Oma kuulsa “18. Brumääri” alguses viitab Marx Hegeli täheldusele, et ajalugu kordab ennast kaks korda — ning lisab omalt poolt täpsustuse “esimesel korral tragöödiana, teisel korral farsina”. Kõik inimkonna revolutsioonid üritavad palavikuliselt kopeerida varasemaid ning Marx oli sedalaadi “ajaloo kordamise” osas väga skeptiline. Teisalt aga võivad vanad, teatud ja tuntud ning emotsionaalselt laetud sümbolid ja viited olla inimeste mobiliseerimiseks väga võimsad tööriistad.
Üks näide sellisest revolutsioonilisest tsitaadist oli New Yorgis näha eile.
Kui ma poole seitsme paiku õhtul Zuccotti pargist lahkusin, et õigeks ajaks Ameerika kommunistide koosolekule jõuda, oli olukord seal igati rahulik. Kuuldavasti oli aga igaõhtuse kell 7 algava üldassamblee ajal Zuccotti parki jõudnud teade, et Oaklandis oli politsei kohaliku protestimiitingu laialiajamiseks kasutanud kummikuule ning pisargaasi — ning selle käigus tabas pisargaasigranaat õnnetul kombel üht demonstranti pähe ning Iraagi sõja veteranist protestija Scott Olsen viidi kriitilises seisundis haiglasse.
See uudis mõjus Zuccotti pargis muidugi dünamiidina. Kiirelt otsustati kella üheksaks korraldada New Yorgis toetusmarss #ows-i laagrist City Hall-i. Teated aktsioonist läksid üle twitteri laiali ning marsi alguseks oli rahvahulk paisunud sedavõrd suureks, et marss valgus kõnniteedelt tänavale. New Yorgi politsei püüdis kiirelt reageerida ja asju ohjes hoida, kuid ilma suurema eduta. Kogu olukorra pinevusest saab vast aimu allolevat klippi vaadates.
Kogu marsi vältel skandeerisid inimesed “We are all Scott Olsen,” mis muidugi on tsitaat 1968. aasta Pariisi mairahutustele, kui tollase revolutsiooni-liidri Saksa kodanikust ning juudi päritolu Daniel Cohn-Benditi riigist väljasaatmine tõi kaasa loosungi “Nous sommes tous des Juifs allemands,” millega tollased demonstrandid oma solidaarsust väljendasid.
Solidaarsus on #OWS-i puhul väga keskne ning samas äärmiselt huvitav teema. Ühelt poolt on Zuccotti pargis kasvõi põgusalt ringi liikudes ilmne, et kindlasti ei ole #OWS-i näol tegu ideoloogiliselt homogeense liikumisega. Näiteks olid eilsed kommunistid veendunud, et eelseisev Ameerika revolutsioon vajab avangardi, milleks saab olla ainult tõeline revolutsiooniline partei – samas kui #OWS-i seni “ametlik” (ning üldassambleedel korduvalt kinnitatud) liin on olla “liidriteta liikumine”. Teisalt aga on kogu see kirju seltskond – nagu eilsed sündmused seda järjekordselt kinnitasid – äärmiselt solidaarne. Solidaarne nii sisemiselt ja omavahel kui ka laiemalt – eilsel üldassambleel kinnitati muuseas ka rahaeraldus (mahus 20 tuhat dollarit New Yorgi okupatsiooni tänasest $300,000 annetuste kaudu kogunenud rahast) Oaklandi okupatsioonile, millele lisandub New Yorgi poolt veel ka 100 telki. Ühtlasi võeti Zuccotti pargis juubeldustega vastu teade, et Tahiri väljaku liikumine plaanib Kairos protestimarssi USA saatkonna peale, et väljendada toetust Oaklandi okupatsioonile.
Kui nüüd aga küsida, et mis siis ikkagi #OWS-i erinevaid rühmitusi liidab, siis ei ole selleks mitte mingi ideoloogiline telg või poliitilised nõudmised (viimaseid ei ole tänaseni suudetud või tahetud vormistada), vaid see, mille vastu ühiselt ollakse. See väljendub ka liikumise lipukirjas “We are the 99%” Ehk siis teisisõnu – kogu see laiapõhjaline solidaarsus põhineb lõpuks ikkagi vastandusel ning väljaarvamisel. See määratleb #OWS-i populistliku liikumisena – ja populismi all ei käi siinkohal jutt sellest, mida Eestis tavaliselt Keskerakonda ja küttepuid mainides silmas peetakse, vaid millestki laiemast. Eelkõige on #OWS populistlik, kuna postuleerib rahva – “we the people” – kui aktiivse poliitilise subjekti, keda ei ole vaja esindada või valitseda, vaid kes esindab ja valitseb ennast ise. Selline populistlik subjektsus ei saa aga toimida ilma vastanduseta. Loosung “We are the 100%” oleks poliitiliselt impotentne, see tähendaks, et revolutsioon on läbi ja kõik võiks koju tagasi minna.
Esimese kahe päevaga on minus süvenenud veendumus, et just siin on #OWS-i tegelik tuum. #OWS-i 1% ei ole pelgalt “rikkurid”. Nagu eelmise postituse kommentaariumis Marguse poolt lingitud artiklis Matt Taibi tabavalt ütles – ameeriklastele on kahtlemata võimalik ette heita tervet hulka erinevaid asju, aga “rikaste vihkamine” sellese nimekirja küll kindlasti ei kuulu. Kuigi Zuccotti pargis inimestega rääkides võib sagedaselt kuulda märkusi, milles pankuritele viidatakse mitmete mitte üleliia sõbralike nimedega, ei näi suurt keegi pidavat lahenduseks seda, et neilt tuleks nende raha ära võtta – või isegi seda, et lahendus võiks peituda uues ja paremas regulatsioonis. Pigem paistab olema levinum seisukoht, et pankade ahnus – kahtlemata probleem – ei ole eraldiseisev või kuidagi fundamentaalne probleem, vaid pigem sügavama probleemi tagajärg. Ning selleks sügavamaks probleemiks näib olevat mitte rikkis finantssüsteem, vaid rikkis demokraatia.
Arutlused demokraatia üle Zuccotti pargis ei pruugi olla teoreetiliselt väga sügavad – kuigi leiab ka selliseid, mis seda on – aga neid näibki kandvat mitte niivõrd teadmine vaid kogemus. Kogemus, mille inimesed on saanud just nimelt sealt pargist, üldassambleedelt, töörühmadest, vestlustest ja marssidest. Inimeste jutust kõlab omamoodi elevusega segatud eneseteadvus – teadvus, et nad on kodanikud ja mitte lihtsalt tarbijad. Mitte tarbijad, kes valivad erinevate poliitikute pesupulbrireklaami meenutavate kampaaniate hulgast endale sobiva, vaid kodanikud, kes suudavad ja tahavad ise oma tuleviku osas tegelikult kaasa rääkida, selle asemel, et kord nelja aasta jooksul oma hääl uute lubaduste vastu vahetada.
Ja see elevus on – mis seal salata – tõesti omamoodi nakkav.