Islandi reportaaž
Apr 26, 2010 Comments
Daniel Vaarik
Kümme päeva tagasi olin ma juhuse tahtel kõigist maailma kohtadest just Reykjavíki klubis NASA ja kuulasin Islandi bändi FM Belfast esinemist: “Me tuleme kohast, kus me loeme päevi mittemillenigi, jookseme mööda tänavaid aluspesus… sest siin ei juhtu kunagi midagi…”. Laulu ajal oli laval hüppamas umbes viisteist inimest, kaasa arvatud soojendusbändi liikmed ning kõik nad võtsid ennast aluspesu väele, sama tegi osa kuulajatest.
Kuid sellel nädalal Islandil ei saanud miski tõest kaugemal olla kui selle laulu sõnad. Islandil Eyjafjallajökulli lähedal purskama asunud vulkaan oli halvanud peaaegu kogu Euroopa lennuliikluse ning kohaliku parlamendi erikomisjon oli just avaldanud raporti teemal “Kes on süüdi majanduskriisis”. Süüdi leiti olevat konkreetsed valitsustegelased, kes väidetavalt omasid kriisi leevendamiseks piisavalt informatsiooni, kuid ei teinud midagi. Ka pankurid said konkreetselt ära mainitud.
Järgmisel päeval asus üks kohalik teater seda rohkem kui 2000 leheküljelist paberit non-stop vormis ette lugema. Mitmed inimesed, kellega me kokku puutusime, olid raportit hilja ööni kodus lugenud ning nad väitsid, et ettekanne on hästi kirjutatud ning avab ülevaatliku pildi sellest, mis tegelikult juhtus. “Peaasi, et nüüd sellest õiged järeldused tehtaks,” arvasid nad. Mis puudutab süüdlasi, siis üks taksojuht ütles mulle, et “kui need inimesed vangi ei lähe, siis Islandi rahvas laseb nad maha”.
Parlamendihoone ees protestis samal ajal eelmise aasta köögitarvete revolutsiooni järellainetusena väike hulk inimesi, riputades nööridele võtmeid ning nõudes süüdlaste vastutuselevõtmist.
Jalutades aga Reykjavíkis ringi, saab teile varsti selgeks, et väide, et seal midagi ei juhtu, ei kõla veenvalt ka sadade diplomaatide jaoks. Vene saatkonna arvukad hooned ning fakt, et umbes 300 tuhande elanikuga riigis töötas tipphetkel 138 Vene diplomaati* ning asjaolu, et Hiina ostis hiljuti Islandil uue 4000 ruutmeetri* suuruse saatkonnahoone annavad mõista, et Islandil peab nende riikide arvates olema mingi dramaatiline potentsiaal.
Mugavalt Euroopa ja Ameerika vahel asuv Island võib pakkuda huvitavat platsdarmi nii sõjanduslikus kui kaubanduslikus mõttes, seda enam, et teadlased prognoosivad arktilise jäämütsi sulamist nähtavas tulevikus, mis avaks täiesti uued mereteed kaubalaevadele näiteks Hiinast. On ka neid inimesi, kes arvavad, et mõned järgmised sõjalised konfliktid leiavad aset kaugel Põhjas, kuna vaidlused ressursside ja ligipääsude üle lähevad üha teravamaks.
Seega on Island täna seisus, kus ta on kaotanud eneseusu ning ümber on hulk huvilisi, kes sooviksid väikeriiki kuidagi endale kasulikult aidata. Island ise andis eelmisel aastal sisse avalduse Euroopa Liiduga ühinemiseks ning kuigi riigis puudub selles küsimuses üksmeel, on seegi tähtis kaart geopoliitilises mängus, mis lähiaastail järgneb.
Kui me räägime löögist islandlaste eneseusule, siis tasub meenutada, et Islandi parlament Alþingi on maailma vanim parlamentaarne institutsioon, mis asutati juba aastal 930. Kuigi Island pole alati olnud iseseisev, on parlament mingisugusel kujul pidevalt funktsioneerinud. Globaalsed hoovused sellistest traditsioonidest eriti ei hooli ning tegemist on hea näitega sellest, et mõisted nagu rahvus ja riik vajavad päris korralikku kaasajastamist. Riigid on muutunud kiireteks nagu autod ning kui ettevaatamatult gaasi vajutad, on tulemus umbes sama mis autoga. Ainult laiemal skaalal.
Ent tagasi muusika juurde. Laugaveguri tänav ja selle lähim ümbrus on hea koht veendumaks, et praktiliselt iga Islandi noor mängib kuskil bändis. Väikesed klubid, millest kuulsaim on Bluri laulja Damon Albarni omatud Kaffibarinn pakuvad paari nädala jooksul rohkem head muusikat kui terve Tallinn suve jooksul kokku. Lennukeeld oli jätnud lennujaama kinni Islandilt läbi lendama pidanud Amanda Palmeri ansamblist Dresden Dolls, kes siis kohalike poolt oli linna toimetatud, varustatud ukulele ja süntesaatoriga ning andis Kaffibarinnist üpris improvisatsioonilise kontserdi, millest Memokraadi lugejad saavad siinkohal näha maailmas eksklusiivseid kaadreid, filmitud täieliku amatööri poolt (mina).
Vulkaanist on kõige rohkem räägitud ja seepärast mina seda eriti tegema ei hakka. Vaatamas käisime seda ka meie ning sel hetkel ei olnud tuhk veel Islandi enda õhku saastama hakanud. Vulkaanist mõne kilomeetri kaugusel asuvas motellis olid kõik toad kinni pandud ning restoranis valitses mõnus elevus, peagi oli seal algamas pulmapidu. Ümber suitsupilve põrises pidevalt umbes 3 helikopterit, millele sai osta ka 4500 Eesti krooni maksvaid pileteid, kahjuks jäi see lõbusõit ära, sest piletid olid selleks päevaks otsas.
Kui mu senisest jutust jääb mulje, et Islandit on tabanud sügav šokk ja masendus, siis sellest ei tasu teha järeldusi nagu see väljenduks igapäevases tänavaelus. Sõbralikkus oli tavaline. Islandil peetakse eriti sümpaatseteks tulnukaid kolmest Balti riigist (väikerahvaste solidaarsus?) ning istudes ühes kohvikus, kus mõnedel inimestel oli vist mingi diil, sest nad tulid tänavalt sisse ja tegid endale ise kohvi, tundsin, et veedaksin Islandil isegi praegustes tingimustes hea meelega pikemalt aega.
Märk islandlaste avatusest on ka see, et ühel päeval sõime õhtust Islandi kunagise välisministri Jón Baldvin Hannibalssoni maakodus ja kuulasime tema meenutusi Lennart Merist. Hannibalssoni juttudele Islandi ajaloost lisasid meeleolu väljas maha hiilinud pimedus ning kohe maja kõrval asuv väike Haldjamägi. Hannibalssonil on muide olulisi teeneid selles, et meie Välisministeeriumi esine väljak kannab nime Islandi väljak, just tema oli välisminister, kui Island tunnustas esimese maailma riigina Eesti Vabariiki.
Tagasitulek Islandilt käis meil väga lihtsalt, osad, nagu näiteks Hannes Rumm, said napikalt enne lennuprobleeme tulema, kuid ka meie, kes jäime kauemaks, saime minema valutult. Icelandair kasutas soodsat võimaluseakent kinnijäänud reisijate lennutamiseks Trondheimi, Norrasse ning sealt edasi Eestisse jõudmine oli juba suhteliselt mugav. Paldiski ja Rootsi vahet sõitval kaubapraamil Via Mare dvd-sid vaadates ja lugedes jõudsime Eestisse neli päeva hiljem planeeritust.
Minu Islandil viibimise põhjuseks olid loengud Islandi välisministeeriumis, kus mina koos mitme teise eestlasega kirjeldasime Eesti Euroopa Liiduga ühinemise kogemusi. Korraldajaks Eesti Vabariigi Välisministeerium.
* Täpset arvu ülekontrollimiseks praegusel hetkel ei leidnud ning andmed pärinevad kohalike suusõnalisel kirjeldusel.
