Täpsustuseks Danieli reportaažile pean ütlema, et tegelikult ma siiski lõpuks jõudsin "lavale tagasi", et püüda kogu ürituse lõpu eel teha omapoolne kokkuvõte. Kuna selleks ajaks oli algsest rahvast kohale jäänud vast tõesti umbes nelikümment inimest ja kuna kõike ei jõudnud laval kokku võtta, panin kirja mõned tähelepanekud ja selgitused.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas ma käisin Haapsalus kultuurifoorumil. Osalesin seal Peeter Jalaka palvel paneelis "Kultuur ja majandus", aga kuna me olime just enne Peetriga veidi mu värsketest #OWS-i muljetest rääkinud, juhtus nii, et tegin tema palvel paneeli lõpus veel ka põgusa kokkuvõtte konsensuspõhisest otsustamisest, nii nagu ma seda New Yorgis näinud ja kogenud olin. Sellest vast nii paarikümne minuti pikkusest sissejuhatusest võrsus samal õhtul ning järgmisel päeval kümneid erinevaid vestlusi, mille käigus ma püüdsin väga hoolikalt seletada, kuidas see asi siis täpselt välja näeb ja toimib – ja miks ta toimib.
Reaktsioone oli väga erinevaid, alates ilmsest poolehoiust kuni skepsise või lausa otsese keeldumiseni uskuda, et konsensus võiks kuskil mujal sarnaselt tööle hakata. Kokkuvõtteks pidin ka endale tunnistama, et ilmselt on tegu asjaga, mille puhul lihtsalt ei olegi võimalik kedagi veenda, ükskõik kui heade või põhjalike argumentidega, kes lihtsalt ei suuda endale ette kujutada, et konsensus-protsess mingis suuremas või heterogeensemas grupis tulemusi võiks anda. Kuid sama mulje jäi mulle tegelikult ka nende osas, kes üldiselt olid pooldaval positsioonil — ka neil tundus olevat keeruline sedalaadi asja endale ette kujutada. Nad pigem vast lihtsalt tahtsid uskuda, et see võiks võimalik olla.
Ja nii tekkiski mul Von Krahli töötoa korralduse üle nuputades idee proovida midagi muud. Proovida tõepoolest just nimelt seda, millest ma alguses räägin — pakkuda välja mingi hulk põhimõtteid ja lihtsaid reegleid ning siis taandada end rahva eest ja lasta inimestel püüda nendega ise midagi peale hakata. Päris ise, ilma mingite abiratasteta.
Muidugi oli mul kõhklusi. Mis siis, kui lihtsalt ei võeta vedu? Mis siis, kui asi vindub mingiks piinlikuks vaikuseks? Kui ei tekigi mingit sädet, millest tuld võtta? Mis siis, kui inimesed kokkuvõtteks leiavad, et konsensus-protsess ongi üks suur jama, mis kunagi kuhugile ei vii ega saagi viia? Ja mõtlesin endamisi, et kui läheb nii, siis mingu. Siis on ka see tulemus ja vastus — ning võimalus midagi õppida. Aga ma otsustasin enda jaoks kindlalt, et ma ei lähe Von Krahli, et konsensus-protsessi kellelegi "maha müüa", et kedagi selles osas ära veenda või üle võita.
Pean siinkohal ausalt tunnistama, et kui ma tõesti suutsin jätta mulje, nagu ei läheks saalis toimuv mulle sugugi korda, siis oli see ilmselt omamoodi Oscarit vääriv sooritus. Loomulikult läks see kõik mulle väga korda — ja suure osa ajast oli mul tohutu kibelus sekkuda, öelda, et "ei-ei, nii see ei käi, ma ju enne rääkisin" või "tegelikult on konsensus-protsess selline ja selline". Aga siis oleks ju võinud kogu asja algusest peale teisiti teha. Jääda peale sissejuhatust lavale, vastata küsimustele, vaielda vastuargumentidega — ning lõpuks panna kokku mingi näidistiim Danielist, Jalakast, Toomas Trapidost ja endast ja näidata, kuidas asi käib.
Aga siis oleks samas jäänud nägemata terve hulk asju, mida me seekord kõik üheskoos nägime ja läbi elasime. Sest tõesti, ka mina arvasin end lõpus kuulvat just nimelt sedasama vaikset, oma suunda otsivat trummirütmi, mida ka Daniel mainis — ja ma tahaks loota, et neid, kes seda kuulsid ja tajusid oli veel. Ning et see trummirütm tekitas ka teistele tunde, et kogu eelnenud piinlikkus ja agoonia oli seda väärt, et selle hetkeni jõuda. Sest kui me oleks otsinud lihtsalt kõige efektiivsemat, vähima valu ja ajakuluga vastust küsimusele "kas konsensus on utoopia" oleks me ju võinud peale sissejuhatavat ettekannet lihtsalt hääletada – et kas oli veenev või ei? ja seejärel käed kokku lugeda ja kodudesse laiali minna. Diskussioon ongi keeruline — ja eriti keeruline on ta siis, kui meil ei ole autoriteete, keda järgida või võimusuhteid, millele toetuda.
Kõige sellega ei taha ma aga sugugi öelda, et valikul sedakorda asju just nii teha ei oleks olnud omi puuduseid. Jah, tõesti, ilmselt oli neid, kelle jaoks võisid saja inimese eneseorganiseerumise katsed jätta mulje, et see ei saa töötada. Võib olla oli neid, kes oleksid tahtnud näha selget ja rakendatavat protsessi. Pakun siin omalt poolt välja, et kui keegi nüüd ikkagi veel peaks tahtma, et ma omalt poolt küsimustele vastaksin või midagi selgitada püüaksin, siis olen seda hea meelega valmis tegema — olgu siis siinses kommentaariumis või minupoolest järgmise nädala esmaspäeval samas kohas ja samal ajal. Panen algatuseks allpool kirja paar konkreetset remarki üleeilse üritusega seoses (ja vabandan ette nende ees, kes asjas ei osalenud ning kelle jaoks järgnev vast seetõttu segaseks võib jääda), mis mulle endale enim silma hakkasid. See on mõistagi vaid minu subjektiivne seisukoht, mitte lõplik tõde konsensusprotsessi osas ja ma kuulaks siin väga hea meelega ka teisi arvamusi ning kriitikat.
Protsessi puutuvas tundus minule üleeilse vast kõige õpetlikuma konkreetse kaasusena juhtum, kus ettepanek gruppidesse jaguneda sai blokeeritud — ja see oli õpelik päris mitmes erinevas mõttes. Esiteks vast sellest küljest, et jagunemine (või break-out) ei ole asi, mille osas hõlbustaja (õhtu ühe tulemusena tekkinud tõlkevaste sõnale facilitator) peaks konsensust otsima — see on muuhulgas just nimelt tööriist sedalaadi olukordade lahendamiseks, kus on tekkinud vastasseis, mis ei luba rühmal arutelu ja konsensuse otsimisega edasi minna. See on tööriist, mille osas me olime alguses protsessi osas juba kokku leppinud ning endale hõlbustaja valides olime selle välja kuulutamise ka tema otsustada jätnud. Veelgi enam — ka näiteks “modifitseeritud konsensuse” kasutamine kuulub otseselt hõlbustaja (või siis laiemalt hõlbustus-tiimi) kompetentsi: kui korraks järele mõelda, siis muul moel ju modifitseeritud konsensust kasutada ei saakski, sest need, kes soovivad blokeerida otsust blokeeriksid mõistagi ka küsimust, kas selle langetamiseks kasutada modifitseeritud- või tavalist konsensust.
Teisalt aga loomulikult võib hõlbustaja ka gruppidesse jagunemise osas konsensust taodelda — ning tähtis aspekt on siin see, et kui ta seda mingil põhjusel on otsustanud teha, siis ei ole tal enam võimalik taganeda ning “ebasobiva” tulemuse puhul protsessireeglitele viidates asja ikkagi ise otsustada. Üleeile juhtus aga veel huvitavamgi asi — nagu mitmed inimesed käsi laiutades ära märkisid: tegelikult meil korraks juba oli konsensus, või vähemalt midagi väga selle lähedast. See oli hetk, kus hõlbustajal oli võimalus öelda “hea küll, jaguneme nüüd 15 minutiks gruppidesse” — aga see hetk möödus, kui selle asemel otsustati võtta veel üks küsimus.
Ma muidugi saan siinkohal täiesti aru tiimi parimatest kavatsustest — aga vast ongi siin õppetund selles osas, et kui hõlbustustiim peab kahtlemata üritama püsida võimalikult neutraalne arutluse all oleva teema osas, siis nad lausa peavad olema erapoolikud selle osas, et diskussioon leiaks aset ning liiguks edasi. Ning vähemalt minule tundus tol hetkel küll sedasi, et jagunemine oleks olnud asi, mida kindlasti oleks tasunud proovida. Aga see selleks.
Siit jõuame edasi konkreetselt Tanel Tammeti bloki juurde. Esiteks tuleb siin rõhutada seda, mida ma ka sissejuhatuses ära mainisin: blokk on konsensusprotsessis väga tõsine asi, mida ei tohi kergekäeliselt kasutada. Muide, paljud konsensusprotsessid limiteerivad seda kui sagedaselt keegi üldse blokeerida saab (see võib olla mingi konkreetne number, aga üldiseks juhtnööriks kipub olema “mõned korrad elus”). Seda, kas antud juhul oli tegemist sedalaadi põhimõttelise ja mõned-korrad-elus-tüüpi olukorraga, saab muidugi öelda ainult Tanel ise — aga minul isiklikult on selles osas väikseid kahtlusi.
Kuid isegi kui oli, siis järgmiseks tekitas minus isiklikult küsimusi see, kuidas Tanel konkreetsel juhul oma blokki põhjendas (mis, nagu sissejuhatuses öeldud, on bloki legitiimsuse üheks tingimuseks). Ja nimelt — põhjendus, et "ma ei usu, et me oleksime emotsionaalselt valmis ja huvitatud nendesse gruppidesse jagunema" (kasutan siin Danieli tsitaati, mis ei pruugi päris täpne olla, aga näiteks kõlbab küll) kindlasti ei ole legitiimne. Mitte kellelgi ei ole õigust rääkida kogu rühma nimel, ning kindlasti ei saa keegi öelda, milleks teised valmis või huvitatud on, olgu siis emotsionaalselt või mõnel muul moel. Samuti ei pakkunud blokeerija välja ei omapoolset teemat, ega ka alternatiivset protsessi, kuidas selleni jõuda. Nii et kokkuvõtteks oleks siin olnud igati võimalik viidata protsessile ning break-out'iga edasi minna.
Samas on see kõik lõpuks ikkagi hõlbustaja otsus, kes võib valida just sellise tee, mis tema arvates kõige paremini tagab selle, et diskussioon oleks võimalikult kaasav. Nagu eilne vast aga demonstreeris, on siin tegu terve hulga erinevate muutujatega, mida selleks silmas pidada tuleb.
Veel ühe tähelepanekuna tahaks ma ära märkida seda, et vähemalt mina olin üllatunud sellest, kui hästi läksid käima needsamad kuulsad lehvivad sõrmed ja muud käemärgid. Kui alguses oli selgelt näha ebamugavust ja itsitamist, siis õhtu lõpuks tundus suurem osa saalist neid täiesti loomulikuna kasutavat ning mina kuulsin selles osas mitmeid sarnaselt väga positiivselt üllatunud märkusi. Iseenesest ju väike asi, aga oli huvitav näha, kuidas see paari tunniga ellu ärkas.
Lõpetuseks tahan omalt poolt veelkord tänada kõiki, kes kohale tulid ja veel eriti neid, kes lõpuni vastu pidasid. Loodetavalt leidis igaüks midagi, mille üle järele mõelda.
Muide, sel reedel sõidame Danieli ja Silveriga koos Pühajärvele, et püüda seal sama protsessi juba konkreetse probleemiga vastamisi seisva kogukonnaga üheskoos järele proovida.