Kõik räägivad sellest, kas Jürgen Ligi üks hilisõhtune kiri ERR-ile oli ähvardus. Või oli see lihtsalt meediakriitika nagu Reformierakonna esindajad väidavad? Asi millest ei tasuks ärrituda? Neil, kes tahavad asja sisust aru saada, soovitan teha ühe väikese testi ja vastata kahele küsimusele:

1.   Kas ERR-i töötajatele mõjus see kiri ähvardavalt?

2. Kui mõjus, kas Jürgen Ligi seda kirja kirjutades mõistis, et see mõjub ähvardavalt?

Kui vastused mõlemale küsimusele on jaatavad, siis oli tegemist ähvardusega.

Ähvarduse puhul on oluline mõista, et sellel on erinevad tasandid. On olemas leebeid vihjeid, mille puhul tuleb ise edasi mõelda, on olemas karme röögatusi nagu piksepauk, mis ei jäta mingit võimalust vääriti mõistmiseks, kuid ähvarduse muudab tõeliseks veel üks element - ähvardaja võimalused seda ellu viia.

Meenutame kooliajast – oletame, et istusite vahetunni ajal aknalaual, kuigi see oli sisekorra eeskirjaga keelatud. Oli ju vahe, kas teie peale karjus valju häälega koristajatädi Matilda või tuli direktor ja ütles vaikse häälega: “olgu see viimane kord”? Matildal puudus võim midagi muuta, seepärast võis ta karjuda või mitte, vahet polnud. Direktoril oli võim midagi muuta ja tal polnud tarvis muud teha, kui vihjata ja te kõndisite inertsist tükk aega ringiratast nagu pupsik.

Rahandusministril on kahtlemata võim muuta ERR-i eelarvet, seepärast on ka tema nõrgal hoiatusel  suurem mõju, kui näiteks Tallinna Linnapea või Keskerakonna peasekretäri valjuhäälsel sajatusel. Ja siit jõuamegi tegelikult probleemi olemuseni ning siit näeme ka seda, miks on ebaadekvaatne väita, et Ligi kiri on lihtsalt mingisugune meediakriitika. Ei ole ja me kõik mingil tasandil teame seda, et ei ole.

Samas ei tahaks ma Ligit kritiseerida lahmivalt. Ma siiski usun sarnaselt Hagi Sheiniga, et tegemist oli rahandusministri stressiseisundiga, mis tekib keerulisest tööst  ja ma ei arva, et tema plaan oli alustada ERR-i suukorvistamist. Ma olen Rahandusministeeriumis töötanud ja tean, et kõige rohkem ärritas ka omal ajal kõiki see, kui eelnõu, mis polnud valmis, mida vahel ministergi polnud jõudnud lugeda, hakkas juba oma elu elama.

Muidugi, lahendus sellele ei ole mingisugune tugevam salastamine või kaebekirjad toimetustesse, vaid varajane kaasamine, nii öelda eelnõu plaani ise väljakäimine ja avaliku arvamuse küsimine. Kui on tulemas oluline eelnõu, siis on mõtet teha ajakirjanike seas võimalikult vara selgitustööd, mitte loota, et nad ise kõigest aru saavad või üldse asjast ei kirjuta. Natuke lõhnab siin tegemata töö või kiirustamise järele.

Kokkuvõttes arvan ma, et

1. ERR-i samm oli üpris “BBC” ja ma arvan, et avalikkus ei peaks seda sammu vaatama kui reaktsiooni mingile ühele kirjale, vaid kui kasvavale poliitsurvele üldiselt.

2. Jürgen Ligi ja tema juhitav ministeerium võiksid rohkem vaeva näha avalikkuse teavitamisega ning samuti võiks leppida asjaoluga, et meedias ilmuv kriitika ei pruugi olla alati sada protsenti objektiivne, kuid sellest veel hullem asi oleks selle kriitika puudumine.

Daniel Vaarik

Eelmise kolmapäeva hommikul vedelesid mõned kilekottidesse pakitud seapead vähemalt kahe Malaisia mošee õuel, ootamas hommikusele palvusele saabunud moslemeid. Siga on moslemite jaoks teatavasti ebapuhas ja rõve ning tegu oli otsese provokatsiooniga.

Küllap see oli jätk hiljuti lõkkele löönud vaidlustele, kas Malaisia katoliiklased võivad oma jumala kohta öelda tõlkes “Allah”, sest tegelikult tähendab “Allah” malai keeles jumalat üldiselt ja nad justkui puhtkeeleliselt võiksid seda teha ilma kedagi solvamata.

Katoliiklaste soov  ei meeldi aga moslemitele, kelle arvates saaks selle nimega kutsuda vaid nende endi jumalat. Malaisia valitsus oli Allahi kasutamise “vales võtmes” isegi ära keelanud, kuid kohalike katoliiklaste ajaleht Herald kaebas asja kohtusse ja võitis. Heraldi üheks põhiliseks väiteks on see, et sõna “Allah” on palju vanem kui moslemiusk.

Seepeale läks lahti. Mitu kirikut tehti värviga kokku ning mõnda loobiti süütepudelitega, rüvetati ka paari mošeed. Lühidalt öeldes, klassikaline näide samm-sammulisest radikaliseerumisprotsessist, mis oma mehaanikalt on lähedane monumentide sõjale Eestis.

Mulle tundub, et distantsi tõttu on eestlasel Malaisia arenguid kasulik jälgida, sest seal toimuv pakub mudeli, mida saab analüüsida emotsioonivabamalt kui mingeid asju, mis toimuvad näiteks siinmail. Oleks ma vastava ala üliõpilane sõidaks ma lausa kohapeale välitööd tegema.

Mosleminaine pildistamas jõulupuud Kuala Lumpuri kaubanduskeskuses. (Jõulupuu kui selline muidugi ei oma selles kommertskontekstis kuigi selgelt kristlikku tähendust).

Tegelikult ma natuke tegingi välitööd. Ma pole religiooni ajaloo spetsialist, kuid ma ise olin Malaisias vaid paar kuud tagasi ning pean ütlema, et süvenedes kohaliku islami ajalukku, tekkis sügav austus selle vastu, kuidas see oli sinna riiki levinud ja omaks võetud üpris rahumeelsel moel.

Kuna rahvastik koosneb malaidest, hiinlastest ja hindudest, siis on integratsiooni peale mõtlemine ka tänase valitsuse oluline ülesanne. See paistis päris hästi välja ka poliitilisest retoorikast, mis omakorda ilmselt on kantud hirmust, et ühel hetkel võivad tekkida rahutused rahvuslikul või religioossel pinnal.

Mis nüüd siis saab? Kas konflikt eskaleerub? Kas see viib mingisuguste rahutusteni? Raske ette teada. Turismitööstuse huvides näib Malaisia valitsus pingutavat, et toimunust ei saaks väga suurt rahvusvahelist skandaali, kuid märkimisväärne on ka kohalike võimude siseriiklik reaktsioon ning kõigi poliitikute ühine hukkamõist juhtunule.

Kahe erineva poliitilise jõu noorteorganisatsioonid tegid kiiresti ühisavalduse. Hästi võtab üldise suhtumise kokku ühe parlamendisaadiku sõnavõtt:

Seputeh MP Teresa Kok concurred that these acts went against the values of all religions in Malaysia.

“I urge all Malaysians to stay calm and not react violently to this cowardly act. Neither should we retreat into our respective ethnic or religious groups for perceived safety and protection from any perceived ‘external threat.’

“Instead, this is an opportunity for us to rise up in unity to strongly condemn this shameful act and send a strong message that such acts have no place in the Malaysia that we call our home,” she said.

Lähemalt võib lugeda siit.

Reaktsioonide kiirus ja ühtsus on hämmastav. Loodame, et Malaisia saab hakkama.

Daniel Vaarik

“Whenever a theory appears to you as the only possible one, take this as a sign that you have neither understood the theory nor the problem which it was intended to solve”. Nii ütles kunagi Karl Popper, filosoof, kelle ideed on inspireerinud paljusid vaba ja avatud ühiskonna austajaid, sealhulgas George Sorost, kes on tema filosoofiale rajanud oma laialdase praktilise filantroopiategevuse.

Avatud ühiskonna ideedesse on peidetud arusaam, et need, kes väidavad ennast teadvat absoluutset tõde, on tõenäoliselt eksinud ja põhimõtteliselt diktaatorimaterjal. Siit tekib aga küsimus – mis siis, kui me peame demokraatiat ja avatud ühiskonda ennast absoluutseks tõeks? Kas demokraatlik fundamentalism ei peaks mitte iseenennast halvav konstruktsioon olema? Kuidas seda vastuolu lahendada?

Algselt Memokraadi Singapuri diskussioonidest inspireeritud Tarmo postitus lisab kogu arutelule väga olulise mõõtme. Head lugemist!

Tarmo Jüristo

Hiljutine diskussioon Singapuri plusside ja miinuste teemal tõi oodatult üles küsimuse demokraatia eelistest ülimuslikkusest teiste ühiskonnakorraldustega võrreldes. Juhtumisi olen ma viimasel ajal pidanud lugema ohtralt varase keskaja ja antiigi ajaloo kohta ning see pani mind antud teema peale mõtlema veidi laiemas perspektiivis.

Demokraatiaga seoses on oluline meeles pidada, et see ei ole hiljuti avastatud ja rakendatud ühiskondliku evolutsiooni tipp. Inimkond on vahelduva eduga elanud erinevates demokraatlikes ühiskonnakordades pea viimased kolm tuhat aastat. Kreeka linnriigid 6. sajandil e.m.a. olid demokraatlikud (võttes võimu üle türannidelt) ja pidasid sellistena vastu paar sajandit enne langemist Makedoonia kuningate ning seejärel Aleksander Suure valitsuse alla.

Rooma oli vabariik kuni senat 46 e.m.a. kuulutas Caesari dictator perpetuo-ks. Prantsuse Revolutsioon püüdis luua ühiskonda, milles kõik oleks võrdsed, kuni Napoleon järgnenud kaost ära kasutades (ja seejuures rahva toel!) võimule tõusis ja end imperaatoriks kuulutas. Weimari vabariik oli kahtlemata lähim representatiivsele demokraatiale, mida Saksamaa näinud oli, kuni Hitler 1933. aastal võitis demokraatlikud valimised ja pani aluse Kolmandale Riigile.

See kõik tõstatab kiusliku küsimuse: kui ajaloos on olnud nii mitmeid petlikke koidikuid, siis miks peaks demokraatia triumf seekord lõplik ja pöördumatu olema? Selle nurga alt vaadates on üsna keeruline näha inimkonna poliitilist ajalugu kui vääramatut marssi vabaduse suunas, mis tipneb meie oma 21. sajandi liberaalse demokraatiaga. Ja vast veelgi olulisemana, demokraatia hakkab selliselt paistma lihtsalt kui üks riigikord paljudest võimalikest milliseid maailmas on erinevatel aegadel proovitud ja loobutud.

“Hea küll”, võib selle peale öelda. Demokraatia ei pruugi olla midagi uut kuid, tsiteerides Churchilli enesekindlaid sõnu, “see on parim neist, mis meil võtta on”. Aga siin tasuks küsida kas see ikka on ümberlükkamatu ja universaalne tõde? Millise kriteeriumi alusel ja kelle jaoks on demokraatia parim?

Enamus meist, kes me oleme kas üles kasvanud või siis vähemalt veetnud olulise osa oma elust demokraatlikes ühiskondades, näib üsna kriitikavabalt arvavat, et mis iganes on hea meie sotsiaalses keskkonnas, on nii tänu demokraatiale, samas kui kõik mis on halvasti, on nii vaatamata demokraatiale–või siis kuna me ei ole veel jõudnud päris demokraatiani ja kõik negatiivne on lihtsalt jäänuk meie varasemast ebatäiuslikust minevikust.

Aga proovime end korraks oma vahetust olevikust distantseerida ja vaadata sellele ausa pilguga. Kujutame hetkeks ette kedagi, kes elab tuhat aastat tulevikus ning avab oma 31. sajandi vikipeedias artikli meie ajastu kohta — ja püüame kujutleda mida ta sealt leiab.

Ilmselt ei ole erilist kahtlust, et sellisele vaatlejale peab 20. sajand näima inimajaloo seni kõige brutaalsem. Maailm oli laastatud kahest globaalsest sõjast, mis tõid endaga hävingut, julmust ja viletsust mida mitte ainult polnud varem nähtud vaid isegi suudetud ette kujutada.

Maailma 20. sajandi demokraatia lipulaev, Ameerika Ühendriigid, heitis kaks tuumapommi Jaapani miljonilinnadele. Hiina käis läbi “kultuurirevolutsiooni”, mis praktikas tähendas aastatepikkust veresauna ja repressioone skaalal, mis oli võrreldav maailmasõdadega. Lisaks neile globaalse mastaabiga tragöödiatele leidis 20. sajandil aset lugematu hulk kohalikke konflikte, millest suur hulk olid ühel või teisel moel seotud nimelt demokraatlike riikide osaluse, õhutuse, toetuse või algatusega (ja sageli kombinatsiooniga nendest).

“Rahuarmastav Ameerika rahvus” pidas 20. sajandi vältel keskmiselt ühe sõja iga paari aasta jooksul, keeldudes ise seejuures allumast seadustele ja printsiipidele, mille nimel ta neid sõdu pidas. Lääne poolt domineeritud rahvusriikide katusorganisatsioon, ÜRO, võttis 1948. aastal vastu universaalse inimõiguste deklaratsiooni, mis enamuse muu maailma jaoks jäigi nimelt selleks — deklaratsiooniks.

Pool sajandit hiljem ei suutnud need kõrged ideaalid takistada genotsiide mitte ainult Aafrikas vaid ka Euroopa enda piiride sees. Sajandi lõpuks elas maailmas enam kui miljard inimest absoluutses vaesuses. 20. sajandi teine pool tõi endaga endise Euroopa impeeriumi lagunemise Aasias ja Aafrikas, mis omakorda põhjustas tohutuid sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid nii kolooniates kui emamaades.

Euroopat tabas immigratsioonilaine millist polnud nähtud enam kui tuhat aastat. Euroopa ida-aladel tõi Nõukogude Liidu kollaps endaga sarnaseid tagajärgi, põhjustades mitmeid sõdu ja jättes maha rahvuslikku vaenu ja pingeid mitmeks järgnevaks põlvkonnaks. Sajad tuhanded Kolmanda Maailma inimesed, kes püüdsid meeleheitlikult põgeneda sõdade, vaesuse ja viletsuse eest, saadeti Euroopa piiridelt tagasi ning neid hoiti aastate kaupa põgenikelaagrites, mis sageli polnud midagi enamat kui lagedale väljale püstitatud tuhanded telgid.

Vana Maailma linnades leidsid pidevalt aset rahutused–1968. aasta ülestõusud olid eriti ägedad ning suudeti vaid suure vaevaga kontrolli alla saada. Kus iganes leidis aset Lääne demokraatiate riigipeade kohtumine kaasnesid sellega demonstratsioonid ja rahutused, mida hoiti vaos massiivse politseivägivallaga, veekahurite ja pisargaasiga.

Meie hüpoteetiline artikkel jõuaks ilmselt ka järeldusele, et 20. sajandi lõpp ja 21. algus olid mastaapne moslemite tagakiusamise ajastu Läänes ja Lääne poolt. Lähis-Idas peeti maha hulk sõdu ning Lääs osales aktiivse osapoolena aastakümneid kestnud Iisraeli-Palestiina konfliktis, mis kõik tõi kaasa suurel hulgal tsiviilohvreid ja üldisi kannatusi. Moslemeid nähti (ning kirjeldati sellisena, nii poliitilistes pöördumistes kui akadeemilistes monograafiates) kui verejanulisi fundamentaliste, odium humani generis, kes vihkavad hingepõhjast Lääne vabadusi ja maailmakorda. Euroopas võeti vastu seadusi, mis keelasid moslemitel avalikult kanda oma traditsioonilist riietust.

Kui meie ajale sellises valguses vaadata, siis ei tundu asjad sugugi parimas korras olevat. Demokraatia paljukiidetud võime vigu parandada liigub parimal juhul lapsesammudega, tehes iga parandatud vea kohta kuskil mõne uue. Minule meenutab see väga otseselt seda mäsu, mis valitses Rooma Vabariigi hilistel aastakümnetel, mida märgistasid korruptsioon, populism ja pidevad sõjad ja rahutused. Ja kas selliselt on meil õigust Rooma lihtrahvale etteheiteid teha, et nad tervitasid Caesarit ja Augustust kui kangelasi, vaatamata sellele, et nood viisid hingusele representatiivse demokraatia ja kehtestasid sisuliselt diktatuuri? Augustuse võimuletulekule järgnenud pax romana, Rooma Rahu, on muide tänaseni jäänud pikimaks rahuperioodiks meie vaevatud kontinendi ajaloos.

Aga lõpetuseks, et hoida ära vääritimõistmisi–isiklikult olen ma väga selgelt demokraatia-usku. Esimesed 18 aastat oma elust veetsin ma teistsuguses riigikorras ja mulle meeldib mu tänane maailm palju enam. Nagu ilmselt enamus Antiik-Kreeka jõukatest linnakodanikest või Rooma patriitsidest tundub ka mulle, et demokraatia on ühiskonnakord mille plussid kaaluvad kaugelt üles selle miinused ja mis on eelistatav teistele võimalikele.

Samas ei ole mul illusioone selles osas, et see peaks olema ainus ettekujuteldav või igavikuline ühiskondlik formatsioon. Ma olen kindel, et ka vanas Ateenas või vabariiklikus Roomas olid omad Francis Fukuyamad, kes arvasid, et ajalugu on lõppenud ja mitte kunagi enam ei saa inimene olema allutatud võimule, mis tema ees vastutust ei kanna.

Ma arvan, et demokraatiasse tasub uskuda ja selle nimel tasub võidelda (seda küll sõnade ja ideedega, mitte tankide ja pommidega). Aga samas olen ma veendunud, et me peaksime olema demokraadid mitte sellepärast, et demokraatia on ülim riigikord ja ainus vastus maailma hädadele, vaid sellele vaatamata, et ta seda ei ole.

Daniel Vaarik

Seekord on mul väga hea meel esitleda Memokraadi külalispostitust Anvar Samostilt ning see on pisut loomingulisemas vormis. Ega see tabel vajagi eraldi kommentaare, vähemalt nende jaoks, kes on kursis viimastel nädalatel furoori tekitanud meediameeste Moskva reisiga. Kuid tõepoolest, arvestades, et need tsitaadid on liigagi reaalsed, tahaks vanduda minagi: Quis custodiet ipsos custodes?

Anvar Samost

Daniel Vaarik

Kirjutan viimases Hea Kodaniku numbris ühest radarialusest protsessist, mis võib olla heade tulemustega. Eks see kõik sõltub sellest, millist pidi lõigata, kuid vastupidiselt moes olevale versioonile on ju ilmselge, et uusrajoonides ei peitu ainult negatiivsed asjad. Minu loo leiate ajakirja 17. leheküljelt! Aga lugege teisi lugusid ka.

Daniel Vaarik

Välk lõi peldikusse ühel täiesti rahulikult alanud kolmapäeval. Peaministri nõunik sai muidugi kohe aru, et midagi on väga halvasti, kui ta avastas, et korraks kabinetti jäetud telefoni oli saabunud 19 sõnumit ning 28 vastamata kõnet. Ta heitis pilgu esimestele teadetele ning 25 sekundit hiljem ta jooksis, jooksis mööda koridori, koosolekuteruumi suunas.

Te võite oma fantaasia piires ise välja mõelda, millest täpselt need sõnumid ja kõned rääkisid, kuid mina lisan lihtsalt ühe väikese detaili – mis iganes see oli, kui see sündmus oli üllatus, siis reaktsioon sellele saabus liiga hilja.

Kahjuks on muidugi võimatu kõike elus ette näha ning tihti oleme seisus, kus me võitleme tagajärgedega, sest lihtsalt puudub võimalus igat väikest ohusignaali läbi analüüsida ja suur osa sellest on alati müra. Ent ometi on olemas mõned valdkonnad, kus teadmine on aastaid olemas, kuid seda lihtsalt pole populaarne kuulda võtta.

Üks põhjus on see, et paljud suured protsessid köevad pikalt tuha all või asuvad nii öelda avalikkuse jaoks “radari all”. Nad lihtsalt pole teemad ning neid ümbritseb uskumatuse udu.

Mäletan näiteks, et 2003. aastal Euroopa Liidu referendumi ajal oli Eestis populaarne euroskeptikute arvamus, et Venemaast saab riik, mida ei pea naaberriigid enam kunagi kartma. Seda jagasid väga erinevad seltskonnad, välja arvatud Marko Mihkelson ja veel paar inimest. Tõsi, vaid 5 aastat hiljem toimus sõjaline konflikt Venemaa ja Gruusia vahel ning ei saa öelda, et Eestis inimesed sel hetkel väga muretud olid.

Tundub väga ebaloogiline, miks 2003. aasta Venemaa pidanuks ründama Gruusiat, kuid kui me hakkame väikeste beebisammude kaupa sündmusi lahti harutama, on asi juba loogilisem – muutused Venemaa välispoliitilises doktriinis, siseriiklikud arengud ja nii edasi ning hei, tankid juba sõidavad. Siit tulebki küsimus, kuidas näha ja rääkida beebisammudest õigel hetkel? Kuidas märgata radari all toimuvaid väikeseid arenguid ja avastada neist olulisi?

Ma toon siin lihtsalt näiteks ühe protsessi, mis täna jookseb üldsusele märkamatult või peaaegu sõnastamatult, vaid üksikud kanaarilinnud säutsuvad… Kuid  see areng on üks kandidaat konkursil, mille võitja võib omada võimsat mõju kogu Eesti ajaloole tulevikus.

Ma tean, et paljud ei usu, kuid Balti riikide maine liigub vaikselt meie kahjuks nagu aeglaselt mere poole roomav liustik. Miks me seda ei näe ega usu? Sellepärast, et me oleme harjunud lugema Edward Lucast ning mõnitama Bäckmanni.

Samal ajal me ei märka, et kerkivad uued otsingumootoritele optimeeritud veebisaidid, mis heas inglise keeles lahkavad meie elu ebaobjektiivses ja kahjulikus võtmes. Me ei näe, mis toimub teatud sotsiaalvõrgustikes, kus väljamõeldud vene tüdruk räägib rahvusvähemuste diskrimineerimisest Eestis, me näeme, kuid ei suuda midagi ette võtta Vene ametliku meediakajastustega, mis kirjutab ümber meie ajalugu.

Mis on selle asja juures probleemiks? Lihtsalt öeldes kõik. Balti riigid pole ressursina ega turuna suurt midagi väärt. Nad on väärtuslikud Euroopale ja Ameerikale ainult siis, kui nad esindavad olulist ideed või väärtust ja isegi sellest ei pruugi piisata. Ometi on see meie šanss. Meie maine ongi Lääne poolt vaadates meie nafta, meie turg, meie olemasolu alus. Edasi mõelge ise, milline võiks välja näha halva mainega Eesti julgeolek.

Mida siis teha? Hangiks parema radari? Või hoopis nii, et äkki ei jookseks üksteist külili teemal, kes saab rohkem linte lahti lõigata, vaid mõtleks, kust tulevad meie poliitikasse ja meediasse teadmised ning kuidas nende hulka suurendada.

Daniel Vaarik

Ja kaastöid muudkui tuleb. Mulle meeldib väga ka see, et senised Singapuri teemalised kirjutised on toonud palju asjalikku tagasisidet ning all järgneb taas üks neist – külalispostitus Singapuris elanud Mikk Tammelt.

Mikk Tamme

Mul õnnestus 2009 aastal Singapuris veeta pea pool aastat. Seda nii sealse juhtiva ülikooli National University of Singapore juures kui ka Ajujahi võitjate, Directori Innovatsiooniseminari ning Arengufondi juhtide külastusi ette valmistades ja vedades. Kogemusi ja muljeid on rohkem kui ühe blogipostituse jagu aga üritan üht-teist jagada.

Singapur kui elukeskkond on üks lihtsamaid, mida mina näinud olen. Astudes lennukist Changi lennujaama vaibaga põrandale valdab mind tunne: “Nüüd võib mitte muretseda, midagi ootamatut ei juhtu.” Ja nii väga suurel osal ajast ongi. Taksod sõidavad, teenindajad suhtlevad, metroosüsteem, nagu ka enamus kogu Singapurist, on puhas, meeldiv ja efektiivne. Igal kellaajal ja igas kohas võib ennast turvaliselt tunda.

Tõesti, selle saavutamiseks on Singapur olnud väga karmi korraga ning üks huvitav sotsiaalne eksperiment. Üks sakslasest tuttav, kes on Aasia ekspert INSEADi ärikoolis, tõi järgneva võrdluse: “Korea is interesting hell, Singapore is boring heaven”. Tõesti, Sinagpur ei ole London või New York, kus on kõiksuguseid kultuure ja kogu aeg midagi toimumas.

Kuigi Singapuris on järjest rohkem üritatud tuua erinevaid kultuurisündmusi on valdavaks siiski majandusareng ning kultuurisündmused on noored ning organiseeritud top-down meetodil. Kuskil on strateegia, mille alusel need tehtud on. Pea igal muul elualal tundub see efektiivsus ja eesmärgikindlus suurepärane aga kultuurielu puhul tundub sisseostetu aeg-ajalt natuke “võlts”.

Singapur ja vabadus. Paljud lääne inimesed tunduvad kangestuvat ja “mõtlemise lõpetavat” nii kui nad kuulevad või mõtlevad võimalusele, et on vähem vabadusi kui neil kombeks. Samas kui nüüd mõelda, siis millised on need hirmsad reeglid Singapuris? Prügi maha viskamise vastased reeglid tunduvad loogilised saarel, mis on väiksem kui Hiiumaa ja kus elab rohkem kui 4 miljonit inimest (eriti mõeldes muule Aasiale).

Nätsu närimise keeld jõustati kuuldavasti selle tõttu, et inimesed neid maha viskasid ja nii edasi. Minu kogemus avaliku korra reeglitega on Singapuris pigem positiivne. Eriti kuna nüüdseks pole Singapur (vähemalt nähtavalt aga väidatavalt ka reaalselt) politseiriik, kus peaksid politseid kartma. Enamus reegleid on saanud sotsiaalseks normiks, mida rakendatakse üksteisele meelde tuletades.

Ma ei oska rääkida sõnavabadusest. Samas kui lihtsa inimesena vaatad riigi kontrolli all olevat Straits Timesi siis seal on vähem kollased, rohkem positiivsemas ja lahendusi otsivamas toonis uudiseid ja arvamusi kui Eesti vabas meedias ning lugemiseks leidub rohkem kasulikku infot.

Järgmisena räägitakse sellest, kuidas Singapuris pole heaolusüsteemi nagu Euroopas, kus riik kõige eest maksab. Samas on neil väga tugev traditsioon pere poolt aidata teisi pere liikmeid. Singapuri kriitikutelt võib kuulda lugusid sellest, kuidas sellise süsteemi puhul jääb inimesi hammasrataste vahele. Lugusid sellest, kuidas Singapuri inimesed ei saa arsti juurde minna, kuna see on tasuline. Tõenäoliselt neid näiteid leidub kuid mõningal hulgal leidub selliseid näiteid pea igas riigis.

Minu kogemus on, et väikse inimese elukeskkonnana on Singapur meeldiv. Samas on Singapur suurepärane sotsiaalne eksperiment, millest õppida. Mitte kopeerida aga vaadata, kuidas neil asju tehtud on ning mõelda, kas sellest on midagi õppida. Argumenteeritud arutelu algatamiseks on nende väga selgete väärtustega “Singapore Inc”-i analüüsimine väärt algatus. Seda tunnistades nii positiivseid kui negatiivseid pooli.

Vesteldes inimestega Singapuri teemadel, tundub mulle, et vahel arvatakse, et kuna riigijuhtimine pole seal demokraatlik, ei tasu neid ning nende tehtut üldse arutada. Seda on kurb vaadata, sest kuigi Singapuris on palju arenguruumi (nagu igal pool) ei tasu selle pärats jätta kõrvale neid asju, mida saab neilt õppida ilma argumenteerimata ja tutvumata.