Alltoodud video on asümmeetrilise kokkupõrke virtuaalne mudel. Nagu väike küber 9-11! Selgelt on sellel ka mingi analoogia Eestit mõni aeg tabanud küber-rünnakutega. Soovitan lõpuni vaadata ja just koos heliga, ärge väga muretsege, kui visuaalne pilt esialgu teile suuresti mõistmatuks jääb, vähemalt juhul, kui te arvutimänge ei mängi.

Kes veel ei tea, siis siin on väike nipp, kuidas lahti saada suurest osast segavast reklaamivirvendusest (ja mitte ainult Eesti netilehtedel). Võtke kasutusele Adblock Plus. Selleks lugege läbi eelpooltoodud aadressil asuvad instruktsioonid, laadige alla programm ja seadistage see. Seejärel tuleb valida andmebaas, mis aitab reklaame blokeerida (Easylist töötab päris hästi).

Kahjuks töötab Adblock tuntud browseritest ainult Firefoxiga, kuid ka sellele on lihtne üle minna. Ma ise kasutan Adblock Plusile lisanduvat programmijuppi Add-Art, mis paneb reklaamide asemele moodsat kunsti. (Ei soovita kõigile, vahel on ka need pildid üsna tüütud).

Praeguse seisuga tapab see süsteem ära umbes 90 protsenti reklaamidest. Kõiki ei tapa ja võib olla leiavad meediakanalid mingi võimaluse sellest programmist ümber minna. Mispuhul ma loodan, et adblocki kutid leiavad mingi võimaluse jälle nendest mööda minna.

“Adblockitud” ja “Add-Artitud” Postimehe lehekülg

PS. Hiljem: olen vahepeal ajast maha jäänud, tuleb välja, et on Adblock olemas Safarile ja ka Internet Explorerile leiab üht teist. Proovigem googeldada ka “Adblock Eesti”.

Memokraadi televisiooni- ja satiiritoimetus sai tuult tiibadesse aastalõpuklippi saatnud edust ja otsustas videovormi valada mõned kriitilised matsud meedia suunas. Seda kõike võib muidugi võtta ka omamoodi ennustusena. Banzai!

* Kui küsite, et miks just see klipp ja need isikud, siis ülalesineva häkkimine filmist Untergang on saanud youtube.com keskkonnas populaarseks ajaviiteks või omamoodi võistluseks. Leida võib klippe nii Blu-Ray ja HD DVD vahelise sõja kohta kui ka Hitleri ilmajätmisest World of Warcrafti kasutajanimest. Idee, mis hakkas oma elu elama. Selle kohta siis öeldaksegi teise sõnaga “internetimeem”.

Konflikt Gazas on kolinud ka twitterisse. Kes tahab, võib lähemalt lugeda siit. Ma olen täiesti veendunud, et sinna liigub ka järgmine Eesti ja Vene vaheline niinimetatud “infosõda”, mis iganes põhjusel see peaks käima minema.

Memokraadi uudistetoimetus on kokku pannud tähtsamad hetked 2008. aastast. Tundke ennast hästi!

(NB! Tegemist on mashupiga Nick Parki loodud karakteritest Creature Comfort nimelisest showst, originaale saate vaadata siit.)

Päris huvitavad tähelepanekud samal teemal Tarkinvestori foorumis.

Peemoti poolt mainitud juhtumi screenshot.

Juba nädalaid ripub Delfi kommentaariumis üleval kommentaar, mis nimetab minister Urve Palot “litsikeseks”, kuid toimetajaile see muret ei tee. Olgugi, et tegemist on solvanguga, mis tavaelus tooks kaasa kohtuasja, klõbistab ennast “doktoriks” nimetav kommentaator ilmselt seniajani kommentaariumides, mida pähe tuleb ja meediakanalid võtavad vastu raha klikkide eest, mis on tehtud tänu temale.

Asi pole loomulikult konkreetses juhtumis, vaid veenvas näites, et veebiväljaanded ei suuda tagada Eesti Vabariigi seaduste kehtimist. Ei tööta ei paljuräägitud “notice and take down” poliitika, “hea tava lepped” ega ka toimetuse enda võime kommentaaridest roppe solvanguid maha kustutada. Kuna sedasorti kommentaarid on massilised, ei aita ilmselt ka üksikud politseisse kaebamised.

Muidugi on teema üles võtnud ainult paljudel põhjustel nagunii ebapopulaarne Vjatsheslav Leedo, kellel pole avaliku maine osas midagi eriti kaotada. Inimesed, kellel on parem maine, ei soovi pöörduda solvangute pärast politseisse, sest sellele järgneks parastav teemakajastus avalehel a la “litsikeseks nimetatud X pöördus kohtusse” ning sellega kaasneks kiire Streisandi efekt ning üleüldine mõnitamine.

Need, kes väidavad, et anonüümne solvamine kommentaariruumis on kellegi sõnavabadus ja õigus, peaksid järele mõtlema, kui paljud inimesed loobuvad “sõnavabaduse” tagajärjel üldse avalikus ruumis osalemast ja mida see tegelikult tähendab reaalse sõnavabaduse jaoks.

Ning loomulikult on kogu sõnavabaduse jutt sellises olukorras täiesti harimatu, sest moodne demokraatlik ühiskond ei põhine mitte absoluutselt vabadusel, vaid vabadusel, mis ei takista teiste vabadusi. Meediaväljaannete väide sõnavabadusest on umbes sama jabur, kui pargivahi väide, et retsidivistid peavad saama pargis oma vabadust rakendada inimestele anonüümselt peksa andes, sest me elame demokraatlikus ja vabas ühiskonnas. Tagajärjeks on muidugi see, et pargis käivad lõpuks ringi ainult pätid ning tavaline inimene jalutab sealt ringiga mööda.

Täna tundub küll, et ainus normaalne lahendus suurendada Eesti Vabariigis tegelikku sõnavabadust, on rakendada massiliselt kodanikujulgust ning kaevata anonüümikud politseisse ja meediaväljaanded kohtusse. Keegi teine, kui kodanikud ise, ei suuda siinkohal ilmselt seadusi kehtima panna. Meediakanalid muidugi võiksid kaaluda kommentaarivõimalust ainult registreeritud kasutajatele. Väide, et anonüümsed vihjed on vajalikud demokraatia toimimiseks ei kehti kommentaariumide kohta, sest toimetused võivad alati töös hoida anonüümsetele vihjetele avatud meiliaadresse.

Õnneks on probleem ka mõnevõrra ajutine, sest interneti arenedes, open-id ja muu personaalse jalajälje süvenedes on inimene ka virtuaalses ruumis üha paremini nähtav ning identifitseeritav. Kuid täna rikuvad meediaväljaanded Eesti Vabariigis nii sõnavabaduse kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse mõtet, pugegu nad siis mis iganes JOKK konstruktsioonide taha.