Juba nädalaid ripub Delfi kommentaariumis üleval kommentaar, mis nimetab minister Urve Palot “litsikeseks”, kuid toimetajaile see muret ei tee. Olgugi, et tegemist on solvanguga, mis tavaelus tooks kaasa kohtuasja, klõbistab ennast “doktoriks” nimetav kommentaator ilmselt seniajani kommentaariumides, mida pähe tuleb ja meediakanalid võtavad vastu raha klikkide eest, mis on tehtud tänu temale.
Asi pole loomulikult konkreetses juhtumis, vaid veenvas näites, et veebiväljaanded ei suuda tagada Eesti Vabariigi seaduste kehtimist. Ei tööta ei paljuräägitud “notice and take down” poliitika, “hea tava lepped” ega ka toimetuse enda võime kommentaaridest roppe solvanguid maha kustutada. Kuna sedasorti kommentaarid on massilised, ei aita ilmselt ka üksikud politseisse kaebamised.
Muidugi on teema üles võtnud ainult paljudel põhjustel nagunii ebapopulaarne Vjatsheslav Leedo, kellel pole avaliku maine osas midagi eriti kaotada. Inimesed, kellel on parem maine, ei soovi pöörduda solvangute pärast politseisse, sest sellele järgneks parastav teemakajastus avalehel a la “litsikeseks nimetatud X pöördus kohtusse” ning sellega kaasneks kiire Streisandi efekt ning üleüldine mõnitamine.
Need, kes väidavad, et anonüümne solvamine kommentaariruumis on kellegi sõnavabadus ja õigus, peaksid järele mõtlema, kui paljud inimesed loobuvad “sõnavabaduse” tagajärjel üldse avalikus ruumis osalemast ja mida see tegelikult tähendab reaalse sõnavabaduse jaoks.
Ning loomulikult on kogu sõnavabaduse jutt sellises olukorras täiesti harimatu, sest moodne demokraatlik ühiskond ei põhine mitte absoluutselt vabadusel, vaid vabadusel, mis ei takista teiste vabadusi. Meediaväljaannete väide sõnavabadusest on umbes sama jabur, kui pargivahi väide, et retsidivistid peavad saama pargis oma vabadust rakendada inimestele anonüümselt peksa andes, sest me elame demokraatlikus ja vabas ühiskonnas. Tagajärjeks on muidugi see, et pargis käivad lõpuks ringi ainult pätid ning tavaline inimene jalutab sealt ringiga mööda.
Täna tundub küll, et ainus normaalne lahendus suurendada Eesti Vabariigis tegelikku sõnavabadust, on rakendada massiliselt kodanikujulgust ning kaevata anonüümikud politseisse ja meediaväljaanded kohtusse. Keegi teine, kui kodanikud ise, ei suuda siinkohal ilmselt seadusi kehtima panna. Meediakanalid muidugi võiksid kaaluda kommentaarivõimalust ainult registreeritud kasutajatele. Väide, et anonüümsed vihjed on vajalikud demokraatia toimimiseks ei kehti kommentaariumide kohta, sest toimetused võivad alati töös hoida anonüümsetele vihjetele avatud meiliaadresse.
Õnneks on probleem ka mõnevõrra ajutine, sest interneti arenedes, open-id ja muu personaalse jalajälje süvenedes on inimene ka virtuaalses ruumis üha paremini nähtav ning identifitseeritav. Kuid täna rikuvad meediaväljaanded Eesti Vabariigis nii sõnavabaduse kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse mõtet, pugegu nad siis mis iganes JOKK konstruktsioonide taha.
