Miks me siis kraamime nii palju

Et mõjuda tõsiseltvõetavana, peab iga soorollide teemal sõna võttev naisterahvas nähtavasti laveerima läbi kahe koletise vahelt, nimedega Valvefeminism ning Enesele Vasturääkimine.

Kõik algas hiljutisest Statistikaameti uuringust, mis tõi välja, et naised kulutavad nädalas üle tunni aja rohkem kodutöödele kui mehed. Meedias ülesvõetud teemakäsitlustest jäi mulle silma Piret Tali artikkel, kus autor suutis üheaegselt anda koduperenaistele vabastavaid soovitusi (“Palgake koristaja!”) ning nimetada seejärel mittesünnitanud sookaaslasi “iibepiduriks”.

Minu eesmärgiks on järgnevalt välja tuua mõned Tali artikli puudujäägid ning juhtida lugejate tähelepanu igapäevasele ja hiilivale seksismile, millele Tali auru juurde annab.

Asi ei ole koristamises
Naiste kodutöö ei hõlma endas vaid koristamist või nõudepesu. See tähendab lastega tegelemist, nende riietamist, koolitöödes aitamist, sugulaste eest hoolitsemist, lähedastele kingituste ostmist, söögitegemist jne. Täna ei räägitagi enam õigupoolest kodutööde probleemist, vaid “emotsionaalsest tööst” (emotional labour), mis väljendub ka naiste horisontaalses töösegregatsioonis. Ehk siis – paljude “naistetööde” tegemine nii kodus kui avalikus sfääris nõuab armastust, kiindumust või tunnete müümist.

Pole mõtet kukkuda teise äärmusesse ja väita, et meessoost partnerid kodus “midagi ei tee”. See poleks tõsi. Statistikaameti uuringust tuleb ju välja, et suures pildis on naiste ja meeste kodune ajakasutus väga sarnane, erinevused on vaid teatud tegevustes. Kuid soolise võrdõiguslikkuse jaoks ei ole küsimus selles, kas nõudepesu on olulisem või vähem olulisem tegevus kui auto parandamine.

Seega, küsimus, millele otsime vastust, kõlab hoopis nii: kuidas on juhtunud, et teatud (kodu)tööd on soorollistunud ja missuguseid tagajärgi kannab see ühiskonnas?


Allikas: Statistikaamet

Piret Tali valgustab meid oma artiklis, et tema meelest on “tore”, kui ema ja perenaise roll on naise elu pearoll. Minu meelest on tore, kui vihma ei saja ja jogurt osutub kassas soodsamaks kui hinnasildil märgitud! Aga see ei ole arutelu tuum. Mida üks naine või mees peab oma elus kõige tähtsamaks on nende isiklik küsimus ning meie rollide valik partnersuhetes ja elus laiemalt peab toimuma võimalikult vabas keskkonnas.

Naised on naiste töödes paremad, sest nad on naised
Soolise võrdõiguslikkuse debatt on Eestis olnud alati pisut teise rõhuasetusega kui läänemaailmas, peamiselt seetõttu, et Nõukogude Liidu tööhõivepoliitika muutis meie ühiskonnas töötavad pereemad igapäevaseks, samas kui Lääne-Euroopa riikides on naised pidanud töörindele ise palju aktiivsemalt tungima. See võib meie ühiskonnast jätta esmapilgul “võrdsema” mulje, kuid kindlasti ei tähenda see samade probleemide puudumist, millega lääne ühiskonnas laiemalt tegeletakse.

Tali väitel võtavad naised pere ja kodutööde eest vastutuse vabatahtlikult ning tõrjuvad sellega ühtlasi mehed hoolitseja rollist välja. Pierre Bourdieu kirjutab, et soolise ebavõrdsuse püsimiseks on oluline, et ajaloolised harjumused naturaliseeritakse. Miks eeldatakse, et naine jääb lapsega koju? Kas sellepärast, et enamik naisi on nii teinud? Kas enamik naisi on jäänud lapsega koju, sest see on “naise kohustus”? Või on põhjuseks argumendid rinnaga toitmisega vajalikkusest ja naise “loomulikust” õrnusest? Naiste ja meeste vahel on bioloogilised erinevused, jah, kuid suuremalt jaolt õpetab meid mehelik ja naiselik olema ühiskond.

Kahjuks ei saa ma välja tuua üksikut tegurit – nõudepesemine, laste saamine vms – mis selgitaks, miks paljude naiste valikuvabadused elus ning tööturul on piiratumad kui meeste omad. Oluline on hoopis mõelda, kas meie valikud tänases päevas on aktiivselt tehtud või oleme oma ühiskonna või partnerrolli nii surutud, et hakkame seda õigustama? Viimasel juhul võin Tali tähelepanekud Bourdieu omadega liites nõustuda, et mõnikord suruvad naised oma kallimad “naistetöödest” eemale. See on identiteedi alalhoiu instinkt. Kuid ei mees ega naine pole selles “süüdi”.

Müüt: Uus Naine ja Uus Mees
Vastupidiselt Tali arvamusele, pole n.ö. vanamoodsate hoiakute tagajärjed ainult ühe põlvkonna probleem. Statistikaameti uuringus on näha, et nii 25-44 kui 45-64 vanusegrupis on naiste ajakulu kodutöödele enam-vähem võrdne, nooremas vanusegrupis isegi pisut suurem. Statistika laseb meil üldistada ja näha trende ühiskondlikul tasandil. Kuigi statistilises analüüsis pole palju ruumi variatsioonidele, saavad nii lugejad kui ka siinkohal kirjutaja aru, et on erinevaid perekondasid, erinevaid suhteid ja erinevaid tööjaotusi.

Allikas: Statistikaamet

Tali toob oma artiklis näiteid “eeskujulikest eranditest”, Uutest Naistest, kes ei triigi ega kraami nii palju kui statistiline keskmine. Samas tunnistab Tali, et nende naiste sissetulek võimaldab palgata koristaja ja lapsehoidja. (Jällegi – mõttekoht.) Spekuleerin, et äkki elab Uus Naine koos Uue Mehega, olen teda ju Anne&Stiili veergudel näinud – see on mees, kes on “oma tunnetega sina peal”, kes teeb samapalju süüa kui partner ning käib laps traksidega kõhu peal laulukaare all.
Paraku hajub selle ideaalse paarikese eeskujulik panus võrdsesse partnerlussuhtesse ühiskonna tervikstatistikas. Sarnaselt nentis uuringut kommenteerides ka TÜ sotsiaalpoliitika teadur Ainsaar: “ Kui üldiselt on uuringud näidanud, et kõrgemalt haritud naised ja mehed jagavad kodutööd omavahel võrdsemalt, siis Eestis uuring seda tulemust ei andnud.” Mulle tundub, et oma tutvusringkonnast leitud häid näiteid tuues rõhutab Tali pigem oma klassierinevust kui statistika vigu.

Mis on võrdsus?
Kui lugeja on käesoleva artikliga juba nii kaugele jõudnud, siis kindlasti ootab ta, et pakuksin lahenduse. Lahendus ei ole see, et naised julgeksid olla “mehelikud”. “Meheliku sfääri” matkimine ei ole samm võrdõiguslikkuse poole, kuna see viitab nagu “mehe eluviis” oleks parem või kõrgem kui kaasaegne “naiselik”.

Piret Tali mure emapuhkuselt naasvate naiste üle on põhjendatud ja juba kasutusel olev lahendus on öelda tööandjatele: “Ärge diskrimineerige!”. Veel mõistlikum oleks minna Põhjamaade teed ning elimineerida üks ebavõrdsuse algpõhjus – pikk emapuhkus. Pool lapsepuhkusest võiks olla kohustuslikus korras isale määratud ja kui seda mitte kasutada, siis kaotavad vanemad õiguse seda puhkuseaega välja võtta. Taoline vanemapuhkuse süsteem teeks nii meestest kui naistest ühtviisi “riskantsed” töötajad. See oleks samm tervema ja võrdsema ühiskonna poole.

Sooline võrdõiguslikkus tähendab erinevustele vastu tulemist ning erinevuste mittetekitamist seal, kus neid pole. Naised ei ole looduse poolt hellamad ega emotsionaalsemad. Mehed ei ole vägivaldsemad. Me arutame meediaveergudel tihti, miks Eesti inimesed on nii õnnetud. Seksism ongi üks põhjustest.

P.S. Võrdses ühiskonnas ei kasutata sõnu nagu “iibepidur”, mis viitab, et pooltele meie kodanikest on laste saamine kohustuseks.

Loo autor Ellen Murula on Memokraadi külalisesineja.

  • Anonüümne

    Ühe mõtte lisaksin siia juurde: See, et Eestis makstakse meestele rohkem kui naistele võiks ju jätta mulje, et meeste elu on parem. Kuid tegelikult on sellel ka väga vastikud tagajärjed. Kõrgem palk sätestab pool-automaatselt kohustuse teenida kõrgemat palka ja elatada kogu peret ehk mitte jääda isapuhkusele, teha pikki päevi ja suhte loomise faasis maksta kinni drink ning omada autot. Nähtus on ju veel isegenereeruv, sest mida rohkem mees tööle panustab, seda suurem on tuluerinevus ja seda sõltuvam on perekond mehe tuludest. See on jube stress. Seega võrdne tasu võrdse töö eest oleks ka meeste jaoks positiivne nähtus. Paraku isegenereeruvate nähtuste ümber pööramine on päris raske….kuid mitte võimatu.

  • Marten Loom

    Sellistel teemadel tunnen alati, et kõik väitluse osapooled võitlevad märja ja praksuva jää peal.
    Kellelgi pole nagu täit visiooni, kuhu teel oleme.
    Kas üksteisele ollakse ihaldusväärsed, kui soorollid hajuvad? Ma mõtlen kauemaks kui paar kuud. Kas meestele hakatakse maksma lastekandevõimetuse kompensatsiooni? Oma soo jätkamiseks (väga tähtis asi) tuleb ju ema leida. Kas kaks tööle pühendunut vanemat suudavad kasvatada õnnelikku last? Kui me väärtushinnangud ainult karjäärile ja tööle keerame.

    (Ma vaatasin oma sassis tuba tol hetkel, kui PM artiklit “naiste kodutöödest ja meeste vabast ajast” lugesin. Mõtlesin ja tundsin et mul on lihtsalt parasjagu tublisti muid asju teha kui kodutöid. Need ei olnud minu jaoks lihtsalt tihti nii tähtsad, et aega pälvida. Statistika naeruvääristas end tol hetkel)

  • http://www.facebook.com/people/Anna-Karolin/704740180 Anna Karolin

    Tundub, et Piret Tali küsis küsimusi, millele ta Statistikaameti uurimust lugedes oleks ka mõistliku vastutuse saanud.
    Tõmbaksin aga ise tähelepanu paarile probleematilisele kohale tema argumentatsioonis. Tali toob välja seose majapidamistööde ning palga vahel ning vihjab, et kui naine keskendub liiga palju kodustele töödele, saab ta ka vähem palka. Tali läheb nii kaugele, et ütleb, et suurem arv majapidamistöid on naiste enda valik.
    Statistikaameti uurimusest tõepoolest selgub, et selline seos eksisteerib, kuid dünaamika on vastupidine– palgaline diskrimineerimine ja sellest tulenev madalam palk annab naisele leibkonnas nõrgemad argumendid ning sunnib teda kodutöödele keskenduma. Soolised stereotüübid hoolitsevad selle eest, et isegi kui mees saab madalamat palka, ei jää tema kohustuseks kodutööd.
    Võitlusele võrdsuse tagamiseks ei aita kaasa ka ühiskond– lapsest peale soopõhiseid rolle õppides võivadki nii paljud mehed kui naised ise järeldada, et naise koht on kodus. See toimib aga lõputu ringina, sest sellised stereotüübid kanduvad edasi ka nende lastele jne jne.

    Piret on enda arvamuses viidanud mitmetele erinevate kalduvustega naistüüpidele– Buduaari foorumi koristushullud, rikkad ja koduabilistega naised, “iibepidurid” jne. Tõenäoliselt on Eestis esindatud kõik sellised naised. Piret Tali artikli kõige suurem prohmakas aga on see, et ta presenteerib seda kui reaalsust. Ta võtab ühiskonnas väga tähtsa probleemi– soolise ebavõrdsuse– ja esitab selle kohta rõhutuid alavääristava seletuse, presenteerides naisi kui enda diskrimineerimises ise süüdi ning kui frivoolseid koristusmaniakke. Buduaari foorumis oli 20 naist. Eestis on neid 723 525.

  • Anonüümne

    Ei saa nõustuda väitega, et soorollid on ühiskonna sisse ksavatatud. Selle väite lükkasid ümber mu väikese vahega sündinud lapsed, poiss ja tüdruk. Nende huvid ja mängude valikud on siiski kusagilt determineeritud mujalt kui minu poolt. Ma oli põhimõtteliselt laste soopõhise määratlemise vastu ja ostsin poisile nii nukke kui autosid ja talle mingil hetkel tõesti tundus tore panna mõmmit magama, kuniks mõmmist sai püss. Ja kui tüdruk hakkas asjadest aru saama, siis kõmmis tal eeskujuks olev vend põhiliselt püsside ja pallidega. Ja mis siis temalgi üle jäi. Aga ühel hetkel ta leidis siiski, et talle ei paku huvi need mängud ja mõmmit magama panna on hoopis toredam.
    Mis loomulikult ei tähenda, et nad mõlemad ei pea õppima kodutöid tegema. Kodutöid ei maksa üldse eraldi teemana käsitleda. Täiskasvanud inimene saab eneseteenindamisega hakkama ja laste eest hoolitsetakse koos, see peaks olema ikka täiesti selge ja kui see mõnes peres on teisiti, siis mis teha, aga teoreetliselt pole see asi ju üldse vaieldav.

    Minu meelest ei ole soorollid probleem, vaid probleem on pigem see, et ühiskond ei suuda võtta omaks, et naisi ja mehi on meil võrdselt vaja (ja naisi mitte üksnes “koduhaldjana”, vaid ühena kahest ühiskonna alustoest). Ja naiste olemus ei ole a priori vähem väärtuslik, vähem tasustatav. Naised on end tööturule pressinud, et anda oma panus, oma aja, energia ja meestest eripärase mõttemaailma läbi. Aga ühiskond leiab, et see pole siiski nii väga väärtuslik. Käituge ja olge nagu mehed, siis on hästi. Miks peaks naine olema nagu mees, et elus läbi lüüa, et olla väärtuslik? Ideaalis peaks naine ja mees panema seljad kokku ja tegutsema ühise asja nimel, kellel on parem logistika, kellel üldistusvõime jne. Kõik see on ju väärtuslik. Samaväärselt. Ja ühiskond vajab tegelikult neid mõlemaid mõttemaailmu. Üldiselt tundub, et sellest saadakse ka aru juba ja asjad muutuvad paremuse poole. Samas on ikka jäänud veel hulgaliselt nõmedaid hoiakuid, mida hästi illustreerivad jutud meheväärilisest palgast, mis ikka tõesti õõvastavad kui vaadata üksikemade suurt hulka.

  • Anonüümne

    Ei saa nõustuda väitega, et soorollid on ühiskonna sisse ksavatatud.
    Selle väite lükkasid ümber mu väikese vahega sündinud lapsed, poiss ja
    tüdruk. Nende huvid ja mängude valikud on siiski kusagilt
    determineeritud mujalt kui minu poolt. Ma oli põhimõtteliselt laste
    soopõhise määratlemise vastu ja ostsin poisile nii nukke kui autosid ja
    talle mingil hetkel tõesti tundus tore panna mõmmit magama, kuniks
    mõmmist sai püss. Ja kui tüdruk hakkas asjadest aru saama, siis kõmmis
    tal eeskujuks olev vend põhiliselt püsside ja pallidega. Ja mis siis
    temalgi üle jäi. Aga ühel hetkel ta leidis siiski, et talle ei paku huvi
    need mängud ja mõmmit magama panna on hoopis toredam.
    Mis loomulikult
    ei tähenda, et nad mõlemad ei pea õppima kodutöid tegema. Kodutöid ei maksaks sellesse dissussiooni üldse segada. On iseenesest mõistetav, et täiskasvanud inimene suudab ennast ise teenindada ja laste eest hoolitsetakse koos. Kui see mõnes peres nii ei ole, siis mis teha, aga teoreetiliselt pole siin ju midagi arutada.

    Minu meelest ei ole soorollid probleem, vaid probleem on pigem see, et
    ühiskond ei suuda võtta omaks, et naisi ja mehi on meil võrdselt vaja (ja naisi mitte üksnes “koduhaldjana”, vaid ühena kahest ühiskonna alustoest).
    Ja naiste olemus ei ole a priori vähem väärtuslik, vähem tasustatav.
    Naised on end tööturule pressinud, et anda oma panus, oma aja, energia
    ja meestest eripärase mõttemaailma läbi. Aga ühiskond leiab, et see pole
    siiski nii väga väärtuslik. Käituge ja olge nagu mehed, siis on hästi.
    Miks peaks naine olema nagu mees, et elus läbi lüüa, et olla väärtuslik?
    Ideaalis peaks naine ja mees panema seljad kokku ja tegutsema ühise
    asja nimel, kellel on parem logistika, kellel üldistusvõime jne. Kõik
    see on ju väärtuslik. Samaväärselt. Ja ühiskond vajab tegelikult neid
    mõlemaid mõttemaailmu. Üldiselt tundub, et sellest saadakse ka aru juba
    ja asjad muutuvad paremuse poole. Samas on ikka jäänud veel hulgaliselt
    nõmedaid hoiakuid, mida hästi illustreerivad jutud meheväärilisest
    palgast, mis ikka tõesti õõvastavad kui vaadata üksikemade suurt hulka.

  • Vahur Lokk

    Ei oskaks Triinust paremini väljendada.

    Lisaks vaid kommentaariks isa- ja emapuhkuse teemadele. Väikelapsele ei ole mõlemad vanemad samavõrd olulised. Seetõttu on isa- ja emapuhkuse võrdsuse nõue ihaldusväärne ehk statistika seisukohalt, paraku mitte lapse seisukohalt, kelle jaoks see tegelikult mõeldud on. Ütlen seda isana, kes kolme poega kasvatanud ja vägagi püüdlikult – ja päris edukalt – nendega sünnist saadik tegelenud.

  • http://twitter.com/ellenmurula Ellen Murula

    Vahetan natuke mõtteid.

    @mridala:disqus
      – nõus, mehed on “klassikalises” stsenaariumis samuti ise oma rolli ohvrid. Kui ma võin natuke puusalt tulistada, siis võib-olla oli taasiseseisvumisjärgne meeste enesetappude laine sellega seotud.
    @google-bc3601e44be179dca2d8608a172d86fa:disqus 
    Täit visiooni oskavad pakkuda ainult poliitikud või futuroloogid ja ka nemad osutuvad eksinuks, kui tulevik lõpuks kätte jõuab. Jagatud vanemapuhkuse idee minu meelest karjääri esmatähtsaks ei sea, vastupidi.
    @facebook-704740180:disqus Jah.
    @triin8:disqus Nüüd ma astun väga õrnale jääle, aga kui ka teie kodus pole soorollilist kasvatusmõju, siis lapsed suhtlevad ka külalistega, näevad mehi ja naisi (poisse ja tüdrukuid) tänaval, televiisoris jne. 
    Kui on rohkem huvi, siis soovitan: http://www.amazon.co.uk/Theres-Good-Girl-Gender-Stereotyping/dp/0704340909
    Ma nõustun sinuga, nagu viimases lõigus ka kirjutasin, et naised ei pea olema mehelikud. Need pole üldse ainsad kaks varianti. On võimalus olla hea, siiras, tugev, karm, hell, tugev, nõrk, külm ja soe hoolimata oma soost ning erinevates kombinatsioonides. 
    @google-45759e7d8ab5bcccf1b37225e03b59e2:disqus “Väikelapsele ei ole mõlemad vanemad samavõrd olulised.” ja “Ütlen seda isana, kes kolme poega kasvatanud ja vägagi püüdlikult – ja päris edukalt – nendega sünnist saadik tegelenud.” :)

  • Vahur Lokk

    Vältimaks vääritimõistmist – pidasin silmas seda, et kuigi saan imikuga suurepäraselt hakkama (ja nt üleväsinud põnni magamalaulmine oli meie peres minu ülesanne) ei tulnud mul hetkekski pähe pidada end me poistele sama oluliseks kui ema. Jah, nüüd, kus nad on teismelised või sellesse ikka jõudmas, on minu eeskuju juba vist tähtsamgi. Aga mitte 10 aastat tagasi.

    Tagasi põhiteema juurde. Kas ei peaks mõtlema pisut laiemale eesmärgile?
    Kui peame oma sihiks igavest majanduskasvu, jõukuse ja isikliku mugavuse maksimeerimist ja sündimuse allasurumist, siis on naiste kodudest väljatoomine ja tööjõuressursiks muutmine vältimatult vajalik. Sellega on Lääne ühiskonnad usinalt ametis olnud viimased 200 aastat.

    Kui me juhtumisi säärast progressiusku pole, siis võiks äkki soolise nivelleerimise asemel mõelda nii “tasustamata tööde” kui üldse erinevate rollide suuremale väärtustamisele? Äkki oleks mõeldav pidada head ema ja koduperenaist ühiskonnale samavõrd oluliseks kui pappi kokku lükkavat karjäärinaist või andekat kunstnikku? Selle asemel et teda alavääristada?

  • Anonüümne

    Kahtlemata on ühiskonnal mõju ja mitte väike, eriti kui vaadata milline 19. sajand valitseb sel teemal lasteaedades. Aga see tuleb hiljem ja on selle teema eraldi alapeatükk, millest kõik lapsevanemad võivad pikalt rääkida ;). Siinkohal ma üritasin vahendada oma tõdemust, et midagi on neile kaasa pandud ja midagi on neil meist sõltumatu.

  • Anonüümne

    Ma küsin lihtsalt täpsustavalt, et kas inimene, kes ei ole koduperenaine (ja ütleme, et ei ole üldse majapidamisele väga pühendunud) võiks Teie arvates samuti olla oma lastele hea ema? Või ema peakski ideaalis olema koduperenaine?

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Mind hakkas praegu huvitama hoopis see, et miks teismeliste poiste puhul isa eeskuju äkki ema omast olulisemaks saab? Ja see ei ole hetkel küsimus isiklikult sulle, vaid laiemalt – miks see nii on? Ja miks see peaks nii olema?

  • Vahur Lokk

    Mu proua pole koduperenaine. Asjad hoopis nii kujunenud, et ma ise töötan vabakutselisena kodus ja naine käib väljas tööl. Ja tõtt öeldes pole me kumbki väga majapidamisele pühendunud :) Arvan, et sellegipoolest oleme päris head vanemad. Aga poegade esimesed kolm eluaastat kiskus ta tõepoolest meie majanduskasvu alla ja oli kodune. See oli meie mõlema otsus ja tänini peame seda heaks otsuseks, ehkki lihtne see ei olnud, ei majanduslikult ega eneseteostuse mõttes.
    Alla-aastase lapse kõrvalt 8-17 tööl käies on kindlasti võimalik olla hea ema, aga oma lapsele ma seda ei sooviks.

  • Vahur Lokk

    Vihjeks paar (mitteammendavat) ideed: tüdrukud + põhikoolis tekkivas üha karmimas hierarhias toimuv positsioonivõitlus. Aga laiemalt – selles vanuses hakkab poiss üha rohkem oma mina ja eeskujusid otsima. Poisile on isa loomulik eeskuju. Vähemalt minu arusaamist mööda.

  • Anonüümne

    Oponeeriksin vaid ühe mõttega Ellen Murulale. Naised justnimelt keskmiselt on looduse poolt emotsionaalsemad ja hellemad. Evolutsioonibioloogide seisukohalt on see täiesti iseenesestmõistetav ja ammu teada asi. Loomaliigis on imetajate puhul peaaegu igal liigil olemas mingikujuline rollijaotus emas- ja isasloomade vahel ning tihti kipub see olema selliselt, et emasloomad on sotsiaalselt võimekamad, isasloomade võimekus avaldub aga üldistamises ja “arvutamises”. Ükskõik kui primitiivsesse metafoori seda ka ei sõnastaks on siiski kümnete ja kümnete aastatuhandete pikkusel evolutsioonil oma mõju. On üsna julge arvata, et mõnetuhande aastane kultuurikiht suudab seda kuidagi olulisel määral mõjutada või tühistada. Psühholoogiastki on teada, et keskmiselt on meeste ja naiste ajutöö efektiivsus erinevatel teemadel erinev.
    Sellega ei soovi ma kuidagi väita nagu kultuurilist mõju ei oleks või diskrimineerimine on müüt, samas tuleb ka mõista, et mingi kogus erinevustest on looduslike tingimustega põhjendatav ka vaimse võimekuse plaanis. Aastatuhandete pikkuse mineviku eiramine mõnisada aastat kestnud seisukohtade tõttu on minu hinnangul lühinägelik.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Hm.. aga kas ei või olla nii, et vähemalt osaliselt pärineb seesama “põhikoolis tekkiv üha karmimas hierarhias toimuv positsioonivõitlus” just nimelt sealt, et isad oma teismelistele poegadele eeskujuks püüavad olla? Või siis teisisõnu – äkki on see lahendus hoopis osa probleemist?

  • Vahur Lokk

    Isikliku kogemuse najal pakuks pigem, et suurimaks probleemiks on tegelased, kellele isad EI OLE eeskujuks ja kes oma sellest tulenevat sisemist ebakindlust kogu maailma peal välja elavad.

  • Innar Liiv

    Inimlikkuse ja kalkuleerimise mainimise korral kipub tihti meenuma Tanel Tammeti üks kunagine lugu: http://www.metsas.ee/et/tekstid/tanelt

  • Meelika Hirmo

    Marten, viimases lõigus Sa eeldad, et naistel ei ole midagi paremat teha ja sellepärast nad pühendavadki enam aega koristamisele? ;) Kas õnnelik laps kasvab keskkonnas, kus isa on pigem “onu”, kui usaldusväärne ja lapse arenguga kursis perekonnaliige? Kas liigselt emakeskselt kasvavad tütred ja pojad on õnnelikud? Milleks siis üldse paarisuhe, kui mõlemad ei jaga nii “pehmeid” väärtusi võrdsemalt? Vastasel juhul saavad naised minna spermapanka ja üksi lapsi saada. Statistika just üksikemade kohta on muidugi märkimisväärne. Ja siinkohal ma ei alaväärista mehi ega pea nendega mingit “võitlust”, vaid ütlen, et vähemalt minu jaoks on atraktiivne mees mitte matšo ja paksu rahakotiga, vaid intelligente ja hooliv, kellega on võimalik oma elu JAGADA :) Ja siit tulebki väike retsept – individuaalsus. On inimesi, kelle jaoks soorollid ei ole pelgalt rollid, vaid mõlemad tõesti eelistavad niimoodi töid ja tegemis jagada. Samas on inimesi, kes nõuavad teineteiselt midagi lihtsalt sellepärast, et üks on mees või teine naine. Ja siin pole vastastikusel atraktiivsusel küll pikka elu (tülid raha pärast, perele pühendatud aja pärast jne) – ma arvan, et  põhjendamatute soorollide pärast minnakse siin maal ka palju lahku, sest ollakse mallides kinni ja ei taheta või ei osata kujudada oma elu, mis austaks kõiki suhte osapooli. Olen kuulnud teatud naisi rääkimas, et mees pole mees kui ta ei suuda tagada seda ja teist ja olen kuulnud ka mehi rääkimas, et “naiste asi on lastega tegeleda ja see või too on naistetöö”. Sellistes suhetes taoliste inimestega kiputakse virisema ja vinguma, mitte koostööd tegema. Minu mees tegelegu asjadega, mis talle meeldivad ja kui juhtub, et me kumbki ei salli koristamist ja nõudepesu, siis lihtsalt tuleb see ebameeldiv osa 50:50 ära jagada. Tööl käime ju mõlemad ja täiskasvanud inimesed oleme samuti mõlemad.

    PS: Marten, ei taskuks olla nii ülitundlik iga “soolise võrdõiguslikkuse” temaatilisele loole. Lugu tasub lugeda, mitte enne artikli lõppu võtta seisukoht, et kuskil käib võitlus. Minu jaoks tuli artiklist mitu korda välja, et põhjused on individuaalsed ja miski pole eos õige või vale, vaid oma tegevusi peaks mõtestama (st kas midagi tehakse pimedast kohustusest või tervest loogikast).

  • Meelika Hirmo

    Marten, viimases lõigus Sa eeldad, et naistel ei ole midagi paremat teha ja sellepärast nad pühendavadki enam aega koristamisele? ;) Kas õnnelik laps kasvab keskkonnas, kus isa on pigem “onu”, kui usaldusväärne ja lapse arenguga kursis perekonnaliige? Kas liigselt emakeskselt kasvavad tütred ja pojad on õnnelikud? Milleks siis üldse paarisuhe, kui mõlemad ei jaga nii “pehmeid” väärtusi võrdsemalt? Vastasel juhul saavad naised minna spermapanka ja üksi lapsi saada. Statistika just üksikemade kohta on muidugi märkimisväärne. Ja siinkohal ma ei alaväärista mehi ega pea nendega mingit “võitlust”, vaid ütlen, et vähemalt minu jaoks on atraktiivne mees mitte matšo ja paksu rahakotiga, vaid intelligente ja hooliv, kellega on võimalik oma elu JAGADA :) Ja siit tulebki väike retsept – individuaalsus. On inimesi, kelle jaoks soorollid ei ole pelgalt rollid, vaid mõlemad tõesti eelistavad niimoodi töid ja tegemis jagada. Samas on inimesi, kes nõuavad teineteiselt midagi lihtsalt sellepärast, et üks on mees või teine naine. Ja siin pole vastastikusel atraktiivsusel küll pikka elu (tülid raha pärast, perele pühendatud aja pärast jne) – ma arvan, et  põhjendamatute soorollide pärast minnakse siin maal ka palju lahku, sest ollakse mallides kinni ja ei taheta või ei osata kujudada oma elu, mis austaks kõiki suhte osapooli. Olen kuulnud teatud naisi rääkimas, et mees pole mees kui ta ei suuda tagada seda ja teist ja olen kuulnud ka mehi rääkimas, et “naiste asi on lastega tegeleda ja see või too on naistetöö”. Sellistes suhetes taoliste inimestega kiputakse virisema ja vinguma, mitte koostööd tegema. Minu mees tegelegu asjadega, mis talle meeldivad ja kui juhtub, et me kumbki ei salli koristamist ja nõudepesu, siis lihtsalt tuleb see ebameeldiv osa 50:50 ära jagada. Tööl käime ju mõlemad ja täiskasvanud inimesed oleme samuti mõlemad.

    PS: Marten, ei taskuks olla nii ülitundlik iga “soolise võrdõiguslikkuse” temaatilisele loole. Lugu tasub lugeda, mitte enne artikli lõppu võtta seisukoht, et kuskil käib võitlus. Minu jaoks tuli artiklist mitu korda välja, et põhjused on individuaalsed ja miski pole eos õige või vale, vaid oma tegevusi peaks mõtestama (st kas midagi tehakse pimedast kohustusest või tervest loogikast).