Idee kompromissiks: kahekiiruseline ajateenistus

Mart Parve, tehnoloogiaajakirjanik

Ühe valimiste-teemana pallis Reformierakond platsile idee ajateenistuse lühendamisest 6-le kuule praeguse 8-11 kuu asemel. Reformierakonna argument on, et 6-kuuline teenistus vähendab kutsealuste vastasseisu teenimamineku suhtes ning oleks samm kutselise kaitseväe suunas. Mõistagi ei tule Reformierakonnale üllatusena, et IRL-i leeris haarati selle idee peale tõrvikud ja hangud.

Dramatiseerimise mõttes ei vaielda nüüd enam mitte 6-kuulise teenistuse vaid juba kutselise või rahvaarmee valimise teemal. Kuid allpool tahaksin vaadata kitsamalt vaid ajateenistuse pikkust ning jätta selle, miks ärevas geopoliitilises asukohas olevad riigid rahvaarmeed ja totaalkaitset eelistavad, järgmise arutluse teemaks.

Jätke jama!

Pikema ajateenistuse pooldajate jutust jääb mulje nagu poleks 6-kuuline ajateenistus piisav, et vajalikul määral väljaõpet jagada. See jutt on raskesti usutav neile, kes ise on sõjaväega kokku puutunud. Erinevalt nii mõnestki üldise pika ajateenistuse veendunud pooldajast, leidsin mina omal ajal vajaliku aastakese ning läbisin teenistuse Eesti Kaitseväes, Kunnase juhitud Lahingukoolis 1995.-1996. aastal.

Jah, 3-kuulisel õppeperioodil toimus tõesti intensiivne trenn ja koolitumine, kuid nii palju suitsu teinud, molutanud ja ehedat igavust tundnud, kui ajateenistuse viimase 9 kuu jooksul pole ma kogu elu jooksul kokku ka mitte. Pealkirja järgi omandasime me ülejäänud ajal “sõjaväepolitsei erialaoskusi”, kuid tegelikult kirjutasime pulli pärast ajalehte „Meie Meel“ lugejakirju.

Kuna mu isiklik kogemus jääb aastate taha, vestlesin seda lugu kirjutades ka praeguse aja äsjaste ajateenijate ning praegu teenistuses olevate juhtivate ohvitseridega. Selgub, et tänaseks on olukord siiski mõneti paranenud – nimelt omandavad minu teenistusajaga võrreldes rohkemad ajateenijad (ca pooled) lisaks 3 kuuga õpitavatele tavalistele jalaväelase-oskustele ka mõne keerukama eriala, näiteks sidemehe, meediku või pioneeri oma, ning need ajateenijad saavad väljaõpet ka peale 3- kuulist baasõpet. Paraku pole ka see väljaõpe väga intensiivne, ning ülejäänud ajateenijad passivad järgmised kuud üldse peamiselt niisama.

Ja see, et ülejäänud aeg pigem molutatakse, on arusaadav – esiteks läheks normaalne inimene lihtsalt hulluks, kui talle peaaegu aasta aega iga päev inimeste tapmisest rääkida ja püssiga ringi jooksma sundida, ning teiseks pole Eesti riik lihtsalt nii rikas, et aastase väljaõppe jaoks padruneid osta ja koolitajaid palgata. Seda viimast – koolitajate vähesust, madalat taset ja vähest motiveeritust – rõhutasid mitmed elukutselised, kellega sel teemal vestlesin.

Matšod teenigu või terve aasta

Kui otsustame, et meil on siiski rahvaarmeed ja seda ette valmistavat üldist ajateenistust tarvis, oleks minu arust mõistlikeim kompromiss realiseerida see 2 alternatiivse variandina: 6-kuune kohustuslik ajateenistus ning vabatahtlik aastane variant militaristidele ja muudele matšodele. Kohe põhjendan.

Minu toonastest rühmakaaslastest oli suur osa sõja-asjandusest väga huvitatud. Nii mõnedki neist on tänased missioonimehed (2 tükki tänagi kaugel soojal maal), vähemalt üks on teenistuses ka elu jätnud. Nende jaoks polnud see aasta probleemiks. Kuid siis oli meil üks õnnetuke, kes tõesti ei tahtnud seal olla. Tema depressiooni võimendas mure tsiviili jäetud firma pärast ning väravas nutmas käiv abikaasa, ta lihtsalt segas teiste väljaõpet ning lõpuks leidsid ülemad ettekäände ta sõjaväest välja visata. Jah, välja visata :) Mitte, et ta eriti kurvastanud oleks, eks. Kuid 6 kuud poleks ka tema jaoks nii suur probleem olnud.

Kui Kaitseministeerium ja Kaitsevägi peavad ka täna vajalikuks isegi vaid 3-kuulist intensiivset õppeperioodi, siis miks marineerida noori tegusaid mehi ülejäänud kuud kasarmus – kas lihtsalt selleks, et nad saaksid tõestada enda patriootlikkust? Kui palju maksab see meile kaotatud maksude ja SKT-na? Las nad käivad parem läbi 6-kuulise intensiivse õppe ning naasevad pärisellu – tööle, kooli ja perede juurde. Lisaks majanduslikule kokkuhoiule hoitaks lühemast ajateenistusest ka vähem kõrvale ning kuna see vähendaks trotsi, siis pigem tugevdaks noorte patriootlikkust.

Lühem, aga intensiivsem

„Absoluutselt!“ hüüatas seda ideed kuuldes oma sõjaväelise eriala fanaatikust ohvitser, kellega seda lugu kirja pannes konsulteerisin. Tema arust saaks praeguse 50% asemel lausa igale ajateenijale mõne väärt eriala põhjalikult selgeks õpetada, kui lühendada ajateenistus 6-le kuule ning selle kaudu kokkuhoitud raha investeerida täiendavate koolitajate palkamisele, varustusele ja tehnikale. Nii toodaks ajateenistus meile rohkem pädevaid reservväelasi ning kui rääkida näiteks autojuhi või meediku kutsest, oleks saadud õpe ajateenijale väga kasulik ka tsiviilelus. Ning kuna tegu oleks oluliselt intensiivsemalt ja sisukamalt veedetud ajaga, suhtuks vähem noori sellesse poolaastasse kui „mõttetusse ajaraiskamisesse“.

Mõte, et ajateenistus võiks olla veel lühem kui 6 kuud, näiteks 3-kuuline, elukutselistele sõjaväelastele aga ei meeldi. Sõjaväelisest elukorraldusest arusaamine nõuab sõjaväelise süsteemi ja distsipliini mõistmist ning ka mu enda kogemus näitab, et 3 kuud teeninud mees on veel „tainas“ ja „ei jaga matsu“, nagu sõjaväes öelda armastatakse – ehk kipub saamatu olema, stressiolukorras kergesti pea kaotama ning ei mõista sõjaväelist asjaajamisviisi.

Rahva special forces

Pikk ajateenistus, kuhu astumiseks oleks (osalt defitsiidi ja eksklusiivsuse tekitamise mõttes) ka sisseastumiskatsed, muutuks aga teatud kitsale ringile matšodele auasjaks ning kvaliteedimärgiks. Sinna tulnud noortele oleks suurem koormus ja vingem väljaõpe mitte ebamugavus vaid osa väärtuspakkumisest. Ning kuna neid on suhteliselt vähe, on seda ka odavam kinni maksta kui üleüldist paugutamist.

Kuna osa neist vabatahtlikest jääks kindlasti elukutselisteks, võiks osa kulu võtta sõjakoolide eelarvetest. Kuid tõenäoliselt tooks selline asjakorraldus nii suure säästu, et mingit lisaraha polegi tarvis. Lisaks elukutselistele võiks sellest seltskonnast tulla ka reservväe (jao-, rühma-) ülemad ning Kaitseliidu aktivistid. Kindlasti tuleks sellist vabatahtlikke seltskonda motiveerida ka materiaalselt, näiteks riigieelarveliste ülikoolikohtade ja stipiga, korraliku ajateenijapalgaga jms. Lisaks praktilisele tulule näitaks see vabatahtlikele, et riik hindab neid mitte vaid sõnades.

  • Anonüümne

    Hämmastavalt mõistlik ettepanek.

  • http://twitter.com/andreaskaju andreaskaju

    see on mõneti eelmise aasta debatt. Kaitseministeeriumi valitsemisala töörühm töötas lähteülesandega analüüsida ajateenistuse optimaalset pikkust mõnda aega. Ka seal ollakse sisuliselt sama meelt, et tuleb lühendada (baas) kuuele kuule ja üldiselt minna üle 3-kiiruselisele ajateenistusele (6-8-11). Lühendamise probleem on raha – see on kallim. Miks? Lühem ajateenistus tähendab tähendab ajateenistusse võetavate poiste (miks mitte ka tüdrukute, muidugi) olulist kasvu, aasta jooksul saaks kaks rotatsiooni baasväljaõppest läbi lasta. See tähendab suurt koormust, vajadust lisavoodikohtade ja infra järele, instruktoreid jm väljaõppega seonduvat. Minu teada oli otsus sisuliselt selline, et mõistlik idee, aga pöördume selle juurde tagasi u 2014.
    Soovitan välja otsida ka valitsuse poolt vastuvõetud Sõjalise riigikaitse arengukava 2009-2018. Minu teada peaks selle avalikus osas olema samuti u taoline paragrahv ajateenistuse kohta – et hetkel ei muuda, aga pöördume selle küsimuse juurde x aastal tagasi. PEad ei anna, aga mälestus selline mul kusagilt on.

  • http://openid-provider.appspot.com/sverik Sverik

    Sõjas suurem osa ajast ongi ju molutamine, kus siis seda õpitakse? Ja kui näiteks pool aastat peale keskkooli sõjaväes ära oled, mis siis ülejäänud poole aastaga pihta hakkad enne ülikooli astumist?
    Tegelikult väga mõistlik mõte.

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    Edward Luttwak rääkis oma “Strateegia” eestikeelset tõlget KVÜÕA saalis umbes sama juttu – kasulik oleks lyhike, kuid intensiivne ajateenistuse periood, nii et poistel jääks keskmiselt pigem yks unetund ööpäevas puudu.

    ilmselt on asi yhelt poolt suhtumise kysimus ja teisalt õppekavade, instruktorite kättesaadavuse jms timmimise asi.

    igatahes oleks praegu kasulik vaadata, kuidas lõimida senisest enam kaitseväge ja Kaitseliitu, et ajateenistuse läbinud võitlejad ei läheks pärast brigaadi reservist välja arvamist kaduma, vaid Kaitseliidu reservyksustesse.

    ja ka varem — et võimalikud huvilised pigem jätkaksid metsas myttamist ka pärast ajateenistuse läbimist Kaitseliidu ridades, isegi kui nad samal ajal brigaadi reservis on.

  • http://www.facebook.com/andris.reinman Andris Reinman

    Minu ettepanek on tõsta gümnaasiumide osakaalu riigikaitselises väljaõppes ja viia suurem osa baasteadmiste omandamisest (eeskirjade õpe, relva käsitsemine, võibolla ka sõjaväelise eriala valik jms.) just sinna. Peale keskkooli lõppu aga korraldada kümne nädalane intensiivkursus nii metsas kui kasarmus, kus siis kinnistatakse varem õpitut. Nii saadakse ikkagi vajalik õpe kätte, aga “aastat raisku” ei lähe. Sügiseks on kõik läbi ja saab ülikooli/tööle edasi minna.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Idee on tore, aga kaks rakendusprobleemi juurde, mis võivad, aga ei pruugi teostust segada.

    Esiteks rahaline külg: kui on soov selle meetmega kokku hoida, siis kokku ka hoitakse. Koolitajate palgad ei kasva vaid jäävad samaks, lihtsalt raha kulub vähem.

    Teine külg on motivatsiooniline külg. Usun, et praegu saab riik edasi koolitamiseks palju kvaliteetsemaid ajateenijaid, kui pakutud süsteemis. Kui kõik on sunnitud oma aja ära istuma, pole seal vähemalt nii hirmsal moel igav. On tore kui sõjaväe juhtpoolel intelligentsemad inimesed, kes muidu lahendavad kiire võrratuse: 11 > 6 ja kaovad süsteemist.

    Kumbki neist kaotustest pole ülemäära suur, seda küll.

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    midagi sellist vist otsast tehaksegi, riigikaitseõpe vähehaaval levib. Pärnus oli paar aastat tagasi plaan igasse kooli viia. riigikaitseõpetajaid toodab Peda igatahes pidevalt.
    aga see ajateenistust ei asenda, pigem annab mingi esialgse maitse suhu, nii et ajateenija ei lähe kaitseväkke nagu kuu pealt kukkunu.

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Tegemist on kahtlemata toreda ettepanekuga, kui ainult meestele kohustuslik kaitseväeteenistus üldiselt oleks moraalselt aktsepteeritav. Tegemist on rahvuslikku kuube rüütatud igandiga, millest ei ole kasu ei ühiskonnale ega ka neile, kes selle kohustuslikus korras (mitte vabatahtlikult) läbivad. Ühiskonnale on see kahjulik selles mõttes, et kinnistab traditsioonilisi soorolle, mida üritatakse suure hooga kaotada. Samuti on tegemist suhteliselt ränga inimõiguste rikkumisega vabaduse piiramisega, mida üheski muus valdkonnas kui riigikaitse keegi ette ei kujutaks ega rahvusvaheliselt võimaldaks. Majanduslikult on see kahjulik, ega lähe kokku tänapäevase haridusideoloogiaga (kõrghariduses on nüüd mehi üha vähem). Kaitsevõimet tänapäevaste julgeolekuohtude vastu see ka kuidagi ei suurenda, pigem hajutab mõttetult ressursse. Peaaegu kõik teised Euroopa riigid on sellest aru saanud, ainult meie kangekaelselt usume selle headusesse.

    Nii nagu sooneutraalse abielu puhul, on kohustusliku kaitseväeteenistuse pooldajate suurim argument, et nii on varem olnud ja nii peab ka jääma. Lisaks on oma osa vist Venemaa võimaliku sõjalise agressiooni paranoial.

  • http://twitter.com/andreaskaju andreaskaju

    Ma esitan ühe kõrge üldistusastmega vastuväite: Euroopas pole ühtegi riiki, kelle sõjalise riigikaitse lahend ei lähtuks samaaegselt nende rahvuslikest/riiklikest huvidest ja nende võimalustest. Ka Eesti julgeoleku planeerijate hulgas on vähe inimesi, kes käiks avaliku maksuraha eest tööl arutamas selle üle, et ajateenistus on oluline patriotismi levitamine ja psühholoogilise kaitse seisukohast – nagu ütlesin, need on puhtalt poliitilised (väärtus-) argumendid. Põhiline argumentatsioon praeguse lahendi kasuks on siiski ka sõjaline -see on meie tänase päeva vahendeid, sh riigi suurust ja elanikkonda arvestades parim võimalik (efektiivseim, odavaim) lahend, arvestades neid riske, mille vastu püütakse end kindlustada.
    Selline (realistlik) perspektiiv poliitika kujundamisele võimaldab ka minul, kes ma instinktiivselt kindlasti eitan riigi õigust räigelt ja pikaks ajaks piirata oma kodanike vabadust seaduse jõuga, aktsepteerida Eesti puhul käesolevat lahendit. JLoomulikult on võimalikud kõiksugu modaalsused, aga baaslahendust see ei muuda. Ja möönan, et lihtsamaks teeb minul oma positsiooni hoida asjaolu, et ise ei pidanud ajateenistust läbima. Ja mitmed minuaegsed ajateenistuse läbinud on üsna kriitilised veedetud aja osas – kui taas kord viimase 5 aasta jooksul ajateenistuse läbinud on oluliselt positiivsemaid kogemusi väljendanud

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ka mina ei oleks sõjaväeteenistuse puhul nii negatiivne. Ma küll jäin sellesse põlvkonda, kes jäi kahe ajastu vahele ja ma pole käinud läbi klassikalist ajateenistust, kuid olen osalenud näiteks reservohvitseride kursustel ja pärast seda on mul raske öelda, et sõjaväes käimine on kuidagi negatiivne kogemus.

    Näiteks võin ma öelda seda, et selleks, et olla asjatundlik patsifist, oleks üpris kasulik omandada vähemalt mingi sõjaväeline kogemus, sest just läbi selle saad sa kritiseerida tegelikke sõjaväe- ja militaarprobleeme.

    Teiseks usun ma, et moodne sõjavägi võiks vägagi selgelt aidata kasvatada kodanikuühiskonda. Nii palju kui ma aru saan, on see selline skandinaavialik lähenemine, kus sõjavägi kasvatab peale kaitsetahte ka kodanikuna käitumist.

    Kolmandaks usun ma seda, et mingisugune inimeste kaitsevõimekus võib olla vajalik selleks, et kaitsta seda ühiskonda, kus sa elad.

    Neljandaks usun ma seda, et Venemaa suhtes ei ole Eesti mitte paranoline, vaid vaadates tegelikke arenguid Venemaal on põhjust alati olla pisut ärevil. Selles mõttes on Eesti ikkagi sarnane riikidega nagu Taiwan vms, et meie naaberriigil on jätkuvad majanduslikud, territoriaalsed jne nõudmised selle piirkonna suhtes kus me elame.

    Viiendaks usun ma seda, et sõjavägi võib olla karjäärivõimalus paljudele inimestele, nägin ise veeblite tasemel palju asjatundlike spetsialiste, kes olid kõike muud kui trigger-happy machod.

    Ja kuuendaks, ma ei ütleks, et sõjavägi on ainult soorollide ja stereotüüpide süvendamise koht. On täiesti mõeldavad mehanismid, mille puhul sõjaväes teenivad ka naised.

    Kas ma nüüd olen selle peale militarist? Loodaks, et ei ole.

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    @andreaskaju kas oled näinud mõnda objektiivset analüüsi, kust selgub, et ajateenistus on efektiivne lahendus tänapäevaste julgeolekuohtude vastu? Venemaa sõjalist agressiooni ei saa ometi selleks pidada…
    @Daniel Vaarik vastan:
    1. Kas selleks, et religiooni kritiseerida, peaks olema ise elus korra usklik olnud? Vaevalt, et selline low-level ajateenistuse läbine aitab kaasa globaalsete militaarprobleemide lahendamisele.
    2. Kodanikuühiskonda ei saa kasvatada sunniga, pigem tekitab sund siin vastulöögi ja riigivastaselt meelestatud kodanikke.
    3. Miks see ühiskond, mida tahan kaitsta, peaks olema just Eesti (miks mitte Tallinn või Euroopa?)? Kui ka soovin Eesti ühiskonda kaitsta ja näen, et ajateenistus mõjub sellele pigem halvasti, siis miks mitte selle vastu astuda?
    4. Venemaa sõjaline agressioon oleks ehk olnud mõeldav 90ndate alguses, aga NATO ja EL liikmesriigi vastu ei ole neil sõjalist agressiooni küll võimalik enam toime panna. Pigem on siin teistsugused mõjutusvahendid, mille kasutamisele meie paranoiad pigem kaasa aitavad.
    5. Ma ei ütlegi, et sõjavägi tuleks ära kaotada. Eriti majanduslanguse perioodil on see olnud väga atraktiivne koht, mistõttu on sunni rakendamine ka mõttetu (need, kes tahaksid, ei saa, ja need, kes ei taha, peavad minema).
    6. Naistele ja meestele kohustuslik kaitseväeteenistus aitaks soorollide kaotamisele kaasa. Paraku teised probleemid jääksid püsima.

    Mina pole militarist ega ka ennustaja, aga nii palju kui mina tunnetan mingisuguseid arengusuundi, usun, et ca 20 aasta pärast sellist asja nagu Eesti kaitsevägi pole üldse olemas. On olemas Euroopa Liidu ühine kutseline armee, kus erinevad liikmesriigid panustavad erinevate ressurssidega. Soovitan lugeda Euroopa Liidu lepingu praegu kehtivat artiklit 42, kus kasutatakse mõisteid ühiskaitse, mitmeriigiväed, ühised kaitseväestruktuurid jms. Kasulik oleks siiski valmistuda tulevikuks, mitte 1940ndate kordumiseks.

  • Anonüümne

    6-kuulise ajateenistuse puhul käib liialt arutelu “ajateenistuse talutavamaks muutmise”, “inimõiguste”, “maksumuse” ja “mõttekuse” üle.

    Tegelikult käib ju jutt sellest, et kas
    – Eesti puhul valitseb süda-Euroopa riigiga võrreldes suurem riigikaitseline oht
    – kas me otsustame midagi selle suhtes ette võtta ja kas see on tulemuslik
    – kui me seda teeme, siis mis on need ohvrid mida me oleme nõus tooma
    Mina arvan näiteks, et jah agressioonitõenäosus on oluliselt suurem kui näiteks Prantsusmaal, selle vastu on midagi võimalik ette võtta ja ohvrid ei tohiks olla ülemäära suured. Maksude maksmine ja seaduste järgimine on ka vabaduste piirang ja naiste keeld raseduse ajal raskusi tõsta on ka sooline diskrimineerimine.

    6-kuulisel ajateenistusel on majanduslikust seisukohast üks oluline argument – see aitab paremini kasutada olemasolevat ajateenistujate infrat. 2 rotatsiooni + taustal erialaõpe tunduvalt väiksemale seltskonnale. Kes huvi tunneb võib uurida Šveitsi süsteemi – ca 6 kuud pluss huvilistele erialaväljaõpe. Pole mingi ulme-intensiivus. Lihtsalt tehakse normaalse tempoga seda mida vaja.

    Ja siiski põigates ajateenistus vs palgaarmee temaatikasse. Investeeringute osas on Eesti Kaitsejõud nii ehk nii alarahastatud, kui lisame veel palgaarmee, siis pole investeeringuid niipea loota. 5-10 tuhandene palgaarme, mis meile vähegi taskukohane oleks on joke. Parem juba siis üldse mitte midagi kui see. Tõsiselt võetav on 50 tuhat. Unelm on 100 tuhat (Eesti suuruse riigi teoreetiline maksimum). 50k meest püssi alla on võimalik ainult siis kui 80% noormeestest (mitte 20% nagu praegu) käib ajateenistuse läbi (Soome, Šveits).

    Ökonomistid pingutavad laekumata maksutulu ja tootmata SKP-ga veidi üle, sest a) värskelt kooli lõpetanud on kõige suurema töötute osakaaluga ehk siis kolmandik nö kaotatud tulust maha ja/või töötu abirahadena maksab riik need nagunii kinni b) värskelt tööleläinu saab vähem palka kui keskmine ja “toodab” vähem SKP-d kui keskealine (võta veel 20% palli maha) ja c) vastavalt säästuparadoksile suurendavad ka õnnetused ja muidukulutamine SKP-d sest see on tarbimine ja keegi peab selleks tootma et tarbida ehk väidetavast ‘kulukusest’ jääb lõpuks väga vähe järgi ja seda piskut oleme riigialamatena ehk nõus maksma ja talgute korras ka 6 kuulise ajateenistuse läbima.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Hakatuseks kordan üle, et minu kirjutise eesmärk ei olnud arutleda ajateenistuse (või laiemalt sõjaväe) vajalikkuse üle, sest see on keerulisem ja laiem teema.

    Mis puudutab Sinu toodud arutluskäike, Kari, siis mul on alati väga hea meel näha oponente käibivale establishmentile.

    Kuid sõbraliku soovitusena – kui soovid sellises diskussioonis tõsiselt mõju avaldada, siis võib osutuda vajalikuks teemaga veidi rohkem süvitsi minna. Rahva-armeed ja totaalkaitset peavad Eesti- (ja Iisraeli-, Taiwani- ja L-Korea-) sugustele riikidele vajalikuks ka väga intelligentsed inimesed, kes on õppinud aastaid sõjandust, sõjaõigust, sõjaajalugu, rahvusvahelisi suhteid jne. Need on inimesed, kelle seisukohtade järgi nende riikide kaitsepoliitikat kujundatakse ning neid lihtsalt ei võta maha argumentidega a la “No ega Venemaa ju meid ometi ei ründa!”

    Kui võtta seesama sinu argument, et “Venemaa agressioon ei ole mõeldav” (mis tänases päevas võib olla tõelähedane), siis tõenäoliselt vastaksid kaitse-spetsialistid, et kaitsestrateegiat ei kujundatagi päevapoliitika järgi. Riigi armee ülesehitamine võtab aega sadu aastaid ning hakata sellega tegelema siis, kui päevapoliitika muutub, on lihtsalt hilja.

    Aga veelkord – mu eesmärk ei ole sinuga sel teemal vaidlust alustada, sest ma lihtsalt ei ole piisavalt pädev. Mul oleks hea meel, kui su ideedel oleks suurem mõju ning tahtsin lihtsalt pakkuda välja mõtte, et selles debatis edukam olemine võib nõuda vastaspoole paremat tundmaõppimist.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Jep, ja muide just Šveitsi ajateenijatega vesteldes mul tekkiski esimest korda mõte selle 6 kuud baasi + 6 kuud machodele variandi kohta.

    Šveitsis on muide toetus kohustuslikule ajateenistusele 80% kandis; suurem on vist ainult Iisraelis.

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Mina ei ole riigikaitsespets ega kavatse kunagi selleks saada (see teema ei huvita mind eriti peale konkreetselt ajateenistuse küsimuse). Minu sügavalt isiklik südametunnistus lihtsalt ütleb mulle, et selline riigi sekkumine isikuvabadusse on põhimõtteliselt vastuvõetamatu.

    Oleme oma analüüsi kaitseväeteenistuse kokkusobivuse kohta inimõiguste normidega avaldanud oma ‘Inimõigused Eestis 2008-2009’ aruandes: http://www.humanrights.ee/files/IÕ_aruanne_ET_küljendatud_1.pdf (vt lk 21-26)

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Paraku on võimalik, et kui oma riik ei sekku meie isikuvabadustesse, siis tuleb varsti mõni teine riik, kes seda teeb – kuigi võib-olla mitte 1, 10 ega isegi 100 aasta perspektiivis.

    Võid uskuda, et mina pereisana ei taha ega kavatse ka sõjas surma saada. Kuid kaitsevõimet ei ehitatagi selleks, et sõdida vaid selleks, et mitte sõdida.

    Jah, inimõigused on oluline teema, aga kas neid saab vaadata eraldi kõigist muudest võimalikest tradeoffidest?

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    No seda ma üritasingi öelda, et minu jaoks oleks see tradeoff aktsepteeritav. Ma ei taha elada ühiskonnas, mis nii räigelt isikuvabadustesse sekkub, isegi kui tegemist on kohaga, kus kogu elu olen elanud ja üles kasvanud.

    Mul on uhke olla Eesti kodanik, olen nõus sellega, et väikese riigi puhul kulub selle ülalpidamiseks palju rohkem raha (omamoodi luksusasi), aga kuskilt jookseb ehk kõigil see piir, mille ületamisel tekib küsimus, kas rahvusriigi säilitamine sellise hinnaga on mõistlik.

  • Anonüümne

    Nii väike riik, eriti veel rahvus nagu Eesti on ‘majanduslikult ebaotstarbekas’ ja sõjandus-geograafiliselt kulukas. Enesesäilitamine seab paraku piirangud / kohustused ennast säilitada tahtjatele ja paraku, demograafilise kollapsi piirist mitte eriti kaugel olev rahvakild paratamatult diskrimineerib ka kedagi teist. Nii nagu ka teised riigid ja/või rahvused sõltumata oma suurusest. Rootsis rootsi keelt või Saksamaal saksa keelt oskamata on ikka üsna võimatu hakkama saada.

    Ehk see kõik on seisukohavõtu küsimus. Kui tahad, et rahvus säiliks, tuleb selle ühte vahendit – rahvusriiki pidada. Kui tahad, et Eesti geopoliitilistes oludes oleks mingigi tõenäosus sõjalisele agressioonile vastu panna, siis tuleb selle nimel pikaajaliselt tegutseda. Kui sellest kõigest on savi või abstraktsed õiglusprintsiibid tunduvad olulisemad siis a) on mõistlik emigreeruda sinna kus tundub parem b) võtta omaks mõne suurrahva keel ja kultuur heietades romantiliselt, et ‘minu esivanemad olid ühest eksootilisest ja kadunud rahvusest’. Hobieestlus hääbub nii ehk nii. Uues riigis tuleb uue riigi tavad omaks võtta ja selle seadusi järgida, s.h. kohustusliku ajateenistuse regulatsioone kui need seal olemas on. Mugavam on kahtlemata rännata seni kuni jõutakse riiki/kohta, kus kõige rohkem meeldib ja kus on kõige mugavam elada.

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Minu meelest peaks üks riik üritama olla eelkõige parim koht elamiseks sealsete elanike jaoks (olenemata nende rahvusest), seejärel olla hea ja solidaarne rahvusvahelise kogukonna liige (sh säästa ja säilitada keskkonda tulevastele põlvedele ja edendada positiivseid väärtuseid nagu inimõigused, demokraatia jms).

    Abstraktselt näen tänapäeval riiki pigem kui regulatsiooniteenusepakkujat, mis konkureerib oma regulatsiooni kvaliteediga inimeste ja ettevõtete pärast. Tänapäeval pole riik ka ainus selline teenusepakkuja, vaid nendeks on ka Euroopa Liit ja kohalik omavalitsus. Riigi ja rahvuse sidumine on minu jaoks natuke sarnane riigi ja religiooni sidumisele.

    Lõpetuseks: eesti rahvus on tunduvalt vanem kui Eesti riik. Loodan, et ka tulevikus, kui rahvusriigid kadunud ja riigi tasandile enam nii suurt emotsionaalset ja sümboolset tähendust ei omistata, säilib eestlus hoolimata riigi rollist või staatusest. Kui aga ei säili, siis pigem meie endi tegude tõttu, mitte välispidistest teguritest tulenevalt. Mida keerulisemaks siin elamise teeme (kas siis selle sama kohustusliku sõjaväeteenistuse, sallimatuse või muude totrustega), seda raskem on ka inimesi (sh eestlasi) siin ühiskonnas hoida.