Neljapäeva õhtul istusime ühe väikse aga seda vaimuerksama seltskonnaga koos ja arutasime muuhulgas laste valimisõigust *, mille realiseeriks nende vanemad.

Tulid jutuks ka kuueteistkümne aastaste noorte eelistused. Küsimus, kas vanemad ikkagi tohiksid nende eest valida erakondasid, kes on noortele endile täiesti vastuvõetamatud (loe: kõik olemaolevad erakonnad).

Neljakümnendates eluaastates olevad mehed – see meie seltskond, tundis sügavat muret. Märgati peretüli ohtu, ent veelgi enam ebaõiglust noorte suhtes. Jah, tõesti. Üks tuttav õpetaja küsis kunagi minu palvel ühiskonnaõpetuse tunnis kaheksandalt klassilt, et kuidas nad suhtuvad sellesse, kui nende vanemad valiks nende häältega mingeid oma erakondi.

Võite isegi arvata, mis oli vastus. Üksmeelne karjatus “ei!!!” Mõtlemata, spontaanselt. Hinge põhjast. Ei!

Eellugu

Andrei Hvostov on juba mitu aastat tutvustanud ideed anda lapsevanematele võimalus hääletada valimistel ka oma laste eest. Ühel päeval istusime koos temaga ühes köögis maha ja otsustasime sel teemal vaielda nii, et jälg maha jääks. Asi hakkas pihta ühest minu meilist talle ning jätkus läbi terve möödunud nädalavahetuse. Mina olin Tartus, käisin kinos, Andrei aga läks Käsmu kanti seenele. Osad mõtted läksid teele mobiiltelefonist, osad Käsmu muuseumihoonest. Välja ei kukkunud akadeemiline väitlus, vaid just see, mida me tahtsime – kahe mehe vestlus olulisel teemal, aastal 2012. Ja see on pikk.

Esiteks torkab silma, et tegemist on episoodiga teatavas seerias, mitte aga üksiku erakordse sündmusega. Seeria ühisnimetaja on raha, mida Eestis võimul olevad grupeeringud vajavad rohkem kui suudavad endale legaalsete meetoditega hankida. See on arusaadav, sest nende grupeeringute roll Eesti riigi juhtimisel ja võimu teostamisel on oluliselt suurem kui seda ametlikult tunnistatakse. Mõistagi ei pea ma nende grupeeringue all silmas erakondi kui niisuguseid, vaid nende juhtorganeid, kellest on kujunenud Eesti riigiaadli tuumik. Need inimesed on ennast sisse seadnud selleks, et kindlustatuks saada ja jääda. Nad pakuvad ühiskonnale mitte eriti avatud ja mitte eriti demokraatlikku, aga suhteliselt kõrgetasemelist ja muu Ida-Euroopaga suhteliselt vähekorrumpeerunud valitsemisteenust, ning vastutasuks saavad nad õiguse oma organisatsiooni võimu tsementeerida. Selline on meie ühiskondlik leping kartellistunud demokraatia tingimustes.

Silvergate’i kõige teravam nurk puudutabki kartellistunud partokraatlikku võimurežiimi ennast. See, kuidas grupeeringud endale võimu edasise kindlustamise jaoks raha hangivad, on olnud ühelt poolt meie ühiskonna avalik saladus ja teisel poolt meie edu võti. Professionaalsete võimustruktuuride rahavajadused paisuvad paratamatult kiiremini kui ühiskondlik arusaamine nende kulude vajalikkusest. Sellepärast võetaksegi kasutusele lisaks legaalsetele (iseendale riigieelarvest väljakirjutatavatele) sissetulekutele ka teised allikad. Teistes riikides on võim sageli läinud populistide kätte, kes pole suutnud või tahtnud kartelle luua, kuid nad pole olnud võimelised ka kuigi efektiivselt riiki juhtima (vt. Tõnis Saartsi ülevaadet Eesti parteipoliitika – erandlik Euroopas). Seevastu Eesti poliitlise võimekuse taga on struktuurid, mille rahastamine oleks status quo sailitamise huvides pidanud jääma avalikuks saladuseks. Selle avalikustamine kõigutab tõepoolest Eesti poliitilist võimekust – selles osas on partokraatide pahameele ja vasturünnakute motiiv arusaadav.

Paul Galico kirjutas kunagi sentimentaalse jutustuse vigastatud lumehanest, kelle üks mees Inglismaa rannikult leidis ja terveks ravis. Mõni aeg hiljem algas teine maailmasõda ning 400 tuhat liitlasvägede sõdurit jäi Dunkerque’is piiramisrõngasse. Nagu paljud teised, läks ka jutustuse peategelane liitlasvägedele appi inimesi evakueerima. Ta seadis korda oma väikese paadi, lükkas püsti purje ning läks sõduritele appi. Siinkohal muutub Galico lookene aga eriliseks, sest minu arvates suudab ta luua võimsa kujundi.

Sel hetkel kui paat kaldast eemalduma hakkas, kostus tiibade kahinat ning midagi lendas paadist mööda. Kuuvalguses oli näha valgeid tiibu, hane iseloomulikku ettepoole sirutatud kaela. Paat lahkus Dunkerque’i suunas, lumehani tegemas aegalseid ja majesteetlikke ringe selle kohal, kuni mõlemad kadusid pimedusse.

Mõned päevad tagasi saatis üks sõber mulle endise kultuuriministri ja praeguse Riigikogu asespiikri Laine Randjärve Facebooki sissekande. See kõlas nõnda:

Me armastame meie riiki, teatas 100000 ungarlast jaanuarikuisel toetusstreigil. Arvatavasti on soome-ugrilastele vaja vaenulikku suhtumist väljaspoolt, et hakata armastama seda, mis igioma.

Sissekande juurde oli Randjärv lisanud ka lingi Postimehe uudisele, mille pealkiri oli: “Ungaris avaldas 100 000 inimest toetust peaministrile” ning mille sisuks lühidalt öeldes see, kuidas Budapestis avaldasid nimesed toetust oma peaministrile Viktor Orbanile, kes on sattunud nii Euroopa Liidu kui kodumaise kriitikatule alla. Ürituse korraldasid Orbani liitlased.

Tuleb tunnistada, jäin keeletuks. Lugesin kommentaari uuesti läbi, et mõista, ega Randjärv pole olnud irooniline. Muidugi – ta ei olnud. Ta oli siiras. Ta imetles siiralt ungarlasi, kes avaldasid toetust Orbanile ja seeläbi (nii väitis Randjärv) ka oma riigile. Kuid kellele ja millele avaldas siis Randjärv oma sissekandega tegelikult toetust?

Iga kord kui ma mõtlen väljendile “kuningas on alasti”, tõstab minus pead kahtlus, et suured ühiskondlikud muutused on kuidagi rohkem moega seotud, kui esialgu välja paistab. Teadlased ja filosoofid võivad küll ette- ja tagantjärgi välja mõelda erinevaid põhjusi, miks kuningas mättasse löödi, kuid tegelikult oli asi lihtsalt selles, et ta läks moest ära ning sama ootamatult nagu lähevad ühel hetkel moest ära teatud lõikega teksad.

Selline vaatenurk kindlasti ei meeldi neile inimestele, kes usuvad siiralt ühe või teise ühiskonnakorralduse ratsionaalsesse olemusse. “Sina võid käia moe järgi, minul aga on tõeline veendumus,” võivad nad öelda. Kuid kui mul oleks õigus, leiaksid ennast narrist olukorrast nii vasakpoolsed kui parempoolsed, nii reformimeelsed, kui konservatiivid. Niisiis, kas tõesti pole Marx või Hayek midagi enamat kui lihtsalt pikka aega vastu pidanud bakenbardid?