Igaüks mõistab, et midagi on viltu, kui majandusajakirjanik kirjutab, et Hiina valuutaks on hüään või pujään. Kuid oleks asjad siis alati nii selged! Vahel nõuab meedia usaldusväärsuse mõõtmine palju tõsisemat süvenemist.
Analüüsi teeb raskeks see, et ajakirjanik peabki tegema keerulisi valikuid. Keegi saab loo käigus ikka rohkem sõna ja ikka on kontekst kellegi jaoks soodsam ja kellegi jaoks süngem. Iga kord pole see valik pahatahtlik. Nii mõnigi kord tuleb lihtsalt usaldada, et ajakirjanik tegutseb oma parimas usus nii professionaalselt kui võimalik.
Aga on olemas ka sellised ajakirjanikud, kes orienteeruvad valikute hallis hämaruses väga hästi, kuid kasutavad oma oskusi selleks, et luua populistlikke konflikte või proovida lugu müüa nagu kartuleid või küttepuid. Telesaate reiting või aktsionäride rahakoti ootused annavad veel oma panuse - ja nii see läheb.
Kuidas siis aru saada, kust jookseb manipulatsiooni ja igapäevase ajakirjanikutöö piir? Allpool kirjeldan mõningaid enim levinud manipulatsioonilisi olukordi.
1. Ebavõrdselt esitatud omadused
Aastaid tagasi kirjutas üks Eesti ajakirjanik loo, kus olid vastamisi arstid ja ametnikud. Arste nimetati loo jooksul “lugupeetud arstideks” ning “oma ala professionaalideks”, ametnikud pidid leppima sellega, et neid nimetati … lihtsalt “ametnikeks”.
Ametnikel poleks selle looga mõtet pressinõukokku minna, sest neid naerdaks välja. Samas nügis autor lugejat nii osavalt arstide poolele, et enamus ei saanud tõenäoliselt midagi aru. Muidugi polnud see kuidagi objektiivne ega professionaalne. On palju ajakirjanikke, kes kunagi selliseid võtteid ei kasuta, kuid samas võite üllatusega avastada, et mõned kasutavad, ning tihtipeale just kodumaise “uuriva ajakirjanduse” kontekstis.
Samuti tasub ettevaatlik olla selliste ajakirjanike suhtes, kes vastandades oma loo allikaid, joonistavad ühe osapoole välja inimlike omaduste kaudu, kuid vastaspoolele omistavad masinlikke ning võimurlikke omadusi (näiteks tikkiv üksikema versus Mercedesega sõitev riigijuht). Loomulikult tuleb igat juhtumit vaadata eraldi, kuid nimetatud stereotüübid leiavad kuritarvitamist väga kergesti.
2. Hiid-, staar- ja supernimed
Viimaste aastate trend Eesti meedias on panna hinnang juba asja nimetusse sisse. Ühelt poolt on siin süüdi kuulsuste vähesus – rumalad lugejad ei suuda ju ise taibata, et fotograaf x või strippar y on mingi tähtis tegelane ning selleks tuleb tema nimele kohe juurde kirjutada “staar-“.
Tänaseks võib staar olla ükskõik kes, või ükskõik mis, olgu see siis staarkobras või staarlumehang. Meelelahutusmaastikul võivad need väljendid mõjuda küll suhteliselt süütult, kuid on uudistevaldkondi, kus nende kasutamine on juba päris eksitav, sest need sisaldavad kallutatud hoiakut.
Näiteks üks kivi meediaettevõtluse enda kapsaaeda - kui kaks toimetust on sunnitud efektiivsuse mõttes kokku kolima, siis nimetatakse see “supertoimetuseks”. “Säästutoimetus” oleks sellisel juhul kindlasti tabavam, kuid õigem oleks üldse mitte selliseid nimetusi kasutada, vaid normaalsete lausetega ära seletada, mis toimub.
Eesti Energia (disclaimer: olen selle ettevõttega koostööd teinud) on oma konkurendist Fortumist umbes 10 korda väiksem ettevõte, ometi nimetatakse esimest järjekindlalt “energiahiiuks” ja teist lihtsalt Fortumiks.
Jah, Eesti oludes võib olla ka väike meierei päris suur hiid, kuid Nestle on suurem ning see muudab perspektiivi, kui me vähegi usume laiema majandusruumi tähtsusesse. On seda perspektiivi moonutav, kui asetame Euroopa mõistes väikese Eesti Energia ühte paati Gazpromi, E.ON-i, Vattenfalli ja Fortumiga.
Nii sünnivad hinnangulised ja mitte väga täpsed nimetused, mis ei eeldagi, et lugejat võiks huvitada näiteks laiem kontekst. Seepärast tasub suhtuda ees- ja järelliidetesse iga kord kriitiliselt ning vaadata, kas nad on õigustatud. Enamasti ei ole. Isegi kui meie meediahiiud teisiti arvavad.
3. Eksitavad kujundid
Wikileaks tõi meie meediamaastikule “saladokumentide” arvu kasvu. Ainult, et paljud neist dokumentidest vaevalt väärivad erilist saladokumentatsiooni nimetust – nii mõnigi neist oleks varem olnud nimetatud lihtsalt memoks, aruandeks või toimetusele saadetud meiliks. Nüüd on neist paljud “saladokumendid”, sest kõik soovivad olla nagu Wikileaks. See jätab mulje nagu käiks meedia ajaga kaasas, tungiks pinna alla, kohtuks pimeduse varjus allikatega ja nii edasi. Põnev. Aga ühtlasi ka väga kahtlane. Lisaks võib jääda päris vale mulje sellest, et keegi üritas neid dokumente enne varjata.
4. Pealkirjamöll
Mida rohkem mingisugune asi “plahvatab”, “hullutab”, “märatseb”, “põrmustab”, seda paremini ta sobib pealkirja. Ainult, et kui loost tuleb välja, et mässu asemel oli rahulik jalutamine, kontserdil ei hullutatud, vaid mängiti muusikat, siis tõenäoliselt on tegemist meedia pealkirjahulluse plahvatusliku devalveerumisega ning see pole ammu naljakas, sest online meediast on pealkirjahullus liikunud väga tugevalt ka pabermeediasse ja televisiooni.
5. Anonüümsed allikad
Saladokumentide teema toob meid anonüümsete allikate teemani. Mina olen ise seda meelt, et anonüümseid allikaid on aeg ajalt tarvis, kuid kui nende kasutamine hakkab korduma loost loosse, siis on õigustatud kahtlus, et äkki ajakirjanik lihtsalt ei soovi oma tööd korralikult teha ning toob mängu mingisugused mugavad allikad või mõtleb neid isegi välja?
Anonüümse allika puhul soovitan teha järgmise mõttelise testi – kas allikal oleks midagi kaotada, kui ta nimi oleks avaldatud? Juhul, kui vastus on eitav, siis tundub, et tema jäämine anonüümseks on pigem kellegi mugavuse küsimus, mitte suur meediaeetiline žest.
6. Pildi- ja helitaust
Pildiga manipuleerivad nii kirjutav meedia kui ka televisioon. John Fiske raamat Television Culture selgitab hästi lahti, kuidas tele-ekraanil saab “halba” osapoolt läbi saate valguslahenduse kujutada “pahana” veel enne, kui ta suugi lahti jõuab teha.
Pöörakem tähelepanu ka helitaustale. Kas ettevõtte logo näitamisega kaasneb õudusfilmi Saag 4 soundtrack või hoopis lõbus muusika?
Kui Kaia Kanepi kaotab, siis oleks ju loogiline, et me paneme temast portaali halvema pildi ja kui ta võidab, siis paneme ilusama pildi? Mingi piirini küll. Kuid tegelikult ei ole nii, et sportlane, poliitik või tippjuht ilmtingimata pärast ebameeldivat uudist koledamaks läheb ning kõik fotod temast ebaõnnestuma hakkavad.
Lisaks näeme tihti, kuidas toimetaja või isegi lihtsalt keegi meediahariduseta montaažitöötaja ennast välja elab, pannes inimesest halva pildi lihtsalt sellepärast, et temale tundub, et inimesel ei lähe hetkel väga hästi. Mis siis, kui pilt ise on kolm aastat vana. Nii et vaadakem alati kriitiliselt valgustust, vaadakem, kas pildi just selline kvaliteet on õigustatud ning kuulakem ka heli.
7. Konkurentsikaalutlused
Ülitugevas konkurentsis tegutsevatel meediakanalitel kipub asi kõige kergemini käest ära minema siis, kui nad on avastanud nii öelda “omateema”, ehk midagi, mille on paljastanud “meie vaprad korrespondendid”. Sellisel juhul juhtub kaks asja:
a) väljaanne proovib iga hinna eest avastatud teemat üleval hoida, mis viib vahel tõelise kivist vee välja väänamiseni, teemale antakse enneolematu osakaal ning selle käigus üritatakse hoida üleval võimalikult teravat konflikti. See aga ei vii tõese kajastuseni;
b) teised väljaanded võivad teha näo, et teema pole kuigi oluline ja püüavad seda vaadata kui tähtsusetut. See viib aeg ajalt teistpidise manipulatsioonini ning olulise teema vähesema kajastamiseni.
Näiteks võis märgata Eesti kohta käivate Wikileaksi dokumentide puhul Postimehe mõningast õhinat Wikileaksi teema üleskruvimisel, sest lehe käsutuses oli Schibstedti grupi kaudu saadud info ning samal ajal oli näha, kuidas EPL võttis asja sellevõrra rahulikumalt.
Loodetavasti a ja b vähemalt tasakaalustavad üksteist, kuid on olemas oht, et konkurentsihuvid kallutavad seda, mismoodi räägitakse enda või teise saavutustest ning see omakorda võib viia ebaadekvaatse kajastuseni.
8. Mis jäetakse rääkimata?
Üks asi, millest meedia väga harva räägib, on meediaettevõtete endi käekäik. Kuidas mõni ettevõte on laenu all kookas või kuidas keegi on töötajaid koondanud. Pigem esitletakse iga võimalikku sammu kui uskumatut progressi ning ükski teine ajaleht ei kritiseeri avalikult neid selgelt absurdseid väiteid. See ei mõju lehtede usaldusväärsusele kunagi hästi, kuid loodetakse, et laiem lugejaskond ei märka.
Samas võtmes võib vaadata neid juhtumeid, kus meedia on sunnitud avaldama vabandusi ja õiendusi ehk siis tunnistama oma eksimusi – ega neid keegi ikka samas kohas ja mahus avaldada ei taha, kus ilmus esialgne informatsioon.
Millest meile veel ei räägita? Alati tasub artikleid lugeda ja saateid kuulata ka selliselt, et avastada, mis on puudu. Kas puudu on oluline osapool, viimane uuringutulemus või midagi hoopis kolmandat?
2010. aasta märtsis korraldasid Eesti ajalehed väidetavalt meediavaenuliku eelnõu vastu aktsiooni, mille käigus nad jätsid tühjaks oma esikaaned. See oli omaette näide, kuidas ka mitterääkimisest võiks saada sõnum. Kahju, kui meedia alati ei mõista, et valged laigud mõjuvad ka iseennast puudutavate teemade käsitlemisel tugeva sõnumina. Rääkimata jätmine võib olla samasugune infoga manipuleerimine nagu ühekülgselt rääkimine.
Kokkuvõtteks
Ülaltoodud tähelepanekuid võib kasutada ka testina. Kui suudate ühest artiklist või saatelõigust tuvastada 5-8 meetodit, ei ole ilmselgelt tegemist juhusega, vaid autorid on manipulatsiooni peal väljas. Kui leiate 3-4 meetodit, siis tõenäoliselt peaksite enne artikli sisu tõsiseltvõtmist leidma kinnitust muudest allikatest, kui leiate 1-2 meetodit, siis vaadake, kas autoritel on ka varem manipulatsiooniga probleeme olnud ning tehke selle põhjal otsus, kas uskuda nende juttu või mitte. Kui aga manipulatsiooni kuskilt ei paista, siis minge ja sõlmige endale selle väljaande aastatellimus. Või saatke link sõpradele edasi.