Zuccotti pargi leidmine ei olnud nii lihtne, kui ma oleks arvanud.
Kodus vaatasin selle asukoha küll kaardilt järgi, aga kuna viimati, kui ma Wall Street-il käisin, olid WTC kaksiktornid veel püsti, siis ei olnud mu orienteerumisvõime kuigi hea. Peale umbes veerandtunnist ekslemist küsisin lõpuks ühelt politseinikult teed — kes vaatas väikse muigega mu seljakotti ning siis viitas käega Broadway suunas allapoole, öeldes “four blocks, you can’t miss it.”
Park ise on silma järgi ca. 150 meetrit pikk ning Broadway poolsest otsast umbes 50 meetrit lai sillutatud plaza, kuhu on haljastuseks istutatud mõned noored puud. Praegu ei ole küll ei puid ega väljakut ennast suurt näha, kuna need on enda alla matnud väga veidra väljanägemisega laager ning selle ümber ja vahel sumisev rahvamass. Ja inimesi on seal tõesti päris ohtralt.
Tüürisin kella kuue paiku saabudes end kõigepealt infoleti juurde, kus paar vabatahtlikku kõigi soovijate küsimustele vastata püüdsid. Vahetult enne mind seisid järjekorras silma järgi umbes 20-aastased poiss ja tüdruk, ja kui järg nendeni jõudis, siis esitasid nad habetunud ja erk-kollase suusamütsiga info-okupandile siira küsimuse: “Mis on Occupy Wall Street? Mida te korda saata püüate?”
Vastuses oli kahtlemata palju kirge ja revolutsiooni, kuid sisu poolest jäi see #ows-ile kohaselt väga ebamääraseks. Keskne sõnum – kui seda nii saab nimetada – oli, et “see on okupatsioon, mille tähendus ja eesmärgid on iga osaleja enda määrata”. Mingil hetkel sekkusin ka ise vestlusse ning seepeale libises kollase mütsiga info-smurf järgmiseid inimesi aitama, samas kui meie jätkasime kolmekesi omavahel juttu. Mu uued tuttavad olid teemast silmnähtavalt ja siiralt huvitatud, mõtlesid tõsiselt kaasa ning esitasid hulga väga häid küsimusi – ja 20 minutiga jõudsime nii läbi käia igati soliidse hulga teemasid alates anarhismist kuni investeerimispanganduseni. Lõpetuseks surusime kätt ning Alex ja tema tüdruksõber (kelle nime ma ei suutnud kinni püüda) lubasid Zuccoti pargist kindlasti veel läbi astuda.
Siis sain lõpuks ka ise infoletiga jutule – kes suunas mind edasi Comfort-telki, kust mulle pisteti sülle õhuke poroloonist madrats, padi ja tekk ja sooviti edu magamiskoha leidmisel. Ning siis äkki selguski, et asi pole sugugi niisama lihtne.
Nagu juba öeldud, ei ole Zuccotti park kuigi suur ning paar vanemat olijat, kellega ma jutule sain, kinnitasid kõik nagu ühest suust, et viimasel nädalal on rahvast muudkui juurde tulnud ning tänaseks on park oma füüsilise mahutavuse piiril. Lisaks leidis eelmisel nädalal aset üks mõneti ootamatute tagajärgedega vahejuhtum. Nimelt keelab NY seadus – üsna ilmsetel põhjustel – linna avalikus ruumis telkide püstitamise. Läinud nädalal panid protestandid aga Zuccotti pargis püsti nn. meditsiinitelgi. Seepeale saabus kohale väike armee politseinikke, plaaniga telk maha võtta – mis aga mõistagi tõi kaasa selle, et protestandid moodustasid telgi kaitsmiseks inimketi (milles muide osales ka tol hetkel juhuslikult pargis olnud Jesse Jackson). Politsei taandus ja telk jäi püsti – mis aga tõi kaasa selle, et järgmise paari päeva vältel kerkis väljakule kümneid uusi telke, mis aga võtavad tublisti enam ruumi, kui varasemad üksikud kilekatete alused magamiskohad.
Ühesõnaga vangutasid vanad kalad pead ning soovitasid mul endale kuskil mingi katusealune leida – seda enam, et nii täna kui homme öösel on New Yorgis vihma oodata, ning isegi kui ma peaks suutma oma madratsile mingi koha leida, siis vihmakilet mul ikkagi ei ole. Otsustasin seda nõu kuulda võtta ning istun praegu Chelseas ühes pisikeses hotellis, kust ma homme küll juba pean igal juhul välja kolima. Aga eks siis paistab, mis saab.
Zuccoti pargi seltskond on veider kooslus, Woodstocki-põlvkonna hipidest ja kogenud aktivistidest kuni tänaste üliõpilasteni. Kogu see mass kihab ümberringi ning ilma kahtluseta on õhus mingi tabamatu elevus ja energia. Igal pool käib hingestatud vestlusi, mõned kahekaupa ja spontaansed, teised väiksetes gruppides, kus inimesed järgemööda sõna saavad ning aeg-ajalt kõnelejaga nõusoleku märgiks mõlema käe sõrmi õhus lehvitavad. Iga natukese aja tagant hüüab keegi kuskil “mic check, mic check,” mis käivitab kuulsa #occupywallstreeti “inim-mikrofoni.” Selle peale katkevad hetkeks vestlused ning nende osalejad kordavad kõneleja fraase – ja teadaande lõppedes naasevad selle juurde, mida nad enne parasjagu tegemas või arutamas olid. Lisaks liigub pidevalt ringi inimesi, kes jagavad kõikvõimalikke flaiereid ja kutseid erinevatele üritustele. Minule jäi näppu ajaleht “Third Party Independent” ning kutse ühes 28. tänava paljulubava nimega raamatupoes “Revolution Books” kell 7 algavale kõnekoosolekule, kuhu ma otsustasin kohale minna.
See koosolek vääriks tegelikult eraldi postitust, aga lühidalt olgu öeldud, et kohal oli ca. 40 inimest ning sissejuhatavat kõned pidanud hallipäine härrasmees palus kõigil osalejatel oma mobiiltelefonid välja lülitada – rõhutades, et “nüüd, kus asjad on taas tõsiseks läinud peavad revolutsionäärid endale harjumuseks kujundama, et omavahel kohtudes lülitatakse kõik seadmed välja, mille kaudu opressiivse võimu esindajad meid pealt võivad kuulata.” Ja asi ei olnud tõepoolest midagi vähemat, kui tõsine – kuna järgmise kahe tunni jooksul tutvustati meile Ameerika Revolutsioonilise Kommunistliku Partei poolt ja Bob Avakiani näpunäiteid järgides koostatud Põhja-Ameerika Sotsialistliku Vabariigi konstitutsiooni, mis oli sealsamas raamatupoes ka 8 dollari eest müügil.
Kirjutada oleks veel palju, aga ma vaatan, et see postitus on juba niigi pikaks veninud – nii et tänaseks vast aitab. Homme hommikul püüan siis jälle varakult Zuccotti pargis kohal olla ja päeva jooksul vast ka #occupywallstreeti teemal ühe üldisema ja ülevaatliku postituse teha. Seniks kuulmiseni