I Wikileaks: hea või halb?

Daniel Vaarik

Eestlased usuvad, et neil on infotehnoloogiaga eriline suhe. Pildil Laar läbi rääkimas Doomi kollidega. (Montaaž).

Wikileaksi üles pandud USA diplomaatide kirjavahetus ei ole ootamatu, see on lihtsalt üks episood aeglaselt toimuvast võimuvahetusest, mida juhib infotehnoloogia ning millesarnased on varem alati aset leidnud samaaegselt oluliste tehnoloogiate levimisega.

Nagu aeg-luubis toimuv plahvatus pillutab see võimumuutus laiali nende inimeste jalgealuse, kes usuvad, et informatsiooni saab jätkuvalt kinni hoida ning lõhub ja kõigutab sellele usule rajatud organisatsioone, firmasid, riike, meediat, sest nagu öeldakse, informatsioon tahab olla vaba.

Algul tundus, et need organisatsioonid suudavadki vanast elukorraldusest kinni hoida. Nii nagu feodaal võis oma varandust üle vaadates ja karmimalt majandades ja mingeid moodsamaid teadmisi ära kasutades mõnda aega oma oma valdusi valitseda isegi siis kui paarikümne kilomeetri kaugusel tehasekorstnad juba suitsema hakkasid, nii võivad ka tänased luureteenistused, muusikatöösturid ja suurfirmad hoida infot kinni täiesti arvestatava eduga.

Aga see on kallis.

Oli kallis juba siis, kui infotehnoloogia alles hoogu võttis ja läheb üha kallimaks sedamööda, kuidas see levib. Ühel hetkel see ei tasu enam ära. Ning me näeme seda, kuidas infotehnoloogiline muutus mängib ümber rikkuse ja võimu, kuivatab vana allikad ja kastab uue juurikaid.

Okei, sa saad sellest aru, et su vanad kogemused ja iganenud haridus on nagu kitsas ülikond, milles on kehva liigutada ning otsustad, et  võtad IT revolutsioonist osa. Ostad endale  iPadi  ja installeerid sinna Angry Birdsi ja kukeaabitsa, et lapsel oleks ka parem haridus, kuid ühel päeval jõuab sulle kohale, et sellest ei piisa. Sa avastad, et isegi tehnoloogiaga kaasa liikumine ei taga seda, et tehnoloogia sind armastaks või välja valiks.

Võib olla isegi sinu väikeseks rõõmuks õõnestab käimasolev muutus  ka nende jalgealust, kes on ostnud iPhone’i enne sind ja kellel on taskus ID-kaart algusest peale. Tegelikult on asi selles, et toimuv on põhimõtteliselt nagu maavärin ning sellel ei ole lemmikuid. Muutumas on maailmakord ja see ei ole mingisugune aktsionäride koosolek kohvi ja kookidega.

Meie eestlased kipume uskuma, et meil on infotehnoloogiaga sõlmitud oma diil. Umbes nagu, et Mart Laar käis 1990ndate alguses kuskil ristmikul Doomi kollidega rääkimas ja nad lubasid, et kui me maapiirkondadesse interneti viime, siis meil jääb ikka siin riik ja rahvas suhteliselt puutumata. See on muidugi täiesti ekslik arvamus nagu näiteks seegi, kui kristlased arvasid kunagi Konstantinoopolit kaitstes, et kahurid töötavad ainult “heades” kätes ning olid elu ja jumala peale päris solvunud, kui türklased kuskilt eriti suure paugutajaga välja hüppasid.

See, et meil on suhteliselt varajased IT lahendused ja eestlane orienteerub infotehnoloogias päris hästi, on muidugi pigem eelis, kuid liigsetele optimistidele tahaks öelda, et oh teid naiviste, peagi näete, kuidas teie enda  e-mailid, salasõnumid ja kõik muu kraam on netis kõigile näha ning kübersõda võivad pidada ka “pahad”.

Irooniliseks näiteks sobib ka Delfi, mis kutsus ehk pisut optimistlikult inimesi üles Delfile “kahtlaseid” dokumente lekitama, kuid mis sai ise just maitsta sama relva, kui Marek Strandberg lekitas oma üsna populaarses blogis Delfi omanikeringi kuuluva Hans H. Luige poolt talle saadetud e-kirja, mis kindlasi polnud mõeldud lekkima. Milliseid saladusi võib veel lekkida Postimehest, Delfist ja mujalt?

USA on olnud infotehnoloogia tähtsamaid eestvedajaid kogu maailmas, võib öelda, et  internet ongi ju välja arendatud USA-s, kuid cablegate’i valguses näeme, kuidas suur riik, kes varem kritiseeris Hiinat tema virtuaalse tulemüüri pärast, on iseenda võttest selili.

Ei, tehnoloogia ei hooli meie varajasest truudusest. Tehnoloogia loob lihtsalt uusi reegleid ning selles mõttes on ta pime selle suhtes, kes parajasti hoiab enda käes klaviatuuri või lennuki juhtimiskangi.

Mis juhtub edasi? Need, kes oma positsioone kaotavad, saavad muidugi vihaseks ning suutmata uskuda oma kaotust, hakkavad nad rakendama jõudu. USA paneb püsti üha uusi piiranguid, mida ta ise varem Hiina puhul kritiseeris. Julian Assange tehakse terroristiks ja need ja nood püüavad teda luurekeeles öeldult “neutraliseerida”.

Kuid loomulikult pikas plaanis see ei  pruugi aidata, kuna Assange’i maailm võib osutuda uue tehnoloogia tingimustes pisut loogilisemaks.

Infotehnoogilises uues maailmas on võimu ja raha drastilise ümberjagamise käigus võimalikud väga tõsised konfliktid, isegi sõjad, mis peetakse vahenditega, mida me seni pole näinud ja mis kestavad seni kuni uue tehnoloogia tingimustes on tasakaalupunktid saavutatud. Ja siis kui me just ära oleme harjunud, astub lavale mingi uus asi nagu näiteks nanotehnoloogia.

Kas see mis toimub, on hea või halb? See ei ole kumbagi. See on lihtsalt see, kuidas maailm nüüd on ja olema hakkab. Selge on see, et tulevad uued võitjad ja kaotajad. Kes need täpselt on? Seda me veel ei tea. Rihmad tuleb kinnitada kõigil.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Olen vist veidi juhmivõitu, aga ma tõesti ei mõista, mis selles HHL kirjas imelikku on, või et mis saladusi see lekitab? Ratsionaalne jutt ju. See, kas allikakaitseseadus on “hea” või “halb” on iseküsimus, aga et selle seaduse vastane nii kirjutab, on ju suht mõistlik? Ei näe siin ka avalikke ega varjatud ähvardusi. Või…?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Noh :). Kindlasti ei oleks Hans H. Luik kasutanud avalikus kirjas sellist lauset:

    “Lang tahab miilitsataustaga kohtunikele anda arutada, palju üks või teine riigiametnik solvuda võib. Vat da fakk.”

    Ja ma ei ütlegi, et selles peab kohe midagi HALBA või seadusevastast peab olema. Lihtsalt see on teistsugune stoori, teistsuguste rõhuasetustega, kui mõni ametlikum tekst. Ja cablegate’i puhul on ka pigem oluline see “tegelik” vaade, mida inimesed omavahel väljenduvad versus klanitud fasaad, mis vaatab meile vastu välisminiseeriumide pressiteadetest.

  • http://www.facebook.com/andris.reinman Andris Reinman

    Siin võib ehk Innot ja Irjat väikest viisi pioneerideks pidada – nemad olid esimesed (vähemalt Eestis) kes juba aastaid tagasi sama stiili kasutades mitteavalikustamisele kuuluvaid kirju oma blogis kõigile lugemiseks välja tõid.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Just. Hoolimata sellest, kas Inno ja Irja meeldivad või mitte, kasutasid nad samamoodi ära uue tehnoloogia poolt loodud võimalusi seniseid institutsioone kahtluse alla seada (kohtud, riigiasutused, tuntud inimesed). Taaskord, tehnoloogial pole moraali ega mingeid eellistusi, ta pakub võimalusi kõigile nagu ka ohte kõigile. :)

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Mis tähendab “Kas see mis toimub, on hea või halb? See ei ole kumbagi.”
    Ka siin tõesti pole moraalset mõõdet? Ma ei tea, mis on oleks selle juuridiline kontekst kui mina nt lekitaksin oma töömeile, aga mu enda tunde kohaselt oleks see küll usalduse kuritarvitamine või lausa reetmine.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Mina räägin infotehnoloogilisest keskkonnast, mis muudab info kinnihoidmist keeruliseks ning see on sama hea või halb nagu igasugune üldine reegel, mis meie elu määrab. Nagu näiteks see, et talvel on tänaval libe. See, kuidas üksikisikud või inimeste grupid selles oma moraalseid valikuid teevad, on juba täiesti selgelt nende otsustada ning nende jaoks on loomulikult olemas nii hea kui halb.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Mina räägin infotehnoloogilisest keskkonnast, mis muudab info kinnihoidmist keeruliseks ning see on sama hea või halb nagu igasugune üldine reegel, mis meie elu määrab. Nagu näiteks see, et talvel on tänaval libe. See, kuidas üksikisikud või inimeste grupid selles oma moraalseid valikuid teevad, on juba täiesti selgelt nende otsustada ning nende jaoks on loomulikult olemas nii hea kui halb.

  • Anonüümne

    Mina tõlgendan seda nii, et käimas on suurem ja pikaajalisem evolutsiooniline protsess, mis kunagi tegelikult pole peatunud. Kui igal ajahetkel maailm stoppkaadrisse panna, siis võib seal olijatele tunduda, et “nüüd on valmis” ja edasisi muutusi enam ei tule ja saabunud on “ajaloo lõpp.”

    Mikrotasandil loomulikult peab igaüks ise otsustama, kuidas oma hetkeolustikus käituda. Töömeilide lekitamisel ja järgneval kohtuvaidlusel kindlasti ei arvesta kohus maailmarevolutsiooni argumendiga.

    Aga kunagi oli ka seadus, et iga auto ees peab käima lipukesega inimene. Esimene auto, kus enam inimest ees ei käinud, tegeles kahtlemata seaduserikkumisega. Aga sellegipoolest me neid lipukesi tänapäeval enam ei näe.

  • Anonüümne

    Mina tõlgendan seda nii, et käimas on suurem ja pikaajalisem evolutsiooniline protsess, mis kunagi tegelikult pole peatunud. Kui igal ajahetkel maailm stoppkaadrisse panna, siis võib seal olijatele tunduda, et “nüüd on valmis” ja edasisi muutusi enam ei tule ja saabunud on “ajaloo lõpp.”

    Mikrotasandil loomulikult peab igaüks ise otsustama, kuidas oma hetkeolustikus käituda. Töömeilide lekitamisel ja järgneval kohtuvaidlusel kindlasti ei arvesta kohus maailmarevolutsiooni argumendiga.

    Aga kunagi oli ka seadus, et iga auto ees peab käima lipukesega inimene. Esimene auto, kus enam inimest ees ei käinud, tegeles kahtlemata seaduserikkumisega. Aga sellegipoolest me neid lipukesi tänapäeval enam ei näe.

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Ma pole kindel, et see on ka tehnoloogiliselt ühesuunaline tänav, pangad näiteks on suht edukalt suutnud infot “kinni hoida” ja tänu sellele sajad miljonid kaustavad iga päev internetipankasid.

    Ka viimase wikileaksi puhul ei lekkinud tegelikult ju tehnoloogia, vaid inimene. Ja kui kuulata Assanget, siis ka tema ei tegele niipalju tehnoloogia kui inimestega – töötleb neid moraalselt: lekitajad on vaprad, lekitamine on õilis ja kõik muud ilusad sõnad veel juurde…

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Mõnes mõttes see ikkagi on ühesuunaline tänav või vähemalt väga viltune nõlv. Pangad teevad selleks väga suuri kulutusi, et infot kinni hoida ning nad keskenduvad vaid teatud info kinnihoidmisele. See ilmselt saab olema ka näiteks riikide ja organisatsioonide üks võimalus – nad maksavad rohkem raha, et hoida kinni väiksemat hulka infot. Või vähemalt nii tundub täna see tulevik olevat.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Mõnes mõttes see ikkagi on ühesuunaline tänav või vähemalt väga viltune nõlv. Pangad teevad selleks väga suuri kulutusi, et infot kinni hoida ning nad keskenduvad vaid teatud info kinnihoidmisele. See ilmselt saab olema ka näiteks riikide ja organisatsioonide üks võimalus – nad maksavad rohkem raha, et hoida kinni väiksemat hulka infot. Või vähemalt nii tundub täna see tulevik olevat.

  • Anonüümne

    Siin võiks ka natuke rääkida avalikust huvist. Ma arvan, et pankade puhul ei nõua keegi seda, et kontoseisud tuleks veebi striimida. Küll aga on pangad oma diilitamisega mõjutanud riikide ja inimeste elu nii USA kui Islandi kriisis (viimases oli wikileaksil väga oluline roll) ja seega on alati ja üha rohkem olemas avalik huvi nende otsustusmehhanismide ja kasutatava info suhtes.

  • http://www.facebook.com/people/Liina-Jaanika-Seisler/1795584034 Liina-Jaanika Seisler

    Mul tekkis seda lugedes üks küsimus. Inimese jaoks on seni reaalsed asjad teviklikud asjad ehk ikka need, mida saab tajuda kõigi viie meelega. Nt raamat – saab näha, katsuda, lugeda, isegi kuulda ja nuusutada. Vitruaareaalsus kasutab praegu meeltest kahte – nägemist ja kuulmist. Kas puutetundlike arvutitega soovitakse ühte taju juurde haarata :)?

  • Anonüümne

    Eilses Forbes’i intervjuus ( http://bit.ly/ia0bZW ) ütleb Assange selgelt, et järgmine sihtmärk on “üks suur Ameerika pank”, mille sisemist kirjavahetust avaldama hakatakse.

    Wikileaksi tekkimise aluseks ja eelduseks on ikka tehnoloogia areng. veel 20 aastat tagasi poleks selline asi olnud reaalselt võimalik. Usun, et lähiaastatel hakkab wikileaksi kloone tekkima kui lompe peale vihma.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Anonüümne

    Mulle tundub, et Daniel pidas silmas seda, et tehnoloogia on olemuslikult moraalineutraalne (nagu guns don’t kill people, people kill peole, eksole).

    See muidugi ei tähenda, et misiganes keegi mingite uute või ka vanade tehnoloogiliste võimalustega ette võtab oleks moraalinormide väline või ülene. Samas on kindlasti aga tõsi ka see, et moraalsed tõekspidamised kipuvad kohanduma uute oludega.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Diskussioon teemal, kas Wikileaks või Assange on hea või paha, on kindlasti väga mahukas, aga vist mitte väga konstruktiivne. Selge, et kui Assange’i ei ole, tuleb Bssnange või Cssange ja võtab tõrviku üles ning arutada, kas see on hea või halb, on sama nagu proovida anda eetilist hinnangut gravitatsioonile – õelale nähtusele, mis võtab iga aasta kümneid kui mitte sadu tuhandeid elusid.

  • http://twitter.com/neemekorv Neeme Korv

    Mulle meeldib seda lugedes mõelda, et ühel väikesel saarel on olemas peavari, kartulipõld ja meri. Paned raadio mängima ning see, et internet või mobiiliside on tund aega ära (mis mõnes teises kohas tundub maailma lõpuna), ei häiri teps mitte.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Anonüümne

    Aga kuidas katsuda või nuusutada näiteks muusikat?

    Ning juba Platon ja Aristoteles märkisid ära, et meie meeled on reaalsuse tajumise osas sageli väga viletsad abimehed.

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Rääkisin mõni aeg tagasi Jaan Tallinnaga, kes väljendas umbes sellist mõtet: kuna nõudlus (interneti)privaatsuse järele pole piisavalt suur, pole ka tekkinud (piisavat) turgu, tööstust ja tehnoloogiat, mis kaitseks privaatsusest. Ehk kui nõdulus oleks suurem, küll tuleks siis ka turg, tööstus, tehnoloogiad, mis privaatsust kaitseksid.

    Ja üks tähelepanek veel. Kui info kinni hoidmine muutub üha keerulisemaks ja kallimaks, et ühel hetkel see lihtsalt ei tasu enam ära, siis samast arengust käivitub automaatselt ka teistsugune mehhanism: nimelt, need vähesed, kellel ikkagi õnnestub infot kinni hoida, saavad konkurentsieelise, nii et isegi kui kinnihoidmine on kallis võib see investeering teatud tingimustel ikkagi ära tasuda.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Anonüümne

    Mulle tundub, et privaatsus on natuke teine teema, mida ei saa päris niisama lihtsalt praegusele WikiLeaksi mäsule kohandada. USA saatkondade kirjavahetus või Afganistaani/Iraagi sõja dokumentatsioon ei ole “privaatsed” vaid salajased — ja need kaks asja on küll teatava kattuvusega, kuid siiski mitte päris samad.

    Samuti ei usu ma, et praeguste lekete põhjuseks või ka võimaldajaks oleks olnud ebapiisava turvalisusastmega tehnoloogia. Pigem on asi ikka vast selles, millega erinevad DRM-i rakenduste (mis on vast näide alast, kus on päris palju maksujõulist nõudlust) loojad on ammu maadelnud ning mille võtab hästi kokku ingliskeelne väljend you can’t give people information and not let them have it.

  • http://www.facebook.com/kurinurm Kaur Virunurm

    Suures plaanis – kindlasti hea.

    Kaudselt aga halb.

    Nagu näha, on avalikustamise põhi-efekt – häbi. Lõdvas keeles suhtlus lekib ruumi, kus selline kõnepruuk ja otseütlemine pole normiks. See ei tekita kusagil sisulisi probleeme, küll aga loob näiva vajaduse keegi lahti lasta või hoiatava näitena üles puua.

    Selle ärahoidmiseks keelavad organisatsioonid e-suhtluses vaba keelekasutuse ära. Mitte tehniliste vahenditega, vaid lihtsalt, käsukorras. Avaliku suhtluse rangus laieneb nõudena igale e-mailile, chatile – üldse kõigele, millest jääb jälg. Nii muutub organisatsioonide e-keskkond formaalsemaks, inimkaugemaks. Ja see ei ole mitte hea…

    Teiseks püüavad jõustruktuurid juurutada turvalisi dokumendihaldussüsteeme. (E-DRM, IRM – http://en.wikipedia.org/wiki/Information_Rights_Management). Eks nad püüavad praegu ka, aga nüüd lisandub tõsine motivatsioon – ametnike isiklik huvi. Tulemuseks ajakulu, rahakulu ja muu töö efektiivsuse langus. Igatahes tegelevad jõustruktuurid edaspidi iseenese töö korraldamisega rohkem ja sisulise tööga vähem. Ma ei tea, kas see on halb või hea.

  • http://twitter.com/kajarkase Kajar Kase

    Laias laastus on moraal ikkagi see, et digitaalsel kujul ehk:- e-kirjas- blogis- twitteris- facebookis- kommentaaridesei tohi kirjutada midagi sellist, mis sa ei tahaks, et homme – või kümne aasta pärast – ilmuks Postimehe esiküljel. Sest, just, küsimus, kas see on hea-paha või vale-õige muutub sel hetkel teisejärguliseks kui see avaldamine osutub võimalikuks. Ja oluliselt ohutum on eeldada, et see 20 aasta perspektiivis juhtub. Ja see on vist ka paratamatu, et riigi need tegevused, mis nõuavad rohkem diskreetsust, tulevad üha enam päevavalgele. võib ju küll öelda, et USA on nüüd omast võttest selili, aga ma pakun, et riigivõimu õõnestamise mõttes on net siiski rohkem teinud autokraatlikes režiimides. Kuigi selle wikileaksi suhtes haip on suur, siis USA suurt poliitikat ega ka maailma ajalugu see kõik vaevalt et muudab. Me ju ikka teadsime neid asju enne ka.

  • http://www.facebook.com/people/Tarmo-Riisenberg/100000711988093 Tarmo Riisenberg

    Omamoodi huvitav on praegu jälgida Wikileaks’i cablegate tõlgendamist erinevate osapoolte poolt siinses meedias.

    Üks kohalik “ekspert” väidab, et see on lihtsalt mingi prügikasti sisu, mida Wikileaks avaldab ja kõik seal on juba meedias avaldatud ja läbi räägitud. Teisalt ma ei näe küll võimalust, kuidas see ekspert kõiki neid + 200 000 dokumenti juba näinud on, heal juhul vaid 2xx’i mis juba avaldatud on. Aga ekspert juba arvab, tema teab, mis seal kirjas… Pigem näib ta kui ette lükatud ettur, kes pidi midagi ütlema, et kogu teemalt tähelepanu veidigi maha saada. Eriti naljakas on see prügikasti jutt US of A suunalt tuleva hädaldamise valguses.

    Teine “ekspert” ütleb aga ühe lehe vahendusel, et: ” xxxx hinnangul on olnud WikiLeaksis informatsiooni levitanud meeste käitumine argpükslik ja ta ei mõista, mis on olnud paljastuse mõte. ”

    Veel leiab viimase härrase sõnumist hinnanguid: “WikiLeaksi seltskond süüdimatu, sest nad varjavad ennast ning püüavad seda asja teha kuidagi põranda all. „Kui sa nii kõva mees oled ja kõigi peale tahad suure kaarega lasta, siis seisa sirgelt ja vastuta ka selle eest, mida sa teed,“ kommenteeris XXXX”.

    Siis veel juhtkirjad, kus tavaajakirjandusele võetakse Wikileaks’i dokumentide seletaja roll: “Teiseks on suurtel ajalehtedel võimekus dokumentide sõelumiseks ja mõtestamiseks. See on oluline, et ei kaoks avalikkuse kriitiline meel. Sest me ei saa ju välistada, et ühel hetkel manipuleeritakse Wikileaksi endaga, juhtides teadlike lekete kaudu tähelepanu soovitud suunas.”

    Jah, manipulatsioone ei saa välistada, aga SUURE AJALEHE kõiketeadja ja kontrollija roll pole ka just eksimistevaba.

    Aga eks dokumentide reaalsesse levisse jõudmisel joonistuvad jõujooned kohalikul meediamaastikul selgemalt välja. Kogu sellest juhtumist saaks päris kena diplomitöö kirjutada.

    Mind ennast huvitab praegu see, kuidas need 600 + dokumenti hakkavad mõjutama Riigikogu valimisi. Kui juhtub keegi neis paberites ütlema, et tegevminister E on enesekindel lollpea (täiesti hüpoteetiline konstruktsioon), siis kuidas mõjub see tsitaat minstri mainele valimiste kontekstis?

    Ja lõppu tsiteeriks ma BBC’d (http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-11882092): “Daniel Ellsberg, the former military analyst who in 1971 released the Pentagon Papers which detailed government lies and cover-ups in the Vietnam War, is sceptical of whether the government really believes that lives are at stake.

    He told the BBC’s World Today programme that US officials made that same argument every time there was a potentially embarrassing leak.

    “The best justification they can find for secrecy is that lives are at stake. Actually, lives are at stake as a result of the silences and lies which a lot of these leaks reveal,” he said.”

    Ja sama artikkel väidab ka: “After this latest release a Pentagon official, who wished to remain anonymous due to the sensitive nature of the material involved, told the McClatchy newspaper group that even three months later the US military still had no evidence that people had died or been harmed because of information gleaned from Wikileaks documents.”

  • Anonüümne

    Väga hea mõttekäik! Tundub tõesti, et tänu tehnoloogia ja ühiskonna arengu ühisele järgmisele sammule on toimumas üks suur muudatus millel võivad olla märkimisväärsed tagajärjed. Väga geniaalne on selle ära tabamine. :-)

  • Anonüümne

    Sel teemal on kaks huvitavat lugemist, mida kombineerides saab selgemaks, mida ja kuidas Assange ja Wikileaks taotlevad.

    Assange Forbesi intervjuu: http://shrt.st/rke
    Pikem analüüs autoritaarsuse ja vandenõu suhetest http://shrt.st/rn6

    Minu jaoks võib need võtta kokku kahe teesiga.

    1) avatud ja õiglasi süsteeme kahjustab lekitamine vähem kui suletud, vandenõudel ja saladustel põhinevaid. “In a world where leaking is easy, secretive or unjust systems are nonlinearly hit relative to open, just systems.”

    2) lekitamise mõju, eesmärk ja tulemus ongi see, et suletud süsteemi toimimine on häiritud ja toimub n-ö hammasrataste vahele liiva raputamine, peab hakkama kulutama vahendeid täiendavaks turvamiseks. Seega süsteemi efektiivsus väheneb ja ta hakkab iseendale vastu töötama.

    See sarnaneb USA lennuturvalisusele, kus samuti terroristid praegu käsi plaksutavad, nähes, kui tohutult tambitakse raha ebaefektiivsetesse turvasüsteemidesse. See pole küll otseselt wikileaksi teema, aga laiemalt samasse auku “kuidas süsteem reageerib muutunud keskkonnale.” http://shrt.st/rn8: “…every dollar of al Qaeda defeated a million dollars.”

    Eelnevas on al Qaeda ja Wikileaks justkui samas kategoorias, aga nende erinevus on siiski nii vahendites kui meetodites. Wikileaks tegutseb hallis alas või vähemalt mitte otseselt ebaseaduslikult ja pole kedagi tapnud ja ei ole kunagi öelnud, et nad oleks otseselt ühegi valitsuse, riigi vms vastased.

    Wikileaksi laiem eesmärk on sügavamad muutused süsteemis ja poliitikas ja neid ei saa vaigistada pelgalt infokanalite kinniteipimisega, kuna nagu eelnevast näha, läheb see kulukaks ja mõttetuks ja saeb süsteemil endal jalad alt.

  • http://www.facebook.com/tom.puurmann Toomas Puurmann

    Mitte et kas hea või halb? Vaid, kas vajalik? Maailma paremaks muutmise kontekstis. Minu vastus oleks-jah, info kättesaadavuse piiramine viib meid varem või hiljem Orwelli maailma…

  • http://www.facebook.com/people/Liina-Jaanika-Seisler/1795584034 Liina-Jaanika Seisler

    olles 12 aasatat muusikat õppinud võin rahuliku südamega öelda, et ka toit võib olla muusika ja muusikast on ammu juba saanud parfüümid :)

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Anonüümne

    Olles nüüd juba vast üle 20 aasta erinevate virtuaalse reaalsuse väljendusvormidega kokku puutunud võin samal moel rahuliku südamega öelda, et nägemine ja kuulmine ei ole selle puhul samuti mingiteks piirideks.

  • Pingback: II Mida avanemine teeb? - Memokraat()

  • Anonüümne

    Võin massmõjude ajalise järjestusega eksida aga analoogilisi mõttearendusi tehnoloogia ja ühiskonna arengu teemadel võiks ajaloost leida ilmselt palju:
    – kirjaoskus;
    – trükitehnoloogia;
    – postisüsteem;
    – massilevikuga ajalehed;
    – raudtee (mahukas maismaa reisiliiklus);
    – telegraaf;
    – pikamaa laevareisiliikluse areng;
    – raadio;
    – televisioon;
    – reisilennuliiklus.

    ‘Leiutati’ ka tsensuur, reisimispiirangud, meediakontroll ja enesetsensuur, raadiojaamade segamine, interneti tsenseerimine. Totalitarism oma erinevates vormides õilmitseb endiselt edasi ja tihti inimeste endi heakskiidul.

    Kindlasti oli neil tehnoloogiatel olnud mõju ühiskonna arengule. Kas aga kvalitatiivselt erinev internetiajastust? Massiline internetiajastu on arenenud riikides kestnud 10-15 aastat. Miks peaks WL taoline sündmus ja alles nüüd midagi oluliselt mõjutama? Kas demokraatia (mis iganes see ka poleks ja oletame, WL on samm sinna poole) kuldaeg hakkab otsa saama? Kas see on olnud demokraatia või illusioon demokraatiast, milles me elanud oleme? Mis see ’demokraatia’ on ja kellel/kuidas on üldse alust arvata mis see on ja veel enam, mis mehanismiga, kui üldse, see teostatav on?

    WL alguspunkt ei ole tehnoloogia. Nagu enamuse infolekete puhul on see etteaimamatute motiividega sisemine lekitaja. Neid on alati olnud ja neid saab olema. Külajutu või samizdatina võtaks info levimine rohkem aega aga tulemus oleks sama.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Just mitmed neist tehnoloogiatest, mida Sa nimetad, on olnud suurte murrangute põhjustajaks ja pigem just neid analoogiaks võttes võime ennustada murrangut ka praegu. Ja see, mida sa ütled totalitarismi koha pealt ongi seesama, mida mina väidan – need tehnoloogiad võimaldavad ka totalitarsimi, neil pole moraali.