Maalehe hõbekuul

Daniel Vaarik

Miks püsib Maalehe tiraaž endiselt kõrge, samal ajal kui teised lehed kaotavad tellijaid? Miks kiidavad Maalehe lugejad oma lehte, samal ajal kui teiste lehtede lugejad räägivad Eesti ajakirjanduse allakäigust? Kuidas saab olla, et see nurkliku kujundusega ajaleht võidab konkurentsis pidevalt disaini uuendavate Postimehe või Eesti Päevalehega?

Picture 169

Ma ei tea täit vastust, kuid olen Maalehe edu saladuse üle pisut aru pidanud. Allpool mõned mõtted.

1. Kujundus ja antikujundus

Eestis peetakse disaini äriliselt oluliseks. Vaadake kasvõi pealinna restorane, mis lasid headel aegadel sisekujundajatel kalli raha eest mürada, ostsid lakke peenest loorist lambikuplid ning toppisid Villeroy & Bochi tassikõrva vahele peene lusika. Sellele suundumusele ei olegi võib olla midagi ette heita peale selle, et vahel jääb  atmosfäärist puudu mingisugune seletamatu miski. “Miski”, mida ootamatult omab ilma sisekujundajata Valli baar või pappkastidest ja vanast suusast ehitatud letiga noorteklubi Tartus.

Ma ei taha öelda, et Maaleht ongi Eesti ajakirjanduse Valli baar, kuid ma tahan sellega väita, et tugev rõhumine disainilisele küljele võib tarbijas kaasa tuua vastureaktsiooni, kus silm tahaks programmeeritud joontest puhata ning tahaks kohtuda sooja kaasinimesega. Tahaks näha värvilise meigikihi taha, tahaks naturaalsust ja kodusust, isegi kui see pole moodne. Ja just seda tunnet pakub Maaleht täna võrreldes teiste üleriigiliste ajalehtedega.

Sellega pole disainiteema veel läbi, sest disain seondub formaadiküsimusega. Meediaformaat on kogum reegleid, mille järgi leht või saade kokku pannakse. Enamasti korrastab ja suunab formaat sisu. See tähendab näiteks, et kui ajalehe esiküljele on ette nähtud koht suure pildi jaoks, tuleb kuskilt see pilt leida, sellele tuleb leida pildiallkiri ja sellele tuleb viidata ka loo sees. See kõlab üsna süütult, kuid tegelikult on just formaat vahel selle taga, et ajalehes ilmuvad täiesti mõttetud pildid, mis kannavad pahatihti ka vale informatsiooni, kuna paremat polnud kuskilt võtta.

Formaat on süüdi ka selles, et televisioonis ilmuvad Tiibeti uudiste juurde kaadrid Jaapani külaelust. Formaadi tõttu satuvad lehte totakad fotolavastused. Formaadi tõttu võib väheneda artiklis sõna võtva eksperdi usaldusväärsus, sest pilt temast on 20 aastat vana, kuid ilma pildita ka ei saanud, sest formaat nõudis pildi olemasolu. Ning formaadi üks probleeme on see, et mida rohkem toimetuse töö on “kaasajastatud” ja paika pandud, seda jäigemalt peavad lehe kokkupanijad sellega iga päev arvestama. Tegelikult tehnilise, turundusliku ja disainilise kategooriana mõeldud formaat sekkub julmalt meie igapäevasesse infovoolu.

Formaadi laiemast rollist rääkis hiljuti Eesti Päevalehes ka teatrijuht Tiit Ojasoo. Kui aga tulla Maalehe juurde, siis loodan, et ma ei eksi, kui ütlen, et Maalehel on teatud jäik formaat küll olemas, kuid see ei domineeri nii palju sisu üle kui teistes lehtedes. Ning ma usun, et siit tuleb otsida ka veel ühte põhjust, miks Maaleht võib tunduda mõnedele inimestele usaldusväärne.

Arhitekt Josef Hoffman ütles kunagi Art Nouveau sisekujunduse ideaali kohta, milleks oli täiuslik individuaalsus läbi peensusteni elluviidud disaini, et “see tähendab läbi elu liikumist, tassides kaasas iseenda laipa”. Seda tsitaati võib tõlgendada mitut moodi, kuid üks tähendusi on see, et ükskord ja korraga ülepingutatult disaini valatud hetk on surnud. Nii võib disain osutuda koormaks. Mulle tundub, et Eesti trükimeedia ülemäärane disain peegeldab ühte eelmist ajahetke, mis on täna surnud ja jäänud viimasel ajal kiirenenud ootuste muutusele jalgu lohisema. Maaleht pakub oma vähem domineeriva kujundusega siin taas ootamatult leevendust.

On muidugi ka võimalus, et Maaleht on väga teadlikult disainitud just selliseks nagu ta täna on ja formaaditud ja puha. Sellisel juhul tuleb muidugi öelda, et see formaat sobib tänaste oludega lihtsalt paremini kui konkurentide oma.

2. VIP sektor vs naine kilekotiga

Lugesin eelmisel nädalal Maalehest reportaaži Madonna kontserdist ja samal ajal jälgisin mõningaid uudiseid mujalt, mis kajastasid, kuidas “Madonna lava taga “wow” ütles”. Maalehe oma oli tehtud rahva keskelt, samal ajal kui teiste lehtede omad kippusid olema kuskilt VIP- või fännisektorist.

Meelelahutusäri ja igamehemeedia on igal pool maailmas üsna tugevalt läbi põimunud. Meelelahutuse kajastamine toob lugejaid ja seetõttu omavad kontserdikorraldajad meedia üle võimu lavataguste pääsmete ning eksklusiivintervjuu lubadustega. Ma ei tea, kuidas  see täpselt Eestis on, kuid ma kahtlustan, et tavaline ajakirjanik satub siiski pigem lavale lähedale ning näeb kontserti väheste valitute silmadega. Seejuures jääb talle väike lootus, et ehk ühel päeval saab ta lähedalt näha midagi eriti eksklusiivset.

Loomulikult on ka lava taga toimuv huvitav, kuid mulle tundub, et paljud ajakirjanikud on unustanud üldse, mis toimub kaugemal asuvates massides ja kahjuks ei suuda nad ka VIP sektoris kuidagi veenvalt läbi lüüa. Tagajärjeks on tilbendamine eikuskil.  Nii palju kui ma Eesti ajakirjanikke tean, siis tõesti väga paljud neist armastavad mugavust ja armastavad oma olemasolevaid allikaid. Vähem on neid, kes viitsiksid käia kontorist väljas, otsimas uusi ja huvitavaid inimesi. Ning ehk on siin taas selliste kanalite nagu Maaleht ja Reporter populaarsuse valem?

Vähemalt Madonna juhtumil viibis Maaleht pigem väljaku värava juures ja andis meile teada, mis seal toimus, kui lava lähedal, andes väga selgelt mõista kellest ja kellele ta kirjutab.

Sellele lisaks istusin ma eile ühes seminaris, kus muu hulgas puudutas Maalehe teemat Agu Uudelepp, kes joonistas tahvlile alloleva skeemi. Joonisest nähtub, et ka tema arvab, et Maaleht ei positsioneeri ennast raporteeritavast kõrgemale positsioonile, vaid tegutseb otse kõige selle keskel, millest ta kirjutab, samal ajal kui teised päevalehed, deklareerides küll seda, et nad esinevad lugejate huvides, üritavad ise liikuda pigem hämarates, kuid tähtsates koridorides.

IMG_4763

Agu poolt vaba käega kiiresti visandatud skeem. Muide, formaat ei lubaks seda meediaväljaannetes sama vahetul kujul avaldada.

3. Klikipüünis vs reportaaž

Mõnedki Maalehe artiklid üllatavad klassikalise ajakirjandusega, ehk mitme allika kasutamise ning infotihedusega. Näiteks artikkel Mine mustikale, töötu! sisaldab olulist infot algusest lõpuni ühe konkreetse probleemi kohta ja annab pildi mustikatööstuse olukorrast kõigest 5000 tähemärgiga. See on ajakirjandus nagu koolis õpetati. Samal ajal jääb ülejäänud meediast pahatihti mulje, et lugu tehakse vaid selleks, et saaks panna imeliku pealkirja, mis paneks inimesed vähemalt korra loo peal klikkima.

4. Lai publik vs nišš

Raul Rebane armastab aeg ajalt küsida “milline on Eesti suurim majaomanike ajaleht?”. Vastus on – “Maaleht”. Nagu nimigi ütleb, ei peaks Maaleht olema ilmtingimata kõigile, vaid inimestele, keda huvitab maaeluga seonduv. See ühendab lehe lugejaskonda teatud teemade ümber, millest üheks on näiteks ka just maja korrashoid. See tähendab, et leht saab kirjutada mingitest teemadest rohkem süvitsi, pikemalt ja lugejatele huvitavalt.

Ülejäänud suured lehed tegelevad kõige pakkumisega võimalikult suurele auditooriumile, mis tähendab, et nende sisu väärtus väheneb, kuna ei ole võimalik kirjutada kõigile lugejatele pikemalt nii, et see neile huvi pakuks. Selle vastu on nii Postimees kui EPL aastate jooksul üritanud luua igasuguseid värvilisi lisasid, mis lisaks reklaamitulule pidanuks justkui meelitama ka erialasemaid nišilugejaid. Kahjuks aga on vist nii, et erialahuviga inimene pöördub siiski väljaande poole, mis suudab rohkem usaldusväärsust äratada kui mingi värviline lisaräbal kuskil 6-7 lehekülje vahel.

5. Müüt lühikestest lugudest.

Eile rääkisin ma 7-8 inimesega täiesti vabalt Jason Calacanise 11 tuhande tähemärgi pikkusest artiklist The Case Against Apple in Five Parts ning selle 6 tuhande tähemärgi pikkusest järjest. Pooled inimesed olid artikli läbi lugenud täiesti iseseisvalt. Kuigi müüt väidab, et inimesed loevad justkui üha lühemaid tekste, siis tegelik elu näitab, et on tekkinud uued tekstid, mis on pikad ja mida loetakse väga suure huviga.

Jah, Calacanise tekst oli küll inglise keeles, kuid seda loevad ka paljud inimesed Eestis. Lisaks võin ma kasvõi iseenda blogikogemuse põhjal öelda, et teksti pikkus ei ole lugejate arvu seisukohalt kuigi tähtis. Oluline on hoopis teksti õnnestumine. Kas see on inimestele huvitavalt kirjutatud, kas see annab lisainfot, kas see õpetab midagi uut. Paljud üldmeedia väljaanded avaldavad pikki tekste ning kui neid ei loeta, teevad nad sellest järelduse, et pikad teksti ei huvita lugejat. Huvitav, miks nad ei tee järeldust, et need tekstid on lihtsalt halvad?

Tulles siit Maalehe juurde, peab ütlema, et Olari Taali 12 tuhande tähemärgi pikkune intervjuu oli kindlasti päris suur hitt lugejate seas ja oli palju mõjukam hitt, kui oleks olnud 3 tuhande tähemärgi pikkune intervjuu Olari Taaliga.

Kokkuvõtteks

Ma ei ütle, et Maaleht on ideaalne leht. Kaugel sellest. Maaleht tundub olevat lihtsalt üks tavaline ajaleht, mis on truu traditsioonilisele ajakirjandusele. Lisaks on paljud Maalehe eelised pigem olemas tänu teiste väljaannete puudustele, mitte Maalehe tugevusele ning mõned eelistest võivad olla ajutised. Kas näiteks uus peatoimetaja plaanib juba kujundusreformi ja formaadi karmistamist? Kas hakatakse pealkirju kollasemaks tegema? Mida arvab turundusosakond?

Lõpetuseks tahan aga siiski küsida – äkki mingit Maalehe hõbekuuli polegi? Äkki hoopis teised trükiväljaanded on läinud hõbekuuli valama, kuid pole seda senini leidnud või on sellega endale jalga tulistanud ja samal ajal on Maaleht teinud lihtsalt seda, mida üks ajaleht alati teinud on ja tegema on pidanud?

  • drbarman

    Formaadist niipalju, et mulle isiklikult ei meeldi pidev tõmblemine ja kujunduse muutmise tuhin, mis suuremaid lehti ikka vähemalt korra aastas või üle aasta tabab.
    Kui ma olen harjunud leidma juhtkirja teiselt, krimiuudised viiendalt ja koomuski eelviimaselt lehelt, siis lähen ma iga kord jube tigedaks, kui leian eelpoolnimetatute asemelt näiteks spordiuudised, mida ma niikuinii kunagi ei loe.
    Foto ja graafikud on minu arust kah lehtedes üle ekspluateeritud – sama pilti nägin ma ju eile õhtul telekast niikuinii, mingit lisainfot ta lehes mulle enam ei anna.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Viskaksin siia veel sellise mõtte juurde, et Maalehe lugejaskond võib minu olla ka piisavalt arvutikauge, et kokkuhoiurežiim lugejat internetis lugema ei pane. Teiste lehtede lugejaskonna iseloom jälle tingib, et võrguversiooni lugemine on niigi kombeks ja mittetellimine seega arvestatav alternatiiv.

    Samas — mulle meeldiks väga, kui see ei oleks peamine põhjus.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Irvele – ma olen ka veendunud, et teatud rolli Maalehe kasuks mängib tõesti selle lugejate vähesem IT kesksus, kuid samas on kaheldav, kui vähene see siiski on. Ma olen üsna kindel, et paljud lugejad, kes Maalehte trükituna tellivad, loevad teisi lehti netist.

    Teiseks, kui asi oleks ainult digitaalses lõhes, siis peaks Maalehe tiraaž langema vähemalt mõnesaja kuni tuhande tellimuse võrra aastas, sest ma ei usu, et maarahvas jäi 2009. aastal olulisemalt netikaugemaks (see oleks mõeldav, kui loobutaks ühendustest, kuid kui netiühendusest loobumine asendada Maalehe tellimusega, mis on aasta peale 732 krooni).

    Veel enam, tellijate arv ju hoopis suurenes 100 võrra (noh, hea küll, see on mingi väike kõikumine, mis võib olla tehniline, kuid kindlasti võib öelda, et vähenemist pole toimunud).

    Samas, paberlehe tulevik on nagunii eraldi teema, mille ümber on siin ka kõvasti diskuteeritud. Ilmselt need paberlehed ikka ära kaovad ja raha tuleb ikka kuidagi teisiti küsida. Ja sellisel juhul tekib küsimus, kas lugeja on valmis maksma Maalehe eest netis ja mina arvan, et on. Samas pole ma kindel, kas ta on valmis maksma mõnegi teise lehe eest netis.

  • andris9

    Maalehe näol on lisaks tegu nädalalehega, mitte päevalehega – see aga tähendab automaatselt odavamat tellimishinda, kui näiteks Postimehel/Päevalehel. Otsekorraldusega pole vahe küll suur – EPL'i minimaalne kuu hind on 150, Maalehel aga 54 krooni. See täiendav 100 krooni, mis kahe lehe hinna vahel on, võib olla piisav argument just Maalehe tellimiseks.

    Eesti Ekspressi kukkumise põhjuseid tasub otsida selle ajakirjanduslikust tasemest – siin on üks hea näide: http://www.ekspress.ee/2009/08/09/varia/44366-soomlasi-hullutab-kodusiil

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Hea point nädalalehe/hinna osas. Tegelikult on ilmumissagedus ka omaette formaat ja selle õige valik tähtis.

  • http://twitter.com/tarmojuristo Tarmo Jüristo

    Ei ole sa jee meediakriitik. Täiega oled.

  • priithobemagi

    Lühidalt, sest ei raatsi puhkuse aega palju kulutada :)
    1. Maalehe kujundus on Eestis kõige uuem ja ilmselt ka kõige moodsam lehekujundus. Tehtud Eestis ja eestlastele, teadlikult just nimelt selliseks nagu ta on, juhuseid ei ole. Ühest küljest väga puhas, teisest küljest jõuline,. Kasutab uusi fonte. Mõjub usaldusväärselt.
    2. Madonna. Mõtlen, et miks pole ilmunud ühtegi sisulist kontserti arvustavat kirjutist, vaid jutukesed teemnal, kes kus istus, mida sõi ja miks see kõik kuhugi ei kõlvanud :) Hea kübaratrikk – 70 000 inimest maksavad igaüks 1000 krooni ja siis virisevad, et oli jama kontsert :)

    3. Uudelepa skeem on vist tõele lähedal. Mulle see idee meeldib.
    4. Maalehe tiraazh on tubli. silmas pidada tuleb järgmist – Maalehele polnud sisuliselt kunagi varem tehtud turundust ja see mõjub; ühel hetkel tuleb seisak. Tuleks vaadata ka pikas perspektiivis võürreldasvad andmeid – viimase viie aasta tiraazhe, lugejate arvu ja NB! kindlasti reklaamimüügi tulemusi.
    5. Tavaliselt on ikka mõni leht, mis on teistest popim või coolim. Praegu on see Maaleht.
    6. Suur intervjuu on Maalehe kõige tugevam külg ML-i “mitte lugejale”. Taali intervjuu oli huvitav tänu Taalile endale, kes polnud pikka aega rääkinud.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Priit: 1) Miks siis teised lehed mingi ebaeestlasliku kujundusega üldse vaeva näevad? 2) Maalehe turundust ma pole kuskil märganud, ja kujundus mõjub olematult, võimalik, et see ongi uus trend, miks ka mitte, veebis on ammu suund, et suurimad saidid praktiseerivad minimalismi. 3) Juhin siiski uuesti tähelepanu, et tegelikult on oluline siiski sisu ja reporting, mis siis kas vastavad uuele formaadile piisavalt hästi või on huvitavad VAATAMATA formaadile.

    Tarmo: keegi peab ju…:)

  • barbipilvre

    Tellisin mõni aeg tagasi Maalehte, kui olin hankinud maamaja. See tundus trendikas ühelt poolt, aga seal oli palju asjalikku infot majavammi, taimekahjurite, aianduse, metsanduse, jahi ja muu tegelikus maaelus toimuva ja mulle uue kohta jne Ja pikad head intekad inimestega lugemiseks. Tõsised, erinevad kolumnistid, enamasti vana kooli mehed, mujal lehtedes moest läinud.
    Empaatia ka tavalise inimese suhtes on täiesti usutav. Ökovärk täiesti olemas, tänu Peeter Ernitsale vist.
    Kiirete muutuste kõrval, mida teised lehed pidevalt püüavad läbi viia, teeb ML vana koolis õpetatavat ajakirjandust, valgustuslikku ja ebaseksi.
    Minu arust elavad inimesed maal hoopis moodsamat elu vrdl Maalehe antud pildiga maaelust tegelikult, ei künna ega muretse saagi pärast. Aga need moodsad inimesed pole ehk ML lugejad enam, see on vanemate inimeste leht ja neid on palju. Teised lehed jahivad noori, kes paberlehte enam ei loe nagunii ja kaotavad vanad lugejad.
    Maal peab paberleht kauem vastu, sest auditoorium ei istu twitterris ja facebookis. Maal ei kliki eriti võrgus lehti, selleks pole kiiret netti või aega, ehk vaid tööl istuvad vallaametnikud tegelevad sellega, pikalt ja põhjalikult võetakse pärast rasket tööd ette just paberleht, sest tempo on teine. Ja lehti on vaja tulehakatuseks ka maal.

    Kujundus on ML puhul täiesti ükskõik, vabandust, tean hästi kelle tehtud see on ja millal. Ei sega ega pole kunagi seganud. Loetav, ja see on põhiline.
    Kuid! Kommertstendentsid on juba ära söömas siirast ja vanaaegset ML Targu talitat, mis oli mõni aeg tagasi lausa camp oma heegeldatud toppides tavalistest inimestest modellidega.
    Arvan, et Viidik oskab hinnata head vanaaegset aeglast ja vähepandavat ajakirjandust ega hakka uuendama raginal. Sel juhul kaalun uuesti tellimist, maakodu aadressil.

  • vasja

    ML on hetkel lihtsalt trendikas. aga eestlased on juba kord paadunud snoobid. 90ndate trend oli EE, seejärel pealtnägija, nüüd peetakse eelmisi arrogantseteks ja leitakse, et just “rahvalikkus” ja “maalähedus” on need kõikse õigemad väärtused. ka maaelu ise on muutunud trendikaks ja igaüks, kes tahab vähegi olla “keegi”, muust ei vahuta, kui oma maakodust. näe, maalehte tellida jõutakse, aga uut tabalukku mitte. ja kui siis vargad muruniiduki minema tassivad, on süüdi politsei, valitsus ja vip-ajakirjandus, kes õigel ajal ei hoiatanud…

    Vaariku aplaus reportaazile madonna kontserdist n.ö. tavarahva seast oleks veel aasta-paar tagasi välja naerdud kui sotsiaalporno, sest miks see peaks kedagi huvitama. miks peaks keegi kirjutama/lugema pikki reportaaže sellest, kuidas kasvab, lõhnab ja näeb välja ristikhein? aga vaat seepärast, et miski autoriteet arvas, et see on ikka jube vinge viis teha “ajakirjandust, nagu koolis õpetati”. naerukoht.

    analüüsi, palun, järgmisena kanal2 Reporteri edu läbi Maalehe edu prisma. mäletan, Reporter tegi samamoodi “väga vingeid” reportaaže otse rahva seast.

  • punanehanrahan

    Natuke noriks ühe mõiste kallal: “Art Nouveau” eestikeelseks vasteks on üldtunnustatult “juugendstiil” või lihtsalt “juugend”

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Vasja: ma oleksin tõesti pidanud veel ühe punktina siin postituses sedasama üle rõhutama, et Maaleht on muutunud justkui moeasjaks ning minu postituse põhjus on püüd aru saada, miks ta trend siis tõuseb, mitte propageerida Sulle, Vasja, selle lehe lugemist.

    See öeldud, tahaksin öelda, et iga asi, mis on trend, ei ole ilmtingimata halb sellepärast, et ta trend on. Ja trendid on lihtsalt inimeste eelistuste suundumused, nendega tuleb arvestada ning lõppkokkuvõttes viivad need siiski elu edasi.

    Vihje Maakodule ja mingisugustele “põhiväärtustele” on mingis osas vist isegi tabav, kuid minul isiklikult ei ole maakodu ja ma ei armasta ka eriliselt kuskil maal ristikut katsumas käia, mind huvitab see, et Maaleht näib tegevat oma reportaažiga põhjalikku tööd, see on asi mida teised teevad vähem, ilmselt saab ka lihtsalt lehed läbi lugedes sellele väitele tänagi tuge.

    Põhjused on veel sügavamad – ajalehed investeerivad suuri summasid meedia vormi, mitte sisusse. Kui õigustatud see on ja kas Maaleht annab mingi pretsedendi siinkohal, mille põhjal võiks järeldusi teha ka teised lehed? (Jah, ja isegi kui see on ainult “trend”, kas siis tasuks see ka teiste poolt järgimist?)

    Samuti mainisin ma postituses, et Maaleht pole mitte ideaalne leht, vaid ta pakub võimalust protestida teiste vastu, ta näib hea lihtsalt tänu kontekstile.

    Nüüd Reporteri küsimuse juurde. Kahjuks pean ma ütlema, et Reporter teebki järjest paremat tööd ning kui hakata otsima häid reportaaže, siis just sealt neid telemaastikul leiabki. Üks mu tuttav kommunikatsiooniga tegelev inimene kirjeldas hiljuti intervjuukogemust Reporteriga, mis oli tema hinnangul oluliselt professionaalsem ja põhjalikum kui Aktuaalse Kaameraga. Kuid Reporter on lisaks reportaažidele veel kõike muud, paljud osad sellest saatest ei pruugiks mulle kindlasti eriti meeldida, täpselt nagu ma ei ole ilmselt kunagi võimeline naerma Maalehe naljalisa naljade peale.

  • aivarviidik

    Hea Daniel,
    Tänan sind huvitava analüüsi eest! Sulle ja teistele kolleegidele lisan paar arvamust ka „trendilehe” köögipoolelt :)

    1. ML ei ole kunagi olnud bitch ega saa selleks. Ta ei ole laianud, ilkunud ega kedagi mõnitanud. Ta on aidanud oma lugejat: andnud nõu, toetanud, lohutanud. Nüüd on seesugune väärikus muutunud vooruseks.
    2. ML on alati kandnud arhailisi väärtusi. Elame taas ajas, kus kasvatame aias juurikaid, keedame ise moosi ja kus juba 1000 perenaist on koduleiva küpsetamise koolitusel käinud. Kui lisada siia trend, kus paljud inimesed ootavad reedet, et linnast põgeneda, võiks MLi positsioon isegi tugevam olla.
    3. ML on ratsionaalse inimese kaalutletud valik, mitte staatuse ja hea elu sümbool. Mõni aeg tagasi lõppes Ekspressi otsekorraldus ühel nädalal märkimisväärsel hulgal tellijail, sest nende arvel puudus selleks raha. ML lugejaist on eluasemelaene ja liisinguid vaid 9-13%. Mis tähendab, et nad on oluliselt vabamad ja ostujõulisemad ka kehval ajal.

    Ja lõpetuseks ja rahustuseks – uue peatoimetajana luban, et ei hakka ei kujunduse ega formaadiga möllama, mis ei tähenda, et hääd mõtted selles vallas keelatud oleks :)

  • Pingback: Sulev Valner » Blog Archive » Viide Daniel Vaariku blogile, kus juttu Maalehe hõbekuulist()

  • jamie1047

    Paluks nüüd ka analüüsi SL Õhtulehe kohta. Imelik pole ju mitte see, et Maaleht ei kaotanud lugejaid vaid see, et kõige vähem kaotas lugejaid SL Õhtuleht.

  • http://www.argoideon.com archiei

    Ajakirjandusest on ikka huvitav lugeda, aga väga palju ei saa ise kaasa rääkida, sest ma ei loe Maalehte järjekindlalt. Ma elan linnas, Eesti kõige urbaniseerunumal ruutkilomeetril ja ei puutu nende teemadega väga kokku. Loen siis ja konkreetselt seda, kui ja mida enda töö tõttu tingimata vaja.

    Kuid sellega tahaks vist küll ühineda, et pidevad kujundusreformid on väga mõttetud. Neid on nii palju nähtud ja üle elatud igal pool… See ei tähenda, et kujundusega ei tuleks tegeleda. Sellist ajalehte, nagu 1993. aastal Eestis trükiti, oleks täna juba raske lugeda, sest harjumused on muutunud. Kuid tunda on, et niipea, kui mõnel lehel läheb vahepeal kehvemini, siis tekib surve midagi muuta, reformida ning see midagi on sageli just kujundus. Värskem formaat, ning asi justkui korras. Sisu üle ma ei ole eales näinud nii palju peamurdmist kui vormi üle, juba 17 aastat. Ning kui uuemas formaadis on ette nähtud nt 3 tikutoosi suurust laiku, mida tuleb täita kellegi arvamusega, siis need ka täidetakse, olenemata nonde kildude sisust või mõttest.

    Taali intervjuud lugesin, normaalne töö. Suuremat entusiasmi selle kohta väga ei suuda jagada, kuna olen ka ise neid aastate jooksul korduvalt teinud ja ei oska enam millestki väga üllatuda. Taali intervjuu on läbi aastate tegelikult saanud üheks omaette formaadiks Eesti ajakirjanduses, nii nagu on välja kujunenud omaette selge eesmärgiga formaadiks mõned muud kangelased. Näiteks Marju Lauristini intervjueerimine tuleb päevakorrale siis, kui tundub, et võim ja rahvas on liikumas eri suundades, aga Jüri Mõisa intervjuuga üritatakse harilikult saavutada mõned šokeerivad momendid ja keeruliste majandusküsimuste äärmised lihtsustused. Ja eks neid formaate tehakse ka edasi, niikaua kui vastavad tegelased nõustuvad usutlusi andma ja viimane paberleht on ilmunud.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Vahekokkuvõtteks:

    Aitäh kõigile, kes seni on kommenteerinud. Seda postitust tulekski lugeda ainult koos nende kommentaaridega, sest enamus teist toob välja mingi uue ja olulise nurga Maalehe küsimuses ning parandab minu poolt jäetud tühimikke. Loodan, et see on hea mõtlemisaine neile, kes tegelevad meedia kujundamisega.

    Archiei: Head tähelepanekud. Üldiselt olengi nõus sellega, mis Sa ka Taali, Lauristini ja muude valveintervjueeritavate kohta ütled. Aga nii või teisiti, usun, et ajalehed on mõnevõrra valejälgedel, kui nad arvavad, et pikki lugusid ei loeta. Nad pole lihtsalt välja mõelnud, milliseid pikki lugusid loetakse. Lisaks on ilmselt hakanud tekkima selline olukord, kus paljud inimesed, kes võiksid olla uued näod, kas ei oska või ei taha meedias üldse nähtavad olla, seoses sellega, et sellest on neile rohkem ebameeldivust kui kasu. (Eelkõige see, et lugusid “toimetatakse”, seejärel käib anonüümide peksulaine üle ning samuti kontekstist väljakistud ristviitamine a la keegi paneb intrigeeriva pealkirja, mis pole ammu enam tõsi, rääkimata sarnasusest sellega, mida teie ütlesite).

    Jamie1047: Õhtuleht ja Maaleht on vist väga erinevad väljaanded ja lõppude lõpuks on Õhtuleht just selle tõestuseks, et tehes lehte tõesti peaaegu kõigile, saabki teha seda umbes nii nagu Õhtuleht seda teeb, seepärast polegi vist väga imelik, et nende tiraaž langes vähe.

  • taavi

    Üsna regulaarse ML lugejana julgen ka sõna võtta. Isiklikult tundub, et kujundus ei mängi ML populaarsuses/ebapopulaarsuses suurt rolli. Kogu lugupidamise juures ei ole valdav ML lugejaskond minu hinnangul just liiga nõudlik kujunduse osas. Seda ka võibolla seetõttu, et nagu Daniel välja tõi, on tegemist nišitootega ja ei toimi majandusest tuttav mudel, kus kauba mittemeeldides minnakse ja võetakse riiulist sarnane asenduskaup. Sarnast asenduskaupa lihtsalt ei ole. Tegemist on väga hästi tabatud nišiga, mis tegelikult ju pole isegi niš, vaid üsna lai sihtgrupp.
    Ja lisaks siia ka ühe uue hüpoteesi – äkki on stabiilse lugejatearvu taga ka ML kehvapoolne veeb? Tundub võibolla liiga lihtsutatud käsitlus, aga ML veeb pole minu arvates kunagi taotlenud suurt ja pidevalt kasvavat lugejaskonda, kes igapäevaselt (sarnaselt delfile, postimehele vms enimkasutatud operatiivsete uudisteportaalidega) käib ja klikib ja vaatab mis on uut. Ja kuna onlain erilist lisandväärtust ei paku, ongi jäädud paberi juurde, samas kui Postimeest on hakatud veebist lugema.
    Aga see viimane mõttearendus on ainult hüpotees, mis põhineb paarile näitele tutvusringkonnast.

  • daki

    Tere! Väga põnev blogipostitus! Tahaks avaldada seda Blogileht.ee ühiskonna rubriigis. Palun võtke ühendust dagmar@blogileht.ee

  • kaisimson

    Taavi, tundub, et sa pole juba väga, väga ammu Maalehe veebikülge külastanud. Sinu kommentaarist järeldan seda. Online pakub ikka suurt lisaväärtust ning kõik teemad seotud maaeluga. Ole hea ja külasta. Lisaks on Maalehel ka portaal Aialeht.ee, mis on parim nõuandja rohenäpule. Kindlasti ei võistle veeb Delfi, Postimehe ja EPLiga uudiste kiiruses, vaid ajab ka veebis just oma rida, mida meie külastajad tahavad saada. Klikka aga http://www.maaleht.ee

  • http://twitter.com/tiinaluige tiina luige

    Põhimõtteliselt olen Danieliga nõus + veel paar asja. Nagu Daniel Madonna ja kilekotiga naise näites ütleb, on tegu lugudega lugejate keskelt. Arvan, et see pole teadlik. Mitmel põhjusel (millest kõik ei pruugi Maalehe ajakirjanikele meeldida) ei ole Maalehe ajakirjanikud nö nagu teised. Kuni viimase ajani (viimaste arengutega pole kursis), oli Maalehe ajakirjanike palgatase väga niru ja nad ei saanudki ennast positsioneerida ministritega samasse klassi. Ja ka mitte oma ametivendadega, kellest paremad teenivad 40kilo. Sellest tuli ka suhtumiste pakett ja väärtushinnangud. Teine Maalehe oluline tunnus on käsitööoskus. Maalehe kirjutajad on kogenud, palju kirjutanud ja õppinud lugu kokku panema vana kindla mudeli järgi. Tartu koolkond, kui soovite. Ajakirjanike keskmise vanuse kohta pole mul andmeid, aga oleks huvitav teada. Mis puutub teiste lehtede formaadiuuendusi, millest pikemalt kirjutas siin Archiei, siis omanike surve seda pidevalt teha on väljakannatamatu. Saa ei saa mingit töörahu, kui üle paari kolme aasta fonti välja ei vaheta.

  • neemekorv

    hea lehekujundus on osa heast ajakirjandusest. aga see ei tähenda tõesti, et seda peaks nui neljaks iga natukese aja tagant muutma. pigem on paberlehtedes olnud probleem selles, et olemasoleva kujunduse võimalusi ei osata/ei suudeta täiel määral ära kasutada. ja siis tellitaksegi uus kallis kujundus, mis võib kokkuvõttes olla vanast viletsamgi. selliseid märke kandis mu arvatest tugevasti nt EPLi viimane kujundusreform. aga möttel on nt väga elegantne kujundus ja oli kunagi areenil, kus see töötas täiesti sisuliselt.

    aivarile – mu meelest te eksisite viimasel esiküljel, väites et kodus leivategemine on kriisiaja sündroom. tegelikult on see pigem trend, millele on oma osa andnud pigem öko- ja mahetoidu ja üldse isetegemise populaarsus ning servast ka evelin ilves, aga mitte masu. minu naine hakkas leiba tegema seepärast, et eesti tootjad kasutavad üha rohkem kurat-teab-mis keemilisi aineid ja vähe rukkijahu. (juustuga on muide veel hullem, peale saaremaa kasutavad vist kõik säilitusaineid)

  • aivarviidik

    Kolleegid, kelledest enamik siinkirjutajaist seda ühel või teisel kombel on. Jahutaksin pistut teie kirge ja taltsutaksin teid ennatlike järelduste tegmisel.

    – MLil on väga korrektne ja sisukas veebikülg http://www.maaleht.ee, mille loetavuse top10 lugudest esiotsa moodustavad onlinetoimetuse enda kirjutatud uudised
    – MLil on korrektne, loogiline ja läbimõeldud klassikaline kujunudus, mida NB! suudetakse iga nädal ka ellu viia
    – vaadake aialeht.ee-d ja kas usute, et see kõik on tehtud algusest lõpuni siinsete inimeste mitte kalli reklaamiagenturi poolt?
    – Tiina, võin kinnitada, et MLi ajakirjanike palgad on täiel määral võrreldavad mistahes kirjutava ajakirjanuduse väljaandes töötavate ajakirjanike palkadega
    – Üllatus-üllatus, aga MLi ajakirjanik läks Madonna kontserdile tegema just seda, mida lehest lugeda sai mitte ei eksinud juhuslikult kilekottide vahele :)
    – Neeme, nõus, et kodus leiva tegemine pole kriisiaja sündroom (muide, meil oli see sõnastatud “komme” :)), aga paraku on kriisaeg ja tuhandele inimesele kodus leiva tegemise koolituse andmine kuidagi kummalisel kombel kokku jutunud. :) Ökohuvi suhtes on sul muidugi õigus.

    Novat. Ja ikkagi söandan ma arvata, et nagu ei seisne Valli baari fenomen mitte ajale jalgu jäämises vaid oma kliendi tundmises, nii seisneb ka MLi populaarsus õigetes suhtumistes, valikutes ja hoiakutes; oskuses paremini tunda oma publikut ja nendega nii kontakti saada kui seda ka hoida.
    Ja kui see tuleneb ajakirjanike keskmisest vanusest, siis on see MLi eelis veel pikaks ajaks :)

  • argokerb

    Aitäh kõigile, kes seni on kommenteerinud. Seda postitust tulekski lugeda ainult koos nende kommentaaridega,

    Sarnane ebakõla tekkis mul siinses blogis üleval oleva Wolfgang Drecshler sissekande paberlehte valatud versiooniga.

    Rebituna arutlevas ja voolavast kontekstist välja paberlehe rigiidsesse formaati ning pannes kõrvuti Arengufondi “Valge paberi” ja Taavi Veskimäe arvamusega, tundus mulle, et sisuliselt oli puu puhastatud võrast ja juurtest ning järele jäänud palki proovitud tõelise puu pähe eksponeerida.

    Ehk siis blogiformaadis sissekande ülekandmisel paber- või onlinelehte, tekib ka teistlaadne sisu. Lehtede kommentaarium lohiseks nagu uudisel sabas, kuid blogikommentaariumid, mis on dialoogilised ja lisandavad, võivad saada lahutamatuks osaks sissekandest.

  • ivarsoopan

    Danieli igas punktis on iva sees ja ilmselt need kõik on natuke mõjutanud lehe populaarsuse kasvu. Raskel ajal on see loogiline, et maarahvas eelistab lõpuks ainult ühte paberil teabe edastajat. Kui kodus on ka arvuti ja vajadusel saab näiteks maailmauudised päevalehtede netiversioonist (Eesti päevalehtede paberväljaannetes on välismaised teemad nõrgad) ja ka päeva jooksul ajas arenevaid teemasid saab jälgida netist, siis pole maarahval vajadust tellida kallist päevalehte. Eriti kui Maaleht on tellitud.
    Kujundus pole Maalehel tõesti just midagi erilist, pigem nurgeline ja natuke kaootiline, aga ju see pole siis inimestele nii oluline. See ei tähenda, et ei võiks teha pilkupüüdvaid lehekülgi ja graafikuid. Üldist kujundust tuleb rahulikuna hoida, sädelevad erandid ei peleta siiski kedagi ära, isegi kui lugeja on harjunud rahuliku joonega.
    EPL tellis oma kujunduse hispaanlastelt ja tehti revolutsiooni. Alguses tundus see mulle ka huvitav, aga nagu Daniel ka märkis, hakkas vorm sisu segama. Kui lehekülje makett nägi ette, et kõik pildiallkirjad on üherealised, siis ei tohtinud mingil juhul seda teha kaherealiseks. Kui kolmeveerusel pildil oli neli inimest, siis ei mahtunud sinna isegi mitte nende nimed ära – rääkimata koha, aja jms mahutamisest -, kuigi hea leht nimetab ka pildil olevad inimesed ära (kui tegu pole just rahvaga tänavalt). Aga ei saanud seda teha. Tuli kirjutada midagi ümmargust. Kõik need Danieli näited vormist ja sisust kirjeldavad väga täpselt liiga rangelt paika pandud kujunduse miinuspoolt. Kui muutusi ei saa teha ainuüksi sellepärast, et kuskil kaugel keegi hispaanlane on midagi ette kirjutanud ja väidetavalt pole lubanud muuta, siis on asi halb.
    Seejuures unustatakse üks tõsiasi. Hispaaniast võib ju kujundust tellida, aga Hispaania ja meie lehekujunduse traditsioonid on väga erinevad. Hispaanias müüb suur pilt, palju värvilisi kujundusvidinaid, vähe teksti, suured pealkirjad. Eestis pole traditsioon üldsegi mitte selline. Ainuüksi sellepärast ei tohiks olla võõras vormis kinni, isegi kui seesama EPLi kujundus on võitnud kuskil maailmas mingeid auhindu ja seda on kiidetud. Eesti lugejale on see tunnustus tähtsusetu, see on lehetegijatele endale tähtis, mis kahjuks ei maksa midagi.
    Suured päevalehed muutusid liiga linnakeskseks, sest arvasid isekeskis, et reklaamiraha on linnades ja seepärast tuleb pingutada ainult linlaste nimel. Kui õigesti mäletan, siis mõne aasta eest tegid Vihalemm ja Lauristin tudengitega uuringu (äkki oli see lausa EPLi tellimusel, sest nad tutvustasid seda EPLi toimetuses). Sealt tuli välja, et EPLi lugejaiskond pole sugugi mitte nii linnakeskne. Väga suur osa elasid maapiirkondades ja mitte Harjumaal, nagu eeldati. Seega oli leht pikka aega tõmmelnud vales suunas, jättes enne uurimata, kes ja kus neid loeb, aga lehe üldist suunitlust muudeti kohe ja kiiruga Tallinna-keskseks. Omanikud arvasid, et teavad, mis on õige, aga uuringud võivad olla omanikest targemad. Sellega kaotati kindlasti suur hulk lugejaid, sest miks peaksid maapiirkondade elanikud ihkama lugeda Tallinna koolimajade remondist ja tänavaaukudest.
    Päevalehtede viga on aastaid olnud see, et nad pole endale täpselt selgeks teinud, kes neid luges (mitte ainult piirkonna teadmine pole tähtis vaid ka haridus, amet, laste arv peres, kas elab majas või korteris jms). Praegu võiksid lehed oma endiste lugejate seas (andmed on andmebaasides alles) väga üksikasjaliku küsitlusi teha ja selle tulemusi arvestades lehte ka parandada. Muidu joostakse amokki.
    Maalehel on selles mõttes vedanud, et neil on varemgi teada olnud, kellele nad kirjutavad. Nad on aastakümneid oma tellijatega suhelnud ja lehe lugejaskonna huve arvestanud. Juba lehe nimi ütleb, kellele kirjutatakse. See on heas mõttes nišileht. Päevalehtedel on raskem, sest nad tahavad ja peavad laveerima laiema lugejaskonna huvides. Kuskil on kindlasti kesktee, aga seda teada muidu ei saa, kui ei teata lugeja tahtmisi. Loosung “lugeja söögu heina” ei toimi, sest mitmest meediakanalist tuleb heina tohutul hulgal ning kui see juhtub veel olema enne läbi näritud, siis pole inimesel mingit põhjust seda osta.
    Kahju, et päevalehed – ise rasket aega ennustades – ei otsinud põhjusi, miks neid enam ei tellita. Otsustati, et teeme need või need muutused, aga kelle jaoks neid tehti ja kas see lugejaile ka korda läks, see jäigi teadmata. Võis ju tõesti loogiliselt järeldada, et Tallinna elanike arvu silmas pidades tuleb teha neli või viis lehekülge Tallinna lugusid, ülejäänud Eestile piisab kahest-kolmest. (EPL katsetas seda.) Isegi oli jutuks, et tuua Tallinna leheküljed Eesti uudiste ette. Aga võta näpust, see ei toiminud. Nüüd on seda jälle kiiruga muudetud. Oleks varem uuringu teinud ja turgu analüüsinud, poleks olnud vaja niisama katsetada ja lugejaid kaotada. Tallinnas elab palju inimesi, kes on pärit maapiirkondades või on ajutiselt Tallinnas ja nad tahavad ka oma kodukoha kohta lugeda.
    Postimees on selles mõttes halb näide, et lehte ei püüta parandada mitte väljakujunenud ja oma kindlat lugejaskonda arvestades. Lugejaid püütakse võita teise lehe lugejaid püüdes. See näeb kõrvalt koomiline välja. Tulemuseks on see, et ka leht näeb koomiline välja. EPLi ei pea Postimees ammu enam konkurendiks. Mu meelest annab see EPLile trumbi kätte. Tuleb olla kindlameelselt kvaliteetne ja tuua sisse rohkem maateemasid, mis seal ka varem olid, kuid Tallinna-kesksusega välja roogiti. Iganädalased suurepärased reportaažid maalt oli hea lugemine ka linnarahvale. Nüüd näeb reportaaže harva ja see žanr on lausa kadumas. Noored reporterid hakkavad kuivi uudiseid vorpides unustama, mis on lõhn, värv, külmavärin või näkku peksev vihm. Laua taga telefoni otsas neid ei tunne ja need ei jõua ka lehte. Maalehte jõuavad. Pole siis mingi ime, et leht elab.

  • ivarsoopan

    Danieli igas punktis on iva sees ja ilmselt need kõik on natuke mõjutanud lehe populaarsuse kasvu. Raskel ajal on see loogiline, et maarahvas eelistab lõpuks ainult ühte paberil teabe edastajat. Kui kodus on ka arvuti ja vajadusel saab näiteks maailmauudised päevalehtede netiversioonist (Eesti päevalehtede paberväljaannetes on välismaised teemad nõrgad) ja ka päeva jooksul ajas arenevaid teemasid saab jälgida netist, siis pole maarahval vajadust tellida kallist päevalehte. Eriti kui Maaleht on tellitud.
    Kujundus pole Maalehel tõesti just midagi erilist, pigem nurgeline ja natuke kaootiline, aga ju see pole siis inimestele nii oluline. See ei tähenda, et ei võiks teha pilkupüüdvaid lehekülgi ja graafikuid. Üldist kujundust tuleb rahulikuna hoida, sädelevad erandid ei peleta siiski kedagi ära, isegi kui lugeja on harjunud rahuliku joonega.
    EPL tellis oma kujunduse hispaanlastelt ja tehti revolutsiooni. Alguses tundus see mulle ka huvitav, aga nagu Daniel ka märkis, hakkas vorm sisu segama. Kui lehekülje makett nägi ette, et kõik pildiallkirjad on üherealised, siis ei tohtinud mingil juhul seda teha kaherealiseks. Kui kolmeveerusel pildil oli neli inimest, siis ei mahtunud sinna isegi mitte nende nimed ära – rääkimata koha, aja jms mahutamisest -, kuigi hea leht nimetab ka pildil olevad inimesed ära (kui tegu pole just rahvaga tänavalt). Aga ei saanud seda teha. Tuli kirjutada midagi ümmargust. Kõik need Danieli näited vormist ja sisust kirjeldavad väga täpselt liiga rangelt paika pandud kujunduse miinuspoolt. Kui muutusi ei saa teha ainuüksi sellepärast, et kuskil kaugel keegi hispaanlane on midagi ette kirjutanud ja väidetavalt pole lubanud muuta, siis on asi halb.
    Seejuures unustatakse üks tõsiasi. Hispaaniast võib ju kujundust tellida, aga Hispaania ja meie lehekujunduse traditsioonid on väga erinevad. Hispaanias müüb suur pilt, palju värvilisi kujundusvidinaid, vähe teksti, suured pealkirjad. Eestis pole traditsioon üldsegi mitte selline. Ainuüksi sellepärast ei tohiks olla võõras vormis kinni, isegi kui seesama EPLi kujundus on võitnud kuskil maailmas mingeid auhindu ja seda on kiidetud. Eesti lugejale on see tunnustus tähtsusetu, see on lehetegijatele endale tähtis, mis kahjuks ei maksa midagi.
    Suured päevalehed muutusid liiga linnakeskseks, sest arvasid isekeskis, et reklaamiraha on linnades ja seepärast tuleb pingutada ainult linlaste nimel. Kui õigesti mäletan, siis mõne aasta eest tegid Vihalemm ja Lauristin tudengitega uuringu (äkki oli see lausa EPLi tellimusel, sest nad tutvustasid seda EPLi toimetuses). Sealt tuli välja, et EPLi lugejaiskond pole sugugi mitte nii linnakeskne. Väga suur osa elasid maapiirkondades ja mitte Harjumaal, nagu eeldati. Seega oli leht pikka aega tõmmelnud vales suunas, jättes enne uurimata, kes ja kus neid loeb, aga lehe üldist suunitlust muudeti kohe ja kiiruga Tallinna-keskseks. Omanikud arvasid, et teavad, mis on õige, aga uuringud võivad olla omanikest targemad. Sellega kaotati kindlasti suur hulk lugejaid, sest miks peaksid maapiirkondade elanikud ihkama lugeda Tallinna koolimajade remondist ja tänavaaukudest.
    Päevalehtede viga on aastaid olnud see, et nad pole endale täpselt selgeks teinud, kes neid luges (mitte ainult piirkonna teadmine pole tähtis vaid ka haridus, amet, laste arv peres, kas elab majas või korteris jms). Praegu võiksid lehed oma endiste lugejate seas (andmed on andmebaasides alles) väga üksikasjaliku küsitlusi teha ja selle tulemusi arvestades lehte ka parandada. Muidu joostakse amokki.
    Maalehel on selles mõttes vedanud, et neil on varemgi teada olnud, kellele nad kirjutavad. Nad on aastakümneid oma tellijatega suhelnud ja lehe lugejaskonna huve arvestanud. Juba lehe nimi ütleb, kellele kirjutatakse. See on heas mõttes nišileht. Päevalehtedel on raskem, sest nad tahavad ja peavad laveerima laiema lugejaskonna huvides. Kuskil on kindlasti kesktee, aga seda teada muidu ei saa, kui ei teata lugeja tahtmisi. Loosung “lugeja söögu heina” ei toimi, sest mitmest meediakanalist tuleb heina tohutul hulgal ning kui see juhtub veel olema enne läbi näritud, siis pole inimesel mingit põhjust seda osta.
    Kahju, et päevalehed – ise rasket aega ennustades – ei otsinud põhjusi, miks neid enam ei tellita. Otsustati, et teeme need või need muutused, aga kelle jaoks neid tehti ja kas see lugejaile ka korda läks, see jäigi teadmata. Võis ju tõesti loogiliselt järeldada, et Tallinna elanike arvu silmas pidades tuleb teha neli või viis lehekülge Tallinna lugusid, ülejäänud Eestile piisab kahest-kolmest. (EPL katsetas seda.) Isegi oli jutuks, et tuua Tallinna leheküljed Eesti uudiste ette. Aga võta näpust, see ei toiminud. Nüüd on seda jälle kiiruga muudetud. Oleks varem uuringu teinud ja turgu analüüsinud, poleks olnud vaja niisama katsetada ja lugejaid kaotada. Tallinnas elab palju inimesi, kes on pärit maapiirkondades või on ajutiselt Tallinnas ja nad tahavad ka oma kodukoha kohta lugeda.
    Postimees on selles mõttes halb näide, et lehte ei püüta parandada mitte väljakujunenud ja oma kindlat lugejaskonda arvestades. Lugejaid püütakse võita teise lehe lugejaid püüdes. See näeb kõrvalt koomiline välja. Tulemuseks on see, et ka leht näeb koomiline välja. EPLi ei pea Postimees ammu enam konkurendiks. Mu meelest annab see EPLile trumbi kätte. Tuleb olla kindlameelselt kvaliteetne ja tuua sisse rohkem maateemasid, mis seal ka varem olid, kuid Tallinna-kesksusega välja roogiti. Iganädalased suurepärased reportaažid maalt oli hea lugemine ka linnarahvale. Nüüd näeb reportaaže harva ja see žanr on lausa kadumas. Noored reporterid hakkavad kuivi uudiseid vorpides unustama, mis on lõhn, värv, külmavärin või näkku peksev vihm. Laua taga telefoni otsas neid ei tunne ja need ei jõua ka lehte. Maalehte jõuavad. Pole siis mingi ime, et leht elab.