Rist ja põgenemine

Ma usun, et mingitel tingimustel võib Vabadussõja mälestussambast kunagi saada Tallinna linnaruumi loomulik osa. Võib olla isegi ilus osa. Rõhutan: mingitel asjaoludel. Ma olen ka veendunud, et ajalugu peab mäletama ning seda hindama. Ja ma tahan ka, et vabadusvõitlejaid tunnustataks. Kuid suurim respekt võitlejate suhtes oleks see, kui nende teenete hindamise eest pandaks vastutama inimesed, kes seda oskavad ja tahavad teha.

Vaadates seda, mis on algusest peale toimunud Vabaduse platsile kerkiva samba ümber, on mul järjest süvenev tunne, et kõigi asja eest vastutavate inimeste peas vasardab ainult üks sõna: “JOOOKSE!!!!”
Vastasel juhul ei oleks ju võimalik, et selle projektiga lihtsalt nii palju käpardusi juhtub. Ma olen veendunud, et minema sprintimise mõte pole uus Tšehhi klaasifirmale, kunstnikele, ministeeriumi ametnikele ja ka head nägu tegevatele poliitikutele. Teisalt – filmi Apocalypse Now võtted olid veelgi keerulisemad aga sündis hea film ja Eiffeli torn ei meeldinud alguses kellelegi… noh jah…
Muidugi, hirm ei ole ainult vastutajatel. Kõigil on natuke, tunnistagem! Vabaduse platsi risti ümber toimuv meenutab natuke hiljuti Šveitsis valminud Large Hadron Collideri nimelise seadme rajamist. Määramatust on kohutavalt palju. Kas käivitamise järel tabab meid must auk? Kas elu jätkub? Kas NATO kaitseb?

Lisatud video on pühendatud kõigile maailma ametnikele, kes peavad ellu viima poliitikute poolt totakalt ja lohakalt seatud ülesandeid, mille lahendamisest sõltub tervele põlvkonnale osutatav austus ning isegi riigi maine.