Rubriik: Utoopia

Heaoluriigi minevikust ja tulevikust

Heaoluühiskonna vilets tervis on viimasel ajal nii meil kui mujal palju kõneteemat pakkunud. Ja tõesti – selles, et samamoodi enam edasi ei saa, näivad olevat ühel nõul nii Kreeka protestijad kui IMF. Ka Eesti meedias on hiljuti sel teemal ilmunud mitmeid arvamusavaldusi, mille peale reeglina mõistvalt pead noogutatakse, isegi kui jutu iva vastukarva on – kuidas sa ikka vaidled mõistuse häälega.

Vana maailma demograafia on selline nagu ta on, me kõik elame kiirelt vananevates ühiskondades, kus suhe töötavate inimeste ning pensionäride ja muude abivajajate vahel kaldub aina enam viimaste poole. Inimeste soovid ja vajadused on aga, nagu kõik need teravsilmsed kommentaatorid ära märgivad, teadagi põhjatud ning erinevad sotsialistlikud valitsused pole suutnud vastu panna kiusatusele endale odavat populaarsust osta võimaldades rahval laenuraha peal pidu pidada. Nüüd on aga tasumise tund käes ja see tähendab, et seni kuninga kassina elanud töörahvas (eesotsas sotsialistidega) peaks endale aru andma, et päris maailmas käivad asjad teistmoodi. Päris maailmas valitsevad karmid seadused, mille vastu inimene ei saa ning seega oleks aeg see sotsialistlik unelm heaoluühiskonnast vaikselt riiulile tagasi panna.

Elagem ilma valeta!

1974. aastal avaldas Aleksandr Solženitsõni alljärgneva essee, mis levis salaja käest kätte. Otsides sellel nädalal teksti, mida avaldada, leidsime selle olevat sobivaima. 

Oli aeg, kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame üksteisele südamest: mida nad kõike kokku ei soperda, millesse nad meid küll mässivad! Milleks tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud ja vaene; milleks kaugete metsikute režiimide tugevdamine ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie aga oleme jõuetud. Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata ja põletada ka füüsiline häving – meie aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: “Kuidas meie saame takistada, meil ei ole jõudu.”

Kaks tähelepanekut Andrei Hvostovilt

Neljapäeva õhtul istusime ühe väikse aga seda vaimuerksama seltskonnaga koos ja arutasime muuhulgas laste valimisõigust *, mille realiseeriks nende vanemad.

Tulid jutuks ka kuueteistkümne aastaste noorte eelistused. Küsimus, kas vanemad ikkagi tohiksid nende eest valida erakondasid, kes on noortele endile täiesti vastuvõetamatud (loe: kõik olemaolevad erakonnad).

Neljakümnendates eluaastates olevad mehed – see meie seltskond, tundis sügavat muret. Märgati peretüli ohtu, ent veelgi enam ebaõiglust noorte suhtes. Jah, tõesti. Üks tuttav õpetaja küsis kunagi minu palvel ühiskonnaõpetuse tunnis kaheksandalt klassilt, et kuidas nad suhtuvad sellesse, kui nende vanemad valiks nende häältega mingeid oma erakondi.

Võite isegi arvata, mis oli vastus. Üksmeelne karjatus “ei!!!” Mõtlemata, spontaanselt. Hinge põhjast. Ei!

Vestlus laste häältest ja demokraatiast

Eellugu

Andrei Hvostov on juba mitu aastat tutvustanud ideed anda lapsevanematele võimalus hääletada valimistel ka oma laste eest. Ühel päeval istusime koos temaga ühes köögis maha ja otsustasime sel teemal vaielda nii, et jälg maha jääks. Asi hakkas pihta ühest minu meilist talle ning jätkus läbi terve möödunud nädalavahetuse. Mina olin Tartus, käisin kinos, Andrei aga läks Käsmu kanti seenele. Osad mõtted läksid teele mobiiltelefonist, osad Käsmu muuseumihoonest. Välja ei kukkunud akadeemiline väitlus, vaid just see, mida me tahtsime – kahe mehe vestlus olulisel teemal, aastal 2012. Ja see on pikk.

Antidepressandid: momente

Mul on hea meel, et kahe antidepressantide teemalise postituse peale kokku on tulnud  palju huvitavat tagasisidet ning kui minu esialgne postitus oli kriitilisemat laadi, siis järgnev lugeja vastukaja vastas sellele isikliku kogemuse pinnalt ja tasakaalustas kriitikat.

Ei taha seda teemat veel minna lasta, sest nagu ilmselt kõik ühel meelel võivad nentida, on tegemist valdkonnaga, millest räägitakse liiga vähe ning millega kaasneb palju tabusid. Samas, nagu näitavad numbrid, erinevate antidepressantide, antipsühhootikumide ja rahustite tarbimine Eestis kasvab.

Kui mõnele tundub, et ma ajan mingisugust medikamentidevastast kiusu, siis tegelikult on asi hoopis järgnevas mõttekäigus: iga uus tehnoloogia annab meile mingi uue omaduse või tugevdab vana, kuid alati toimub kasutuselevõtuga ka mingisugune vahetuskaup, mille käigus me anname midagi ära. Faustlik tehing toimib kindlasti ka ravimite puhul ning siin ei saa mööda kriitilistest küsimustest. Mida me ära anname? Milline on selle kõige laiem mõju? Igatahes on mitmeid närivaid momente, millele minul siiski pole head vastust aga äkki teil on. Näiteks:

Kas keegi on kodus?

Minu jaoks algas selle teksti eellugu 2007. aasta Pronksiöö ajal Amsterdamis, kus ma viisin läbi ühte koolitust. Õhtul läksime väikese seltskonnaga linna peale ja muidugi rääkisime me Pronksiööst ja olime stressis. “Mida ma siis kogu aeg olen rääkinud,” kordasin ma mõttetult teistele.

Öö saabudes mõtlesime mingi kanali ääres istudes välja võimalikke lahendusi Pronksiöö mäsu mahasurumiseks ning peagi oli meil idee – skandeerivate rahvuslaste ja venemeelsete vahele tuleks politseihelikopteri pealt alla lasta üks suur plakat, millel on kujutatud tagumik. Ärge rohkem küsige. Kuid muidugi oli see nali, me varjasime nii oma kurbust arenevate sündmuste üle.

Järgmisel päeval helistas mulle üks tuttav Tallinnast ja rääkis muu seas kokkupuutest ühe vastutava riigiametnikuga. Ta oli peaaegu veendunud, et see ametnik oli mingit tüüpi rahusti või antidepressandi mõju all. “Ta oli kuidagi imelikult aeglane või aeglaselt imelik, ta lihtsalt polnud tema ise,” ütles see tuttav ning kasutas veel parema puudumisel ingliskeelset sõna “uncanny”.

On ikkagi suur võimalus, et mu tuttav hindas olukorda valesti ning ametnik oli lihtsalt šokis ja magamata. Isegi kui tal oli õigus, ei usu ma, et sel episoodil kriisi lahendamisele olulist mõju võis olla, kuid ma jäin siiski mõtlema, et tõenäosus, et mõni minugi kolleeg või kaasliikleja on pruukinud antidepressante, on täna juba arvestatav, ning samuti on arvestatav ka see võimalus, et mõni tähtis Eesti otsus tehakse ära inimeste poolt, kes on sarnaseid medikamente tarbinud, et pingeid pisut maha võtta.

Aeg ja jälle

Ühel vihmasel juunipäeval leidsin sahtlist märkmiku ja kaks harilikku pliiatsit, lõikasin ära särgitasku küljes lipendava Cheap Monday logo ning jalutasin Kadrioru trammipeatusse, kus ootas mind juba ees Kristi, kes oli mulle rääkinud poisist, kellest võiks loo kirjutada.

Tuli tramm number kolm, kuid poissi ennast ei tulnud. Siis saabus tramm number üks ja poiss tuli välja, punane kokkupandav ratas käes. Ratta küljes oli dünamo ja kandiline plastmassist rattalamp, umbes nagu mul endalgi oli olnud, aastal 1985.

Poiss näeb välja nagu tavaline viieteistkümneaastane, meenutades mõnevõrra Norra noort maletajat Magnus Carlsenit, kuid sõbralikuma näoga. Ilusat värvi ratas, ütlen. “Eile just pesin ja vahatasin seda,” ütleb poiss.

Kõnnime kolmekesi läbi tibutava vihma kohviku suunas, mis asub nõukogude ajal ehitatud majas. Pisut nagu kohmetu vaikus. “Ma kardan, et ma ei oska ennast väga hästi väljendada,” ütleb ta.

Kohviku ukse pealt sisse vaadates märkan murelikult kahte suurt televiisorit, kust jookseb VH-1 ning pseudofunktsionalistlikus stiilis spooniga kaetud nullindate laundžimööblit, kuid poiss on alles tänaval, ametis ratta lukustamisega varikatuse posti külge. Kui ta sisse tuleb, ei tee ta televiisoritest väljagi. Nätsu näriv müüja räägib telefoniga. See sobib. Võtan endale kohvi ja poisile Fantat.

“Okei,” ütlen, kuid siis parandan ennast. “Hästi,” ütlen. “Niisiis, sa väidad, et sa elad Nõukogude Liidus.”

Mõned tähelepanekud järjekordse rahastamisskandaali kohta

Esiteks torkab silma, et tegemist on episoodiga teatavas seerias, mitte aga üksiku erakordse sündmusega. Seeria ühisnimetaja on raha, mida Eestis võimul olevad grupeeringud vajavad rohkem kui suudavad endale legaalsete meetoditega hankida. See on arusaadav, sest nende grupeeringute roll Eesti riigi juhtimisel ja võimu teostamisel on oluliselt suurem kui seda ametlikult tunnistatakse. Mõistagi ei pea ma nende grupeeringue all silmas erakondi kui niisuguseid, vaid nende juhtorganeid, kellest on kujunenud Eesti riigiaadli tuumik. Need inimesed on ennast sisse seadnud selleks, et kindlustatuks saada ja jääda. Nad pakuvad ühiskonnale mitte eriti avatud ja mitte eriti demokraatlikku, aga suhteliselt kõrgetasemelist ja muu Ida-Euroopaga suhteliselt vähekorrumpeerunud valitsemisteenust, ning vastutasuks saavad nad õiguse oma organisatsiooni võimu tsementeerida. Selline on meie ühiskondlik leping kartellistunud demokraatia tingimustes.

Silvergate’i kõige teravam nurk puudutabki kartellistunud partokraatlikku võimurežiimi ennast. See, kuidas grupeeringud endale võimu edasise kindlustamise jaoks raha hangivad, on olnud ühelt poolt meie ühiskonna avalik saladus ja teisel poolt meie edu võti. Professionaalsete võimustruktuuride rahavajadused paisuvad paratamatult kiiremini kui ühiskondlik arusaamine nende kulude vajalikkusest. Sellepärast võetaksegi kasutusele lisaks legaalsetele (iseendale riigieelarvest väljakirjutatavatele) sissetulekutele ka teised allikad. Teistes riikides on võim sageli läinud populistide kätte, kes pole suutnud või tahtnud kartelle luua, kuid nad pole olnud võimelised ka kuigi efektiivselt riiki juhtima (vt. Tõnis Saartsi ülevaadet Eesti parteipoliitika – erandlik Euroopas). Seevastu Eesti poliitlise võimekuse taga on struktuurid, mille rahastamine oleks status quo sailitamise huvides pidanud jääma avalikuks saladuseks. Selle avalikustamine kõigutab tõepoolest Eesti poliitilist võimekust – selles osas on partokraatide pahameele ja vasturünnakute motiiv arusaadav.

Lumehani

Paul Galico kirjutas kunagi sentimentaalse jutustuse vigastatud lumehanest, kelle üks mees Inglismaa rannikult leidis ja terveks ravis. Mõni aeg hiljem algas teine maailmasõda ning 400 tuhat liitlasvägede sõdurit jäi Dunkerque’is piiramisrõngasse. Nagu paljud teised, läks ka jutustuse peategelane liitlasvägedele appi inimesi evakueerima. Ta seadis korda oma väikese paadi, lükkas püsti purje ning läks sõduritele appi. Siinkohal muutub Galico lookene aga eriliseks, sest minu arvates suudab ta luua võimsa kujundi.

Sel hetkel kui paat kaldast eemalduma hakkas, kostus tiibade kahinat ning midagi lendas paadist mööda. Kuuvalguses oli näha valgeid tiibu, hane iseloomulikku ettepoole sirutatud kaela. Paat lahkus Dunkerque’i suunas, lumehani tegemas aegalseid ja majesteetlikke ringe selle kohal, kuni mõlemad kadusid pimedusse.

Unistus ühtsusest

Mõned päevad tagasi saatis üks sõber mulle endise kultuuriministri ja praeguse Riigikogu asespiikri Laine Randjärve Facebooki sissekande. See kõlas nõnda:

Me armastame meie riiki, teatas 100000 ungarlast jaanuarikuisel toetusstreigil. Arvatavasti on soome-ugrilastele vaja vaenulikku suhtumist väljaspoolt, et hakata armastama seda, mis igioma.

Sissekande juurde oli Randjärv lisanud ka lingi Postimehe uudisele, mille pealkiri oli: “Ungaris avaldas 100 000 inimest toetust peaministrile” ning mille sisuks lühidalt öeldes see, kuidas Budapestis avaldasid nimesed toetust oma peaministrile Viktor Orbanile, kes on sattunud nii Euroopa Liidu kui kodumaise kriitikatule alla. Ürituse korraldasid Orbani liitlased.

Tuleb tunnistada, jäin keeletuks. Lugesin kommentaari uuesti läbi, et mõista, ega Randjärv pole olnud irooniline. Muidugi – ta ei olnud. Ta oli siiras. Ta imetles siiralt ungarlasi, kes avaldasid toetust Orbanile ja seeläbi (nii väitis Randjärv) ka oma riigile. Kuid kellele ja millele avaldas siis Randjärv oma sissekandega tegelikult toetust?