Daniel Vaarik
Kui tihti te kuulete ütlemist, et muidu oli normaalne artikkel aga pealkiri oli ikka täiesti debiilne? Kui jagate sama kogemust, siis lugege edasi, sest ka minu arvates on pealkirjad üks ebameeldivamaid külgi tänase Eesti ajakirjanduse juures. Pealkiri peab müüma, öeldakse ajakirjanikule ülemuste poolt. Tihtipeale ei usaldatagi pealkirja panemist loo autorile, vaid antakse toimetajale teha, või vähemalt nii väidavad paljud ajakirjanikud, kui neid sel teemal pinnida. Vahel lükatakse see vabandus ilmselt ette ka puhtast mugavusest, sest pealkiri on tegelikult ikkagi enda pandud.
Ükskõik millised on asjaolud, on kannatanuks tõde, mis on lonkama löödud või vahel lausa mõrvatud. Arvestades, et märkimisväärne osa lugejaist skaneerib vaid kiiresti läbi pealkirjade, siis nende jaoks on moonutus muidugi pigem suurem kui väiksem.
Kuna ma olen EMSL-i nõukogu liige ning tunnen teatud sentimenti kolmanda sektori suhtes, siis on minu praegune postitus ajendatud hiljutisest pealkirjast “MTÜde räpased saladused” Eesti Ekspressis, kus juttu kolmest mittetulundusühingust, artikli sisulisi probleeme lahkab minust paremini allpool tsiteeritud kirjas rahvusvahelise kodanikuühenduste liidu CIVICUS programmijuht Kristina Mänd, kuid loo pealkiri on hea näide “müüvast” ajakirjandusest väikesel, kuid mitte tähtsusetul kujul.
Loomulikult on palju hullemaid näiteid sellest, kuhu meie pealkirjamaastik on jõudnud ning ka selle Ekspressi artikli autor Sulev Vedler võib esimese hooga isegi nuputama hakata, et millest see kisa-kära järsku? Miks ei kritiseerita pealkirju nagu “Mõrvar-luik uputas Riias rasedat abikaasat päästnud mehe”? Selline ilmus just Delfis. Aga vastus on selles, et on veel ajakirjanikke, kelle sõna peaks lugema, on veel inimesi kelle tekstidel on kaal ja Sulev on üks neist.
Eestis on äriregistri kõige värskematel andmetel 30166 mittetulundusühingut ehk tegemist on täiesti arvestatava jõu ja inimhulgaga. Me kuuleme tihtipeale, et mingitel ettevõtetel on räpaseid saladusi, kuid keegi ei pane seepärast artiklite pealkirjaks “Firmade räpased saladused” nagu ei panda ka pärast seda kui pressinõukogu on mõne ajalehe vabandama sundinud, seda kahetsevat statementi lehte pealkirja all “Ajakirjanike lokkav ebakompetentsus”.
Kui tahate muidugi lugeda neid kõige hullemaid pealkirju, siis soovitan süveneda sulev.ee lehekülgedesse. NB! Mingit seost Sulev Vedleriga pole, tegemist oli hoopis kunagise irooniaga kalev.ee üle aga sulev.ee osutus lihtsalt nii palju edukamaks projektiks.
Aga avaldame siinkohal siis suurema osa Kristina Männi kirjast Eesti Ekspressile (paari lauset on võrreldes originaaliga avaldamise tarbeks ka täpsustatud ja toimetatud). Head lugemist.
Tere, Sulev Vedler
Lugesin Eesti Ekspressist Teie artiklit "MTÜde räpased saladused", mis tekitas minus imestust ja pahameelt. Mul ei jää muud üle kui teha Teile etteheiteid ja parandada eksitavaid väljendeid.
Kõigepealt taustaks, et algatus selle seaduse tegemiseks on tulnud ühenduselt endilt. Ülemöödunud aasta alguses, kui seadusemuudatus vastu võeti, kirjutas EMSLi juhataja Urmo Kübar "Äripäevas": "/—/ ühendused kirjutasid sama juba 2002. aastal Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni. Adekvaatne ülevaade võiks meil juba aastaid olla, kuid seni on riik alati leidnud ettekäändeid venitamiseks, jätkates samal ajal mugavat retoorikat läbipaistmatust kolmandast sektorist – otsekui me tahaksime läbipaistmatud olla!" (http://www.ngo.ee/20455).
Seadus jõustus küll alles sellest aastast, kuid palju ühendused (Eestis kokku üle 30 000) on oma aruandeid, sh finantsaruandeid avalikuks teinud kaua: suuremal osal ei ole suurt midagi varjata ja nad on huvitatud sellest, et eelarvamuste ja põhjendamatute (kuid võimalike) süüditustega ennetamiseks olla nii avatud, arusaadavad, selged ja vastutustundlikud kui võimalik. See seadus tegi andmete avaldamise lihtsalt kohustuslikuks. Lisaks, kuigi sõltumatu audiitori kohustus on Eestis seni ainult sihtasutustel, on hulk eeskostega tegelevaid ja oma valdkonna juhtorganisatsioonid ammu vabatahtlikult end auditeerida lasknud.
Teiseks, olete terve artikli ja peakirja rajanud ainult kolmele näitele. Esimene neist on spordiselts, mille aususes ja finantside arusaadavuses on meedia kahelnud juba kaua aega. Teiseks näiteks on ettevõtlusorganisatsioon pangaliit, kus sissetulek tuleb peamiselt liikmetelt, kes valivad juhataja ning määravad ka tema palga. See on ühenduse, tema liikmete ja juhatuse/ nõukogu oma asi kui suur on juhataja palk. Tõsi, teatud ühendused (eelkõige avalikes huvides tegutsevad) peavad Eesti kodanikuühenduste eetikakoodeksi järgi heaks tavaks, et sissetulekud ei riivaks õiglustunnet ja oleks tasakaalus nii ärisektoris kui ka avalikus sektoris makstavate töötasudega.
Kolmanda näite, Naerata Ometi, juurde tulen hiljem. Kuid kõik on ammu teada asjad ja seadus ei toonud küll midagi uut kaasa.
Järgmiseks, kus on öeldud või kirjas, et ühenduste juhtide ja töötajate palgad peavad olema madalad? Kindlasti ei ole põhjendatud imepisikesed palgad ainult seepärast, et tegutsemisvormiks on MTÜ, sihtasutus või seltsing. Ühendused saavad oma sissetuleku erinevatest allikatest: toetustena, annetustena, projektidest, lepingutest, ise teenides või vabatahtlikku tööd kasutades. Kui selle üle teostab järelvalvet ühenduse valitsev kogu (juhatus või nõukogu) ja kiidavad heaks liikmed ja toetajad, siis ei ole normaalses palgas midagi taunimisväärset.Neljandaks, ja see on eriti kurb koht: artiklis on nii palju rõõmu, justkui oleksite õnnelik, et saite lõpuks ometi MTÜde räpased saladused paljastud. Eriti kurioosne on see suhtumine ja toon arvestades järgmisel lehel avaldatud tõsiselt head lugu, kust ja miks tuleb eestlaste viha ja vimm, mida igal võimalusel välja lasta. Te teete oma looga paha ühendustele, kellel pole räpaseid saladusi ja solvate inimeste head tööd ja tahet. Kui avastate, et kolme ettevõte juhid on sulid, mõni ajakirjanik kirjutab jama või poliitik saab karistuse korruptsioonis, kas sarnane pealkiri ettevõtete, ajakirjanike või poliitikute kohta oleks Teie meelest õigustatud? Minu meelest ei ole; see oleks solvav ja vale.
Lõpetuseks ning see käib nüüd Naerata Ometi teema juurde: hea, et Te võtsite üles teema, kuidas raha annetustena mingi ülla või heategevusliku eesmärgi tarbeks koguv ühenduse seda peamiselt enda ülalpidamiseks kasutab. See on küsimus, millega ühendused nii Eestis kui mujal maailmas on ka ise kaua tegelenud ja arutanud, mis on hea tava ja protsent. Uurige ja analüüsige ning küsige ja kirjutage, kuid hoiduge üldistavate ja solvavate hinnangute andmisest kõigile nii kergelt ja põhjendamatult ühe mõõdupuuga. Leian, et endast ja oma lugejatest lugupidav ajakirjanik ei peaks seda tegema.Mul on kahju, et Te lugu ei jäta muud võimalust kui reageerida ainult negatiivselt.
Head päeva,
Kristina Mänd
(olen Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu nõukogus ning juhin rahvusvahelise kodanikuühenduste liidu CIVICUS programmi, mis tegeleb ühenduste avatuse, aususe ja õiguspärasusega).