Mis värk selle õnnega on?

Daniel Vaarik

Kui uskuda rahvusvahelisi uuringuid, siis Eestis ei ole inimesed kuigi õnnelikud. Näiteks üks indeks paigutab meid Euroopas õnne poolest eelviimasele kohale, viimasel kohal on Bulgaaria. On ka natuke helgemate tulemustega küsitlusi, kuid maksimumskoor, mida mina näinud olen, asetas eestlased eluga rahulolu osas kuskile nõrga keskmise piirile.

Eestis tuleb õnneteemast rääkides olla ettevaatlik, seda on kogenud mitmed meie riigitegelased, kes on saanud kommenteerijatelt korraliku verbaalse sauna pärast seda kui nad on proovinud väita, et "tegelikult läheb meil ju täitsa hästi".

Lugedes aga mõnede inimeste arvamusi, jääb lausa mulje, et Eesti on jälle okupeeritud, sedapuhku küll … eestlaste endi poolt. Nii vihased on osad inimesed võimu, poliitikute, ärimeeste, ekspertide, kohtute, prokuratuuri, politsei ja kaaskodanike peale. Ma olen kindel, et nad ei moodusta rahvast enamikku, kuid häälekad on nad küll.

Õnn on respekti vend. Kui inimese reputatsioon või maine näitab seda, kuidas maailm temaga rahul on, siis tema õnn näitab seda, kuidas tema maailmaga rahul on. Sama asja kaks otsa, mis puutuvad pidevalt kokku. Kui me veedame elu nende inimeste keskel, kelle maine on meie silmis madal, siis pole me endaga  rahul. Samuti, kui meid ei respekteerita, pole me õnnelikud.

Ma kahtlustan, et Eestis on näiteks poliitikuid, kelle teadlik plaan on näidata, et me oleme valede inimeste keskel, valed inimesed on võimul, valed inimesed on äris, valed inimesed on kultuuris. Neile selline õnnetuseveski väga sobib, sest see toodab neile pidevalt uusi teemasid ja hääli valimistel, kuna nende erialaks ongi esindada õnnetuid.

Aga aitab lihtsalt olukorra kirjeldamisest. Mida siis teha, et eestlased oleksid õnnelikumad? Kõigepealt tuleks kaardistada ebaõiglustunde allikad ning vaadata, milliseid neist saab muuta ja milliseid mitte.

Ilmselt tuleks loobuda arusaamast, et kõik eestlased saaksid ja peaksid olema ühesugused ja mõtlema sama moodi hoolimata sellest, et me aeg ajalt ühel lauluväljakul koos käime. Sellest, mis siis saaks kui me ühte moodi olla tahaks, on hästi kirjutanud India päritolu teadlane Arjun Appadurai oma raamatus Fear of Small Numbers ning ühe lausega kokku võttes väidab ta, et selline soov on üks tõeline õnnetusemasin, kuna see ootus on võimatu ja ei täitu iial.

Kui vastab tõele minu jutt õnne ja reputatsiooni seostest, siis peaks iseenesest tõusma meie õnnetunne, kui me hakkame rohkem üksteisele respekti pühendama hoolimata väikestest erinevustest, nii et laskem potist alla manifest, mis kutsub varjatult või avalikult vihkama.

Üks Eesti valusamaid probleeme on see, et meie seas liiguvad ringi 20. sajandil korda saadetud ebaõigluse nähtamatud varjud. Me pole siin muidugi üksi. Ajaloolane Tony Judt on kirjutanud:

Idaeurooplastele ei ole minevik lihtsalt teine maa, vaid see on haavatavate territooriumide saarestik, mida tuleb kaitsta rünnakute ja moonutuste eest, mille algatajad asuvad naabruses asuval mälusaarel, dilemma, mis on seda julmem, et vaenlane asub alati seespool…

Kuidas selles saarestikus navigeerida, ei ole minu eriala, kuid kui me seda ei õpi tegema ja jätame selle nende teha, kes soovivad vastasseise süvendada ja selle pealt hääli teenida, me õnnelikumaks ei saa.

Järgmiseks muidugi ootused. Õnn sünnib ootuste kokkupuutepunktis tegelikkusega. Siit tuleneb loogiliselt ka see, et õnnetunnet ei saa suurendada mitte ainult tegelikkust muutes, vaid ka ootusi muutes.

Näiteks, kui Eesti taasiseseisvumise hetkel inimeste peades olnud ootused oleksid võluväel tegelikkuseks muutunud, siis ilmselt liiguks meie tänavatel umbes sada tuhat valge kaabuga JR-i, kes sõidaks ringi imeauto KIT-iga. Ka kõik ülejäänud oleksid muidugi miljonärid ning neil oleks palju tuttavaid, kes neid imetleksid…oot…kust võtta siis need imetlevad tuttavad?

Vist on jälle tegu võimatu olukorraga ja äkki oleks aeg mõelda sellele, et õnn võib olla erinevates asjades? Targem annab järele? Las need kaks-kolm kolli sõidavad oma imeautoga, kaabu katuseluugist väljas, kui see neile meeldib, minul isiklikult on suva ja mulle tundub, et sellevõrra olen ma õnnelikum.

Õnnelikku vabariigi aastapäeva!