Daniel Vaarik

Äris on see juba mõnda aega teada, et ainult ühe eesmärgi suunas uhamine teeb sinust sellise väikese debiilse orava filmist Jääaeg. Ma pean silmas just sellist monomaanset silmaklappidega töörügamist, kus sa ei hooli enam, milline sa välja näed ja mida sust arvatakse. Olen seda ka ise erinevates oludes näinud, et kui organisatsiooni efektiivsemaks reformida, siis ei piisa, kui paned inimesed lihtsalt iga sammu peal ainult raha jälgima. Selle tagajärjeks on, et piltlikult või otseselt viskab su alluv prügi metsa alla, kuna nii on odavam kui  prügilasse viimine ning varem või hiljem lööb see kuskilt valusalt tagasi.

Théodore Géricault, Monomaani portree (mängur), 1822

Teine probleem, mis võib juhtuda on see, et kannatab koostöö. Üksikisikud hakkavad nii öelda isetsema ja lõpuks on sul ettevõtte asemel punt FIE-sid, kes jagavad lihtsalt büroopinda. Selline firma ei tööta eriti hästi ja varsti hakkab kuskilt midagi rebenema, firma võib minna kuskil seadusega pahuksisse, kolistada mööda kriisiämbreid, parimad inimesed lähevad ära ja arengule tuleb lagi ette.

Selleks, et seda ei juhtuks, mõeldi 1980ndate lõpus välja balanced scorecardi mudel, mille alusfilosoofia seisneb selles, et otsene kasumi tagaajamine ei aita kaasa pikaajalise kasumile ning seetõttu peab ettevõttel olema rohkem kui üks mõõdik, mille järgi oma tegevust mõõta. Eesmärgiks on küll ikkagi kasum aga pikema aja jooksul.

Tasakaalustatud tulemusjuhtimine ongi see uks, mille kaudu moodsad ettevõtted on tegelikult ka valmis arvesse võtma mõisteid nagu kvaliteet, keskkond, sotsiaalne vastutus või misiganes neile tundub pikaajaliselt oluline. Muidu nad ei teeks seda ju üldse. Mõnedele on see uus asi, mõned on seda juba ammu teinud, kuid selge on, et mida suurem ettevõte, seda suurem vajadus sellise tasakaalustatud lähenemise järgi.

Nüüd, mis on aga kummaline, on see, et samast asjast pole vist aru saanud kaks olulist institutsiooni Eestis. Nendeks on erakonnad ja ajakirjandus. Või vähemalt häirivalt suur seltskond nende seas. Erakondade puhul on ainsaks mõõdikuks hääl ning ajalehes kahjuks siiani jätkuvalt väga tihti klikk või tellija.

Mul on tunne, et selles ongi mõlemate jaoks väga suur probleem peidus. Seni kuni ajakirjaniku loo mõjukust mõõdetakse ainult 1 kriteeriumiga, jääb ta alati kliki wannabe-ks ning lõpuks kannatab ka kasum. Samasugune poliitik on aga hääle-wannabe. Ma arvan, et esimene asi, mida toimetustes tuleks üle vaadata, on need mõõdikud, mille järgi muutub ajakirjanik edukaks ning neid mõõdupuid peaks olema rohkem kui kaks. Nende seas  näiteks see, et kui palju on ajakirjanik aasta jooksul iseennast arendanud ning muidugi tema lugude mõju avalikule arutelule ning miks mitte ka mingil kujul sotsiaalne vastutus. Täpselt sama erakondadega.

Just lugesin eessõna David Bohmi esseele On Dialogue, seal kirjutab keegi Peter M. Senge järgmist:

“The incoherence increases when past meaning is imposed on present situations. As this continues, yesterday’s meaning becomes today’s dogma, often losing much of its original meaningfulness in the process. When this happens collectively, societies become governed by shadows, hollowed out myths from the past applied as inviolate truths for the present. This leads to incoherence on a large scale, patterns of thinking and acting that separate people from one another and from the larger reality in which they are attempting to live.”

Hästi öeldud. Mitte et terve hulk filosoofe seda varemgi poleks öelnud ja ilma et see midagi muudaks.

Kirjutasin Manuel Castellsi raamatust Communication Power pikemalt Varraku raamatublogisse, kuid siia selle kritiseerimise teema alla sobib üks lõik sama raamatu leheküljelt 302:

“Without contesting the images created and projected in the public space by the powers that be, individual minds cannot reconstruct a new public mind, and so societies would be trapped in an endless process of cultural reproduction, walling off innovation, alternative projects and ultimately social change”.

Üheksa aastat tagasi, Milleniumi silla avamisel Londonis, hakkas ehitis inimeste jalge all mõnevõrra tilbendama, mispeale proovisid kõik sillalolijad oma samme seada vastukaaluks nii, et kõikumine väheneks. Tagajärjeks oli veel suurem kõikumine, sest nüüd kõigutas silda juba inimeste püüd seda kambakaupa paigale sundida. Olgugi, et tegemist oli konstruktsiooniprobleemiga, mis hiljem lahendati ja olgugi, et ma toon selle paralleeli naljaga pooleks, on destruktiivse resonantsi probleemi võimalik ka tõsiselt üle kanda kommunikatsiooniprotsessidesse.

Lühike dokumentaalkatke Milleniumi silla probleemist.

Põhimõtteliselt oli Milleniumi silla näite puhul tegemist tavalise tagasisideprotsessiga, kus üritati kompenseerida väliskeskkonnast saadavat signaali, kuid kompenseeriti üle, mille tagajärjel probleem hoopis suurenes. Sarnast nähtus on kirjeldanud ka näiteks Norbert Wiener oma raamatutes Cybernetics ja Human Use of Human Beings. Ta tõi näiteid masinatest, mille asendit pidi väga täpset ja pidevalt muutma umbes nagu laeva tüür või siis õhutõrjekahur.

Kui masinasse on ehitatud tagasisidemehanism, mis kontrollib tema tegelikku asendit ja võrdleb seda soovituga, seejärel muudab masina asendit tahetud suunas, võib juhtuda et tekib ülereageerimise tsükkel, kus masin korrigeerib asendit liiga palju, seepeale on sunnitud seda uuesti korrigeerima, umbes nagu libedal teel libisemisse sattunud autojuht, kes keerab rooli liiga palju paremale, seejärel jälle liiga palju vasakule. Tagajärjeks on masina puhul vibratsioon ja lagunemine ning auto puhul kraavisõit. Selleks, et selliseid asju ei juhtuks, saab masinasse ehitada erinevaid kaitsemehanisme ja kompensaatoreid.

Osalt samadel põhjustel on inimorganisatsioonides ning ühiskonnas laiemalt tarvis kompensaatori rolli. Oleme muide jälle tagasi eelmises postis mainitud Spectatori artikli juures, mis väitis, et kui koos on väga sarnaselt mõtlevad inimesed, siis võivad nad muutuda ebaadekvaatseks või isegi radikaalseks. Ja kaitsemehanismiks siinkohal on eriarvamus ning loomulikult ka selline eriarvamus, mida kuulda võetakse ja mis on väärt seda, et teda kuulda võetakse.

Kogu rahva (isegi ainult näiliselt) ühte sammu astumise tulemuseks võib olla maailma parim laulupidu, kuid uskumatult halb juhtimisotsus… Selleks, et ära hoida ebaadekvaatseid reageeringuid, on tarvis inimesi, kes ei astuks samal ajal, ei vaataks samas suunas, ei teeks sama häält. Nii püsib sild paigal ja tüür sirge. Või mis teie arvate?

Anvar Samost levitab Twitteris aeg ajalt ikka häid linke 181 aastasest Briti kvaliteetajakirjast Spectator.  Tänane link puudutas inimeste radikaliseerumist olukordades, kus nad suhtlevad endale sarnaselt mõtlevate inimestega. See on üks suur probleem, sest nagu lingi avaldamisele järgnenud diskussioonis märkis minu kunagine kolleeg Villu Arak, on inimestel lisaks komme selekteerida välja endale sobivad arvamused ja jätta tähelepanuta need, mis ei sobi nende seniste veendumustega.

Üks parimaid stseene filmist 25th Hour, kus peategelane kallab välja kõik endasse koondunud vimma teistsuguse vastu, kasutades sõna “fuck” umbes 50 korda… ning hoolimata sõimurahest  on see stseen ja kogu film tegelikult ülistus mitmekesisusele.

Kokkuvõttes ei ole inimestel oht äärmuslikele seisukohtadele jõuda mitte ainult sellepärast, et nende naaber arvab nendega täpselt sarnaselt, et teise tänava omad on “väärakad”, vaid ka sellepärast, et me ise otsime endale sobivaid naabreid, kellega meie arvamused juba sarnanevad. Või teine näide – enamus inimesi loeb samu raamatuid samadelt autoritelt, mida nad juba harjunud on lugema ja kuulab oma sõprade arvamusi rohkem kui mittesõprade omasid. Kahjuks ei muuda see meid tingimata adekvaatsemaks faktide hindamisel.

Selle lihtsa diskussiooniga on ümber lükatud üks väga suur sotsiaalpsühholoogiline eksitus, mille kohaselt tõde levib maailmas sirgjooneliselt ning igaüks, kellele on TÕDE näidatud, jääb seda uskuma. Vaata ka eelmise sajandi esimesel poolel levinud hypodermic needle theory kohta. Ja te ei kujuta ette, kui paljud inimesed seda lineaarset teooriat siiani usuvad…

Prooviks nüüd jälle vaadata, kuidas see kõik Eestile kohandub. Ma usun, et Eestil on kindlasti oht erinevate seltskondade radikaliseerumiseks, kuna kapseldumine polariseerivate teemade ümber on üsna tuntav. Mõelgem kasvõi “ristivastaste” ja “ristipooldajate” vahelise vaidluse peale, kus olukord meenutas vahepeal juba religioosset konflikti.

Senikaua kuni eriarvamused on olemas ja toimub nendevaheline infovahetus diskussiooni vormis, on asjad korras, kuid sellest alates, kui eriarvamuste väljendamine muutub võimatuks, keeruliseks või ebasoovitavaks, on ekstremismi tekkimiseks järjekordne tingimus loodud.

Seejuures tuleb kindlasti rõhutada, et ekstremismimonopol pole mingisuguse ühe seltskonna kätes. Oletame, et mingisugused inimesed ajavad ennast väga jõuliselt leili ühe küsimuse teemal, kinnitades üksteisele, et neil on õigus ja kõik kes eksivad, peavad vaikima. Selle peale reageerivad teised vähemalt sama vihaselt, hakkavad kuskil koopas või chatroomis koos käima ja üksteisele kinnitama, et Eestist on saanud ekstremistide pesa ning selle vastu tuleb astuda radikaalseid samme. Tulemuseks ei ole mitte üks punt ekstremiste, vaid lausa kaks. Ja see on meiesugusele väikesele riigile päris õudne unenägu.

Seepärast kutsun ma üles mitte vait olema, kui näete kuskil midagi valesti. Mitte uskuma jutte sellest, et kriitilisel ajal peaks olema mingeid kriitikavabu nurkasid, sest just vaikimisest ja üksteisele kinnitamisest, et kõik on korras, sünnib palju ebaadekvaatsust. Samuti kutsun ma üles olema valmis ka taluma enda või oma lemmikidee pihta suunatud kriitikat eriti kui arvustamine põhineb faktidel ja loogilistel argumentidel. Ainult nii saab säilitada kaine pea ja kaine valitsuse.

Jätkub…

On tore, et mõned mu kirjutised ja sõnavõtud on leidnud vastukaja ja neid on kasutatud erinevates meedia tulevikku puudutavates aruteludes. Teiseks teeb suurt heameelt, et need arutelud on kõik ka meeldivas ratsionaalses vormis ja räägivad probleemi sisust. Viimane tagasiside tuli näiteks Andri Maimetsa blogist, mõni aeg tagasi kirjutas Indrek Ibrus aga Postimehes samuti meedia tulevikust, kus mainis ära mõned minu seisukohad (link?).

Siiski, nagu ma natukene olen ise ka kartnud, hakkavad mõned vestluspartnerid mind justkui vaikselt lahterdama tehno-optimisti värvilisest traadist punutud puuri ning see pole positsioon, kus ma tahaksin pikalt aega veeta. Sinna sattumine  muudaks kogu keskustelu tüüpiliseks tehnofriik versus traditsiooniliste väärtuste austaja tüüpi vaidluseks ja see oleks pisut lame. Lisaks pole see päris õiglane, kuna ma lihtsalt tõesti ei arva, et tehnoloogia päästab maailma.

Jah, tehnoloogia on minu senises jutus olnud väga tähtsal kohal, kuid seda sellepärast, et uus tehnoloogia muudab tõesti info tootmist ja tarbimist väga tugevalt ning lisaks on mul olnud tunne, et just tehnoloogia vaatenurga alt meediaprobleemide käsitlemine on hetkel kõige produktiivsem viis kokku võtta, mis on senises olukorras valesti. Iga uue tehnoloogia kasutuselevõtt loob asümmeetrilise olukorra traditsioonide, seniste oskuste ja kultuuri suhtes ning see asi on just praegu juhtunud.

Paljud vastuväitjad üritavad aga justkui öelda, et meedia trükib filmib ja levitab ennast samamoodi nagu sada aastat tagasi. Vabandust, kuid nii see küll ei lähe.

Hästi, ilmselt on aga siiski oluline siinkohal täpsustada või isegi rõhutada, et hoolimata sellest, et tehnoloogilised arengud pakuvad mulle väga suurt huvi, ei usu ma, et a) tehnoloogia on oma olemuselt moraalne ja hea, või b) et näiteks blogid asendavad ajakirjandust. Kõik, mida ma tegelikult öelda tahan, on see, et vana moodi enam ei saa, ükskõik kui palju me ka ennast ise ei veenaks ja ei kinnitaks, et meediatööstuses on kõik hästi.

Ma olen seni väitnud, et blogidel on suured eelised teatud tüüpi info edastamisel ja kahjuks muudab see paljude ajakirjandusväljaannete sisu mõttetuks. Ma olen väitnud, et head kirjutajad võivad saada blogi kaudu väikeste kuludega palju lugejaid ning see on Eesti praeguse meediapraktika sõpradele väga halb uudis. Kuid ma EI OLE enda teada väitnud, et blogi või mingisugune kaval sotsiaalne võrgustik asendaks ajakirjandust kui institutsiooni. Selleks on ikkagi selgelt tarvis toimetuse vastutust ja nii edasi, täpselt nagu ka Indrek Ibrus ütles.

Loomulikult ei ole samas info edastamise kanal ja vorm määrava tähtsusega ning väga palju loeb sisu. Ma usun, et kui ajakirjanikud oleksid piisavalt ettevõtlikud, võiksid nad luua uusi meediaväljaandeid, mis kasutavad erinevaid uusi tehnoloogilisi võimalusi ning loobuksid kulukast toimetuse infrastruktuurist. Seega oleks võimalik opereerida vähemate kuludega ning eksperimenteerida uute mudelitega. Ma usun, et oleks võimalik saada isegi kasumit, kuid ma ei tea, kuidas täpselt. Võimalik, et sellised eksperimentaatorid ei kasva üldse välja seniste ajakirjanike seast, seda näitab aeg. Aga kõigest sellest edaspidi ka pikemalt.

Ma üldse ei väida, et järgnev jutt väga selge jutt on, selle aluseks on lihtsalt üks emotsioon. Aga klikkide teed on imelikud, täna vaatasin täiesti juhuslikult kahte videot, mis on üksteisega selgelt dialoogis või täpsemalt öeldes, nad on pingelises dialoogis.

Ülemine on Al Gore’i uus esinemine, kus ta ütleb värsketele andmetele toetudes, et lumele ja jääle võime laias laastus head aega öelda ning teine on youtube lõik juba varem vaadatud filmist Brassed Off, mis kajastab söekaevanduste sulgemist 80ndate-90ndate aastate Suurbritannias.

Konkreetses lõigus esitab kaevurite puhkpilliorkester Joaquín Rodrigo Concierto de Aranjuezi. See on ilus, hoolimata asjaolust, et film on juba 13 aastat vana ja hoolimata 2009. aastal juba üsna selgeks vaieldud arusaamadest, et söekaevandused ei ole jätkusuutlik viis energiat toota.

Video käigus näeme ka paralleelselt toimumas kaevandusjuhtide ja ametiühingute läbirääkimisi, mille käigus kaevandus otsustatakse sulgeda. Filmi kangelased on loomulikult söekaevanduste säilitamise poolt. Need lõigud jutustavad kahe ajastu vahelisest piirist. Sellel piiril seismine on jätkuvalt hirmutav privileeg. Ka Rodrigo 1939. aasta teos lisab siia oma dramaatikat ja ka samas ka mingit imelikku kunstilist elujõudu.

Mõni aeg tagasi leidsin väljapaistvalt ebasavisaarelikult kirjutatud Savisaare teksti, millele ka tähelepanu juhtisin. Täna ilmus üks sarnane Eesti Ekspressis. Võimalik, et neid on vahepeal palju ilmunud, kuid ma ei jõua ju kõike ka lugeda.

Nooruslik sõnakasutus, loogiline struktuur ning termin “varatu riik” on ka üpris hästi välja mõeldud. Huvitav on see, et Ekspress polegi igaks juhuks loo juurde Savisaare pilti pannud, vaid parimas Marta Karu stiilis avatari hoopis.

Igatahes on lugu päris hea, nii et kes sa iganes meie meediaveergudel Savisaart jooksmas käid, respekt!

Sõnades muidugi räägitakse Eesti kultuuri tulevikust ja järjepidevusest, kuid kui hakata internetist otsima suurimate Eesti kunstnike teoseid, leiab heal juhul hulgaliselt Wiiraltit. On olemas ka mõned kasutajate endi tehtud saidid, kust saab üht teist, kuid pahatihti 90ndate kvaliteediga. Kunstigaleriidest leiab ka midagi, kuid see on ka enam vähem kõik.

Google’i pildiotsing teemal “Elmar Kits” annab üksikud pildikesed, millest enamus on suuruses 400×200. Kumu.ee näitab juba ei tea mis ajast pilti kirjaga “Open soon”. Raske öelda, kui palju selline asi meie kultuurile kahju toob, sest maale otsib internetist võib olla üsna spetsiifiline seltskond, kuid ma usun, et neid oleks siiski lõpuks tuhandeid. Lisaks on võimalus, et mingisugune Eesti maal satuks näiteks Penguini kirjastuse raamatu kaanele seetõttu juba oluliselt väiksem, sest kujundajad lihtsalt ei tea neist mitte midagi.

Veel hullem on lugu muusikaga. Hiljuti Youtube’ist tuhat Eesti lugu maha võtnud autorikaitsjad läksid ilmselt kallale sellele, millest neil hammas üle käis (kirjade saatmine youtube’ile ei vaja just eriti suurt professionaalsust), kuid selle efekt nii neile artistidele, kelle lood üleval olid kui ka Eesti kultuurile võib olla üsna ebameeldiv. Hea personaalne näide on see, et minu hiljutine tagasitulek Eesti muusika juurde sai alguse just tänu vanadele videotele youtube’is. Vaadates Tõnis Mägi või Kare Kauksi salvestusi seal tekkis mul vastupandamatu soov leida kuskilt ka mõni selle aja Eesti muusika plaat ja ootus, et nad teeksid üha uusi ja uusi asju.

Kuidas siis seda nüüd kõige paremini öelda, et mitte kõlada neo-klišeede esitajana… Khkhm, lugupeetud kultuurisuunajad, Internet on meie maailma muutnud ning rohkem kui ühe krooni ja üheksakümne üheksa sendi sisse käššimine, on tänapäeval oluline saavutada oma teoste osalemine digitaalses infovahetuses, vestlustes, remiksimises, taasesitamises. Nii püsib kultuur elus ja kui vahel ka mõni raha kohe saamata jääb, siis jääb just meie kultuur siiski ellu. Ja vat mis – see kroon oleks nagunii saamata jäänud ja tegelikult toob suurema mõju ja levikuga kultuur hiljem kümme korda rohkem raha tagasi.

Soovitan kõigil väga tungivalt vaadata ka siia lisatud Lawrence Lessigi videot samal teemal:

Ühes hiljutises Eesti Ekspressis oli lugu noorest abielupaarist, kes muuhulgas andsid mõista, et loodavad saada kiiresti teise lapse, et leevendada oma töötust vanemapalgaga. Olen veel paarist kohast kuulnud, et selliseid ideid levib. Kui järele mõelda, siis see esmapilgul briljantne lahendus võib inimesed viia kehvemasse olukorda kui sms-laen. Eriti Eesti Panga kevadprognoosi valguses, mille kohaselt riik peab suutma eelarvet kärpida veel 8,5 miljardi krooni võrra.

Mul puuduvad igasugused sisemised infoallikad selle koha pealt ning ma usun tõesti, et kuigi praegune koalitsioon läks pensionireformi kallale väga kergekäeliselt, siis vanemapalga vähendamine tuleb tõelise vere hinnaga. Aga loogika ütleb, et see siiski tuleb. Teist varianti ei ole. Raha saab lihtsalt otsa. Lisaks võib juhtuda nii, et mida rohkem inimesi vanemapalka saab, seda kiiremini see kuldmune poetav hani ehk toetussüsteem otsad annab.

Inimesed kes praegu loodavad riigi lubadusele maksta vanemapalka, peaksid igaks juhuks rahulikult analüüsima, kas nad on ikka võimelised veel rohkem lapsi üleval pidama ja seda isegi juhul, kui vanemapalgaga midagi juhtub.

Järgmine teema puudutab seda, mis saab pärast, kui vanemapalk ära lõpeb. Kas on ikka mõistlik mõte leida ennast töötuna põllu pealt koos 5 aastase, 3 aastase ja 2 aastase lapsega, keset võlgu ja masendust? Kas on kindel, et nende laste ja ka nende vanemate endi elu on täisväärtuslik, kui sissetulekut lihtsalt pole?

On inimesi, kes käsitlevad lapsi kui võimalikku pensionisammast. Minu vaatlused elus näitavad seda, et mitte kõik lapsed ei toeta oma vanemaid, paljud ei saagi seda teha. Lisaks on toetust vajavad vanemad lastele kindlasti ka koormaks, mis võivad rikkuda nende endigi valikuid (kui peab tööle minema enne ülikooli lõppu ja nii edasi). Loomulikult on palju ka neid, kes toetavad oma vanemaid ja on muidu ka edukad, kuid see ei ole asi, millele saab kindlalt loota.

Ma muidugi ei ole laste saamise vastu, täpsustan veelkord, et räägin ainult sellest küsimusest, kas töötuks jäämise silumine vanemapalgaga on tark tegu.