Kas sa tahad, et sul on palju klikke aga muidu oled vastik

Daniel Vaarik

Äris on see juba mõnda aega teada, et ainult ühe eesmärgi suunas uhamine teeb sinust sellise väikese debiilse orava filmist Jääaeg. Ma pean silmas just sellist monomaanset silmaklappidega töörügamist, kus sa ei hooli enam, milline sa välja näed ja mida sust arvatakse. Olen seda ka ise erinevates oludes näinud, et kui organisatsiooni efektiivsemaks reformida, siis ei piisa, kui paned inimesed lihtsalt iga sammu peal ainult raha jälgima. Selle tagajärjeks on, et piltlikult või otseselt viskab su alluv prügi metsa alla, kuna nii on odavam kui  prügilasse viimine ning varem või hiljem lööb see kuskilt valusalt tagasi.

gericault001

Théodore Géricault, Monomaani portree (mängur), 1822

Teine probleem, mis võib juhtuda on see, et kannatab koostöö. Üksikisikud hakkavad nii öelda isetsema ja lõpuks on sul ettevõtte asemel punt FIE-sid, kes jagavad lihtsalt büroopinda. Selline firma ei tööta eriti hästi ja varsti hakkab kuskilt midagi rebenema, firma võib minna kuskil seadusega pahuksisse, kolistada mööda kriisiämbreid, parimad inimesed lähevad ära ja arengule tuleb lagi ette.

Selleks, et seda ei juhtuks, mõeldi 1980ndate lõpus välja balanced scorecardi mudel, mille alusfilosoofia seisneb selles, et otsene kasumi tagaajamine ei aita kaasa pikaajalise kasumile ning seetõttu peab ettevõttel olema rohkem kui üks mõõdik, mille järgi oma tegevust mõõta. Eesmärgiks on küll ikkagi kasum aga pikema aja jooksul.

Tasakaalustatud tulemusjuhtimine ongi see uks, mille kaudu moodsad ettevõtted on tegelikult ka valmis arvesse võtma mõisteid nagu kvaliteet, keskkond, sotsiaalne vastutus või misiganes neile tundub pikaajaliselt oluline. Muidu nad ei teeks seda ju üldse. Mõnedele on see uus asi, mõned on seda juba ammu teinud, kuid selge on, et mida suurem ettevõte, seda suurem vajadus sellise tasakaalustatud lähenemise järgi.

Nüüd, mis on aga kummaline, on see, et samast asjast pole vist aru saanud kaks olulist institutsiooni Eestis. Nendeks on erakonnad ja ajakirjandus. Või vähemalt häirivalt suur seltskond nende seas. Erakondade puhul on ainsaks mõõdikuks hääl ning ajalehes kahjuks siiani jätkuvalt väga tihti klikk või tellija.

Mul on tunne, et selles ongi mõlemate jaoks väga suur probleem peidus. Seni kuni ajakirjaniku loo mõjukust mõõdetakse ainult 1 kriteeriumiga, jääb ta alati kliki wannabe-ks ning lõpuks kannatab ka kasum. Samasugune poliitik on aga hääle-wannabe. Ma arvan, et esimene asi, mida toimetustes tuleks üle vaadata, on need mõõdikud, mille järgi muutub ajakirjanik edukaks ning neid mõõdupuid peaks olema rohkem kui kaks. Nende seas  näiteks see, et kui palju on ajakirjanik aasta jooksul iseennast arendanud ning muidugi tema lugude mõju avalikule arutelule ning miks mitte ka mingil kujul sotsiaalne vastutus. Täpselt sama erakondadega.

  • http://twitter.com/JaagupIrve Jaagup Irve

    Mul oli enne praeguse kampaania ja Pihli loomise sõnumeid tunne, et SDE oli kuidagi pikema perspektiivi peale mängiv ja ei tegutsenud päris ahne algoritmiga. Kuna räägin minevikus siis praegu ei ole sellist tunnet enam.

    Viimati tajusin samasugust kummastust Jõksi vahetusel Tederiga, kus uus õiguskantsler (st institutsioon kelle mõtetega ma suhtkoht stabiilselt olen nõus olnud) tuli lagedale suure hulga mõtetega, mis kuidagi hirmsal kombel õiglustunnet riivasid.

    Paraku me elamegi maailmas, kus mõistliku tegevuse matkimine on suurusjärgu võrra odavam kui mõistlik tegevus ise.

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Mis on lühinägelikkuse põhjused? Nii poliitikud kui ajakirjanikud varjuvad oma race to the bottomi õigustades selle taha, et nad teevad seda, mida rahvas tahab, kuigi näevad, et pikemas perspektiivis ei ole areng õige. Kas see on konkurents? Hirm ja ebakindlus tuleviku suhtes? Või üldse poliitilise süsteemi murenemine ja traditsioonilise ajakirjanduse kadumine?

    Väga jätkusuutlikud ei ole ju kumbki, mõlemad on natuke ajast maas ja ei ole suutnud ajaga kaasas käia ega muutuda. Ei parteid ega traditsiooniline ajakirjandus ei lähe ju üha rohkem kellelegi korda. Esimesel juhul sõltuvad arengud ühiskonnas paljuski muust kui poliitikutest (ametnikest, huvigruppidest, EList, natuke ka kolmandast sektorist). Ajakirjandus on sarnaselt kaotamas mõju ühiskonnas nii tänu internetile kui oskuslikule kommertspropagandale. Lõpuks tundub, et ei jäägi muud üle kui seda tsirkust kõrvalt vaadata ning üritada toimuvat eriti mitte südamesse võtta ja tegeleda lihtsalt oma asjadega.

  • Pingback: uberVU - social comments()

  • KaurVirunurm

    “… esimene asi, mida toimetustes tuleks üle vaadata, on need mõõdikud, mille järgi muutub ajakirjanik edukaks ning neid mõõdupuid peaks olema rohkem kui kaks.”

    Alustaks ikka väljaandest endast? Balanced scorecard toimib ju hierarhiliselt, ettevõte – allüksus – … – töötaja, ei saa alustada ajakirjanikust või konkreetsest parteisõdurist. Ja kui väljaande eesmärk ongi “palju klikke täna ja suur turuosa jõulureklaamide tellimise ajaks”, siis… siis on ajakirjaniku eesmärgid-mõõdikud sellele vastavad. Ja ajakirjanikud ise ka.

    Mis poliitikuid puudutab, siis valimistsükkel on nii pikk, et sellest veel pikemaid plaane teha ongi rumalus.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Kaur,.

    Kuid siin muidugi ei tohi ära unusta vana head toimetuse-äripoole vastandumist. Selleks, et toode oleks usaldusväärne, peab toimetus suutma luua veendumuse, et äriosakond ei mõjuta teda ning isegi kui omanik on tõeline klikihitler, peaks toimetus olema võimeline ta puu taha saatma ning see tähendab, et ka toimetuse juhtkonna tasemel on siiski võimalik luua oma mõõdikute süsteemi.

    See ei tähenda, et meediaettvõtte kõrgemal tasandil ei võiks ja ei peaks olema mitmekesisem planeerimine, sellest praktikast võidaks kõik, lihtsalt tahtsin tuua välja ühe meediaspetsiifilise nüansi.

    Mis puudutab erakondi, siis nelja aasta peale planeerimistsükli ülesehitamine tulenebki sellest, et mõõdikuks on ainult hääled. Kui on 3-4 mõõdikut, siis on võimalik sellest planeerimistsüklist väljuda ning mõõta oma tegevust teistes ajavahemikes, teiste eesmärkide vastu ning jällegi – kokkuvõttes võib juhtuda, et ka HÄÄLI tuleb rohkem.

  • KaurVirunurm

    “… esimene asi, mida toimetustes tuleks üle vaadata, on need mõõdikud, mille järgi muutub ajakirjanik edukaks ning neid mõõdupuid peaks olema rohkem kui kaks.”

    Alustaks ikka väljaandest endast? Balanced scorecard toimib ju hierarhiliselt, ettevõte – allüksus – … – töötaja, ei saa alustada ajakirjanikust või konkreetsest parteisõdurist. Ja kui väljaande eesmärk ongi “palju klikke täna ja suur turuosa jõulureklaamide tellimise ajaks”, siis… siis on ajakirjaniku eesmärgid-mõõdikud sellele vastavad. Ja ajakirjanikud ise ka.

    Mis poliitikuid puudutab, siis valimistsükkel on nii pikk, et sellest veel pikemaid plaane teha ongi rumalus.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Kaur,.

    Kuid siin muidugi ei tohi ära unusta vana head toimetuse-äripoole vastandumist. Selleks, et toode oleks usaldusväärne, peab toimetus suutma luua veendumuse, et äriosakond ei mõjuta teda ning isegi kui omanik on tõeline klikihitler, peaks toimetus olema võimeline ta puu taha saatma ning see tähendab, et ka toimetuse juhtkonna tasemel on siiski võimalik luua oma mõõdikute süsteemi.

    See ei tähenda, et meediaettevõtte kõrgemal tasandil ei võiks ja ei peaks olema mitmekesisem planeerimine, sellest praktikast võidaks kõik, lihtsalt tahtsin tuua välja ühe meediaspetsiifilise nüansi.

    Mis puudutab erakondi, siis nelja aasta peale planeerimistsükli ülesehitamine tulenebki sellest, et mõõdikuks on ainult hääled. Kui on 3-4 mõõdikut, siis on võimalik sellest planeerimistsüklist väljuda ning mõõta oma tegevust teistes ajavahemikes, teiste eesmärkide vastu ning jällegi – kokkuvõttes võib juhtuda, et ka HÄÄLI tuleb rohkem.