Kaks vajalikku lugemist kõigile, kes meedia vastu huvi tunnevad. Reklaamiagentuur Tanki juhi Joel Volkovi avalik kiri Eesti juhtivate meediaväljaannete toimetustele ning Priit Hõbemägi naeruvääristav “ise oled ka” tüüpi pareering sellele. Viimane teeks au isegi Edgar Savisaarele.
Esiteks on muidugi üsna tüüpiline, et omavahel kirjutavad inimesed, kes ei ole sugugi ei meedia ega reklaamitööstuse kõige võikamate produktide mehaanikud. Need kõige hullemad vist ei hakkakski ülaltoodud teemadel sõna võtma. Hõbemägi juhib Eesti oludes kvaliteetset ajalehte ning Volkov, minu teada ühte kreatiivsemat agentuuri, mis on endale jõudumööda põhimõtteks võtnud, et igasuguseid madalate kirgedega kliente jutule ei võeta. Nii et ärgem sildistagem kõiki ajakirjanikke ja reklaamitegijaid ühe kleepsuga.
Ma saan aru, miks Joel Volkov sule haaras ja ma saan aru, mida Priit Hõbemägi öelda soovib, kuid minu meelest valib viimane demagoogiavõtte ja vaimukused kohas, kus probleemid on vastikult tõsised ja just Hõbemägi tüüpi arvamusliidrid saaks meediatööstuses seestpoolt üht-teist ära teha. Isegi kui Volkovi jutt ei pruugi tunduda meedia poolt vaadates väga asjakohane, on vale teha nägu, et debatikohta justkui polegi ja saab mõnusa naljatuju saatel nii edasi tegutseda nagu seni.
Mind ennast häirib, et mitmel meediajuhil on viimasel ajal neli-viis argumenti, mille taha saab alati põgeneda, kui jutuks tuleb väljaannete kvaliteet. Esimene neist on, et “aga lugejad tahavad seda”, teine on “reklaamiandjad tahavad seda, sest lugejad tahavad seda” ja kolmas ning üpris jabur on, et “meil on süsteem, mis tõstab automaatselt esile loetavamad lood, ma isegi ei tea, kuidas see toimib” või siis “Schibsted (või mõni muu investor) tahab nii, meie ei saa midagi teha”. Ahjaa, üks oli veel, “online väljaannetes ongi kergem sisu, lugege paberlehti”.
Nagu näete, ei vastuta neist seetõttu keegi isiklikult selle eest, kui ajalehes ilmuvad faktivead, solvavad ja ebaeetilised tekstid ning kogu seda asja ümbritseb irvitav kommentaatorite armee. Vastutab lugeja, vastutab klikkija, vastutab reklaamiandja, vastutab internet, vastutab anonüümne “süsteem”, mille programmeeris jumal teab milline IT firma… Mõnikord vastutab ka Schibstedt või mõni muu investor, kes nõudvatki just sellist sisu. Kindlasti mitte kohalik meediajuht või ajakirjanik.
Samal ajal võivad needsamad tegelased minna ja aru pärida ministrilt, ettevõtte juhilt või linnapealt, et kas viimane ei vastuta oma valitsemisalas toimuva eest või et kas ta ei peaks tagasi astuma. Jumal tänatud, et nad seda teevad muidugi, kuid nad unustavad, et ühiskondliku ja avalikku huvi puudutavates küsimustes on nad vahel sarnases rollis nagu kõik tippjuhid. Nad vastutavad keskkonna eest, mida nad loovad.
Võib olla see võib kõlada kuskil toimetuse suitsunurgas naljakalt, kuid ma usun siiani, et on võimalik toota kvaliteetsemat sisu kui täna toodetakse, tõsisematel teemadel kui täna nähakse ning selle eest ka täiesti hästi raha saada. “Seda nagunii ei saa teha õigustusel x” on mõeldud peitma professionaalset laiskust ning see toodab pigem mugandumist ja pikema aja jooksul vist isegi permanentset loomingulist abitust.