Silver Meikari eelmisel nädalal tehtud avaldus selle kohta, et ta viis oma nime all Reformierakonna kassasse kellegi teise raha, kelle identiteeti ei teadnud ei tema, ega tea ka tänase seisuga meie, jättis mulje, et põhiküsimus on selles, kelle raha see siis oli. Seaduse mõte peaks olema tagada, et läbipaistvate annetuste kaudu näeme kõik, kelle huvid võivad erakonna tegevust suunata. Kui me teaksime, kelle raha Meikar kassasse viis, kui selle isiku nimi oleks kajastunud seadusele vastavalt erakonna annetuste registris, kas siis oleks kõik hästi? Ma väidan, et see nii ei ole – tänasele erakondade rahastamise regulatsioon on ebaadekvaatne isegi juhul, kui seaduse tähte järgitakse.
Näiline läbipaistvus
Oletame, et Meikari kätte jõudnud raha pärines näiteks minult (eeldame kõigepealt, et Meikari jutt vastas tõele ning tegemist ei olnud tema enda rahaga). Nüüd kujutame ette, et selle asemel, et see raha kilekotis või mõnel muul viisil toimetada Meikarini, ma otsustasin selle oma nime all, täiesti ametlikult, erakonnale annetada. Ma töötan ja olen osanik ettevõttes, mis osutab teenust ligi 40-le ettevõttele. Miski ei takistaks mul esitada oma teenete eest veidi suurem arve mõnele kliendile, kes soovib Reformierakonda toetada, võtta selle võrra välja rohkem dividende või maksta sellevõrra rohkem palka või "preemiat" (jätame maksuküsimused siinkohal korraks kõrvale) ning vastavad dividendid või preemia kanda Reformierakonna arvele. Seaduse mõttes oleks ilmselt kõik korrektne, kuid avalikkuse teadlikkus sellest, kelle huve esindav raha erakonnani jõudis, oleks endiselt nullilähedane.
Skeeme on mitmeid. Juriidiliste isikute annetuste keelustamine 2003. aastal on harjutanud tänase põlvkonna poliitikuid ja ettevõtjaid skeemitama. Kui poliitikud harjuvad oma erakonna igapäevase majandamise jaoks oma tegevust varjama ning seadusest mööda käima, on tulemuseks, et oma tegevuse varjamine ja seadusest möödakäimine muutubki normaalseks. Nad harjuvad kilekottides ja muudel varjatud viisidel raha liigutama. Harjuvad kohtumistel pealtkuulamist kartes mobiiltelefonilt aku eemaldama ja osa jutust salvrättide peale sodima. Ning kui nad alustuseks teevad seda vaid selleks, et erakonna igapäevast tegevust finantseerida, ei tundu pärast aastaid kestnud skeemitamist enam osalemine mõnes tõeliselt korruptiivses tehingus enam täiendava, ebavajaliku riskina, mis südame ja veresoonkonna ohtlikult kiiresti tööle paneks. Niisuguse kohandumise kõige ilmsemaks tõendiks oli peaminister Ansipi üleeilne avaldus, et erakondade peasekretärid eeldavad, et neid kuulatakse pealt ja seetõttu ei oleks keegi neist nii rumal, et hakkaks telefoni teel keelatud annetust kokku leppima. Ehk et nad on välja õppinud konspiratiivsemalt tegutsema?
Külmavereliseks muutumine
Ma arvan, et naiivsed on ettepanekud, et on võimalik märkimisväärselt piirata erakondade kampaaniakulutusi, ilma, et piirangud tooksid kaasa uusi skeeme või pärsiksid tõsiselt sõnavabadust ja erinevate (ka potentsiaalselt uute) poliitiliste jõudude võimalusi võimule tõusta. Seetõttu on peaminister Ansipil õigus, et juriidiliste isikute toetused erakondadele tuleks taastada. Kaotades juriidiliste isikute annetuste piirangu, paneb ettepanek skeemis osaleda (mis on ju tüütu ja ei lase magada) poliitiku või erakonna ametniku tõsisemalt järgi mõtlema. Kui poliitikuga tuleb kohtuma näiteks mõni välisriigi huve esindav isik ja teeb ettepaneku mobiiltelefonid garderoobi mantli taskusse jätta, mõjuks see kummaliselt. Arendades edasi Jüri Adamsi poolt mõni aasta Riigikogus erakondade rahastamise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul toodud analoogiat, on juriidiliste isikute annetuste keelamine olnud justkui kuiva seaduse kehtestamine poliitikutele – seadusest möödahiilimine klaasi õlle nimel muutub rutiiniks. Siis, üks päev, paned pihta konkureeriva poliitiku erakirjavahetuse. Teine päev viid toetaja soovil seadusesse sisse uute apteekide avamise piirangu. Oled muutunud külmavereliseks.
Seega – taastagem juriidiliste isikute võimalus teha annetusi. Kas nad neid annetusi teha tahavad, ja kui, siis miks – eks see siis paistab. Vähemalt tekib võimalus nende käest nende motivatsiooni kohta küsida. See on parem kui tänane igapäevaste väikeste valede kultuur. See ei lahenda muidugi probleemi, et väidetavalt on mõned poliitikud rikkunud iseenda poolt kehtestatud seadusi, või siis lihtsalt valetanud, kuid see aitaks lahendada päevavalgele tulnud süstemaatilist probleemi. Et aga nüüd erakondade esindajad seda artiklit liigse heakskiitva mõminaga lugeda ei saaks, pean siiski lisama, et kui erakondade riiklikke toetusi suurendati kolm korda juriidiliste isikute annetuste keelustamise argumendiga, oleks õiglane paralleelselt annetuste taaslubamisega teha samm tagasi ka riiklike toetuste suuruses.
Artikli autor Allar Tankler on kommunikatsioonispetsialist ning ta oli peaministri nõunik aastatel 2003-2005.