On öeldud, et veetilgas peegelduvat meri. Olgu siis viisteist veetilka Ühtse Eesti suurkogu peegeldamiseks. 24. märtsi hommikul Tartu maanteed mööda Tallinna kesklinna poole liikudes ehmatavad mind Ühispanga juures reklaampostidel olevad suured ja nagu tuttavad näod. Vaatan lähemalt, tunnen ära Ene-Liisi, Sergo, Marika…. Väga retušeeritud, väga hästi riietatud… see habemega on vist Tiit?? Gerti on üsna võimatu kellegagi segi ajada. Kuid laused piltide all? Need on ju loosungid ja esimesel lugemisel isegi õiged! Kuigi see , et pangad peaksid kõik laenud kustutama on vist naljana mõeldud, ega nad ju mingil juhul ei kustuta. Ja igal plakatil tähis “Eesti eest!” Kas nad teevad partei või? Aga ega siis ometi kõik ja korraga kavatse poliitikasse minna? Kuid ühest ju ei jätkuks, Riigikogu valimistel on 12 valimisringkonda ja igale on tarvis esinumbrit! Hea küll –Tallinnas võidakse ju Tiidu ja Ene-Liisi poolt hääletada, kuid kes hakkaks Rakveres Sergo või Jaagu poolt hääletama? Nojah Rakvere jaoks on neil ju Marika, ta on seal teatris kaua mänginud. Ja siis on ju veel Indrek, see võib ju üle joosta! Ja ka paljud teised võivad üle joosta. Huvitav kas mind võetaks? Või nad teatri-inimesi rohkem ei taha? Kuid kui 125 kandidaati kokku ei saa, pole mõtet torkima hakatagi? Oi-oi, mis nüüd teised peale hakkavad? Või on see siiski etendus? Kuid milleks siis nii suur reklaam ja kes maksab? Aga kes üldse maksab? Panevad teatri eelarve partei loomise peale huugama? Küsida pole kah kelleltki. Lähen Teatriliitu, nemad seal pole millestki kuulnud. Päeval kuulen, et on pressikonverents välja kuulutatud, Tähendab mõtlevad siis ikka tõsiselt poliitikasse tulla?
Järgmisel päeval loen Delfist pressika kokkuvõtet. 7.mail toimuvat suurkogu. Sa raks, see on ju 6000 inimest.Piletimüük on internetis juba alanud, tähendab siis ikkagi on kavas etendus. Partei loomisele ju pileteid ei müüdaks? Aga asi võib seal kontrolli alt väljuda. Nad vist ise ka ei tea mis välja tuleb ja millega mängivad. Julged poisid igatahes ja ajastus on paganama õige – aasta enne valimisi. Hiljem enam ei jõuaks ja varem ei pakuks erilist huvi. Sinna ma pean igatahes saama! Poliitika ja teater koos, oleks nagu päris minu äri. Aga kuidas? Oodata, et äkki kutsuvad? Vaevalt, võib veel ilma jääda. Helistada Teatriliitu ja paluda koht broneerida, et nagu žüriiliige ja nagu teatritetendus?? Aga tegelikult on neil ju raha ka vaja, iga toetaja kuluks ära. Lähen internetti ja esimest korda elus ostan Piletimaailma kaudu teatripileti. Näed, kiire tegutsemise eest saan isegi mingi sooduka, vist 165 krooni. Parteisse tuleb ikka oma piletiga minna! Vana kongressidel käijana valin ka hea koha- 10 rida, keskel ja vahekäigu ääres –saab kiiresti puhvetisse. (Pärast selgus, et see oli suurim viga – esiteks viimastel päevadel hakati kutsuma küll, isegi härra Kukk helistas ja pakkus võimalust ja teiseks koht saalis oli selline, et vahele võtsid! Poliitik ikka õpib niikaua kui elab. Kui on õppimisvõimeline).
Kaks päeva hiljem helistab “Õhtulehest” Jaanus Kulli ja soovib minuga teha Persooni-lugu. Kohtume ja ma lobisen edevusest, et ostsin pileti Ühtse Eesti suurkogule. Laupäeval lehte avades leian meie vestluse suure pealkirja alt: “Jaak Allik: ostsin eile erakonna “Ühtne Eesti” parteipileti”. Tähendab see on siis kõigist minu elu jooskul tehtud tegudest kõige olulisem? Kampaania algusest on möödunud vaid neli päeva ja ajakirjandus on otsustanud, et asi juba müüb!
Järgmisel päeval palub Eero Epner nõusolekut paigutada erakonna veebilehele teade, et Jaak Allik on “erakonnaga” liitunud. Hämmastav korrektsus poliitikalaval mängida sooviva seltskonna jaoks – nad oleksid ju võinud “Õhtulehest” võtta selle teate ka ilma minu nõusolekuta. On ikka kunstnikud – tahavad puhaste kätega poliitikat teha.
Mõni päev hiljem helistab Epner uuesti, ütleb et nad on materjali otsinguiks alustanud kohtumisi poliitikutega ning küsib kas ma soostuksin oma teadmisi ja kogemusi jagama. Mis minul saab selle vastu olla! Paraku aga konkreetset kutset ei järgne. Panen seda pisut imeks, sest 18 iseseisvusaasta jooksul olen ma siiski 8 aastat päev-päeva kõrval osalenud selle riigi tippjuhtimises (1995-1999 ministrina ja 2003-2007 koalitsiooninõukogu liikmena). Oleks ju millest pajatada. Pealegi tunnen ma asjaosalisi ja nemad mindki. Hiljem räägitakse, et salvestati üle 300 tunni vestlusi erinevate poliitikutega, mida olevat algul olnud plaan hävitada aga lõpuks siiski arhiveeriti. Kuna mind põlati ära, siis kahtlustan tänase päevani, et tegemist on suurejoonelise müstifikatsiooniga – neist kohtumistest oleks ju ometi midagi kuulda olnud. Kas kõiki eesti poliitikuid ei esindanud mitte Daniel Vaarik üksi –kahe valitsuse pressišeff, kellel mõistagi piisavalt telgitagust infot.
30.märtsil juhtun vestlema tuntud teatritegija K-ga, kes veenab mind kirglikult, et kogu asja taga on Ojasoo ja Semperi kaval plaan päästa perekonna eelarve. NO-st ju kauaks ei jätku ja seepärast peab vähemalt üks neist Riigikokku saama. Selleks on leitud geniaalne moodus- reklaam on tehtud ja hääled juba koos!
Ajalehtedes hakkab ilmuma poliitikute ja politoloogide manavaid ning hoiatavaid lugusid tulega mängivate noolaste aadressil. Näha on, et teadamatus tegijate tegelikest eesmärkidest on sünnitanud kasvavaid hirme. 24.aprillil loen “Arterist” Priit Pulleritsu vestlust Ojasoo ja Semperiga, kes vaimustava professionaalsusega võtavad parempoolsel puritaanil Pulleritsul püksid jalast. “Süüalustest” saavad süüdistajad ning ründajast kaitsja. See juhtum, kus intervjueerija läheb intervjuu ajal raevu, on sunnitud hakkama kaitsma oma maailmavaadet ning “sõltumatust” ja seda veel süüdimatult avaldab, väärib paigutamist ajakirjandusõpikuisse.
“Eesti Päevaleht” palub läheneva etenduse retsensiooni. Peab ära ütlema, sest Jüri Aarma “Maalehest” on juba ette jõudnud. 8.maiks kutsutakse Eesti Raadiosse koos Margot Visnapi ja Ülle Madisega muljetama. 6.mai hommikul helistab “Aktuaalne Kaamera” ja palub “otsereportaaži” suurkogu ajal kell 21.00 eetrisse minevasse uudistesaatesse. Niisiis saab eesti rahvas toimuva kohta esimese hinnangu minu suu läbi! See paneb muidugi kõrvad liikuma, kuid samas kerkib ka küsimus – mis siis õieti toimub? Millal enne on avalik-õiguslik ringhääling pidanud vajalikuks anda otsereportaaži mõne erakonna kongressilt või teatrietenduselt? Viimati tehti seda vist Eesti Kongressi ajal.
Mis siis ikkagi toimub, sellest saan aimu õhtul trollibussiga Haabersti poole sõites. Kui pärast Seewaldi peatust buss ikka täiskiilutuks jääb, küsib reisisaatja imestunult :”Kuhu see rahvas küll läheb?” Vastuseks saab ta ühelt “minejalt”, et Saku suurhallis toimub Eesti Vabariigi Suurkogu!
Saali sisenedes kohtan Allar Jõksi. Pahaaimamatult küsin temalt, mida ta siit otsib, tehku parem oma partei –ma oleksin kohe liituja. Pärast üritust ehmun – mida ta sel hetkel küll minust mõelda võis? Pole julgenud hiljem päridagi.
Suurkogu algab VII valimiskooliga. Kui Jaak Prints küsib, kas saalis ka viljandlasi on ja minule läheneb, aiman halba. Võetigi vahele, loll, et keskele koha ostsin ja selle ka lehes välja kuulutasin, aga noh loll saab kirikus kah peksa, mis siis veel parteist rääkida. Hakkab mõnitama, et olen mitmesse erakonda kuulunud. Ei tea, kas ta oleks õnnelikum, kui kompartei ka täna tegutseks või oleksime Koonderakonda edasi pidanud? Ega näitlejad ikka poliitilist teksti improviseerida oska – loeb Rahvarinde ja Vaba Eesti kah parteideks, kodutöö poisil tegemata, mõtlen enesekaitseks. Näen, et ka teine Jaak on pisut piinlikus olukorras ja päästab ennast hädise naljaga, et ega sotsidel pole hea meel, et nendega liituda kavatsen ja Ühtse Eesti jaoks pole see kah hea uudis, et täna olen nendega. Kas võtta seda kui ühe oma esimese ja andunuma liituja otsest väljaviskamist või kui süngelt enesekriitilist prognoosi Ühtse Eesti võimaliku tuleviku kohta? Kuid ega haavade lakkumiseks palju aega jää, tuleb kaamera ette tormata, sest eesti rahvas ootab esimesi vahetuid muljeid.
Kiidusõnade kõrvale suudan poetada midagi selle kohta, et esialgu tundub asi pisut ülelavastatud olevat. Ja see jääbki minu põhiliseks etteheiteks suurkogule kui poliitilisele sündmusele, olles samal ajal kõrgeimaks hinnaguks talle kui lavastusele. Kahtlemata on tegemist Tiit Ojasoo kõige rangemalt režisööritud loominguga, kus demokraatliku välise vormi varjus polnud jäetud sekunditki juhuse või improvisatsiooni hooleks (täpselt nagu nüüdisaegsetel parteikongressidelgi, muide!)
Jõuan oma kohale tagasi kui lavale tassitakse loosiratas ning algab Suurkogu juhatuse valimine, kus osalevad kõigi saalisviibijate piletid. Närviliselt ronib käsi tasku piletit otsima. Fortuuna on ju juhus! Ma mitte ei looda, vaid kardan juhatusse sattuda. Kui selgub “valimiste” näilisus, hingan kergendatult. Indrek Tarandi lavale ilmumine on oma usutavuses lavastatud ja mängitud hiilgavalt. Veelkord petetakse mind ära ja on päris kindel, et Tarandi sõnad sel hetkel Hundisilmale või Rosimannusel helistajaist ning partei loomisest ettekandjaist on sulatõsi. Jõksi kõne on võimas, kuid seda meest pisut tundes ei usu ma, et ta tõesti riskiks suurde saali kogunenud juhupubliku najal erakonda luua. Esimehe “valimistel” ma seepärast enam ei osale ja jälgin kahjurõõmuga suurelt ekraanilt kuidas Jaak Aaviksoo ja H.H.Luik paaniliselt oma mobiile plõksivad. See mis järgneb on juba puhas teater.
Esmaspäevases raadiosaates üllatab mind Ülle Madise, juhtides tähelepanu sellele, et Jõks oli oma esinemises nii tooni, struktuuri kui koguni teatud lausetega korranud Juhan Partsi poolt Res Publica loomisel samas hallis peetud kõnet! Õiguskantsler osutus suurepäraseks parodistiks, kuid eks Res Publicagi osutus lõpuks ei millekski muuks kui poliitiliseks paroodiaks. Huvitav, kui mingi seltskond oleks Rocca al Mare hallis ikkgi hakanud allkirju koguma ning tuhat kätte saanud, kas ka nemad oleksid rahva ära petnud, vaatamata lavalt kõlanud hoiatustele?
Pool aastat on möödunud. Lähenevad päris valimised ja toimuvad päris suurkogud. 31.oktoobril Pärnust Tallinna sõites märkan maantee ääres tohutut valget plagu: “Viime maksud 2007.aasta tasemele! Teeme Riigikogu 51-liikmeliseks! Vali Eestimaa Rahvaliit!” Ükski satiirik ega kunstimeister ei suuda kunagi ületada aferistidest poliitikute fantaasialendu!
