Maailm vajab Eestit

Riigid on kujuteldavad, neid ei eksisteeri objektiivses maailmas. Objektiivses maailmas eksisteerib ainult maakera, kiht mulda, vett, taimi. Seal peal liiguvad küll loomad ja inimesed, kuid kui te lähete kohale ja vaatate, siis riigipiirid on tänapäeval vaid kujuteldavad jooned kahe piiriposti vahel. Kui neid jooni ei kaitseks inimene, kelle peas on idee, siis võiks rahulikult vöödiliste postikeste vahelt läbi jalutada. Niisiis, riigid elavad, sünnivad ja surevad inimeste peades.

Kuidas siis on juhtunud, et inimesed kujutavad ette just sellist riiki nagu Eesti Vabariik? Kui lubate, siis ma proovin teha oletusi selle olukorra kohta vaadeldes põhjusi, mis asuvad väljaspool Eestit. 1995 – 2003 töötasin ma pikalt erinevates Eesti riigiametites ja väga palju tuli tegeleda meediasuhetega. Sel ajal saadud kogemuste põhjal tekkis mul oma arusaam sellest, kuidas sündisid uudised Eesti kohta rahvusvahelises meedias.

Meie paljuräägitud väiksus oli ilmselt ka meie õnn. Kui väliskorrespondendiks Moskvasse satuti sellepärast, et see on tähtis koht, seal sünnib maailma ajalugu mõjutavaid uudiseid, hiljem sai sellest kõigest raamatu kirjutada, siis vähemalt 90ndatel aastatel tuldi väliskorrespondendiks Eestisse põhiliselt seetõttu, et Eesti meeldis mingi veidra juhuse läbi või oli olemas kauge sugulusside eestlastega.

Seetõttu tekkis reporterite kogukond, kes tegi Eesti maine loomiseks ära hindamatu töö. Ma ei taha otse öelda, et need inimesed olid kallutatud, vähemalt nad ise ei oleks selle määratlusega nõus. Kuid kõigest hoolimata paistis nende suhtumine ja Eesti-armastus välja sellest, millise pühendumusega nad olid valmis ümber lükkama valeinformatsiooni Eesti kohta ja raporteerima häid uudiseid. Nad tegid oma tööd põhjalikult ja enamasti oli nende haridus ja ettevalmistus parem kui mitmete Eesti endi ajakirjanike oma. See tähendas muuhulgas, et nad nägid uurimistööga rohkem vaeva ning tihtipeale tuli nendega terveid tunde koos veeta, seletades lahti erinevaid riigi poliitilisi taustu.

Lisaks neile inimestele, kes olid Eestiga seotud, on Eesti suhtes tähelepanu osutanud need inimesed, kes on leidnud Eestis sobiva koha oma ideede tõestamiseks. Enamasti on tegu ideedega, mis räägivad vabadusest, avatusest ja moderniseerumisest. Need on just need inimesed, kes Eestit vaadates väljendavad alati rõõmsat imestust, kuidas saab üks nii väike riik üldse olemas olla, hoida kinni avatud väärtustest ning olla nii moodne. Need on nemad, kellel on alati hea meel, kui meil hästi läheb. Nemad on pühendunud Eesti kaitsjad.

Nende inimeste hulka kuulub näiteks Edward Lucas, kelle artiklid ning blogikajastused nii Eesti kui paljude teiste läänelike väärtuste poole püüdlevate Venemaa-äärsete riikide kohta on toonud Eestile rohkem kasu kui ükskõik millised makstud kampaaniad kunagi võinuks. Küsimus, mis minu peas tihtipeale tekib, on aga see, et kas me ise siin Eestis elades suudame üldse näha ennast sellisel kujul nagu need sõbrad, kes tahaksid näha Eestit õnnestumas, meie ideed elamas ja tõestamas, et jah, on võimalik olla väike, vapper ja tark. Elades Eesti reaalsuses mõtlen ma vahel, et kas nad mitte ei kanna oma peas utoopiat?

90ndatel riigiametis ringi liikudes torkas silma ka teine seltskond, kes tegi märkimisväärset tööd selleks, et Eestit maailmas populariseerida, selleks olid nii IMF kui Maailmapank. Idee Eestist kui väikesest ja edukast reformiriigist näis neile hästi sobivat, sest hoolimata poliitilisest retseptist, olid kõik Eesti valitsused alati valmis koostööks nende kahe institutsiooniga. See andis võimaluse esitleda Eestit paljudele teistele riikidele kui “töötavat näidet” reformidest, mida IMF soovitas. See diil tõi omakorda kaasa positiivse tagasiside paremate krediidireitingute ning suuremate välisinvesteeringute näol. Ma ei tea, oli see hea või halb, see lihtsalt oli nii. Pigem oli see siiski hea.

Kellegi andekas idee osta valitsuse majja eriti õhukesed LCD monitorid tõi Eestile samuti palju kasu, need riistapuud võlusid paljusid ajakirjanikke Newsweekist Financial Timesini, hoolimata sellest, et need ei olnud Eestis valmistatud. Kuid tõsiselt rääkides on loomulikult tähtis meie riigi kiire internetiseerumine, mis on vaieldamatult muljet avaldanud suurele hulgale Eestit külastanud inimestele.

Ning viimaks ja mitte sugugi kõige väiksema tähtsusega, oli Eesti enda niinimetatud “salongikõlbulikkus”, see oli termin, mida kasutati 90ndatel aastatel sageli rääkides sellest, et millistel “ekskommunistlikel” riikidel on kaalu rahvusvahelise diplomaatia kuluaarides. Niipalju kui mina sellel ajal aru sain, olid Eesti diplomaadid kõrgelt hinnatud ja teretulnud rohkemates kohtades kui võiks arvata.

Praegu on aasta 2009. ja paljud asjad on muutunud. Väliskorrespondendid teevad küll jätkuvalt edasi oma tööd, kuid muutunud on infotehnoloogiline keskkond ning nende kui üksikisikute osakaal Eestist väljaliikuva informatsiooni mõjutamises on vähenenud.

Ajakirjanikud on tihti noor rahvas ja tulemas on uus põlvkond, kellele mälestused 90ndate aastate säravast Eestist ei tähenda enam suurt midagi ning kes vajavad uut informatsiooni, uut kogemust ja omi mälestusi. Paljud neist alustavad ühel hetkel valgelt lehelt, teades vaid seda, et Eesti on üks “endisi Nõukogude liiduvabariike”, kelle infosüsteemid jäid Venemaa küberrünnaku alla ning kus toimusid 2007. aastal rahutused pronksist monumendi teisaldamise pärast. Nii võime end kergesti leida olukorras, kus polegi enam sõbralikult silma kinni pigistavat väravahti.

IMF-i roll tänapäeva maailmas on muutunud ja nagu alati kriiside ajal, on see ka senisest enam vastuoluline. Ka Eesti majandusedu teema on hetkel löögi all ning raske on leida väga selget ja kiiret võimalust sellel teemal midagi väga lootustandvat leida. Infotehnoloogilise arengu eelis on tõenäoliselt samuti mööduv nähtus sedamööda, kuidas infotehnoloogia “infrastruktuuristub” ehk muutub tavaliseks ka kõikjal mujal. Moodsust hakkavad defineerima juba järgmised uuendused, olgu nendeks siis nano-, geeni- või hoopis mingid muud tehnoloogiad. Õnneks ei ole ka need meile päriselt võõrad.

Tänastest Eesti välispoliitilistest saavutustest tean ma kõige vähem, sest ma ei liigu enam nii tihti vastavates ringkondades, kuid ma usun, et maailma tähelepanu on nihkunud ära Eestit puudutavatelt küsimustelt ning välisteenistuste töö on rutiinsem, kuivem ja ametlikum. Loodan, et tehakse head tööd, kui ma ei usu, et meie mõju rahvusvahelisele mõttele oleks ilmtingimata suurem kui meie tegelik suurus riigina seda eeldada lubaks.

Kui mul on õigus, siis on tänaseks vähenenud paljud meie 90ndate aastate eelised, kuid ma ei arva, et me peaksime paaniliselt otsima Eesti tutvustamiseks mingisuguseid uusi teemasid. Ma arvan, et me peaksime vaatama lähiminevikku ja mõtlema, mis on see hea asi, mida maailm meis on seni näinud. Miks usutakse, et me oleme riik ja veel selline, mida on tarvis võtta tõsiselt. Miks säravad Edward Lucase silmad, kui ta räägib Eestist. Ma usun, et me õpiksime sellest teadmisest midagi väga olulist.

On tõsi, et meie senine maine on sündinud tänu toele anglo-ameerika kultuuriruumist ning Skandinaaviast sõpradele. Sellest ei piisa ja see pole igavene. Seega on meil isegi kolm olulist väljakutset. Kuidas mõista, millised väärtused on meile tähtsad, kuidas tõlkida tähtsaid väärtusi 21. sajandile mõistetavasse keelde ning kolmandaks, kuidas tõlkida neid ka uutesse kultuuriruumidesse. Ma ei räägi siin ainult Indiast ja Hiinast, ma räägin ka näiteks Prantsusmaast ja Itaaliast, mis siiamaani on olnud meie partnerid vähemal moel.

Lõpetuseks tahan ma öelda, et ma ise näen ja usun Eesti ideed. Minu jaoks on see väikese riigi vaprus, avatus ja leidlikkus. Ja ma suudan vabalt ette kujutada miljoneid inimesi kogu maailmas, kes vajavad täpselt sellist ideed, tahavad seda ette kujutada ja toetada. Ma usun, et sellise idee järgi on isegi karjuv nõudlus ning olgugi, et kõik ei pruugi minuga nõustuda, usun ma, et selles idees on Eesti puhul tugev annus tõtt. Seetõttu olen ma ka kindel, et maailm vajab Eestit.

Ettekanne peetud ajakirjanikele mõeldud UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni ja Eesti Ajakirjanike Liidu seminaril – “Eesti maine rahvusvahelises meedias”. 18. veebruaril, 2009

Written by Daniel Vaarik