Kommentaare Jaak Aaviksoo artiklile “Infokonfliktid ja enesekaitse”

Ühel heal päeval, ja see oli juhtumisi NO99 etenduse “The Rise and Fall of Estonia” esietenduse päev, avastasid Daniel Vaarik, Marek Tamm ja Tarmo Jüristo, et neis kõigis oli tekitanud palju mõtteid kaitseminister Jaak Aaviksoo hiljutine artikkel ajakirjas Diplomaatia. Seejärel otsustasid nad, et panevad need mõtted vestlusringi vormis kirja, mis sest, et füüsiliselt istus Tarmo sel hetkel Mallorcal, Daniel sõitis Tallinn-Tartu rongis Tartu suunas ning Marek ladus mõtteid ekraanile Tallinnas Nõmmel. Järgnenud mõttevahetuse tulemused on teie ees.

Marek: “Infokonfliktid ja enesekaitse” (Diplomaatia, märts 2011) on tekst, mis esimesel lugemisel jahmatas, ent teisel lugemisel ahvatles analüüsima. Selle sõnavõtuga seoses (ent sellele võib liita ka tema mõttelise eelkäija, artikli “Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud”, EPL 13.12.2009), võiks rääkida suisa väiksemat mõõtu diskursiivsest pöördest eesti poliitikas: ei meenu, et nii jõulise ja lahtise tekstiga oleks keegi teine meie poliitikutest viimastel aastatel üles astunud.

“Infokonfliktid ja enesekaitse” (edaspidi IE) on iseenesest lühike pala, ent äärmiselt paljulubav väga mitmesuguste teemade lahkamiseks. Esmalt lubab see kriitiliselt arutleda oluliste filosoofiliste küsimuste üle, nagu mis on subjekt? mis on tõde? mis on identiteet? Teiseks võimaldab see peatuda tähtsatel poliitilistel probleemidel, nagu mis on riik? mis on rahvus? mis on julgeolek? Ja viimaks tõstatab see aktuaalseid küsimusi informatsiooni, meedia ja infosõja tähtsusest. On selge, et kõiki neid aspekte me siin lahata ei jõua ega jaksa, ent teen otsa lahti sel moel, et püüan heita pilgu selle sõnavõtu ideeloolistele lätetele.

Ilmselt on vähe neid, kellele ei meenu artiklit lugedes Niccolò Machiavelli (1469–1527) nimi, või vähemalt makjavellism, kui teatud poliitikast mõtlemise viis. Väga õpetlik on selles seoses üle lugeda peatükk “Kuidas tuleks valitsejatel järgida ausust” Machiavelli raamatust “Valitseja”. Neile, kel pole teost käepärast, tsiteerin peatüki algust, mis võinuks väga hästi sobida ka kõnealuse artikli sissejuhatuseks: “Igaüks mõistab, kuivõrd kiiduväärt oleks valitseja juures see, kui ta täidaks oma lubadusi ning elaks ausalt, mitte kavalusega; siiski näeme kogemusest, et meie päevil on suuri asju korda saatnud need valitsejad, kes on pidanud vähe lugu aususest ja on osanud ajada inimeste päid segi kavalusega; ning lõpuks on nad olnud üle neist, kes on tuginenud aususele.” (tlk. Toivo Tomson, Tallinn, 2001, lk. 131.) Machiavelli nendib niisiis, et edukas valitseja ei valitse üksnes tõe ja aususe, vaid ka luiskamise ja kavalusega. Ja sedasama retsepti soovitatakse Eesti kodanikele ka IE-s: “Olen kaugel sellest, et kutsuda teid üles kasutama tõde – ning mitte ainult tõde, vaid ka vale ja pettust –, selleks, et ennast määratleda. Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine.” Tõesti stiilipuhas makjavellism.

Teine ideelooline seos, mis ennast minu jaoks kohe peale surub, on Johann Gottlieb Fichte (1762–1814), täpsemalt tema käsitlus Minast ja Mitte-Minast, nii nagu seda saab ka eesti keeles lugeda tema raamatust “Inimese määratlemine” (tlk. Mati Sirkel, 1988). IE algab postulaadiga “mina” ja “mittemina” vastasseisu universaalsusest ja olemuslikkusest. Väite taust jääb küll avamata, nagu ka selle argumentatsioon arendamata, kuid minu jaoks paistavad Fichte kõrvad siiski selgelt välja. Viimane väitis mäletatavasti, et “Minale vastandub tingimata mingisugune Mitte-Mina”, kusjuures sellel Mitte-Minal puudub tegelik eksistents, ta on Mina fantaasia saadus: “teadvus väljaspool meid olevast asjast pole absoluutselt midagi muud kui meie endi kujutlusvõime produkt” (lk. 85). Fichte maailm, tema visandatud “mõistusriik”, mille sõiduvees liigub IE, on seega sedalaadi maailm, kus valitseb üksnes mõistuslik Mina. Ja ta teeb seda tahte abil (lk. 155). Otsekui Fichte parafraasina kõlab IE üks keskseid filosoofilisi teese: “Eneseteadlike subjektide ja mõistuse tekke kaudu on tekkinud võime ennast identifitseerida ning projitseerida oma tahet. (…) Iga otsuse täideviimine on aga tahte projitseerimine endast väljapoole. See on alati ühepoolne akt ja sellisena oma loomult konfliktne. Mina ja mittemina vaheline pinge ja piir on selle maailma paratamatu koostisosa ja meil tuleb sellega leppida.” On huvitav, kuidas üht filosoofilist vaateviisi esitatakse meile vaieldamatu tõsiasjana, millega tuleb lihtsalt leppida. (Kuna mu eesmärk on piirduda tekstianalüüsiga, siis ma ei peatu filosoofilistel alternatiividel, mis ei lähtu tingimata Mina-kesksest maailmast, vaid mis ehitavad oma ontoloogia pigem Teise pinnalt, nagu näiteks Emmanuel Lévinas.)

Daniel: Oli ainult aja küsimus, et Eesti rahvusriigi kontekstis tõuseb üles teema, kui palju saab ja peab üks riik tõtt rääkima, sest niipalju kui ka ei tahaks kätt ette panna, on tänases maailmas võimatu takistada informatsiooni levikut, mis seab rahvusmüüte kahtluse alla ning näitab nende suhtelist iseloomu.

Muidugi oleks naiivne arvata, et inimesed on võrdselt avatud erinevale informatsioonile, pigem võib näha, et plahvatuslikult rikkaliku info keskkonnas kipub inimene tarbima seda informatsiooni, mis kinnitab tema seniseid veendumusi, kuid selliste kinnitavate kajakambrite mõju analüüsides jõuame selleni, et osad neist siiski aja jooksul kaotavad jõudu ja teised võidavad juurde.

Nii jõuame huvitava dilemmani, mille üle rahvusriigid ja ka riigid üldiselt väga tõsiselt pead murravad. Ühelt poolt – kui infovoogusid riiklikult üldse mitte juhtida, siis selline avatud ja passiivne kultuur kaotab oma tunnuseid.

Samal ajal aga kui infovoogusid riiklikult juhtida, tekitada teadlikult omi müüte ja teha seda ametlikul tasandil, tekib avatuma riigi puhul siiski väga konkreetne vastutus levitatava info tõestatavuse ja faktitäpsuse eest. Välisminister saab kurja noodi, riigi enda ülikoolide akadeemikud protesteerivad mitte eriti teadusliku lähenemise vastu ning küünilised ajakirjanikud itsitavad pihku.

Selles mõttes on piiride avanemine ja info liikumise kiirenemine igasuguse rahvusriigi nuhtlus ning see on põhjus, miks rahvuse üle südant valutavad inimesed erinevates riikides armastavad kultuuriruumi sulgeda või siis militariseerida, nimetades tõdede omavahelist kokkupõrget tihti ka infosõjaks.

Selle sõja käigus on infosõdurid sööstnud lugema kõike, mis aitaks olla moodne ja korraga rahvuslik. Alates relatiivsusteooriast ja lõpetades Foucault’ga proovivad nad neid asju kokku asetada oma ajaloolise arusaamaga oma suure rahvuse kujunemisest, kuid kahjuks kohtuvad nad seal üha suurema suhtelisusega ning lõpuks võivad mõned neist sedapidi jõuda tõdemuseni, et rahvuste darwinism eeldab agressiivset endale sobiliku tõe valikut ja vahel isegi valetamist. Kuna kõik on ju suhteline…

Kuna enamikes ajaloolistes tõlgendustes ei olegi ühest tõde võimalik leida, siis ongi ilmselt väga lühinägelik rajada ühe riigi identiteeti vaid ajaloolistele müütidele. Need on liiga lihtsalt murendatavad.

Samas on aga naiivne ka see seisukoht, et kõik on tõesti suhteline. Ma usun, et on suhteline see, milline oli Ümera lahingu mõju selles lahingus osalenud poolte edasisele ajaloole, kuid kas on suhteline see, et Eesti Vabariigil on olemas Põhiseadus? Ja nimelt siit jõuamegi ühele kindlamale pinnale, et mitte öelda tõeni, mille peale oleks oluline ehitada ka riiki ja tema tulevikku, see on leppe ehitamine universaalses mõttes suhtelisuses elavate inimeste vahel ning kuna see lepe peaks olema pidevalt kinnituv, täna elus olevate inimeste vahel, siis ei ole selles nende jaoks ka midagi suhtelist.

Suurim oht on siin see, kui ajaloolise tõe suhtelisust hakatakse rakendama ka meie tänase elu tähtsaimatele lepetele. Selgelt on oht see, kui mõni minister näiteks arvab, et kui “kõik on suhteline”, siis ta võib ka valetada selle kohta, mida ta eile tegi ning lisada sellele valele veel rahvuslike huvide kaitsmise oreooli. Nüüd ei saa meid enam keegi peatada, hüüataks selle peale iga vähegi siledama välimusega haritud kriminaal.

Tarmo: Minu esimesed emotsioonid IE-d lugedes olid Mareki omadega väga sarnased – leidsin sealt terve hulga ideid ja seisukohti, mis väga tuttavatena kõlasid. Seda intrigeerivam oli täheldada, et ainus nimeviide, mille kogu kirjatükist leiab, on Darwin (ning ka see ei ole tegelikult viide Darwinile, vaid pelgalt tema nime kasutamine looduse metafoorina). Isegi otsene ja väga tuntud Clausewitzi tsitaat – “sõda on diplomaatia jätkamine teiste vahenditega” – on toodud umbisikulisena. Stephen Hawking ütleb oma kunagise kuulsa raamatu “Aja lühilugu” eessõnas, et iga tekstis esinev valem vähendab selle lugejate hulka poole võrra ning võib-olla kehtib humanitaaria-tekstides sama reegel tsitaatide puhul. Teisalt tundub ka minule, et IE väärib hoolikat lugemist ning see eeldab ka konteksti tundmist ja sellega suhestumist. Teemad on tõepoolest suured ning nende üle on Euroopa mõtteloos vaieldud sadu kui mitte tuhandeid aastaid.

Mulle näib, et kõige üldisemas plaanis põhineb IE argumentatsioon kahel vastanduste paaril – mina ja mittemina ning tõde ja mittetõde – ning laiemal eeldusel, et nendes vastandpaarides peab valitsema tasakaal. Seda raamistust oleks muidugi lihtne kritiseerida tervelt realt erinevatelt alustelt (ning filosoofia ajaloos on seda ka tehtud), aga selle üle arutamine läheks hetkel ilmselt liiga tehniliseks. IE on ju vaatamata oma laiale haardele siiski tegevpoliitiku ideoloogiline tekst, millel on eeldatavalt ka väga konkreetsed rakenduslikud väljundid ning praegusel juhul tunduvad need huvitavamadki, kui abstraktsed mõtisklused – mille juurde võib vast hiljem siiski vähemalt põgusalt tagasi pöörduda.

Ãœks selline huvitav konkreetne aspekt seoses Mareki poolt mainitud “diskursiivse pöördega” puudutab n.-ö. ametlikku ajalookäsitlust. Leopold von Ranke defineeris 19. sajandil ajaloolase ülesandeks rääkida asjadest “nii, nagu need tegelikult olid” (wie es eigentlich gewesen) – millel on ilmne side tõe kategooriaga. 20. sajandil ilmus aga aina rohkem ajaloolasi ja filosoofe, kes sedalaadi objektiivse minevikukäsitluse võimalikkuse (või ka soovitavuse) osas skepsist avaldasid. Enamalt jaolt ei olnud nende kõhklused seotud sellega, et nad oleks kahelnud objektiivse reaalsuse eksisteerimises või arvanud, et “tõde ei ole olemas,” vaid pigem täheldusega, et ühest ja samast sündmusest on võimalik anda mitmeid erinevaid tõeseid kirjeldusi, mis aga omavahel tingimata laitmatult kokku ei sobi. Nii võttes on IE väga postmodernne tekst, mis tingimata ei kutsu meid üles mineviku kohta valetama, vaid lihtsalt valima millist tõde rääkida. Aaviksoo mõiste “rahvuslik informatsioonilise enesemääramise õigus” viitabki sellele õigusele valida vaatenurk lähtuvalt mitte abstraktsest “tõetaotlusest” vaid utilitaarsest ja ühisest, mõradeta identiteedi kaalutlusest – millest siis seejärel saab reine Gedankengut. Asja iva on aga mõistagi just nimelt selles viimases. Ihalus sedalaadi kauni ja vastuoludeta, kasutuskõlbliku ajaloo järele on Eestis juba mõnda aega olemas olnud ning IE sõnastab lihtsalt eksplitsiitselt sellele aluseks olnud printsiibid. Maailma nägemine positiivse mina ning negatiivse mitte-mina vastanduse võtmes annab meile imperatiivi loobuda dialoogist, seda nii mitte-minaga (mis oleks destruktiivne) kui ka mina-siseselt (mis oleks justkui skisofreeniline) ning asendada see “õigete” rahvuslike müütidega. Ajaloo ülesandeks ei ole selliselt tõstatada erinevaid küsimusi, vaid pelgalt anda õigeid vastuseid.

Marek: Ma nopiks teie mõlema jutust üles “ajaloolise tõe” mõiste, mis on mulle teadagi erialastel põhjustel lähedane ja arutleks veidi selle üle. Esmalt peab täpsustama, et IE-s ei ole vaatluse all niivõrd ajalooline tõde üleüldse, kui rahvusriigi ajalooline tõde. Üks artikli võtmeväiteid kõlab: “Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne.” Niisiis, isegi kui autor ei väida, et ajaloolist tõde üldse pole, siis on rahvusriigil õigus sellest mööda vaadata, see maha vaikida. Ja siin saab erialane kretinism minus jälle võitu ja pean meelde tuletama, et see väide pole sugugi uus, vaid selle sõnastas ühena esimestest Ernest Renan (1823–1892) oma kuulsas ettekandes “Mis on rahvus?” (1882): “Unustus, ma ütleksin koguni, ajalooline eksimus on rahvuse sünni olulisemaid tegureid, ja seepärast on edukad ajaloouuringud sageli rahvustundele ohtlikud.” (tlk. Kristiina Ross, Vikerkaar, nr 2/3, 2002, lk. 97–98). IE sisaldab endas seega väga selget sõnumit Eesti ajaloolastele, s.h. ka mulle endale: rahvuse püsimajäämise nimel on ohtlik avalikult tegeleda kõikide minevikutahkude uurimisega, tülidele ja vägivallale tuleb eelistada õnnelikke ja võidukaid hetki. Ja midagi pole parata – mina ei saa kuidagi sellise soovitusega nõustuda, sest see määrab igasuguse tõsise ajaloouurimise hukule. Sest kuigi ma olen nõus, et ajaloolased ei tooda ajaloolist tõde, vaid üksnes tõlgendusi sellest, siis on tõekavatsus akadeemilise ajalookirjutuse vältimatu eeldus – ajaloolane, kes ei sea sihiks pakkuda mineviku kohta tõest (s.o. tõestatavat) teavet, ei ole ajaloolane, vaid ideoloog.

Kuid ajalooga seondub IE-s veel üks tähtis teema, nimelt identiteet. Artikli autor näib mõistvat identiteeti kui midagi püsivat ja selgepiirilist, mille “tuumikosa moodustab meie päritolu”. (Ma ei peatu praegu küsimusel, kuidas artiklis saab “minast” sujuvalt “meie”, loodan selle juurde allpool tagasi tulla.) Siin on kolm huvitavat aspekti. Esimest pelgalt mainin: tänapäeva identiteedi-uuringutes pole vist enam ühtegi autorit, kes leiaks, et identiteet on asi, mitte tegevus, s.t. kes käsitaks identiteeti mingite kindlate komponentide ja selge tuumaga tervikuna, mitte pidevas muutumises aktiivse ja paljutise nähtusena. Teiseks on huvitav, et IE käsitab identiteedi tuumana minevikukogemust, samas kui minu hinnangul peetakse tänapäeva sotsiaalteadustes identiteedi peamiseks kujundajaks sotsiaalset interaktsiooni (vt. nt. head ülevaadet raamatus: Peter J. Burke & Jan E. Stets, Identity Theory, Oxford University Press, 2009). Ja viimaks on huvitav, kuidas IE käsituses on päritolu mitte üksnes inimestel, vaid ka riikidel ja rahvastel. Kusjuures seda kollektiivset päritolu võetakse otsekui enesestmõistetavalt, defineerimata, mida selle all siiski silmas peetakse (kas rahvas või riik sünnib siis tõepoolest samal moel nagu üksikinimene?). Juba osundatud Ernest Renan näitas üle saja aasta tagasi, kuidas rahvusriigi üks tunnuseid on enesele auväärse päritolu konstrueerimine, milles salatakse maha kõik ebameeldivused, mis rahvuse loomisega üldreeglina alati kaasas käivad. IE eeldab vaikimisi, et rahvusriigi päritolu ongi see lugu, mida rahvuslikult meelestatud ajaloolased ja literaadid on valmis meisterdanud. Et eestlased on aegade hämarusest ihanud oma riiki, et Laidoner jätkas Lembitu võitlust, et Jüriöö tuled lõõmasid edasi Võnnu all. Ja häda neile, kes seda narratiivi uskuda ei taha – nendest saab Trooja hobune moodsas infosõjas.

Tarmo: Mareki märkused ajaloolisesse tõesse ning rahvuslikku identiteeti puutuvas viivad meid tõepoolest väga sügavatele ja samas tõeliselt põnevatele vetele ning nende mõlema osas tundub minule, et IE-s öeldu mõtestamiseks oleks hea lugeda seda koos Mareki poolt viidatud varasema tekstiga “Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud” (tähistagem see siis lühiduse mõttes kui ERIMO). Omal moel moodustavadki need kaks artiklit ühe terviku – kui ERIMO visandab probleemideringi ning pakub välja doktriini, siis IE annab sellele kõigele metafüüsilise aluse, avades mitmeid olulisi kontseptsioone, nagu näiteks identiteet ja subjektsus, ning liites need üheks suureks maailmavaateks.

Ajaloolise tõe osas meeldib mulle Paul RicÅ“uri märkus, et ajaloole on omane “teatud kindlat laadi subjektiivsus” (vt. tema artiklit “Objektiivsus ja subjektiivsus ajaloos”, Tuna, nr. 2, 2002, PDF) mis võiks teisisõnu tähendada, et kuigi ei ole võimalik leida üht ja ainsat objektiivset ajaloolist vaatenurka, ei tähenda see, et iga subjektiivne vaatenurk oleks ajalugu. Tulles siinkohal tagasi IE “perekonna pildialbumi” näite juurde tundub ka minule, et ajaloolase ülesandeks võiks olla just nimelt vaadata nende piltide tagakülgedele ning mõelda sellele, mis on neilt välja jäänud, mis juhtus erinevate piltide “vahel”.

Peter Burke on ajaloolase kutsumuse kohta öelnud järgmist: “Kunagi oli olemas selline amet nagu meeldetuletaja, mis eufemistlikult tähendas lihtsalt võlgade sissenõudjat. Tema ülesanne oli tuletada inimestele meelde asju, mille need oleksid parema meelega ära unustanud. Ajaloolase üks tähtsamaid kohustusi on olla meeldetuletaja” (tlk. Ainiki Väljataga, Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost, Varrak, 2006, lk 69).

See ei tähenda aga tingimata destruktiivsust. Ãœks Euroopa ajaloo suuri mõtlejaid, kelle mõju nii IE-st kui ka ERIMO-st läbi kumab, on Friedrich Nietzsche (1844–1900). Nietzsche 1888. aastal ilmunud raamat “Puuslike hämarus” kannab alapealkirja “Kuidas filosofeerida haamriga” (Wie man mit dem Hammer philosophiert), mida on sageli vääriti mõistetud kui üleskutset ikonoklasmiks. Tegelikult peab Nietzsche silmas aga midagi muud – tema filosoofiline haamer on pigem meditsiiniline instrument, millega iidoleid õrnalt koputada, saamaks teada, kas nad mitte õõnsad ei ole. Nii võiks vaadata ka ajaloolast – mitte kui kedagi, kes langetab sepavasara Ãœmera lahingu, 700-aastase orjaöö, Vabadussõja ning metsavendluse rahvuslikus võtmes narratiivide peale, vaid kui kedagi, kes neid erinevaid “puuslikke” kriitiliselt uurib. Siin aga jõuame tagasi Danieli varasema tähelduse juurde – kui meie kollektiivne identiteet põhineb vaid sedalaadi puuslikel, siis on nende uurimine, nagu Mareki toodud Renani tsitaat viitab, tõepoolest ohuna tajutav.

Mina ja mitte-mina vastandus identiteeti ning subjektsusesse puutuvas (mis on fundamentaalne teema mõlemas artiklis) pärineb oma selgelt äratuntaval kujul tõesti Fichtelt, aga on hiljem osutunud väga populaarseks kontseptsiooniks m.h. ka arengupsühholoogias ja psühhoanalüüsis. Huvitav on siinkohal märkida, et ka neil aladel on sedalaadi vastandus seotud ohu, turvalisuse kaotuse, trauma ning jälestusega. Rahvuslikud müüdid on selliselt Donald Winnicotti mõistes “transitsiooniliseks objektiks” (nagu lastel on seda mängukaru või tekk), mis pakub psühholoogilist turvatunnet, leevendades välise ja sisemise, objektiivse ja subjektiivse reaalsuse kokkupõrkest tekkivat ängi. Mareki kirjeldatud staatilise, asja-tüüpi identiteedi võimalikkuse osas nüüdisaegses maailmas avaldab kahtlust ju ka Aaviksoo ise, mainides ERIMO-s – taaskord väga postmodernses võtmes ning Lyotard’i jälgedes – kuidas “suurte jutustuste” (nagu “keel, kultuur ja usk, mis rahvusliku hariduse kaudu liitsid inimesi rahvuslikuks jõeks”) aeg on läbi saamas. Seega tõstatub küsimus, et mis tuleb nende asemele. Ja siitkaudu jõuamegi IE ühe peamise järelduse juurde, mis paljudes on oma küünilisuses pahameelt tekitanud: kui neid suuri sambaid ei eksisteeri, siis tuleb need ise välja mõelda, et seeläbi “jääda kestma sellena, kes sa oled” – tsitaat ERIMO-st, mis kõlab taaskord Nietzsche “Wie man wird, was man ist” parafraseeringuna.

Identiteeti puutuvas on mul aga veel üks tähelepanek: nii IE kui ERIMO käsitlevad seda bioloogilises võtmes kui omalaadi vastupanuvõimet võõrale, kui “rahvuslikku immuunmehhanismi” – mis võimaldab rahvuse kestmajäämise puhta liigina ning tõrjuda selle suhtes erinevaid vaateid kui kahjulikke viirusi. Ka sedalaadi bioloogilisel rahvuse-nägemusel on oma ajalugu ja eelkäijad, keda ma siinkohal vast eraldi välja tooma ei hakka.

Daniel: Teeme mõttelise eksperimendi ja kujutame ette, et Eesti peaminister ja teised valitsuse liikmed lepivad kokku, et tänasest ja edaspidi loobub Eesti riik tõe rääkimisest teatud teemadel, kuna nii on meie rahvuslikele huvidele kasulik. Nüüd oletame edasi, et peaministri kätte satub olulist informatsiooni, mis on oma olemuselt ebamugav ja mille avalikustamine isegi teistele valitsuse liikmetele võib tema hinnangul kahjustada rahvuse huve.

Kas peaminister peaks varjama seda infot nende samade inimeste eest, kellega ta just leppe sõlmis? Kui vastame jaatavalt, siis ei lähe ilmselt kaua aega tagandatud Richard Nixoni kuulsa lauseni, mille ta prahvatas välja intervjuus David Frostile – “Well, when the president does it, that means that it is not illegal“, ehk siis selleni, et tegelikult on lubatud igasugune valetamine, kui võimul olev isik usub millegipärast, et see on vajalik.

Kui me aga vastame sellele küsimusele eitavalt, siis peame automaatselt tunnistama, et suhtelisusel on vähemalt astmestik. On kokkuleppeid, mis on vähem suhtelised kui teised. Millised kokkulepped peaksid siis olema need, mille alusel toimub tõe ja vale rääkimine? Kes peaksid neis kokkulepetes osalema? Kui lai ring inimesi saaks võtme nii öelda tõe katlaruumi?

Ja kui me nüüd neidsamu küsimusi Eesti peale rakendame, siis nimeliselt kes peaks ütlema, milline on rahvuse huvides räägitav tõde/vale? Kas rahvusel peaks olema üks tõde ja kui jah, siis kuidas see sünnib? Kas ühe tõe saavutamiseks peaks kõigepealt toimuma info-kodusõda, kus tõe mõõga asemel võetakse vajadusel kasutusele ka muud mõõgad?

Ãœks teine tsitaat, mida on võimalik IE-ga võrrelda, on George W. Bushi nõuniku Karl Rove’i lause ajakirjanikule: “We’re an empire now, and when we act, we create our own reality. And while you’re studying that reality – judiciously, as you will – we’ll act again, creating other new realities, which you can study too, and that’s how things will sort out. We’re history’s actors… and you, all of you, will be left to just study what we do.”

Selle valguses võiks siis vaadata, millised on valikulise tõe mõõga abil läbi viidud Iraagi sõja tegelik reaalsus ning just sellise reaalsuse hind mitte ainult USA, vaid kogu maailma inimsaatustele, majandusele jne. Kahjuks on reaalsus juba loodud ja meil jääb ainult hinnanguid anda. Rove annab selgelt mõista, et reaalsuse loomisel osalevad tegijad, ajaloo elluviijad. Ülejäänud kamp – ilmselt siis kriitikud, ajakirjanikud ja ajaloolased, on need, kelle ülesandeks jääb nokkida reaalsuse bitte ja baite ning neid hinnata ja analüüsida.

IE on selles mõttes huvitav tekst, et ta puudutab olulist küsimust – kui suur peaks olema nii öelda rahvusliku reaalsuse kokkuleppes osalejate ring, kuid ise selles osas selget vastust ei anna. See küsimus vajaks aga kindlasti vastamist, sest kui selle ringi suuruseks on näiteks võimalikud paljud riigid, kõik Eesti elanikud (vast siiski peale nende, kes ei soovi näha Eesti põhiseaduslikku korda), siis oleme lähedal sellele, et IE on kergelt filosoofilises kastmes ära defineerinud konsultatiivse ja kaasava inforuumi, mis küll on teatud piirini subjektiivne, kuid räägib läbi erinevate võimalike tõdedega.

Kui rahvusliku reaalsuse kokkulepe defineerib aga näiteks ainult IE autori ning tema lähimate mõttekaaslaste nägemust, siis ütleksin Rein Raua kombel artiklis “Kui suurt valet me vajame?” kolm kord “ei”. Ning lisaks sinna veel ühe “ei”. Nii kindluse mõttes.

Marek: Tarmo juhtis õigusega tähelepanu IE nietzscheaanlikule koele; tõepoolest, kui peatuda veel korraks artikli ideelooliste allikate juures, siis tuleks välja tuua vähemalt kaks noore Nietzsche teksti, mis kajavad selgelt IE-s vastu: 1870. aastate algupoolel kirjutatud “Tõest ja valest moraalivälises tähenduses” ning “Ajaloo kasust ja kahjust elule”. Mulle tundub, et IE-s mõistetakse “tõde” üsna samas võtmes, nagu seda defineerib Nietzsche oma “Tões ja vales”: “Mis on niisiis tõde? Metafooride, metonüümiate, antropomorfismide liikuv armee, lühidalt, summa inimlikest suhestustest, mis on poeetiliselt ja retooriliselt esile tõstetud, üle kantud ja kaunistatud ning mis pärast pikka kasutamist ühele rahvale kindlad, kanoonilised ja siduvad tunduvad.” (tlk. Märt Põder, Akadeemia, nr. 11, 2007, lk. 2448.) Nietzsche tõdeb küüniliselt, et ühiskonnas tõde rääkida, see tähendab “valetada lähtudes kindlast kokkuleppest, valetada karjaviisi kõigile kohustuslikus stiilis” (samas). Paar aastat hiljem kirjutatud traktaadis ajaloo kasust ja kahjust, heidab ta noore ajalooteaduse esindajatele ette, et need õõnestavad oma töödega ühiskonda, lämmatavad selle elutahet; ajaloouurimisel on Nietzsche silmis ainult siis mõte, kui see on olevikuhuvide teenistuses. Kui IE teatab, et eneseteadvus ja tarkus on inimestele antud “mitte selleks, et tõde teenida (…), vaid selleks, et ellu jääda”, siis on see väide otsekui Nietzsche suust üles korjatud.

Aga lubasin peatuda veel ühel retoorilisel võttel, mis IE-d lugedes silma torkas: kui autor rajab oma väited baaseristusele “mina” ja “mittemina” vahel, siis märkamatult vahetab ta hilisemas arutluses ainsuse mitmuse vastu ja hakkab kõnelema meie’st ja “mittemeie’st”. Mu meelest pole see sugugi süütu üleminek, sest kusagil ei seletata, kuidas “mina’st” ikkagi saab “meie”, ja kas kõik see, mis kehtib “mina” puhul, kehtib automaatselt ka “meie” puhul. IE väidab, et igal eneseteadvuslikul subjektil on informatsiooniline enesemääramisõigus, kuid lisab siis kohe otsa, et see eneseteadvuslik subjekt “võib koosneda paljudest isikutest – perekond, kogukond, küla, klubi, aga kindlasti ka rahvusriik”. See on päris huvitav tehe, kuidas subjekt koosneb mitmest isikust, umbes samas vaimus, nagu see kuulus kurivaim Markuse evangeeliumis, kes kinnitas Jeesusele, et “Leegion on mu nimi, sest meid on palju” (Mk 5:10). Kui ma õigesti aru saan, siis rahvusriiki käsitab IE otsekui selgete piiridega rahvuslikku kehandit, millel on üks teadvus ja üks tahe. Ja see on mu meelest selge antropomorfism. Kuid Daniel juhib õigusega tähelepanu veel ühele IE-s avamata jäänud tehtele – nimelt, kes seda kollektiivset subjekti – rahvusriiki, siinsel juhul Eestit – siis ikkagi esindab, kellel on õigus tema eest rääkida. Kes on need “meie”, kelle nimel IE kõneleb?

Tarmo: Mängin siis omaltpoolt Mareki antud söötu edasi: mulle tundub, et IE mõistes on “meie” sarnaselt “minale” subjekt, mis saab oma vormi läbi piire defineeriva vastanduse “mitte-meiega” ning sisu läbi ühise eneseteadvuse. Seega on tegu (laenates Immanuel Kanti eristust) mitte sünteetilise, vaid analüütilise määratlusega – rahvuse “subjekt” koosneb individuaalsetest subjektidest, kes evivad samasid väärtusi ning jagavad ühist “kompaktset identiteeti” ning õiget (samas mitte tingimata tõest) ajaloonägemust. See aga tähendab, et näiteks need, kes “reformatsioonist ja valgustusajastust hullutatuna” ikkagi tahavad rääkida ka ebameeldivat tõde ning kritiseerida rahvuslikke perekonnaalbumeid on konfliktis “meie” projitseeritava tahtega – ja on seega definitsiooni kohaselt “mitte-meie”. Need kaks artiklit maalivad pildi ohtlikust ja vaenulikust maailmast ning annavad mõista, et kui me tahame selles halastamatus võitluses “jääda kestma sellena, kes me oleme”, ei ole meil sellele eristusele alternatiive.

Neid eeldusi ja nendest tulenevaid järeldusi saaks muidugi kritiseerida tervelt hulgalt erinevatelt religioossetelt, kultuuriliselt või filosoofilistelt alustelt. Kokkuvõtteks tahaks ma aga pakkuda välja hoopis teistlaadse vaate, millel küll ei ole kristluse või judaismi mitme-tuhande aasta pikkust ajalugu või Lévinasi ja Buberi humanistliku filosoofia akadeemilist oreooli, mis aga mõned aastad tagasi Eesti Vabariigi 88. aastapäeva kontserdil oma vahetuses vast pea tervet Eesti rahvast sügavalt kõnetas ja puudutas. Chalice’i laul rääkis samuti “minu inimestest”, selle lähtekoht oli aga IE omast diametraalselt erinev.

Eesti uueks hümniks tituleeritud “Minu inimesed” viitab samuti ajalooteadvusele (“ei lõika keegi läbi meie juuri / tean kes ma olen / kui mäletan kes ma olin”), kuid samas on Chalice’i jaoks rahvas “minu inimesed” ka siis “kui teid on okkad sidumas”. Ja vast olekski siin kohane omalt poolt lõpetada veel ühe lõiguga samast loost:

kuigi on igal ühel enda asjad ajada
on nad kõik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma

Daniel: Nagu ka kogu eelnev arutelu on osutanud, ei saa IE teksti vaadata kuidagi kergekäeliselt, selles on mitmeid nüansse, millesarnaste üle on ajaloo jooksul vaieldud pikalt ning ilmselt on väga oluline, et sellised vaidlused toimuvad ka tänapäeva Eestis, kasvõi sellesama pidevalt kinnituva leppe võtmes, mida ma ise ülalpool mainisin.

Teine põhjus, miks nimetatud teksti ei saa kergekäeliselt võtta, on selle võimalik praktiline külg. Teame, et see tekst põhineb ettekandel konverentsilt “Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud”, see avaldati ajakirjas Diplomaatia ning autoriks on tänagi veel ametis olev kaitseminister, kellest juba mõne päeva pärast on saamas järgmise valitsuse haridusminister.

Kuigi Aaviksoo on inimene, kellel on ilmselgelt väga palju ja väga häid omi mõtteid, ei ole sellisel tasemel, sellises kohas ja sellise ametiisiku poolt esitatud tekstid esinemise kontekstist päris lõpuni välja võetavad ega käsiteldavad lihtsalt “ühe isiku huvitava mõttearendusena”. Kujutlegem kasvõi mõnda IE lauset Venemaa, USA, Läti või Liibüa kaitseministri suhu ning me näeme, kui võimatu oleks neid sõnu lahutada nende ütlemise kontekstist.

Ehk siis, me peaksime mõtlema, et mida Eesti valitsus ja täpsemalt kaitseminister meile öelda tahab. Kui kaitseminister ütleb oma tekstidega A, milline on siis B? Kuigi IE tekst väldib hoolega otsest väidet, et riik peaks hakkama valetama, jääb IE-s esinevast ja Mareki poolt juba mainitud lausest “Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine…” õhku selge vastamata küsimus, mida me peaksime teisiti tegema võrreldes tänasega?

Kas me peaksime kuidagi muutma seda, kuidas õpetatakse koolides ajalugu? Kas me peaksime sulgema mingisuguseid arhiive või hoopis avama neid rohkem? Kas meil peaks olema rohkem riigisaladusi? Ja mida me peaksime tegema kaitseministri toodud perekonnaalbumi näitega Flickri, Youtube’i, Facebooki ja Wikileaksi ajastul, mil iga versioon albumist välja visatud piltidest on ühe otsingu kaugusel?

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Ka mind animeeris see Diplomaatia number. Tervikuna, mitte see Aaviksoo artikkel. Viimast ma, tunnistan, alguses üldse ei lugenudki – Ilvese ja Iivi Masso tekstid olid pikemad ja sestap välisel vaatlusel ka lugemisväärsemad. Teiseks on tegu kohalikus plaanis siiski tunnustatud rahvusvaheliste suhete alaste mõtlejatega. Teisisõnu, üks asi on konkreetne Aaviksoo tekst ja selle filosoofilised lähtepunktid (või nende puudumine), teine asi kogu antud Diplomaatia number ja diskurss, mis Eestis võrseid ajanud juba mitu head aastat: “psühholoogiline sõda” jms ägedad metafoorid: sõda, rünnak jne.
    Minul meedia- ja kommunikatsionivalla skolaarina on seda kõike olnud mõneti kummaline lugeda. Osaliselt räägitakse asjust, millest ma justkui ühtteist teaks, mis on minu eriala, aga tehakse seda täiesti teises keeles ja teiste fookustega. Kui meedia- ja kultuuriuuringute valdkonnas vahest ehk isegi kohati unustatakse sellised suurused nagu “riigid”, tegeletakse üksikindiviidide ja nende kogukondade maailmakogemuse mediatiseerumisega, hübriid-identiteetidega, ka sellega kuidas kommertsinstitutsioonid ja nende tehnoloogiad identiteete struktureerivad (või ei struktureeri – auditooriumite empowerment nii sõnumite interpreteerijatena kui ka filtreerijate või modifitseerijatena on kahtemata oluline kompleksust lisav teema) jne jne, siis “Diplomaatia” ja rahvusvaheliste suhete üldine diskurss räägiks justkui sarnastest asjadest, aga teeb seda miskist riigi-eksistentsialistlikust vaatepunktist lähtuvalt. Ja olgem ausad, et neil puudub neist teemadest rääkimiseks terminoloogiline aparatuur, mõjub enamik käsitlusi küllaltki kohmakatena (küllalt karakteerne on Huntingtoni omaaegna avastus, et “Kultuur on tähtis”).
    Aga järsku on dialoog siiski võimalik: annaks Diplomaatia ringkonnile lugeda Saidi, Appaduraid, Lotmanit (kultuurisüsteemide vältimatu sisemine heterogeensus kui lähtepunkt diskussioonidele “multikulti” lõpust), Silverstone’i, Chouliarakit, Becki, Sassenit, Rantaneni, Heldi jpt. Ning vaataks siis, et mis juhtub. Kas ehk jõuame kunagi näiteks sellise pealkirjaga Diplomaatia numbrini : “Kultuuriline ülmastumine, mediatiseerumine ja rahvusvahelised suhted”.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Jah, see on õige märkus ja tegelikult võiks samal moel võtta analüüsida ning kommenteerida ka teisi artikleid samast Diplomaatia numbrist (nt. Ilvese oma osas oleks vähemalt minul isiklikult samuti päris mitmeid asju öelda). “Infokonfliktid ja enesekaitse” tundus olevat lihtsalt ühelt poolt omamoodi kompaktne ja konkreetne, samas teisalt väga laia potentsiaalse tähenduse ja rakendusvõimalustega tekst, mis üsna hästi esindab laiemat diskursiivset pööret Eesti riigimõtlemises, mis on seotud just nimelt selle sinugi poolt mainitud militaarsete (ja ka bioloogiliste) metafooride jõulise esilekerkimisega. Aga eks seda asja saabki siis ka siinses kommentaariumis edasi arutada.

    Eraldi tahaks ma siin veel (vast kõigi meie kolme nimel) ära mainida, et meie arutelu eesmärgiks ei olnud kindlasti Aaviksoole kambaka korraldamine või tema kahe artikli mahategemine. Pigem vastupidi – püüdsime neisse suhtuda kui märgilise tähtsusega tekstidesse, mida tasub hoolikalt lugeda ning mille sõnumit peaks tõsiselt võtma — ja mille mõistmiseks võiks püüda neid veidi laiemasse perspektiivi panna.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    Memokraat on end taas ületanud – väga huvitav keskustelu on siit kasvanud.
    Ãœks kiire tähelepanek – IE vastandamine Levinase Teise poole pöördumiselt sõnastatud ontoloogiaga ei pruugi olla päris õige, aga sellisel juhul on muidugi IE ise vastuoluline. Kui te tähele panite, siis ka IE järgi sünnib igasugune uus mõtestatus läbi eneseteadlike subjektide interaktsiooni. IE annab sellele küll emotsionaalse varjundi, sõnastades seda “konfliktiks”, “pingeks”. “Suhe” annaks edasi sama mõtte ja siis oleks see juba üsna Levinas’i sarnane. IE-le vastu tulles – seda võib mõista ka nii, et kui me mõistame enda olemist interaktsioonis Teisega, siis peame me selleks olema valmis. Teise nägemises kangastub eetiline vastasseis meie vägivaldsete kavatsustega.

    Aaviksoo suhtelist suhtumist Tõe väärtusesse saab liigse pingutuseta mõista. Iga filosoof otsib tõde. Filosoofia põhiküsimuseks on kujunenud – kuidas? Reaalteadlase jaoks on ilmne, nagu ka muide Levinas’ile, et Tõde implitsiitselt sisaldab kogemust. Mida pole kogenud, selle universaalsust kinnitada ei saa. Sellises vaates ongi Tõde ainult endas ja sellisena suhteline. Levinas pidas sellist ontoloogiat muidugi kohutavalt ebaõiglaseks ja õigluse taastamiseks pidi Teise endast ettepoole tooma. Ja sellest ka Levinasi enda fundamentaalne eetika – õiglus on enne vabadust.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    IE vastandus Levinasega ei olegi metodoloogilist laadi, vaid pigem eetiline. Siin on minu arust Buber paremgi kontrast – kes mäletatavasti leidis, et meie eksistents tõuseb kokkupuutest Teisega ning et sellel kokkupuutel võib olla kaks erinevat modaalsust: dialoogiline (Ich-Du) ja monoloogiline (Ich-Es). Neist esimene on vastastikune, holistlik, interpersonaalne ja hooliv, teine aga lähtub kogevast subjektist ning käsitleb Teist (ning üldse reaalsust) mentaalse representatsioonina, objektina subjekti teadvuses ning seega on selle suhte puhul tegu lihtsalt monoloogiga. Siit peaks välja joonistuma ka Levinase ja Aaviksoo vaadete erinevus.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    “IE vastandus Levinasega ei olegi metodoloogilist laadi, vaid pigem eetiline”

    jah, ma mõtlesingi, et ontoloogia võib olla sarnane, aga järeldused inimeseks olemisele on erinevad

  • Anonüümne

    Jim Jarmuschi (filmi)kriitikute poolt sügavale maa sisse tambitud The Limits of Control (2009) tegeleb samade asjadega. Sa võid ehitada müüdi, mille sees oled sa kõikvõimas (Nagu ütles Rudy Giuliani pärast 9/11: “We will win and they will lose, because we are right and they are wrong.”). Sa võid olla väga, väga võimekas ja motiveeritud võitlema oma mina poolt konstrueeritud ja seda ründava vaenlasega.

    Mis aga juhtub siis, kui sa puutud kokku kellegagi väljastpoolt, kellegagi, kes pole ei Teine ega mitte-mina? Kelle jaoks kogu su väärtussüsteemi ega enesemüüti ei ole ülepea olemaski. Mida sa teed, kui su järgmine sõda on selline?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Siia juurde sobib kindlasti lugeda ka Tõnu Viigi samateemalist kolumnit Eesti Päevalehes. http://www.epl.ee/artikkel/595244

  • http://kuldemarvoslap.blogspot.com/ koomas Toomas

    Viik kirjutab asjust ja viisil, mis peldikuseintel toob (kui sinna jõuab kuidagimoodi) kaasa süüdistused selgrootuses ja tallalakkumises ja tibladele p*rsepugemises ja milles kõiges veel. Päris vältimatult. Sest ta kirjutab asjust, mida väga paljud endale tunnistada ei julge, kuna see oleks liiga valus äratundmine, see tekitaks uskumatu segaduse ja kahe(kolme? kümne?)vaheloleku keskmise Jüri peas. “Oot-oot, kuidas siis Afgaani sõtta minek NÜÜD paremini põhjendatud ei ole kui parasjagu inimpõlv tagasi?! On ikka küll! On, sest … eeee … öööö…..äääh.. No on ju! On ju?” Ära, kurat, võta tööloomalt tema õnnist teadmatust ja valikutevaba oleskelu! Descartes’ilik “cogito ergo sum” pole kindlasti Eestis (Õhtu)lehe lugeja, valija ega ammugi siin paljusarjatud anonüümse kommenteerija ilmapildi raam.

    Aaviksoo sõnavõtt on vähemasti se’s mõttes aus, et flirdib lugeja/valijaga sellest sektorist, kes võiksid ühel hetkel moodustada Perussuomalaiste-tüüpi partei või liikumise. Vaadates üle lahe, siis üle-eelmistel valimistel visati nende üle nalja, eelmiste järel oldi natuke nõutud ja viimase hääletamise järel pole enam kellelgi naljatuju. Ãœldise stigmatiseerimise lainel eeldatakse IRlilt “rahvuslik-konservatiivset” sõnumit ja tegu, Aaviksoo on väga lihtsate ja robustsete nüketega seda kogu sambasaaga vältel ka raiunud. Nüüd on IE midagi sellist viimistlemiskatse laadset – proovib neid varasema tegevuse kirvejälgi raspli ja 40se lihvpaberiga terake tasandada. Vastavad sellele aga Raud ja Viik, mitte Mikko, Pentus ja/või … eee … Ratas. Raud ja Viik on väga lihtsad laiema publiku jaoks märgistada ja tasalülitada, nad ju peaaegu “punaprofessorid”! No sellest roosast ülikoolist ju! Phäh! Ansip aga arutellu ei sekku, tal ju targematki teha. Valitsust näiteks, selles “võid kindel olla”. Sõnaga, Aaviksoo on vähemasti vormilisest küljest vaadates näidanud Eesti tipp-poliitiku kohta uskumatult kõrget taset ja sisulist lähenemist.

  • Anonüümne

    daniel küsis, et kellel peaks olema võti tõe katlaruumi, kui kehtib aaviksoo doktriin. pelevin küsib sedasama sädelevalt satiirilises võtmes (‘ananasnaja voda dlja prekrasnoi damõ’, 2010). kaante vahel on kolm üheks tervikuks tõusvat jutustust, kõik nad tegelevad müütide ja infosõjaga. ja ka eesti on kaastegev. ja wikileaks. tõsiseks tulevärgiks läheb mütoloogilisel rindel siis, kui ameeriklased leiutavad lähis-idas täpsuspommitavate droonide juhtimiseks tehissüdametunnistuse, mis rajatud keskmise ameeriklase arusaamale õiglusest ja headusest. juhtub midagi ootamatut: vastased avastavad viisi, kuidas sellist protsessorit saab lingvistilis-ideoloogiliselt saboteerida.

    puhas nauding! ja pelevin mitte ainult ei parafraseeri, vaid ka viitab ja tsiteerib kõike alates vanast testamendist ja lõpetades pulp fictioniga. seda võiks lapsed koolis lugeda enn kippeli ja eduard bornhöhe ja albert kivikase vahele. haridusminister, mis?

  • Anonüümne

    Lauset “Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine…” saab siiski mõista ka sootuks teistsuguses, hoiatavas võtmes, milles — ma kahtlustan — see kirja pandud ongi. Ses mõttes, et on küllalt näiteid, kuidas “enda kestmine” on või on olnud rajatud hoopis tõe eiramisele v otsesele valele.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Lihtsalt märkus… Tavainimene kujutab tõde ette millegi staatilisena, mille kindlakstegemiseks on mingi üks viis. See viis kehtib ainult väga lihtsate füüsilise tegelikkuse kohta käivate faktiväidete puhul. Samasugust tõde tahab tavainimene aga ka näha poliitikas, kuid kultuuri vallas jm luuakse tõde paljude osapoolte ühise pingutuse tulemusena ja see sõltub igasugu ajaloolistest jms faktoritest. Ent tõde on ta sellegipoolest, sest seda kasutatakse nagu tõde ja peetakse (ka) masside poolt tõeks. Seejuures pole ime, et Aaviksoo selles vaimus lodevalt põhjendatud sõnavõtt tavainimese positsioonile kurioosne paistab. Tavainimene tahaks, et kõik oleks nii naiivselt selge nagu faktiväited füüsilise reaalsuse kohta. Aaviksoo jutust “varjatud” Nietzsche ja Machiavelli välja toomine on tegelikult asja ivast üpris mööda. Sest see ei üllata tegelikult kedagi… Pigem tuleks arutada seda, et mil viisil tuleks kultuurilist tõde luua ja mis kriteeriume või komponente “rahvuslik mütopoeesia” reaalselt vajaks ning missuguseid vältima peaks. Aaviksoo enda flirt ajast-arust filosoofiaga kuulub minu arvates samuti retoorilise järelemõtlematuse valda ja on ilmselt üheks käesoleva “tormi teeklaasis” põhjuseks.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Sa puudutad väga olulist teemat, ehk siis tõesti, seni kuni (vaieldamatult enamustest poliitikutest paremini kirjutava) Aaviksooga astuvad dialoogi ainult teatud tüübid ja poliitikud seda ei tee või ei suuda teha, siis olemegi olukorras, kus dialoog raamistub paljudele pealtvaatajatele pigem Karl Rove’i võtmes. Ãœhed loovad reaalsust ja teised on vaid selle tõlgendajad, sabas sörkijad ja tõenäoliselt mõttetud mehed.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    See on muidugi eestlasele tüüpiline viga, et igasugust just huvitavaks kiskuvat arutelu nimetatakse kiiresti “tormiks veeklaasis” või “lehmakauplemiseks”. Olin ise kunagi juures, kus kaks maailmatasemel välisteadlast läksid Eestis peetud suveülikooli loengu käigus täiega vaidlema ja seepeale hüppas püsti üks naisterahvas, naeratus näol ning teatas “et äkki saame neid erimeelsusi edasi arutada kohvipausi ajal”.

    Mõistmata jäi tal siis ilmselt see, et kõige suurem väärtus oleks just võinud sündida, me oleksime võinud näha reaalset arutelu, mitte mingisuguste pdfi-de või powerpointide ettelugemist.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Tõstatatud teema on sisimas kahtlemata huvitav, oluline ja vaieldav, kuid Aaviksoo intellektuaalse sugupuu konstrueerimine sellisel ad hominemi kujul on minu arvates ainult vaimne meelelahutus, mille peamine eesmärk on näidata, et kes keda lugenud on. Ma ei püüa kindlasti diskussiooni vaigistada, kuid soovitan mitte püüda Aaviksood siduda filosoofilise taustaga, millega tema sõnavõtu taotlustel on ainult õhkõrn formaalne seos. Küll aga huvitaks mind, et missugused oleks täpsemalt need tõe ja vale konstrueerimise viisid, mida te Aaviksoo poolt välja pakututele vastandate.

  • Anonüümne

    Mõned kommentaarid kommentaaridele.
    *Lévinas on mu meelest hea alternatiiv eeskätt selles plaanis, et ta toob oma arutlusse sisse mõõtme, mis IE-s täielikult puudub — eetika. IE peab ainsaks nõudeks üht — kuidas “mina”/”meie” saaks edasi kesta. Mis tingimustel ja milleks — sellel ta ei peatu. Minu jaoks on aga eeskätt see põhiküsimus.
    *Olen väga nõus, et kogu see arutlus jääb veidi viljatuks, kuni sellesse ei astu teised poliitikud; mind paneb imestama ühtaegu nii see, et vana IL ei pea vajalikuks reageerida, nagu seegi, et SD ei kasuta võimalust, et oma seisukohti kaitsta.
    *Meie vestlusring keskendus teadlikult ennekõike IE ideelooliste eelduste eksplitseerimisele, ja seda mitte sooviga varustada artikkel puudunud allikaviidetega, vaid selleks, et näidata, kuidas selline mõtteviis, mida IE esindab, ülepea mõeldavaks on saanud. Ma olen tegelikult üsna kindel, et IE konkreetsed eeskujud on mujal ja lähemal (nagu kirjutab ka Vilja Kiisler Delfis, siis suur osa IE seisukohti pärinevad otse Anatoly Zimichevi teosest „Psühholoogia. Poliitika. Võitlus“ (tlk. Toomas Kall, 2011)), ent needki, s.h. Zimichevi seisukohad, poleks mõeldavad ilma Machiavelli, Fichte ja Nietzscheta.
    *IE ei ole kuigi sidus ja selge tekst, mistap võimaldab ta üsna erinevaid tõlgendusi. Seda saab lugeda nii normatiivselt kui ka deskriptiivselt (nagu Tõnu Viik EPL-is märkis), nii hoiatavalt kui ka hirmutavalt (nagu Andres Adamson näib eespool eristavat). Minu jaoks polegi see aga esmatähtis, palju olulisem on see, et IE tõstis lauale teemad, millest eesti poliitikas pole seni avalikult tihatud rääkida, need arutlused on käinud pigem ministeeriumite töötubades ja kinnistel seminaridel. Leian, et on tagumine aeg nende teemade üle arutada ka avalikkuses, et mitte ühel hetkel avastada, et vastu on võetud infojulgeoleku kaitsestrateegia vms dokument, mis sellised avalikud arutelud sootuks kriminaliseerib.

  • http://kuldemarvoslap.blogspot.com/ koomas Toomas

    Paistku Aaviksoo sõnavõtt kurioosne või banaalne, aga juhin veelkord tähelepanu, et ta on sõna võtnud. Eriti reljeefselt paistab see välja keskpikas ajalises perspektiivis (poliitikute poolt tõstatatud teemade “keerulisus” viimastel aastatel, mis on küll lihtsast, aga siiski maksualasest hüüdlausete pldumisest mandunud plakatiteks, millistel lubatakse KÕIGILE rohkem raha) ning isiklikult mulle on see üllatav just lühikeses prespektiivis – tõsine jutt poliitiku suust vahetult pärast valimisi!

    Ma’p mõista esimese hooga sisulist seisukohta IE ja varasema teemapüstituse kohta võttagi, rõõmustan esimese hooga vormilise külje üle.

    Aaviksoo nn tõekäsitlus paistab olevat jätkuks mullu(?) kellegi poolt (no ei mäleta kelle) tähelepanujuhtimisega üles tõstetud paradigmamuutusele maailma suurjõudude retoorikas pärast 9/11, mis hakkas pihta USA neocon’idest, eesotsas toonase presidendiga. “I know” asendus “I believe”’iga ja see ilmus üsna ruttu ka nt NATO istuva pealiku Rasmusseni retoorikasse.

    Kolmat’ korda: teemapüstituse või -püstitaja labastamine ei vii kedagi tõele lähemale. Tõele, hõhhõõõ!

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    “Ad hominem” tähendab ju vastupidist, et arutatakse konkreetset isikut, tema omadusi ja siis segatakse see vaidluse argumentide hulka, praegune tekst vaatab aga just mõtet võimalikult eraldi isikust, nii et ses mõttes tundub, et Sa mõtlesid vist midagi muud.

    Ja väljapakutavad tõe konstrueerimise viisid – alustada võiks sellest, et Sa leiad need sellestsamast tekstist üles, mina tõin selgelt välja lepete teema, millest lahutamatu on kaasatava meie suurus.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Minu esialgne lugemiskogemus oli, et arutatakse peamiselt Aaviksoo intellektuaalse isiku üle ega tunta huvi tema väidete tegeliku taotluse või järelmite vastu. Selles mõttes pidasin “ad hominemi” all silmas ikka “ad hominemi”, aga praegu üle lugedes ei jää mul muud üle, kui paluda vabandust, et tulin laiama tõe konstrueerimise jutuga, sest see külg on samuti teie diskussioonis täitsa olemas. Loen veel ja mõtlen järele. Aitäh!

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    mis puudutab IE konkreetseid eeskujusid – arvan, et IE ei dikteeri mitte Eesti psühholoogilise kaitse poliitikat, vaid pelgalt sedastab seda meile. Vaadake viimaste aastate tõlkekirjandust (“Propaganda ja trummipõrin” jne); samuti vaadake ülejäänud kirjutisi samas Diplomaatia alliknumbris. Ãœks on teistest vaidi veidi provotseerivam. Seda ütlen vaid selleks, et Aaviksood selles diskursuses mitte üle tähtsustada. Tal homme juba uus amet ja uued huvid. Hädaolukorra seaduse alusel koordineerib Eesti psühholoogilise kaitse poliitikat (vastava tegevuskava põhjal) Riigikantselei ja see on üsna depolitiseeritud tegevus. Ning see on pigem halb kui hea. Igal hetkel toetan pigemmandaadiga poliitikute enda aktiivset osavõttu kui selliste küsimuste taandamist strateegilise kommunikatsiooni ekspertidele. Aga eks seetõttu tundubki Aaviksooga vaidlemine nii atraktiivne perspektiiv – nähtav, mitte nähtamatu oponent, eksole…

  • http://kuldemarvoslap.blogspot.com/ koomas Toomas

    kommentaariks viimasele kommentaaride kommentaarile,

    et Facebookis paneks kohe sada laiki! Aaviksoole tuleb saluteerida teemapüstituse eest ja ei jõua ära oodata, millal sotsid ja teised parlamendierakonnad, kellele meie riik sii viimasel ajal hoida on antud, vastata võtavad ning oma süvamõttelisuse või küündimatuse paljastavad.
    Muidu tee siin ise kaugeleulatuvaid järeldusi, justnagu sotside lagi olekski Kreizbergi mure, et “järsku Aaviksoo ei panegi minusteeriumivahetust tähelegi ja õpetajad hakkavad nüüd rividrilli saama ja kutsekoole kutsutakse haubitsaga korrale”

  • Anonüümne

    Jah, väga nõus, et IE võtab kokku seisukohad, mida Kaitseministeeriumi ja Riigikantselei tublid ametnikud (mõne sõltumatu eksperdi abiga) on viimased aastad püüdnud välja töötada, kusjuures minu mulje põhjal lugedes mitte klassikalist filosoofiat või moodsat teooriat, vaid ennekõike venekeelset konspiratiivkirjandust. Ja sellepärast vääribki IE täit tähelepanu, et see anonüümne töö on saanud ministrilt kokkuvõtliku sõnastuse ja ametliku heakskiidu. Mul pole põhjust arvata (kuni ei ole kinnitatud vastupidist), et uus minister ei võta omaks sedasama infosõja ja psühholoogilise kaitse doktriini, mida IE vahendab ning mille kallal ametnikud siiani töötavad (ei kahtlegi, et kõige paremate kavatsustega, ent nendega sillutatakse teadagi mis teed). Ja seega vajab see teema edasist avalikkuse tähelepanu.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ok :) Aitäh!

  • Anonüümne

    Heldeke, kas keegi on üldse viitsinud J. Aaviksoo teksti läbi lugeda?!
    See on ju puhas ajuvaba rahvusluse simulaakrum.
    1) Esmalt on meie võimueliidi esinadaja sunnitud tunnistama, et nende juhtimisel ei ole ligi 20.a. jooksul tahetud-suudetud rahvusriiki ( State-Nation) üles ehitada. See ongi ilmselgelt võimatu,kuna meil pole rahvusliku ideoloogiaga eliiti. Praeguse eliidi ideoloogiaks on ju neoliberalism, mille eesmärgiks on hoopis rahvusriikide igakülgne nõrgendamine. “Etnilisest,rahvuslikust enesemääratlusest riiklik-rahvusliku enesemääratluseni kasvamine seisab Eesti rahval veel ees”.
    2) Alles nüüd lubab Aaviksoo, et eliit võtab eestluse säilitamise ja rahvusriigi ülesehitamise tõsiselt päevakorda, seni paar aaastakümmet oli lihtsalt tähtsamate asjadega tegemist: “Oleme otsustanud oma peamiseks eesmärgiks pidada nüüd, kus on euro taskus, NATO vihmavaripea kohal ja Euroopa Liit koos Schengeni viisaruumiga avatud, pühenduda omaenda ellujäämise eest seismisele. Ometi ei pruugi see lihtsaks eesmärgiks kujuneda,kuime ei suuda emotsionaalset enesemäärangut keele, kultuuri ja rahvuse kaudu laiendada tänapäevasele konstruktsioonidele, milleks on riik.”
    Vahemärkusena lisan, et ilmselt harimatusest on tsitaadis põhimõtteline viga: “rahvus” on õige asendada “etnosega”.
    3) Võimueliit valetab rahvusriigi ülesehitamise algatamise kohta. Vaadake Refi ja IRL programme ja valitsuskoalitsiooni lepet- seal on kõik neoliberalistliku poliitika mehhanismid sees ja pole õrna haisugi rahvuslikust poliitikast.
    4) Võimulpüsimiseks jääb degenerantsel võimueliidil ainsaks võimaluseks ainult valetamisega rahvast lollitada: “Rahvusriigi (mida Aaviksoo ülalpool toodud hinnangu kohaselt pole veel olemaski !) informaatilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele.” Seega on minister Aaviksool olematu rahvusriigi huvide ettekäändel täielik õigus selle doktriini puhul rahvale valetada.
    Rahvusriikide õiguse valetamisele tuletab Aaviksoo oma isikliku tahteaktiga üksikindiviidi õigusest valetamisele – “Oleme tasapisi aktsepteerimas arusaama, et inimestel on informaatilise enesemääratlemise ( s.t. valetamise) õigus.”
    Viimase põhjenduseks laiendab Aaviksoo meelevaldselt Darwini bioloogiliose maailma kohast teooriat inimühiskonnale.
    Halastage ometi filosoofidele (Fichte, jt.) ja ärge ometi nende nimesi Aaviksoo ideoloogia intellektuaalse proletaarsusega määrige!
    R.Ubakivi

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Nõus. Ka minu sõnum seal kuskil ülal oli, et see diskurss on Eestis pead tõstnud juba aastaid ja annekõike ametnike ringis. Kuivõrd rahvusvaheliste suhete alast akadeemilist mõttevahetust meil mulle silmatorganud tasemel ei eksisteeri, siis loovad ametnikud suht ühepoolselt ka avalikku diskursust. Tuletagem ka meelde, et selle Diplomaatia erinumbri tekstid on tegelikult ju ettekanded ühelt kinniselt seminarilt. Millest tuleb järeldada, et diskursust luuakse institutsionaalselt, kuid avalikkusele paljuski suletult. Mistõttu tuleb praegust EHI skolaaride peatõstmist tunnustada kui teatud avalikkuse ja nn deliberatiivse demokraatia päästeaktsiooni. Ning viimaks ääremärkusena: Marekil on õigus ka ses osas, et ametnikud loevad pigem mitte tunnustatud Lääne õpetlasi vaid miskeid obskuurseid Ida-Euroopa “eksperte”. Eriti üks meie kohalik meediaasjatundja on neid viimastel aastatel mõnevõrra maale toonud.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Tõnu artikkel puudutab mitut olulist aspekti ning üht neist tahaksin veel natuke laiemalt avada. Tegelikult oleks seda võinud teha juba peateksti sees, aga olgu siis vähemalt tagantjärele ära õiendatud.

    Nimelt tundub mulle olulisena pidada silmas nende kahe artikli konteksti, mis on üsna spetsiifiline. Aaviksoo ei arutle ju neis tõe ja vale kategooriate üle abstraktselt, vaid sellest kuidas need peaks kohalduma väga konkreetsetel tingimustel – ja selleks kontekstiks on sõda.

    Kui me satuks Diplomaatia veergudelt lugema seisukohta, et vägivald on meetod nagu iga teine ning et oma eesmärkide saavutamiseks on õigustatud tappa, oleks enamus meist ilmselt õigustatult šokeeritud. Samas, läbi tõsiasja, et Eesti Vabariigil on sõjavägi oleme me kodanikena vähemalt implitsiitselt nõus, et teatud tingimustel on vägivald kohane vahend ning tapmine õigustatud. Doktriin, mille abil Lääne mõtte ajaloos on sellist asja õigustatud pärineb Püha Augustinuse (354 – 430) bellum iustum (e. õiglase sõja) printsiibist.

    Õiglasel sõjal on teatavasti kaks aspekti: jus ad bellum ning jus in bello, millest esimene käsitleb õigustust sõjaks ning teine õigustatud käitumist sõjas. Aaviksoo artiklid eeldavad, et esimeseks on meil õigustus, kuna meid rünnatakse (vt. IE esimest lõiku või ERIMO: “oleme igaüks justkui sõdur lahinguväljal ja teistpidi osake sellest lahinguväljast” või siis kunagist vihjet NATO põhikirja viiendale artiklile seoses aprillirahutuste järgse DDoS rünnakuga) ning teise puhul oleme me õigustatud vajadusel valetama või tõde salgama, nagu pärissõjas oleme me õigustatud tapma. See ei tähenda, et valetamine või tapmine oleks universaalselt aktsepteeritavad moraalsed valikud – vaid pelgalt seda, et kuna meid rünnatakse, on meil õigus enesekaitsele.

    Siit peakski nüüd selguma, miks kontekst nii oluline on. Niipea, kui me võtame omaks “infosõja” militaarse metafoori raami, saame salakaubana kaasa terve kontseptsioonide ning väärtuste ahela. Need, kes debatis on pelgalt kõhklejad või mittenõustujad, on sõjas desertöörid ning reeturid; eriarvamusest saab rünnak ning dogmast kaitse – ja vale muutub moraalsest kategooriast pelgaks taktikaliseks pettemanöövriks.

  • Andres Adamson

    Kena, aga kas nõustute, et olemegi Venemaaga paratamatult (üldiselt, igapäevaselt küll madala intensiivsusega) infosõjas, mida me ise pole alustanud?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Jah, see on üsna selge, et Venemaa tegeleb Eesti suunalise vaenuliku propagandaga, kuid minu jaoks on oluline küsimus ka see, kas peaksime võtma üle samasugused meetodid, doktriinid? Võttes üle samad võtted, ei muutu me mitte Venemaast erinevaks, vaid temaga sarnasemaks (kusjuures see paistab ju ka välja meie liitlastele jne), misjärel võiks pigem öelda, et Venemaa ongi saavutanud oma eesmärgi ning Eesti kaotanud oma olulisema positsiooni, milleks on avatud väikeriik?

  • Andres Adamson

    Aga me ju EI tegelegi Venemaa-suunalise VAENULIKU propagandaga. Ei pruugigi tegelda isegi Vene-poolse infosõja ägenemise tingimusis. Mistap pole mingit põhjust üle võtta ka meetodeid ja doktriine. Sest vaatamata paljude täisrelativistide skepsisele on ajalootõde (see, mis tegelikult juhtus, kogu oma põhjuste, tagajärgede, vastuolude jne komplekssuses ja lõpunihoomamatuses) siiski olemas; palju pole mitte tõdesid, vaid versioone ja käsitlusi; ning isegi kui pole võimalik määratleda, millised neist on “tõesed”, on enamasti siiski võimalik selgitada, millised konkureerivaist versioonidest on tõest eriti kaugel.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Sellega vägagi nõus!

    See kuhu mina oma jutuga viitan, on see, et infosõja kui sõjalise metafooriga käib kaasas kaasas võimalus või isegi vajadus militariseerida nii meie ajalookäsitlust kui kultuuriruumi ning see omab kindlasti mõju ka sellele, kui palju inimesed on valmis üldse tõde otsima. Ja ma pigem viitasin sellele, et seda suundumust võiks võrrelda Venemaale vastamisega tema enda moel.

    Toon ka ühe näite. Me ju teame, et British Council tegeleb Briti kultuuri, väärtuste ja hariduse levitamisega üle maailma. Kujutame aga ette, kui selle asutuse nimi oleks British Information War Office. Kui paljud inimesed võtaksid seda asutust tõsiselt?

    Ning kuna me teame, et British Council tegeleb ka sellise kultuuri levitamisega, mis ei lähe ilmtingimata “ametliku Suurbritannia” nägemusega kokku, siis avaneb veel teine ja sisulisem tahk – teatud väärtussüsteemid on tugevad ja elujõulised justnimelt tänu sellele, et nad on valmis avama ennast kriitikale ning läbi selle mõjuvad nad ka palju usutavamatena.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    “Infosõda” on metafoor mis antud juhul siis viitab Eesti ja Venemaa pingestatud suhetele, nagu kunagises kuulsas Singer Vingeri laulus viitas “kodusõda” peretülile. Nii võiksin vastu küsida, et kas sa oled nõus, et me oleme Venemaaga keerulise ajalooga lähisuhtes, kus mõlemad pooled teineteist kibestunult süüdistavad?

    Siinkohal ei taha mina aga arutada mitte selle üle, kas mõni kõnekäänd või keeleline kujund on poeetiliselt kohasem kui teine, vaid juhtida tähelepanu tõsiasjale, et selline keeleline raamistus ei ole päris niisama süütu asi, kui see esmapilgul võib tunduda.

    Kasutades “kodusõja” raami sai Hardi Volmer laulda kuidas ta küll “surma ei saa” aga on “haavatud ja peab taanduma” – mis on kontseptsioonid, mida “tüli” puhul ju hästi ei õnnestuks kohaldada. “Infosõja” raam võimaldas Aaviksool viidata NATO põhikirja viiendale artiklile, mis käsitleb ühemõtteliselt relvastatud rünnakut liikmesriigi vastu ning millel on väga konkreetset ja ühemõttelised tagajärjed.

  • Andres Adamson

    Jah, muidugi nõustun ma, et oleme Venemaaga “keerulises ajaloolises lähisuhtes”, samuti sellega, et on mõlemapoolne kibestumus, millel on küll väga erinevad põhjused, ja et ka Venemaa puhu on see suures osas siiras (üldistusena, mis on detailsemal vaatlusel vastuoluline, nagu kõik üldistused). Ka sellega olen päri, et J. Aaviksoo jutt oligi esitatud just infosõja raamis — milles seda tulekski võtta ja järeldusi väljapoole raami mitte tirida. Samas suunas oli ju Sinugi ülalolev jutt. Minu meelest. Millega nõus ei ole — aga see pole siin vist teemaks — on NATO põhikirja 5. artikli ühemõttelisus. Lugegem seda ikka esmalt, pole seal mingeid ühemõttelisi tagajärgi.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Paraku tundub minule, et Aaviksoo kahe artikli militaarne raam on totaalne, see ei räägi infosõjast pelgalt Eesti-Vene suhete kontekstis (kiire otsing kinnitas mu mälestust, et kummaski tekstist ei leia isegi ainsat sõnatüve “vene”) vaid kui meie tänasest igapäevasest reaalsusest. Vaenlane ei ole seal pelgalt piiritagune võõras, vaid võib varitseda meie endi keskel. Jutt rahvuslikest pildialbumitest ning geneesimüütudest ei ole ju samuti kuidagi otseselt või eksklusiivselt vaenuliku Vene propagandaga seotud – kui just mitte võtta aluseks eeldust, et igasugune selleteemaline kriitika on aprioorselt “vaenulik Vene propaganda”.

    Artikkel 5-e relevantne osa kõlab nii: “if such an armed attack occurs, each of them, in exercise of the right of individual or collective self-defence recognised by Article 51 of the Charter of the United Nations, will assist the Party or Parties so attacked by taking forthwith, individually and in concert with the other Parties, such action as it deems necessary, including the use of armed force, to restore and maintain the security of the North Atlantic area.” Kui mingi akt kvalifitseerub artikkel 5 kohaselt rünnakuks, siis legitimiseerib NATO põhikiri kollektiivse ning individuaalse enesekaitse, mis hõlmab kõiki vajalikuks peetavaid meetmeid s.h. relvastatud jõu kasutamist. Mis on selles kahemõttelist?

  • Andres Adamson

    J.A. selgitab, nagu ma vahepeal märkama juhtusin, oma juttu tänases EPLis.

    5. artikli osas (rõhutan tekstis): “if such an armed attack occurs, each of them, in exercise of the right of INDIVIDUAL OR collective self-defence recognised by Article 51 of the Charter of the United Nations, will assist the Party or Parties so attacked by taking forthwith, INDIVIDUALLY and in concert with the other Parties, such action AS IT DEEMS NECESSARY, including the use of armed force, to restore and maintain the security of the North Atlantic area.”

  • http://kuldemarvoslap.blogspot.com/ koomas Toomas

    “Ifs such an ARMED attac occurs…/”
    minupoolse rõhutusega.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ma tegelikult linkisin selle Guardiani artikli (http://www.guardian.co.uk/world/2007/may/17/topstories3.russia) juba ühes varasemas kommentaaris, aga see vist ei olnud väga hästi märgatav. Osundan siis otse siin:

    “At present, Nato does not define cyber-attacks as a clear military action. This means that the provisions of Article V of the North Atlantic Treaty, or, in other words collective self-defence, will not automatically be extended to the attacked country,” said the Estonian defence minister, Jaak Aaviksoo.

    “Not a single Nato defence minister would define a cyber-attack as a clear military action at present. However, this matter needs to be resolved in the near future.”

  • Andres Adamson

    Ja nagu mina püüdsin osundada, jääb IGAL liikmesriigil ka otseselt sõjalise rünnaku puhul võimalus MITTE osaleda agressori-vastastes SÕJALISTES meetmetes, ehkki on vist usutav, et kõik osaleksid nii v naa poliitilistes, diplomaatilistes ja majanduslikes aktsioonides. Nii et veel kord — ei mingeid ühemõttelisi tagajärgi. Aga rõhutada võib selles põhikirjapügalas muudki — nt mida ikka mõista “Põhja-Atlandi piirkonna julgeoleku” all.

  • Anonüümne

    Kas ma saan tänasest EPLst õigesti aru, et Aaviksoo loeb IE-d deskriptiivseks ja mitte normatiivseks tekstiks?

  • http://twitter.com/kristjanjansen kristjanjansen
  • http://www.facebook.com/people/Kaur-Kender/100001088868689 Kaur Kender

    Aaviksoo epl-is on mannetu valetaja nagu Anna-Maria Galojan. Mõjub sama usutavalt kui kurikamõrvar, kes hakkaks kohtusaalis usust, lootusest ja armastusest sonima.

  • http://twitter.com/kristelpeterson Kristel Peterson

    Eesti poliitika on pigem selgelt lahutada küberründed jms raskesti atributeeritav otsesest artikkel 5 rakendusest, et seda (artikkel 5 kui heidutusartiklit) mitte lahustada, marginaliseerida. Nii olen sellest mina aru saanud. (edit: siinse kommentaari autor on siiski Andreas Kaju, kes ei pannud tähele, mis konto alt kodune arvuti sisselogitud oli :)

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ma sain selle editi peale korra valju häälega naerda (kuivõrd olin juba jõudnud guugeldada, et kes täpselt on Kristel Peterson) :)

    Aga konkreetse küsimuse juurde tagasi tulles olen ma nüüd siis väga intrigeeritud, et kelle positsioonist Aaviksoo selle kommentaari siis täpselt andis? Olgu artikkel 5 sisu ühemõttelisusega asjad nii nagu nad on (ma ei tahtnud seda teemat pikemalt edasi arutada põhjusel, et see viiks meid pealõnga teemast väga kaugele eemale), aga Guardianis toodud Aaviksoo repliiki ei oska mina küll kuidagi muud moodi mõista kui võtmes, et tema arvates on see probleem, mis tuleks lahendada ning lahendada moel, et küberrünnak kvalifitseeruks rünnakuna artikkel 5 mõistes.

    Ma ei tea, kas sa oled positsioonis seda asja lähemalt kommenteerima, aga kui oled, siis mind see aspekt nüüd tõesti väga huvitaks.

  • http://www.facebook.com/people/Aarne-Veedla/1598473007 Aarne Veedla

    Millegipärast ei usu, et Vaarik on parem kui Clinton. Ei ole.
    —-
    Clinton hindab, et: USA on kaotamas infosõjas Venemaa… Riigisekretär Clintoni sõnul on USA propaganda nõrgenenud ja see läheb kalliks maksma. „Külma sõja ajal tegime suurepärast tööd Ameerika propaganda realiseerimisel. Kuid pärast Berliini müüri langemist ütlesime endile: suurepärane, kõik on juba tehtud. Ja nüüd maksame selle eest kõrget hinda,” rääkis Hillary Clinton senati väliskomisjonis.
    Tema sõnul ei suuda erameedia olukorda muuta ja USA mõjuvõim väheneb pidevalt.

  • Anonüümne

    Minister J. Aaviksoo sildistas oma “teadusliku loogikaga” teises artiklis kõik oma vastased kui “teaduse templeisse varjunud ideoloogid.”
    A. kuulutab igaühe õigust informaatilisele enesemääratlusele. Järgmise sammuna ta osundab, et reaalses maailmas valetatakse. Sellest tõsiasjast järeldab J.Aaviksoo oma “teadusliku loogikaga”, et igal “eneseteadlikul subjektil on õigus “sulaselgele valetamisele”. Kuna oma väidet käsib A. hinnata teljel õige-väär, siis on minister Aaviksoo otsus:sulaselge valetamine on loomulikult üks ütlemata õige tegu.
    Reaalses maailmas muidugi valetatakse, varastatakse, vägistatakse ja tapetakse. Aaviksoo “teadusliku loogika” järgi on see kõik eneseteadliku subjekti “tegeliku käitumise osis, mis peab tagama subjekti kestmise” ja seetõttu otstarbekad ja õiged eneseteadlike subjektide arengus.
    Rõhutasin juba eelmises märkuses, et tegemist pole teps mitte filosoofilise, vaid pigem meditsiinilise probleemiga.

  • http://www.facebook.com/people/Kaur-Kender/100001088868689 Kaur Kender

    http://www.thenewamerican.com/index.php/usnews/foreign-policy/6576-clinton-on-propaganda-budget-us-losing-qinformation-warq

    Kui sa jõuad neljanda lõiguni siis saad aru, mis Clintoni mure: Al-Jazeera teeb päris uudised ja see on päriselt efektiivne, samal ajal kui ameerika kanalitest tuleb lõputu reklaam ja vaidlevad rääkivad pead.

    Ja kui sa veel edasi loed, siis näed, kuidas ta vaatamata sellele rappida saab. Sest teda kahtlustatakse ikkagi soovis raisata maksumaksja raha põhiseadusevastaseks propagandaks.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    ma olen täna vaba kodanik ja vaba avaliku töö vastutuse painest – võib muidugi vaielda, et oma südametunnistuse paine on raskem, aga sellega saan kergemini hakkama – nii et võin seda küsimust konkreetsemalt kommenteerida.

    Aaviksoo suu läbi on Eesti riik väljendanud sellist positsiooni (see on üks kõne, mille ta pidas 2 NOV 2009 “Cyber Deterrence Symposiumi raames, nö keynote address. Toimumiskoht Washington D.C):

    “In conclusion – while cyber crime and security are surely issues that demand national and international attention, and while cyber weapons have been already used by states against other states then the first response should still be a civilian one. The internet has become an irreplaceable resource for governance, finance, communications and other walks of life. It is our common responsibility to ensure the safety and security of this resource. And also, while cyber attacks, weaponization of the virtual domain, financial fraud and industrial espionage are all very serious and expensive challenges, they are to be tackled in good faith, preserving as many civil liberties and freedoms in the process as possible.”

    keda huvitab, võin privaatselt jagada ka pikemat teksti.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Märkan, et Sa ei vastanud küsimusele, aga see on tegelikult ka juba teine teema, nii et kirjutan Sulle privas.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    kui sa küsisid kommentaari Guardiani repliigi kohta, siis seda konkreetselt ma ei oska kommenteerida. Andsin teise viite seepärast, et seal räägib JA konkreetselt, kuidas ta küberründeid ohu ja riskijuhtimise seisukohast mõistab – tsiviilprobleemina, millele on vaja mittemilitaarset riskijuhtimispoliitikat.

  • Tõnu Viik

    Tahaks veel korra teema tõstatada selle nurga alt, et miks Aaviksoo artikkel nii paljusid inimesi intrigeeris? Minu arvates sellepärast, et sealt võis justkui välja lugeda õigustuse või ettepaneku hakata riiklike vahenditega Eesti identiteeti kujundama. Justkui pakuks Aaviksoo välja mingi riikliku propagandakeskuse loomise, mis tsenseeriks ajaloolaste jt poolt loodud Eesti kohta käivat informatsiooni ja keelaks ebasobiva ära ning toodaks veel valesid juurde, et ideoloogiliselt sobivat infotervikut tekitada. Kui ta seda välja pakkunuks, siis saaks tõepoolest rääkida künismist ja makiavellismist (see viimane, muuseas, vist ei kattugi Machiavelli enda seisukohaga – vt Leonidas Donskise Machiavelli – kas demoniseeritud humanist või moodsa poliitika koletis). Kuid ütlen siin veelkord, et minu meelest selline lugemine õigustatud ei ole. Selliseks lugemiseks häälestavad küll vananenud kultuuriteoreetiliste seisukohtade edastamine (eelkõige identiteediloome kohta) ja mõned muidu uljad formuleerinud, eelkõige aga argumentatiivne loogika, mida lugeja automaatselt jätkab, sest autor ütleb, et 1. kõik valetavad, 2. meil on ka õigus valetada (see kummaline „rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus“), 3. kui me ei valetaks, siis meie identiteet hävineks. Kuid tee või tina: järeldus – asume siis nüüd oganiseeritult valetama – jääb tal välja ütlemata. Aaviksoo ei esita üleskutset ideoloogilise tsensuuri kehtestamiseks. Ja tal on ikkagi täiesti õigus valede ja pooltõdede olulises rollis igasuguse identiteediloome puhul, alates individuaalsest kuni kollektiivseni, sh. „progressiivsete ajaloolaste“ identiteediloomes, seda rõhutab ta oma teises artiklis.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Vastuseks Tõnule:

    Nagu peatekstis juba mainitud sai, on minu arvates hea mõte lugeda IE-d koos ja kõrvuti varasema “Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohtudega”. Kui IE on pigem abstraktset ja arutlevat laadi ning tõepoolest peatub samm enne konkreetsete soovituste ja juhiste väljaütlemist, siis need võib leida ERIMO-st: Relevantne lõik sealt on see:

    Evolutsioonilise identiteedialistamise katsetele peab meil olema immuunreaktsioon. Me peame tajuma, millal püütakse ausalt arutada meie põhiväärtusi nii, nagu seda teeb loomulikul moel iga eneseteadlik subjekt, ja millal on tegu vaenuliku ründega. Olgu infovõitlusväljade näiteks siis eesti keele koht ja roll ühiskonnas või meile oluliste sündmuste või ajalooliste isikute tähendus, mis kõik ühel või teisel moel ja erineval määral moodustavad osakese meie identiteedist. Oleme näinud palju ründeid meie identiteedile ning alati on raske kindlaks teha, mil määral on need katsed olnud vaenulike huvide orkestreeritud, mil määral tõepoolest heatahtlikud ja spontaansed, mil määral aga sinisilmsust ärakasutavad. Kuid rahvusliku infojulgeoleku seisukohalt peab meil olema mitte ainult ametkondlik organisatsioon, vaid ka rahvuslik immuunmehhanism niisuguste riskide ja neid kandvate viiruste äratundmiseks ja nendega toime tulekuks.

    Siin on siiski juttu konkreetselt nii ametkonnast kui rahvuslikust immuunmehhanismist – kuid jääb sõnastamata, millistelt alustelt need täpselt võiks toimida. Selle sõnastuse leiab omakorda IE-st.

    Samuti tahaks ma siin rõhutada veel üht aspekti, mis on seotud ka Aaviksoo viimase vastusega Rein Rauale: “õigus” ei ole deskriptiivne kontseptsioon, vaid on olemuslikult normatiivne. Nii ei saa rääkida “golfiklubide õigusest informatsioonilisele enesemääramisele” kui mingist loodusnähtusest, see õigus (nagu ka iga teine õigus) eksisteerib ainult normatiivselt. Või siis konkreetselt valetamisse puutuvas – “selleks, et ellu jääda on inimesed ja organisatsioonid alati valetanud” on deskriptiivne väide (ning tõesti hinnatav õige-vale skaalal), kui aga öelda “selleks, et ellu jääda on inimestel ja organisatsioonidel õigus valetada” on tegu normatiivsuse, mitte faktitõdemusega.

  • http://www.tarand.ee indrek tarand

    Jättes Fichte ja Platoni ning füüsika ja metafüüsika kõrvale, osutan läbijooksnud NATO artikkel 5 mitmemõttelisusesle. Selles kontekstis, et rünnatav riik ei pruugi ise paluda selle rakendamist ja ta ei rakendugi. Näide ehk eelmisest aastast selline, et Türgi laev, mis on riigi territoorium, langes NATO välise riigi (Iisrael)relvastatud ründe alla. Ning mitte kellelgi ei Ankaras ega Pariisis, isegi Tallinnas Sakala uulitsas mitte, ei tulnud pähe art 5 juurde pöörduda