Ämbliku pöörijoon

Daniel Vaarik

“What’s the matter with you? Is your brain going soft? Never tell anybody outside the family what you’re thinking again.”
Don Corleone to Sonny

Alljärgnev lugu on avatusest, ootustest ja poliitilisest twitterihäälest nimega @vaiknedon, kes otsustas vaikida.

Kunagi kirjutasin Eesti Päevalehes avatumatest ja suletumatest ühiskondadest ning võrdlesin suletud ühiskondi ämblikuvõrkudega, milles informatsiooniniidid koonduvad kesksete tegelaste kätte, kes punuvad siis neid omatahtsi kokku, justnagu ämblikud.

Kuid miks see ämblikuasi minu arvates halb on? Samal põhjusel, miks on mõnedele inimestele vastumeelne, kui avalikes huvides tegutsema pidav tegelane hakkab isiklikes huvides ära kasutama informatsiooni, mis peaks tegelikult olema kõigi oma.

Milline informatsioon on aga üldse kõigi oma? Kas näiteks võimuerakonna sees toimuvad arutelud, vastuolud ja riigi tuleviku seisukohalt tähtsad debatid on piisavalt olulised, et olla pidevalt kajastatud või peaksime neist kuulma alles siis, kui mingi seaduseelnõu valitsusse jõuab või lugema ajalehte sokutatud nimetust dokumendist?

Minu arvates on vale, kui erakonnal on rohkelt saladusi, sest mille või kelle eest peaks parteil olema vaja oma sisearvamusi, probleeme ja küsimusi varjata? See pole ju äri, kus ideed enne patenteerimist võivad kaotsi minna? See pole ju koht, kus peaks olema üldse midagi varjata peale üksikute väga kindlate seadustega määratud infoühikute?

Selsamal moel tuleb pidada vildakaks ka seda, kui erakonnad võtavad enda käsutusse informatsiooni, mis neile on laekunud tänu võimul olekule ning hakkavad sellega manipuleerima, arvates, et neil on selleks mingisugune sünnipärane eesõigus.

On vähemalt kaks suurt põhjust, miks tänapäeval peaksid nii riigiasutused kui ka võimul olevad erakonnad suuremat avatust taotlema ning avatuse all mõistan ma võrdseid  võimalusi infot saada kõigil ühiskonna liikmeil, mitte täielikku ja valimatut kogu informatsiooni avaldamist.

Esimene põhjus on majanduslik ning see põhineb arusaamal, et võimalikult täiuslik turg saab olemas olla siis, kui on olemas võimalikult täiuslik informatsioon. Seega peaks see olema näiteks Eesti erakondadest kõige rohkem Reformierakonna, kui selgelt kõige liberaalsema lubadusega erakonna põhimure, et informatsioon leviks võimalikult avatult, ilma manipulatsioonideta. Sest see mõjutab vaba turgu.

Ja tõepoolest, Reformierakonna programmis on isegi selline lause: “Avatud ühiskond eeldab kõigi tema liikmete informeeritust, sõltumata nende elukohast ja sotsiaalsest seisundist. Igaühel, kes soovib saada avalikuks kasutamiseks loodud teavet, peab olema võimalus seda saada.”

Nii ongi imelik, et Reformierakonna võimul oleku järjekordse perioodi lõpul ei vasta enamus riigi kodulehekülgi standarditele, eksperdi positsioonilt sõna võtvaid ametnikke on vähem kui vanasti ning üks Reformierakonna olulisemaid ideolooge esines pikalt vaid Twitteris nime alt @vaiknedon.

Ja kui siis ühel hetkel tekkisid küsimused tema tegeliku identiteedi kohta, siis arvas ta, et tähelepanu on saadud liiga palju ning tal on aeg informatsiooni edastamine lõpetada. Ta ütles nii:

“Eksitav lehelugu tõi algselt vaid teiste tarkade lugemiseks avatud erakontole 300 jälgijat. Aus pöörduda algusse. Silentium.”

Ma mõistan, kui Keskerakond keerutab ning mul pole erilisi ootusi nende suhtes, ma ei kavatse neid ka valida, kuid kas liberaalse erakonna infopoliitika ei peaks olema avatum? Kas see tundub ainult mulle, või kumab @vaiknedoni säutsust tõesti välja üleolek avalikkuse kui sellise suhtes, arvamus, et avalikkus pole piisavalt tark või väärikas selleks, et kuulda, mida arvatakse Reformierakonnas tegelikult? Kas selline vihje mitte ei näita pettumust vabas turus ja turu võimes  kohanduda?

Ning kas mitte võimuerakonnaks olemine ei kohusta olema ka rohkem avalikkuse suunas vastutav? Miks meil on üldse tarvis anonüümset allikat, et teada saada, mida arvatakse erakonna sees tegelikult?

Pildil näide kuni viimase ajani oma karakterit Konstantin Pätsi pildiga iseloomustanud @vaiknedoni sõnavõtust Twitteris.

Juhtumisi olin see mina, kes pakkus, et @vaiknedon võiks oma tegeliku identiteedi alt esineda, kuid see oli vaid aja küsimus, millal keegi teine oleks sellesama küsimuse püstitanud, sest postitustega kaasnev metadata ning konto jälgijate ja sisu analüüs näitasid võimaliku isiku suunas ning kuigi seda mitte 100% kindlusega, siis vähemalt 90% kindlusega.

Küsisin avalikult  @vaiknedonilt, kas ta ei tahaks esineda oma nime alt ka sellepärast, et tema viimased säutsud olid läinud paljude inimeste suhtes isiklikuks ning sellisel juhul ei tundunud tema isiku anonüümsus enam õigustatud. Lisaks selgus, et  vaikse doni nimeline on ka Eesti meediakanalite online kanalites täitsa tihe külaline ning kuigi seal tekkis kahtlusi, et mitte kõik pole sama isiku tekstid, eristub üks konkreetne rida kommentaare, mis on sarnased @vaiknedoni twitterisäutsudega.

Ja see oleks iseenesest juba oluline uudis, kui teiste erakondadega ühel hetkel läbirääkimisi pidav  erakonna liige käib jõudehetkel nende kohta netikommentaare kirjutamas. Siin läheb identiteediprobleem juba palju huvitavamaks ja teravamaks ning avalik küsimärk tõuseb olulisemale kohale. Kas näiteks alljärgnev kommentaar Reformierakonna kunagise koostööpartneri Ivari Padari kohta pärineb sama vaikse doni käest, kes Twitteris esinemas käib?

“Padari palk on nii kõva ja mees nii mõjutatav, et kui vaja siis hakkab perzga rohtu sööma. Metafoori või epiteedina, seda siis. Siiski.”

vaikne don, 03.10.2009 21:49

Või siis see, mis puudutab president Ilvest:

Stalin ilmub Moskvasse soldatite ja kolhoosnikega ning Ilvesega.

vaikne don, 08.04.2010 13:14

Kõike seda jälgides ning lugedes, tekkis vähemalt minul tunne, et avalik huvi võimuerakonna suunas hakkab üles kaaluma seda teiste twitterijärgijate seas levinud  hirmu, et “äkki ta tõesti jääb vait ja siis me ju ei kuulegi enam midagi”. Mulle ei meeldinud ka selline lähenemine, et erakonna tähtsa liikme säutsusid peetakse teeneks avalikkusele ning me oleme justkui unustanud, et tegelikult on (ka erakondlik) läbipaistvus demokraatliku riigi võimulolijatele pigem kohustus.

Siit jõuamegi teise põhjuseni, miks avatus on oluline. See on see, et demokraatlik ühiskond peab põhinema kahesuunalisel info liikumisel. Näiteks kui keegi meid jälgib, siis peaksime meie saama ka teda vastu jälgida, kontrollida, mõjutada. Checks and balances, nagu ütlevad ameeriklased ning ka hiljutine Wikileaksi esilekerkimine ei ole midagi muud kui reaktsioon sellele, et kui valitsused ja ettevõtted saavad tänu uutele tehnoloogiatele rohkem informatsiooni, siis ühel hetkel ilmub keegi välja, kes proovib prožektorit teistpidi pöörata.

Vahel ma küsin endalt, et miks ma viimasel ajal kritiseerin Reformierakonda rohkem kui näiteks Rahvaliitu või Keskerakonda. Ja samuti ka seda, miks mu sõbrad seda teevad. Miks nad/me pole õnnelikud? Kas nad/me oleme/on halvad inimesed, kellele ei meeldi põhimõtteliselt ükski partei? Või lootusetud idealistid?

Ning ilmselt on sama küsimus isegi mitmete reformierakondlaste endi peades, et miks neid kritiseerivad inimesed, kes peaksid ju olema nende võimalikud valijad. Ma olen jõudnud vastuseni ning see on tegelikult lihtne: kelle suunas on suurem ootus, selle suhtes võib tekkida ka suurem pettumus.

Reformierakond ei ole täna avatud erakond ning paljud selle tippliikmed näivad avalikkusega dialoogi astumise võimaluste osas kibestunud ning seda ei muuda isegi peaminister Ansipi iganädalased pingutused valitsuse pressikonverentsidel. Ja on nii, et Reformierakonna suutmatus olla avatud valmistab mulle palju suurema pettumuse, kui näiteks see, et Edgar Savisaar pressikonverentsil mingit demagoogilist infokeeksi serveerib.

Mida peaks Reformierakond selle kriitikaga peale hakkama? Kõige valem oleks pidada seda mingiks siunamiseks või löökideks allapoole vööd või pr-inimese spinniks. Kriitikat võiks vaadata hoopis ühe vene kõnekäänu võtmes, et  kes peksab, see ehk ka armastab.

Aga tagasi selle päeva juurde, mil  ma @vaiknedonile vihje tegin, et ta võiks enda isiku avada. Oma lolli peaga mõtlesin ka sellele võimalusele, et parim, mida @vaiknedon sel hetkel teha saanuks, oleks olnud jätkata säutsumist, kuid nüüd mitte enam anonüümselt, vaid pseudonüümselt. Järgnev meediakajastus näitas ju selgelt, kui suur on inimeste huvi saada rohkem infot. Nii, et sündinuks suurepärane kanal, sotsiaalmeedia vaimus ning mul on väga kahju, et vähemalt esialgu valis vaikne mees vaikimise ja kardetavasti siis ka suletuse.

Ma kutsun siinkohal @vaiknedoni üles jätkama säutsumist samas vaimus ning rohkem avama Reformierakonna telgitaguseid. Sama soovitaksin teistele erakondadele ja nende liikmetele, kuid parem on, kui te ei tee seda anonüümselt.

See on osa olulisest avatusest ning kui kujutleda maailma, kus suletumad riigid elavad ühel pool kujuteldavat ämbliku pöörijoont ja teised teisel pool, siis on oluline otsustada, kummal pool seda tahame elada meie. See on eriti oluline kõigile, kes  ei ole ämblikud, sest ämblikuvõrgus teised putukad surevad.

  • Anonüümne

    Reformierakond is not dead yet but it stinks.

  • http://twitter.com/toomasmolder Toomas Mölder

    Eks siis tema säuts “Eksitav lehelugu tõi algselt vaid teiste tarkade lugemiseks avatud erakontole 300 jälgijat. Aus pöörduda algusse. Silentium.” siis just seda arusaama väljendaski – asjad läksid sassi! Vähemasti selles osas aus ülestunnistus.

    Kui poliitiline twitterihääl @donsilentium pole seni olnud valmis avalikustama, kes ta oli või kelle huvides väljendus, ju siis pole. Loodetavasti tegu häbitundega, sai ka ise aru, et ajapikku kadus reaalsusetaju ning tulid isiklikku laadi pahastiütlemised.

    Polnud tema avaldused võetavad eraisikuna (asjaolu, et kasutati Konstantin Pätsi visuaalset identiteeti http://et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_P%C3%A4ts, on muidugi omakorda intrigeeriv), ei juletud neile ka Reformierakonna silti külge panna. Polnud need vist enam ammu mõeldud ka vaid “tarkade lugemiseks”, sest jälgijaid ja nende arvu muutust näeb iga twitterdaja.

    Kutsud “@vaiknedoni üles jätkama säutsumist samas vaimus ning rohkem avama Reformierakonna telgitaguseid. Sama soovitaksin teistele erakondadele ja nende liikmetele, kuid parem on, kui te ei tee seda anonüümselt”.

    Loodetavasti sa ei mõelnud, et @vaiknedon on lubatud jätkamine anonüümselt, teised oma nime all? Ka mina olen seda meelt, et ka kommenteerijad peaksid olema isikustatud, vastasel juhul pole just väga kaugel ei massidega manipuleerimine, Ämbliksus või suisa skisofreenia.

    Aga kus ja mida ja millal siis avaldada nii, et see oleks vastuvõetav nii isiklikus plaanis kui ka X-erakonnale?

    Lühiteadete vorm jätab piisavalt ruumi vääriti- ja mitmetimõistmisteks.

    Avaldamisvõimalusi ju teisigi, kasvõi näiteks Reformierakonna “ametlikud” blogid http://www.reform.ee/et/reformierakond/Pressiruum/Blogid

    Kas need pole piisavalt huvitavad? Vist tõesti mitte.
    Seal pole intriigi, seal pole higi, pisaraid ja verd. Need pole avaldatud nii informeeritud inimeste poolt nagu seda oli @vaiknedon.

    Koperdasin ka keskerakondlaste, tundub, et kogutud säutsudele http://twitter.com/#!/keskerakondlane
    Hetkel 337 säutsu, 4 (!) jälgijat!? Neist Rowena French on ka vist vaid iseenda esindaja ;P

    Et kas siis nii: @vaiknedon silentium. So what? Unfollow. Find Bradley Manning.

    Ja muideks, ka sinu idealiseeritud sipelgapesal on oma vaenlased, näiteks suur ja pahur Karu, kes selle paari käpahoobiga laiali keerab kas lihtlabase kõhutäite või soojema talvise küljealuse nimel.

  • http://www.facebook.com/kalev.kallemets Kalev Kallemets

    Daniel, palun loe FBs.
    Probleem avameelse suhtlusega on, et reeglina ei huvita kahjuks ajakirjanikke mitte sisu, analüüs, mõistmine ja tõele lähemale jõudmine, vaid spinn, intriig, läbimüük. Töötasin kunagi ühes ajalehes- tülgastav oli mõnda töökaaslast vaadata kuidas nad ausatele inimestele mingit lugu üritasid külge kleepida. Ajakirjanikul oli enne telefonivestluste tegemist nii kindlalt tekst koos, et noppis intervjuust vaid tema lugu kinnitavad lõigud. Mis ajakirjandus see on? See sunnib objektiivselt iga lauset väga põhjalikult kujundama. Kahjuks.

    Daniel, loe veel kord oma broileritekst läbi- see oli ikka nii mööda, et piinlik. Pinnapealsust paljastavad on olnud ka mitmete “arvamusliidrite” täiesti asjatundmatud kommentaarid samal teemal. Ka sinu praegune artikli teema ja subjekt vääriks pisut enam tausta uurimist ja läbimõtlemist. Mis osutab teisele tõsisele ajakirjanduse probleemile- sage teadmatus, pinnapealsus, hoolimatus käsitletava küsimuse olulisusest. Pole lihtne leida vestlus/intervjuupartnerit, kes oleks piisavalt teadlik, tõsiseltvõetav.

    Kolmas võimalus, et umbusklik ajakirjanik arvab, et avameelne jutt on spinn ja ärakasutamine ning taas suhtlus ei toimi. On erandid. Isiklikult usaldan Eestis 2 ajakirjanikku, kes koostavad oma lugu eelarvamusteta ja ausalt.

    Härra Hõbemägi (kui see olete teie), kas selline teravmeelsus on Eesti ajakirjaniku madalam, kesmine või kõrgem tase?

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Kalle, kas võiks siinkohal paluda, et Sa ambrasuurile viskumise asemel (või noh, kui muidu ei saa, siis sellele lisaks) tooks ka mõned sisulised väited või argumendid? S.t. midagi, mis ka profaanidel aitaks mõista mis osas täpselt Danieli tekst on nii mööda, et piinlik hakkab? Minul näiteks ei hakanud piinlik ja ma kahtlustan, et neid on veel, kellel ei hakanud..

    Kui Danieli käsitlusele tuleks abiks tausta avamine ja läbimõtlemine — anna tuld, ava tausta, kritiseeri ja täpsusta. Hetkel aga jääb vähemalt minule üsna segaseks mida Sa täpselt antud kirjutisele ette heidad. Daniel kutsus erakondi (ja konkreetselt RE-d) üles suuremale transparentsusele ja vähemale paranoiale avalikkusega suhtlemisel — ma saan aru, et Sulle tundub see läbimõtlematu ja vist mingil moel naiivsegi ettepanekuna ning selle peamiseks põhjuseks on meedia vere- ja skandaalijanu? Kas tõesti on siis hea lahendus see, et debatid peetakse ja otsused langetatakse suletud uste taga, kust Rosimannus aeg-ajalt anonüümselt paar säutsu välja saadab? Kui “probleem avameelse suhtlusega on, et reeglina ei huvita kahjuks ajakirjanikke mitte sisu, analüüs, mõistmine ja tõele lähemale jõudmine”, siis ei ole ainsateks alternatiivideks ju mitte-avameelne suhtlus või päris vaikimine — moodsal tänapäeval on olemas päris mitmeid erinevaid kanaleid oma arvamuse välja ütlemiseks, ilma et tülgastavad ajakirjanikud saaks oma spinni vahele ajada.

  • http://www.facebook.com/viljar.sepp Sepp Viljar

    Kalev, kui ajakirjandus nii persses on, nagu sa kirjeldad, siis peaks poliitikud ju rohkem kasutama kõikvõimalikke otsekanaleid – ausalt, sagedasti, oma nime alt.

    Kui siseringi kuuluv isik rüütab ennast anonüümse teravmeelse vaatleja keebiga, on see tavaline manipulatsioon. Ja seda on poliitikas juba niigi liiga palju.

  • Anonüümne

    Blogid, FB, Twitter jne pole mingid vastanduvad kanalid, mille vahel peab valima. Kindlasti on RE-l ja teistel erakondadel ja poliitikutel hulk blogisid, aga enamik neist on nii igavad, et igapäevaselt neid ei loe. Aga kui keegi, keda ma kuulan, või ka kirjutaja ise paneb Twitterisse signaali, et seal on midagi huvitavat, siis võib ju vaadata.

  • http://twitter.com/dmitrijegorov Dmitri Jegorov

    Kalev, olen Sinuga nõus, et meie ajakirjandus on kollane mis kollane, tendentslik ja paljuski amatöörlik (teatud briljantsete eranditega)… Olen isegi pidanud mitu korda närvi minema, kui intriigi-skandaali otsinguil jääb pressil tõe väljaselgitamine tahaplaani. Ses mõttes on meie press mitte kirgas klaaspeegel, vaid kõrgpoleeritud vaskplaat, mida erinevalt klaaspeeglist annab ikka painutada. See selleks…
    Aga ma ei taipa, kuidas säärane salatsemine, millest kod. Vaarik kirjutab, meid edasi viib ja meie ühiskonda paremaks teeb?

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    ajakirjanike hindamisel maksab samuti lähtuda sellest, mida Toomas Hendrik Ilves on mitu korda soovitanud riigikogu liikmete hindamisel: ärge mõistke neid kõiki ette hukka, sest nad kuuluvad riigikogusse. ajakirjanike tegemisi tuleks samuti hinnata ykshaaval, no näiteks artikkelhaaval.

    muidu tekib oht teha mõni levinud loogikaviga – näiteks liigne yldistamine piiratud arvu juhtude põhjal. samuti maksab meeles pidada, et _argumentum ad hominem_ on samuti levinud loogikaviga.

    samuti on loogikaviga _argumentum ad hominem tu quoque_ ehk “ega sa ise parem ei ole”. kui seda kombineerida liigse yldistamise loogikaveaga, siis saamegi arutlused teemal, kas ajakirjanikud on sama halvad, ebaausad, õelad ja kurjad inimesed kui poliitikud või mitte.

    kui säärased arutelud muutuvad tavaliseks yhiskonna arengut tavakodanikest proportsionaalselt enam mõjutavate inimeste vahel, siis on minu meelest kuri karjas.

    mõistan, et igasuguste retoorikavõtete kaudu tarvitavad nii poliitikud kui ka ajakirjanikud tihtipeale loogiliselt vigaseid mõttekäike. selle täielik välistamine on raske. aga proovida maksab, alustada oleks hea oma sisekõnest – niimoodi on võimalik kainetes aruteludes parem vältida vigaseid eeldusi, mis võivad viia vigaste järeldusteni.

  • http://www.facebook.com/kalev.kallemets Kalev Kallemets

    Eks blogides püütaksegi otse suhelda, kuid need on ilmselgelt oluliselt piiratuma loetavusega kui tavameedia. FBs kirjutavad rida poliitikuid oma nime all kommentaare (sh viimati ka RR). Eks seal väljendatakse lühidalt oma aktuaalset südamevalu.
    Dmitri- salatsemist ei ole. Küll on hoolikas(distsiplineeritud) avalik suhtlus, et mitte anda alust vääritimõistmiseks, ärakasutamiseks jne. Isegi kui ajakirjandus oleks hea- on ju alati konkurendid, kes otsivad võimalust sõnavääratuse võimendamiseks ning põhitõde poliitikas on, et poliitikud/parteid ei lange millegi tegemisest, vaid vigadest. Seega on primaarne vältida vigu.

    Tarmo- enda tekstis pidasin piinlikult ekslikuks Danieli varasemat “poliitbroileri” blogi ja seal on ka minu kommentaarid. Läksin ka Ringvaatesse naiivse teadmisega /kalkuleeritud riskivõtmisega, et saab teemat lahata, aga palun vaadake seda Reikopi intekat- mulle tundus ta oma erilise energilisuse ja hääletooniga naeruväärne nagu Riigimeeste tegelane. Tema küsimused olid sama lapsikud kui Danieli argumendid. “Vabariigi kodanikes” oli asjalikum teemalahkamine. Kuigi julgen arvata, et ka ETV ajakirjanikud võiks oma teemademõistmist/eeltööd süvendada.

    Tegelikult ma üpris siiralt usun, et kui inimesed (vähemalt targemad) näeks 100% kõike, kuidas poliitiline otsustusprotsess toimub, milliste valikute, ajapingete, huvide, põhimõtete, isikute koosmõjus, oleks paranoiat vähem. Paraku on vist sellega nii nagu seksiga. Kui ise pole teinud, on raske mõista ja mittetegijale selgeks teha (isegi nägemisest ei piisa;). Mitmed memuaarid poliitikast ka välismaalt on ju küllalt sarnased poliitika tegemisele Eestis- kasvõi äsjane raamat Merkelist.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ilmselt me jääme sinuga üsna erinevatele arvamustele selle broilerite postituse osas, kuid usu mind, see postitus oleks oluliselt piinlikum olnud, kui ma oleksin sinna rohkem konkreetseid näiteid lisanud. Mul oli mõnedest inimestest lihtsalt kahju ja seepärast jäin väidete tasandile. Kirjutaksin selle postituse täpselt samal kujul kui siis, sest ma ei võtnud seda laest.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Kui Sa siiralt usud, et poliitilise otsustusprotsessi transparentsus vähendaks paranoiat, siis vähemalt antud artikli osas on teie vaated Danieliga ju päris sarnased?

    Reikopi energilisus ja hääletoon ei tohiks olla üllatuseks kellelegi, kes viimase 10 aasta jooksul on ETV-d vaatama sattunud ning kui tundub, et need noorpoliitikute avaliku kottimise pühaliku teema lahkamiseks ei sobi, siis olnuks vast tõesti mõistlik see konkreetne kalkuleeritud risk võtmata jätta ja oma mure väljendamiseks mõni teine kanal valida. Abiks oleks vast ka hetkeks saateformaatide peale mõelda — kui on soov tõsisel teemal tõsiselt arutleda, siis ei ole meelelahutussaated nagu “Võta või jäta”, “Rooside sõda” või “Ringvaade” selleks tingimata kõige parem platvorm.

    Kindlasti olen ma nõus, et Eesti vestlussaadetel on tublisti arenguruumi ning et täna kipub saatejuhtide ettevalmistus sageli hapraks jääma — mis on vast pigem siiski tingitud saadete tugitiimide pingi lühidusest kui -juhtide erilisest energilisusest ja naeruväärsest hääletoonist.

  • Anonüümne

    Mul on üks hüpotees: viimase 20 aasta jooksul on Eesti inimesed ja ühiskonnagrupid arenenud erineva kiirusega. Ärksamad neist suudavad uue vaba ühiskonnaga kohaneda, kirjutavad ja loevad Memokraati ja käituvad järjest rohkem vabade inimestena ja nõuavad üksteiselt üha rohkem. Aga poliitika süsteemina kipub jääma “teiseks Eestiks,” kus omavahel suletud süsteemis ringlevad samad tegelased, stsenaariumid, uudised jne.

    Kui suletud süsteem ei saa uut õhku ega ideid, toimub seal sees roiskumine, hakatakse tegelema soovmõtlemise ja ulmeliste mõttekonstruktsioonide loomisega. Poliitikaga on lähedalt seotud meedia ja hea näide imelikust mõttekonstruktsioonist on siinsamas käsitletud “postimees.ee ei ole Postimees” juhtum.

    Loomulikult on üldistamine nii poliitika kui meedia puhul kurjast. Mõlemal pool leidub nii ärksamat kui sumbunumat mõtlemist. Samal ajal, kui postimees.ee üle vaieldakse, hakkab Ekspress ilmuma iPadil. Sarnaseid näiteid leiab ka poliitikast. Igaühel on vabas ühiskonnas valik, kummale poole ta tahab kuuluda.

    Hüpotees nr 2: poliitika sumbumisega kaasnev nähtus on selle sisemise kultuuri ja kommunikatsioonistiili liikumine madalt kontekstuaalsuselt kõrgele. Madal kontekstuaalsus tähendab, et teksti, inimesi ja uudiseid võib võtta üldjuhul “sellistena, nagu nad on.” Kõrge kontekstuaalsus tähendab, et kuskil alati on olemas mingi “taust,” millest keegi ei räägi, aga mida peab teadma, selleks et tohtida üldse mingil teemal sõna võtta. (Vt Kalev K kommentaar.) Lääne ühiskonnad on üldiselt madala kontekstuaalsusega, kõrge kontekstuaalsus kuulub rohkem ida poole, meile võõramatesse kultuuridesse. (Noh, vähemalt mõnedele meist võõramatesse.)

    Kõrge kontekstuaalsusega kultuuris, süsteemis ja poliitikas on huvitav olla ja seda jälgida siis, kui oled ise koos süsteemiga üles kasvanud ja “tead tausta.” Aga ma kujutan ette, kui tohutult igav on tänapäeva Eesti noortel jälgida Laari-Savisaare-Ansipi ja kõigi teiste dinosauruste “gigantide heitlusi,” mille juured on kuskil 20 aasta taga ja ammu oma päevakajalisuse ja seksikuse kaotanud. Kuna “kõigile on asi niigi selge,” ei vaevu keegi oma narratiive ega tegelasi uuendama.

  • Anonüümne

    Pole päris kindel, kas Danieli ajendas kirjutama mure Reformierakonna või demokraatia pärast.

    Räägitakse, eriti totalitaarsetes režiimides, et demokraatia polegi vast see kõige parem valitsemisviis. Ja selle tõestuseks tuuakse lademes demogoolilisi “fakte” ja “väited”, millele on üsna raske vastu vaielda.

    Olen teinud oma valiku ja see valik on sotsiaaldemokraadid. Üha enam just selle võõrapärase liitsõna teisi poole pärast. Mäletan, kunagi käis Edgar Savisaar erakonna kongressil ja leidis, et seda demokraatia osatähtsust peaksime vähendama. Ta vilistati selle peale pea et välja.

    Aga tagasi demokraatia juurde. Reformierakonna juures häirib mind enam just see kõikvõimsuse ja karistamatuse sündroom. Mugav on olnud valitseda, sest alternatiiviks on vanakuri ise. Ja ega normaalne inimene, olgugi, et normaalsuse kriteeriumiga on nagu on, ju Keskerakonda ei vali. Eriti täna.

    Aga kahjuks on see erakond demokraatiast Keskerakonnaga sama kaugel. Suhtumine rahvasse, või kui see tundub liiga üldine, siis indiviidi on väga, väga ülevalt alla. Rahvas on kõnts ja ei tea, mis talle hea. Või, talle on hea, mida me müüme.

    Sellise suhtumisega kaasneb tahes-tahtmata võõrandumine ja iseenese kõrgemale sättimine. Ja see on kurjast. Nii rahva kui ka kogu riig suhtes.

    Küsin, retooriliselt, kas keegi suudab nimetada ühegi reformi, mida viimasel, ütleme seitsmel aastal ellu viidud on? Kas keegi suudab öelda, mitu miljardit kärpis Jürgen Ligi rahandusministrina Eesti riigi eelarvet, et euro meie õuele tuleks? Kas keegi nimetaks peaministri ühegi ideeraasu?

    Kahjuks pole aga väga valikut. Ausalt, ratsionaalse valijana, kes oma häält raisata ei soovi, pigistaksin ka mina silma kinni ja annaksin hääle oravatele, et olgu kuidas on, aga pole vähemalt Savisaar. Ja enam-vähem on ju ka läinud. Kuid just niiviisi me neid vaikseid done ju toodamegi…

  • http://www.facebook.com/kalev.kallemets Kalev Kallemets

    Jaanus. Asjalik mõttekäik. On üksjagu tõsi ja objektiivne, et meie poliitika vanem generatsioon on keskmiselt pisut teise inforuumi kogemusega.

    Arvan, et erineva kontekstuaalsuse hüpoteesiga lähed tõest kaugemale- kas on mõnd lääneriiki, kus poleks pikki taustu? Lõpetan just A.Merkeli raamatu lugemist- väga palju ja olulist konteksti K.Adenauerist alates. Või Rootsi või Soome? Väga oluline poliitiline ajalugu. “Vanad” poliitikud ikka olulised- C.Bildt. Poliitilise juhtkonna vahetused toimuvad etapiliselt. Jõuab ka aeg, mil M.Laar ja A.Ansip annavad töö üle järgmistele.
    Randel on loomulikult kibestunud, et konkurentidel hästi läheb ja tema retoorilistele küsimustele on ilmsed vastused, kuid olulisem vastus (mida Randal ausa inimesena ilmselt peab tunnistama) on “RE on vähem poliitilisi vigu teinud kui SDE”.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    @Kalev: maybe it’s just me, aga valimiste lävel ei tundu “meie teeme kõige vähem poliitilisi vigu” just kõige terasem juhtkiri, mida oponendiga avalikus väitluses lipuna kõrgele masti tõmmata.

    Muidugi saan ma väga hästi aru, et prohmakatest hoidumine on poliitilise pikaealisuse fundamentaalne komponent, aga see ei saa kuidagi olla maailmavaateline positsioon. Vastandumne põhimõttel “RE on poliitiliselt ettevaatlikum/-nägelikum kui SDE” võib olla tore teema (noor)poliitikute omavaheliseks kukepoksis, samas laiema publiku jaoks on see vast mõneti vähem põnev või oluline.

    Märkustega kontekstuaalsusse ja Lääne-Euroopa (või veel eriti Euroopa parlamentaarsesse) poliitikasse puutuvas aga väga nõus.

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    ei näinud kyll konkreetset intervjuud, aga yldiselt peaks Reikop laskma endast ysna lihtsalt yle sõita. olen aru saanud, et ta esitab tihtipeale kysimusi, mis “lihtsal vaatajal” võiksid tekkida.
    kuigi eelistan samuti pigem “Vabariigi kodanike” stiili, on ka Reikopi moodi meelelahutuslikumal ajakirjandusžanril oma koht – aitab omal kombel keerulisi asju veidi selgemaks teha, annab allikale võimaluse osutada, miks see või teine levinud eelarvamus ekslik on. tuleb ainult seda võimalust kasutada.
    näiteks Kalle Eller ei lasknud ennast kyll viimati heidutada Reikopi stiilil. pysis kindlalt oma väärikas rollis.
    tegelikult on Reikop allikate suhtes reeglina sõbralik, lihtsalt tema žanri ja stiiliga tuleb arvestada, kui tema saatesse lähed.

    meediat ei maksa karta. räägi ajakirjanikuga, ära löö teda. Aivar Hundimägi kirjutas kunagi raamatu “Et valvekoer ei hammustaks”, kus jagab igasugu huvitavaid nippe: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?19866

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    taustad on igal pool pikad, aga see pole põhikysimus. minu meelest on kysimus pigem sisenemisläves: kui palju lekkeid, siseinfot ja või muud valitud seltskondades liikuvat teavet peab inimene koguma, et osaleda enam-vähem mõistlikus ja enam-vähem realistikest eeldustest lähtuvas arutelus näiteks sisepoliitika yle.

    Eesti yhiskond on pisike, igasugu asju räägitakse ja need jutud levivad, kriitilisema mõtlemisega inimene suudab teavet usaldusväärsuse filtreerida ja kontrollida kyll, kui viitsib. aeg-ajalt tilgub midagi ajakirjandusse, mis on meil teatavasti pisike, alamehitatud ja kehvasti makstud majandussektor.

    aga ikkagi mulle tundub, et kas või Reformierakonna sees toimuvatesse protsessidesse on ennast võrdlemisi raske sisse lugeda – aru saada erakonna sees toimivatest protsessidest, eri leeridest ja jõujoontest. ytleme, võrdlemisi raskem Briti parlamendierakondade mõistmisega võrreldes.

    selle vastu saab muidugi igayks yht-teist ära teha: vaadake, millises seisus on Reformierakonnast rääkiv eestikeelse Vikipeedia artikkel:
    http://et.wikipedia.org/wiki/Reformierakond
    lausa karjub parandamise ja täiendamise järele, eks? aga hakkame otsast pihta ;)

  • Anonüümne

    Erinevus lääne ja Eesti vahel on, et uues Eestis pole toimunud ühtegi põlvkondade vahetust. Läänes on küll “taust”, aga see on üldise õhustiku osa ja mitte niivõrd isikutega teotud, kuna kõik teavad, et aeg-ajalt toimub rotatsioon (ja tuumikvõrgu rike?). Aga Eestis on kõik väga isikupõhine, “kes kellele meeldib.”

    Aga nii läänes kui Eestis saab tänapäeval poliitilist karjääri teha peamiselt siis, kui sellena vara, “broilerina” alustada. Poliitika on professionaliseerunud. Jüri Mõis ja Robert Lepikson pole ehk õnnestunud näited, aga siiski on nad näited inimestest, kes elus ka enne poliitikat kuhugi välja jõudnud olid. Olgu nad muidu imelikud, aga tõid siiski värskeid ideid ja uut hingamist. Kes on hiljutine Eesti poliitik, kes pole broileri või kommunistina alustanud ja oma parteis juhtival kohal on ja kellest ka riigis midagi sõltub?

    Reform pole tingimata midagi valesti teinud. Ma olen Danieliga samas leeris, et kes peksab, see armastab. Lihtsalt võiks natuke rohkem investeerida kommunikatsiooni ja suhtlusstiili. Isegi kui see on võlts, siis vähemalt jätta inimestele mulje, et neist midagi sõltub ja suhtlus on kahe-, mitte ühesuunaline.

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    tõstan siit esile huvitava mõtte “broileri või kommunistina alustanud” poliitikute võrdlemisest. huvitav mõõde juurde kogu broilerijutule, isegi ja eriti kui erisusi nende kahe poliitikuklassi vahel koguneb palju.

  • Anonüümne

    Kommunistlik partei oli tegelikult ju klassikaline broilerisüsteem, mitte niiväga erinev tänapäevasest. Lihtsalt osa Eesti tänaseid poliitikuid käis selle tee just seal, mitte vaba Eesti broilerina läbi.