõned lihtsad suhtlemisreeglid ning neid alati ka järgida, luua kontakte, siis hakkab värdjaküsimus vaikselt lahenema. Sama teadus ütleb, et see pole kunagi lihtne ja kui pooleli jätta, siis haihtub maagia kiiresti.

Algus on eriti raske. Võib olla on varem esinenud tülisid. Lähed naabri ukse taha, koputad ja ütled midagi tobedat, kuid samas sellist, mis on objektiivselt tõsi teie mõlema jaoks. Näiteks: “Muide, naabermaja sai aiapostide jaoks linnavalitsusest toetust.” Algus on tehtud. “Ja siis?” küsib skeptiline värdjas. Nüüd on sinu teha, kas sa võtad seda solvanguna või kutsena vestlust jätkata.

Daniel Vaarik

Äris on see juba mõnda aega teada, et ainult ühe eesmärgi suunas uhamine teeb sinust sellise väikese debiilse orava filmist Jääaeg. Ma pean silmas just sellist monomaanset silmaklappidega töörügamist, kus sa ei hooli enam, milline sa välja näed ja mida sust arvatakse. Olen seda ka ise erinevates oludes näinud, et kui organisatsiooni efektiivsemaks reformida, siis ei piisa, kui paned inimesed lihtsalt iga sammu peal ainult raha jälgima. Selle tagajärjeks on, et piltlikult või otseselt viskab su alluv prügi metsa alla, kuna nii on odavam kui  prügilasse viimine ning varem või hiljem lööb see kuskilt valusalt tagasi.

Théodore Géricault, Monomaani portree (mängur), 1822

Teine probleem, mis võib juhtuda on see, et kannatab koostöö. Üksikisikud hakkavad nii öelda isetsema ja lõpuks on sul ettevõtte asemel punt FIE-sid, kes jagavad lihtsalt büroopinda. Selline firma ei tööta eriti hästi ja varsti hakkab kuskilt midagi rebenema, firma võib minna kuskil seadusega pahuksisse, kolistada mööda kriisiämbreid, parimad inimesed lähevad ära ja arengule tuleb lagi ette.

Selleks, et seda ei juhtuks, mõeldi 1980ndate lõpus välja balanced scorecardi mudel, mille alusfilosoofia seisneb selles, et otsene kasumi tagaajamine ei aita kaasa pikaajalise kasumile ning seetõttu peab ettevõttel olema rohkem kui üks mõõdik, mille järgi oma tegevust mõõta. Eesmärgiks on küll ikkagi kasum aga pikema aja jooksul.

Tasakaalustatud tulemusjuhtimine ongi see uks, mille kaudu moodsad ettevõtted on tegelikult ka valmis arvesse võtma mõisteid nagu kvaliteet, keskkond, sotsiaalne vastutus või misiganes neile tundub pikaajaliselt oluline. Muidu nad ei teeks seda ju üldse. Mõnedele on see uus asi, mõned on seda juba ammu teinud, kuid selge on, et mida suurem ettevõte, seda suurem vajadus sellise tasakaalustatud lähenemise järgi.

Nüüd, mis on aga kummaline, on see, et samast asjast pole vist aru saanud kaks olulist institutsiooni Eestis. Nendeks on erakonnad ja ajakirjandus. Või vähemalt häirivalt suur seltskond nende seas. Erakondade puhul on ainsaks mõõdikuks hääl ning ajalehes kahjuks siiani jätkuvalt väga tihti klikk või tellija.

Mul on tunne, et selles ongi mõlemate jaoks väga suur probleem peidus. Seni kuni ajakirjaniku loo mõjukust mõõdetakse ainult 1 kriteeriumiga, jääb ta alati kliki wannabe-ks ning lõpuks kannatab ka kasum. Samasugune poliitik on aga hääle-wannabe. Ma arvan, et esimene asi, mida toimetustes tuleks üle vaadata, on need mõõdikud, mille järgi muutub ajakirjanik edukaks ning neid mõõdupuid peaks olema rohkem kui kaks. Nende seas  näiteks see, et kui palju on ajakirjanik aasta jooksul iseennast arendanud ning muidugi tema lugude mõju avalikule arutelule ning miks mitte ka mingil kujul sotsiaalne vastutus. Täpselt sama erakondadega.