Ainus, mida sul teha tuleb, on sulgeda silmad ja sa oledki teisel pool. Seal teisel pool, seal sööb su pere päikeselisel verandal hommikuks pannkooke ja loeb kõrvale kvaliteetset ajalehte.
Seal teisel pool, seal kuuled sa uudistest, et su rahva sportlane võidab dopinguta ja sinu kõrvalmajas ei ela venelast. Seal teisel pool loed sa lehest, et Eestis pole Savisaart. See on tõde, sest nii tiblad kui paks läksid juba aastate eest siit ära. Sõitsid suurte laevadega ühte kohta, kus nad on palju õnnelikumad.
Jah, seal teisel pool, seal võidab alati valgus pimeduse. Seal teisel pool, seal ei ole varje. Seal teisel pool on headel alati õigus ning keegi ei urgitse ega kritiseeri. Sa teed silmad lahti ja… Fuckpersenahuj. Kõik on tagasi. Sa rühid bussipeatuse suunas ja mõtled, mitu protsenti tänava kohal heljuvast pruunist tolmupilvest koosneb pulbristunud koerasitast.
Sulle pole muud jäänud kui unistus ja selles võid sa süüdistada õigupoolest ainult iseennast. Keegi on sulle müünud müüti ning sina, loll, muudkui ostsid seda nagu laksunäljas narkomaan, ostsid tõelise kraami pähe, kuni ühel päeval selgus, et müüt sai otsa ja võõrutusnähud on karmid. Ja mis jäi pärast müüdi lõppemist järele?
Oo, päris palju asju. Viha, pettumus, solvumine koos buumiajal ostetud Brandti pesumasina ja Armani teksadega. Ja suhtelisus, see pidetu tunne, et mitte miski ei saa olla tõeline. Ja enese õigustamiseks see tunne, et nii peabki ja see on kogu su elu.
Selle ilukirjandusliku düstoopiaga ei taha ma öelda, et unistused on halvad, vaid seda, et nad ei saa olla ainsad pidepunktid, mis meil on. Neid ei saa segi ajada reaalsusega, sest siis saavad neist valed ja valed ei vii edasi.
Tahaksin rääkida sellest, miks valel põhinevad müüdid ei anna rahvuslikku turvatunnet, miks müüdi asemel või siis vähemalt selle kõrval on püüdlus tõe poole praktilises elus hea ja toimiv strateegia. Eriti kuna viimasel ajal on paljud ilma kommunikatsiooniteadmiste taustata inimesed sõna võtma asunud tõe kui strateegia naeruvääristamiseks.
Tõe narrimise põhiargumente on tavaliselt kaks. Esimene ütleb seda, et tõde pole olemas ning kõik on suhteline nagunii (ehk siis miks mitte võtta tõde just sellisena nagu meile sobib). Teine argument ütleb, et kui tõe-strateegia mehed põrkuvad kokku vale-strateegia meestega ehk siis osavate propagandistidega, siis jäävad nad alati alla. Seega siis, tõde pole olemas ja sellest rääkimine on nõrkadele.
Asume siis kõigepealt suhtelisuse kallale. On teaduslikult võimatu täie kindlusega tõestada, et Vladimir Putin ei ole tulnukas, kuid kas see on tõenäoline? Mitte nii tõenäoline, et panustada vastavas kihlveos sellele ühtegi senti. Selle pinnalt näeme, et praktiliselt pinnalt on mõned asjad siiski tõenäolisemad kui teised. Kuu sees ei ela rohelisi mehikesi, kuigi me pole seal sees vaatamas käinud. Seni kuni pole veenvaid tõendeid vastupidise osas, ma sellele ei panustaks.
Nii et kui te pole just Universumi Direktor, kelle jaoks universumi kogutõde on null, siis on teil võimalik öelda, mis on tõenäoline ja võib olla isegi, et mis on tõde konkreetse taustsüsteemi sees. Seega, kuskil ikkagi on nii, et x=x. Ära lase ennast siinkohal demagoogia uttu eksitada ja öelda, et see pole üldse ja mitte kunagi võimalik, sest praktilises, inimlikus mõttes, see on võimalik.
Minu meelest tuleb ettevaatlik olla ühtemoodi nende inimeste osas, kes ütlevad, et tõde pole üldse olemas või, et me ei saa seda kunagi teada ja ka nende osas, kes ütlevad, et nad teavad absoluutset tõde (tegelikult teebki see sama asja välja, sest “tõde pole olemas” on absoluutne väide).
Meie igapäevases elus on võimalik väita paljusid asju suure tõenäosusega. Piisavalt suure tõenäosusega, et eristada neid filosoofilistest teoretiseeringutest, mille eesmärk pole mitte anda koheseid käitumisjuhiseid ning mille eesmärk pole ju ka midagi muud, kui lõpuks leida filosoofilist tõde.
Usk, et tavalises elus on võimalik eristada tõesemaid ja vähem tõesemaid asju, suunab meid püüdlema tõe poole pidevalt. Leidma tõde oma taustsüsteemis, märkama, kuidas taustsüsteem muutub, see tähendab ka seda, et midagi säiliks, ei tohi temast saada puuslikku, vaid teda tuleb tõlgendada ja avada uuesti ja uuesti.
Lootus, et me saame midagi teha vaid usupõhiselt viib meid ususõdadeni ülekaalukama vastasega. Oletame, et tulevikus otsustatakse tõde ainult selle põhjal, kui paljud inimesed mingit väidet Facebookis “like’ivad”. Ja oletagem, et väide, mille üle vaieldakse, on küsimus, et kas Eestil on õigus oma praegustele maismaapiiridele või peaks ida poolt ühe kilomeetri jagu ära andma. Ühelt poolt laigivad ühte väidet Vene elanikud, teiselt poolt Eesti elanikud. Kummad võidaksid?
Kui meil pole archimedeslikku toetuspunkti millegi muu näol kui ainult usk, siis kindlasti mitte meie.
Aga nüüd siis tõe strateegia teise väidetava probeemi, ehk tõe nõrkuse juurde. Siinkohal julgen tuua mängu oma praktilise kogemuse ning väidan, et täpne faktide edastamine pidevalt avalikkusele on üks paremaid riskide maandamise strateegiaid. Valede ehitamine on aga enamasti suhteliselt kehv pikaajaline investeering (aga riigi ja ühiskonna puhul peame rääkima pikaajalistest investeeringutest).
Võrrand on tegelikult lihtne. Riskianalüüsis korrutatakse läbi riski realiseerumisel tekkida võiv kahju ning selle riski realiseerumise tõenäosus. Tänu tänapäevasele meediamaailmale, kus igasugune info levib kiiremini kui kunagi varem, on korrutise mõlema elemendi väärtused tõusnud tasemele, kus faktide võltsimise avalikuks tulek ei ole vastus küsimusele “kas”, vaid on vastus küsimusele “millal”.
Selles valguses on näiteks Suusaliidu valetamine tõeliselt väär, konjunkturistlik või halvimas mõttes idealistlik, nagu ka igasugune teistsugune ühiseid huvisid puudutava info varjamine. Avaliku huvi teemadel valetamine saab olla võimalik ainult neil juhtudel, kui sellega päästetakse konkreetselt elusid ning ka sellisel juhul peavad vale esitajad ohu möödudes tulema avalikkuse kohtu ette ja laskma otsustada avalikkusele, kas tehtu oli õigustatud.
Nii et kui järgmine kord näete kedagi, kes üritab tõe rääkijaid idealistiks nimetada, siis mõelge uuesti järele, kumb seisukoht on idealistlikum – usk valel põhineva müüdi võimalikkusse või ratsionaalne arvutus tõese infovälja loomiseks, millel on hind, majanduslik ja juhtimislik mõju. Mina väidan, et valel põhinevate müütide õigustajad on kas utopistid, või siis oportunistid, kes tahavad leida õigustust võimalikult vähe tõtt rääkida.
Ma ei taha öelda, et müüte pole üldse vaja. Müüti pole isegi võimalik vältida. Ka utoopiad on vajalikud. Seni kuni me mõistame, et nad on eelkõige ideaalid, unistused, mille poole püüelda, mitte aseaine reaalsusele.
Kui sa silmad lahti teed, siis peaks olema alles veel midagi muud peale unistuse. Et kui sa silmad lahti teed, siis näeksid sa inimest, kelles sa võid ikka päris kindel olla, võib olla see on sinu elukaaslane, sinu naaber, minister või president, kes polegi nii ideaalne ja plekitu (mina küll pole!), kuid kes on tõeline, kes ei varja sinu eest, kui midagi on halvasti. Keegi, kellest sa tead nii palju, et sa tead, et sa võid teda alati usaldada.