Ka mina arvan, et kommunismi kuritegusid tuleb uurida ning olgugi nende väljakaevamine alati vaevaline ja valus, on see lõppkokkuvõttes vajalik ja tervendav. Ajaloolised tondid tuleb keldrist ja pööningult valguse kätte kiskuda, neid põhjalikult uurida, kohut mõista ning teha kõik, et nad tulevikus meie üle enam võimust ei võtaks.
Seda viletsam tunne on lugedes pressiteateid, kus sõna “uurija” ja “rusikas” on pandud ühte lausesse, sest selline lause pole moodsas teaduslikus keeles mõeldav ning naeruvääristab uurimist kui tegevust.
Miks? Sellepärast, et teaduslik uurimine eeldab soovi teada saada, mis tegelikult juhtus. Ilma selleta pole uurija veenev. Ka peale uurimistöö lõppu peab ta olema valmis oma mõtteid ratsionaalselt ja faktide abil seletama, mitte kahe jalaga oponentidele selga sõitma. Rusikaga vehkides muutub ta uurijast propagandistiks ja võib olla ka fanaatikuks. Tegelikult teevad sellised figuurid kogu kommunismi uurimisele karuteene, naeruvääristades seda. Lõpuks on see just kindlaim tee selleni, et kommunism pääseb hukkamõistust.
Rusikakujundi valimine IRL pressiteatesse ei saa olla juhuslik, see teeots on jalge alla võetud erakonna enda kontoris ja ei jää muud üle kui oletada, et IRL-i tegelased suhtuvadki just nii ajaloo uurimisse. Uurimine on malakas, millega saab materjali lömmi taguda, et see sobituks oma eesmärkide täitmiseks. Eriti enne valimisi. Nii just sünnivadki uued tondid ja vanad jäävad ka alles.
Huvitav, kui rusikajutt ära tüütab või liiga nõrgaks osutub, siis mis järgmiseks? Kommunismiuurijatest kick-poksijad?
Pildi: Olin Levi Warner, uurimus hoidmas teadmiste tõrvikut, 1896. .