Daniel Vaarik

Ma teen jälle reklaami Väike-Ameerika Häälele,  sellele vaprale ajalehele, mida antakse välja Uue Maailma Seltsi poolt Tallinnas. Seekord on minu meelest ilmunud seni kõige parem number, ever.

Minu lemmiklood on “Kalamaja krahv ja kojamees” ning Uue Maailma seltsimajas ankrusse jäänud maailmarändur Jimbino “Mozart” Vegani pikem tekst “Mis loom on tänavamuusik ja kuidas teda toita”.  Selle juures on ka Jimbino enda illustratsioonid.

Lisaks kirjutasin ma ka ise väikese essee nähtamatutest kohtadest ning kaasautoreid on  selles numbris Jürgen Roostest Jan Kausini ja ma pakun, et seda restorani, mida Aivo Vaske seekord arvustab, paljud küll ei tea. Värske numbri saab pdf-ina kätte siit, kuid ilmselt on lehte paberil võimalik leida ka Uue Maailma festivalilt, mis kohe algab.

Daniel Vaarik

Ma olen San Franciscos,  futuristlikul üritusel Singularity Summit 2010, mille teemaks on lähituleviku tehnoutoopiad. Või düstoopiad. Äge. Saalis istub muide inimene, kellel on särgi peale kirjutatud “Tahan endale sünteetilist keha”.

Singularity Summit on koht kus nohik seisab kõrvuti miljonäriga, populaarteaduslik visionäär ja tippteadlane vahetavad laval kohti ning fuajees müüakse Nooka kellasid neile, kes tahavad eriti tulevik välja näha. Selles katlas liigub aga huvitavaid ideid. Hoolimata sellest, et minu akadeemiliseks huvialaks on tehnoloogiline kultuur, tunnen ma konverentsi vaheaegadel inimestega rääkides nagu oleksin peategelane filmis Waking Life, kes proovib üles ärgata.

Jutukatked vestlustest erinevate inimestega. “Meil on töötav neuroniprotees, mikrokiip, mis suudab sujuvalt vahetada infot inimese ajuga…”, “…minu eesmärgiks on välja arendada tehisteadvus…”, “…kui Antonio Damasiol oli õigus, siis aju simuleerimisest ei piisa teadvuse ülekandmiseks, simuleerida tuleb ka keha…”, “… on olemas bakterid, mis söövad CO2 ja kakavad puhast bensiini oktaanarvuga 98…”, “…ma müüsin selle programmi IBM-ile maha 40 miljoni dollari eest…”.

Ühel hetkel tuleb laua juurde higistav rohelise särgiga noormees, kes hakkab rääkima vajadusest luua rahvusvaheline koalitsioon, mille eesmärgiks on inimea pikendamine nii viis korda. Ta räägib kiiresti nagu ikka inimene, kes kardab, et teda ei kuulata. “See organisatsioon peaks minema poliitikasse!” ütleb ta. Riight… nüüd läks vist nohikumeeter pisut käest ära. Rahvas pudeneb vaikselt minema. Roheline särk tõmbab järgmise laua juurde.

Steve Mann on akadeemiline küborg Kanadast, kes käib ringi kaamera peas ning laseb teistel inimestel näha sedasama, mida ta ise näeb.

Foorumit korraldava Singularity Institute‘i eesmärk on tehnoloogiliste muutuste suunamine selles suunas, et need ei oleks inimvaenulikud. Uksed on lahti nii tehnooptimistidele kui -kriitikutele ja kuigi asi kisub kohati kirjuks, on esinejate tase üldiselt  kõrge. Programmist saab järele vaadata, kui ei usu. Mitmed inimesed tutvustavad avastusi, mis ilma igasuguse kahtluseta muudavad ühel hetkel inimelu tundmatuseni. Publik  lähtub selgelt eeldusest, et uued teaduslikud avastused ja tõed ei ilmu välja mitte mingite vaidluste kuldse keskteena, vaid nad jõuavad meieni fantastiliste ja uskumatutena.

Vaadates debatti, siis  tavaline on muidugi see, et kui lavale tuleb tõsiteadlane, näiteks Dennis Bray, siis ta pigem kärbib visionääride optimismi kasvõi inimaju emuleerimise osas nii 50 aasta võrra aga ka tema ei välista põhimõtteliselt midagi.

Millest me siis ikkagi räägime? Eilse päeva peasineja Ray Kurzweil on kunagi varem väitnud, et 1000-aastane inimene on juba sündinud ning tundub, et ta oleks ilmselt kohe valmis oma teadvuse arvutisse laadima, kui see võimalik oleks. Ta ei näi kartvat, et ta võib seal näiteks Facebooki kinni jääda ning peaks siis igaveseks ajaks igavesti Farmville’is rügama. “Laske mind siit välja, ma olen Ray, Ray siin!”. See võiks olla paras põrgu ja on neid, kes peavadki Kurzweili pimedaks optimistiks.

Samas täidab ta lihtsalt ühte rolli, mida on vaja täita ning teeb seda üpris meediasõbralikul moel. Ta näeb natuke välja nagu keskealine Lennart Meri ning  sellega analoogia ei peatu, me kõik teame, et Hõbevalge ei olnud akadeemiliselt korrektne, ometi pakub see siiamaani eestlastele tugevat visiooni sellest kes me oleme, kust me tuleme jne.

Natukese aja eest lõppes just Lance Beckeri ettekanne surmast  ja inimese elustamisest pärast seda kui ta on 30-60 minutit tavamõistes surnud olnud. Millal me siis tegelikult sureme? Avastuse rakendamine ei vaja mingit tehnoloogiat, mida põhimõtteliselt olemas pole, lihtsalt tuli välja, et kui inimene on kliiniliselt surnud, ei tohi teda kohe käima lüüa, vaid ta tuleb üles äratada hästi rahulikult, et laadida maha mitokondriasse kinni jäänud elektronid. Ma loodan, et Eesti traumapunktide töötajad loevad seda postitust!

Kuulates loengut surematusest

Regenereeruvad jäsemed? Põhimõtteliselt pole see võimatu, kui me suudame neutraliseerida oma kehas ühe proteiini nii, et sellest ei teki muid kõrvalmõjusid. Kui aga taasgenereeruvad rakud juba olemas, siis teoreetiliselt on võimalik ka surematus. Surematus on üks teaduslik-tehnilise progressi peaauhindasid ning siin konverentsil räägitavad võimalused immortaliseeruda jagunevad siis infotehnoloogilisteks (inimene suudab ennast kuidagi laadida arvutisse või sünteetilisse kehasse) või siis bioloogilisteks (leitakse võimalus inimese eluea pikendamiseks tema keha vastupidavaks muutmise kaudu).

Teine suur auhind on muidugi universaalse tehisintellekti (artificial general intelligence) loomine. See on see koht, kus vestlused hakkavad tihtipeale omandama semireligioosset tooningut ning ettekannete slaididele ilmuvad sinised kiirgavad objektid, mille keskel lehvitavad tiibu ingellikud poolläbipaistvad olendid – sünteetiline mõistus või siis inimese ja AI liit. Probleem on seejuures see, et miks peaks mingi superintellekt omama meiega sarnaseid väärtusi ja miks ei peaks ta ühel hetkel teatama, et inimene on proteiini raiskamine ja seega üleliigne?

Olenevalt koolkonnast on singulaarsusel  mitu  üsna sarnast definitsiooni, mis küll omavahel pisut vastuolus olles väidavad  seda, et inimkonda ootab ees meeletu tehnoloogilis – intellektuaalne hüpe. Levinud arvamuse kohaselt on sündimas tehislik superintellekt, mis ületab võimsalt tänase inimmõistuse taseme. Ray Kurzweilil on valminud ka singulaarsuse tulekut ennustav film “Singularity is near”.

Primitiivsel AI-l põhinev rääkiv ja suhtlev robot, kes erinevalt mõnedest teistest ei aja südant pahaks.

Singulaarsuse ideel endal on ka tugevaid kriitikuid, kes ei eita küll singulaarsuse võimalust, kuid hoiatavad selle võimalike tagajärgede eest. Raamatus You Are Not A Gadget, kirjeldab Jaron Lanier, et singulaarsuse ülistamine on ohtlik kahel põhjusel. Esiteks, tehnoloogial ei ole põhimõtteliselt moraali ning ta ei ole seetõttu ei hea ega halb. Seepärast ei saa öelda, et võimalik singulaarsus on kuidagi kindlasti inimeste jaoks hea (nagu ei saa ka öelda, et see on ilmtingimata halb). Moraali puudumise tõttu on see protsess kontrollimatu.

Teiseks, kui me usume, et singulaarsus on lähedal ning head masinad võtavad meie eest juhtimise üle, juhtub meiega sama asi, mis religioonifanaatikuga, kes loobub igapäevaasjadele mõtlemast, kuna paradiis on nagunii lähedal. Kas me tahaksime, et tuumajaama töötaja istuks käed rüpes, sest singulaarsus on tulemas?

See toob meid väga olulise teemani ehk siis selleni, et kui utoopiaid hakatakse liialt tõsiselt ellu viima, lõpevad need tavaliselt äärmusega ja vahel  Lenini, Stalini, Pol Poti või millegi veel hullemaga. Nohiku ja gadgetifriigi nägu polegi sel juhul enam nii süütu. Tehnofanatism ning selle nimel tehtavad ohverdused võivad olla lihtsalt titesammud ühiskonna suunas, mida me ei taha. Tavaline on ka see, et kui mingi tehnoloogia arendatakse välja häid eesmärke silmas pidades, siis leidub kiiresti keegi, kes oskab sellega teha midagi halba ja ka vastupidi (vaata: kirves, kübersõda).

Hüpoteetilise singulaarsuse tulekuga võimenduvad põhimõtteliselt kõik riskid ning me ei tea, mis kimäärse asja me võime üles äratada. Kui te olete näiteks just ära unustanud globaalse soojenemise, tuumaterrorismi ja selle, et maavarad võivad otsa saada, on hea oma paranoiat toita mõtetega sellest, et mis saab maakerast siis kui millalgi tulevikus peaksid lahti  pääsema isereplikeeruvad nanotehnoloogilised masinad, mis katavad maailma ühtlase halli ligakihiga. See on siis niinimetatud “grey goo” stsenaarium.

Vanameister ja šarlatanide paljastaja James Randi  lõpukülalisena: “Olete loonud siin toreda mõiste nagu singulaarsus. Mul saab olema jälle tegemist, sest varsti tekib igasuguseid kloune, kes proovivad seda oma müstikavankri ette rakendada”.

Okei. Vaadates kõike seda tehnoloogiat võimalikult kainelt, tuleb nentida, et põhimõtteliselt me (inimesed) jätkame seda, mida Prometheus tegi (varastas jumalatelt tule), kisume lahti seda, mis pole päris lubatud (Pandora laegas), lendame seal, kus Ikaros (päikesele liiga lähedal) ning teeme diile nagu Faust (kellegi või millegiga, mis on meist palju võimekam ja kelle moraal on meie omast erinev).

Kuid teisest küljest tuleb nentida, et kuna me oleme inimesed, siis me ei saa seda vältida. Tehnoloogia areng ei jää sellepärast seisma, et mõned seda kardavad. Liiga hilja. Ning võtku siis maast esimene kivi see, kes ei kanna prille (nägemistehnoloogia), ei loe raamatuid (mälutehnoloogia), ei sõida jalgratta või autoga (transporditehnoloogia). Kui seda üles ei tunnista, siis ühe asjaga olete ikkagi vahele jäänud, selle blogi lugemiseks peate arvutit kasutama.

Põhimõtteliselt on iga inimene juba täna teatud määral küborg ehk masina ja inimese liitorganism ning parim, mis me teha saame on kujundada selle liidu tulevikku võimalikult selge pilguga ja hoolikalt riske kaaludes. Või siis niipidi öeldes – kui tõesti peaks olema piisavalt kõrge tõenäosus, et saabub singulaarsus, siis ei tohiks see mitte kuidagi olla üksikute tehnohuviliste teema.

P.S. Päris hea singulaarsuse teemaline lugemislist on ka siin.

P.P.S. Singularity Summiti üks kahest tähtsamast sponsorist oli muideks Eesti ettevõte Ambient Sound Investments ja brošüür ei pidanud paljuks eraldi ära märkida Jaan Tallinna abi.

Tarmo Jüristo

2. augustil ajakirjandusse jõudnud teade IRL-i vastuseisule mitteabielulise kooselu õiguslikule reguleerimisele vallandas Eesti meedias artiklite laviini, mille üks viimaseid seisukohavõtte tuli haridusminister Tõnis Lukaselt, kes värskel valitsuse pressikonverentsil üsna lambist homo-teema üles võttis ja teatas, seoses Hollandi plaaniga anda välja kooliõpikud, kus käsitletakse samasoolistest paare sama iseenesestmõistetavalt kui heteroseksuaale, järgmist:

“Mina arvan, et vana maailma väljasuremisstrateegiaid üle võtma ei peaks ja niisugust õppematerjali ei tule ja meie kool ei vaja. Kuigi see ei välista, et ka meil ilmub lähiajal mõni tark, kes nõuab, et Luts aetaks hauast üles ja kästaks tal “Kevade” ümber kirjutada nii, et Arno osa aega vähemalt Teelega käimise asemel käiks ka näiteks Kiirega.”

Minu esimese reaktsiooni võttis üsna hästi kokku samal pressikonverentsil viibinud rahandusminister Jürgen Ligi, kes Lukase peenest huumorist mõneti rabatuna küsis oma kolleegilt haridusministrilt: “Millest sa räägid?” Asja üle veidi pikemalt järele mõeldes ning Lukase hilisemaid selgitusi lugedes tuli aga pähe päris mitu erinevat tähelepanekut, mõned lõbusamad, mõned kurvemad.

Ajakirjandusse jõudnud kajastus Lukase etteastest on napp ja seega on täiesti võimalik, et haridusminister on tegelikult märksa terasem ja taibukam inimene, kui need avaldatud repliigid arvata lubaks. Seega ei tahakski ma siinkohal hakata lahkama homoseksuaalsuse teemat laiemalt ja näiteks arutleda selle üle, kui mõistlik on kartus, et koolides homoseksuaalsuse mitte-hinnanguline käsitlemine võiks viia inimkonna (või siis kasvõi rahvuse) väljasuremiseni. Küll aga võiks pöörata tähelepanu hr. Lukase Lutsu-interpretatsioonile.

Hr. Lukas näib arvavat, et Eesti koolides ei ole homopropagandal kohta ning et “Kevade”, vähemalt seni, kuni mõni tark pole Lutsu hauast üles ajanud, kannab uhkelt heteroseksuaalsuse lippu. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olen “Kevadet” päris mitu korda lugenud, polnud ma siiani tõesti osanud seda normatiivse seksuaalkäitumise võtmes näha. Aga okei, kui haridusminister arvab, et see võiks olla üks Lutsu romaani kandev telg — mis siis ikka, otsime välja mõne aasta vanuse “Kevade”-teemalise nupu Veiko Märka sulest, mis käsitleb muuhulgas õpetaja Lauri seksuaalsust. Aga see tähelepanek kuulub kindlasti nende lõbusamate märkuste hulka ja siinkohal jääb üle vaid loota, et mõni tark ei pea nüüd vajalikuks Lutsu hauast üles ajada, et õpetaja Laurile koju kolm last ja ootav abikaasa kirjutada — mine muidu tea mismoodi sellise romaani lugemine tärkavat noorsugu ja seeläbi Eesti demograafiat mõjutab.

Mõneti kurvem on aga vast see, et ilmselt ei ole haridusminister Lukas märganud, et Emil Tode “Piiririik” on Eestis gümnaasiumitasemel päris mitmel pool kohustusliku kirjanduse hulgas. Või siis pole ta tähele pannud, et “Piiririik” on gay-romaan. Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et seda pisikest fakti on tegelikult üsna lihtne mitte märgata — kuivõrd selline (mööda)lugemisvõimalus on autori poolt romaani taotluslikult sisse kirjutatud. “Piiririik” on jutustatud minavormis, mis Eesti keeles võimaldab tegelase sugu mitte välja tuua ja seega on hea tahtmise (või siis nii tekstilise kui kontekstuaalse tuimuse) korral võimalik eeldada, et peategelane on naissoost. Nii ma ei teagi, kumb variant oleks traagilisem — kas see, et Lukas ei tea, et “Piiririik” kuulub Eesti kaasaegse kirjanduse kaanonisse, või siis see, et ta pole aru saanud, millest see raamat räägib.

Daniel Vaarik

On asju, mis on igal pool meie ümber kirjas ja me arvame, et me teame seetõttu neist midagi. Näiteks vabadus. Kui  triviaalne aga samas kui keeruline! Ja vahel ma mõtlen, et kui paljud sellele demokraatia asjale pihta saavad ja siis kui lõpuks pihta saavad, kui paljud demokraatiat üldse tahaksid.

Just loen Icon Magazine’i, kus sõnastab seda probleemi Itaalia disainer Gaetano Pesce: “Demokraatia on midagi, mida me ei mõista veel väga hästi. Enamus inimesi mõtlevad, et demokraatia tähendab võrdsust. See pole tõsi. Demokraatia on erinevuste kaitsmine.”

Kunagi varem tsiteerisin Memokraadis filosoof Hannah Arendti raamatut The Origins of Totalitarianism ja see tsitaat sobib jätkuvalt hästi ka siia:

Tingimuste võrdsus, mis on küll kindlasti üks vajalik eeldus õiglusele, on kõigest hoolimata üks suuremaid ja ebakindlamaid ettevõtmisi moodsa inimkonna ajaloos. Mida võrdsemad on tingimused, seda keerulisem on seletada erinevusi, mis tegelikult inimeste vahel eksisteerivad…

2009. aastal kirjutasin kunagi natuke pikemalt Balti riikidest kui maandamata utoopiatest, kus samuti puudutasin  võrdsuse teemat. Ehk kuhu ma sellega tüürin? Valimised on tulemas, äkki ei olekski nii imelik ja piinlik kui avaks rahaloopimise ja ebakarismaatilise visioonitamise kõrval taas teemad nagu, et mida tähendavad demokraatia  ja võrdsus Eestis. Ja ei piisa ainult sellest, kui kaks Sotsiaaldemokraatliku erakonna liiget sellest kuskil Sirbis keeruliselt räägivad.

Daniel Vaarik

Andris Razāns ja Anvar Samost said hiljuti valmis Läti-Eesti suhteid kajastava raporti ning on väga oluline, et see dokument ei jääks lihtsalt kuskile sahtlisse, nagu hoiatas ka Läti politoloog Veiko Spolitis ajalehes Postimees.

Vahel tundub, et Eesti inimeste peades on Läti nagu lohutusauhind naaberluse alal. Eestlane tunneb kergendust, et meist lõuna pool pole Venemaa või Valgevene, vaid hoopis ohutud lätlased. On meeldiv, et need naabrid hääletavad meie poolt ka Eurovisioonil ning muidugi vahel hääletame meie nendegi poolt, kuid sellega tugevamad tunded piirduvad. Kui Lätil halvasti läheb, siis on see mõnedele inimestele ilmselt isegi kergendus – hea, et meiega ei juhtunud!

Võib olla on see ainult minu hinnang, sest värskeid ja põhjalikke arvamusuuringuid ma ei leidnud. Samas on tõsi, et uudised, mis räägivad, et Eestil läheb paremini kui tema Balti naabritel, müüvad lehtedes jätkuvalt hästi. See on tegelikult üks vana promonipp – kui tahta mingit statistikat paremini lehtedesse saada, siis tasub ära tuua ka võrdlus Lätiga. (Eriti hästi müüb siis, kui Läti on meist taga). Osa sellest on ilmselt iseloomulik kõigile maailma naabritele, osa sellest on ka mingi väikeriigi sündroom, kuid ka seesama Erisaate Läti teemaline ja tegelikult mitmetahuliselt irooniline  video siin postituse juures on saanud mingil põhjusel üle 200 000 kliki*.

Päris ametlikult ja paberil on Eesti-Läti olnud üldiselt heades suhetes, kuid pikka aega oli näha, et Eesti arendab suhteid pigem Soomega ning paar korda ütlesid mõned poliitikud selle ka avalikult välja. Räägiti ka sellest, et Balti riik olemine on Eestile ohtlik, sest “Baltikum” seondub nõukogude ajaga.

Näiteks Soome olevat olnud pärast 1918 aastat korraks ka kunagi Balti riik, kuid eemaldus sellest määratlusest sihilikult ning sidus ennast pigem skandinaavialiku ning põhjamaise kultuuriga. Sibeliusele ja Gallen-Kallelale toetudes ei olnud see ka keeruline. Soome rahvusprojekti käigus ehitati eelmise sajandi teisel poolel aga juba täiesti teadlikult ja suunatult Arabia tehaste portselani hõngulist põhjamais-soomelikku identiteeti. Soomel ongi tänapäeval läinud paremini kui Balti riikidel ja seepärast peaksime meie järgima Soome eeskuju ning proovima sellest Balti seltskonnast kuidagi välja pääseda, arvasid need inimesed.

Lisaks on meil Soomega sarnased soome-ugri juured, lätlased ja leedulased on aga indoeurooplased. Muidugi pole Balti riigid üksteises ka kunagi erilist julgeolekugarantiid näinud, pigem on kõigi usk olnud, et kui “jamaks läheb”, siis abi tuleb ikka kuskilt väljastpoolt, sest me oleme liiga väikesed, kuid… Me peame mõtlema, mis siis tegelikult juhtub, kui Eesti “tõmbab Baltikumist minema”, Leedu “tõmbab ka kuidagi Poola suunas”. Kelle suunas liigub Läti? … Õige vastuse väljamõtlemiseks ei pea olema eriline geenius. Seega peaks olema suhteliselt selge, et Baltikumi kui sellist lagundada ei pruugi olla Eesti riiklikes huvides.

Samuti on mõnevõrra lihtsustatud arvamus, et välissuhted peaksid olema ühekülgsed, suunatud loodesse või siis ainult kuhugi kaugele seitsme maa ja mere taha. Seda eriti riigis, mis asub kuskil maailma nuka peal nagu Eesti, kelle viimase saja aasta suhted idas asuva Venemaaga kuuluvad pigem geopoliitilisse thrillerisse.

Meenutagem ka, et Balti riikide elanikkond on umbkaudu 7 miljonit suur ning seda on umbes täpselt 5 korda rohkem kui Eesti elanikkonda. See on turg nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes.

Kõige rohkem ongi Balti koostööd arendanud äriinimesed, kelle jaoks on numbrid ilmselgeks ja märkimisväärseks motivaatoriks. Kuid vaatamata ärimeeste pan-Balti ringisõelumisele ja üksikute ametnike pingutustele on  Balti sõprus olnud pigem võimalus kui tegelikkus ning seda kinnitab ka raport.

Ma olen tööasjus Lätis rohkem käinud alates 2003. aastast, kuid oluliselt vähem kui Leedus. Minu suhted lätlastega on seni olnud head, eriti kui jutuks tulevad minuga ühevanused inimesed. Ning mõneski olukorras tuleb meelde kellegi ütlus, et eestlased ja lätlased on tegelikult sama rahvas, kellel on lihtsalt erinev keel. Ja tõepoolest, kindlasti on Cēsīs palju sarnasem linn näiteks Pärnule kui ütleme, Narva.

On muidugi ka selliseid asju, mis mind lätlaste puhul segavad. Näiteks paljud ärilised standardid tunduvad Lätis olevat lõdvemad kui suhteliselt põhjamaisema kultuuriga Eestis ning ausat maksumaksmist peetakse Läti äriringkondades pigem rumaluse- kui auasjaks. Ka korruptsiooni tundub Lätis olevat rohkem kui Eestis. Riigiline mõtlemine näib üldse olevat nõrgem, sest tuttavad lätlased mõistavad veel vähem kui tuttavad eestlased, miks peavad olema riigis sõltumatud institutsioonid nagu maksuamet, riigikohus, jne.

Ent enne kui me nende võrdluste üle rahvuslikku uhkust tunneme, mõtleme, mida see tegelikult tähendab Eestile. Ning ärgem unustagem, et nende samade arengute seemned on tegelikult meis endiski olemas ja lätlastest eristab meid vaid paar õnnelikku valikut ja ehk natuke tihedam suhe Läänega tänu sellelesamale Soomele ja tema televisioonile.

Novembris on tulemas Eesti-Läti koostöökonverents. Sellelt ootaks kõigepealt reaalset naabrite kõnetamist. Kui mõni hea retoorikaga poliitik suudab seal konverentsil läbi murda tavalistest, jäikadest viisakusväljenditest, unustada mõttetu Balti konkurentsimentaliteedi ja öelda tõesti midagi sellist naaberrahva kohta, mis jõuab kohale lihtinimesele, midagi sellist, mis leiaks ohtrat tsiteerimist, siis see oleks juba päris hea algus. Sest kuidagi on vaja inimestele selgeks teha, et koostööraportis toodud ideed on vaja tõesti ka ellu viia.

* Hiljem: Teine võimalik oletus on see, et neist klikkidest on suur hulk pärit Lätist.

Daniel Vaarik

Sõnaga “antipood” tähistatakse meist täpset maakera teisel poolel asuvat kohta, või inimest, kes seal elab, kujundlikus mõttes võib aga seda sõna kasutada kellegi suhtes, kes teeb või mõtleb kõike täpselt vastupidiselt meile. Geograafilises mõttes on Tallinna täpne antipood Vaikses Ookeanis, kuskil Uus-Meremaast  kagus aga kus asuvad meie vastandid kujundlikus mõttes?

Alates sellest hetkest, kui Financial Times nimetas Eestit majanduspoliitilises mõttes anti-Kreekaks, on Eestit Kreekale vastandatud nii mõneski arvamusavalduses. Tänaseks on ju selge, et Eesti saab euroala liikmeks ning selleks saades loetletakse meie tugevusi ja tuuakse välja, et Eesti on nende majanduspoliitiliste põhimõtete kehastus, mille puudumist heidetakse ette Kreekale. Vaadake näiteks siia.

Meie ametlikud antipoodid ei ole kindlasti rahul pahupidilase rolliga ning  ajakirjaniku vasakpoolse väljaande Ethnos Online arvamusajakirjaniku George Delastiku paar päeva tagasi ilmunud kolumn, milles ta võrdleb Eestit finants-koonduslaagriga, sobib siinkohal hästi  illustratsiooniks.  Faktidega on kohati väga meelevaldselt ümber käidud, kuid usun ka muude kajastustega kõrvutades, et emotsionaalsel tasandil väljendab see lugu paljude kreeklaste praegust sentimenti. Toon peaaegu terve teksti tõlgitud kujul, sest kui tihti meist ikka Kreeka meedias räägitakse (aitäh Välisministeerium inglisekeelse versiooni eest!):

“Lõpuks on leitud üks riik, mis sobitub Berliini nägemusega Euroopa finantsilisest Dachaust: see on  Eesti, mille euroalaga liitumine 1. jaanuarist 2011 otsustati eurotsooni rahandusministrite kohtumisel Luxembourgis. Pole kahtlust, et see otsus ratifitseeritakse järgmisele nädalale kavandatud eurotsooni juhtide kohtumisel.

Riigina ei ütle Eesti palju. Seal on 1.4 miljonit elanikku, pindala on väiksem kui kolmandik Kreekast, majandus on umbkaudu 16-17 korda väiksem kui Kreekal ning SKP elaniku kohta on vähem kui pool Kreeka omast.

Selle riigi rahanduslikud baasnäitajad aga omavad potentsiaali panna iga tõelise sakslase südame rõõmust hüppama: 2009. aasta eelarvedefitsiit oli vaid 1.7% ja riigivõlg – hoiatus, see pole trükiviga! – oli ainult 7.2% SKP-st!

Jah, kui Saksamaa võlakoormus 2009. aastal oli 73.2%, ületades kaugelt 60% piirmäära, mida seab Maastrichti leping, õnnestus eestlastel hoida võlg uskumatul 7.2% tasemel. Ja kui keskmine 16 riigist koosneva eurotsooni defitsiit oli 6.3% ja EU 27 riikide oma oli 6.8%, säilitas Eesti defitsiidi tasemel 1.7% eelmisel aastal. Eesti väitis, et 2008. aasta inflatsioon ületas 10%; ah hästi… 2009. aasta inflatsioon läbistas aga põranda ning kukkus alla nulli! Hindade langus, mitte tõus, 0.7% võrra!

Saksa “Frankfurter Allgemeine” ei suutnud peita oma õnnelikke tundeid, kui nimetas Eestit “finantsdistsipliini eeskujulikuks õpilaseks”. Samas oleks täiesti mõistlik küsida: kuidas siis Eesti saavutas nii lühikese ajaga sellise finantsilise ime? Vastus on lihtne kuid valus: hävitades eestlasi! 2009. aastal langes Eesti SKP kuristikku: vähenemine … 15% võrra! Ainult sõjaajal näeme tavaliselt sellist SKP langust. Muidugi sõda ei toimunud, kuid valitsus algatas kodusõja Eesti inimeste vastu: see kiirendas töötuse määra 20 protsendini, see ei lömastanud mitte ainult riigiametnike palku 20-30% võrra, vaid läks kaugemale vallandades neist kümneid tuhandeid, pensionid langesid 20% või enam ning see hävitas peaaegu täielikult haiglad, kärpides 40 protsenti nende eelarvetest, see tõi täieliku õnnetuse haridusse ning kaotas peaaegu täielikult vallandamistoetused ning töötutoetused.

Eestlased siiski painutasid oma pead alla selle asemel, et mässama hakata. Niisiis, samal ajal kui nad vajusid vaesusse ning kannatustesse, jõudsid numbrid enneolematutesse kõrgustesse. Defitsiit kadus, pärast seda kui valitsus lanseeris pogrommi riigiteenistujate ja pensionäride vastu, ei jätnud raha haiglatele, koolidele ning valitsusasutustele. Inflatsioon kadus samuti, sest riik oli täis töötuid, kes ei teadnud, kuidas ellu jääda.

Veel enamgi, valitsus andis välispankadele tagasi enamus raha, mis oli kogutud ning võlg vähenes.

See on täpselt see, kuidas sakslased ja teatud Euroopa neoliberaalsed ringkonnad unistavad degradeerida riike ja rahvaid üle kogu EL-i. Õnneks ei ole ega taha me kunagi saada eestlasteks! Meie ning paljud meiesarnased rahvad ei ohverda inimesi numbrite nimel.”

Tegelikult ilmub sarnaseid jutte ka Eestis, erinevus on selles, milliste arusaamade alusel viiakse ellu ametlikku poliitikat ning vastandumine sünnib selgelt just selles osas. Olukorra teeb huvitavaks see, et need tekstid ja nende põhjal elluviidav poliitika ei ole lihtsalt sõnakõlksud, vaid need määravad riikide ja rahvaste saatusi.

P.S. Seda postitust sobib lugeda koos Kristjan Lepiku eilse kolumniga “Maailma riikide rahakotiprobleemid” Memokraadis.

Daniel Vaarik

Kõigil, kes on lugenud juba debatiks kujunevaid Vabadussõja monumendist rääkivaid tekste Jaak Aaviksoo blogis ja Memokraadis, tasub lugeda ka Jaak Aaviksoo vastust minu eelmisele postitusele. Siit siis minu vastukommentaarid.

Esiteks, nagu ma ütlesin ka eelmine kord, on sümpaatne, et ühel ministril on julgust, oskust ja tahtmist kirjutada oma töös esinevatest kõhklustest. Maailma absoluutne tipp selles žanris on 85 aastase Robert McNamara intervjuu filmis The Fog of War, kus ta tunnistab muu hulgas, et Vietnami sõda oli eksitus ja seda filmi vaadates me näeme tõesti, kui ekslikud võivad olla ajaloo pöördmomentidel inimeste taju ja analüüsivõime ning samal ajal on otsustajate õlgadel siiski pakiline vajadus otsustada. See sisendab alandlikkust ning mingis mõttes esineb seda ka Jaak Aaviksoo esimeses tekstis.

Kuid… kas sisekaemused ja mõtisklused on piisav, et öelda, jah, kaitseminister, mõistame teid, kahju, et nii läks aga nüüd on kõik korras.  Kas reaalne ametisoleku aeg on ikka see koht, kus mcnamara-momendid väga palju aitaks ja vastaks avalikkuse ootustele? Need reserveeritakse enamasti ametiaja järgsetesse aegadesse. Kaitseminister ei saa eitada, et monument on tema suurprojekt ning see  on katastroofiliselt ebaõnnestunud. Ei saa loota, et  unustame selle kõik kollektiivselt ära, ärme võta seda nii tõsiselt, ärme kirjuta sellest ei pikalt, ei teravalt, ei emotsionaalselt. Selline ootus on vale juba puhtalt poliitilise kultuuri tulevikku silmas pidades. Kas tõesti soovime, et sarnaseid asju võib tulevikus edasi korda saata sama kergekäeliselt?

Nüüd sellest, mis puudutab ühte konkreetset punkti, milles Jaak Aaviksoo mulle vastab ja see puudutab füüsiku rolli ja sümbolilist mõtlemist. Ma tegelikult tean hästi, et Jaak Aaviksool on sümboliline mõtlemine olemas ja rohkem kui enamustel teistel, see on põhjus tema poole alt üles vaadata. Mõistan, et talle see konkreetne etteheide ülekohtune tundub. Kuid  tahan selle punkti välja toomisega  viidata sellele, et öeldes “Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?” loobub Jaak Aaviksoo retooriliselt justkui kaitseministri positsioonist ja proovib seonduda sellel hetkel hoopis “süütuma” akadeemilise taustaga.  Mitte, et nii ei võiks, see avab mingis mõttes ka tausta, kuid teisest küljest ei tasuks sellest ka ennast uinutada lasta.

Rollidest rääkides veel, siis Eesti poliitilises elus on üks võitlusvahend nii tihti kasutuses, et susiseb lausa kuumusest. Selleks on küsimus “aga kes selle taga tegelikult on?” ning sellega saab justkui kõigist küsimustest ja arvustustest priiks. Nii esitab ka Jaak Aaviksoo minu blogisissekande kohta küsimuse “Mind vaevab muuhulgas küsimus, mis ajendas avalikkusuhetemeest Daaniel Vaarikut seda PR-teost looma. Oli selleks sisemine vajadus iseennast kuidagi suhestada – pakitsev kodanikutunne – või hoopis kellegi kolmanda huvid.”

Ma tean, et suur hulk poliitikuid usub täiesti paranoiliselt, et terve meedia koosneb AINULT materjalidest, mis on kellegi peidus olevate kolmandate huvide põhjal sepitsetud. See soodustab ka olukorda, kus kriitikat ongi vähe, sest kriitikud ise tunnevad ilmselt ka, et nagunii seondatakse nad kellegi sigaretisuitsu mähkunud müstilise “kolmandaga”, vaenlasega.

Ma tean, see ei pruugi veenda, kuid  minu kriitika taga Vabadussõja samba teemal seisab vaid see sammas ise ja ka see mida see tänases Eestis sümboliseerib. Lohakas ja läbimõtlemata elluviimine, hoolimatus avaliku sfääri suhtes ning küüniline avalik kampaania, mille saatel seda seni on korraldatud. See on ka minu linn, kus see on püsti pandud ja see on ka minu riik, mille märgisüsteemi see nüüd ja edaspidi kuulub. Kas tõesti on raske uskuda, et sellest ei piisa? Kas tõesti on mugavam näha selle taga oma erakonna siseopositsiooni või Reformi või Keskerakonda või hoopis Vene eriteenistusi? Palju me niimoodi kaotame võimalikust avalikust debatist, mürgitades selle alati “mingisuguste huvidega” ja uskudes, et iga kriitik on “vaenlase poolele üle läinud”?

Ja nüüd kõige pakilisem küsimus – loomulikult olen ma nõus kaitseministriga teed jooma. Täna sobiks hästi ja siis edasi sobiks alles nädala pärast.

Daniel Vaarik

Viimane tükk, mis Vabadussõja monumendi küljest alla kukkus, ei pruukinud olla kõige suurem, kuid just sellest võib  saada viimane piisk karikasse, mis on täitunud juba aastast 2007, millest saadik on meile patriootlike loosungite all üritatud maha müüa lohakalt kokku klopsitud tööd, mille projekteerimise, projektijuhtimise ja elluviimise kvaliteet kuulub parimal juhul nõukogude aega. Aia taha läinud suurprojekti üritatakse  esitada kui “tänuvõla täitmist” Vabadussõjas osalenute ees ja kõigi eestlaste ees, kes on vabadusvõitluse nimel kannatanud.

Tundub, et ka kaitseminister Aaviksoo on aru saamas, et isegi suurimate samba poolehoidjate kannatus võib pärast viimast jama hakata katkema ning seetõttu on ta kokku kirjutanud blogipostituse, milles ta korraks väidab ennast võtvat toimunu eest küll vastutust, kuid siis ülejäänud postituse jooksul tegeleb ohtra demagoogiaga teemal, miks ta tegelikult ikka ei vastuta samba projekti halva elluviimise eest. Postituse läbilugemise järel tahaks küsida, et milles siis teie ühes lauses mainitud vastutus nüüd täpselt ikkagi seisneb, Jaak Aaviksoo, lähete valitsuse juurde uut 100 miljoni kroonist rahasummat küsima või?

Enne kui asume vaatlema, mis siis Aaviksoo postis täpselt mäda tundub olevat, astume korraks sammu tagasi ja mõtleme monumendi rolli üle üldse. Erinevalt näiteks sammuvast ekskavaatorist, on monumentidel enamasti vähe praktilisi funktsioone. Nende peamine roll on ideeline, sümboliline ning tavaliselt avaldatakse monumentidega kellelegi tänu. Sümbolilise funktsiooni puhul tõuseb eriti olulisele kohale elluviimise täpsus, puhtus. Sõdur, kes ei astu õppustel teistega ühte jalga,  rahuajal paraadile ei saa. Mida pühendunumalt, täpsemalt ja kaunimalt antud hetke võimalusi arvestades on rituaal ellu viidud, seda selgemini peaks sõnumi ülevus jõudma kohale ka vaatajani.

Võib ka lihtsama näite tuua. Kui teile antakse presidendi poolt orden, mida on viimasel hetkel kummiliimiga parandatud, siis tunnete ennast ilmselt solvatud. Kui teile tuuakse sünnipäevaks kingitus, mis on kägardatud ajalehepaberisse ning sellega kaasnevad närtsinud lilled, siis te ei usu kingitooja sõnu, et ta tegelikult teist lugu peab. Tulles tagasi monumendi juurde, kehtib sama asi. On tõesti võimalik teha garantiihooldustöid vastvalminud lennujaama juurdeehituses, kuid garantiihooldustöö monumendi puhul on silmapilkselt märk ebaõnnestumisest. Samba parandamine teibiga on aga juba põhjalik läbikukkumine. See on inimeste solvamine.

Ja ma ei räägi siin neist inimestest, kellele see monument nagunii ei meeldinud, ma räägin neist, kes usaldasid kaitseministrit, peaministrit ja valitsust, et sünnib Eesti Vabariigi tänuavaldus rasketel aegadel Eesti ideed hoidnud inimestele. Ma räägin neist, kes samba avamise hetkel pühkisid silmast pisara.

Kaitseministri blogipostitust lugedes tuleb tõesti nõustuda sellega, et sambaprojekt ulatati talle juba seisundis, kus protsess ei näinud hea välja, kuid samas oli siiski tema võimuses halvim ära hoida. On väga sümpaatne, et ta proovib anda omapoolseid selgitusi toimunule, kuid kahjuks kordab ta oma postituses üle põhiliselt üldlevinud müüte ning kasutab demagoogiavõtteid, millega loob pigem küsitavusi kui usaldust. Üritan alljärgnevalt mõningaid ministri väiteid analüüsida lähemalt.

Loe ülejäänud teksti… »

Daniel Vaarik

On alanud rahvuslik tormijooks rohealadele, mille tunnistuseks on eestlaste ühtlane päevitumine, kahjuks mõnede nirumate eeldustega isendite puhul küll  ka lihtsalt peedisarnane punetumine koos pähepõlenud prillijälgedega. Need kes ei saa linnast ära minna, proovivad vähemalt lõunapausid pikemaks venitada ja seada vabaõhukohviku tooli nii, et nägu päikese poole oleks. Ja kui see kõik läbi on, siis on sügisel just päevitumus selle mõõdupuuks, kui hästi te puhkasite.

Naljakas, mida mood meiega teeb, sest olgugi, et päikese käes on mõnus olla, on päevitus-chic iseenest vähem kui sada aastat vana nähtus. Enne seda oli ägedam olla võimalikult hele. Vaadakem kasvõi vanu maale või mõelgem Jeesus Kristuse peale, kes pidanuks päritolu arvestades olema üpris tõmmu ning mõnede arvates isegi mustanahaline, kuid kes pahatihti näeb piltidel välja valge nagu rahutuvi, põhjuseks ilmselt see, et tema kujutised kinnistusid kultuuri aegadel, mil vähemalt maalijate ja piltide tellijate arvates oli kõvem sõna olla … hele!

Aga veel huvitavam on mõelda sellele, et päevitumus  pole ka tänasel päeval universaalselt ilus. Selle tõestuseks allpool mõned nahavalgendustoodete reklaamid Filipiinidelt ja Indiast. Ühesõnaga, ärge siis väga metsikuks minge seal päikese käes. Või nagu öeldakse, jäägem endaks!

Daniel Vaarik

Kümme päeva tagasi olin ma juhuse tahtel kõigist maailma kohtadest just Reykjavíki klubis NASA ja kuulasin Islandi bändi FM Belfast esinemist: “Me tuleme kohast, kus me loeme päevi mittemillenigi, jookseme mööda tänavaid aluspesus… sest siin ei juhtu kunagi midagi…”. Laulu ajal oli laval  hüppamas umbes viisteist inimest, kaasa arvatud soojendusbändi liikmed ning kõik nad võtsid ennast aluspesu väele, sama tegi osa kuulajatest.

Kuid sellel nädalal Islandil ei saanud miski tõest kaugemal olla kui selle laulu sõnad. Islandil Eyjafjallajökulli lähedal purskama asunud vulkaan oli halvanud peaaegu kogu Euroopa lennuliikluse ning kohaliku parlamendi erikomisjon oli just avaldanud raporti teemal “Kes on süüdi majanduskriisis”. Süüdi leiti olevat konkreetsed valitsustegelased, kes väidetavalt omasid kriisi leevendamiseks piisavalt informatsiooni, kuid ei teinud midagi. Ka pankurid said konkreetselt ära mainitud.

Järgmisel päeval asus üks kohalik teater seda rohkem kui 2000 leheküljelist paberit non-stop vormis ette lugema. Mitmed inimesed, kellega me kokku puutusime, olid raportit hilja ööni kodus lugenud ning nad väitsid, et ettekanne on hästi kirjutatud ning avab ülevaatliku pildi sellest, mis tegelikult juhtus. “Peaasi, et nüüd sellest õiged järeldused tehtaks,” arvasid nad. Mis puudutab süüdlasi, siis üks taksojuht ütles mulle, et “kui need inimesed vangi ei lähe, siis Islandi rahvas laseb nad maha”.

Parlamendihoone ees protestis samal ajal eelmise aasta köögitarvete revolutsiooni järellainetusena väike hulk inimesi, riputades nööridele võtmeid ning nõudes süüdlaste vastutuselevõtmist.

Jalutades aga Reykjavíkis ringi, saab teile varsti selgeks, et väide, et seal midagi ei juhtu, ei kõla veenvalt ka sadade diplomaatide jaoks. Vene saatkonna arvukad hooned ning fakt, et umbes 300 tuhande elanikuga riigis töötas tipphetkel 138 Vene diplomaati* ning asjaolu, et Hiina ostis hiljuti Islandil uue 4000 ruutmeetri* suuruse saatkonnahoone annavad mõista, et Islandil peab nende riikide arvates olema mingi dramaatiline potentsiaal.

Mugavalt Euroopa ja Ameerika vahel asuv Island võib pakkuda huvitavat platsdarmi nii sõjanduslikus kui kaubanduslikus mõttes, seda enam, et teadlased prognoosivad arktilise jäämütsi sulamist nähtavas tulevikus, mis avaks täiesti uued mereteed kaubalaevadele näiteks Hiinast. On ka neid inimesi, kes arvavad, et mõned järgmised sõjalised konfliktid leiavad aset kaugel Põhjas, kuna vaidlused ressursside ja ligipääsude üle lähevad üha teravamaks.

Seega on Island täna seisus, kus ta on kaotanud eneseusu ning ümber on hulk huvilisi, kes sooviksid väikeriiki kuidagi endale kasulikult aidata. Island ise andis eelmisel aastal sisse avalduse Euroopa Liiduga ühinemiseks ning kuigi riigis puudub selles küsimuses üksmeel, on seegi tähtis kaart geopoliitilises mängus, mis lähiaastail järgneb.

Kui me räägime löögist islandlaste eneseusule, siis tasub meenutada, et Islandi parlament Alþingi on maailma vanim parlamentaarne institutsioon, mis asutati juba aastal 930. Kuigi Island pole alati olnud iseseisev, on parlament mingisugusel kujul pidevalt funktsioneerinud. Globaalsed hoovused sellistest traditsioonidest eriti ei hooli ning tegemist on hea näitega sellest, et mõisted nagu rahvus ja riik vajavad päris korralikku kaasajastamist. Riigid on muutunud kiireteks nagu autod ning kui ettevaatamatult gaasi vajutad, on tulemus umbes sama mis autoga. Ainult laiemal skaalal.

Ent tagasi muusika juurde. Laugaveguri tänav ja selle lähim ümbrus on hea koht veendumaks, et praktiliselt iga Islandi noor mängib kuskil bändis. Väikesed klubid, millest kuulsaim on Bluri laulja Damon Albarni omatud Kaffibarinn pakuvad paari nädala jooksul rohkem head muusikat kui terve Tallinn suve jooksul kokku. Lennukeeld oli jätnud lennujaama kinni Islandilt läbi lendama pidanud Amanda Palmeri ansamblist Dresden Dolls, kes siis kohalike poolt oli linna toimetatud, varustatud ukulele ja süntesaatoriga ning andis Kaffibarinnist üpris improvisatsioonilise kontserdi, millest Memokraadi lugejad saavad siinkohal näha maailmas eksklusiivseid kaadreid, filmitud täieliku amatööri poolt (mina).

Vulkaanist on kõige rohkem räägitud ja seepärast mina seda eriti tegema ei hakka. Vaatamas käisime seda ka meie ning sel hetkel ei olnud tuhk veel Islandi enda õhku saastama hakanud. Vulkaanist mõne kilomeetri kaugusel asuvas motellis olid kõik toad kinni pandud ning restoranis valitses mõnus elevus, peagi oli seal algamas pulmapidu. Ümber suitsupilve põrises pidevalt umbes 3 helikopterit, millele sai osta ka 4500 Eesti krooni maksvaid pileteid, kahjuks jäi see lõbusõit ära, sest piletid olid selleks päevaks otsas.

Kui mu senisest jutust jääb mulje, et Islandit on tabanud sügav šokk ja masendus, siis sellest ei tasu teha järeldusi nagu see väljenduks igapäevases tänavaelus. Sõbralikkus oli tavaline. Islandil peetakse eriti sümpaatseteks tulnukaid kolmest Balti riigist (väikerahvaste solidaarsus?) ning istudes ühes kohvikus, kus mõnedel inimestel oli vist mingi diil, sest nad tulid tänavalt sisse ja tegid endale ise kohvi, tundsin, et veedaksin Islandil isegi praegustes tingimustes hea meelega pikemalt aega.

Märk islandlaste avatusest on ka see, et ühel päeval sõime õhtust Islandi kunagise välisministri Jón Baldvin Hannibalssoni maakodus ja kuulasime tema meenutusi Lennart Merist. Hannibalssoni juttudele Islandi ajaloost lisasid meeleolu väljas maha hiilinud pimedus ning kohe maja kõrval asuv väike Haldjamägi. Hannibalssonil on muide olulisi teeneid selles, et  meie Välisministeeriumi esine väljak  kannab nime Islandi väljak, just tema oli välisminister, kui  Island tunnustas esimese maailma riigina Eesti Vabariiki.

Tagasitulek Islandilt käis meil väga lihtsalt, osad, nagu näiteks Hannes Rumm, said napikalt enne lennuprobleeme tulema, kuid ka meie, kes jäime kauemaks, saime minema valutult. Icelandair kasutas soodsat võimaluseakent kinnijäänud reisijate lennutamiseks Trondheimi, Norrasse ning sealt edasi Eestisse jõudmine oli juba suhteliselt mugav. Paldiski ja Rootsi vahet sõitval kaubapraamil Via Mare dvd-sid vaadates ja lugedes jõudsime Eestisse neli päeva hiljem planeeritust.

Minu Islandil viibimise põhjuseks olid loengud Islandi välisministeeriumis, kus mina koos mitme teise eestlasega kirjeldasime Eesti Euroopa Liiduga ühinemise kogemusi. Korraldajaks Eesti Vabariigi Välisministeerium.

* Täpset arvu ülekontrollimiseks praegusel hetkel ei leidnud ning andmed pärinevad kohalike suusõnalisel kirjeldusel.