Daniel Vaarik

Natuke rohkem kui kolm aastat olen ma kommenteerinud Twitteris mõningaid hetki oma elust. Kasutasin Twitterit alguses seepärast, et ma andsin ülikoolis loenguid teemadel nagu “Virtuaalsused” ja “Tehnoloogiline kultuur” ning siis tundus oluline olla kursis uute online keskkondade ja nende mõjuga, hiljem aga sellepärast, et Twitter kujunes omamoodi filtriks mille abil sai meediat tarbida läbi nende inimeste soovituste, keda ma usaldasin. Infotehnoloogilises mõistes võiks öelda, et tekkis pilv, mis rehitses meediast välja asju, mis just mulle kõige huvitavamad võisid tunduda ning see pilv parandas minu elukvaliteeti.

Samuti andis Twitter võimaluse lähemate tuttavate kursishoidmiseks oma tegevustega, kuid nagu näitas  kasvõi eilne päev, siis jätkuvalt annab Twitter pika puuga ära kõigile juurtele ja kivirähkidele, kui vaadata, kuidas kasutajad üle maailma kommenteerivad Eurovisiooni või mõnda muud globaalset tähelepanu saavat asja. Kommentaarid jõuavad kohale reaalajas ning mõned neist on vastupandamatult naljakad. Lisaks on võimalus selles kajastuses ise osaleda. Kui nahkpükstesse pakitud robotiolekuga laulja on kellegi arvates kombinatsioon David Hasselhofist ja tema autost ning pilku ekraanile heites mõistate, et see on ka teie arvates täpseim võimalikest kirjeldustest, siis hakkab selline koosvaatamine omama lisaväärtust ning nürist sündmusest saab lõbus.

Samas on Twitteri probleem see, et ta ei ole ilmselt väga.. kuidas nüüd öelda… jätkusuutlik. Mitmed positiivsed asjad, mis selle keskkonnaga seonduvad, on  ilmselt tingitud sellest, et varajased kasutajad on olnud sõbralikud ja omavahel üsna sarnased. See ei kesta kaua. Analüüsijate poolt on juba ammu välja toodud kaks probleemi, mis Twitteri kui sellise võivad tappa ja ilmselt tapavadki. Esimene neist – liiga palju kasutajaid, liiga palju läbu ning teine – turundajad hakkavad sisse pressima, mürgitades märksõnamaastikku fabritseeritud sõnumitega a la “uus coca-cola pudeli disain on lahe” või “võida reis sinna või tänna”. Selline sõnnik on juba liikvel ning varsti tuleb jälle leida mingisugune moodus kommertsvabaks suhtlemiseks.

Päästab muidugi see, et oma sõprade ja jälgijate ringi saate üsna kergesti kontrolli all hoida, kuid ohus on just avatud teemad, mis põhinevad märksõnadel nagu näiteks #eurovision ja kuhu kõik saavad sõnumeid saata.

Huvitav on ka Twitteri kasutamine kuulujuttude levitamisel ning tundub, et kui algul arvasid mõned inimesed naiivselt, et Twitter jääb alati mingisuguste avatud progressilemburite tallermaaks (nagu kogu Interneti kohta algul arvati), siis see on klassikaline vääritimõistmine, mis põhineb lihtsameelsel eeldusel, et tehnoloogiatel on moraal. Ei ole! Nii näeme ka seda, kuidas Twitteris tehakse suhteliselt musti tegusid. See väärib ilmselt lausa eraldi postitust aga soovitan vaadata, kuidas näiteks arenevad Twitteris mõned vaenu õhutavad teemad ning kuidas näiteks Leedus peale ühe sünagoogi põlemist ilmusid välja inimesed, kes “teadsid kohe, et asi on seotud Leedu ajalooliselt kõrge natsiarmastusega”.

Loe ülejäänud teksti… »

Kolm õhtut istusin ma hilise tunnini arvuti taga ja tagusin klahve. Ei vastanud, kui küsiti, mida ma teen. Aga nüüd sai valmis eksperimentaalne veebileht kus peetakse nii palju lugu headest küsimustest, et vastused polegi olulised.

Selle idee algus on üle-eelmises aastas. Ehk mäletate, et ma kunagi kirjutasin, et Eestis küsitakse liiga vähe küsimusi? Mulle tundub siiani nii. Seepärast tegingi väikese piloot-katse-beeta-niks-naks lehekülje, kuhu võite kõik oma ilmavaatelised, olmelised, paradoksaalsed või muud küsimused saata. Selle nimi on miks.memokraat.ee.

Kirjutasin saidi idee kohta mõned lühidad selgitused ka siia.

Suured tänud Stenile serveriruumi eest ja selle eest, et ta Dreamhosti mehi natuke utsitas.

Daniel Vaarik

Kuigi trolliküttimise debatt Memokraadis on hetkel mõnevõrra vähenenud, laekub siiani ettepanekuid e-posti või Skype’i kaudu kiirusega umbes üks huvitav asi päevas. Lisaks on pidevalt juurde tulnud ettepanekuid kohtuda silmast silma, et vaielda või arutada lahendusi. Kõik  see on olnud väga teretulnud.

On esitatud ka mitu  intervjuusoovi, millest ühe peale andsimegi Tarmo ja Ilmariga intervjuu Postimehe arvamuse ja kultuurilisale AK. Nende paari anonüümse arvaja pettumuseks, kes on oletanud, et kirjutasime siin selleks, et lihtsalt laialt kella lüüa ja silma paista, pole meist vist keegi rohkem sel teemal intervjuusid andnud, sest tundub, et oluline on öeldud.

Nagu ma ka varem rõhutanud olen, on tagasiside palju õpetanud ning kunagi varem pole vähemalt mul  olnud nii palju informatsiooni leimamise erinevate tahkude kohta. Et anda kogunenud lisaväärtusest midagi tagasi, jätkame teemaga siin siiski ka edaspidi ning täiustame ka Trolliküti käsiraamatut.

Huvitavatest vahepealsetest arengutest tasub kindlasti mainida Delfi solvamisvastast kampaaniat Ära sigatse. Kampaaniaga samal ajal on Delfi asunud ka solvajaid leebelt togima sellega, et sunnib neid aktsepteerima kommenteerimise reegleid. Minu isiklik arvamus selle kampaania suhtes on kergelt toetav, kuid samas ettevaatlik. Kui Delfi tõesti tahab midagi muuta ja parandada online debati kvaliteeti, siis on ta kõige õigem ja mõjukam kanal seda tegema. Kuid samas on täiesti selge, et ainult kampaaniast ei piisa, üksiku üritusena jääb see pigem maineklattimise kategooriasse.

Kui võtta aluseks üks meie põhilisi väiteid, et anonüümne sõimlemine mitte ainult ei peegelda, vaid ka ise tekitab uut viha, on selge, et midagi peab muutuma ka kommentaariumide enda mudelis. Seega, mina julgen anda oma lõpliku hinnangu Delfi kampaaniale alles pärast seda, kui on selge, kas sellele järgnevad Delfi poolt ka mingid järgmised sammud ning tegelikult on mõned delfiinid siin-seal mõista andnud, et järgnevad. Kui nii, siis way to go Delfi ja mina hoian teile igatahes tugevalt pöialt.

Muide, kui te seni pole veel lugenud, siis Delfis on juba mõnda aega tagasi ilmunud kaks head artiklit online sõimu teemadel, üks Iivi Massolt ja teine Tiit Hennostelt. Ühe super vaimuka ja parajalt lühikese ja lööva artikli trollismi arengust internetis leidis ükspäev aga Tarmo, soovitan ka seda lugeda. Üks tuttav aga edastas reaalsetel valemitel põhineva presentatsiooni Slashdoti kommenteerismudelist, mis sügavama huvi korral on kindlasti vajalik materjal.

Aga püsige lainel.

Daniel Vaarik

Pärast Trolliküti käsiraamatu avaldamist on Memokraadile tulnud väga palju kasulikku tagasisidet ja kriitikat. Oluline osa sellest on kõigile näha kommentaaride kujul aga on ka neid inimesi, kes on saatnud kommentaare ja ettepanekuid otse. Hakkan neid materjale ka siia vaikselt üles panema ning ilmselt osa neist jõuavad ka wikisse.

Üks konkreetne ettepanek tuli Paavo Pihelgaselt. Minu jaoks on tema pakutud konstruktsioon huvitav sellepärast, et see püüab leida õiget tasakaalu modereerimise ja anonüümsuse vahel ja pakkuda tõesti kõigi väärtuste jaoks midagi. Paavo ettepanek arvestab seejuures ka Eestis olemasolevat  kommentaarikultuuri ja konteksti. Panen ettepaneku üles nii nagu ta tuli, pdf-i kujul ja tervikuna. Eriti huvitav on aga viimasel lehel asuv skeem.

Lae alla.

Daniel Vaarik

Osutan vist valusale kohale. Vabandan, aga see vist on vajalik. Tänases Vikerraadio Uudis+ saates* esines Delfi arvamustoimetaja Rain Kooli meediakommentaariga, milles ta tegi minu jaoks üsna olulise avalduse:

“Ütlesin tolles kommentaaris välja ka lause, millele kirjutan ka täna alla. Kui vaja, kell kolm öösel ja silmad kinni. Et anonüümsete netikommentaaride lubamisel ei ole tegemist sõnavabaduse, vaid äriga. Isikutuvastust nõudva kommentaariumi sisseseadmine oleks majanduslikult hukatuslik ükskõik millise peavoolu väljaande jaoks. Mitte sellepärast, et seda keegi enam ei loeks, vaid sellepärast, et sellest kaoks suur hulk kommentaatoreid. Tänase päeva kõige populaarsemad veebilehed on aga tänase päeva kõige populaarsemad just seetõttu, et paljud inimesed käivad seal mitte ainult lugemas, vaid ka lugusid kommenteerimas. Kui nad peaksid seda tegema oma nime alt, kaoks suur osa kommentaatoritest nagu tina tuhka. Ning populaarsematele veebilehtedele jõuaks kätte karmid ajad. Ehk siis olen valmis täna kordama. Unustage sõnavabadus, tegemist on äriga.”

Rain Kooli väljaütlemised on  ilmselt fundamentaalse tähtsusega, sest paljud senised vaidlused on käinud selle ümber, et a) kas Delfile on kommentaarid tegelikult äriliselt väga vajalikud, või on Delfi ikkagi sõnavabadust kaitsmas? b) kas Delfi saab majanduslikku kasu kommentaaridest või on need lihtsalt väike ühiskonnale kasulik diskussiooniruum? Praeguseks on vastus selge, see on äri. Unustage sõnavabadus.

Muidugi oleks okei  ka variant, et Delfile on sõnavabadus oluline ja samas on see ka äriliselt kasulik. See oleks eriti võimas kombinatsioon. Kuid mis saab siis, kui ollakse nende kahe piiri vahelistes olukordades?  Praegu andis Delfi küll selgelt mõista, mis juhtub, kui need kaks väärtust üksteisega põrkuvad. Sõnavabadus kaotab. Äri võidab.

Foto: Res Publica noored 2006. aastal Riigikogu rõdul sõnavabadust kaitsmas. Protestiti niinimetatud Delfi eelnõu vastu. Delfi polnud siis veel öelnud, et “unustage sõnavabadus”. (Allikas: Postimees)

* Konkreetne jutt algab 15:30 peale saate algust.

Ilmar Raag

Ka minule on tundunud, et diskussioon anonüümsete kommentaaride asjus on liiga kauaks jäänud kiirete emotsionaalsete reaktsioonide tasandile. Tänaseks on selge, et tegemist on väga mitmetahulise, kuid eelkõige sotsiaalse fenomeniga, mis väärib põhjalikumaid käsitlusi. Seda selleks, et meil oleks ka ratsionaalseid argumente mitte midagi tegemiseks või siis vastupidi reguleerimiseks. Minu järgnevas tekstis on osalt kajana korratud mõned mõtted, mis tundusid väga kõnekatena Vaariku ja Jüristo tekstis. Omamoodi oli see isegi naljakas, et need mõned punktid on niipalju õhus, et originaalsele autorlusele on isegi raske pretendeerida.

Mina tahaksin omalt poolt rõhutada järgmisi punkte.

Sõnavabaduse ideest

Kas me arvame, et meil on täna rohkem sõnavabadust, kui oli näiteks kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel Ameerikas või Lääne Euroopas, kus elati läbi olulisi uusi kodanikuliikumisi ja ideoloogiaid, millest kõige pikantsem oli ilmselt nn. “seksrevolutsioon “? Kindel oli üks, et tol ajal anonüümseid kommentaariumiruume ei eksisteerinud sellisel kujul nagu praegu.

Kui täna kaitstakse anonüümset kommentaariumi sõnavabaduse argumendiga, siis sel puhul segatakse ära juurdepääs ühele konkreetsele tehnoloogilisele võimalusele ja õigusele väljendada erineval viisil oma arvamusi. Vaariku ja Jüristo tekstis on tugeva argumendina märgitud, et isegi kui anonüümset kommeteerimisvõimalust ei oleks, jääb alati palju muid võimalusi anonüümselt saata vihjeid ajalehtedele, ajakirjadele, naabritele ja prokuratuurile. Tehnoloogiliselt ei ole netikommentaar sugugi pudelikael, mille taga on keelatud sõnumite avalikkuse ette jõudmine. Samal ajal on ju praegugi olemas riike, kus inimene mõistetakse vangi ka omavahelises vestluses väljendatud mõtete pärast.

Seega, peamine küsimus ei olegi isegi selles, kas kodanikul jääb õigus anonüümselt kusagil arvamust avaldada, sest seda lihtsalt ei olegi võimalik efektiivselt keelata, vaid selles, kuidas ühiskonnas eksisteeriks võimalikult suurele avalikkusele kättesaadaval kujul kvaliteetne diskussioon “avaliku hüve teemadel”. Teiste sõnadega, tegeliku sõnavabaduse probleem interneti ajastul ei ole tehnoloogiline, vaid seotud teatud tüüpi mõtete aktsepteerimise või tõrjumisega.

Kaksikmoraal

Kõige üldisem küsimus seoses anonüümsete kommentaaride pooldamisega on ühiskondliku moraali küsimus. Kui me kiidame heaks avalikus sfääris reeglina toimiva anonüümsuse, siis tähendab see ju üldistatult seda, et meile sobib, kui ühiskonnas on kaksikmoraal. Üks, mis on seotud reaalse vastutusega, ent mitte lõpuni aus ja teine, mis on vastutusest vaba ja peegeldab meie tegelikke huve.

Kui meenutame, siis nõukogude moraalile heidetigi ette seda, et tegemist oli kaksikmoraaliga, kus kodanikud ei julgenud repressioonide kartuses oma avaldustega esineda. Süsteemi nõrkus lõpuks selles oligi, et kuna peidetud moraal ei osalenud ametliku poliitika tegemises, siis kajastas see riigi enese jaoks destruktiivselt vähe kodanike tegelikke huvisid.

Nõukogude ajast on meie rahvapärimuses ka kurikuulsamad anonüümsed kommentaatorid, kes teatud hetkedel pidasid tarvilikuks naabri peale kaevata….

Tõsi, ka kaasaegset Lääne demokraatiat iseloomustab “poliitilise korrektsuse” nime all tuttav kaksikmoraal, ent vähemalt teoreetiliselt on võimalik ka “poliitilise korrektsuse” kaanoneid muuta demokraatlikul viisil.

Nii ehk teisiti oleks avatud ühiskonna ideaaliks see, kui iga kodanik julgeks osaleda avalikus diskussioonis oma nime all kartmata süsteemi poolt programmeeritud repressioone. Loomulikult on selle mõtte puhul tegemist ideaaliga, mille esimesteks erijuhtudeks oleks nn. tunnistajakaitse erand, ajakirjanduses allikakaitse erand jne.

Praegune anonüümsuse klausel avaliku ruumi peavoolus toimivas meedias tähendab seega demokraatia kui avatud ühiskonna mudeli eitamist, kuna legitimiseerib põhimõttena kaksikmoraali.

Tahtlik kommunikatsiooniviga

Igaüks, kes on lugenud mõnele artiklile järgnenud kommentaare, on märganud seda, kui palju esineb kommentaariumis kommunikatsioonihäireid. See tähendab ühest ja samast tekstist väga erinevat arusaamist. Lausungi (énoncé) teooria järgijad väidavad, et tekst omandab oma tähenduse alati konkreetses kasutamise hetkes. Nähtus on loomulik, ent reaalses elus ongi lingvistid sel puhul tõdenud, et täpseim kommunikatsioon toimub siis, kui sõnumi esitajal ja retsipiendil on üksteisest maksimaalselt eelnevat informatsiooni ja neil on kohese tagasiside abil võimalus tähendusi täpsustada.  Heaks näiteks on irooniaga seotud probleemid, sest suulises tekstis on irooniast teinekord võimalik aru saada vaid hääle või näoilme abil.

Interneti suhtluse üheks omapäraks ongi see, et seal osalejatel on tihti üksteise kohta väga vähe informatsiooni, mis aitaks ilmuvat teksti paigutada sõnumi teelesaatja poolt soovitud konteksti. Selle tulemusena projitseerivad vestluses osalejad teisele poolele omaenese soovmõtlemisest tulenevaid lisatähendusi. Nii kahtlustatakse teist poolt pigem rumalamana ja vaenulikumana, kui teine pool tegelikult tahakski ennast positsioneerida.  Seda on kirjeldatud ka “hostile media effect” nimelise nähtusena. See tähendab seda, kui pingestatud konfliktsete teemade puhul , kus meedia kasutajad ei ole täpselt kindlad teksti autori hoiakutes ja meelsustes, eeldavad pigem, et tekst on lugeja maailmapildi suhtes pigem vaenulik kui poolehoidev. Nii võib üks ja see sama tekst saada näiteks täiesti vastandliku tõlgenduse sõltuvalt lugeja poliitilisest meelsusest ja mõlemad konfliktis osalevad pooled usuvad, et tekst on neile vaenulik.

Seega mida vähem on kommunikatsioonis osalejatel üksteise kohta eelteadmisi,  seda suurem on võimalus, et seal toimub üksteist kahtlustav negatiivse fooni eskalatsioon.

Vähemuste ebaproportsionaalne esindatus ehk representatiivsuse probleem

Meedias näeme igapäevaselt, kuidas mõned marginaalsed nähtused on ebaproportsionaalselt esindatud ja esinevad ka päriselus mütologiseeritud hirmudena. Parim näide on lennuõnnetused, samal ajal kui lennukid on üks turvalisemaid liikumisvahendeid, eriti kui võrrelda autode, jalgrataste ja jala liikumisega.

Mitmel erineval põhjusel on kommentaariumis raskendatud teatud ideoloogiate representatiivsusest aru saamise võimalus. Isiklikul tasandil ütlen, et ma ei tea oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes teatud mulle oluliste teemade puhul mõtleks nii nagu põhimass kommentaariumi teksti. Täiesti võimalik, et mina kuulun marginaalsesse sotsiaalsesse gruppi, aga ma ei ole ka selles täiesti kindel, sest kui me võtame võrdluseks peavoolu poliitikute platvormid ja neile antavad hääled, siis näeme, et äärmuslikud ideed on mahu mõttes kommentaariumites tunduvalt enam esindatud, kui valimisurnide juures.

Samal ajal väidab Situatsionismi koolkond psühholoogias, et inimese käitumismotiivid on välistest teguritest rohkemgi mõjutatud, kui sisemistest. Ehk kui inimene loeb kommentaariumi, siis võib ta representatiivsuse mõttes hakata pidama senist äärmuslikkust peavooluks. Ehk jõuame selleni, mida Vaarik ja Jüristogi mainivad, et läbi kommentaariumite toimub avaliku ruumi tehniliselt determineeritud radikaliseerumine.

Diskussiooni kaaperdamine

Olulisemaid anonüümsuse suhtes ükskõiksust soovitavaid argumente on tõepoolest see, et anonüümsed tekstid on alati olemas olnud. Kõige viimati näiteks nägime neid seinale kirjutatud sõnumitena “Eesti vabaks” vôi “Elvis is alive”. Kuid meenutame, et Alexander Dumas “Kolmes musketäris” on samuti juttu kardinalile meelhärmi teinud anonüümsest pamfletikirjutajast. Võimalik, et tänane anonüümne kommentaator täidab muutunud oludes lihtsalt sama rolli, mis muistne anonüümsete loosungite seinale kirjutaja. Ja võimalik, et sellisena tuleb nähtusega ka leppida. Kuid on üks teine asi, millega me leppida ei soovi ja mida ma peaksin üheks tõeliselt toimiva demokraatia nurgakiviks. See on tõsiselt võetav avalik diskussioon üldiste hüvede teemadel.  Just sellest on meil juba enne kommentaariume puudus, sest otsustajate ringis leitakse, et peavoolu ajakirjandus ei ole huvitatud mitte diskussiooni edastamisest vaid konfliktide lavastamisest. Ja seetõttu pigem hoitakse kvalifitseeritud diskussiooni kinniste uste taga.

Kommentaariumid on praeguseks hetkeks tõestanud, et peavoolu meedias anonüümsete kommentaariumite tasandil ei ole unistus kollektiivsest ajust tõeks osutunud.  Osasid põhjuseid on Trolliküti käsiraamatus juba mainitud. Lisan vaid diskusioonide kaaperdamise argumendi.  Igaüks, kes on kommentaariume lugenud, on samuti näinud, kuidas väga lihtsalt on võimalik diskussioon kaaperdada peaaegu teemavälise lahmimise ja laamendamisega. Aeg ajalt tehakse seda teadlikult ja siis rohkem ja vähem läbipaistvamalt.

Samas on diskussiooni kaaperdamine võimalik ka siis, kui kommentaarid ei oleks anonüümsed. See toimib erinevat tüüpis spinni puhul niigi.

Kokkuvõttes tundub, et anonüümsete kommentaaride saatus sõltub suuresti sellest, millisena hinnatakse avalikku hüve.  Hetkel on ülimas staatuses individuaalse vabaduse printsiip, millele sekundeerib majandusliku kasu imperatiiv. Väidan, et nimetatud printsiibid töötavad pikemas plaanis demokraatiast võõrandumise suunal, kuna ühiskonnas on vähem kvaliteetset avalikku arutelu ühiselu küsimustes.  Kui ühiskonna ühine huvi oleks pikemas perspektiivis tähtsam individuaalse vabaduse lühiajalisest perspektiivist, siis võetaks ilmselt ette reguleerimine.

Daniel Vaarik

Kirjutasime koos Tarmo Jüristoga kokkuvõtliku teksti anonüümsuse ja netikommentaaride teemal. Erinevalt senistest aruteludest on selles dokumendis rõhk lahenduste esitamisel.

Samas on ju nii, et paljud lahendused on ju juba olemas, tuleb lihtsalt aru saada, et kuidas ja miks  on neid tarvis kasutada. Selleks sisaldab “Lühike trolliküti käsiraamat” ka netikommentaaride kohta levinud väidete samm-sammulist analüüsi.

Nii. Ja miks me seda tegime?  Mis on meie huvi? Sellepärast, et krt, see on meie riik ka. Tahaks sõnavabadust. Jah,  ja me kirjeldame ka seda, milline on praeguse kommentaaripraktika hind ning kuidas see  töötab sõnavabaduse ja demokraatia vastu.

Samuti on meil kahju ju kõigist neist võimalustest, mis online tehnoloogiate üheülbalise rakendamise tõttu kasutamata jäävad.

Nagu näete, on see dokumendi esimene versioon ja me oleme avatud täiendusettepanekutele ja avalikule arutelule. Head lugemist!

Muutus: 18.09, kell 18.32  muudetud versioon 1.3, mõned kirjavead parandatud

Sten Tamkivi

Memokraadis viimastel päevadel kirjutatud, “rahvatsensuuri” ehk sõimlevate anonüümsete kommentaatorite probleemi lahkavate postituste kommentaarides (muide, autoriseeritud kasutajatelt ja huvitavalt diskussiooni jätkavad!) kõlab ikka ja jälle küsimus, mis võiks olla selle ühiskondliku haiguse lahenduseks. Õige, kriitika ilma lahenduste pakkumiseta võib kergesti kujuneda lihtsalt asjatuks sõnaseadmiseks. Seega – pakuks mõned siis välja.

Alustuseks, maailmapraktika on tõestanud, et kommentaaritrollide (et neid kuidagi viisakalt nimetada) lihtsalt ära blokeerimine lõpuni ei tööta. Sellel on omad psühholoogilised põhjused, kus jõuline peletamine valab vaid täiendavat õli tulle anonüümsete sõimurite kõrgeltarenenud “represseeritud tõekuulutaja” enesehinnangule ja mõjutab neid uuesti ja uuesti proovima. Ja internetis on võimalusi oma identiteeti muuta ja varjata lihtsalt liiga palju.

Jah, kommenteerimine vaid ID-kaardiga või muu range turvalisusega autoriseerimismehhanismi abil oleks Eestis ka lahendus, aga täna võivad sellise lahenduse tekitatavad tehnoloogilised barjäärid kommentaariumites osalemise võimalust ka väärtust lisavate inimeste jaoks ebasobivalt piirata. Ma arvan, et varem või hiljem ka sinna jõuame – maailmas on juba pretsedente, nt Lõuna-Korea on seadustamas nõuet et iga internetikonto peab olema läbipaistvalt ja tõestatavalt seotud füüsilise isikuga.

Senikaua vaataks aga kahte lahenduste gruppi: kuidas muuta anonüümikud lihtsalt marginaalseteks, kas nende “panust” toimetades või hoopis lugeja vaatenurka mõjutades. Mitmete järgnevate näidete kokku kogumise eest aitäh Clive Thompsonile, kelle sulest ilmust Obama trollivõitluse-lugu märtsikuu Wired’is.

Kuidas modereerida kommentaare

Esimene kommentaarihalduse etalon maailmas on muidugi Slashdot, mis keerab rahvatsensuuri läbukommentaatorite endi vastu. Slashdoti automaatne süsteem valib jooksvalt käputäie portaali kasutajaid, kellel tekib õigus paari päeva jooksul kommentaare hinnata. Hindeid arvestatakse kommentaaride kuvamisel, kus iga lugeja saab seadistada just endale sobiva “läbutaseme”, mida ta lugedes on valmis tolereerima. Oluline on ka moderaatorite roteerimise nüanss, neist ei kujune mingid oma väärtushinnanguid ja eelistusi peale suruvad jumalused, vaid need on juhuslikud inimesed nagu Sina.

Teine kasutajate hindeid avastav süsteem on Disqus, mida kasutab ka Memokraat. Palju negatiivseid hindeid saanud kommentaarid muutuvad selle abil nähtamatuks… aga mitte postitaja enda jaoks. Ehk siis troll ei teagi, et teda keegi ei loe, vaid jääb ilmselt arvama, et teised kommentaatorid on õppinud teda ignoreerima ega haara tema provokatsioonikonkse. Mis tõenäoliselt viib selleni, et ta läheb ära.

Kommentaaride hindamist rakendab Eestis juba mõnda aega Postimees.ee, aga ei ole selle kontseptsiooniga lõpuni läinud. Ei tea algoritme, mida nad täpselt kasutavad, aga praegu näiteks leidsin hetkega ühe sõimleva kommentaari, mida näidati mulle vaatamata sellele, et teiste lugejate negatiivseid hinnanguid sellele oli 6 korda rohkem kui positiivseid! Teiseks peab nutikam loogika arvesse võtma trollide koostööd – kui mõne partei brigadnikud on saadetud “teemat nullima”, siis on nende jaoks lihtsam ideoloogiliselt sobivaid kommentaare “üles” hääletada kui ise uusi kirjutada.

Kuigi modereerimistöö jätmine lugejatele aitab, võiks arvata, tabada täpsemini lugejate endi valuläve ja sotsiaalset närvi, annaks toimetusepoolne töö ilmselt parema tulemuse. Aga lihtsalt investeeringu suurusjärgu hindamiseks - The Huffington Post saab päevas üle 36 000 kommentaari… ja hoiab palgal 25 inimest, kelle tööks on sellest massist vaen ja viha välja rookida. Huvitav oleks teada, mis on päevased kommentaaride numbrid Eesti väljaannete puhul? Tekiks päris mitu head sotsiaalset töökohta?

Toredaid nippe kommentaarisõimu vastu on veel. BoingBoingi moderaatorite näpuliigutusega haihtuvad vajadusel postitusest… vokaalid. Kustutamise ja tsensuuri asemel saab neist groteskne läbu, “k pts pnnslm kb sbrss”-stiilis müra kaotab oma ohtlikkuse ja tõsiseltvõetavuse ning sellest õpib ka lugeja silm kiirelt üle libisema. YouTube mängib aga (esialgu küll eksperimentaalselt) kommentaatori enesetsensuurile enne postituse tegemist: nimelt võimaldab kommentaari audiokujul ette lugeda, mis peaks puust ja punaseks tegema stiililised, grammatilised ja eetilised vead, mis pimesi kirjutades nii hullud ehk ei tundunudki.

Kuidas lugeja võimust saab ärimudel

Tulles tagasi Eesti meedia juurde, teame me kõik, et anonüümsed kommentaarid ei ole valusaim teema nende juhatuste koosolekutel. Kui üldse probleemina kunagi teemaks ongi. Pigem veedetakse seal aega juureldes, mida ette võtta vähenevate paberlehemüügi, tellijate ja reklaamiandjate arvuga ning investorite oodatud kasvavate tulude vahel süveneva lõhega.

Paneks siis 1+1 kokku? Ma oleksin valmis ostma Slashdot’i-laadset kehvade kommentaaride “peitmisteenust” kvaliteetse, analüütilise ja hästi kirjutatud sisuga (khm! aga see on teine teema) online-meediaväljaandelt. Näiteks ühe või isegi paari krooni eest päevas. (Ja jällegi, tahtmata teemast liialt eemalduda – paralleelina shareware-tarkvara maailmaga, mis oleks see teile kasumlik päevatasu, kui kaoksid ka tänased täiesti sihtimata reklaamid? See oleks veel eriti huvitav kombo, sest puuduv reklaam võtab surve ka tänaselt klikijahilt, mida suuresti toidavad just tuhanded piiranguteta kommentaarid).

Tasulise kommentaarivabaduse mudeli jama on muidugi see, et ei lahenda üht anonüümse kommentaariterrori põhilist subjekti – meedias esineja perekonda, sõpru, kolleege, sugulasi, tuttavaid. Kui paksema nahaga (mis tegelikult ei tohiks olla vaba mõtte eelduseks demokraatlikus ühiskonnas!) ja puhta lehekeskkonna ostjast arvamusliidrit kommentaarid siis enam ei segagi, siis tema lähedased ja sotsiaalne keskkond on ikkagi kuskilt nurgast määritud.

Mingile sihtrühmale huvitav tasuline teenus võiks olla ka kommentaatorite isikute nägemine. Las kütavad tasuta veebis oma näilise anonüümsuse varjus, aga tasulise kasutaja jaoks olgu kõrval nimi, kodune aadress, telefoninumber ja äriregistri automaatpäringutest tulevad viited seostele erakondade ja äriühingutega?

Ja minnes veel kaugemale, ma oleksin valmis maksma heade kommentaaride nägemise eest. Mul ei ole häbi tunnistada, et tunnen ennast tihtipeale näiteks Sirpi lugedes lollina. Satub see mulle enamasti kätte lennukis ja paberil, võrguväljaandesse satun harva konkreetse lingisoovituse peale. Ja pea alati kui satun, tunnen puudust… kommentaaridest! Mõne segasemaks jääva, aga intrigeeriva intellektuaalse teema juures näeksin suurt väärtust seda edasi lahkavas ja eri vaatenurki pilti juurde toovas kommentaariumis.

Ehk isegi piisavat, et osta kommentaaritellimus? Aga mitte muidugi anonüümse sõimu tellimus.

Et inimesed üldiselt eriti millestki aru ei saa oli selge juba Sokratesele või Platonile, kuid viimaste aastakümnete avastused inimese aju ja mõistuse kohta toovad selle uudise kohale ka neile, kes eriti filosofeerida ei viitsi. Nii neurofüsioloogid, psühholoogid, biheivioristliku suuna majandusteadlased ja isegi statistikud esitavad üha uusi tõendeid selle kohta, et inimteadvusel on raskusi maailma adekvaatse tajumisega, ta on ekslik ning ebaratsionaalne.

Kui laias plaanis võime me selle info peale ju isegi kõik noogutada, siis siit tulenevad järeldused on aga üpris rasked seedida, kuna need lükkavad troonilt ühe järjekordse inimlikuks peetava tugevuse, meie aru. Eksperdid värisege. Kõiketeadjad, mõelge uuesti.

Teaduslikest katsetest tuleb välja, et inimaju suudab korraga aktiivmälus pidada keskmiselt seitsmekohalist numbrit, samal ajal olles nende numbrite mäletamisega ametis, oleme kergemini mõjutatavad tegema asju, mida me enne plaanisime vältida. Või kui meile anda pihku tass sooja kohviga, siis 15 minuti pärast oleme uue tuttava suhtes oluliselt sõbralikumalt meelestatud. Me mõtleme, et meil on keerukad õigusemõistmise süsteemid, kuid statistikud võivad paljastada, et otsuseid tehakse ikka sümpaatiate või poliitiliste veendumuste järgi. Me usume, et meil on hästi välja arenenud oskus veine hinnata, kuid tuleb välja, et lihtne arvutiprogramm ennustab veini maitset paremini ette kui terve elu treeninud inim-ekspert.

Rääkimata sellest, et meie silmad petavad meid kogu aeg nii värvide, kujundite kui mustrite osas. Või võtkem kultuurilised erinevused, kus inimene reageerib ikka veel ürgsete hõimusuhete võtmes, sest tema aju vanemad piirkonnad võtavad lihtsalt juhtimise üle. Ahaa, te räägite emotsioonidest? Piisab paarist elektroodist õiges kohas ja juba te oletegi elu lõpuni õnnelik. Mis tähendab, et võib olla on teie viimase aja heatujulisus tingitud sellest, et olete lihtsalt paar kuud tagasi rattaga sõites pea peale kukkunud. Mis jääb järele vabast inimesest ja tema tahtest?

Kui Garri Kasparov 1997. aastal kaotas esimest korda IBM-i arvutile Deep Blue, siis ta süüdistas IBM-i sohitegemises, sest “arvuti olevat teinud käike, millesarnast masin teha ei saa”. Probleem on aga selles, et üha väiksemaks jääb hulk asju, mida arvutid teha ei saa. Põhimõtteliselt ja väga neurofüsioloogiliselt mõeldes neid asju enam peaaegu ei olegi ning pole küll minu eriala, kuid Turingi testi viimased kantsid ei pruugi pikalt vastu pidada.

Üks väga oluline infoallikas inimkäitumise kohta on seotud tänapäevaste andmebaasidega ning meie käsutuses oleva piisava arvutusvõimega, mis võimaldab suuri ja triviaalsest infost koosnevaid andmekogusid risti-rästi läbi arvutada ning leida uusi seoseid asjade vahel, mida varem seostamatuks peeti. Olen ise ühe sellise uuringu ettevalmistamisel osalenud Leedus, uuring tõi muu hulgas välja asjaolu, et üle kolmekümne aastasel gay-mehel on suure tõenäosusega kass. Võib olla oleks sellele järeldusele võinud tulla ka inimene, kuid on ka palju keerukamaid seoseid, mida ekspert enam leida ei oska.

Kes tahab, võib populaarses vormis sellest lugeda Ian Ayres’i raamatust Super Crunchers. Statistiline analüüs annab muuhulgas hoobi ka paljude seniste “ekspertide” usaldusväärsusele. Kes usub enam juura-eksperti kui ta jääb kohtuotsuse tulemuse ennustamises arvutile mitme protsendipunkti võrra alla?

Yale’i professor Ayres’i üks järeldusi on seejuures veel see, et kui teatud tulevikuprobleemidele hinnangu andmine jätta ainuüksi arvuti hooleks, tuleb ennustus parem, kui arvuti ja eksperdi koostöös sündinud nägemus. Järelikult ekspert muudab otsust isegi halvemaks? Loomulikult ei käi see veel kõikide teemade kohta aga paljude kohta käib ja püstitab palju küsimusi teemal, kelle käes on tulevikus võim tegelikult, inimese või arvutiprogrammi käes ning kes seda programmi programmeerib…

Omaette huvitav näide ebaratsionaalsusest on ju meie endi meedia ja klikiprobleem Eestis. Ratsionaalselt võttes teavad paljud inimesed, et nad ei taha ju lugeda uudist kellegi püksikutest aga emotsionaalselt eelistab väga suur hulk neistsamadest inimestest pigem sellele uudisele klikkida. Nagu ma aru saan, siis Postimees ja võimalik, et ka Delfi tegelevad ka vastava number crunchinguga ning erinevate pealkirjatüüpide katsetamisega ning kuna neil on suured andmebaasid erinevate pealkirjade klikitavusest, siis on meie alateadlikku klikkimismustrit lihtne avastada ja loomulikult kasutavad need ettevõtted seda ära uute pealkirjade tegemiseks.

Kui te nüüd arvate, et ma kirjutan seda postitust mingitest misantroopsetest kirgedest lähtudes, siis te eksite. Niisugune on lihtsalt pilt, mis avaneb uuemas teaduslikus- ning populaarteaduslikus kirjanduses. See kõik on pigem huvitav ning pakub olulist mõtlemisainet meie igapäevase elu, ühiskonna ja majanduse teemadel. Minu isiklik huviala ülikoolis on arvuti teel loodud virtuaalkeskkondade mõju inimese igapäevasele tajule ning kuigi ma usun, et tehnoloogilised muutused mõjutavad näiteks seda, kas väikesed riigid on võimalikud või senine ühiskonnakorraldus säilitatav, ei arva ma, et kõik see oleks tingimata halb, seda peab lihtsalt arvesse võtma ja tundma õppima.

Tehnoloogia toob meie ellu uusi mõõtmeid ning siiski võimaldab laiendada meie taju. Kuigi HDTV-st mingi roppuse vaatamine ei muuda seda roppust ilmtingimata paremaks, on inimesel võimalik tehnoloogia abil saavutada uusi maailmanägemise viise ning ülal kirjeldatud andmebaaside võrdlustehnikat võib käsitleda umbes samasuguse reaalsuse vaatlemise vahendina nagu näiteks prille, teleskoopi või stetoskoopi. Sellepärast paningi selle postituse nimeks numbervisioon, sest see on näide sellest, kuidas tehnoloogia võib anda meile uued silmad. Kuidas me silmi kasutame, on juba teine teema.

Mõned populaarsed lingid või tekstid minu enda lugemislaualt:
1. Ayres, Ian. Super Crunchers. How Anything Can Be Predicted. Palju näiteid andmebaaside võrdlevast analüüsist.
2. Damasio, R. Antonio. Descartes’ Error. Neurofüsioloog arutleb aju ehituse üle, põhimõtteliselt väga hea ülevaade ka ajaloolises mõttes.
4. Bakker, Scott. Neuropath. Lähituleviku thriller neile, kes tahavad eriti kerglases vormis ülevaadet inimese tajuprobleemidest ja ajukirurgia saavutustest. Siin on ka üks eestikeelne arvustus selle kohta.
5. Macleod, Ken. The Night Sessions. Samuti lähituleviku thriller robotitest, kes otsustavad vastu võtta religiooni, jabur, kuid mingis mõttes täiesti usutav, lisaks on seal kirjeldatud lähituleviku võrgustunud politseitööd päris leidlik-usutavalt.
6. Radiolab: Choice. Hea tunniajane fail erinevatest taju eksperimentidest ning vaba tahte võimalikkusest.
7. Ariely, Dan. Are we in control of our decisions? Biheiviorist-majandusteadlase Dan Ariely 17 minutine ettekanne TED-il.
8. Grunvald, Michael, How Obama Is Using the Science Of Change. Eile Kristjani poolt kommentaariks saadetud link selle kohta, kuidas USA-s uusimaid käitumuslikke trende riigijuhtimisse proovitakse rakendada.

Mul on hea meel teatada, et Memokraat võtab alates nüüdsest vastu ka külalispostitusi ning neist esimene pärineb Tarmo Jüristo sulest. Loodan ka tulevikus aeg ajalt nii temalt kui teistel huvitavatelt inimestelt kaastöid saada. Head lugemist ja kommenteerimist!