Kui minu inimesed on rumalad

Inimese silm ei ole võimeline märkama iga hetk aset leidvaid väikeseid muutusi – kuidas kasvab aias sirel, kuidas tekib tuppa tolm, mismoodi tuleb päevitus või kuidas lisanduvad vöökohta grammid, millest saavad alles hiljem kilod. Üksnes siis kui mõni ootamatu sündmus asetab ümbritseva uude valgusse, avastab inimene korraga paljude vahepeal toimunud arengute tulemuse.

Ilmselt tuleb see sellest, et oleme evolutsiooniliselt seatud nägema suuri muutusi, sest need tunduvad tähtsamad kui väikesed. Samas ei ole vist ühtegi suurt muutust, millele poleks eelnenud väikeseid märkamatuid nihkeid, tillukesi ohusignaale. Kui me vaid oskaksime neid mikroteateid näha ja tähele panna, siis võiksime saada väärtuslikke teadmisi selle kohta, mis meiega tulevikus juhtuda võib.

Ma olen blogija rollis korduvalt klaviatuuri haaranud selleks, et juhtida tähelepanu mõnedele väikestele muutustele, mis minu arvates mõjutavad Eesti riigi tulevikku radikaalselt. Loomulikult on minu pilku juhtinud minu enda erialane ettevalmistus ning senine töökogemus ning ei saa välistada, et ma tähtsustan seetõttu teatud asju liialt üle. Samas, üks peamisi teemasid, mida ma käsitlenud olen, ehk meie inforuumi tegelik vabadus, on üks asi, mida on tõesti raske alahinnata.

See toobki mind ühe väiteni, mida ma kummalisel kombel saan teile kinnitada vaid kaudselt, tänu oma erialastele kokkupuudetele mitmete Eesti inimestega ja tänu sellele, et ma üldjoontes jälgin Eesti trükimeediat suhteliselt regulaarselt. Ma väidan, et Eestisse on tekkinud arvestatav hulk inimesi, kes on otsustanud meedias mitte esineda. Ma võin kinnitada, kuid ei saa tõestada nimeliselt, et minu tutvuskonnas on vähemalt 10 sellist inimest ning nad on oma ala tippasjatundjad.

Neile lisanduvad paljud sellised, kes pigem ei esineks, kuid on sunnitud seda tegema ametist tulenevatel põhjustel. Tähelepanuks – ka sellised inimesed esinevad tegelikult ju võimalikult vähe.

Mõne nädala eest kohtasin veel ühte uut sellist inimest, tuntud arvamusliider, kes teatas, et ta pole enam valmis meedias osalema. Ja seejärel saatis veel üks inimene mulle edasi meili, mille ta oli saatnud ühe ajalehe toimetusse, vastuseks ühele küsimusele, kus ta teatas oma distantseerumisest.

Samuti ei pea olema ka eriti terava silmaga, et näha, et võrreldes näiteks 5-6 aasta taguse ajaga räägivad meedias harvemini kaks kategooriat inimesi, suurte ettevõtete CEO-d, riigiametnikud. Neid on raskem saada intervjuusid andma, neid on raske saada pressikonverentsidele, neilt on raskem saada arvamusartikleid.

Ehk mõned meist veel mäletavad seda aega, mil ettevõtete juhtide intervjuud meedias olid osa nende ettevõtete avaliku suhtluse strateegiatest. Kui Tarmo Noop ja Cardo Remmel võistlesid, kes suudab paremini lahti seletada joogituru toimimise dünaamikat või kui Hansapanga ja Ühispanga juhid üritasid sama asja teha pangandusmaastikul.

Ja mis siin ikka mujalt näiteid tuua – kui mõned aastad tagasi oli minu oma ametis üsna kerge veenda inimesi siiski esinema, siis täna on mulgi argumente jäänud väga väheks, sest ma tõesti näen, kuidas esinemine toob kaasa selle, et online meedia teeb inimesest kiiresti klikijänese ehk kellegi, kelle suhu pannakse mingi väide, mis pole ilmtingimata isegi tema öeldud ning söödetakse ta selle väite saatel, mis, meenutagem, ei ole tihtipeale isegi tõde, anonüümsete kommentaatorite ette.

“Aga las nad siis lahkuvad, loodus tühja kohta ei salli,” ütles üks ajakirjanik seepeale.

Üks uus suur probleem on see, et kui meediast kõrvale hoidmine hakkab tunduma ühiskonnas loomulikuna, siis saavad selle varjus meediast kõrvale hoida ka need inimesed, kelle tegevus peaks igal juhul olema võimalikult suure meediatähelepanu all ning kellel pole mingit õigust meedia tähelepanust loobuda. Näiteks teatud linnapea.

Meedia ise kompenseerib inimeste vaikset kõrvalejäämist sellega, et ekspertidena esineb suur hulk minu ametivendi, suhtekorraldajaid, kelle nahk on kas piisavalt paks või kes soovivad ennast võimalikult pildis hoida. Ivo Rull, Janek Mäggi on meedias igapäevased kommentaatorid. Samuti on olemas üksikud arvamusliidrid, kes missioonitundest on meediale olemas ning jagavad asjalikke arvamusi ning me peame selle eest kindlasti tänulikud olema. Iivi Masso, David Vseviov on kaks näidet, kes esimesena meelde tulevad.

Mis iganes on täpsed põhjused, kuid ma usun, et me saame kõik nõustuda, et kui see, mida ma siin praegu rääkisin, vastab tõele kasvõi väikeses osas, siis on see väga halb uudis kõigile, kes sooviksid elada targas ja vabas riigis. Kui pidada inforuumi tõesti tähtsaks nagu teadmistepõhise riigi toetajad mõista on andnud ja nagu ka mina pean, siis on inimeste lahkumine meediast väga halb uudis ka neile, kes tahaksid elada üleüldse mingisuguses Eesti riigis.

Otsides selle olukorra põhjusi, võime küll oletada, et võib olla neil ka mingid meediavälised põhjused, kuid loobujate poolt kõige laiemalt tsiteeritud põhjus on järgmine – andsin mõistliku intervjuu saatele x või ajalehele y, kuid seejärel tormas kohale online meedia, kes tsiteeris mind valesti ning seejärel tormasid kohale anonüümsed kommentaatorid, kes tegid ülejäänud töö.

Ja ma vaatan neile inimestele otsa, loen nende kohta kirjutatut ja ma mõistan korraga, et tõesti, ka mina ei saa aru, mis on see positiivne lisaväärtus, mille nimel nad peaksid minema meediasse tagasi.

Ka Suurbritannia meedia ei paita allikate pead, kuid kui me võtame appi lihtsa suhtekorralduse matemaatika, siis me näeme, et Briti meedias võib inimene saada küll sama palju peksa kui Eestis, kuid tal on sellest vähemalt ka rohkem võita tänu suurele turule ja sellest tulenevale tuntuse eelistele. Meie meedia enda huvides on seejuures mõelda ka sellele, miks just Suurbritannias on vastu võetud eriti karmid laimuseadused, mis omakorda viivad meediavabaduse vähenemiseni.

Ülikonkureeriv online koos madala ajakirjanike tasemega ning anonüümsete kommentaatorite kambatsensuuriga on Eestis loonud olukorra, kus inimestel tundub olevat piisavalt ebamugav, et mitte minna meediasse ning neil on lihtsam kõrvale jääda. See toobki mind tagasi alguses mainitud väikeste mõjude loogikani. Me võime tõesti öelda, et Eesti ajakirjandus ja Internet on vabad sellistest muredest nagu Iraani või näiteks Vene ajakirjandus, kuid samas me võime ka öelda seda, et selleks, et avalik sfäär lagunema hakkaks, ei peagi ilmtingimata olema totalitaarne riik.

On olemas kolm müüti, mida online meedia tänaste praktikate kaitsjad armastavad esile tuua. Esimene neist on see, et anonüümne sõim ajalehe kommentaariumis on sõnavabaduse paratamatu kaasprodukt. Kahjuks tõestab praktika vastupidist ning ma arvan, et väga paljud näited Eesti meediast näitavad, et karistamatuid sõimlejaid mõjuvad meil samal moel nagu FSB poolt loodud brigadnikud Venemaal – nad sunnivad inimesi vaikima.

Nimetatud sõnavabaduse müüdi kaitsjad ajavad lootusetult sassi kogu arutelu objekti, proovides jätta mulje, et anonüümsus või isegi privaatsus on ohus, kui ajalehe kommentaariumis ei saa laimu levitada. Sassi on aetud anonüümsuse võimalikkus ühiskonnas ning selle võimalikkus või vajalikkus konkreetses avalikus punktis. Ka mina olen selle poolt, et graffiti rikastab, kuid ma ei ole selle poolt, kui graffiti katab kogu linna, kaasa arvatud Eesti Ema monument ja Tartu Ülikooli peahoone.

Võib tuua ka teise analoogia. Ma olen täiesti nõus, et Eestis on kohti, kus inimesed, kes tahavad, saavad praktiseerida sado-maso seksi, kuid samas ei taha ma selles ilmtingimata ise osaleda, eriti siis, kui ma tahan lihtsalt oma mõtteid avaldada. Samuti pole ma nõus, et keeldumine selles tegevuses osalemisest tähendaks, et ma pole piisavalt julge – asi mida vahel ette heidetakse neile, kes ei taha tänases meedias esineda.

Veel kord ja loodan, et lõpuks ka kuuldavalt, tahaks öelda, et ma ei ole anonüümsuse vastu, vaid ma olen online süsteemi vastu, mis on rajatud anonüümsele kambatsensuurile. Ma ei ole kommentaariumide vastu, sest need on elu edasi viiv leiutis ja Memokraat on ise seda mulle korduvalt tõestanud.

Kuid ma olen selle vastu, kui ebameeldiv või ebasobiv seisukoht kallatakse ohtra sõimuga üle ja sellist tegevust peetakse normaalseks. Ja ma väidan, et sellel on suurem mõju, kui me arvame.

See toob meid nüüd teise müüdini, mille kohaselt inimestel on võimalus tema kohta käivaid anonüümseid kommentaare ignoreerida. Ignoreerimise võimalikkuse väide on kindlasti välja mõeldud inimese poolt, kes pole kuigi tihti esinenud või siis on pärast pikaajalist peksu tänaseks muutunud ka ise tundetuks ja kalgiks.

Kui sa oled eriliste mõtetega esineja, siis sa võid online kommentaare ignoreerida, kuid kui seal on järjekindlalt kirjas mõni pooltõde, siis sinu Antslas elav ema, sinu Swedbankis ja Skypes töötavad sõbrad või keegi ikka tuleb ühel päeval küsima, et miks kommentaariumis öeldi, et sa oled salajoodik või sahkerdaja. Või siis arutatakse seda kuskil ilma sinule ütlemata.

Lisaks lähtub see ignoreerimise võimalikkuse müüt kaudselt arvamusest, et meedias pole kohta nõrkadel ega tundlikel inimestel. Ja ma ilmselt ei pea seda mõtet pikalt edasi arendama, et näidata, kuhu selline arutluskäik viib. Okei, võib olla siiski pean. See viib fašismini.

Kolmas müüt on see, et anonüümses keskkonnas käivad inimesed välja elamas mujal tekkinud muresid ja probleeme ning kui ei oleks neid anonüümseid keskkondi, siis elaksid nad seda kõike välja oma kassi või oma naise ja laste peal või hoopis autoroolis gaasi vajutades. See on armas müüt, kuid kahjuks täiesti vale.

Ma väidan, et inimene, kes tuleb täna online keskkonda õnnelike mõtetega, lahkub sealt murelike mõtetega ning enamasti vihasemana kui siis, kui ta sinna sattus. Vihased ja anonüümsed kommentaarid ei vähenda viha, nad suurendavad seda ja kasvatavad raevu ning see viibki selleni, et paljud targad inimesed ei soovi meedias enam osaleda.

Kui aga targad inimesed enam ei osale meedias, tähendab see seda, et meie inimesed, Eesti inimesed, saavad vähem infot kui näiteks Soome inimesed, kui nende arvamusliidrid näiteks osalevad meedias. Kui meediapilt on rumalam, tähendab see, et minu naaber on rumalam kui soomlase naaber. Ja kui minu naaber on rumalam, olen ka mina rumalam.

Siin ei aita väga palju see, et osad kõige ropumad kommentaarid võetakse poole tunni jooksul maha, sest paljud neist ei vääri üleval rippumist ka minutikski. Siin ei aita see, et paljud inimesed arvavad, et kommentaariumi sõimu pole mõtet lugeda, sest paljud arvavad, et on.

Õnneks ei ole kõik siiski kadunud. Needsamad inimesed, keda ma tean, et nad meedias ei osale, ei tee seda sellepärast, et nad vihkaksid esinemist. Ma tean, et ainus asi, mida nad soovivad, on leida esinemisplatvorme, mis säilitaks nende sõnumi ja millega kaasneks inimlik diskussioon.

Õnneks on näha, et meedias on inimesi, kes tunnevad ülakirjeldatud online praktikate osas sügavat piinlikkust. Nad näevad vaeva, et luua arukamaid ja paremaid kohti ning on näha ka erinevaid katseid leida uusi kommenteerimismudeleid, mis vähendavad brigadnike stiilis mentaalset näopeksu.

Ma ei usu riigi võimesse öelda inimestele, mida nad mõtlema peaks, kuid ma usun sellesse, et kui meedia ise mõistab, et ta peab parandama avaliku sfääri ökoloogiat, et see on tema enda võimuses, siis paraneb ka mõtete kvaliteet ning see on just üks väga eestilik lahendus, mida teha selleks, et mitte muutuda nende riikide sarnasteks, kellest me nii väga tegelikult erineda tahame. Ehk siis tulevad esinejad ka tagasi.

(Tekst põhineb minu Narva-Jõesuus peetud ettekandel sõnavabadusest Eestis)

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Anonüümse kommentaariumi võlusid ja klikitööstust toitvat toimetamisstandardit on kõik kogenud. Ka turu puudumine laiatarbe kvaliteetmeedia jaoks Eestis on põline tõde. Samas on minu arvates on nende meediakõlbulike tippspetsialistide endi sotsiaalne vastutus probleemide ilmnemisel mitte lihtsalt meediast irduda, vaid leida viis endale selle vajaliku kvaliteetkanali saavutamiseks.

    Ma isiklikult tunnen, et minu kohustus on püüda klikitööstusest hoolimata oma sõnumit vormistada. Ma leian, et sama peaks tundma ka need artikliks nimetatud tippspetsialistid. Kui olukord on aga tõesti muutunud väljakannatamatuks, siis peaks asjaosalised minu arvates ideoloogilise erakluse asemel mingi arukama strateegia üles võtma. Onlainmeedia puhul on lahendused tehniliselt niivõrd kergesti teostatavad, et süüdistada saab siin ainult enda oskamatust oma hääl ja nõudmised laiatarbemeedia pakkujatele teatavaks teha.

    Näiteks pakkudes oma kaastööd on ju teoreetiliselt võimalik nõuda, et seda ei toimetataks ümber klikipüüdjaks. On võimalik nõuda anonüümsete kommentaaride väljalülitamist oma kaastöö puhul. On võimalik nõuda adekvaatset toimetamist. Kui selles vaimus nõudmisi esitab autor individuaalselt, siis on toimetajal lihtne öelda, et nõudmistele pole võimalik vastu tulla. Ent kui hulk kvaliteetkanalit ihkavaid autoreid koondub ja üllitab näiteks enda huvisid väljendava manifesti (sarnases kaalukategoorias leimamisvastase kampaaniaga), siis võiks olla selle egiidi all märksa tõenäolisem oma soovide täitmine saavutada.

    Kuid kas olukord on tõesti nii hull? Kas asi on tõesti eelkõige anomüümsetes kommentaarides? Miks siis mitte avaldada oma tööd Eesti Päevalehes ning ignoreerida Postimeest ja Delfit?

  • http://twitter.com/ppmotskula Peeter P. Mõtsküla

    Ma ei saa aru, mis pagana püha lehm või sõnavabaduse garantii see anonüümsus on, et seda ei või tervemale ühis- ja kogukonnale ohvriks tuua.

    Mu meelest tuleks avalikus infosfääris hakata kultiveerima ja levitama arusaama, et anonüümne räuskaja internetis on täpselt samasugune jobu kui aiaplangule “JÜRI ON LOLL” kraapinud nolk. Anonüümseid kommentaare tuleks käsitleda täpselt samamoodi nagu plangukirjutisi — mitte sisulist analüüsi väärivate teostena, vaid ebasoovitava nähtusena, mis meie elukeskkonda ebameeldivamaks muudab. Vahet pole, kas plangu peale on kirjutatud “Jüri on loll” või “Mari on lits”. Ja seda sõltumata sellest, kui tark Jüri või kui moraalne Mari tegelikult on. Plank näeb kole välja. Ja seda seepärast, et meie ühiskonnas elavad mõttetud mehed, kellel pole niipalju mune, et oma arvamusi iseenese nimel esitada.

    P.S. Ma oskan tuua terve rea mõistlikke põhjendusi, miks keegi võiks tahta oma teatavat liiki arvamusi pseudonüümi all avaldada. Aga pseudonüümsus ja anonüümsus on kaks täiesti erinevat asja.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Online-meedia kommentaaride kvaliteetkommentaaride esiletõstmine oleks tore ja anonüümsustaseme langetamine samuti.

    Ometi olen mina oma (tõsi: üsna tagasihoidlikus) kogemuses näinud üht teist üsna mõjutavat trendi. Inimesi ei hoia tagasi anonüümkommentaarid, vaid see, et iga sõnavõtt võib tähendada rahalist kahju.

    Domeenireformi tagajärgede parandamiskatse käigus kohtasin päris mitut abiks olnud tegelast, kes ei soovinud end avalikult probleemiga siduda, sest neil oli vaja ka tulevikus riigihankeid teha. Minust antud teemal selgelt pädevamaid.

    Samamoodi on ametnikke, kel tarvis keel hammaste taga hoida, sest tal on samuti vaja pere toita ja kui poliitik annab suuna, siis terve mõistus välja ei paista.

    Ma isegi ei soovi seda anonüümsuse teemat väga ümber lükata: lihtsalt see mitterääkimine ei ole alati päris ühel põhjusel.

  • http://www.facebook.com/sven.varkel Sven Varkel

    Ma ei näe ühtki mõjuvat põhjust, miks ei võiks seaduse tasemel olla nõutud ID-kaardiga autentimine ükskõik millises “ametlikus” (ajakirjandusel on kindlasti mingi oma ametiliit, eks?!) väljaandes kommenteerimiseks. Kes tahab nõukaaja kombel anonüümseid kaebekirju saata, võib seda endiselt teha tiguposti teel. Võimalus on olemas, aga kui anonüümsed jobud peavad mõtted enne postitamist paberile panema ning kirja saatmiseks vaeva nägema, siis nad mõtleks ehk enne 2x järele, kui pasalasu teele saadavad.

    Lühidalt – vabas ühiskonnas vabal inimesele ei tohiks olla hirmu avaldada omi mõtteid oma nime all. Meie ühiskond on sealmaal küll ja kui mõni indiviid veel pole, siis las areneb – ongi hea.

    Siin on vaja ajakirjanduse poolt eneseregulatsiooni, kartellikokkulepet, et Õhtuleht, Delfi, Postimees ja Äripäev (kas keegi veel?) hakkaks EPL väga julgelt ja kiiduväärt eeskujul nõudma autentimist. Tehniliselt on ka väga lihtne teostada pseudonüümi kasutamine – see on OK. Oluline on teada, et pseudonüümi taga on konkreetne isik konkreetse vastutusega.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    See oleks nüüd näide natuke liiga karmist vastureaktsioonist. Ma ise siiski arvan, et kohustuslik ID kaardiga autentimine on liiga karm nõue, sest tegelikult piisaks lihtsalt väljaannete tahtest korralikult modereerida ja kuidas nad täpselt autentimise korraldavad on juba nende asi. Anonüümsus ega pseudonüümsus pole iseenesest ka halvad asjad, halb on see, kui nende varjus hakkab toimuma teiste inimeste vabade arvamuste mahasurumine jne.

    Kui ikkagi rääkida võimalustest, siis üks võimalus, millest on tegelikult ka palju juttu olnud, on teha kombineeritud autentimine/modereerimine. Inimene, kes tahab, autendib ennast läbi kasvõi FB konto, kuid kui keegi tahab päris anonüümselt esineda, siis on tal ka see võimalus, kuid ta peab leppima sellega, et keegi vaatab ta kommentaari enne ülespanekut korraks üle ning käitub rangelt juhul kui see sisaldab solvanguid vms kraami.

    Kunagi oli Memokraadis ka sellest juttu: https://memokraat.ee/2009/09/ettepanek-paindlik-kommenteerimismudel/

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=1602586062 Art Lukas

    Slate’s oli eelmine nädal sarnasel teemal juttu just http://www.slate.com/id/2287739/

  • http://www.facebook.com/people/Mart-Trummal/100001279107480 Mart Trummal

    Lihtsa kodanikuna, kes tahaks ka osa saada kollektiivsest tarkusest veebiavarustes, paraku on aga samuti liiga sageli pidanud pettuma, pöördun meedia-asjatundjate poole küsimusega: kas veel keegi on märganud korrelatsiooni kirjaoskuse ja kommentaari räiguse vahel? Aeg-ajalt ettetulevad reljeefsed väljalangemised ei luba küll sõltuvust pidada pöördvõrdeliseks, ometi on siin koht ahvatlevaks ettepanekuks: kui tsenseerimine sõnumi põhjal kui selline on ju arusaadavalt paha-paha, siis kas tsenseerimine põhikooli tasemetöö nõuetele vastavat kirjaoskust latiks võttes võiks (mõistagi ainult ennast Põhjamaade hulka arvavas riigis ja mitte enne kui 21. sajandil) ehk / äkki / ometi / siiski olla kodaniku põhiõigusi, sugudevahelist võrdsust jms mitte riivav? Või on see ikkagi ebademokraatlik? Jääks ju veel vaid veebihalduri tahte ja koolmeistri töötasu küsimus, mis mõistagi kuulub juba meedia-asjatundjate kompetentsi ja jääb minust puutumata. Ja ometi, kui hinne 2 paremal all tähendaks ühtlasi, et veel ühe sitapea kaastöö ei jõuagi veebi, kui armas see oleks!

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    ma olen üks nendest ketseritest, kes anonüümsust (st sellise võimaluse olemasolu) on alati kaitsnud. Iga lisanduva aastaga küll vähem ja vähem. Aga siiski veel veidi. Pikemalt siin seda arutelu avamata jääb minu jaoks alati püsima küsimus – kuhu tõmmatakse piir, kui hakkame meritokraatia edendamise nimel (kes soovib, võib seda nimetada ka avalikuks hüveks – st kvaliteetsem arutelu) kehtestama legalistlikke norme sõnavabaduse avaldumise lubatavate viiside üle. Iseseisvuse taastanud Eestis pole 90ndate algusest nähtud ühtegi aastat, mil võimu realiseeriksid erakonnad ja poliitikud, kes vähendaksid regulatsiooni ja avardaksid ühiskonna ja inimese tegutsemis- ja otsustusvabadust. Siinne diskussioon, mis adresseerib küll reaalset probleemi, näeb lahendust täiendavas piiramises ja keelamises – olgugi, et võibolla mitte seadusandlikul moel, vaid näiteks ajakirjanduse eneseregulatsiooni ja -tsensuuri toel. Kui me muidugi räägime pelgalt modereerimisest, siis see peaks tõesti muutuma iseenesestmõistetavaks.

    Möönan muidugi, et anonüümse sõimu taandamine sõnavabaduse aruteluks võib tunduda kunstlik ja osalt see seda ongi. Meediaorganisatsioonide kommunikatsioonikanalid on valdavalt neile endile kuuluv – mitte avalik ruum – ja endi poolt tõstatud küsimuste üle toimuv keskustele saab toimuda ainult nende kehtestatud reeglite järgi. Ka see peaks olema nende põhimõtteline õigus.

    Kui me neid eeldusi jagame – et sõnavabaduse avaldumisviisid peaksid üldiselt olema reguleerimata ja et iga omanik on oma vara suverään – siis jääb reaktsiooniruum ahtamaks. Probleem, millega me tegeleme, seisneb ju inimeste rumaluses. Selle pidev silme ees hoidmine (meediaorganisatsioonide veebilehtede näol) on omamoodi väärtuslik. Privaatklubis pehmes tugitoolis sigarit suitsetada ja heas seltskonnas ühiskonnaelu, välispoliitika või moraaliküsimuste üle arutelu on kahtlemata ka minu jaoks meeldivaim ajaviitevorm, aga sellisel formaadi adekvaatsus (olgu siis ühiskondliku arutelu kureerimise seisukohast või veelgi enam – ja ma tunnetan, et see küsimus on tegelik elevant toa keskel – ühiskonnaelu suunamise perspektiivist) on piiratud – sest selleks, et lollidega tegeleda, tuleb nendega tõepoolest ka tegeleda. Rumalate inimeste väljatsenseerimisega nad meie hulgast ei kao, kuigi selline illusioon võib tekkida. Pole hea, kui nende olemasolu meenub meile kord nelja aasta jooksul valimistulemusi analüüsides.

    Memokraadi lugejatele ilmselt ei pea seletama, miks need klikivabrikud on sellised, nagu nad on. Lühidalt usuvad meediaorganisatsioonid, et nii teenivad nad rohkem raha ja meile põhjendavad nad seda nii, et siis on raha ka kvaliteetajakirjandusega tegelemiseks. Ma pole selle äri köögipoolega tuttav ja parima tahtmise korral ei suuda seda ümberlükata. Kas PMO külastajaarvu kiire kasv toob rohkem raha sisse, kui välja viib ja kas selle lisaraha toel saab teha ajakirjandustööd, mis muidu tegemata jääks? Ma ei kujuta ette.

    Kui Burke’i ajal oli pressirõdu neljas võim ja vahepealsetel sajanditel kujunes see suurimaks võimuks, mis valitsusi kokku pani ja neid laiali lõi, siis täna üldiselt ei suuda trükipress enam keskustelu ohjata ega suunata, liiatigi siis veel tulemust määrata. Kes meist oma uudiseid Eesti ajalehtedest saab? (see pole solvang – lihtsalt selline on asjade objektiivne seis) eilseid uudiseid ja pilte ei viitsi vaadata. Mina poliitikas olles lehti ei lugenud; täna loen pegalt praegusest ametist tulenevalt. Ja tuleb tunnistada sarnaselt Danielile, et klientidele põhjendada vajadust osaleda trükiajakirjanduse toodetes (uudis, anda kommentaare, kirjutada arvamuslugu, olla aktiivne allikas ja valdkonna eestkõneleja) on üsna raske. Sest selle tehingu teist poolt – mis on hüve – on keerulisem kirjeldada. Aga mitte klikivabriku nähtuse tõttu, vaid trükimeedia üldise mõju tõttu. Küllap me kõik (Memokraadi sõbrad) oleme oma tarbimisharjumustelt kujunenud lugejateks, kes eelistavad ülemaailmsed ajakirju, pikki usutlusi, esseid, kuude või aastapikkuse uurimistöö tulemusena sündinud probleemiformaate, reisikirju ja nišitooteid (reisi- ja kokandusblogid, huvid ja hobid). Igapäevane argielu kirjeldav uudis tuleb küll online-meediast, aga mitte Eesti omadest. “Puhast” uudist (st seda, mille teadasaamist võiks laias plaanis pidada avalikkuse huvides olevaks ning mida muude vahenditega mõistlik inimene lihtsalt ei saa) Eesti kohta toodavad aga BNS ja ERR ning kohalikud lehed. Ajalehtede veebikeskkonnad on problemaatiline nähtus juhul, kui meil on tõesti tõsised ja sisulised ootused nende panuse osas ühiskonnaelu rikastamisse ja edendamisse. Aga kas see ootus on enam põhjendatud?

    Ma arvan, et see nn kommertsialiseerumise probleem on vaid üks sümptom trükiajakirjanduse muutumise ja eneseotsingute rajal. Kui lehed paberil jätkavad, siis on probleem suur – lisaväärtuse pakkumiseks on vaja arvamuse ja uurimistöö kvaliteeti jõudsalt tõsta. See on kulukas ja raha tuleb lugejalt – kas siis ostmise või reklaami mõjul tehtud tarbimisotsuste kaudu, mis võimaldab üleüldse lehtedel reklaami müüa. Sündikeeritud arvamuslugude tõlkimine (ma pole sellest patust ise ka vaba – kümmekond aastat tagasi tegin sellist erialast bi-monthly’t nagu Kaubanduskoja Teataja – oma elu lihtsamaks tegemiseks leppisin Project Syndicate’iga kokku, et avaldame nende lugusid oma piiratud sihtrühmaga ajakirjas – 3500 juhti – tasu maksmata) sunnib kurvalt ohkama. Inimesed, kes tahavad Peter Singerit lugeda, loevad teda juba nagunii. Mingeid soovitusi ei julge ma kokkuvõtlikult jagada, sest lihtsalt ei tunne lehe tegemise köögipoolt (sh ennekõike eelarvelist).

    hulk katkendlikke mõtteid.
    Võtan oma unise seisukoha (laps ärkab juba kolm nädalat järjepanu kl 5.50-6.15 ja mina koos temaga) kokku umbes nii –
    avalik hüve, mille kaitseks inimeste põhivabaduse avaldumisviise peaks piirama, peab olema ikka väga kaalukas ja muude vahenditega mittesaavutatav;
    teiste inimeste ja asjade kohta oma arvamuse avaldamine peab üldjuhul olema täiesti vaba riiklikust patronaažist;
    inimestel (rääkimata ajakirjandusest – selles küsimuses on meedia ise väga kahepalgeline) ei ole põhiõigust teisi inimesi solvata ilma, et oleks paigas selge ja reaalselt toimiv mehhanism solvatava inimese õiguste kaitseks, mis ei peaks selle inimese jaoks olema ajamahukas ja rahaliselt kulukas ettevõtmine – ainult nii on võimalik sõnavabaduse mõtet sisuliselt jõustada – sellist mehhanismi täna ei ole;
    trükiajakirjanduse pretensioon neljandaks ühiskonnajõuks olemisele on täna õrn, mistõttu muretseda anonüümsete kommentaaride pärast ajakirjanduse kui demokraatia tugisamba perspektiivist on samuti veidi ülepingutatud.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Selle osaga nõus, et riiklikult ei peaks midagi piirama (kuid hoiatades samal ajal, et kui midagi ei muutu, siis tuleb riik ja piirab ükspäev nagunii ja see pole sugugi hea).

    Samas ei taha ma liiga palju korrata tekstis juba öeldut, kuid siiski vist pean 1) anonüümsus pole ise otseselt süüdi milleski, 2) väikesed mõjud ei pruugi olla lineraarsed ja kohe märgatavad, kuid pikas plaanis on just need, mis määravad väga palju. Seepärast pole ma nõus ei sellega, et minu vaade on mingi kinnise sigariklubi oma (tegelikult praegune olukord just ongi viimas nende sigariklubide süvenemise suunas, mis viidatud teoreetikute järgi tähendab ka avaliku sfääri lagunemist)ega ka sellega, et mure tänaste online praktikate pärast Eesti meedias on kuidagi ülepingutatud.

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    riik on tegelikult juba otsast piirama hakanud: Vjatšeslav Leedo vs Delfi asjas tegi riigikohus otsuse. kui keegi võtab veel mõne säärase asja riigikohtuni välja vaielda, siis võib sealt mõni piirang ja ettekirjutus äriyhingutele veel tulla.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    näen, et hoopis mina olin ebaselge. Sigariklubi all pidasin silmas seda, et see on elitaarne käsitlus avalikust ruumist. Avalikus ruumis peaks debatis selguma parim argument; mitte nii, et avalik ruum on keskusteluks avatud ainult inimestele, kellel eneseväljenduse ja kirjaoskusega probleeme pole, kes on hästi haritud ja positiivse enesehinnanguga, sotsiaalselt edukad ja et nende keskustelu peaks avalikku diskursust kureerima ex ante. Selliste mängureeglitega keskkonnas võtavadki sõna ainult liidrid, tugevad, targemad. Samas ma muidugi ei arva, et nende anonüümsete kommentaaride teema on otseselt sellest tagamõttest juhinduv, aga see lollide inimeste keskne käsitlus (kus debati fookus on selles, kuidas hoida eemal rumalust, lahmivust, räigust, agressiivsust) tundub mulle veidi ebaõiglaselt elitaarne ja eirab sotsiaalset realiteeti – milline ühiskond on. Ja muidugi meenutab see kõik mitmeid varasemaid keskustelusid – näiteks ka seda, mis sundis Platonit Vabariigis tõdema, et õiglane on vaid filosoofide valitsus. Rumalad inimesed on tarku alati häirinud. Mõnikord nii palju, et targad kaotavad lootuse ja usu inimeste võrdsusesse ja inimeste kannatlikule ja vahel piinarikkale harimisele eelistatakse kiiremaid lahendusi, mis vähem suutlikele inimestele jõukohasema rolli ühiskonnas annaks.

    Lisaks on see avaliku sfääri käsitlus ka paratamatult kollektivistlik – et on ühine ruum, kus mingi rütmi taustal voogab suur debatt – ja et ajakirjandus on selle keskustelu lava või siis, paternalistlikumal moel, moderaator – seal tõuseb tõde ja vajub vale. Sellise avaliku ruumi lagunemine soosib pigem inimese vabanemist vajadusest saada valimissuuniseid ajalehtede toimetustest ja lavade/moderaatorite paljusust. Mulle meeldib memokraat ja mitmed teised foorumid, kus regulaarsemalt osalen (Quora), mille aktiivse kasutamise eeltingimuseks on enda identifitseerimine. Sellise keskkonna areng on hoo sisse saanud just nendest samadest trendidest peavooluajakirjanduses.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ei, ma saan aru sigariklubi käsitlusest, sellestsamast ma täpselt lähtusin. Minu küsimus on ju see: kas on elitaarne käsitlus, kui ma leian, et raekoja platsis ei tohi inimene teist jalga lüüa, kuna lööja verbaalne eneseväljendusoskus on pisut vähearenenud?

    Pigem on nii, et kui see löömine on tavaline asi, siis inimesed ei käi enam Raekoja platsis ja istuvad kuskil korteris ja kurdavad seal, kuidas maailm on hukas. Mõned tõmbavad seejuures sigarit, põlastav ilme näol ja tunnevad ennast paremana kui see gäng, kes tänavail jõlguvad. Nii me muidugi kaotamegi tänavad kõigile neile, kes ei ole head jalaga löömises.

    Ehk siis ma ei väida, et avalikku debatti peaks modereerima nii, et kellegi arvates vähem arukad arvamused sinna ei jõua, vaid sellest hetkest, kui debatti kasutatakse kellegi ründamiseks viisidel, mida ma arvan, et ei pea pikalt lahti seletama. Ründamise piir on algatuseks ilmselt sama, mis aja jooksul nii öelda tavaelus on välja kujunenud.

    Käsitlen modereerimist Manuel Castellsi protokollilises võtmes.

    Nüüd kui Sa mõtlesid rumaluse eemalhoidmise all minu enda postituse pealkirja, siis selle mõte on ju see, et kui inimesed loobuvad meedias osalemisest, siis jääb meedia vaesemaks, mitte ei olnud selle mõte see, et ärme lase lollidel seal rääkida.

    And hell… Ma laiendaks teemat. Millest me üldse räägime, kogu selle anonüümsuse kui kõrge ja eepilise väärtuse juures tundub mulle, et inimesed ei ela enam üldse reaalsuses – kas Soome on riik, kus sõnavabadus lonkab mõlema jalaga sellepärast, et HS modereerib kommentaare? Jah, anonüümse infoedastuse võimalust on vaja, Veneetsias käidi mingitel koosolekutel, mask peas ja nii edasi, point taken – kuid kas Eestist on saamas riik, mille riigikorraks on saamas anonüümsus või? :)

    D.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    ma tegelikult ju ei vaidlegi sinuga. Kasutan su teksti, et vaielda nendega, kes sellest liigselt energiat saades sanktsioneeriksid liiga rangeid lahendusi : ) Nagu öeldud, ajalehtede modereerimine nende endi poolt on perfectly fine, st nende endi asi (juhtudel, kus neil endil on oidu seda teha kas kultuurilistel, sisulistel või ärilistel põhjustel, aga mitte näiteks seetõttu, et mingisse seadusesse kirjutatakse volitusnorm, et aasta jooksul peavad ajalehed eneseregulatsiooni korras allkirjastama koostöökokkuleppe, mis lahendab anonüümsete kommentaaride probleemi….: ) nii just tehti lastele suunatud reklaami reguleerimiseks).

    Meie arutelude kõrvalteema, mis võibolla tegelikult vääriks peateema staatust, on ikka ja jälle meedia majandamisküsimus. Hesari juhtkond ilmselt ei pea vajalikuks rakendada klikivabrikut ja muid inimväärikust alandavaid trikke, sest saadakse muud moodi hakkama (ma muidugi ei tea, võibolla nad ka ristsubsideerivad nt kirjastuse tuludest ajakirjandust vms).

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Jah, hea. Nõus, et liigne trigger happy lähenemine viiks täpselt teise äärmusse ja sellepärast ongi hästi oluline, et meedia ise asjast aru saaks. Kuigi lootus selles osas pole väga suur. Aga ehk kui esinejate toormaterjali tõesti nappima hakkab, siis võib olla viib see mingi uue arusaamani.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Paljuga nõus, aga üks kiire repliik:

    Ei pea rääkima isegi anonüümse sõimu taandamisest sõnavabaduseks – anonüümsus üldse on teist laadi vabadus, kui sõnavabadus. Sõnavabadus on inimõigusena seotud subjektiga, anonüümsus on aga asubjektne – anonüümne kommentaar on seisukoht või lihtsalt väljaütlemine, mis ei ole seotud kõneleva subjektiga. Praeguses kontekstis ei räägi keegi ju kellegi õiguste piiramisest oma seisukohti vabalt väljendada. Sellega seoses meenub mulle vist ca. pooleteise aasta tagune PMO kommentaar, kus (oli vist) vana tegija “seniil” märkis, et “EPL keeras kommentaarid kinni.” See on täpselt seesama vale-analoogia: autentimine ei ole “kinnikeeramine.” Toetudes korra Danieli avaliku ruumi näitele – ka Raekoja platsis sõna võttes ei ole ma tegelikult anonüümne selles mõttes, nagu on seda proverbiaalne “delfi kommentaator” – ma olen kõnelev subjekt, mitte pelgalt graffiti seinal.

    Ma jäin praegu mõtlema, et paberväljaannetena on Eesti ajalehtedel see autentimis-standard ju sootuks teisest puust — arvamusartikli juures ei ole mitte pelgalt autori nimi, vaid reeglina ka pilt ning amet. Viimase defineerimisega on mul endal varasemalt probleeme olnud ja ma olen (konkreetselt Postimehe puhul) küsinud, et kas seda tõesti on vaja. Ja vastus oli, et jah, on. Kas see peaks siis ka äkki sama loogika põhiselt sõnavabaduse piiramise alla liigituma?

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Üldiselt vast võib sellist korrelatsiooni täheldada küll, aga selle alusel tsenseerimine on vast problemaatiline ka muudel alustel, kui pelgalt demokraatlikel. Kõik düsleksikud ei ole tingimata rumalad ;)

    P.S. Koolipõlves oli mu emakeele hinne küll reeglina viis, aga täna ma seda tasemetööd puhtalt küll ära ei teeks – Eesti keele komade-kasutusega on mul kohati ikka väga tõsiseid probleeme.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    anonüümsus on sõnavabaduse avaldumisvorm. Selle üle, kas see on sõnavabadusest lahutamatu tingimus, vaieldakse ka USA ülemkohtus. Viimane hagi pärineb reedest: http://www.aclu.org/free-speech/mclu-challenges-election-laws-cutler-files-enforcement-violates-freedom-speech

    ACLU on ka üldiselt arvamusel, et see on põhiseaduslik vabadus, USA kontekstis.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Vat just nimelt – “selle üle vaieldakse” – nii et kas on või ei ole kuulub veel väljaselgitamisele. See hagi on muide väga hea näide – ka seal püüab hageja tõmmata võrdusmärki kahe erineva õiguse vahele. Teda ei trahvitud oma arvamuse avaldamise eest, samuti ei tehtud selle avaldamisele mingeid takistusi. Teda trahviti seaduse rikkumise eest, mis kohustas teda teatud seisukohtade avaldamisel end identifitseerima. See, kas selline identifitseerimine takistab antud seisukoha avaldamist on küll seotud, aga siiski erinev teema, mille lahendamiseks on ka terve hulk muid võimalusi.

    Ma ise olen väga sügavalt sõnavabaduse-usku (mh. pean ma sellest seisukohast vaadatuna probleemseks ka erinevaid Euroopa holocaust-denial seadusi), aga seni pole ma leidnud veel ühtegi tõesti veenvat argumenti, miks peaks sõnavabadus olema seotud anonüümsusega.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Vat just nimelt – “selle üle vaieldakse” – nii et kas on või ei ole kuulub veel väljaselgitamisele. See hagi on muide väga hea näide – ka seal püüab hageja tõmmata võrdusmärki kahe erineva õiguse vahele. Teda ei trahvitud oma arvamuse avaldamise eest, samuti ei tehtud selle avaldamisele mingeid takistusi. Teda trahviti seaduse rikkumise eest, mis kohustas teda teatud seisukohtade avaldamisel end identifitseerima. See, kas selline identifitseerimine takistab antud seisukoha avaldamist on küll seotud, aga siiski erinev teema, mille lahendamiseks on ka terve hulk muid võimalusi.

    Ma ise olen väga sügavalt sõnavabaduse-usku (mh. pean ma sellest seisukohast vaadatuna probleemseks ka erinevaid Euroopa holocaust-denial seadusi), aga seni pole ma leidnud veel ühtegi tõesti veenvat argumenti, miks peaks sõnavabadus olema seotud anonüümsusega.

  • http://www.facebook.com/imbi.ernitskaljuste Imbi Ernits-Kaljuste

    Salingeri ühes raamatus pidid lapsed raadios kenasti esinema – ette kujutades, et neid kuulab sealt paks proua, kellel on jalad haiged. Sulev Vedler ütles kord ühes intervjuus, et tema kirjutab oma naisele. Kellele toodab Eesti meedia?
    Võib-olla on netikommentaatorid muutnud ka ajakirjandust ennast pealiskaudsemaks ja ründavamaks? Olen kuulnud online-meedia ajakirjanike kurtmist, et ka neile endale ei meeldi eksitav, kuid pilkupüüdev pealkiri, mille nende loole on klikkide saamiseks pannud toimetaja.
    Kohtan aeg-ajalt inimesi, kes ei taha meediaga suhelda, sest neil on ajakirjanikega halvad kogemused. Kas just online-meedias või üldiselt. Ühele mu ajakirjanikust heale sõbrannale on allikas lausa öelnud – teiega on hea suhelda, sest teie ei ole kuri.
    Mul on senini kirjutamata arvamuslugu pealkirjaga ” Teil on õigus vaikida…”. Osa arvamusliidreid ilmselt kasutabki juba seda õigust.
    Meediaga suhtlemine meenutab juriidilise lepingu sõlmimist, kus tuleb tähele panna kõiki detaile. Leping on enamasti suuline ja kehtib kahjuks senikaua, kui mõlemad pooled sellest kinni peavad. Näiteks on intervjuu teema töine – mis on intervjueeritava nõustumise tingimuseks –, kuid selle käigus hakatakse küsima eraelulisi küsimusi ja kirjeldatakse hiljem leheveergudel värvikalt ka neile vastamsiest keeldumist. Kui intervjuud kokku leppides kinnitab ajakirjanik, et täiendavaid sidebare ei tule, siis lehes ilmuvad need ikkagi. Kui eraeluline seik palutakse intervjuust välja võtta – telefonikõne taustal on kuulda, kuidas see toimetuses nalja teeb –, siis intervjuu tekstist võetakse see välja, kuid tõstetakse sidebari, kus see pälvib märksa enam tähelepanu.
    Ajakirjanikuna mõjub üsna ründavalt ka Mihkel Raud. Kindlasti on tema stiil mõnel juhul v-o põhjendatud, kuid juhtusin kord nägema tema vestlust Mart Laariga, mis mõjus rohkem Raua ründava monoloogina. Küllap saade jätkab ekraanil, kui leidub inimesi, kes edevusest või muudel põhjustel soostuvad seal esinema.
    Küllap on Eestis arvamusliidreid, kes valivad ajakirjanikku ja/või väljaannet nagu arsti. Mingil hetkel on aga mugavam loobuda ja peavoolumeedias endale tüli mitte teha.
    Kõige jõhkramaid netikommentaare olen kohanud perekool.ee-s. Juhtus, et keegi kurtis oma magamata ööde, sassis suhete vmt üle, siis ikka leidus keegi, kes käratas, et mis sa sest lapsest üldse sünnitasid või et oled paks loll lehm, mees ei vaata iial enam sinu poolegi. Ja oli ka neid, kes mingi haiglase lõbuga mõtlesid välja suvalisi lugusid või tõstatasid pseudoprobleeme, mille üle vähem kogenud arutlema või kaasa tundma hakkasid. Samas oli väga asjalikke kommentaare ja nõuandeid, tänu millele seal tasus käia.
    Samamoodi peab sõeluma ka meediakommentaare. Oma tööga seotult on mul hea meel asjalike kommentaaride üle. Ehk olen kalestunud, kuid oma tööandja kohta sadu korda “vereimeja” lugeda jätab külmaks. Sageli hakkavad asjalikumad kommentaatorid ise lahmijaid paika panema. Mõne kommenteerija jaoks pole artikli sisu esmatähtis ja ta kommenteerib seda, mida kommenteerida tahab: aeda, aiaauku jne. Igal kommentaatoril on oma “pisuhänd”. Kui meedia tsiteeris mind kui kommunikatsioonijuhti, siis märkis üks kommentaator ainult: “Näe, nüüd on naisterahvas tanki lükatud?!”
    Huvitav on ka commedia dell’arte tendents, et pärast mistahes tööandjat puudutavat meediakajastust etendub kommentaariumi(de)s muu hulgas alati sama sisuga vestlus, kus eri kommentaatorid etendavad korduvaid seisukohti.
    Anvar Samost ütles meedia tulevikku ennustades, et tasuta online-ajakirjandus hakkab nagunii kaduma. Kas kommentaatorid on valmis maksma?

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    et ka mul endal jääks süda rahule – ma ei argumenteeri selle kasuks, et see on sõnavabaduse juures ontoloogiliselt kuidagi põhiküsimus. Pigem marginaalne, aga see ei õigusta minu jaoks sellest loobumist.

  • http://tundmatutest.blogspot.com/ Tundmatu Inimene

    Ma ei saa päris hästi aru mõistest “anonüümne kambatsensuur”. Need inimesed ei saa ju tegelikkuses mitte kellegi suud kinni panna, ükskõik kui palju nad kommentaariumis käratsevad, Suu paneb kinni siiski inimene ise, kes mingitel põhjustel ei ole võimeline mölast üle olema. Nii et antud juhul pigem esinemisest loobuja tegeleb enesetsensuuriga.

    Muide, ajakirjanike endi poolsest inimestega manipuleerimisest oleks võinud natuke pikemalt juttu teha, kuidagi liiga automaatselt liikus fookus pahadele anonüümidele.

  • http://twitter.com/atirip Priit Pirita

    A. Minu jaoks tekkis neid inimesi juba mitu-mitu aastat tagasi. Ja ma olen ise andnud nõusoleku ennast tsiteerida vaid tingimusel, et see läheb mitte-online meediasse. Ja läks, tegemist oli endise EE Homme, nüüdse Mehega.

    B. Kas mina olen ainuke kel sõna “klikijänes” ei seostu ei esimesel, ega teisel katsel millegi arvutialasega, vaid hoopis kambakraatiaga? Äkki klõpsujänes oleks parem?

    C. Ma oeln seda kusagil juba v’lja käinud varem, aga ID-kaardi baasil riiklik pseudonüümiregister oleks tore asi. Kohtu loal saaks õigele nimele ligi. Kusjuures seda kõlbaks kasutada ka mujal, kus ei taha ome õiget nime ja asukohtagi anda – igasugustes püsikliendiprogrammides jms. Riiklikule pseudonüümile saaks külge pookida ka riikliku virtuaalse postkasti kust post suundub õigele aadressile jne.

  • http://twitter.com/ppmotskula Peeter P. Mõtsküla

    “A wise man cannot be insulted, for the truth is not an insult, and untruth is not worthy of notice.” (autor teadmata).

    Ma ei kaitse anonüümikute õigust suvalisel peldiku- või planguseinal räusata. Aga ma pean põhimõtteliselt valeks lähenemist, mille kohaselt “tarku ja tublisid, aga mitte piisavalt paksunahalisi” peab nende räuskamite eest pilpa peale tõstma, kuna see lähenemine toodab edukal elluviimisel “pehmosid” järjest juurde ja juurde. Pigem tasuks neid tarku ja tublisid õpetada, et lollide räuskamine ei vääri tähelepanu.

    Kui istutame mingi taime metsast kasvuhoonesse ümber, saame väga tõenäoliselt suuremaid ja ilusamaid vilju — aga ainult niikaua, kuni kasvuhoone seinad ja katus peavad.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Noh, see on lahe loosung küll, kuid kahjuks ei toimi, ei päris-elus ega ka meediamaastikul. Tõde ja tarkus sünnivad teatavasti väitlustes ja vaid vahel harva mõne üksiku isolatsioonis elava inimese peas.

  • http://www.facebook.com/people/Martin-Ruubel/1442571162 Martin Ruubel

    Mulle tundub, et jutt ei käi praegu sellest, et kodanik intellektuaal tahaks kangesti kusagil sõna võtta, aga ei saa, sest hing saab haiget. Pigem ikka sellest, et mina, sina, meie vajaksime, kodanik intellektuaali häält oleks rohkem kuulda. Janu ja jalad.

  • http://twitter.com/aabram sven vahar

    Anonüümsuse kohta. Käsitletava probleemi olemus ei ole ju anonüümsuses, probleem on kultuurituses, sallimatuses ja respekti puudumises. Väljendid nagu “anonüümik”, “anonüümne jobu” või “mõttetu mees” taandavad anonüümsuse nähtuse kui sellise väga üheülbaliseks. Mõneti on see aga samasugune suhtumine, mida tollele samale seltskonnale ette heidetakse, ainult et niipidi võib, sest sellega aetakse “õiget asja”, sõditakse justkui millegi jälgi ja põlastusväärsuse vastu. Minu jaoks on siin vastuolu, mis mind häirib.

    Muidugi filtreerib anonüümsete kommentaaride keelamine kindlasti välja hulga prahti, aga ka oma nime all esinejad suudavad välja tulla ikkagi ainult nii intelligentsete arvamustega kuhumaani nende võimekus küündib. Oma nimi ei anna inimesele maagiliselt võimet eriti sisukaid ja sügavaid arvamusi genereerida. Mõni kommentaar on oma nime alt kirjutatud küll, aga loed ja mõtled, et no mida see nüüd diskussioonile lisab? Loomulikult toob läbu ja müra puudumine esile asised sõnavõtud (kui neid on), ja julgustab postitama ka neid, kes sülg-tõi-midagi-suhu kommentaaride sekka oma sõna muidu ütlema ei tuleks, aga see ei ole automaatselt kvaliteedi garantiiks. Kui meil on kõvasti vähem mittekvaliteetset kraami, siis kas meil on selle tõttu rohkem kvaliteetset kraami?

    Väide selle kohta, et vabas ühiskonnas ei tohiks kellelgi hirmu olla oma nime all esineda, on ilus, aga pelgalt teoreetiline. Mitte ükski ühiskonnakorraldus ei ole kõigi jaoks võrdselt (hirmu)vaba. Ei ole ka praegune Eesti. Hüva, võib-olla siis on, kui sa oled normaalsel järjel olev haritud sekulaarne valge eesti rahvusest meesterahvas. “Ole seni vait, kuni arened” on ikka päris küüniline avaldus.

    Täpselt sama arvamusavaldus võetakse vastu väga erinevalt, sõltuvalt sellest, kes sellega lagedale tuleb. Sõnumi autori teadmine mõjutab seda, kuidas me sõnumit tajume (“Näe, jälle Harri Kingo kommenteerib”, “Need usumehed on kõik ühesugused” jne). See on tore, kui mõne kommenteerija või kirutaja suhtes tekib positiivne eelhäälestatus ja tema kommentaare oodatakse ka edaspidi õhinaga, aga kui ühe või kahe arvamuse pärast tekib negatiivne eelhäälestatus, siis mõjutab see ka seda, kuidas tajuda edaspidiseid täiesti asjalikke tekste.

    Veelkord – minu arvates ei ole probleem ei ole anonüümsuses sõimus vaid respekti ja viisakuse puudumises. Kas kellelgi oleks midagi viisaka ja sisuka anonüümse kommentaari vastu? Samm õiges suunas oleks luua keskkond, kus see saab tekkida. Selleks ei piisa ainult anonüümsete kommide kinni keeramisest. Oleks vaja rohkem väljaandeid, mis mitte ei lasku lugeja tasemele vaid aitaksid lugejal tõusta enda tasemele. Kuidas seda praegustes oludes saavutada, ma ei tea, aga ma olen päris kindel, et see töö peab algama meediaväljaande enese poolelt, mitte kommentaariumi rookimisest.

  • http://twitter.com/ppmotskula Peeter P. Mõtsküla

    Nii päriselu kui meediamaastik on täis kõikvõimalikke pendli-Endleid ja muidulolle. Miks peaks neile oma tähelepanu kulutama?

    Või on probleem pigem selles, et sa tead, et maailm on lolle täis, ning isegi kui targad ise neid ignoreerida suudaksid, on tarkade auditooriumis ka piisavalt palju lolle, kes teistest lollidest üle olla ei suuda või oska?

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=576840705 Kristjan Jõevere

    Pärast EPLi kommentaariumi isikustatud arvamusplatsiks muutmist torkas mulle silma kaks asja, konkreetseid näiteid toomata, üldistades:

    1. isegi muidu äärmiselt intelligentsed ja toredad inimesed esinevad vahel ootamatult jõhkrate, kohatute ja rumalate avaldustega.
    2. arvamustesaba üleüldine meelsus, vaim, seisukohad jne ei muutu, olgu see anonüümne või mitte, jutu vorm saab aga tõepoolest tsiviliseeritumaks.

    seega, anonüümsete viharöökurite seas on palju tsiviilelus täitsa normaalseid inimesi, vb isegi selliseid, kes samal ajal sedasama kommentaariumi maapõhja kiruvad.

    Ja ülepea, kogu selle “klikimeedia” sünni taga ei ole mitte lollid ajakirjanikud ega kurjad meediamagnaadid, vaid reklaamiagentuurid, kes vahendavad reklaamiostjatele arusaama, et iga klikk on ühesugune väärtus, olgu selle taga siis 25-35 aasta vanune haritud linnanoor või mõni tagasihoidlikumate nõudmistega ja nõrgema materiaalse võimekusega kodanik. Kui reklaamiostjad ükskord avastavad, et reklaami konkreetsemalt suunates on tulemus parem, siis kaob ka klikivabrik koos seal töötavate juhuslike inimestega, mitte varem.

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    “Võib-olla on netikommentaatorid muutnud ka ajakirjandust ennast pealiskaudsemaks ja ründavamaks?”

    usun, et kui võtta ajakirjanikult silme eest ära pidev kvantitatiivne tagasiside selle kohta, kui palju yhte või teist artiklit loetakse (vabandust, klikitakse — kas ja kui paljud tegelikult ka loevad või kuidas aru saavad, seda ei tea ju keegi), võiks see lõhkuda nõiaringi, milles ajakirjanik ise paneb pealkirju, mis võiksid pyyda rohkem klikke.

    sama nõiaring võib hakata mõjutama ka teemade valikut, millest ajakirjanik kirjutada otsustab. keerulisemaid asju võib vältida, mõeldes siiralt: “sellest meie lugejad ei huvitu.”

    näiteks: kui eestikeelsete online-uudistekanalite välisuudiste rubriikides on suhteliselt vähe Saharast lõuna poole jäävat Aafrikat puudutavaid uudiseid, kuid ebaproportsionaalselt palju uudiseid, mille pealkirjas on “Venemaa”, “Medvedev” või “Putin”, siis usutavasti on selle taga asjaolu, et välisuudiste toimetaja jälgib teemade valiku kaalumisel seda, kui palju yht- või teistsorti pealkirjaga uudiseid varem loetud on.

    usun, et kui iga yksiku artikli klikiarvu nägemine teha online-ajakirjanikele ebamugavamaks ja keerulisemaks, siis võiks vähehaaval muutuda ka online-kanali sisu.

    kommentaaride kaudu on ajakirjanikku muidugi lihtne mõjutada, sest võib ju eeldada, et vähemalt osa artiklite autoreid loeb kommentaare, mis nende artiklitele kirjutatakse. kui kommentaare yldse on vähe, siis on iga anonyymse kommentaari mõju autorile seda suurem.

    Keskerakonna “kunstmuru” kasvatamise näide, mida demonstreeris Ekspress looga Priit Kutserist, on seevastu pigem näide tyytu massi yhetaolise jauramise tekitamisest, millega võib ehk kujundada ajakirjaniku arusaamist hulgast lugejatest, kunstlikult suurendada väikese huviryhma mõju.

    nii võib teha iga huvigrupp. näiteks Eesti Päevalehe online’is tegutsesid enne praeguse autentimissysteemi kehtestamist lisaks Eesti paremerakondade veendunud kriitikutele näiteks ka russofoobid, antisemiidid ja paar muud säärast kummalist seltskonda ysna kummaliste seisukohtadega. mõistagi sõimati seal kõiki ja rikuti ysna systemaatiliselt EPL-i kommenteerimise reegleid, nii et soovi korral võis valvetoimetaja oma viiendiku kommentaaridest rahumeeli kustutada, kui soovis kommentaare tegelikult ka vastavalt kehtivatele reeglitele modereerida.

    kommentaaride mõju ajakirjanikule toimib veidi teisiti ja mitmekesisemal moel ja seda on ilmselt keerulisem kirjeldada kui klikiarvude pideva nägemise tõenäolist mõju. nii et inimesed, kes soovivad anonyymsete kommentaaride kaudu artikli autoriga manipuleerida, saavad oma tegevust mitut pidi sihtida ja planeerida.

    rohujuuretasandilt lähtuvate arvamuste simuleerimiseks ehk “kunstmuru kasvatamiseks” on anonyymsete kommentaaride tootmine igatahes suurepärane võimalus, kui keegi peaks seda teha tahtma — nõuab ainult odavat peaaegu kirjaoskajat tööjõudu.

  • http://www.facebook.com/annesv Ans Reesus Negatiivne

    Samal ajal ka suures ilmas on arengud nähtavad.
    http://stateofthemedia.org/
    After two dreadful years, most sectors of the industry saw revenue begin to recover. With some notable exceptions, cutbacks in newsrooms eased. And while still more talk than action, some experiments with new revenue models began to show signs of blossoming.

  • http://twitter.com/JanekLuts Janek Luts

    Kui väljaanne kuvaks ka IP aadressid, kust “anaaltarkus” paisatakse, siis teatud tingimustel saaks huvitavat metainfot, kust seda sappi, sitta pritsitakse. Googlel sihke teenus: http://www.ip-adress.com/map/Map_of_Tallinn_in_Harjumaa_in_Estonia/133ff15ab95416cb6b41b319515c733f

  • Anonüümne

    Kas pole mitte liialdus väita, et riik on midagi piirama asunud? Delfi-Leedo asjas jõuti lihtsalt ühe pretsedendini, ilma et riigivõim oleks mõne piirava tegevuse käivitanud. Selles vallas pole ju hiljaaegu seadusi muudetud (laim dekriminaliseeriti vist juba umbes viis aastat tagasi) ning D ja L-i vaidlus oli puhtalt eraõiguslik. Ega kohtuotsus kommenteerimist ega anonüümsust keela, see ütleb vaid, et portaalipidajal on vastutus, kusjuures mitte kommentaari sisu, vaid avaldamise eest, st kui kommentaari õigusvastasele sisule tähelepanu juhitakse, siis peab portaalipidaja reageerima.

    Ma ei kujuta ka hästi ette, mis põhimõttelisi ettekirjutusi võiks äriühingutele seda laadi asjades veel tulla. Iseenesest võinuks Leedo kaevata kohtusse ka postituse autori, aga vaevalt see kokkuvõttes midagi muutnuks, lihtsalt pretsedent portaalipidaja asjus lükkunuks edasi.

    Ma näen seda kohtuotsust pigem ühiskondliku leppe avaldusena, mitte riigivõimu aktina. Ülaltoodud planguanaloogiat kasutades: ühiskond peab planguomaniku kohuseks hoolitseda, et plank rõve välja ei näeks, mitte oodata, kuni politsei rõvetseja kinni püüab.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Märkasin ja tunnustan astroturfingu tõlget. Olin ise mõelnud murukülvamisele.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Olen aru saanud, et Danieli väide ei ole anonüümsuse keelustamisest vaid põhiprobleemiks on kommentaariumi stiil, mida anoüümsus paratamatult võimendab. Liis Kängsepp kirjutas hiljuti Delfis Eestlaste rassismist ning tundus kommentaaridest suhteliselt šokis. Ma ei usu, et ta tahab samal teemal samas kohas enam sõna võtta.

    Väita, et see ei kitsenda arvalikkuses arvatavat oleks minu hinnangul vale.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Mulle meeldib EPLi mitteisikustatud kommentaariumis see koht, kus inimese nimel klõpsimine viib kõikide tema kommentaarideni. Loed lehekülje ja saad üsna tihti aru kas tantsitakse kellegi pilli järgi või on arvamusel ka mõtleja taga.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Huh, olin just uue postituse üles pannud, kui märkasin teie termineid, viisin kiiresti sisse. :)

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Tore, et keegi on asja värske mõttega läbi lugenud.

  • http://twitter.com/jjillend JJ Illend

    Ma näen siin pikka, põhjalikku, konstruktiivse kriitika* sugemetega arutelu, aga läbimõeldud lahendusi ei pakuta. On mõned head soovitused.
    Nt. Priit Pirita A. ja Andreas Kaju solvamise põhiõigusetus.
    Ma pakun välja telemaastiku alusel kujunenud konstruktsiooni:
    Meil on vabatelekanaliedastajatena ERR, K2 ja TV3. Esimese sisu võrdleks ma EPL’i kommentaariumiga, ülejäänud kahte PMO ja peavoolu Delfiga. (Delfi Forte ja Majandus ei kuulu peavoolu alla).
    Ettepanek: Intervjueeritaval peab olema sanktsioonidega õigus öelda ajakirjanikule kuhu ja mil moel toimetatuna tohib tema intervjuu panna ning millistele lehtedele/portaalidele võib viitamise/refereerimise õiguse anda.
    Ajakirjaniku vastutus intervjueeritavaga kokku lepitud kirjutise laadi ja avaldumiskanalite kohta võiks olla kirjalik, ning portaalide poolt omavoliline copy-paste** mõjuks koheselt nii CP tegija, kui tema tööandja rahakotile.
    Mäletan, et “Ärapanija” sai piki päid ja jalgu ERR’i lõikude vormilt näitamise, tegelikult nende üle ilkumise pärast. Pole märganud, et mõni ajaleht oleks nende suhtes sama teinud.
    Andreas raputas endale tuhka pähe, kuis Project Syndicate’iga kokkuleppe tegi. Sama, aga algallikale viitamata teeb järjepidevalt PMO, eriti tema E24 osa.
    Siit järgmine ettepanek. Iga tõlke- või tsiteeritud lugu peab omama ka viidet algallikale.
    Loomulikult peab toimetuse sees olema süsteem, et eelnevad ettepanekud teostuks ja ajakirjaniku kokkulepped toimetajateni jõuaks.
    Selliste pisikeste korrastuspiirangute kergeks sisseviimiseks on vaja Andreas Kaju poolt pakutud kiiret ja tõhusat mehhanismi solvatud või väärkoheldud intervjueeritava õiguste kaitseks.
    Loen tihti Õpetajate Lehte ja Sirpi just nende kvaliteedi tõttu. Sama käib osade Delfi -, PM-paberlehe tasulise netitõmmise -, EPLO – ja EE arvamuste kohta. ÄP on mingite teiste, minule arusaamatute, reeglite alusel kokku pandud. Tellin ja loen ÄP’st odavamat “Economist”i ja olen rahul.
    Järgmine ettepanek on mitmetadandiline kommentaarium. Võsa+”Reporteri” ja 7-Uudiste tasemel lugude kommenteerimiseks olgu anonüümiaplank.
    AK tasemel lugude kommenteerimise tarvis ID-kaardi / pangakoodide / FB’ga tuvastus.
    See ei paku praegusele haigele olukorrale täielikku tervenemist, kuid eristab sikud lammastest.

    * konstruktiivne kriitika – pakub lisaks probleemi lahkamisele ka lahendusi
    ** copy-paste – ootan järgmist sõnaust, et eelnimetatule ilus eestikeelne vaste leida

  • http://twitter.com/jjillend JJ Illend

    Google’i kohaselt on mu töökoha IP Tartus ja Elioni nimel.

  • http://twitter.com/JanekLuts Janek Luts

    eks ta ole – osad IP on “hulkuvad” – aga oleme tööasjus rohkem aega kulutanud ja “mõned” mustrid läbi hammustanud! Samal mooduse kaasabil võeti Kuulus Kutser vahele!

  • http://tundmatutest.blogspot.com/ Tundmatu Inimene

    Tore, tore — ainult et sama oleks võinud teha ka minu kommentaariga. Ma ei näe oma postituses ühtegi väidet, et Daniel oleks taotlenud anonüümsuse keelustamist. Lihtsalt (nagu Peeter P. Mõtskülagi) ma ei taha kuidagi nõustuda mõttelaadiga, et inimestel ei ole praeguse süsteemi juures võimalik kas negatiivseid kommentaare ignoreerida või üleüldse kommentaarid lugemata jätta (ehk siis ise korraldada enda jaoks n-ö paberlehe olukord). Kahtlemata neil on see võimalus, siin ei ole tegemist mingisuguse vääramatu jõuga. Kordan veelkord: kommentaatorid saavad küll esinejat mõjutada, kuid nad ei saa parimagi tahtmise juures tema suud kinni panna, kui ta seda omaalgatuslikult ei tee. Seega sõna “tsensuur” kasutamine on antud juhul selgelt olukorra moonutamine. Siin on põhimõtteliselt teistsugune olukord, kui seda oleks käratsevate saalisviibijate poolt laval esineja hääle summutamine.

    (Mis puutub konkreetselt Liis Kängseppa, siis vähegi loogiliselt võttes ei tohiks inimene, kes ise tõstatab eestlaste negatiivse suhtumise probleemi, mitte kuidagi olla üllatunud, kui sama negatiivsus seejärel teda ennast tabab. Mäletan seda artiklit hästi, kuna kirjutasin sinna ise autori seisukohaga nõustuva kommentaari. Anonüümsena seejuures, kujutage ette. Kui aga autor tõepoolest ei oodanud, et võib sellise jutu eest päris korralikult sõimata saada, on tegemist ootamatu sinisilmsusega.)

    Ma olen täiesti nõus, et on terve hulk meeldivamaid asju kui anonüümse sõimu lugemine, kuid samas olen ma teadud mõttes tänulik võimaluse üle näha, mida paljud eesti inimesed kammitsate puudumisel tegelikult arvavad. Pilt võib olla võigas, kuid selle nägemine võib olla kasulikum, kui oleks suure modereerimise ja identifitseerimisega kunstlikult tekitatud mulje, et kõik on ilus ja roosiline. Ju ma siis olen millegi poolest ebatavaline inimene, kuid mind motiveerib selline jama just nimelt inimesi harima ja nende kitsarinnalisust murdma — suu kinnipanemisest on asi kaugel.

    Suures osas on nagunii tegemist pseudoprobleemiga, sest tehnilises mõttes on täpselt sama lihtne, kui sundida kõiki inimesi end kommenteerimisel autentima, pakkuda lugejatele võimalus kasutajapõhiselt kommentaare üldse mitte näha, näha ainult autenditud kommentaare, ainult kõrgelt hinnatud kommentaare, vms. Inimestel tuleks pigem lasta erinevate võimaluste seast neile sobiv valik teha, kui et hakata a priori valikuvõimalusi kinni keerama. EPL on viimasega “saavutanud” ilustatud paljusõnalisuse, käputäie ego-trippijate domineerimise ja täiesti ebaproduktiivse “vaikiva ajastu” enamjao publiku osas. Elagu eliit ja õilishinged! vist siis, kuid minu jaoks on see EPL Online’i oluliselt vaesemaks teinud.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Mulle tundub, et sa vaatad mööda ühest minu jaoks väga olulisest väitest, nimelt sellest, et kõnealused vihased anonüümsed kommentaarid ei esinda kuidagi Eesti inimeste hinge kammitsetud “võigast pilti”, vaid hoopis loovad seda. Ehk siis tänu kommentaariumide mehaanikale tekib palju emotsioone ja reaktsioone, mida pole kunagi varem olemaski olnud, kuid mida üritatakse näidata kui reaalsust ja Eesti lugeja põhimõttelist kurjust. Piisab teatud hulgast kutseritest, et seda ahelreaktsiooni käigus hoida.

    Iga inimese võib endast välja viia ja jõledusi ütlema panna, tuleb lihtsalt õige punkt üles leida, tänaste kommentaariumide toimetamatus viib selleni, et selline efekt ka tekib. Pidada seda mingi reaalsuse paljastamiseks on särav möödalask ja ekslemine meie endi loodud ettekujutuse labürindis.

    Ses mõttes on meie reaalsus kutserite pantvangis.

    Nüüd selle juurde, et online kommentaare pole võimalik või on võimalik ignoreerida. Mina väidan, et neid pole võimalik täielikult ignoreerida, sest me elame ühes võrgustikes nende inimestega, kes neid loevad.

    Kuid jah, loomulikult nende mõju ei ole koheselt suudkorvistav ja pole suudkorvistav igale inimesele. Mõni on üle, kuid jällegi, täielik ignoreerimine pole ka tema jaoks võimalik. Üleolek on aga samuti teatud pingutus, mis meid muudab.

    Samas on sõimul oma pikaajaline mõju, mis viib selleni, et on piisavalt palju inimesi, kellel on vähem motivatsiooni esineda. Nii teevadki nad oma valikuid aja jooksul vähem esinemise suunas, osad aga teevad valiku üldse mitte esineda.

    Tasub tähele panna ka seda, et ma väitsin, et asi pole ainult anonüümsetes kommentaariumides või nende modereerimises, vaid ka selles, et online meedia on muutunud erakordselt ebakorrektseks. Esinemisel õige lausega lehte jõudmine on täna sama keeruline kui lotoga raha võita.

  • http://tundmatutest.blogspot.com/ Tundmatu Inimene

    Vabandan järgneva teksti mõningase hakituse pärast, ruumi kokkuhoiu mõttes ei hakanud tsiteerima, vaid lihtsalt vastasin samas järgnevuses sinu mõtetega.

    Otse loomulikult saab kommentaariumides trollamisega inimesi vihasemaks teha, kuid iga vähegi pikemat aega neis ringi liikuja näeb, et ka spetsiaalselt provotseerimata viha ja väiklust on seal oi kui piisavalt. Rääkida “põhimõttelisest kurjusest” on muidugi utreerimine, tegemist on valdavalt siiski pigem rumaluse, kadeduse, empaatiavähesuse, jms tüüpi ajenditega, mis võimenduvad üldise stressi ja eluprobleemide taustal. Kindlasti ei ole nii, et kutserlus on ainuke või tingimata isegi peamine sedasorti käitumise põhjustaja. (Ma muide ei püüa sugugi väita, et eestlased oleksid selles osas maailma mastaabis kuidagi eriliselt jube rahvas. Lihtsalt jutt on praegu meist, mitte kellestki muust.)

    Minu isiklikust seisukohast on ka provotseerimisega tegelikult nii, et pikas perspektiivis produktiivsem tee on õpetada inimesi manipuleerimist läbi nägema kui üritada neid selle eest modereerimisega “kaitsta”. Jutumärke kasutan seepärast, et ainult kõige rohmakam troll jääb hea tava põhimõtete rikkumisega vahele. (Et paljud meie inimesed alluvad ülikergesti ka sellistele, siiski mingit teatavat reaalsust vast näitab, või kuidas?) Praktiliselt kõiki “nupuvajutusi” on võimalik teha igati filigraanselt — ka nii, et nende modereerimine kutsub publikus esile soovituga vastupidise effekti, süüdistustega sõnavabaduse piiramises jne. On muidugi hea modereerida selgelt vähimagi väärtuseta risu nagu laussõim, kuid seda (küll teatava viivitusega) minu meelest tavaliselt ju ka tehakse.

    Igatahes ei ole minu arvates korrektne ajada modereerimise küündimatusest tulenevad probleemid anonüümsuse kui sellise kraesse, sest ka kõik politseiriiklikust sundidentifitseerimisest vähem ranged meetodid (nt pseudonüümsus) ei vähendaks automaatselt risustatust, ning ka see muudab tegelikult ära ainult manipuleeritava kiire impulsi kommentaariumis reageerida, mitte manipuleerimise enda ja sellest tuleneva lugeja omaette vandumise arvuti taga. Kuna siinkohal pole tegemist mingi seltskondliku foorumiga (mis võib oma liikmeid oma suva järgi valida), vaid sisuliselt kõiki ühiskonna liikmeid puudutava alaga, pean ma põhimõtteliselt valeks inimeste kaasarääkimisele kõrgendatud läve tekitamist, isegi kui selle puudumine aeg-ajalt närvidele peaks käima.

    Nüüd mis puutub ignoreerimisse, siis ega polegi ju vaja neid kommentaare täielikult ignoreerida — lihtsalt nii palju kui nahk kannatab — ja sellest osas peaksid väljaanded pakkuma tehnilisi võimalusi. Samas aga ei saa ma ausalt öeldes hästi aru sinu poolt vihjatavast probleemist lollustest üleolemise õppimisega. Selle juures ei pea ju tingimata kalestuma, lihtsalt ei ole vaja iga jama nii kohutavalt südamesse võtma. Reaktsioonid laadis “no ma siis ei räägi enam üldse” on lühidalt öeldes lapsikud, vahemalt mis puutub sõimu kommentaariumis. Meediaväljaannete endi suratavad jamad on teine asi, sest on ikka vaks vahet kas mulle ei meeldi see, mida keegi minu arvamusest arvab, või mul üleüldse ei võimaldatagi oma arvamust adekvaatselt avaldada. Selline trikitamine on selles mõttes juba tsensuurile lähemal.

    Sõimu pikaajalise mõju osas ma siiski julgen arvata, et mingite suvaliste sellide sõim kuskil taamal ei ole väga oluline tegur vähegi enesekindlama inimese eneseväljenduse pärssimise seisukohalt — üleüldse meedias esinema pürgiv inimene peaks ju justkui olema juba niigi keskmisest enesekindlam. Muide, sinu väide selle kohta, et inimesed on sunnitud anonüümikute laimu tõttu ennast oma sõprade ja lähedaste ees välja vabandama hakkama, tundub mõnevõrra kunstlikuna. No kas tõesti kellegi normaalsed ja teda hästi tundvad sõbrad hakkavad tema käest tõsimeeli sedasorti soga kohta aru pärima, kui puhtalt killuviskamine välja arvata? Kui tõepoolest jah, siis on see hea võimalus sedalaadi võltssõbrad oma sõpruskonnast elimineerida.

    Väide online meedia ebakorrektsuse kohta ei läinud sugugi minust mööda ning ma juhtisin isegi oma esimeses kommentaaris tähelepanu selle aspekti mat(tu)misele lõpuosa anonüümikumüütide käsitlemise alla. Ma näen üldse suhteliselt vähe põhjust keskenduda negatiivse kommentaariumi ja selles astroturfajate mõjule, kui online meedia päevapool on juba iseenesest otseselt suunatud inimeste manipuleerimisele, muuhulgas esinejate sõnumi tahtliku moonutamise teel. Me võime ju absoluutselt kõik kommentaariumid kinni keerata, kuid kui meedia ise jätkab selliste meetodite kasutamist, mida me siis sellega tegelikult võidame? Kas sa pole muide märganud, kui sageli tegelikult lugejad materdavad kommentaariumis just nimelt toimetust taoliste võtete kasutamise pärast.

  • http://www.facebook.com/people/Aarne-Veedla/1598473007 Aarne Veedla

    Jätke see Vaarik. Heidame pilgu Eesti meediale ning selgub, et seal igapäevaselt toimuv sigadus ületab kõikide “kutserite” pingutused !

  • Anonüümne

    Tekib ikkagi kiusatus küsida: keda huvitavad netikommentaatorid?

    Kui sul on midagi enda arvates olulist ja vajalikku öelda, kas sa tõesti lased suvalistel anonüümsetel räuskajatel end takistada?

    Lõppude lõpuks: kui palju on neid inimesi, kes – lugenud aruka inimese arvamusartiklit – vajutavad avalike kommentaaride nupule, et leida sealt midagi võrdväärset?

    Ma usun, et enamik lehti lugevaid inimesi siiski mõistavad, miks osad inimesed kirjutavad hinnatuid arvamusartikleid ja teised kommenteerivad neid netis.

    Ja mis puudutab “positiivset lisaväärtust”, siis sama asi: kui sa osaled ühiskondlikus diskussioonis, teed sa seda väga teistlaadi põhjustel (enamik neist irratsionaalsed).

    Aga ka tundlikud inimesed oskavad, või suudavad õppida, eristada tagasisidet, mida peaks arvesse võtma, sellest, mis räägib millestki hoopis muust.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ma ei jõua seda iga kord üle seletada, postituses on sellest tegelikult juttu. Netikommentaarid ei mõjuta inimesi üksüheselt, kuid neil on oluline mõju, sest paraku neid loetakse, kui Sina ei loe, siis Su ema loeb. Ja teiseks – see, et esinejad lahkuvad meediast, on paraku siiski tõsi, väidan ma. Põhjuseks kommentaaridega läbi põimitud madalakvaliteediline online ajakirjandus ehk siis korraga on mitu asja, mis võtavad inimestelt põhjenduse oma arvamust meedias avaldada.

  • Anonüümne

    Kindlasti on praegustel netikommentaaridel pigem negatiivne kui positiivne mõju, aga mu küsimus on kas arvamusartiklite kirjutajad (kes tabloidpublikust siiski just väga sõltuvad pole) peaksid laskma end sellest sel määral mõjutada; ning igal juhul, kas netikommentaatorite mürk ei ole osa laiemast väärtuste ja üksteisse suhestumise probleemist.

    Mille vastu astub moraalselt/sotsiaalselt iga inimene, kes vabatahtlikult arvamusartikli kirjutab, juba ainuüksi kirjutamise akti endaga. Kirjutatakse sellepärast, et seda peab tegema, et ollakse osa, et tahetakse midagi paremat. Paremat, kui needsamad valitsevad suhtumised. Netikommentaarid võivad olla ärritavad, aga sorry, nad ei tohiks minu meelest olla otsustav tegur.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Me võime arvata, mida nad peaksid või ei peaks tegema, kuid otsuse langetavad nad siiski ise ning ette midagi kirjutada on raske, seega ei ole mõtet arutada teemal, kas esinejad peaksid hambad ristis esinema. On selge, et kuskil on murdepunkt, kus esinemine pole enam kasulik/mõttekas, eriti kui lootus, et su sõnum ei kaotaks online refereeringute masinavärgis enamust oma tähendusest on väike. Põhjus, miks ma neid postitusi olen kirjutanud, ongi tõdemus, et esinejad lahkuvad. On see siis nende poolt ilus või mitte, kannatajaks oleme kõik.

  • Anonüümne

    Inimesed lahkuvad meediast tõepoolest. Eesti väitluskultuur ei ole eriti kõrgel tasemel. Anonüümsed netikommentaarid ei vasta argumendile argumendiga, vaid üldjuhul antakse negatiivne hinnang arvamuseavaldaja riietusele, välimusele, isiksusele ja vaimsetele võimetele.

    Niisugusel moel rünnaku viimine isiklikule tasandile annabki tulemuseks selle, et paljud ei soovi enam sõna võtta. Ja miks peakski, kui täiesti mõistlik ettepanek või arvamus toob kaasa isiksuse solvamise ja ebausaldusväärseks tembeldamise. Me oleme isiklikul tasandil väga haavatavad.

    Kaasa toob selline tegevus näiteks tõsiseltvõetavate diskussioonide ja arvamuste vähesuse. Lisaks ei jõua laiema lugejaskonna ette sageli nii mõnigi hoiatus või kainestav sõnavõtt. Ja selle tõttu on Eesti avaliku arutelu ruum tänaseks juba oluliselt vaesem.

    Juba tükk aega ei ole selline verbaalne “kambakas” enam online-meedia piirides, vaid on levinud ka teistesse elu valdkondadesse ja –situatsioonidesse. Kuna selline tegevus on ühiskonna poolt aktsepteeritud nii laia sihtrühmaga kohas nagu seda on meedia, siis järelikult on see aktsepteeritud ka mujal. Laiaulatuslik halvustamine on OK ja see võimalus peab paljude hinnangul olemas olema. Selle võimaluse jätkumist kaitstakse kiivalt väitega, et see ongi meie põhiseadusliku sõnavabaduse väljendus.

    Ühest MeeMa uuringust selgus tõsiasi, et Eestis on ajakirjanduses avaldatu mõju nii suur, et võib paljude inimeste puhul muuta nende isiklikul kogemusel põhinevat arvamust.